Indrek Neivelt: Eesti ühiskond on teel sinna, kuhu me jõuda ei taha

Rainer Kerge, 7. juuni 2014
 

(Tiina Kõrtsini)

"Kui ettevõtjad maksavad praegu töötajatele vähe palka, siis viie aasta pärast pole neil kliente ja kümne aasta pärast pole töötajaid. Vaatame tõele otsa: klientide arv Eestis väheneb!" räägib pankur ja ettevõtja Indrek Neivelt, kes agiteerib tööandjaid tõstma 2018. aastaks miinimumpalga 1000 euroni.

"Miinimumpalga pealt ei tohiks maksta tulumaksu ja miinimumpalk peab olema nii suur, et sellega saab ära elada. Maksukoormust tuleb rohkem lükata ettevõtete ja ettevõtjate peale, ega mujale seda lükata pole."

Kas teie mäletate tunnet, kui taskus on viimane kahekümneviiekas ja palgapäevani jääb kaks nädalat?

Kui ma 1992. aasta algul Rootsis õppisin, elasin küll väga kokkuhoidlikult. Riideid sai ostetud korvist, mis oli H & Mi – siis oli see veel Hennes & Mauritz – ukse juures.

Seal olid siis allahindluse lisaallahindluse jäägid?

Just nimelt! Kaugemal poes võis ju natuke vaatamas käia, aga mis sa seal ikka väga palju vaatad.

Selleks, et suurelt mõelda – et tekiks plaan päästa maailm, riik, rahvas –, peab ilmselt olema olmemured lahendatud. Rainer Nõlvak vedeles pärast MicroLinki müüki paar nädalat Floridasse soetatud maja basseinis, kuni taipas: raiskamine tuleb lõpetada – teeme planeedi puhtaks ja hakkame säästlikult elama. Maailma päästmise visioon vist tühja kõhuga ei sünni?

See ei ole nii üks-ühene. Kui vaadata ajalukku, siis on sündinud suuri asju mõlemalt poolt, nii vaestelt kui miljonäridelt. Väga tühja kõhu pealt on tekkinud ikka väga suured kunsti- ja heliteosed.

Palju on räägitud, et vaesus sünnitab vaesust ja sellest ringist on keeruline välja rabelda.

Lääne ühiskond on selle vastu võidelnud juba mitusada aastat. Ma arvan, et ka Eestis ei ole enam tegelikult sellist olukorda, kus laps ei pääse pere vaesusest välja.

Kõrgharidus on ju kättesaadav; on igasuguseid stipendiume ja kui sa ikka väga püüad ja tubli oled, on sul võimalus minna edasi ka Euroopa või Ameerika ülikoolidesse.

Palju võrdseid tingimusi loob internet. Kui mõtlen enda noorusele, siis mina käisin 1989. aastal – see oli suur rõõm! – Kanadas külas oma vanatädil, ja ma tõin sealt kaasa hulganisti majandusraamatuid. Ma arvan, et mul oli 1989. aasta sügisel vähemalt sama palju ingliskeelseid majandusraamatuid kui Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus. Noorematele lugejatele selgituseks: internetti toona ei olnud.

Tänasel päeval on olukord palju võrdsem kui paarkümmend aastat tagasi, ligipääs artiklitele on olemas. Väga vähe on tasulist infot.

Selle taha ei saa enam pugeda, et vaesus toodab vaesust – seda ideed ei osta ma ära.

Ma ei tea, kui palju teie tippjuhina olete kursis sellega, mis toimub teie ettevõtetes reatöötaja tasemel, aga ma väidan, et iseäranis värskete koolilõpetajate seas kohtab palju suhtumist: mul küll sissetulekut ei ole ja ma olen seni elanud vanemate juures, aga, vabandust, selle raha eest, mis teie pakute, ma tööle ei tule, istun parem kodus või sõidan Austraaliasse!

Ma olen, jah, Eesti ettevõtete juures suhteliselt passiivne tegelane ja pole viimasel ajal kedagi palganud, kuid kindlasti on sellist suhtumist.

Kui me aga võtame õppust Skandinaaviast, siis seal ongi tehtud selline vaikiv ühiskondlik kokkulepe: millise palgaga inimene tööd tegema hakkab, kui ta on kooli ära lõpetanud.

Ma olen näinud, kuidas mõtlevad Skandinaavia ettevõtjad, kui palju nad on sotsiaalsemad. Ma näen, et isegi Vene ettevõtjad mõtlevad töötajatele palju rohkem kui Eesti ettevõtjad.

