UUS MAAILMAKORD - KELLE KASUKS JA KELLE JUHTIMISEL? EESTI-POOLA UURIMISGRUPP KONTRREVOLUTSIOONILINE VASTULUURE (3. osa)

X

UUS MAAILMAKORD – SÜNARHILINE TEOKRAATIA

X.1. Globaliseerumine ja mondialism

Alapeatükis V.3. poolsalajasi rahvusvahelisi organisatsioone, ÜRO-d ja rahvusvahelisi fonde puudutavas osas käsitletu seondub üldistavalt globaliseerumiseks nimetatava tendentsiga, mida teatud ringkonnad püüavad viimase paarikümne aasta jooksul raudse järjekindlusega avalikkusele serveerida kui ühtsesse ülemaailmsesse tulevikuühiskonda väljaviivat ajaloolist paratamatust. Samasuguse ajaloolise paratamatusena serveeritakse maailma üldsusele ülemaailmse valitsuse moodustamist tulevikus, millele rahvusriigid peaksid loovutama osa oma suveräänsusest (sealjuures laiema avalikkuse ees vaikitakse, et protsess on teadlikult ja plaanipäraselt suunatud rahvusriikide ja rahvuste likvideerimisele207). Seevastu juba praegu paljudest riikidest võimsamate rahvusvaheliste tööstus- ja panganduskontsernide monopoolse seisundi pidevast tugevnemisest ei armastata eriti rääkida, seda püütakse alatähtsustada või serveerida globaliseerumise kui iseenesest hea ja ajalooliselt paratamatu protsessi juhuslikku negatiivset kõrvalnähtusena, mis põhimõtteliselt on valitsuste kontrolli all ja on seda ka tulevikus. Tegelikult on asi vastupidine, nimelt valitsused on põhimõtteliselt monopolide kontrolli all ja on seda edaspidi veelgi rohkem, sest rahvusvaheliste monopolide võimu tugevnemine ja nende majanduspoliitiline diktaat rahvamajandustele ja riikidele on kaasaegse globalisatsiooniprotsessi mootor ja materiaalne vundament, mitte aga mingi juhuslik kõrvalnähtus. Esmaselt ja fundamentaalselt tähendab kaasaegne globaliseerumine, et rahvusvahelised suurmonopolid võtavad üle rahvusriikide majandussüsteemid, seovad need tugevalt monopolide kontrolli all olevasse ülemaailmsesse majandussüsteemi, mis sel moel üha rohkem monopoliseerub ja tsentraliseerub. Sellele majanduslikule vundamendile hakatakse üles ehitama ja sellega siduma teisi globaalseid süsteeme: poliitika, demograafia, teaduse, hariduse, kultuuri, religiooni ja teiste ühiskondliku elu valdkondadega tegelevaid ning neid valdkondi ülemaailmselt kujundavaid rahvusvahelisi ühendusi. Kõik toimub illuminaatlike teoreetikute (roosiristlaste ja martinistide) kavade kohaselt, mille järgi uue maailmakorra ühiskonna ülesehitamine peab kronoloogiliselt algama globaalsest majandussüsteemist kui materiaalsest vundamendist ja lõppema sünkretistlik-gnostilise anti- või superkiriku kujundamise kui vaimse krooniga.208 Majanduse ja teiste valdkondade globaliseeru(i)misprotsess toimub juba vähemalt 80 aastat ja seepärast saab tolle konkreetse globaliseerumise positiivsete ja negatiivsete suunitluste ja tulemuste kohta ka üht-teist öelda.

Arvame, et ei leidu mõistlikku põhjust, et olla globaliseerumise kui niisuguse vastu põhimõtteliselt ja tingimusteta. Võib väita, et kui tsivilisatsioon areneb ja riikide ning rahvaste vahelised kontaktid tihenevad, siis selle tulemusena on teatud laadi globaliseerumine tõesti ajalooline paratamatus. Hinnang aktuaalsele globaliseerumisprotsessile in concreto sõltub aga sellest, milline see globaliseerumine on, kelle juhtimisel, kelle kasuks ja kelle kahjuks, kelle ja mille arvel see toimub. Praegune globaliseerumine on ebavõrdne mäng ühte väravasse. Käimasolev globaliseerumine (mitte ainult majanduslik, vaid ka laiem) viib väikese arvu inimeste tohutule rikastumisele, masside vaesestumisele, varandusliku ja sotsiaalse kihistumise pidevale suurenemisele, kesklassi kadumisele ning selle muutumisele tehnokraatlikuks või intellektuaalseks proletariaadiks, riikide ja laiade masside võlaorjusele rahvusvaheliste suurpankade ees, rahvuskultuuride hävimisele ja asendamisele unifitseeritud massikultuuriga, ideoloogilisele diktatuurile, ülemaailmse totaalse kontrolli süsteemile. See on vaid lühike ja leebe loetelu käimasoleva globaliseerumise progresseeruvatest tagajärgedest.

Ideoloogiat, mis propageerib ja õigustab sionistide ja illuminaatide plaanitud ning juhitud globaliseerimisprotsessi, on kõige sobivam nimetada mondialismiks (pr k. le monde – maailm), kasvõi sellepärast, et seda nimetust on eesti keeles globalismi asemel kasutanud ja nendest probleemidest mitmeid raamatuid kirjutanud Vello Leito. Mondialismi eesmärk on teatud kindlat laadi kord maailmas, ülemaailmne uus kord, mis oleks nende (Salajaste Ülemuste) välja töötatud, ellu viidud ja juhitud, nende huvides ning suurte masside kahjuks: New Order of the World, uus maailmakord – ladina keeles Novus Ordo saec(u)lorum, mis teatavasti seisab ühedollarilisel rahatähel koos teise kirjaga annuit coeptis – “tuleb kasuks neile, kes (selle) algatasid”. 

Nagu mainitud, mondialistlike plaanide teostamise vundament ja põhivahend ning realisatsiooni järjekorras esmane209 on ülemaailmse majandussüsteemi loomine, mille käigus rahvusvahelised kontsernid ja suurpangad võtavad üle rahvusriikide majandused. Nii libiseb majanduslik võim riikidest välja, riikide-ülese (ülemaailmse) tööstus- ja pangandusoligarhia kätte. See võimaldab neil dikteerida oma huvisid ja tingimusi erinevate riikide valitsustele, neid šantažeerida ning sõnakuulmatuse korral karistada riigi majandussüsteemi laostamisega. Kuid koos selle majandusliku vundamendi ülesehitamise ja tugevdamisega hakati juba varakult rajama ka teisi ülemaailmseid organisatsioone, eeskätt poliitilisi.

Illuminaatlike ordude plaanitud ja juhitava poliitilise arengu lõppeesmärk on geopoliitilisteks ja majanduslikeks piirkondadeks jagatud ülemaailmse superimpeeriumi ja supervalitsuse kehtestamine ülemaailmse föderatiivse superriigina (Ameerika päritoluga illuminaatide plaanide kohaselt) või föderatiivsete kontinentaalsete impeeriumite konföderatsioonina (Euroopa roosiristlastelt ja martinistidelt pärit Sünarhilise pakti kohaselt). Idee populariseerimise ja realiseerimise vaheetapp oli Rahvaste Liiga,210 selle praeguseks järglaseks on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon211 koos mitmete muude ülemaailmsete organisatsioonidega.

Ülemaailmse impeeriumi märksa konkreetsem realisatsioon on aga Euroopa Liit.212 Euroopa Liit, nagu asjasse pühendatud vihjavad, pole muud kui ainult eelviimane vahe-etapp teel ülemaailmse impeeriumini, täpsemalt üks selle nurgakividest. Tõsi küll, ülemaailmne tsentraliseeritud impeerium on praktikas niivõrd teostamatu idee, et mõlemad idee Euroopa põhiautorid, krahv Richard Coudenhove-Kalergi ning Saint-Yves d’Alveydre,213 nägid ülemaailmset riiki reaalsena vaid kontinentide konföderatsiooni kujul, mis omakorda oleks üles ehitatud rahvusriike koondavatele föderatsioonidele(nt Euroopa Liit). Kuid föderatiivsuse ja regionalismi põhjuseks pole mitte niivõrd rahvuslike, kultuuriliste ja religioossete eripärade ning isegi mitte rahvusriikide säilitamise ja hoidmise püüe, vaid puhtpraktiline hool selle monstrumi juhitavuse ja efektiivse toimimise kindlustamise eest.214 Neil rahvusriikidel pole loota rohkem suveräänsust, kui oli Nõukogude Liidu satelliitriikidel või on USA osariikidel; samuti pole nad õiged rahvusriigid, vaid multikultuurilist, multireligioosset ja multirahvuslikku inimmassi koondavad territoriaalsed-administratiivsed üksused – meenutame mõtteavaldusi, mida sai toodud massoonliku rahvuspoliitika kohta (VI.2. koos märkusega 125).

EL-i praeguste ametlike dokumentide ja euroametkondade koridorides ringlevate, enamuses vasakparteidest pärinevate dokumentiprojektide alusel on piisavat põhjust väita, et regionalismi põhimõte, millega EL-i juhid püüavad tõrjuda “natsionalistide” süüdistusi tsentralismi taotluste ja tsentralistliku riigi loomise kavade kohta, pole tegelikult midagi muud kui riigist veel alamate üksuste (regioonide) favoriseerimine rahvusriikliku ühtsuse likvideerimiseks “jaga ja valitse!” põhimõttel. Regioonidele pidavat kuuluma õigus astuda Euroopa Liidu keskorganitega otsesidemetesse, vahepealsetest (rahvusriiklikest) astmetest mööda minnes. On selge, et selliste sidemete tegelikuks algatajaks pole kunagi regioonid ise, vaid Euroopa keskvalitsus, nagu on selge, et nende sidemete algatajad regioonis on samuti väljastpoolt regiooni välja otsitud ja inspireeritud. Eesti puhul tähendaks selline regionalism näiteks seda, et Euroopa Liidu keskorganid seavad sisse otsesidemed Ida-Virumaa maakonnavalitsusega või Kohtla-Järve või Narva linnavalitsusega, mille väga tõenäolisteks tulemusteks oleksid Eesti rahvuslik-poliitilistele huvidele kahjulikud projektid. Nende projektide realiseerimise vastu puudub rahvusriigi nukuvalitsusel võimalus protesteerida, sest: 1. see rajaneb Euroopa Liidu üheks universaalseks aluseks oleval regionalismi põhimõttel ning 2. Euroopa Liidu keskorganite seadused ja otsused on ülimuslikud rahvusriikide organite seaduste ja otsuste suhtes. Eesti-nimeline “rahvusriik” on ülalt ja alt võetud tangide vahele: jaga ja valitse! Kui rahvusriigis areneb liikumine oma rahvuslike huvide kaitseks, võib Narvat, Kohtla-Järvet või Ida-Virumaad kergesti üles ässitada Tallinna valitsuse ja ülejäänud Eesti vastu, kuulutada Eestis toimuv lokaalseteks rahvarahutusteks ja saata siia korda looma paar tuhat meest EL-i kiirreageerimisüksustest (vt märkus 222).    

X.2. Sünarhiline ühiskonnakord

Uue maailmakorra iseloomustamiseks on lutsiferiaanlikud tipp-teoreetikud leidnud nimetuse sünarhiline kord. Need plaanid, mida alates 20. sajandi algusest järjekindlalt teostatakse, on pärit esmajoones roosiristlaste ja martinistide ridadest, kuid ka teistest ordudest pärit ideed on olemuslikult väga sarnased.

Sünarhilise teokraatia idee alusepanijaks loetakse eelpool (II.2.) mainitud Tšehhist pärit roosiristlast Amos Komenski’t. Juba temalt võime leida kolmeosalise tsentraliseeritud valitsussüsteemi idee koos avaliku võimu ja salajase autoriteedi lahutamisega. Tõsi küll, võrreldes hilisemate sünarhiliste plaanidega polnud neis plaanides majanduslikku võimu ning ideoloogiline võim on jagatud religioosseks ja hariduslik-teaduslikuks võimuks. Poliitika pidi olema allutatud ideoloogiale ja ideoloogia gnostilisele religioonile, s.t religioonide oikumeenilisele liidule, mida juhivad gnostikud. Kirjeldatud ühiskonnasüsteem pidi olema rangelt hierarhiline ning selle funktsioneerimine ja edasikestmine oli rajatud riiklikule ideologiseeritud haridussüsteemile (hariduslik-valgustuslikul võimule), mis kindlustaks ideokraatiale ustava järelkasvu väljavalimise ja koolituse (mispärast UNESCO kõrged tegelased Komenskit ka oma vaimseks isaks peavad – vt II.2.) ning tsentraalsele ideoloogilise järelvalve- ja politseiaparaadile.

Õpetuslikult väljakujunenuna ning kaasajastatuna leiame Komenski ideokraatia mudeli põhiliselt kahest dokumendist, mis mõlemad on pärit prantsuse martinistlikest ringkondadest. Esimene neist on üksikasjalisem ning lutsiferiaanlikesse saladustesse pühendatute kitsale ringkonnale mõeldud Ühiskondlike arhetüüpide skeem, teine on laiemaks propageerimiseks mõeldud Sünarhiline pakt kui kõikide rahvaste uue orgaanilise kultuurikorra plaan. Viimast hakati martinistide ja teiste salaordude kaudu vabamüürlaste ringkondades ja rahvusvahelise poliitilise ja majandusliku eliidi hulgas levitama alates aastast 1941.

