PAUL TAMMERT: Kehtestame korda või abistame ohvrit?

29.06.2014. Tallinnas

Oli au osaleda kevadel Kannatanuabi konverentsil, kus arutleti majanduskuritegevuse teemadel. Selle konverentsi ettekanded olid tähelepanuväärseks näiteks bürokraatliku valitsuskultuuri võidukäigust Eestis.
Konverentsi avaettekande tegi Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler, kes käsitles põhjalikult seadusloome arenguid ja planeeritavaid muutusi karistuspoliitika valdkonnas. Talle järgnes Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani ettekanne märgilise tähendusega menetlus- ja kohtupraktikast. Mõlemad ettekanded keskendusid seadusloome kaudu korra kehtestamise nüanssidele ning karistuspoliitikale, mille eesmärgiks on sundida kodanikke järgima kehtestatud seadusi.
Küsimuste voorus, palusin siis headel esinejatel selgitada: miks ei maininud nad oma ettekannetes sõnagagi kuriteo ohvreid ja majanduskuritegude läbi tekitatud kahju kompenseerimise korda, kuigi konverentsi korraldaja on Kannatanuabi korraldav organisatsioon ja majanduskuritegevuse probleemiks on kurjategija poolt tekitatud majanduslik kahju.
Vastus oli tähelepanuväärne – kumbki esinejatest ei osanud selle küsimuse peale midagi kosta ega kommenteerida!
Meenutasin, et iidses Sumeris ning nende kultuuri omakasupüüdlikus vormis edasikandnud juutidel keskendus õigusemõistmise protsess just nimelt kuriteo käigus ohvrile tekitatud kahju suuruse tuvastamises ning selle kompenseerimise korra kehtestamises. Rahu taastati kogukonnas rahaga, mis kompenseeris tekitatud kahju!

Hea näide on ka tänane Palestiina Gaza-sektor, kus juba aastaid pole enam riiki – ei maksuametit ega ka riigiametnikke (kuna keegi palka ei maksa). Kuna pole ei kohtunikke ega vanglaid, siis lahendataksegi toimepandud kuriteod just nimelt kahju tuvastamise ja selle kompenseerimise viisil. Nii on näiteks tapetud inimese hind keskmiselt 4,5 kg kulda ja selle peab tasuma mõrvar ise või tema perekond või tema hõim. Ja alles siis, kui nad ei valmis tasuma õiglast kahjutasu, tekib küsimus kuriteost ja selle karistamisest.
Tänases Eestis räägivad riigiametnikud kogu aeg ennetusmeetmetest, mida juurutatakse kuritegevuse piiramiseks. Kuid millistest ennetusmeetmetest me räägime, kui kuriteo toimepanek on muudetud maksimaalselt kasulikuks.
Kui paned toime kuriteo ja läheb õnneks, võid selle arvelt mõnusalt ära elada. Kui aga läheb halvasti ja jääd vahele, siis saad tasuta elamise ja toidu veel pealekauba. Loomulikult kaasnevad sellega ka mõningased liikumisvabaduse piirangud, aga kuhu sa talvisel ajal, kui väljas on külm, ikka minna tahad.
Ehk asja üle sügavalt järele mõeldes tekib mul ketserlik küsimus. Kas bürokraatia mitte ei vajagi oma võimu õigustamiseks ja kindlustamiseks kurjategijaid. Eks see selgita ka praktikat, et paljusid kuritegusid ei taha keegi uurida ning mõnedele kurjategijatele – nn „vasikatele“ – maksavad ametnikud lausa palka. Tõsi ametlikus versioonis – info kogumise eest. Aga ikkagi?
Kas ei oleks paremaks kuritegevust ennetavaks meetmeks see, et iga kuriteo toimepanija peab esmajoones tasuma tekitatud kahju. Ja riigi ülesandeks oleks selle kahju suuruse tuvastamine ja määratud summa väljanõudmine.
Vaata veel: https://www.kannatanuabi.ee/et/ekspertarvamus?category_id=267

Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/06/29/kehtestame-korda-voi-abistame-ohvrit/