Mind kummastab, kui ühelt poolt räägitakse, et Eestis on madal palk ja see on suur probleem; teisalt läheb ühel hetkel lahti suureks kiunumiseks, et miks palk tõuseb nii kiiresti! Mida me siis tahame?

Või vaatame olukorda nii: kui sul on palk 3000 eurot ja see tõuseb 2 protsenti, tähendab see 60 eurot. Kui su palk on 500 eurot ja see tõuseb 10 protsenti – siis on see 50 eurot. Ehk: 3000eurose palga juures on 2 protsenti suurem kasv kui 500eurose palga juures 10protsendine kasv.

Te olete nüüd jutlustanud kõikjal palju ideest tõsta Eesti riigi sajandaks sünnipäevaks, aastaks 2018 miinimumpalk 1000 euro suuruseks. Kust see raha peaks tulema? Kui inimene alustab ettevõtlusega, tahab ta ju juba järgmisel kuul elada nagu narkoparun mängufilmis. Mis huvi on tal maksta töötajale kõrgemat palka, kui selle raha saab kulutada mõnusasti endale?

Mina usun inimese positiivsusesse. Mina mõtlen niimoodi, et ettevõtja on suuresti nagu sportlane, kes seab endale eesmärgi ja teeb siis tõsist tööd, et see eesmärk saavutada.

Kui ettevõtja seab nüüd endale üheks eesmärgiks maksta inimestele korraliku palka… Ma olen ettevõtjatega sellest rääkinud. Jah, paljud blokeerivad selle mõtte kohe, ütlevad, et see on täitsa rumal jutt. Paljud aga tunnistavad: ohhoo, väga huvitav, ma pole niimoodi kunagi mõelnudki. Kuni selleni välja, et mõni on lasknud kohe üle vaadata, kas tema firmas on töötajaid, kes saavad alla tuhande euro palka.

Neist, kes teie idee ära blokeerivad, võib ju täiesti aru saada. Ettevõtja tahab ikka kõigepealt ise rikkaks saada ja mida väiksemad kulutused palgale, seda parem.

Eestis on tegeldud ettevõtlusega juba peaaegu 25 aastat. Mina ja teised ettevõtjad võiks küsida enda käest: kas me tõesti oleme nii palju viletsamad kui Soome ettevõtjad, et ei suuda maksta oma töötajatele normaalset palka? Me peaks olema juba sellest õpipoisi ajast välja kasvanud.

Elektrit ostan ma ju sama hinnaga kui Soomes, aga oma töötajatele, oma inimestele maksan vähem. Siin võiks tekkida sportlik hasart: kas ma tõesti ei suuda tööd niimoodi organiseerida või tegelda mingi teise valdkonnaga, et maksta inimestele normaalset palka?

Me peame aru saama, et Eesti ühiskond on teel sinna, kuhu me jõuda ei taha. Ja kõige suuremad kaotajad on siin ettevõtjad, kes hetkel on küll, jah, lühiajaliselt kõige suuremad võitjad, aga kui ettevõtjad maksavad praegu töötajatele vähe palka, siis viie aasta pärast pole neil kliente ja kümne aasta pärast pole töötajaid. Vaatame tõele otsa: klientide arv Eestis väheneb!

Euroopa Liidu laienemisel alahinnati tööjõu migratsiooni: arvati, et läheb ära vähem, tegelikult läks palju rohkem. Ja juurde ei taha siia keegi tulla, Ida-Euroopa ei ole migrantidele huvitav piirkond. Kui just Euroopa Liit ei hakka sunniviisil siia inimesi saatma.

Praegu kiidame ennast taevani, kui hästi meil on läinud! Aga võrreldes aastaga 2005, esimese täisaastaga Euroopa Liidus, on meil vähenenud ehitus viiendiku võrra, 20 protsenti! Ja 2005 oli ehitus veel poisike võrreldes buumiaastatega. Kaubavedu on kümne aastaga vähenenud 20 protsenti. Kuhu me niimoodi liigume?

Ma arvan, et aastal 2025 ei saa sa ehitusluba enne, kui oled kusagil lammutanud ja utiliseerinud sama palju kuupmeetreid, kui sa ise ehitada tahad. Kui inimesi jääb vähemaks, siis kes neid hooneid tarbivad? Need majad on ju ühiskonnal vaja ära kütta.

Meil on paljudes valdkondades muu maailmaga võrreldes tohutu kõrged hinnad, mis on tingitud sellest, et turg on väike ja tõmbub aina rohkem kokku.