Loomulikult pole ka illuminaatide ülemaailmne tipp oma plaanides kaugeltki mitte ühtne ning nende vahel tuleb ette põhimõttelisi erimeelsusi, konkurentsi ja võitlust nii isikute, isikute gruppide kui ka suurriikide kui tulevaste kontinentaalimpeeriumite liidrite vahel. Erimeelsusi esineb näiteks tulevase ülemaailmse impeeriumi ja tema osade vaheliste suhete ehk tsentraliseerituse astme küsimuses. Enamik Ameerika päritoluga uue maailmakorra teoreetikuid (juhtivatest näiteks Clarence Streit) on märksa tsentraliseerituma impeeriumi poolt kui Euroopa sünarhistlikud teoreetikud. Tundub, et Euroopa Liidu juhtivate jõudude selge (ehkki avalikkuse eest varjatud) suund tsentraliseeritud föderatiivse superriigi loomisele ning nende tingimusteta allumine USA diktaadile maailmapoliitika küsimustes viitab Ameerika teoreetikute plaanide tugevnemisele Euroopa teoreetikute suuremat autonoomiat (ehkki küll mitte klassikalist konföderatsiooni) ettenägevate plaanide arvel.

X.2.1. Sünarhiline pakt215

Sünarhiline pakt kujutab endast maailma poliitilise ümberkorraldamise, ülemaailmse valitsuse ning uue totalitaarse ja hierarhilise (oligarhilise) ühiskondliku korra plaane.

See pakt nägi maailmas ette viie kontinentaal-imperiaalse föderatsiooni moodustamise, mis koosneksid puhtadministratiivsete üksuste (provintside) tasemele taandatud rahvusriikidest. Kontinentaalsetest föderatsioonidest aga omakorda moodustataks ülemaailmne föderatiivne impeerium koos vastavate keskorganitega (parlament, valitsus, kohtud, korrakaitse- ja sõjaväelised organid), millel oleksid üsnagi konkreetsed ja laialdased võimuvolitused, seda eriti uuele maailmakorrale ohtlike kriisiolukordade lahendamisel.

Sünarhiline võimustruktuur, mis on ühesugune nii lokaalsel, rahvuslik-regionaalsel, kontinentaal-imperiaalsel kui ka ülemaailmsel tasandil, koosneb:

1.       kirikute nõukogust, mis koondab religioosseid, haridus- ja teadusinstitutsioone, esindades intellektuaalset ja religioosset elu ehk teadmist ja tarkust;

2.      riikide nõukogust, mis esindab poliitilist ja õiguslikku elu ehk seadust ja õiglust;

3.      kogukondade (omavalitsuste) nõukogust, mis peab esindama majanduselu ehk tsivilisatsiooni ja tööd.

Laseme Saint-Yves d’Alveydre’l selgitada, mida ta üldse mõtleb kiriku all (mõiste rahvuskirik näitel):

“Mõiste rahvuskirikud all mõistan ma teaduslike või kunstiliste institutsioonide tervikut, alates ilmalikest ülikoolidest, akadeemiatest, instituutidest ja erikoolidest kuni kõikide riigi poolt seaduslikeks tunnistatud religioossete institutsioonideni välja, kaasa arvatud vabamüürlus, kui too esineb religioosse kultuse kujul või tegeleb hariduslik-valgustusliku tööga...

Rahvuskirikuks nimetan iga rahva hariduslik-valgustuslike institutsioonide tervikkompleksi, ning rahvuspiiskop, kes oma rahvuskirikut tunnustab216 ja pühitseb, on tema ortodoksne katoliiklik primas.

Väljaspool teaduste hierarhilist korda ja kooskõlastatud hariduslik-valgustuslikku süsteemi pole võimalik oodata midagi muud kui sektantlust ning poliitilisi erimeelsusi, milles pole mingit ortodokssest õpetusest tulenevat tõde, mingit katolitsismi217 realismi, mingit autoriteeti, kuna neis pole ühiskondliku religiooni loovat jõudu.

Just nimelt selles seisneb rahvuskirikute sisemine organisatsioon, milles apostellike võimuvolitustega varustatud episkopaadile ei jää üle midagi muud kui tunnustada ja ilma omapoolse diskussioonita pühitseda kõik oma rahva tõelised religioossed huvid, suundumused ja vajadused.218

Kinnitan, et oleks hea, kui paavstlus võtaks initsiatiivi sellise organisatsiooni teokraatlikul soovitamisel kõikidele Kristust tunnistavatele Euroopa rahvastele. Kuid täiesti võimatu on, et Roomas asuv ning ladina klerikaalse imperialismi plaanil põhinev paavstlus oleks senises vormis võimeline edasi täitma oma kõrgeima pontifikaadi ametit.

Võib siiski loota, et paavsti tiaara ühineb kord kristluse ühise juhtimisega, kroonides kõikidele rahvuskirikutele kui sammastele ehitatud universaalse kiriku, selle katoliikliku ja ortodoksse ehitise tippu.”219

Rahvuskirikute ülesandeks on totalitaarse kultuurikorra (pr k. ordre culturel) loomine, hoidmine ja selle kestvuse tagamine:

“Kultuurikord on soolaks sünarhiseeritud demokraatiale, see tähendab universaalse inimese sügava reaalsuse ühiskondlikuks väljenduseks oleva kanaliseeritud pluralismi näivuse kaudu õpetust vastuvõtvale ning mõtlemise kontrollile allutatud rahvale.”220

See kultuurikord tähendab vaimse elemendi primaati (ehk kõikehaaravat ajuloputust) ühiskonnas, integraalset humanismi kui avalikku riigireligiooni.

Sünarhiline ühiskonnakord, riigi range ideoloogilise kontrolli all olev haridussüsteem, totaalse kontrolli süsteem ja rahvusülene ülemaailmne politseiaparaat peavad tagama sellele kultuurikorrale täieliku võidu relvitute masside suhtes:

“Meie imperiaalne tahe on kõikide minevikust pärit institutsioonide paindlik, kuid tingimusteta vastavusse viimine selle ideaaliga.”221

Tähtsuse hierarhias seisavad kirikute nõukogud esimesel kohal. Nende nõukogude eesmärk on kõikide religioossete ja intellektuaalsete tõdede ning religioossete kultuste täielik ühendamine gnostikute kontrollitavas ja inspireeritavas pluralismis. See on totaalse oikumeenia pluralistlik superkirik (vt VIII.5. ja märkus 179).

Oikumeeniline superkirik välistab põhimõtteliselt ühe või teise religiooni või kiriku pretendeerimise absoluutsele rollile (nagu see katoliku Kiriku puhul tema olemusest tuleneb). Sarnaselt, nagu see on vabamüürlaste loožides ja illuminaatlikes ordudes, peab superkirikut kõikidel tasanditel kujundama kaks teineteisele vastupidist voolu: üks alt üles – demokraatlik, sünkretistlik (pluralistlik), dünaamiline; ning teine ülalt alla – see kujundab riiklikku religiooni- ja kultuuripoliitikat (ajuloputust) ning põhineb lutsiferiaanlike gnostikute intellektuaalsel ja religioossel diktaadil. Sellepärast nimetavad sünarhilise ühiskonnateooria autorid seda korda ka demo-ideokraatiaks.

Seadusandlus ja haridussüsteem oleksid sünarhiliselt korraldatud maailmas ühiste ideoloogiliste standardite alusel unifitseeritud, jättes konkreetse seadusandliku ning kohtuvõimu ning haridusprogrammide teostamise küll madalamatele tasemetele, kuid võimaldades ülemaailmse imperiaalvõimu vahelesegamist seal, kus mõni kontinent või rahvusriik kipub saama liialt iseseisvaks. Rahvused ja rahvusriigid on desarmeeritud, maailmas valvavad korra järele paljurahvuselised ja riigitud, ainult ülemaailmsele valitsusele alluvad korra- või rahukaitsejõud, nn maailmapolitsei, kusjuures konkreetsesse riiki, kus toimuvad “rahutused”, saadetakse “korda kaitsma” ja “rahu tagama” kindlasti sellele riigile võõrast rahvusest pärit sõdurid.222

Ühtne maailmamajandussüsteem on edaspidigi rahvusvahelise sionistliku oligarhia ülemvõimu vundamendiks, rahvusriikide ja kontinentaalimpeeriumite kooshoidmise ning masside võlaorjuses hoidmise vahendiks, kuid neist kolmest nõukogust kui ühiskondliku süsteemi kolmest alustalast tähtsaim on Kirikute Nõukogu kui nähtav ideoloogiline (ideokraatlik) või lausa pseudoreligioosne (teokraatlik) valitsus. Poliitiline valitsus on selle suhtes ainult tehniline täideviija, majandus aga on omakorda allutatud poliitiliste eesmärkide teostamisele. Nende kolme avaliku nõukogu “võrseteks” tänapäeva maailmas on vastavalt UNESCO koos oikumeenilise ja religioonidevahelise liikumisega ning Kirikute Maailmanõukoguga, ÜRO oma poliitiliste ja sõjaliste allorganisatsioonidega (rahukaitseväed) ning mitmesugused rahvusvahelised majandusorganisatsioonid nagu IMF, WTO jt.

Sünarhiline pakt on lutsiferiaanliku pühenduseta profaanidest täideviijatele (vabamüürlastele ning väljapaistvatele raha- ja võimuhulludele karjeristidele) mõeldud tehniline dokument, mis esitas sünarhilise teokraatia nähtava struktuuri, kuid jättis selgitamata selle sügavaima varjatud olemuse. Selles suhtes täiendab seda teine sünarhiline dokument, märksa esoteerilisema iseloomuga ja salajasem Ühiskondlike arhetüüpide skeem.

X.2.2. Ühiskondlike Arhetüüpide Skeem223

See esoteeriline dokument kajastab pea igal oma leheküljel avaliku võimu (nähtava ja avaliku võimuaparaadi) ning salajase autoriteedi (ideeliselt inspireeriva, eesmärke seadva ja seega tegelikult juhtiva võimu) lahutatuse põhimõtet. Sellele põhimõttele toetub kogu sünarhilise korra toimimine nagu ka vabamüürlaste ja illuminaatide edukas tegevus tänapäeva maailmas.

Kirikute Nõukogu sünarhilis-teokraatliku ehitise tipuna koosneb kahest osast:

1.      kirikute ja religioossete ühenduste, ülikoolide, teadus- ja kultuuriinstitutsioonide avalikust nõukogust ;

2.     kogu sünarhilist ehitist kontrollivast, lutsiferiaanlikul initsiatsioonil põhinevast teokraatlikust eliidist (Ühiskondlike arhetüüpide skeemis nimetatakse seda institutsiooni nii Suureks Valgeks Loožiks kui ka Suureks Teokraatlikuks Nõukoguks).  

Seega valitseb nähtavat oikumeenilist superkirikut nähtamatu lutsiferiaanlik superkirik (salajane lutsiferiaanlik-gnostiline hierarhia), mis ammutab inspiratsiooni esoteerilistest õpetustest224 ja maagilistest okultsetest riitustest.225

Superkiriku esoteeriline lutsiferiaanlik osa, mida Saint-Yves d’Alveydre nimetab teokraatiaks, ongi uue maailmakorra tegelik maailmavalitsus. Ka Kirikute Nõukogu avalik struktuur eesotsas Suure Hierokraatliku Nõukoguga (vt tabel 93) poleks tegelik valitsus, vaid ainult varjatud autoriteedi (Salajaste Ülemuste) ehk lõpuni lutsiferiaanlikesse saladustesse pühendatute ja “valgustatute”, Suure Valge Looži salajaste suuniste elluviija. Seega on plaanitava uue maailmakorra tegelik valitsus ideoloogilis-religioosne, salajane, lutsiferiaanlikult inspireeritud ja ei kattu valitsusega, kes avalikkuse ees näib valitsevat – selline ongi sünarhilise süsteemi olemus:

“Sünarhia seevastu näeb ette erilise rolli initsieeritud (pühendatud) autoriteedile, kes tunneb saladusi sisemise [s.t salajase, mitteavaliku] hierarhia, otsuste vastuvõtmise ja oma jurisdiktsiooni valdkonnas ning kes on ülim riigipea võimu suhtes, kellele ta surub peale oma seadused ja käsud. Poliitiline võim iseeneses pole seega avaliku võimu valdajaks, vaid on rahva ja salajase. autoriteedi vahel vahendavaks, täidesaatvaks ja administratiivseks teguriks”226 

