MATTI ILVES: EESTI LUURE- JA KAITSEAMETID LEKKIVAD NAGU SÕELAD

Tõsi on see, et Eesti luure- ja kaitseametid lekkinad nagu sõelad. Vaevalt on meile jäänud veel arvestatavaid riiklikke saladusi mida meie vaenlased, eelkõige Venemaa ei tea.
Viimastel aastatel paljastatud riigireeturid: Herman Simm, Indrek Põdr, Vladimir Veitman, Aleksei Dressen, Sergei Bõstrov ja Pavel Kotkin. See nimekiri ei ole kaugeltki täielik, sest vaevalt, et KaPo ja Teabeamet kõik vaenulike luurajate paljastamised on toonud avalikuse ette, see ei ole lihtsalt võimalik.

Esimest korda on avalikuse ees välisluurajate paljastamise skandaaliga ka Eesti kõige salajasem luureasutus Teabeamet.
Teabeametist ei ole avalikusele midagi teada ja nende kodulehekülg (http://www.teabeamet.ee/) ei sisalda märkimisväärselt informatsiooni. Saame siiski teada millega see asutus tegeleb:
§ 1.  Teabeamet (edaspidi amet) on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kes täidab seadustega temale pandud ülesandeid.
§ 7.  Ameti tegevusvaldkonnas on riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine, sealhulgas selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine, vastuluure teostamine ning riigisaladuse kaitse korraldamine ja kontrollimine seadusega sätestatud alustel ja korras.

"Postimees" teatab: "Teabeameti peadirektor Rainer Saks tegi kaitsepolitseiametis toimunud pressikonverentsil avalikuks kahe kahtlustatava nimed: Sergei Bõstrov ja Pavel Kotkin. Kotkin on lisaks teabeametile töötanud ka välisministeeriumis ja kaitsepolitsei juristina," ja kahtlustavaid tuleb veel juurde.

Milleks siis meie kaitse- ja luureametides on olukord kujunenud lausa katastroofiliseks? Põhjust tuleb otsida riigi iseseivuse taastamise aegadest, sest suuremad põhjused on seal.
Juba 13. veebruaril 1991. a nimetati ametisse ja vormistati tööle kaitsepolitsei esimene direktor Jüri Pihl, see on isegi enne, kui astus ametisse Edgar Savisaare valitsus (20. august 1991 – 29. jaanuar 1992), kus Pihl jäkas "edukalt" töötamist ja seda kokku lausa 12 aastat erinevate valitsuste all. Jüri Pihli on igati alust kahtlustada koostös KGB-ga. Jüri Pihl pandi juhtima Inturisti hotelli “Viru” eriteenistust. Enne seda töötas ta kriminaaljälituse vaneminspektorina Harju rajooni siseasjade osakonnas, kus ei pastnud mitte millegi erilisega silma. "Hotelli “Viru” eriteenistust juhtima taheti määrata teine isik, vastav käskkirja projekt oli juba siseminister Marko Tibari laual, kuid siis sekkus KGB: teine kandidaat ei olnud “kagebiitide” meelest nii usaldusväärne kui Jüri Pihl ja ümbervormistamine toimus väga kiiresti"
(allikas:http://rahajumal.wordpress.com/2009/11/05/vajalik-lugemine-abilinnapea-juri-pihl-mineviku-kohta/).
Tema oli ka see, kes värbas KaPo-sse tööle rea KGB töötajaid. Tiit Madisson kirjutab raamatus "Riigipööraja märkmik": "Eesti riikliku suveräänsust kaitsvas salapolitses töötasid 1996.aastal järgmised KGB töötajad: Vladimir Veitman, Valeri Titov, Uno Puusepp, Aleksander Repkin, Tatjana Valtbach, Aleksei Posledov, Vladislav Preitlov jt." Neid töötab ilmselt seal ka praegu. Teada on, et KGB töötajad on seotud eluaegse vandega ja tegutsevad organite heaks elu lõpuni, nüüd siis FSB huvides.

Kõige suurema karuteene tegi aga Eesti Vabariigile aga "rahvuslase" Mart Laari esimene valitsus (21. oktoober 1992 kuni 8. november 1994), see oli esimene Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse alusel ametisse astunud valitsus; jättes teostamata isegi desovietiseerimise, milleks olid kõik eeldused olemas. Mäletame kõik valimisloosungeid "plats puhtaks".
Meie vabadusvõitlejad ja poliitvangid on sellest korduvalt rääkinud ja kirjutanud.Toon nüüd Väljavõte Mart Nikluse raamatust "Ma ei vaiki ikka veel": "30. maist 2. juunini 2008 toimus Mostaris Bosnia ja Hertsogoviinas Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (INTER-ASSO) 16. kongress.
Kuna juba k.a. märtsis saabunud osavõtu kutsele oli märgitud, et oodatakse ettekannet olukorrast pärast kommunismi kokkuvarisemist selles või teises riigis, otsustasin oma esinemise pealkirjastada: "Hat sich das Scheitern das Kommunismus in Estland wirklich stattgefunden?" (Kas kommunism Eestis ikkagi tõepoolest on kokku varisenud?)
Rõhutasin selles uuesti, et tänapäeva Eestis pole ikka veel aset leidnud riigi ja ühiskonna desovietiseerimine, dekoloniseerimine ja derussifitseerimine, piirdutud on üksnes ümbernimetamistega, värvi- ja sildivahetusega. Poliitiste, juriidiliste ja eetiliste Augiase tallide puhastamise asemel võtab üha rohkem hoogu lähimineviku tippkommunistide kanoniseerimine ja heroiseerimine."

Sellest tegematajätmisest on saanud algase kõik meie riigi hädad, samuti hädad luure- ja kaitseametites. Toon veel ühe näite Venemaa luure FSB suurest töövõidust Eestis. Ühes DELFI-s 2012 ilmunud Vahur Kooritse artikis kirjutati järgmist: "Brigaadikindral Urmas Roosimägi tuletas riigireetmises kahtlustatavana vahistatud kaitsepolitseinik Aleksei Dresseni juhtumi taustal meelde seda, et mõne aasta eest oli mingitel inimestel millegipärast vaja kinni panna kaitseväe luure, millega kadus üks võimalik tasakaalustaja praegusele kontrollimatule kaitsepolitseile.
Kaitseväe luure kaotamise taga oli Roosimägi hinnangul mitme institutsiooni tahe, kuna sõjaväeluure oli nagu „pind tagumikus“. Sellest oli huvitatud kaitseministeerium, kus kaitseväe juhtkonnale avaldati survet ja mitte viimast viiulit selles protsessis mängis eelmine tabatud riigireetur Herman Simm." Tõesti kurb.