1998. aastal, kui mina sain Hansapanga juhiks, tulid siia oma ideedega rootslased Swed­bankist. Sel ajal elas Baltikumis 7,5 miljonit inimest, Rootsis 8,5 miljonit. Enam-vähem võrdne seis. Praegu on Rootsis üle 9 miljoni inimese, Baltikumis kokku aga 6 miljonit: Lätis juba alla kahe ja Leedus alla kolme miljoni.

Kui vaadata Baltikumile Stockholmist või Londonist, siis siin on kahaneva turuga piirkond – milleks siia investeerida? Tarbijat lihtsalt ei ole.

Kas see raha, millega tõsta mõne aastaga Eestis miinimumpalk 1000 euro peale, on praegu ettevõtluses olemas?

Ei ole! See tuleb teenida. Aga selleks peab muutuma paradigma. Me ei saa tõsta palka kümne euro kaupa. Veidi aega tagasi olid lehtedes suured pealkirjad, nagu oleks taevamanna alla tulnud: valitsus otsustas tõsta miinimumpalka!

Loed uudise läbi ja näed: 35 eurot juurde! (320 eurolt 355 eurole kuus.)

Mine kümne euroga poodi! Mida sa saad selle eest?

Kümne euro eest saab kümme pakki mitte veel kõige odavamaid makarone. Poolteist nädalat elab jälle ära.

Kui see on mõõtühik, siis tulebki endalt küsida, kas me oleme ikka õigel teel?

Aga ikkagi, kus see raha palgatõusuks siis võetakse? Mille arvelt see tekitatakse?

See on selge, et tuleb rohkem ümber jagada. Siis kasvab ka turg.

Näiteks kui minult võetakse rohkem maksu, siis minu tarbimine ei vähene.

Seda tingimusel, kui te olete nõus jääma Eestisse ega koli Monacosse.

Hea küll, aga kui ma elan siin, siis ma ju kahte ülikonda korraga selga ei pane, ja kahte praadi kah korraga ära ei söö, pigem söön pool praadi. Ja nii ongi!

Kui keegi teine saab endale minu maksude tõusust vabanenud raha, kulutab ta seda teistmoodi kui mina ja elavdab sellega turgu.

Ma vahetevahel käin siin kõrval Prismas (Indrek Neivelt vaatab oma kontori aknast välja Rocca al Mare Prisma poole), suur pood on. Hiljuti lugesin üht artiklit, kus räägiti, et palka ei saa tõsta ja näidati, kui palju moodustab käibest palgakulu ja kui suur on rent. Siis ma mõtlesin, et kui selles samas Prismas antaks kolmandik pinnast ära, siis käive ilmselt ei muutuks.

Töötajad lihtsalt peaksid natuke tihedamini neidsamu makaronipakke riiuleile tassima.

Jah! Ei ole ühte mahla riiulis viis meetrit, vaid on kolm. Ja siis on ju Prismas veel mingid osakonnad, kus mul ei ole õnnestunud veel inimesi näha.

Kujutage ette, et see pood annabki kolmandiku rendipinnast ära ja tõstab selle võrra inimestel palka. Kauba hind kallimaks ei lähe, aga inimesed saavad rohkem raha ja hakkavad selle võrra rohkem ostma. Ainult kinnisvaraomanik on õnnetu, peab otsima uue rentniku.

Miinimumpalga tõstmine sunnib kaupmehi oma tegevust ümber vaatama. Kui võtta kelleltki rohkem makse, panna ettevõtjatele peale rohkem varandusemakse, siis nende inimeste tarbimine ei vähene, aga teiste oma suureneb. Kokkuvõttes siseturg elavneb.

Ettevõtjad võiks mõelda: kui ma täna ei suuda maksta suuremat palka, kuidas ma siis kümne aasta pärast suudan? Turg ju ei kasva, vaid kahaneb. Äkki peaks siis tegelema hoopis millegi muuga? Ümber õppima? Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses on ju palju raha, mida suunata täienduskoolitusse.

Näiteks masu pani ettevõtjad ennast liigutama, enne oli elu ikka väga ilus.

Kui palgatase tõuseb, siis seesama ettevõtja peab oma elatustaseme säilitamiseks palkama rohkem inimesi, kes teevad kokkuvõttes rohkem tööd. Vaja on paradigma muutust, oma elatustaseme säilitamiseks peab ettevõtja tegema midagi teistmoodi. Töötajad peavad tegema uusi asju või vanu asju, aga uutmoodi.

Me ootasime pikalt valget laeva. Siis me lootsime, et kui keegi leiutab Eesti Nokia, tuleb õnn meie kõigi õuele. Meil olid küll tublid Skype’i insenerid, aga õnn tuli ainult nende õuele. Seegi on muidugi suur asi.