Analoogilise struktuuri alusel tahetakse võimusüsteemi üles ehitada kõigil tasandeil terves sünarhilise korra kohaselt ümberkujundatud maailmas. Kenneth Boulding ütleb, et “võib endale ette kujutada nähtamatu diktatuuri alla heidetud maailma, mis väliselt säilitab kõik demokraatlikud valitsusvormid”. Sarnane süsteem toimib vabamüürlaste infiltratsiooni ja salajase suunamise kaudu parteides, parlamentides ja valitsustes vähemal või suuremal määral juba praegu. Sünarhilise korra autorid nimetavad seda demo-ideokraatiaks. Nende arvates on see demokraatia ehk tõelise rahvavalitsuse kõrgeim ja täiuslikum vorm, milles massidemokraatia puudused (korruptsioon, egalitarism ja unifitseerimine, sellest tulenev keskpärasuse ja iseloomutuse võim, isikliku vastutuse puudumisest tingitud võimu teostamise ebaefektiivsus, vaimse dimensiooni puudumine) ületatakse sünarhilises korras demokraatiale aristokraatlike ning teokraatlike printsiipide lisamisega.227 Juba ammu nähti ette uusaegse parteilise massidemokraatia sellise täiendamise vajadust ning seda, et massidemokraatia iseenesest pole mingi täiuslik ja kõrgeim kord, vaid ainult ajutine poliitiline vahend vana ühiskonna- ja riigikorra purustamiseks (vt Nahum Goldmann, tsiteeritud X.6.), mis viib paratamatult ühiskondlik-poliitilise dekadentsini ja kaoseni. Nii mõtlevad gnostilised teoreetikud, ühiskonna “valgustatud” vaimueliit. Nad põlgavad ja vihkavad nii iseenda kujundatud massidemokraatiat (seda küll hoopis teistel põhjustel kui kristlik-konservatiivsed monarhistid) kui ka nende manipuleeritavat pööblit juba ammu, massidemokraatia süsteemi ehitamise algusaegadest peale:

“Alanud on videviku aeg, mis kuulutab ette kogu tsivilisatsiooni lagunemist ning uue ajastu tulekut. Olemasoleva korra kõigil religioossetel, poliitilistes ja ühiskondlikel süsteemidel on roiskumise ning surma lehk. Nn plutokraatliku ja militaarse demokraatia pseudotsivilisatsioon on astunud agoonia seisundisse, rahutusse ja hirmu sisendavasse agooniasse, milles hakkavad surema kõik valed [mõeldud on: kristlikud] moraalsed väärtused, mis kuni eilseni valitsesid maailma üle. Parakleedi tunnistajaid [s.t “kristlikke” gnostikuid] see agoonia ei vői ega tohi hirmutada, kuna nemad, kel on ligipääs pühale hermeetilisele teadusele, teavad hästi, et roiskumine ja lagunemine on hädavajalikud suure ülesande teostamiseks...”228

    

Toome sünarhilise teokraatia (demo-ideokraatia) totalitaarse struktuuri näitlikustamiseks kaks tabelit Ühiskondlike arhetüüpide skeemist, mille oma raamatus esitab Pierre Virion:229

TABEL 73: Juhi põhiomadused erinevatel tasanditel

Maailma Isand:

jumalikud ning okultsed jooned, ei oma midagi ühist inimkonnaga.

Ülempreester:

imperiaalse hierokraatia juht; allub: 1. teokraatiale, 2. hierokraatlikule seadusele;  amet on eluaegne; teostab oma võimu ainult volituste alusel, mille annab talle teokraatlik investituur hierokraatia eelneva nõusoleku põhjal.

Primas:

rahvusliku ideokraatia juht; allub: 1. hierokraatiale, 2. ideokraatlikule seadusele; amet on eluaegne; teostab võimu ainult tänu volitustele, mille annab talle ülempreestri investituur ideokraatia eelneva nõusoleku põhjal.

Kuningas:

riigi aristokraatia juht; allub: 1. ideokraatiale, 2. aristokraatlikule seadusele; amet on eluaegne; teostab oma võimu ainult tänu volitustele, mille annab talle primase investituur aristokraatia eelneva nõusoleku põhjal.

Valitsuse juht:

rahvademokraatia juht; allub: 1. aristokraatiale, 2. demokraatlikule seadusele; on valitud ametisse seitsmeaastaseks perioodiks, võib olla valitud korduvalt; teostab oma võimu ainult tänu volitustele, mille annab talle kuninga investituur rahva eelnevalt väljendatud tahte põhjal.

TABEL 93: Otsustavad ning seadusandlikud organid

Initsieeritute Suur Valge Loož ehk Suur Teokraatlik Nõukogu, mille peaks on Maailma Isand.

Suur Hierokraatlik Nõukogu:

koosneb ülempreestri par’idest230 – preestritest, seda juhib ülempreester. Ta annab välja hierokraatlikke seadusi, need kuulutab välja ülempreester.

Suur Ideokraatlik Nõukogu:

koosneb primase par’idest, seda juhib primas. Ta annab välja ideokraatlikke põhimõtteid ja seadusi, need kuulutab välja primas.

Suur Aristokraatlik Nõukogu:

koosneb kuninga par’idest, seda juhib kuningas. Ta valmistab põhimõtted ja seadused aristokraatiale, need kuulutab välja kuningas.

Demokraatlikud organid:

1.      Suur Demokraatlik Nõukogu:

rahvamajanduse föderatsiooni esinduskogu, mis koosneb demokraatlikesse regionaalsetesse nõukogudesse valitute esindajatest. Seda juhib valitsuse juht. See nõukogu valmistab demokraatlikud põhimõtted ja seadused, need kuulutab välja valitsuse juht.

     

2.     Demokraatlik Regionaalne Nõukogu:

esinduskogu regionaalsetes rahvavabariikides, mis koosneb üleüldiste valimiste käigus valitud ühiskonna esindajatest. Seda kogu juhib regionaalse valitsuse juht. Kogu valmistab regionaalsed normid, need kuulutab välja regionaalse valitsuse juht.

3.     Korporatsioonide Nõukogu:

ameti- ja kutseühingute esinduskogu, mis valmistab korporatsioonilisi otsuseid, mida hääletab üldkogu ja kuulutab välja esimees.

4.     Linnanõukogu:

kogukondade esindusnõukogu, mis valitakse üleüldistel valimistel. Kogu valmistab kohalikud eeskirjad, need kuulutab välja linnapea.

Eelnevaid hierarhilist võimusüsteemi käsitlevaid tabeleid täiendab järgmine tabel, mis kirjeldab teaduste hierarhial ning ideoloogilisel selektsioonil põhinevat haridussüsteemi (mida Amos Komenski nimetas hariduslik-valgustuslikuks võimuks):231

TABEL 53: Teaduste hierarhia, mille sanktsioneeritud õppimine määrab indiviidi koha ühiskonnas

Sünteetiline232 ja teokraatlik õpetus:

Müstilised teadused: teurgia, müstagoogia, taumaturgia, kosmogoonia, antropogoonia, esoteeriline teosoofia, askees jne.

Sünteetiline ja hierokraatlik õpetus:

Metafüüsilised teadused: eksoteeriline teosoofia, teoloogia, gnoosis, eksegees, esoteeriline sotsioloogia, maagia, psühhurgia, ennustamine, astroloogia, liturgia, kosmoloogia, antroposoofia jne.

Sünteetiline ja ideokraatlik õpetus:

matees, eetika, esteetika, hermeetika.

Analüütiline ja ideokraatlik õpetus (professori tase):

Spetsialiseeritud õpe: matemaatika, moraaliteaduste, esteetika, sotsioloogia, loodusteaduste, psühholoogia, pedagoogika, tehnoloogiateooria, majandusteooria jne õppeprogramm.

Analüütiline ja aristokraatlik õpetus:

Spetsialiseeritud õpe: poliitikateaduste, õigusteaduste, ajalooteaduste, sõjateaduste, profülaktika, administratsiooni ning rakendustehnoloogiatega seonduvate alade õppeprogramm.

Analüütiline ja demokraatlik õpetus, II aste:

21. eluaastal toimuv (tulevase eliidi) sanktsioneeritud selektsioon:

üldine kultuur, sotsioloogia, retoorika, filosoofia, põllumajanduslikud, tööstuslikud, rahanduslikud, kaubanduslikud, käsitöönduslikud rakendustehnoloogilised erialad. Rakenduslikud majanduserialad. Sel tasemel toimub eliidi esimene spetsialiseerumine ning ülaltpoolt sanktsioneeritud valik, mis võimaldab asuda tööle juhtivatele kohtadele majanduses, avalikus administratsioonis (tehnokraatlik eliit) või võimaldab pääsu kõrgemasse (ideokraatlikusse või teokraatlikusse) hierarhiasse.

Seesama, I aste:

14. eluaastal toimuv esimese sanktsioneeritud valiku läbi toimuv selektsioon, mis võimaldab asuda õppima analüütilis-demokraatliku õpetuse II astmele või jätkata spetsialiseeritud väljaõpet (kutseõpet): üldkultuur, sotsioloogia alused, loodusteaduste alused, tehnoloogiliste teaduste alused, majandusteaduste alused. Selle astme lõpetavad eksamid, mille sooritamisel saadakse I astme diplom.

Analüütilise õpetuse kõrgemad astmed läbiteinud moodustavad nn tehnokraatia (tehnokraatliku eliidi), sünteetilise õpetusega algab sünarhilise ideokraatia ja teokraatia kujundamine. Ainult ettenähtud õppeastmete sanktsioneeritud läbimine ning (ülevalpool) initsiatsioonide läbitegemine avab tee kõrgematele positsioonidele ühiskondlikus hierarhias. Andetud või, mis tähtsam, ideoloogiliselt ebakorrektsed, iseseisva ning sanktsioneeritud liinist kõrvalekalduva mõtlemisega indiviidid haridustrepil edasi ei tõuse ning on sunnitud leppima kas tänavapühkija või transporditöölise kutseõppe ja ametiga (seda parimal juhul, kui nende jaoks ei leita radikaalsemaid vahendeid).

See hierarhiline haridussüsteem sanktsioneerib, kindlustab ja põlistab selle, mida progresseeruvalt monopoliseeruv vabaturumajanduslik süsteem oli enne teostanud varanduslikul tasemel: äärmuslikult diferentseerunud klassiühiskonna väljakujunemise, ühiskonna jagunemise establishmendiks (alla 1% elanikkonnast), neid teenindavaks tehnokraatlik-teaduslikuks eliidiks ehk intellektuaalseks või valgeks proletariaadiks (kuni 10% elanikkonnast) ning mustatöölisteks, tegelikuks “mustaks proletariaadiks”, massiks, “suureks lambakarjaks” – ülejäänud 90% elanikkonnast (vt Chamfort märkuses 188 ja Fukuyama märkuses 134). Vahepealse 10 % sisse mahub tulevikus ka rahvusvaheliste (ülemaailmsete) korrakaitsejõudude liikmeskond, kes on hästitasustatud, ideoloogilise selektsiooni läbinud ja seetõttu lojaalsed.

Pühendatute Suure Valge Looži teokraatlik valitsus põhineb gnostilisel doktriinil, mille kohaselt salaõpetustesse pühendatu omandab progresseeruva “valgustatuse” käigus üha sügavama ühtsuse maailma jumaliku algega –  Luciferiga – ning selle kaudu kogu maailmaga, saavutades oma meistriga lõpuks initsiatsioonilise ühtsuse teadvuse ehk jumaliku tahtega samastumise teadvuse ehk inimkonna planetaarse ühtsuse teadvuse. Samastades end oma jumala ehk Luciferi tahtega ehk inimkonna ühtsust ja arengueesmärki haarava universaalse, planetaarse või koguni kosmilise teadvusega (selles ühtses teadvuses peab gnostiliste ideede popularisaatori Teilhard de Chardini kohaselt lõpuks osalema terve inimkond, samastudes siis nn Pan-Kristusega, ühiskondliku Kristusega ehk kristuseeritud inimkonnaga233), arvavad nad, et nemad on ainsana õigustatud ja orgaaniliselt ette määratud juhtima kogu inimkonda tema ühtsuse poole, nii nagu pea (aju) peab loomu poolest juhtima kogu keha:

“Rahvaste omavalitsuse esimene aste on nende jõuetus ehk alluvus. Seepärast ütleme otse välja tõe, mida inimesed vahest kunagi pole kuulnud: millal on ühel rahval omavalitsus selle sõna terviklikus mõttes, mille läbi nad võivad saada austuse osalisteks? Siis, kui nad on lükatud täitma ettenägelikkuse otsuseid... Siis, kui nad neile otsustele allumise läbi on tõstetud sellisele vägevuse astmele, mis neid ennast ületab; siis kui nad alluvad otsustele, mis ei alluta neid iseendi tahtele, vaid annab nad teaduse valitsuse alla..., mis on püsivam ning kaugelenägevam kui nende endi tahe.”234

See tsitaat, nii nagu kogu sünarhistlik teooria, pärineb samadest ringkondadest, kes sajandi võrra varem olid ka Prantsuse revolutsiooni kui otsese rahvavõimu organiseerimise ning hiljem massidemokraatia kui progressiivseima ühiskonnakorra propageerimise taga. Näeme, et kaasaegne parteiline massidemokraatia pidi algusest peale olema salajaselt juhitav demo-ideokraatia ehk masside demagoogiline manipulatsioon massiteabevahendite vahendusel. See pidi olema vahend kristlike monarhiate ning kristliku (katoliikliku) ühiskonnakorra purustamisel, et lõpuks ideokraatia ja teokraatia võiksid demokraatia varjust avalikkuse ette astuda ning asendada kristliku monarhia aristokraatlik-hierarhilise ühiskonna sünarhilises teokraatias peale pööratud ohlokraatlik-hierarhilise ühiskonnaga. Selles suhtes polnud ka nõukogude kord demokraatia antipood, vaid oli kaasaegse demokraatia ning tulevase sünarhilise demo-ideokraatia põhimõtete äärmuslik teostus. Siin, nagu alati, on Saatan jälle ainult Jumala ahv. Teisi aluseid, kui on loomulik, Jumala loodud hierarhiline ühiskonnakord, ei saa ühiskonnale ja riigile luua – need lihtsalt ei toimi, vähemalt mitte pikaajaliselt. Neid aluseid saab ainult pea peale keerata, täita nad hoopis teise vaimuga ja panna teenima vastupidiseid eesmärke, kui on jumaliku loomuliku ja üleloomuliku korraga kooskõlas oleval ühiskonnal.

