Jaak Madison | Eesti kui maailma päästja?
Ma
pole kindlasti ainus, kelle meelest Eesti püüdlus näida eeskujuliku
koolipoisina Euroopa Liidu “ühtses” peres on üks suur ja hale
enesepettus. Väljastpoolt vaadates on fassaad kena ja korrektne, saame
kiita nii naabritelt kui ka Lääne-Euroopa suurriikidelt. Kahtlemata
tunneme kõik üheskoos kaasa Vahemerel hukkunutele ning tõelistele
sõjapõgenikele, kes surmahirmus üritavad eluga pääseda kriisikoldest.
Kuid kas samamoodi tunnevad kaasa meie valitsuse liikmed koos Euroopa Komisjoniga ka nende põgenike varjus saabuvatele majanduspõgenikele ja ISISe terroristidele?
Kas Eestis on naiivseid inimesi, kes siiralt usuvadki, et "pagulasi" vastu võttes aitame lahendada põhiprobleeme ja teeme maailma paremaks? Ja kas meie valitsus tunneb sama suure südamega kaasa meie oma vaestele?
Kolmandik muukeelseid
Reaalsus on teine. Enam levinud süüdistus
pagulasvastaste kohta on, et nad lahmivad ega too fakte. Olgu siis nii,
räägime faktide keeles. 1. jaanuari seisuga elas Eestis 1 313 271
inimest, kellest 194 917 isikut on alaliselt siin elavad mittekodanikud,
neid on 14,84% elanikkonnast. Liites nendele Eesti kodakondsusega
võõrpäritolu isikud, saame muukeelsete osaks 31% rahvastikust, samas kui
rahvuse järgi oli meil 909 307 eestlast. Kas Itaalial või Maltal on sellist võõrpäritolu isikute osa meile vastu panna?
Teine alusetu väide on, et aitame “pagulaste”
ümberjaotamisega olukorda leevendada. Tegelikult soodustame sellega vaid
kuritegelike organisatsioonide ja inimkaubitsejate äri ja selle
hoogustumist. On täiesti selge, et andes signaali 20 000–40 000
"pagulase" vastuvõtuks Euroopa Liitu, näitame vaid rohelist tuld selle äri organisaatoritele, kes teenivad ühe “pagulase” pealt mitu tuhat eurot. Siin on paslik tuua näiteks Austraalia peaministri Tony Abbotti
seisukoht, mille kohaselt saadetakse kõik randuvad pagulaste laevad
tagasi, et mitte olla osaline inimkaubanduses ja kuritegevuses.
Austraalia on aga teadupärast vägagi demokraatlik ja humaanne riik. Nõustudes praeguse Euroopa Komisjoni tegevuskavaga, oleksime ka ise osalised antud kuritegevuses.
Kolmas ekslik seisukoht on, et oleme kohustatud aitama,
kuna olime ka ise rahvana sõja eest põgenejad. Siin on kolm loogikaviga:
1) meie hulgas polnud kindlasti ISISe terroriste ega majanduspagulasi;
2) meie ei läinud elatuma kohaliku sotsiaalsüsteemi kulul, vaid läksime Rootsi metsadesse tööle ja 3) me ei põgenenud täiesti teise kultuuriruumi.
EL pole NATO
Neljandaks on küsitud, kuidas küll peab end tundma Itaalia hävituslendur, kes on saadetud Baltikumi
õhuturbe raames meid kaitsma, aga meie Itaaliat ei aita. Ei tasu
demagoogitseda, vaid rääkida tuleb faktide keeles. Itaalia hävituslendur
on siin NATO ühisturbe raames, mitte Euroopa Komisjoni saadetud. Ärgem
ajagem kahte täiesti erinevat asja segamini, sest Euroopa Liit on
majandusühendus (vähemalt ideeliselt), mitte sõjaliit. Paslik on ka
meenutada, et needsamad Itaalia lendurid käisid mõne aasta eest Liibüat pommitamas, aidates nii kaasa praegusele immigratsioonikriisi puhkemisele.
Viiendaks on kosta hõikeid: vaadake, palju me oleme ELilt saanud toetust ja finantsabi! Jah, oleme saanud ning samamoodi oleme ka aidanud päästa Kreekat ja Saksa panku. Samamoodi oleme panustajad Vahemere päästeoperatsioonidesse, et aidata leevendada Itaalial pagulaskriisi.
Liitudes Euroopa Liiduga aastal 2004 ei andnud rahvas mandaati Euroopa Komisjonile survestada meid immigratsioonipoliitika lõdvendamiseks ja kvootidega nõustumiseks.
Olen käinud ka Vao külas Lääne-Virumaal,
et tutvuda oludega ja kuulata inimeste arvamusi. Sealse lõbu maksab
kinni Eesti maksumaksja. Samal ajal on meil üle 40 000 allpool
vaesuspiiri elavat last ja kümned tuhanded kaasmaalased on sunnitud
majanduspagulastena Soome siirduma.
0 kommentaari:
Postita kommentaar