Me oleme lootnud, et kui tuleb euro, saame kõik rikkaks. Me oleme lootnud, et tuleb välisinvestor ja me saame kõik rikkaks. Välisinvestor aga pressib sinult toodangut välja!

Õnn ei tule muidu õuele, kui sa ise ei tee asja, mida sulle meeldib teha ja mis toob sisse.

Omaette suur küsimus on see, mis sektoris üldse annab tekitada juurde uusi töökohti. Praegu ju kaovad ära just suhteliselt madalamalt tasustatud töökohad. Klienditeenindus juba on suures osas kolinud internetti.

Robotiseerumine on terve maailma mure, seda me alles saame näha järgmisel paari­kümnel aastal.

Järgmine suur samm on ilmselt automaatkassad poodides.

Ja siis tulevad isesõitvad autod!

Mida kassapidajad ja autojuhid tegema hakkavad?

See on ülemaailmne probleem. Seepärast arutatakse Šveitsis ja mujalgi, et tuleb sisse seada kodanikupalk.

Kust see raha veel võetakse?

Kui piltlikult öelda, siis robotid maksavad! Praegune maailmamudel on selline, et raha koguneb nende kätte, kes mõtlevad välja roboteid ja programme robotitele. Või siis naftapuuraugu omanike kätte. Ja nemad ei oska seda raha kuhugi panna! See mudel ei saa ju kaua kesta. Midagi ei ole teha, üle maailma on vaja teistsugust maksustamist.

Te olete idealist.

Mõni ütleb, et ma olen pessimist – kui ma räägin, mis tulemas on. Ma mäletan, kuidas mu enne masu räägitud jutu peale öeldi, et olen pessimist. Vaadates, kui jamaks tegelikult läks, selgus, et ma olin ikkagi optimist.

Ma küsin veel kord: te tõesti usute, et inimesed, kelle kätte on kogunenud suurem osa planeedi varast, on ümberjagamisega nõus?

Siin ei ole mustvalget vastust.

Mina vaatan asjale nii, et midagi ei lähe paremaks, kui me miljardäri vara laiali jagame. Samas on miljardäril kohustus oma vara hallata ja inimestele tööd anda. See on see, mida miljardär, vaene inimene, peab tegema. Ei ole kerge ka tema elu. Vastutus on suur.

Te mainisite Šveitsi ideed kodanikupalgast. Mis see on?

Asja sisu on selles, et ühiskonnas äraelamiseks peab inimesel olema mingi sissetulek. Kui majandus seda võimaldab – ja töötus on Šveitsis väga madal –, siis nad lihtsalt suudavad inimestele, kes parasjagu ei tööta, garanteerida kindla sissetuleku.

See on ühiskondlik kokkulepe: oleme solidaarsed.

Jah! Oleme solidaarsed. Rikkust on seal palju ja seda genereeritakse kogu aeg juurde, nii et selle väikese raha saab ikka ära anda.

Milles Eesti peaks kokku leppima?

Esimene asi, milles tuleks kokku leppida: vähendame väikesepalgaliste maksukoormust, miinimumpalga pealt ei tohiks maksta tulumaksu ja miinimumpalk peab olema nii suur, et sellega saab ära elada ja lapsed üles kasvatada.

Me võime teha isegi erinevad miinimumpalgad: üks on näiteks lastega perele, teine ehk 60aastastele, kes äkki ei taha teha näiteks nii pikki tööpäevi kui nooremad.

Ja see ei käi nii, et Taavi Rõivas või Jürgen Ligi ütleb: nüüd…

…me paneme miinimumpalgale kümme eurot juurde…

…ja te peate selle rahaga hakkama saama selle pärast, et peate. Taavi Rõivas ja Jürgen Ligi peaksid saama kokku teie ja kümnete teiste ettevõtjatega ning sõlmima sisuliselt sama ühiskondliku kokkulepe, mida Arnold Rüütel ja Aadu Luukas üritasid teha.

Just!

Te olete öelnud, et poliitilisi töökohti võiks olla Eesti peale kokku suurusjärgus 150: riigikogu, valitsus ja siis ehk suuremate omavalitsuste juhid. Kuidas selle tulemuseni jõuda?

Ma arvan, et ega need inimesed ise kah seal poliitikas õnnelikud ole. Riigikokku pääsemine sõltub sellest, millise koha valimisnimekirjas annab sulle väike partei tagatuba. See on ju ruineeriv – sa sõltud mingitest tagatoainimestest!

Ma ei usu, et praeguses olukorras on poliitikud õnnelikud. Seda näitab kas või see, et ega tegelikult poliitikasse minejaid väga palju ole.