X.2.3. Teoloogiline võrdlus: lutsiferiaanlik-teokraatlik ja kristlik (katoliiklik) hierarhiline ühiskonnakord

Oma väliselt vormilt on sünarhiline teokraatia ja katoliiklik monarhia või isegi (paavsti- või piiskopiriigi) teokraatia üsna sarnased. Hoolimata välise vormi sarnasusest on nende vahel siiski põhimõttelised ja olemuslikud erinevused, mis me järgnevalt välja tuua püüame.

1.       Kristlikus hierarhilises ühiskonnakorras pole salaõpetustele ning salaühingutele toetuvat salajast hierarhiat, salaõpetused ja salaühingud on keelatud. Kõik ametid on põhimõtteliselt avalikud ning ligipääsetavad kõigile, sõltudes ainult vajalike oskuste ja eelduste omamisest. – Paavstid on oma vabamüürlust käsitlevates ringkirjades alati rõhutanud, et põhiliseks tunnistuseks vabamüürlaste organisatsiooni ja õpetuse pahelisest ja saatanlikust päritolust on tema kahepalgeline ning salajane iseloom, avalikkuse ning isegi endi lihtliikmete petmine, milles nad jäljendavad oma tegelikku meistrit, Vale Isa (Jh 8, 44) ehk Saatanat.

2.      Kristlik ühiskonnakord põhineb voorustel ja vooruslike tegude toetamisel, soodustamisel ning väärtustamisel, mis ainsana kindlustavad inimese moraalse täiustumise, saamise Jumala sarnaseks ning ühinemise Jumalaga (jumalikustumise, ilma täieliku samastumiseta, mis ontoloogiliselt võimalik pole). Kristlik haridus ja kasvatus kindlustab, et pärilik aristokraatia (aadel) on ühiskonna tõeline eliit ka vaimses ning moraalses mõttes, kuid kristlik seisuslik ühiskond pole kunagi olnud niivõrd kinnine kastisüsteem, et ei võimaldaks ühiskondlikku tõusu ja võimetekohast rakendust ka madalamatest klassidest pärit võimekatele inimestele. Samas kindlustab kristlik ühiskonnakord ning kasvatus, mille keskne ideaal on vooruslik elu oma seisuses ja kutsumuses, ka relatiivse õigluse, rahu ning harmoonia ühiskonnas. Kui pahedest tulenev ebaõiglus või muud laadi ebamoraalsus või kommunismi-taolise valeõpetuse massiline levik hakkab ohustama ühist hüve ja ühiskondlikku korda, astub ohu vastu välja kas Kirik kiriklike karistuste abil või riik, kelle kohuseks on kaitsta vooruste kaudu hüvele suunatud moraalset korda ja ning tõele suunatud usku nii sise- kui ka välisvaenlaste eest. – Seevastu sünarhiline lutsiferiaanlik teokraatia põhineb salateadmistel, gnosisel ehk teadusel. Teiste ees salajas hoitud teadmised aga annavad vahendid teiste üle valitsemiseks, türanliku võimu teostamiseks ning ilma voorusteta, mille arendamisele gnostitsism, vabamüürlus ja sünarhiline haridussüsteem mingit tähelepanu ei pööra, teeb teadmine inimese uhkeks, ülbeks, endast madalamate suhtes üleolevaks ja neid põlgavaks, võimuahneks ja ebaõiglaseks koos kõigi sellest tulenevate ühiskondlike tagajärgedega. Teadmiste omamisest tulenev enesekindlus ja “valgustatute” väärastunud missioonitunne käsikäes põlguse ja üleolekutundega “harimatu lambakarja” vastu paneb vohama ideoloogilises politseiriigis alati esineva valitsevate klasside piiramatu omavoli ja ebaõigluse. Riigi definitsioon nii marksistliku (kommunistliku ja kommunistliku) kui ka liberalistlik-humanistliku maailmavaate raames välistab igasugused objektiivsed aksioloogilised väärtused, taandudes kas klasside või tugevaimate huvigruppide poolt teiste klasside või huvigruppide üle valitsemise (vägivalla) teostamise vahendiks. Lugege lutsiferiaanlike intellektualistide Francis Fukuyama või Zbigniew Brzeziński mõtteavaldusi, siis näete, et Stalinil ja Pol Pothil on oodata väärilisi järglasi ka edaspidi ning seda nimelt liberalismi ja demokraatia kantsist Ameerikast. 

3.      Isegi paavstliku teokraatia (kirikuriigi) juhid pole kunagi usurpeerinud endale sellist praktilist (ilm)eksimatust, samastumist kristuseeritud inimkonna planetaarse teadvusega ning Jumala tahtega, jumaliku ettehoolduse otsustega, kui usurpeerib endale gnostiline superkirik. Seda isegi mitte oma dogmaatilises õpetuses, veel vähem aga distsiplinaarsetes, poliitilistes ja administratiivsetes otsustes. Paavsti dogmaatiline eksimatus pole mitte ideoloogilise türannia vahend, vaid on hädavajalik vahend inimlikust ekslikkusest, võimuambitsioonidest ning omavolist sõltumatu absoluutse tõe universaalseks kuulutamiseks, mis kindlustab inimestele südametunnistuse vabaduse jumaliku tõe alusel, vabaduse teadmatuse, eksiõpetuste, patu, Saatana valede ja kiusatuste ning totalitaarse riigi ideoloogilise türannia vastu.235 Väljaspool dogmaatilise eksimatuse piire on Kirik ja kristlik ühiskonnakord alati võimaldanud indiviidi kuuletumatust ja vastupanu südametunnistuse ning õigluse piire ületava omavoli vastu. Ka ebaõiglaselt ja türanlikult valitseva paavsti isik (kes on lõppude-lõpuks ainult Kristuse asemik, mitte  aga Tema taaskehastus või mingi panteistlik väljendusvorm) pole siin olnud erandiks. – Seevastu sünarhilises teokraatias pole mingeid kuuletumatuse, teisitimõtlemise ja vastupanu võimalusi: superkiriku teokraatia (Suur Valge Loož) on oma inimkonna ja Jumala samastamise panteistliku hulluse alusel usurpeerinud endale praktilise ilmeksimatuse. Praktiline ilmeksimatus tähendab, et inimkond võib teda valitsevate hullude juhtimisel teha kasvõi kollektiivse enesetapu, kuid sellest hoolimata on otsus eksimatu sel lihtsal põhjusel, et panteistlik inimkond samastub panteistliku Jumalaga, Universumi Suure Arhitektiga ning mingit apellatsiooni võimalust sellest totalitaarsest tervikust väljapool asuvale objektiivsele tõele ja õiglusele ei eksisteeri. Kaitsetuks ja inertseks muudetud mass, kes on ilma jäetud viimsest vaimsest vundamendist inimlikust suvast ja omavolist sõltumatu jumaliku religiooni näol, on asetatud vastamisi teda riikliku ajupesu kaudu vormiva ideoloogilise ja politseiliku vägivallaaparaadiga, kellel on alati õigus, isegi siis, kui tal õigus ei ole, sest sünarhiline teokraatia on samane Jumala ettenägelikkusega. Mõisted tõde ja vale, halb ja hea kaotavad inimlikust omavolist sõltumatu objektiivse tähenduse, selle asemel kehtivad ainult gnostilise superkiriku “jumalikud” direktiivid.

4.      Katoliiklik riigi- ja ühiskonnakord, seda isegi teokraatlikest ideedest haaratud kõrgkeskajal, pole kunagi (ka mitte teokraatlikus paavstiriigis) seisnenud ilmaliku ja vaimuliku võimu sellises ühendamises ning ilmaliku võimu allutamises vaimulikule võimule, nagu on ette nähtud tulevases sünarhilises teokraatias. Katoliiklikus riigis allub ilmalik võim vaimulikule võimule ehk Kirikule ainult kaudselt ja sedagi ainult teatud tingimustel. Kaks täiuslikku ühiskonda, Kirik ja riik, on erinevad, mõlemad on oma valdkonnas suveräänsed kõrgeimad autoriteedid. Riigijuhid võivad alluda Kirikule kaudselt ainult sellepärast, et kuningas, president, peaminister, ministrid ja parlamendiliikmed on ühtlasi ka Kiriku ilmikliikmed, alludes Kirikus oma piiskopile ning paavstile ning sedagi ainult Kiriku autoriteedi valdkonda (usku ja moraali) puudutavates küsimustes, mitte aga poliitiliste otsuste vastuvõtmisel; riigijuhid alluvad Kirikule ainult siis, kui nad usus kuulekate kristlastena ennast Kirikul vabatahtlikult õpetada ja juhtida lasevad või kui nad on selleks uskliku rahva moraalse surve tõttu sunnitud. Piiskop või paavst võib Kiriku liikmeteks olevaid kuningaid, peaministreid ja parlamendisaadikuid usu ja moraali vastaste eksimuste eest ekskommunitseerida, kuid ta ei või neid käskida riigivalitsemise küsimustes, neis asjus on ilmaliku võimu üle ainult Jumal vahetult. Niisiis, ilmaliku võimu alluvus vaimulikule on kaudne, mitte otsene ja see toimib ainult riigijuhtide vabatahtliku usukuulekuse alusel. See pole midagi muud kui põhimõtte, et usku ei tohi peale suruda, vaid seda tuleb vastu võtta ainult vabatahtlikult, rakendus ühiskonna suhtes. – Seevastu sünarhilises teokraatias, nagu ka kommunistlikus riigis (mis on olemuslikult peaaegu samane), ortodoksse judaismi põhimõtete alusel ülesehitatud juudi riigis (praegune Iisrael selline veel pole) ning ka islamiriigis on ilmaliku võimu allumine vaimulikule võimule otsene ja vahetu. Vaimulik ja ilmalik võim on lihtsalt tervikliku totalitaarse võimusüsteemi kaks erinevat ja ebavõrdset osa. See tähendab vaimulike laskumist poliitilisse ja majanduslikku võimuvõitlusse ning nende korrumpeerumist, tagajärjeks on usu- ja moraaliõpetuse ning religioosse kultuse rakendamine oma poliitilis-majanduslike huvide õigustamise, põhjendamise ja toetamise ehk inimliku omavoli teenistusse. Tulemuseks on ideoloogiline türannia ja juhtivate kihtide piiramatu omavoli kiiresti devalveeruvate religioossete fraaside toetusel.  

5.      Katoliikliku riigi esmane eesmärk on kaasaaitamine inimeste hingede igavesele pääsemisele selle läbi, et aidatakse ja kergendatakse oma kodanikel elada Jumala tahtele vastavat voorusliku elu (Jumala seadusele vastavate positiivsete seaduste väljaandmise, moraalse korra üle valvamise, tõelise religiooni ja Kiriku toetamise, eksiõpetuste ja amoraalsuse vastu võitlemise kaudu jne). Alles seejärel ja selle kaudu on riigi eesmärk ka inimeste materiaalse heaolu, avaliku korra ja rahu kindlustamine maises ühiskonnas, mis ei saa kunagi olla täiuslik ja milles ei saa näha inimelu peaeesmärki – sest maapealset paradiisi ei saagi kunagi tulla, see on teostamatu utoopia. Ning isegi kui saaks, siis kestaks see iga inimese jaoks ainult 70-80 aastat – ja mis siis, kui see maapealne paradiis sai teostatud teispoolsuse arvel? – Seevastu sünarhilise teokraatia ülesandeks ongi just sellise maapealse paradiisi, täiusliku heaoluühiskonna utoopia ehitamine: “Inimese õnn ja eesmärk on siin ja praegu, maa peal, siinpoolsuses, mitte aga kunagi kuskil taevas”.236 Armetu vahetus, isegi kui see õnnestuks, kas pole? Et inimesed sellise hädise vahetuskauba peale üldse mõtlema hakkaksid, oli nad vaja enne põlvkondadepikkuselt kestva ateismi, teoreetilise ja praktilise materialismi ning konsumismi rünnakuga “vabastada” igasugusest igatsusest taeva ja igavese elu järele, sulgeda nad õlle, vorsti, seebika ja seksi kitsasse ja umbsesse maailma, et neil poleks aimugi, et inimese jaoks on olemas ja ette nähtud ka midagi muud ja avaramat; et nad tõepoolest usuksid, et maapealne paradiis seisneb ainult kõige selle panem et circenses237 külluslikus nautimises.

X.3. Teadvuse manipulatsioon riikliku ideologiseeritud haridussüsteemi ja massiteabevahendite abil

Nagu eelpool Ühiskondlike arhetüüpide skeemi tabelist 53 nägime, peab sünarhilise uue maailmakorra ülesehitamise, püsimise ja edasikestmise kindlustama range riikliku kontrolli all olev ideologiseeritud haridussüsteem.

