MEIE KIRIK: Vist on kuri tulekul

Reede, 12. juuni 2015 Veiko Vihuri 

Revolutsioonide ja totalitaarsete režiimide ajalugu näitab, et katsed sotsiaalseid utoopiaid ellu rakendada pole ilma sunni ja vägivallata võimalikud. Vana korra esindajad ja teisitimõtlejad tuleb kas kõrvaldada või sunniviisiliselt ümber kasvatada.

Sallivuse ja võrdsuse utoopia

Tänases Euroopas püütakse ellu viia sallivuse ja võrdsuse utoopiat. Paradoksaalselt on see näiliselt edumeelne ja humanistlikel väärtustel rajanev ideoloogia kaasa toonud sõna- ja südametunnistuse vabaduse kitsenemise ja kristlaste otsese diskrimineerimise, rääkimata rünnakutest traditsioonilise elukorralduse vastu.

Nõukogude Liidus kehtis teadupärast maailma kõige „demokraatlikum“ konstitutsioon. Kuigi see tagas vormiliselt usuvabaduse (nagu ka palju muid toredaid õigusi ja vabadusi), tegeles riik usklike ja usuliste ühenduste tegevuse piiramisega ning ateistliku propagandaga. Kirikute ja koguduste tegevust kontrollisid hoolikalt usuasjade volinik ja pädevad „organid“.

Euroopa Liit on rajatud „euroopalikeks väärtusteks“ nimetatud põhimõtetele, mis sisaldavad põhilisi inimõigusi. Nende väärtuste juurutamise ja tõlgendamisega tegelevad mitut masti volinikud ja kohtud. Võiks mõelda, et nende pingutuste tulemusena on ühiskond muutunud õiglasemaks, hoolivamaks ja sallivamaks. Tegelikkuses on sallivuse ja võrdsuse ideoloogia osutunud erakordselt dogmaatiliseks ja sallimatuks. Selle teravik on suunatud kiriku kui traditsiooniliste usuliste ja moraalsete väärtuste kandja vastu. On sümptomaatiline, et sallivust, mitmekesisust ja erinevuste aktsepteerimist jutlustavas ühiskonnas ei taheta mõista usulistel, eriti kristlikel veendumustel põhinevate organisatsioonide eripära. Ametlikult sekulaarne ja pluralismi väärtustav ning kuulutav riik sekkub kiriku siseasjadesse.

Ülalöeldu kinnituseks piisab vaid mõnest markantsest näitest viimase paari aasta arengutest. Diskrimineerimise lõpetamise nimel keelati Itaalias krutsifikside eksponeerimine koolides. Suurbritannias on tegevuse lõpetanud katoliiklikud adopteerimisagentuurid, kellel oli valida, kas riikliku rahastamise nimel aktsepteerida perena ka samasoolisi paare või jääda truuks usulistele veendumustele. Rootsis sai karistada pastor, kes nimetas homoseksuaalsust patuks. Soome riiklikud kohtud on diskrimineerimises süüdi mõistnud kirikutöötajaid, kelle usulised arusaamad ei luba koos töötada naisvaimulikega.

Sellesse ritta võiks paigutada ka 8.–9. oktoobrini 2010 peetud konverentsi „Erinevus rikastab“, mida rahastasid Euroopa Liit ja Eesti sotsiaalministeerium. Maksumaksja raha eest korraldatud üritusel muretsesid nn seksuaalvähemuste diskrimineerimise pärast usulistes ühendustes ja arvustasid Eesti kirikute ametlikku positsiooni inimesed, kes esindasid kristlaskonna peajoonest hälbinud kirikuid või rühmitusi. Kuigi samanimelise kampaania korraldajad rääkisid, et nad soovivad ühiskonnas esile kutsuda diskussiooni, käis mäng varjamatult ühte väravasse.

Apokalüptiline raev

Eriarvamuste sallimine pole sallivuse apostlitel mõtteski. Kuna tegemist on sotsiaalset utoopiat sisaldava võitleva ideoloogiaga, mis taotleb inimese „vabastamist“ kõikvõimalikest traditsioonilistest rõhujatest ja uutel alustel ümberkujundamist, siis tegelikkuses on võimalik seda rakendada üksnes riikliku sunni jõul.