Me ühel hetkel jõuame olukorda, kus meil ei ole juhte, kes suudaks korralikult midagi suuremat juhtida. Ja need, kes on, on kah veel jagatud laiali nelja partei vahel.

Eelmisel aastal tegi Erkki Raasuke suure ülevaate riigiettevõtete juhtimisest. Kui te võrdlete Eesti Energia nõukogu ja Soome Fortumi nõukogu, siis kumma aktsiaid te ostate?

Mina olen Fortumi aktsionär. Jah, Soomes on kah nõukogus poliitikuid, aga seal on ka palju vanu staažikaid ettevõtjaid, kes on tegijad vähemalt regionaalsel tasemel.

Ei ole niimoodi, et igaüks saab iga asjaga hakkama; et nüüd tuleb uus koalitsioon ja me paneme nõukokku uued parteilastest liikmed. See on tegelikult õudus kuubis.

Kujutage ette, et teie saate päranduseks Eesti Energia või Tallinna sadama. Kelle te nõukogusse kutsuksite? Pange kokku oma unistuste nimekiri ja vaadake, paljus see kattub sellega, kes meil tegelikult on ettevõtete nõukogudes.

See on nõukogu tase, aga nõukogu peab palkama juhatuse ja juhatust on raske palgata, kui nõukogu on selline, nagu ta on.

Kas nõukogude kohtade jagamisega parteilastele ei osta ettevõte endale nii-öelda poliitilist katust?

Mina ei tea. Mul on üks põhimõte: riigist tuleb hoida võimalikult kaugele.

Pikka aega on spekuleeritud, ja viimastel päevadel üha tulisemalt, et te lähete poliitikasse, et teie eesmärk on saada Eesti presidendiks?

Ei ole!

Uut parteid te kah ei tee? Rosimannus võib rahulikult hingata?

Magagu rahulikult. Seda on minu käest küsitud juba vähemalt viisteist aastat, ega ma parteisse astu. No kuulge, ma ju ütlen, et meil on liiga palju parteilasi, mitte liiga vähe!

Andke andeks, te olete 47aastane. Miks te juba hall olete?

Mina ei tea.

Ei ole pangandus ja ettevõtlus meelakkumine?

Muidugi ei ole!

"Võib-olla on Rail Balticu taga mingi suur plaan, millest ma aru ei saa"

Indrek Neivelt ei tea, milleks on vaja Rail Balticut: "Ma olen mõne inimese käest küsinud ja nemad on vastanud umbes nii, et siis saab jälle ehitada. Aga edasi? Inimesed ju selle rongiga sõitma ei hakka. Nad sõidavad Riiga, võib-olla Vilniusesse, aga Varssavisse mitte mingil juhul!

Umbes 80kohaline lennuk lendab Varssavisse peaaegu iga päev. Selle rahvaga aga rongi täis ei pane. Lisaks sõidab rong ju hirmus kaua. Berliin on veel kaugemal ja sinna ei lähe meilt otse lennukitki, sest pole reisijaid. Kusjuures lennuk on odavam!

Keegi peab Rail Balticu ülalpidamise kinni maksma. Praegust raudteeinfrastruktuuri hoiavad ülal Vene transiidi rongid. Rail Balticule aga kaubarongid ei lähe. Kaubal pole vahet, kas ta liigub Tartu kaudu või läheb läbi Pärnu. Tegelikult läheb ta ikkagi laevaga, sest nii on odavam.

On küll spekuleeritud, et äkki tahetakse kildagaasi vedada, aga see pannakse ju kah ikka laeva peale, mis on igal juhul odavam. Seda juttu, et hiinlased hakkavad Põhja-Jäämere kaudu tooma Euroopasse kaupu nii, et kõigepealt jäämurdjatega läbi Põhja-Jäämere, siis tõstetakse kaup Skandinaavia põhjaosas laevalt rongi peale, siis Helsingis rongi pealt laeva ja siis Tallinnas laeva pealt rongi peale – seda saab rääkida ainult purjus inimene.

Kui meil on nii vähe inimesi ja rahvaarv kahaneb kah veel, siis kust kohast tuleb raha, et hoida käigus Via Balticut, Rail Balticut ja veel ka lennuliine? Kui meil pole praegu raha, et osta raudteest ülesõitudele tõkkepuid.

See on selge moonaka suhtumine: rongid Rail Balticul käima ei hakka, aga ehitame ta Euroopa raha eest valmis. Inimesed hoitakse hõivatud, et me jumala pärast midagi mõistlikku ei teeks!"

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/582960/indrek-neivelt-eesti-uhiskond-on-teel-sinna-kuhu-me-jouda-ei-taha