Ühtse riikliku, ilmaliku ja üldkohustusliku haridussüsteemi loomise, röövimaks lapsi perekonnalt ja Kirikult ning andmaks neid “valgustatud” riigi hoolde, seadsid vabamüürlased oma eesmärgiks juba 18. sajandi keskel. 1763. a. esitas vabamüürlane La Chalotais Bretagne’i maakonnakogule esmakordselt rahvusliku haridussüsteemi projekti. 1793. esitas konvendile sisuliselt sama projekti Robespierre ning see sai revolutsioonilisel Prantsusmaal seaduseks. Selles dokumendis sisalduvad 4 põhiteesi olid järgmised:

1.       riigi monopol terve haridussüsteemi üle;

2.      kooliõpikute ja õppeprogrammide koostamine riikliku kontrolli all;

3.      ilmalik koolisüsteem (igasuguse Kiriku ning religiooni mõjuta);

4.      kõikide laste allutamine kohustuslikule kooliharidusele 6. kuni 18. eluaastani.

Kõik need 4 põhiteesi on vabamüürlaste ning nende õpilaste – liberaalsete humanistide, sotsialistide ja kommunistide – ühisprogrammiks hariduspoliitika vallas muutumatult jäänud siiamaani. Kui kuskil lubatakse neist reeglitest erandeid (nt kodukoolituse, erakoolide või Kiriku ja usuühingute juhitavate ning ülalpeetavate koolide ja kasvatusasutuste näol), siis on tegemist vaid ajutiste mööndustega, mis lõpevad uue maailmakorra universaalse võidulepääsuga.

Maailmakodanikuks sobiliku massiinimese kujundamiseks on vaja harjutada inimesed kõigepealt pideva muutuse seisundi (ehk poliitilise korrektsuse permanentse (r)evolutsiooni, vt IV.2., p. 3, 4 ja 8 ja VI.2., p. 1, 14 ja 16-17) kui niisugusega:

“Hariduse põhieesmärk on muutus... ning eriline raskuspunkt asetseb sealjuures inimeste muutmisel.”238

“Kasvatuse eesmärk peab olema muutustele avatud indiviidide kujundamine... välja kujundada ühiskond, milles inimesed olemasoleva korra muutustega rahulikumalt ja mugavamalt harjuda suudaksid.”239

“Riiklikud koolid eksisteerivad, et propageerida muutusi... sotsiaalseid muutusi, poliitilisi muutusi, religioosseid muutusi, valitsusvormide muutusi. Totaalseid muutusi.

Kuid mille muutusi ja milleks? Ühe kristliku suveräänse rahvuse muutmist rahvuslikult ja riiklikult sõltuvaks humanistlik-sotsialistlikust diktatuurist, mida nimetatakse eufemistlikult maailmaühiskonnaks ja milles maailmakodanikud peavad rahul olema pärisorja seisundiga.

Meil pole tegemist millegi vähema kui revolutsiooniga. Koolid avati sotsiaalsete muutuste agentidele, kes töötavad innukalt, et läbi suruda humanismi religiooni usuartikleid. Vaated, väärtushinnangud ning käitumisviisid tuleb tulevase uue maailmakorra jaoks muuta – korra jaoks, mis toob endaga kaasa ühtaegu nii inimese (s.t. inimkonna) kultuse kui ka inimeste orjuse.”240 

Oma eesmärkide teostamiseks peavad sünarhistlikud “inimestekarjused” ja “ühiskonnainsenerid” nõrgestama või hävitama inimeste sidemed kõikide teiste ühiskondadega, mis võivad pakkuda totalitaarsele riigile konkurentsi ja inimesele tuge. Eriti käib see vanemate ja laste vaheliste sidemete kohta perekonnas. Massoonlike põhimõtete alusel ülesehitatud riik käsitleb lapsi kui riiklikku omandit, mis on perekonna kätte vaid teatud tingimustel ja ajutiselt “hoiule antud”:241

“Riiklikud koolid näevad erilisel moel vaeva perekonna autoriteedi, seisundi, struktuuri ja stabiilsuse hävitamisega. Tugevad perekonnad loovad tugeva rahvuse, see aga tuleb kõrvaldada, kui tahetakse rajada diktatuuri ja kindlustada selle püsimist. Vaadake oma perekonda ning perekondi, keda te tunnete. Kui tugevasti püsivad need koos? Lagunemine, mida te näete, ei juhtu niisama, iseenesest – see kaos on ette kavatsetud!”242

Et indoktrinatsiooni ja demoralisatsiooni riiklikus koolisüsteemis meetodiks muuta, tuleb traditsiooniliste vaadete ja väärtushinnangutega vana pedagoogiline kaader välja vahetada uute ja poliitiliselt korrektsete pedagoogide vastu:

“Õpetajad, kes pooldavad traditsioonilisi õpetamismeetodeid, on koolis valel kohal. Nad võivad ennast teostada tantsuõpetajatena või karistusasutuste valvuritena või iludussalongide omanikena (...) Kui nad aga klassiruumi jäävad, kahjustavad nad õppetegevust, lapsi ja iseennast.”243

Riikliku haridussüsteemi kaudu toimuva indoktrinatsiooni ja demoralisatsiooni põhieesmärgid ja suunad määratleb USA jaoks loožidest pärit pedagoogiline programmdokument, nn Humanist Manifesto II (1973):

“Me usume, et traditsioonilised, dogmaatilised ja autoritaarsed religioonid, mis asetavad ilmutuse, Jumala, jumalakultuse ja usu üle inimlike vajaduste ja kogemuste, tulevad inimkonnale ainult kahjuks... Mitteateistidena alustame me inimese, mitte Jumala juurest...

Ühe igavese elu lubadused või hirm igavese hukkamõistmise ees on samavõrd illusoorsed kui kahjulikud... Eetika on autonoomne ja tingitud konkreetsetest olukordadest ning ei vaja mingeid teoloogilisi ega ideoloogilisi sanktsioone... Me püüdleme hea elu poole, siin ja praegu.

Me usume maksimaalsesse individuaalsesse autonoomiasse... Iga inimese piiramatu õigus sündide kontrollile, abordile ja abielulahutusele peab leidma seadusliku tunnustuse ... Me ei soovi ei seaduse ega sotsiaalsete sanktsioonide kaudu keelata vabatahtlikkuse alusel toimuvaid seksuaalseid praktikaid... Indiviidid võivad oma seksuaalseid kalduvusi vabalt järgida ning teostada oma elustiili nii, nagu neile meeldib.

Kohustus terve inimkonna vastu on kõrgeim kohustus ... See ületab kitsad ja piiratud truudusetõotused kiriku, riigi, partei, klassi või rassi suhtes. Milline eesmärk võib olla inimkonnale veel suuremaks väljakutseks kui see, et igast inimesest saaks... ühtse maailmaühiskonna kodanik.”244

Muudeks tähtsamateks märksõnadeks ning tulevase maailmakodaniku pseudovoorusteks, mida korratakse koolis enne ja pärast lõunasööki ning sisendatakse õhtul lisaks veel televiisori või ajalehe kaudu (neile, kes veel lugeda oskavad ja viitsivad), on demokraatia, pluralism, tolerants, dialoogivalmidus, kompromissivalmidus (allumine avalikule arvamusele), avatus (teisitimõtlejateks ja –olijateks nimetatud käitumishälvikute ja pervertide suhtes), eneseteostamine (s.t egoism, konsumism ja karjerism) jms.

Huvipakkuv haridusideoloogia dokument on ka UNESCO Hariduskomisjoni tellitud 1972. a. välja antud endise Prantsuse haridusministri Edgar Faure’ raamat sügavmõttelise pealkirja all Õppida olema. See raamat pidi olema UNESCO poolt liikmesmaade haridusideoloogide hulgas propageeritava haridusmudeli programmiliste aluste kogu.

Tsiteerime J. A. Cervero vahendusel245 sellest mondialistide valgustuslik-hariduslikust programmist mõningaid eriti kujukaid põhimõtteid.

1.       UNESCO haridusideoloogide jaoks ei eksisteeri mingit absoluutset, objektiivset ja universaalset tõde, mingeid traditsioonilisi kogemusi ja väärtusi, mingeid dogmasid. Tõde on (r)evolutsiooniline ja dialektiline protsess (progress), mis on leitav õpilase ja õpetaja loomingulises dialoogis:

“Hariduse eesmärk on maailma mõistmine, kuid seda ei saa taandada abstraktsete universaalsete põhimõtete selgitamisele, mis on ebapiisavad, et vastata noorte mõistuste esitatavatele küsimustele.

Hariduse demonstreerimine pole võimalik pedagoogika traditsioonilistest dogmadest vabanemata. Õpetamise protsessi tuleb sisse viia pidev vaba dialoog, mis kutsub esile teadvuse ja kujutlusvõime ärkamise, mis on suunatud loomingulisele iseõppimisele, mille käigus õpilane muutub objektist subjektiks.

Tuleb põhjustada esivanemate tabude ümberlükkamine noore põlvkonna poolt.

Haridus peab pidevalt oma sisu ja meetodid küsimuse alla seadma.

Objektivismi põhimõte ei luba arvamuse formuleerimist enne selle kontrollimist. Seda tahab teaduse vaim, erinevalt dogmaatika või metafüüsika vaimust.”246

2.      Maailmas pole midagi püsivat ja kindlat, ainsaks tõeks on pidev muutus, (r)evolutsioon ja progress. Tõde on mõte, mille loob inimene ise siin ja täna, enda jaoks; veel enamgi, inimene on jumal, kes täna loob eilse maailma rusudele homset maailma:

“Esimest korda ajaloos kasutatakse haridust teadlikult selleks, et valmistada inimesi ette sellist laadi ühiskondade jaoks, mida täna veel ei ole. Haridus võtab osa ajaloo liikumisest.

Haridus peab ette valmistama muutusi, nende muutuste aktsepteerimist ning nende ellurakendamist. Haridus peab looma dünaamilise, nonkonformistliku ja mittekonservatiivse vaimuseisundi. Tuleb õppida lakkamatut avastamist ning uuendamist.

Meie ühiskondade tulevik on demokraatia, progress ja muutus. Inimene, kes loob meie ühiskonda, on demokraatia, inimkonna progressi ja muutuse inimene.

Uued haridusstrateegiad peavad tulenema pideva muutuse seisundis viibiva ühiskonna vajadustele vastava haridussüsteemi ja pedagoogiliste vahendite globaalsest visioonist.”

3.      Et õpilased ise evolutsioonilis-kreatiivse hariduse subjektid on ning permanentse jumaliku loomisprotsessi käigus iseendale homset maailma loovad, on suur illusioon. Maailmaloomise stsenaariumid on alati ette kirjutatud ja hästi lavastatud, jättes näitemängus osalevatele õpilastele mulje sundimatust ja spontaansest avastamisprotsessist. Stsenaariumi ja stsenaristide olemasolu kinnitatakse “valgustatutele” eriliselt omases pseudoteaduslikus tehnokraatlikus kõnepruugis, millega varjatakse brutaalseid fakte süütute tehniliste terminite taha:

“Muutuste ning strukturaalsete transformatsioonide tempo kiirendamine peab kinnitama erinevust, mis esineb eri struktuuride vahel ning infrastruktuuri ja superstruktuuri vahel.

Homne haridussüsteem ei saa eksisteerida mingi muu vormi kujul kui koordineeritud kompleksina, mille kõik sektorid on strukturaalselt integreeritud. Isiku vaatepunktist lähtudes on see täielik (totaalne) ning loominguline, individualiseeritud ja autoadministratiivne. Ta toetab ja elustab kultuuri, olles samas ka professionaalse avansi mootoriks. See suund on pöördumatu. See on meie ajastu kultuurirevolutsiooni olemus.

      Arvame, et eksisteerib side sotsioekonoomilise keskkonna transformatsiooni ning hariduslike aktsioonide tüüpide vahel. Haridus võtab osa ajaloo kujundamisest.”

4.      Valgustatud haridusideoloogid tunnistavad ka, et uue haridusideoloogia eesmärk on pooltäiskasvanute-poollaste, poolharitlaste-poolidiootide kasvatamine, kes ei hakka kunagi ratsionaalselt ja iseseisvalt mõtlema, teadlikult ja tahtejõuliselt käituma ning otsustama:

“Inimese kohta võib öelda, et ta ei saa kunagi täiskasvanuks, kuna tema eksistents on pidev ja lõppematu õppimise ja ümberõppimise protsess ... Ta on kohustatud pidevalt ümber õppima. ... Meie eesmärk on tundmatute laste kujundamine tundmatu maailma jaoks.”247

Loogilise, iseseisva ja realistliku mõtlemise arendamisest täiesti loobunud, pigem selle vastu võitleva, lastele õliseid sentimentaalseid loosungeid pähe taguva, intellektuaalset ja moraalset distsiplineerimatust ning kõikelubatavust propageerivale riiklikule koolisüsteemile tuleb appi mondialistliku ja sionistliku finantsoligarhia kontrolli all olev ning vasakpoolseid poolharitlasi palgal hoidev massikultuuritööstus ja massiteabevahendite süsteem. See pakub koolis pähetaotud loosungeid keskmise inimkarilooma tasemele vastavalt väljatöötatud tüüpkäitumismallidena. Intellektuaalselt ja esteetiliselt veidi nõudlikumate ja protestimeelsemate noorte rahutu vaimu ohutuks kanaliseerimiseks on välja töötatud mitmete alternatiivsete subkultuuride pakkumised. Andes noorele pööblile vajalikud algteadmised tema tööülesannetest ja ühiskonnas kehtivatest pseudodogmadest, andes neile piisavalt leiba ja tsirkust ning lubades neil vahetevahel teineteise peal (mitte kunagi aga tõeliste isandate peal) välja möllata, kindlustatakse standardsele inimtööloomakarjale piisav kvalifikatsioon, füüsilis-intellektuaalne konditsioon ning rahulik püsimine sünarhilise korra ehitatud aediku piirides.