Põhjus, miks vähemalt kristlikust vaatepunktist võib taolisi ühiskonda muuta soovivaid ideoloogiaid utoopiateks nimetada, seisneb selles, et need ei arvesta pattulangenud inimese olukorraga. Pattu saab ohjeldada rangete ususeadustega, nagu seda tehakse islamiriikides. Ka sallivust ja võrdsust võib seaduste abil kehtestada. Kuid inimese patusele olemusele, mis ei arvesta ei Jumala ega ligimesega, ei saa rajada tõeliselt õiglast ja vaba ühiskonda, olgu kavatsused kuitahes head.

Mõeldes kurjuse eskalatsioonile 20. sajandil küsib teoloog Elmar Salumaa: „Kas ei tule selles kõiges viimaks päevavalgele toosama igivana tõde, et paljas inimlikkus, humanum ilma jumalikkuseta osutub loomalikkuseks, kuigi see humanum võib väliselt hiilgav olla?“

Ebarealistlike ideoloogiate ellurakendamise asemel kutsub kirik inimesi meeleparandusele. Kiriku seisukohalt saab sotsiaalne õiglus, niipalju kui see üldse võimalik on, tuleneda ainult sisemisest meelemuutusest ja tahtest elada kooskõlas jumalike normidega.

Pole ime, et sotsiaalseid utoopiad vastustav kirik saab liialdamata öeldes kogeda vastaste apokalüptilist raevu. Kirikut või kirikujuhte võib repressioonide abil väliselt murda, kuid kristlikku sõnumit pole siiski suudetud hävitada, isegi mitte endises Nõukogude Liidus või Natsi-Saksamaal, kus utoopiate ohvriks toodi silmagi pilgutamata miljoneid inimelusid. Bolševikud võtsid kirikult kõik välise: nad lammutasid pühakodasid, tapsid ja piinasid jõhkralt vaimulikke, saatsid usklikke sunnitööle, lõhkusid traditsioonilise elukorralduse. Ent ka vangilaagrites peeti keset kirjeldamatut kurjust, viletsust ja surma salaja jumalateenistusi ning vangladuši all ristiti inimesi. Ühe metsalise järel kerkib esile teine, kuid seni leidub ikka neid, „kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus“ (Ilm 12:17).

Katakombikristluse tagasitulek?

Meil Eestis mäletatakse veel Nõukogude aja kitsendusi ja raskusi. Kogudused olid surutud kirikuseinte vahele ja usklikel lubati oma „usulisi vajadusi“ rahuldada vaid isekeskis, avalikkuse silma alt ära. Arvatavasti uus kord enam nii lahke ei ole. Kuna tõrksa elemendi ümberkasvatamiseks ei ole hetkel võimalik laagreid rajada, siis tuleb põhirõhk panna ideoloogilisele selgitustööle, mille teeb mõjusaks seaduse sund. Eesmärk on sundida kõiki ühiskonnas tegutsevaid institutsioone, sealhulgas kirikut, omaks võtma sallivuse ja võrdsuse ideoloogiat. Ei piisa üksnes välisest alistumisest, vaid tuleb ära võita nii mõte kui süda.

Seejärel on võimalik edasi minna juba uute projektidega.

Millised on kiriku võimalused relativismi ja tolerantsi diktatuurile vastuseismisel? Vladimir Solovjovi jutustuses kummardub humanistist ja filantroobist imperaator-antikristuse ette enamik kirikuvürste, uskudes tema lubadusi ja nähes tema kavatsustes head; ainult väike rühmake, mis koosneb ristiusu kolme põhiharu esindajatest, keeldub seda tegemast. Juba rohkem kui neljakümne aasta eest arvas luteri pastor Hermann Sasse, et kiriku tulevikulootused ei seisne erinevate konfessioonide välises ühinemises, vaid selles, kui „tõeline Kristuse kirik, väikene karjake, kellele Kristus tõotas Isa kuningriiki (Lk 12:32), palvetab katakombides algkiriku palvet: „Maaranata!“ (1Kr 16:22). „Jah, ma tulen varsti!“ (Ilm 22:20).“

Adveniat regnum tuum, fiat voluntas tua sicut in coelo et in terra.

Artikkel ilmus algselt veebilehes Meie Kirik 15. oktoobril 2010.

Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/47-vist-on-kuri-tulekul