Juhendmaterjal ajakirjanikele: Kuidas kajastada pagulastega seotud teemasid

Uute Uudiste käsutusse on jõudnud Rahvusvahelisevahelise Migratsiooniorganisatsiooni Eesti esinduse salastatud materjal, mis näeb ette 27 lk.instruktsioone kuidas meie ajakirjanikud peavad kajastama pagulaste teemat Eesti meedias. Materjal mille levitajaks Eesti Ajakirjanike Liit on pärit aastast 2012. Juhendmaterjal anti välja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastasid nii  Euroopa Liidu Pagulasfond kui ka Eesti Vabariigi Siseministeerium. Sellise dokumendi olemasolu seab tõsise kahtluse alla vaba meedia ja arvamusvabaduse eksiteerimise Eestis ja seetõttu peame oma kohuseks antud materjal avaldada. Just salastamise nõue viitab sellele, et oma rahva selja taga pannakse toime põlastusväärseid tegusid, aga rahvas väärib tõde!

Toome teieni mõningad olulised väljavõtted nimetatud dokumendist. Kõigepealt antakse ajakirjanikele üldised suunised kuidas teemat kajastada: ” Kuigi ajakirjanikena ei pane me arvamusi ja veendumisi oma auditooriumi pähe, siis kallutada selles või teises suunas, kinnistada olemasolevaid müüte või neid murendada suudame küll. Teisalt, hooletu ja ebaprofessionaalne ajakirjanikutöö kahjustab alati, kuid kaitsetumad ja kergemini haavatavad inimesed saavad kannatada teistest enam. Faktide ja terminite õigsust ning allikate usaldusväärsuse kontrollimist ei saa millelegi ohvriks tuua, konteksti ei tohi unustada ega ignoreerida. See ei tähenda debati ja kiire reageerimise puudumist, pigem vastupidi. Ajakirjanike kohustuslikuks oskuseks on ka osavus loovida auditooriumi huvi tekitamise ja uudisväärtuse ning looga otseselt seotud inimeste huvide karide vahel, riivamata kumbagi.”
Ja edasi killuke ajakirjanduseetikast “Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel. Seega peab ajakirjanik selle tugevast liberalismi ja sotsialismi järgi lõhnava juhendi järgi kaitsma mitte põlisrahva, Eesti riigi või oma kodanike huve, vaid siia sisserännanud immigrantide huve.
Dokument valgustab Eesti pagulaspoliitikat ka ajas, tuues välja kolm olulisemat perioodi:
1. 1997. aasta eelne periood – Eesti valitsuse hinnangul polnud riik võimeline pakkuma võimalikele varjupaigataotlejatele rahvusvaheliste seadustega ettenähtut, mistõttu
Eesti ei ühinenud veel pagulasseisundi konventsiooni ega protokolliga. Puudusid ka siseriiklikud seadused põgenike ja pagulaste kohtlemiseks. Väheseid saabujaid peeti kinnipidamiskohtades ja saadeti riigist välja.
2. 1997-2004 periood – Varjupaigapoliitika ametlik algus koos pagulaste seaduse vastu võtmisega 18.02.1997 ja 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ning 31.jaanuari 1967.aasta pagulasseisundi protokolliga ühinemisega. 1999. aastast hakkas pagulaste/põgenike teemaga tegelema Kodakondsus- ja Migratsiooni Amet. Esimesed ametlikud pagulased sai Eesti 2000. aastal.
3. 2004-… Pärast liitumist Euroopa Liiduga 1.05.2004 võttis Eesti üle ka EL õigusakte ja ühines EURODAC ning Dublinet süsteemidega 2006. aastal. Pagulaste seaduse asendas välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis peamise muudatusena seostas Eesti seadusandluse ja EL Nõukogu direktiivid, aga kehtestas ka välismaalase ajutise kaitse regulatsiooni ning korrastas pagulasi ja varjupaigataotlejaid puudutavaid seadussätteid. 01.01.2010 loodi Politsei- ja Piirivalveamet, mille osaks on Kodakondsuse- ja Migratsiooni osakond.