Ameerika Ühendriikide ja paljude Lääne-Euroopa riikide (Saksamaa, Inglismaa, Belgia, Hollandi, Taani, Rootsi) riiklikus haridussüsteemis valitsev olukord on nii kaugel, et paljud tosin aastat koolipinke nühkinud ja massikultuuri madalaimat taset tarbivad indiviidid on pooleldi kirjaoskamatud ning veel täiskasvanutenagi 12-aastasele lapsele vastaval vaimsel tasemel. See tsivilisatsiooni enese keskmest väljakasvav barbaarsus ähvardab juba Lääne heaoluühiskonna edasist püsimist. Kui poleks ambitsioonikaid, intelligentseid ja haritud immigrante arengumaade (eriti India, Filipiinide, Hiina ja Araabia riikide) haritlaskonna hulgast, keda meelitatakse täitma Euroopa riikide tehnilise ja üha rohkem ka humanitaarharitlaskonna järelkasvus tekkivaid lünki, vajuks need ühiskonnad barbaarsuse seesmise õõnestustöö tulemusena varsti kaardimajakestena kokku. Kuid, mis kõige kummalisem: see ongi osana suurest plaanist ette nähtud ja ette kavatsetud, sest ... uus kord peab sündima suurest kaosest.

X.4. Totaalse jälgimise ja kontrolli vahendid

Sünarhiline lutsiferiaanlik-teokraatlik režiim vajab “ortodoksse ühtsuse” kindlustamiseks ning sellest väljapoole jäävate “hereetikute”, “sektantide” ja “skismaatikute” jälgimiseks ja väljajuurimiseks pealtkuulamis-, jälgimis- ja kontrollivahendeid. Sünarhilise totalitaarse ühiskonnakorra häireteta toimimine peab tuginema selle sõna tõsises mõttes totaalse kontrolli vahenditele, mis on välja töötatud uusimate tehnoloogiate, eeskätt biotehnoloogia, elektroonika ja informaatika omavahelise koostöö käigus:

“Kaasajal toimuvad üheaegselt kaks revolutsiooni: üks informatsioonitehnoloogias, teine bioloogias. Neist esimene on nähtavam, teine aga osutub tõenäoliselt olema fundamentaalsema tähtsusega. Sarnased revolutsioonid ühinevad kindlasti omavahel ja sellel saab olema tõsine mõju ülemaailmse valitsuse teostamisele”.248

Põhjus, miks peaks inimesed tulevikus allutama totaalse kontrolli alla, on õilis ja filantroopiline: et kaitsta degenereerunud, demoraliseerunud ja barbariseerunud (s.t järjekindlalt degenereeritud, demoraliseeritud ja barbariseeritud) inimkonda nende hukatuslike tagajärgede eest, mida ta võib endale ohtlike kõrgtehnoloogiliste “mänguasjadega” vastutustundetult mängides kaela tõmmata. Pärast 11. oktoobrit 2001 lisandub sellele veel inimkonna kaitsmine tegelike ja oletatavate ning lihtsalt potentsiaalsete terroristide eest (potentsiaalseteks terroristideks on kõik “religioossed ja maailmavaatelised fundamentalistid”). Seepärast tohib nende “mänguasjadega” tulevikus mängida ainult valitud elitaarne seltskond vastutustundlikke õilishingi:

 “Ainsaks väljapääsuks selle ohu vältimisel, mis võib välja kasvada teadusel rajanevate tehnoloogiate üleüldisest kättesaadavusest, osutub uute eliitide väljakujunemine, kes peavad hakkama kodustama inimmasse sarnaselt koduloomadele.”249

Fukuyama avaldustele sekundeerib hoopis kõrgemat klassi mees, nimelt tipp-illuminaatlik teoreetik ja praktik, Trilateraalse Komisjoni esimees Zbigniew Brzeziński. Oma raamatus Between Two Ages (1970) nimetab ta tsivilisatsiooni arengu neljandat ning lõppfaasi tehnotrooniliseks ajastuks, mis on tema jaoks “ratsionaalse humanitarismi ideaal ülemaailmses plaanis”. See tehnotrooniline ajastu seondub otseselt moodsate tehnoloogiate pakutavate perspektiividega, mis võimaldavad “progresseeruvalt kontrollitava ja juhitava ühiskonna järk-järgulise väljakujunemise. Sellist ühiskonda valitseb üks eliit, ... takistamatult traditsioonilistest väärtustest. See eliit ei tohiks end tagasi hoida oma poliitiliste eesmärkide realiseerimisest moodsaimate tehnikate vahendusel, mille abil on võimalik mõjutada rahva käitumist ning mis võimaldavad ühiskonna täpseimat jälgimist ja kontrollimist.”250

“Samaaegselt kasvavad määratult võimalused indiviidi üle sotsiaalse ja poliitilise kontrolli teostamiseks. Nagu ma juba ütlesin, muutub võimalikuks iga kodaniku peaaegu pidev jälgimine koos aktuaalse ja täieliku andmebaasi pidamisega, mis tavaliste andmete kõrval sisaldaks isegi ülimalt privaatse iseloomuga andmeid tervise või isiklike käitumisharjumuste ja hoiakute kohta. Need andmebaasid hakkavad alluma vastavate ametiasutuste vahetule juurdepääsule.”251

Totaalse ülemaailmse kontrolli sisseseadmisest kui ühiskondlik-tehnoloogilise progressi möödapääsmatust sammust räägib ka kõrge eurobürokraat ja euroteoreetik Jacques Attali.252 Tema arvates peab totalitaarse kontrolli kõrgtehnoloogilisi vahendeid kasutav uus maailmakord olema üles ehitatud majandusele, täpsemalt öeldes rahandusele (raha kord) ja kaubandusele (konsumismile):

“Ainult raha kord kannab endas ideed, et iga asja võib mõõta ühe ja sama mõõtühiku vahendusel, ühe ja sama universaalse ekvivalendiga. See ühiskonnakord kord on seega kõige õiglasem.”

Viimane ei takista teda samas raamatus veidi hiljem väitmast:

“Võimu mõõdetakse ja teostatakse kontrolli all oleva raha hulgaga – kõigepealt jõu (vägivalla), hiljem seaduse vahendusel. Patuoinaks jäävad sel juhul need, kel raha ei ole ning need, kes ohustavad korda, seades kahtluse alla tema tegutsemise viisi.”

Ühtne globaalne vabaturumajandussüsteem, mis ei salli konkurente, neelates ja assimileerides need kiiresti endasse, võimaldab globaalse valitsuse väljakujundamise ja teostamise:

“Erinevalt kahest eelnevast ühiskondliku korra süsteemist [sakraalse võimu kord ja vägivallavõimu kord], milles võisid eksisteerida erinevad üksteisega konkureerivad ühiskondliku organisatsiooni vormid, püüdleb kaubanduslik kord pidevalt ühe universaalse vormi loomisele kogu maailma ulatuses.”

Too ülemaailmne kaubanduslik kord põhineb informatsioonil, s.t iga inimese kohta käiva informatsiooni kontrollitud vahendamisel, mida iga inimene peab kandma endaga kaasas ja võimaldama seda kontrollida, et ligi pääseda ülemaailmse kaubandusliku korra süsteemile:

“Igaüks hakkab endaga kaasas kandma isiklikku identiteeti: sellisest rändurlusest saab kaubandusliku korra kõrgeim vorm. Magnetkaart muutub isiksuse tõeliseks proteesiks, tema täisväärtuslikuks ekvivalendiks, millekski kunstliku elundi taoliseks, mis on ühtaegu nii passi, tšekiraamatu, telefoni ja telefaksi ning isikutunnistuse eest. Magnetkaart saab inimese mina tõeliseks proteesiks, mis avab talle ligipääsu universaalsele turule”253 (vrd Ilm 13, 16-17).

See süsteem seotakse reklaami, ühiskondliku arvamuse ning mis kõige olulisem, brutaalsete eluoluliste faktide (s.t, et ükskord osutub võimatuks osta või müüa muudmoodi kui ainult sellise isikuproteesiga) sellise survega, et inimesel ei jää üle midagi muud kui “kohanduda sellise ühiskonnakorraga või osutuda sellest väljalülitatuks” (J. Attali sõnad). Mis kõige tähtsam: kui kõigil on magnetkaart ja nad on sunnitud seda igapäevaselt kasutama, siis “ei saa enam mitte keegi peita end selle eest, kes teda otsib”. Igaüks, kes tahaks osta, müüa või vahetada käest kätte, ilma magnetkaardist isikuproteesi vahenduseta, et suure venna kõikenägev silm ei näeks, on korraliku ja lojaalse kodaniku silmis poliitiline kurjategija, kes kuulub ülesandmisele.   

Potentsiaalselt tervet arenenud maailma hõlmava elektroonilise side (telefonikõnede, interneti ja elektroonilise posti) satellitaarsest kontrolli- ja pealtkuulamissüsteemist Echelon (USA, Kanada, Austraalia ja Suurbritannia ühisprojekt) on Eesti ajakirjanduses juba korduvalt kirjutatud254 ning välja sai toodud ka fakt, et Suurbritannia valitsus oli sunnitud selle süsteemi olemasolu avalikult tunnistama, väites ajakirjanikele, et selles pole midagi hullu, sest “terve süsteem ja selle kaudu hangitud informatsiooni kasutamine on valitsuse range kontrolli all”. On kindlasti – ja seda hullem!255

Kuid kaasaskantav ja igal pool nõutav universaalne magnetkaart pole veel viimane sõna totaalse kontrolli vahendite hulgas. Magnetkaardi kasutamisest võib inimene hoiduda, ta võib sellest keelduda või loobuda või selle ära visata ja koos teiste omataoliste opositsionääride ja dissidentidega ehitada üles alternatiivse naturaalmajandusliku süsteemi, mis on võimeline täielikult rahuldama elementaarseid elulisi vajadusi ilma igasuguste magnetkaartideta ning isegi ilma rahata. Totaalse kontrolli vallas on kavas midagi enamat: mitte kontrollmärkide (magnetkaartide) jagamine inimestele, vaid inimeste endi (nagu kariloomade) märgistamine biokiipide abil. Ning see pole mitte ainult kavas, vaid see juba ka toimub, esialgu küll veel piiratud ulatuses, katseliselt ja vabatahtlikult.

Mis asi on biokiip:

“Biokiip – individuaalne miniseadeldis, mis võimaldab tema kandja identifitseerimist – mahutab ilma raskusteta sellised andmed nagu nimi ja perekonnanimi, minifoto, sõrmejäljed, aadress, haridus, eriala, töökoht, andmed maksumaksmise ja kohtuliku karistatuse kohta ning kindlustuspoliisi number.

Digital Angel on süsteem, mis võimaldab mahutada 34 miljardit identifikatsioonikoodi. Siiamaani on sarnaseid seadeldisi kasutatud suuremal hulgal sõjaväes, näiteks operatsiooni Kõrbetorm ajal. 7-millimeetri pikkune kiip sisestati Pärsia lahe piirkonda saadetud sõdurite ja valitsuskullerite naha alla.

Üha rohkem inimesi leiab, et biokiip on suurepärane vahend kadunud või röövitud inimeste leidmiseks. 1998. aastal paigaldati need esmakordselt 45-le jõukale Briti kodanikule, täiskasvanutele ja lastele, kes on erilisel kombel ohustatud röövimise poolt lunaraha väljapressimise eesmärgil.

Nende jälgedes astuvad ameeriklased. Võibolla lubab USA Kongress üsna varsti identifikaatorite paigaldamist lastele kohe pärast sündimist.”256

Veelgi huvitavam on, mida räägib üks kunagistest juhtivatest biokiipide väljatöötamisega tegelenud spetsialistidest, nimelt Carl Sanders:

“Kolmkümmend kaks aastat oma elust veetsin ma tööl mikroelektroonika vallas, projekteerides mikrokiipe biomeditsiinilisteks vajadusteks (....) Olin peainsener, kes vastutas saja teadlase töö eest ning samuti teaduslike uurimistööde ja eksperimentide tulemuste eest. Nende katsete kulminatsioonipunktiks oli biokiip kui lokalisatsiooni ja identifikatsiooni vahend, mis minu arvates pole midagi muud kui metsalise märk257 (Ilm 13, 16-18).

Biokiipi laaditakse tänu kehatemperatuuride kõikumisele, mis välistab toitepatareide sagedased vahetused. 70ndatel aastatel anti välja üle poolteise miljoni dollari uurimiste läbiviimiseks, et leida need kohad inimeste kehal, kus esinevad kõige suuremad temperatuuri kõikumised. Selline koht on inimese laup juuste piiril (seal on temperatuuri kõikumine kõige suurem), aga ka peopesa.258

Töötades mikrokiibi kallal, ei olnud meil aimu, et meie leiutist võidakse hakata kasutama protsessorina inimeste identifitseerimiseks. Meie töö pidi teenima inimkonna hüve. 

