PAUL TAMMERT: Milleks meile ülikoole?

Küsimus: “Kellele on vaja ülikoole” pole aktuaalne vaid Eestis

Taaskord on üks õppeaasta saanud läbi ja saabunud aeg hinnata tehtut. Kuid tagasivaates on pilt nutune. Järjest enam tõusetub küsimus: milleks ja kellele on ülikoole ja kõrgkoole vaja?
Loomulikult on ülikooli vaja õppejõududele ja veel enam nendele rohkearvulistele ametnikele, kes saavad välja mõelda ja kehtestada seal oma korda ning välja jagada dokumente.
Kuid õppejõud on väsinud nendest lõpututest reformidest, mis muudavad töö tegemise iga korraga üha võimatumaks. Ma saan aru, et iga uuest ametist unistav poliitiline ametnik peab kõigepealt lubama midagi oma valijatele. Ja kõige karmim karistus, mis seda isikut võib tabada on see, et ta peabki teostama enda poolt lubatu.
Kuid mida peab tegema õppejõud, kes on vastamisi armsate noorte inimestega, kes on tunni ajal üdini haaratud sõnumite lugemisest ja saatmisest või värskete uudistega tutvumisest. Mõni ei suuda hoiduda isegi naeru pugistamisest, kui järjekordses põnevas filmis tuleb ette mõni eriti naljaks koht. Kuuldes samateemalisi kurtmisi headelt kolleegidelt, kes pärinevad küll erinevatest õppeasutustest, kuid räägivad ikka ja jälle sama juttu, siis tekib küsimus: MILLEKS PIINATA NOORI INIMESI ÕPPETÖÖGA?
Kui inimene arvab, et praegu ei ole tal neid teadmisi vaja ja selleks ajaks, kui tal on neid vaja, on need teadmised juba unustatud või vananenud, siis tõepoolest – MILLEKS? Seda enam, et ka väljastatud dokument õpitud eriala kohta muutub kasutuks, kuna sellist ametit pole enam mõne aasta pärast olemaski. Või siis on selle sisu muutunud niivõrd, et kunagine tunnistus on muutunud dokumendiks, mis kinnitab vaid antud isiku ebakompetentsust!
Palju ratsionaalsem oleks õpetada asju siis kui inimene teab, et tal on neid kohe vaja või pakutav teda tõesti huvitab. Viimase tunnuseks on reeglina säravad silmad ning aktiivne osalus õppetöös.
Üheks oluliseks õppetöö kvaliteedi tunnuseks on seminar. Kuid nende korraldamine siinsetes õppeasutustest on ikka ja jälle ebaõnnestunud! Miks? Sest õppuritel pole küsimusi ega ka suutlikkust diskuteerida tunnis käsitletaval teemal. Kuid võime esitada küsimusi on esimene tunnus, et midagi on läbi töötatud ja millestki on aru saadud! Kui õppur ei oska esitada küsimusi ega osaleda diskussioonis, siis on see kõige selgem tunnistus sellest, et tema peas valitseb tühjus.
Äkki tuleks taaskord alustada haridussüsteemi reformimisest?
Kuid seekord tuleks alustada vundamendist!
Kuidas seda võiks teha, räägin järgmises postituses.

Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/06/12/milleks-meile-ulikoole/