Edasi jagatakse rida konkreetseid näpunäiteid kuidas meedia avalikkust pagulaste ja immigrantide suhtes positiivselt häälestada: “Migratsioon on üks neist teemadest, milles ajakirjandus võib olla ainus või peamine teabeallikas. Kes, kust, kui palju, millal ja ennekõike miks ning milleks. Pagulus, asüülitaotlejad ja immigrandid on vastuoluline, kuid uudisväärtuslik teema, mis võib tekitada avalikkuses teravat vastukaja. Suhtumine neisse ei ole üheski ühiskonnas ühemõtteline ega muutumatu. Analüüs on kätte näidanud peamised vead, mida teeb ajakirjandus migratsioonist ja pagulastes rääkides: 1. Episoodiline teematõstatus – teema tuuakse esile vaid siis, kui mingi sündmus niigi huvi tekitab 2. Illegaalsuse teemale keskendumine – seadust rikkuvad immigrandid moodustavad reeglina vähemuse kõigist immigrantidest, kuid enamuse kajastustest. 3. Stereotüübistamine – immigrandi või pagulase üldkuju loomine kitsastes raamides ja hinnanguid ette kirjutades 4. Faktidega liialdamine – hoolimata statistiliste numbrite reaalsest olukorrast suurendatakse ohtu või probleemi 5. Konteksti puudumine – tavapäraselt ei puuduta pagulaste ja varjupaigataotlejate teemalised lood ei nende põgenemise põhjuseid ega päritolumaa probleeme sügavamalt 6. Isiku tahaplaanile jätmine või selle täielik puudumine – immigrant või pagulane kui passiivne osaline, kellest räägitakse, kelle üle vaieldakse.” Seda kõike siis tubli “euroajakirjanik” teha ei tohiks, aga annab nii mõnegi nõuande rahvuslikult, isamaaliselt või konservatiivselt häälestatud ajakirjanikule. Ka taolisi võiks ju Lääne demokraatias leiduda?
Migratsiooni ja pagulaste lood liigituvad tundlike teemade hulka, mis nõuab erilist hoolt väljendite ja sõnade valikul. Ajakirjanikud mitte ainult ei anna lugejale migratsiooniteemalisi fakte, vaid ka tunnetuse, kuidas neid tõlgendada. Milliseid probleeme esineb: 1. Eesti keeles ei ole kombeks kasutada lausest lausesse sama sõna, aga sünonüümid peavad siis ka sama asja tähendama. Immigrant ei võrdu alati illegaalselt riiki siseneja, pagulane põgenikuga ja kõik varjupaigataotlejad ei ole ebaseaduslikult üle piiri jõudnud ega otsi tasuta lõunaid 2. Retoorika ja huvitavate väljenditega võib ka neutraalses toonis uudises negatiivselt mõjutada auditooriumi. Näiteks migratsioonilainest rääkides annab ajakirjanik tahes või tahtmata mõista, et sisserändajaid on massiliselt, isegi kui see nii ei ole. 3. Lööv pealkiri, mis ei kajasta midagi järgnevast või vähemalt mitte tervet artikli sisu. 4. Pildiallkirjad, mis ei seostu artikliga, vaid kannavad oma (negatiivset) hinnangut.Üks pilt võrdub sada sõna, öeldakse. Pildimaterjal kinnistab stereotüüpe sügavamale ja tõstatab teemasid emotsioonidele toetudes kergemini. Milliseid probleeme esineb: 1. Kui jutt ei ole just konkreetsest pagulasest, kasutatakse illustratsiooniks tihtipeale just stereotüüpset pilti Aafrika paadipõgenikest või põgenikelaagritest, mil Eesti kontekstiga puudub side. 2. Foto, mis esitab pagulast kui ohvrit, abivajajat, kinnistab ka selle hinnangu auditooriumi hulgas ega lase näha sellest kaugemale, näiteks oma panuse andjat töötegijana. 3. Ebatavaline või naljakas foto/video loob kuvandi lapsemeelsetest inimestest ja toetab inimese probleemide ja/või olukorra vähetähtsustamist.
Nagu reaalsusest näha, on Eesti peavoolumeedia seda õpetust usinasti ellu viinud. Tahaks aga küsida, mis on selle kõige eesmärk (kas hävitada rahvusriigid ja kultuurid Euroopas, jne.) ja teiseks huvitaks väga, kas selliseid “juhiseid” on antud välja näiteks ka samasoolisuse ja feminismi propageerimise asjus?
UU

Allikas: http://uueduudised.ee/juhendmaterjal-ajakirjanikele-kuidas-kajastada-pagulastega-seotud-teemasid/