(...) Edasiste uurimiste käigus avastasime, et sagedusel, millel töötab kiip, on suur mõju inimese käitumisele. Meile anti ülesanne uurida võimalusi inimkäitumise manipuleerimiseks mikrokiibi abil... Ilmnes, et see on võimalik. Tõestati näiteks, et biokiibi vahendusel võib põhjustada adrenaliini koguse tõusu veres. Seda laadi mikrokiibi nimetasime me Ramboks.

Biokiibis leidub 250 tuhat komponenti, kaasa arvatud väike liitiumipatarei. Ma olin liitiumi kasutamise vastu patareide toiteallikana, kuid sel ajal kasutas NASA liitiumit paljudel otstarvetel. Ma rääkisin Bostoni Meditsiinikeskuse arstidega kontsentreeritud liitiumi mõjust inimorganismile. Nende arvates võib patarei kahjustamise ja liitiumi väljavoolu korral esineda raskeid põletusi ja haavandeid.259

Ma tõmbusin selle projekti kallal töötamisest tagasi, kuid olin edaspidi mitmeid kordi konsultandiks.

Eksperdina mikrokiipide programmeerimise alal võtsin samuti osa paljudest konverentsidest. Üks sellistest konverentsidest oli pühendatud näiteks inimeste kontrolli ja identifitseerimise küsimustele. Seda laadi konverentsidel osalesid teiste seas ka Henry Kissinger260 ning mitmed CIA töötajad...

Biokiibi väljaarendamistööde edenedes muutus uurimistööde tähtsaimaks teemaks kiibi kasutamine inimeste identifitseerimiseks. Keskenduti probleemile, kuidas salvestata biokiibile selliseid andmeid nagu nimi ja perekonnanimi, inimese pilt (näofoto), kindlustuspoliisi number, sõrmejäljed, inimese füüsiline kirjeldus, perekonnalugu, aadress, haridus, elukutse, informatsioon maksumaksmise ning kriminaalse mineviku kohta.

Tahaksin samuti rõhutada, et võtsin osa seitsmeteistkümnest konverentsist nimetuse all One World (Üks maailm), mis toimusid Brüsselis ja Luksemburgis ning millel räägiti põhiliselt sellest, kuidas ühendada maailma finantssüsteem.

Praegu on USA Kongressile esitatud seaduseprojekt, mis puudutab võimalust biokiibi paigaldamiseks imiku kehasse vahetult peale tema sündimist.”261

Milleks veel võib biokiipi kasutada:

“On tõestatud, et biokiibi vahendusel võib tõsta adrenaliini taset veres. Samuti võib vastu võtta signaale üksikutest närvirakkudest või saata neid sinna. See võimaldab täiesti uuel tasemel teostatavat kontrolli inimorganismi üle. Biokiipi võib kasutada sisemise šoki, käitumismuutuste, ärrituste ja paljude muude tulemuste esilekutsumiseks, millest ühed on head, teised kahtlased, kolmandad kurjad.”262

“Digital Angel [s.t kiibikontrolli keskus, vt eelpool] võidakse varustada mooduliga, mis võimaldab kontrollida kiibi kasutaja põhilisi elulisi funtsioone.”263

Pole juhuslik, et nii biokiip kui ka magnetkaardid, pangakaardid ning kaupade elektroonilise markeerimise süsteem (kriipsukoodid) kasutavad keskse tunnusmärgina (võtmena) numbrit 666, mis kabbala sümboolika alusel on Saatana arv, seega Antikristuse märk (Ilm 13, 18):

“Tehnoloogilisest vaatepunktist ja arvutitehnoloogia üldiste matemaatiliste aluste seisukohast (...) pole arvu 666 kasutamine mitte mingil kombel hädavajalik. Seevastu selle arvu olemasolu kõikides komputeriseeritud loendussüsteemides (eriti kui vaatleme siin erinevate kaupade kodeerimise, nn kriipskoodide süsteemi) on sündinud fakt. Tavaline kasutaja ei pane seda tähele ja ei saa sellest aru. Ütlen otse: igas kriipskoodis, asetsegu see tavalise haamri või ükskõik millise teise kauba pakendil, leidub alati see arv. Kui me vaatleme kriipskoodi, siis see arv on seal koodi piirava kolme joone kujul. On ilmselge, et kodeerimissüsteemi autor lõi selle täiesti teadlikult. Kuid põhimõtteliselt, s.t süsteemi tehnoloogiliselt käsitledes, ei pea see üldse nii olema. See on lihtsalt üks selgematest ja eredamatest näidetest apokalüptilise arvu, Antikristuse märgi pealesurumise kohta.”264

Loomulikult käib magnetkaartide, kiipide ja muude identifikaatorite-lokalisaatorite süsteemi juurde lahutamatu osana ühtne andmebaas ning kontrolli- ja juhtimiskeskus:

”Projekti LUCID eesmärk on koguda ühte tsentraliseeritud arvutisüsteemi kõik võimalikud andmed iga meie planeedi elaniku kohta. (...) LUCID-i võrgustik ulatub üle riigipiiride ja rahvuste. Igalt maakera elanikult kavatsetakse hakata nõudma kohustusliku biomeetrilise kaardi (Universal Biometric Card) omamist või siis elektroonilise identifikaatori (biokiibi) paigaldamist naha alla.265 Rohkem kui 2000-leheküljelise infomahuga kaart või biokiip võimaldab salvestada kõikvõimalikku informatsiooni, võimalusega kasutada seda kõikide individuaalsete finantstehingute puhul.”266

“Euroopa Majandusühenduse peakorteris Brüsselis asetseb praegu superarvuti, mis on võimeline töötlema korraga rohkem kui 2 miljardit numbrit. Nende numbrite programmeerijate eesmärk on märgistada nendega kõik industrialiseeritud maailmas elavad inimesed. See tähendab, et igaühele on ette valmistatud tema isiklik isikunumber, tänu millele on võimalik omada kõiki tema andmeid. Superarvuti nimeks sai BESTIA (Brussels Electronical Accounting Surveying Terminal – Brüsseli Elektroonilise Arvepidamise ja Ülevaate Keskjaam) ning kõigil salvestatud numbritel on ühine suunakood: 666. Kui keegi – olgu valitsus, administratsioon, diktaator, politsei, ühesõnaga, ükskõik kes selleks volitatud isikutest – soovib teada saada kõiki andmeid mingi kindla isiku kohta, siis talle piisab, kui ta valib suunakoodi 666 ja seejärel selle isiku isikunumbri.

(...) BESTIA on suur arvuti, mis võtab enda alla kolm korrust Euroopa Majandusühenduse peakorteris. Teadlased mõtlesid selle välja, eesmärgiga teostada suur plaan: nimelt märgistada isikliku numbriga iga maakera elanik. Sel operatsioonil on üks, täpselt määratletud eesmärk: ost ja müük”267 (vt Ilm 13, 17).

Millal võib oodata ülemaailmse totaalse kontrollsüsteemi väljaehitamist ja inimeste allutamist sellele?

“Paljude arvutitööstuse ja arvutitehnoloogiate arendamisega seotud asjatundjate arvates on olemas inimeste massilise kontrollimise ja plaanipärase juhtimise võimalus. Nad kinnitavad, et kogu rahvastiku üleüldise kontrolli süsteemide sisseviimise võimalikkus pole enam kaugel. Selle praktiline teostamine on ette nähtud ajavahemikku 2010-2020...”268

Kuid neil, kes lasevad end märgistada, lastes end petta märgistamise ilusasti kõlavatest põhjendustest ja õigustustest, minnes mõtlemata kaasa massiga või alludes lihtsalt intellektuaalsele, moraalsele ja majanduslikule survele, tuleb teada ka seda, et laskudes vabatahtlikult märgistatud ja numereeritud kariloomade tasemele ei pääse nad ka kariloomadele vastava saatuse jagamisest – paljud juba maises elus, kõik aga kindlalt peale oma surma. Karilooma elu lõppvaatus toimub teatavasti enamasti tapamajas:

“Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ning paneb tema märgi oma otsaette või oma käe peale, siis ta saab juua Jumala raevu viinast, mis lahjendamatult on valatud tema vihakarikasse, ning teda piinatakse tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees, ning nende piinasuits tõuseb üles igavesest ajast igavesti, ja neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju, ei ole hingamist päeval ega ööl, ei ühelgi, kes paneb endale tema nime märgi” (Ilm 14, 9b-11).

X.5. Uus Maailmakord on totalitaarne riigikapitalism ehk sotsialismi (kommunismi) taastulek teisest uksest

Nagu juba korduvalt väitsime, toetasid rahvusvahelised suurpankurid suurte summadega kommunistliku revolutsiooni läbiviimist Venemaal. Rahaline ning tehniline abi, ilma milleta Nõukogude Venemaa poleks suutnud majanduslikult püsima jääda, jätkus ka pärast revolutsiooni võitu. Teise maailmasõja ajal sai Nõukogude Liit president Roosevelti selgel teadmisel ja käsul kokku 9,6 miljardi USD eest tagastamatut sõjalist ja tehnilist abi, sealhulgas ka vajaliku tehnilise dokumentatsiooni ja toorained aatompommi valmistamiseks.269

Absoluutsel enamikul lugejaist võib tekkida kahtlusi selliseid väiteid esitavate inimeste (olgu nad pealegi professionaalsed ajaloolased) või siis nende suurpankurite ja -töösturite ning riigijuhtide terve mõistuse kohta. Mis põhjusel peaksid kapitalistid par excellence hakkama toetama oma ideoloogilist ja praktilist surmavaenlast, kommunistlikku süsteemi, mille eesmärk on kapitalistliku korra hävitamine koos kõigi seda juhtivate ja sellest kasu saavate pursuidega?

Kuid faktid on faktid ning neid on peale eelpool esitatute palju:

1.       Karl Marx, kes veel 16-aastasena deklareeris end kristlaseks, tutvus oma gümnaasiumiõpingute lõpus kabalistliku rabi Moshe Hessiga (Marx nimetas teda kommunistlikuks rabiks), kes võttis ta vastu kabalistlik-gnostilisse salaühingusse Õiglaste Liit (Weisshaupti illuminaatide haru) ning pühendas ta vahetult, ilma lutsiferiaanlikku kamuflaaži läbimata, kabalistliku lutsiferiaanluse (satanismi) kõrgeimatesse saladustesse. Ka Londoni tööstur Friedrich Engels oli sellesama Hessi usin õpilane. Hess oli see, kes viis Engelsi ja Marxi Londonis kokku ka Rothschildidega.270 Oma teostes, eriti Kapitalis, astub Marx teravalt välja kapitalismi tööd, omandi- ja jaotussuhteid puudutavate põhimõtete vastu, kuid ei puuduta sõnagagi kapitalismi alustalasid, nimelt pankasid ja krediiti ning ei maini kordagi nimepidi kapitalismi põhimootoreid, Rothschilde, ning seda ajal, mil öeldi, et “Euroopas on ainult üks võim ja selleks on perekond Rothschild”. Põhjusi väljajätmiseks leidub: 1) Karl Marx sai Londoni Rothschildide pangast regulaarselt suuri rahasummasid271 ning 2) Karl Marx on Kommunistliku manifesti põhiautor ja väljaandja. Kommunistliku manifesti 5. punkt aga seab kommunistliku revolutsiooni eesmärgiks “krediidi tsentraliseerimise riigi kätte riiklikku kapitali kasutava ning eranditult monopoli omava riigipanga kaudu”.272 Kuidas on lood Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide riiklike keskpankadega, seda me juba nägime. 

2.      Alates 1930ndate aastate keskelt on erinevad Ameerika Ühendriikide ja Inglise, hiljem ka teiste maade suurpangad ja firmad avanud oma esindusi Nõukogude Liidus ning selles on vale näha ainult pragmaatilist äri, sest faktid räägivad sageli tagastamatust abist (seda mitte ainult “punase kapitalisti” Armand Hammeri veidrusena, vaid sama heldelt on sovjettidele abi jaganud ka Rockefellerid ja Morganid). Nende tegelaste puhul on see haruldane ja sel peab olema tähtis põhjus. Rockefelleri, Carnegie’, Fordi jt suurkapitalistide “heategevuslikud” fondid on peale Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri maade abistamise pidevalt toetanud kommunistlikke ja sotsialistlikke parteisid ning nende propagandat nii USA-s kui ka mujal mittesotsialistlikus maailmas. Selles suhtes on Ameerika valitsusel ja luurel kuhjaga andmeid, on tehtud mitmeid uurimusi ja raporteid (eriti kurikuulsa McCarthy ajal), mis ühemõtteliselt tõestavad nende fondide sidemeid ja abi kommunistidele, kuid nende fondidega pole midagi juhtunud. Kui Normann Dodd, McCarthy algatusel asutatud Maksuvabade Fondide Uurimise Erikomisjoni uurimisdirektor oli visiidil Rowan Gather’i, Fordi Fondi esimehe juures, ütles too talle täiesti avameelselt: “Me tegutseme siin Valgest Majast tulevate juhtnööride alusel. Nende juhtnööride olemus on järgmine: me tegutseme oma annetuste jõul, ... et muuta elu Ameerika Ühendriikides niimoodi, et me võiksime ükskord sobival ajal ja sobival viisil ühineda Nõukogude Liiduga”.273 

Miks siis olid suurpankurid ja suurtöösturid huvitatud kommunistide ja kommunistliku süsteemi finantseerimisest ja toetamisest, oma jalgealuse õõnestamisest ja oma vaenlase nuumamisest?274 Faktidele peab leiduma ka mõistlik majandusteoreetiline ja poliitiline põhjendus.

Põhjendus on lihtne. Nägime, et rahvusvahelised pangandus- ja tööstusmonopolid on jõudnud nii kaugele, et on sisuliselt erastanud ka riigid, välja valides ja seades ametisse valitsusjuhte kui oma poliitilis-administratiivseid ametnikke, parlamendisaadikute juhtimisest rääkimata. Nägime, et niisamuti nagu on finantsmonopolistliku kapitalismi alustalaks keskpank, on see ka kommunistliku riigi üheks alustalaks; teame ka, et nõukogude kommunistlik nomenklatuura käsutas ja kasutas riiki nagu oma eraomandit. Kommunistlik riik Nõukogude riigi kujul ei ole siis midagi muud kui täielikult tsentraliseeritud jäik riigikapitalism, milles puudub ainult vabaturu ja tööpuuduse stimuleeriv mõju konkurentsile. Taotletav süntees ülemaailmselt ühtses majanduslik-poliitilises korras aga on sotsialistlik riigikapitalism, milles kommunistliku riigiaparaadi ja majandussüsteemi tsentraliseeritus ning totaalne kontroll on ühendatud kaupade vaba turuga ja tööpuudusega kui majanduslikku efektiivsust tõstva teguriga, mis tasakaalustab plaanimajanduse ja riikliku kontrolli negatiivsed mõjud.

“Kui me mõistame, et sotsialism ei ole rikkuste jagamise programm, vaid on tegelikkuses rikkuste kontsentratsiooni ja kontrolli meetod, siis sotsialismi toetavate superrikaste paradoks lakkab olemast paradoks. Selle asemel ilmneb see loogilise ning isegi täiusliku vahendina megalomaanide käes. Kommunism, täpsemini öeldes sotsialism, pole rõhutud masside, vaid hoopis majandusliku eliidi liikumine.”275

Kui ülemaailmse monopoliseerimise käigus koondub rikkus üha väiksema hulga inimeste kätte ning ka enamiku formaalselt iseseisvateks jäävate väikeste ja keskmiste firmade aktsiaid ostavad ära rahvusvahelised kontsernid või suurpangad, siis tähendab see tõeliste omanike ringi pidevat ahenemist ja omandisõltlaste hulga pidevat kasvu. Kümmekonna aasta pärast tuleb välja, et sellises riigis nagu Eesti on kogu majanduse (sh ka teeninduse, transpordi-, energeetika-, massiteabesüsteemi, ühesõnaga kõige, mis raha vajab ja raha sisse toob) ja seega terve rahvusliku rikkuse tegelikeks omanikeks paar-kolm rahvusvahelist suurpanka ja paarkümmend rahvusvahelist monopoli. Nende firmade Eesti poolsed tegevdirektorid või isegi näilised omanikud aga on ainult väljaspool Eestit asuvate tõeliste omanike esindajad, kes on Eesti majanduse täieliku kontrolli kaudu tegelikult erastanud ka Eesti riigi, rahvuslikud varad ja maa ning teinud Eesti rahva moonakateks omal maal..

Samasugune protsess toimub ka põllumajanduses: väikesed talud laostuvad, majanduslikus võitluses jäävad ellu ainult monokultuuriliselt spetsialiseerunud suurtalud, kes on orienteeritud mingi kindla põllumajandussaaduse tootmisele suurtes kogustes. See tähendab, et omanike ring – see tähendab suhteliselt sõltumatute, vajaduse korral iseseisvalt toime tulevate inimeste ring – jääb maal üha väiksemaks, suurtalud aga muutuvad üha sõltuvamaks turukonjunktuurist, kohalikest toiduainetetööstuse, kaubanduse ja panganduse monopolidest ning tervest globaalsest majandussüsteemist, saades tegelikult põllumajandustööstuse monopolidest täielikult sõltuvateks hankivateks allettevõteteks. Kui mingis lülis toimub radikaalne muutus, siis langeb terve suurtalu ühe hooajaga pankrotti ning ainult ühe põllukultuuri kasvatamisele orienteerunud talu sajakonna hektari põllumaaga ei suuda ära toita isegi omaenda peret. Talurahvas, kes neile endile kuuluval maal on võimelised üle elama kõik majanduskriisid, sõjad, okupatsioonid ja muud katastroofid, sest neile kuulub kontroll toidu üle, on iga rahva iseseisvuse ja lausa tema eksistentsi aluseks. Maaomandi suhete ja põllumajanduse ebaloomuliku ümberkujundamisega ja sellest tuleneva talurahva otsese või kaudse hävitamisega või sõltuvusse seadmisega orjastatakse rahvas täielikult – vajalike tingimuste tekitamisel võib sellise rahva näljasurmale määrata või näljasurma ähvardusel teda kõigeks sundida. Seepärast on Eesti kohalike eurolakeide toetusel toimuv Eesti põllumajanduse ja maaelu sihikindel hävitamine euro-oligarhia kõige hullem ja tõsisem kuritegu Eesti rahva vastu. Need Eesti talunikud, kel on veidigi ettenägelikkust ja aru peas, peavad iga hinna eest vastu pidama, orienteerudes omaenda pere täielikule äratoitmisele tõenäolises katastroofisituatsioonis – seda esmalt iseenda huvides, abstrahheerudes igasugusest pateetilisest ja müüdavate võltsisamaalaste ammu äratallatud isamaalisest kohusetundest.          

Rahvusvahelisi monopole nuumav globaalne majandussüsteem on seega sotsialistliku liikumise majanduslik aspekt, mis on suunatud eraomanduse vastu – mitte selle täieliku likvideerimise, vaid selle äärmusliku tsentraliseerimise ja omanike ringi kitsendamise kaudu. Sotsialism on samas ka riigikapitalism – riikide kui rahvusvaheliste suurkapitalistide majanduslik-administratiivsete büroode kaudu juhitav kapitalism. Tulevikus, pärast selle lõplikku väljakujunemist sünarhiliseks korraks, võib seda õigusega nimetada ka uusorjanduslikuks korraks. 

 

1970. a. kirjutas W. Cleon Skousen oma raamatus The Naked Capitalist:

“Ükskõik mis allikast pärineval võimul on omadus äratada isu veel suurema võimu järele... Oli peaaegu möödapääsmatu, et superrikkad hakkasid ühel päeval taotlema kontrolli saavutamist mitte ainult omaenda rikkuste, vaid terve maailma rikkuse üle. Et seda eesmärki saavutada, õhutasid nad täiesti teadlikult võimuahnete poliitiliste vandenõulaste ambitsioone, kellele anti ülesandeks kõikide olemasolevate valitsuste kukutamine ning ülemaailmse diktatuuri kehtestamine”276

Loomulikult tähendab see riski, et poliitilised käsutäitjad, revolutsionäärid, võivad pärast võimu saavutamist ja olukorra stabiliseerimist riigis pöörduda oma kunagiste rahastajate ja isandate vastu – nii nagu seda tegi kunagi Hitler, kes tuli võimule samuti Warbourgide ja Rockefellerite (ning Rothschildide) rahaga. Kuid mäng väärib mängimist. Pealegi oskavad suurte rahade omanikud oma positsioone ka suurepäraselt kindlustada, hoides oma kontrolli all olevaid jõude (suurriike) tasakaalus ning kutsudes vajaduse korral üht rahvusvahelise finantsoligarhia huvide suhtes liialt iseseisvat poliitikat ajava riigi teiste riikide (s.t sõja) abil korrale. Sünarhia suunas arenev, vabamüürlaste infiltreeritud ja suunatud massidemokraatia võimusüsteem kindlustab ideaalse kontrolli demokraatlike riikide poliitilise võimusüsteemi üle, nii et vähemalt parlamentaarses demokraatias võib illuminaatide poliitikale ebasobiva valitsuse iga kell välja vahetada. Demokraatlikus süsteemis tegutsevad parteid, veel vähem aga demokraatlikud riigid tervikuna, pole sionistide ja illuminaatide mondialistlikule poliitikale mingiks tõsiseks vastaseks. Suhteliselt raskem on kontrolli all hoida kommunistlik-totalitaarse riigi nomenklatuurat või seda oma kontrolli alla tagasi saada, juhul kui see on otsustanud sionistlik-illuminaatlike Salajaste Ülemuste suhtes iseseisvaks saada. Kuid neid Nõukogude Liidu juhitud kommunistliku süsteemi ning Ameerika Ühendriikide juhitud kapitalistliku süsteemi vahel mitte ainult mängitud, vaid ka reaalselt esinenud lahkhelisid ei maksaks siiski ületähtsustada, sest lõppude lõpuks kontrollisid juudi rahvusest kommunistid nõukogude süsteemi kuni selle lõpuni perestroikaks nimetatud protsessis (nii Mihhail Gorbatšov kui ka Nõukogude Liidu viimane ja Putini praegune välisminister Jevgeni Primakov on rahvuselt juudid). Hoopis tõsisemaks võivad osutuda tulevikus veelgi ägenevad lahkhelid tõusva maailmavõimu Hiina ning Ameerika Ühendriikide ja sionistlike uue maailmakorra ehitajate vahel, hoolimata nende osaliselt ühistest ideedest. Hiina on riik, mida sionism ja vabamüürlus ilmselgelt ei kontrolli ning ka tulevikus enda kontrollile rahumeelselt allutada ei suuda, pidevalt tugevneva Hiina sõjaline või majanduslik allutamine aga võib liialt kalliks maksma minna. Pole võimatu, et lahkhelid ja võimuvõitlus võivad tulevikus ilmneda ka sionismi enda leeris, nimelt lutsiferiaanlik-teokraatliku hierarhia ja kõrgeima rahavõimu vahel, juhul kui viimane püüaks esimese võimu siiski endalt maha raputada.

Niisiis oli kommunistlik totalitaarne süsteem sionistidele ainult üks vahend ühe ja sama eesmärgi, uue maailmakorra teostamiseks, nagu oli ja on seda ka vabaturumajanduslik kapitalism koos massidemokraatiaga (vt N. Goldmann, X.6.). Kommunismi ülesanne oli sünarhilisele korrale sobiva pinnase ettevalmistamine rahvusriikide, religioossete ja rahvuslike traditsioonide ning moraali hävitamise kaudu, peale selle aga ka keskklassi hävitamise, klassilise kihistumise ja kapitali kontsentreerimise kaudu üksikute inimeste – enamasti endise nomenklatuura, praeguste uuskapitalistide – kätte (vt märkus 39). Vähemalt sama oluline oli kommunismi sotsiaalpsühholoogiline manipulatiivne ülesanne: nimelt mängida tervele maailmale inimkonna suurima ja ainsa vaenlase rolli, et Lääne vabaturumajandus ja liberaalne demokraatia paistaksid selle taustal ainsa mõistliku alternatiivina, lausa messianistliku paradiisina – et ühest põrgust pääsenud hüppaksid vabatahtlikult, innukalt ja rõõmuga teise põrgusse kui väljareklaamitud pääsemisse.

Kaalukaid tõendeid selle mõttekäigu paikapidavuse kohta on rohkem kui küllaga:

1.       See oleks vabamüürlastest ja illuminaatidest ühiskonnainseneride pikaajaliste plaanide puhul tavapärase hegeliaanliku vastandite ühtsuse ja sünteesi dialektilise taktika järjekordne hiilgav kasutamine (vt V.3.).

2.      Nõukogude Liidu demokratiseerimist ja lagunemist ennustasid paljud pühendatud ette juba kümneid aastaid enne selle tegelikku toimumist, selle “lagundaja” tipp-illuminaat Gorbatšov toimis aga mitte olude sunnil, vaid kavakindlalt ja teadlikult “kõrgemat plaani” ellu viies.277

3.      Sionistlikest ja illuminaatlikest ning otseselt kommunistliku revolutsiooni finantseerimisega seotud suurpankurite ringkondadest on pärit ka sõnaselgeid tunnistusi, et kapitalistliku ja demokraatliku Ameerika ning kommunistliku ja totalitaarse Nõukogude Liidu võitlus on ühest allikast juhitud lavastus, mille eesmärk on hegeliaanliku dialektika alusel teesi ja antiteesi sünteesina jõuda ülemaailmse sotsialistliku, kontrollitud demokraatiaga ja plaanimajandusega korrani. Paremini ja selgemalt, kui tegi juudi pankur Otto Kahn 1919. a. Budapestis, ei anna seda väljendada: “Teie ütlete, et marksism on meie jaoks püha ja puutumatu kapitalismi vihaseim vaenlane. Kuid see on vaid vastaspoolus, mis lubab meil olla pooluseid ühendavaks teljeks. Mõlemal poolusel on sealjuures üks ja sama eesmärk, nimelt maailma uuendamine: ülevaltpoolt rikkuse üle kontrolli saavutamise kaudu ning altpoolt revolutsiooni kaudu”.278

Selle taustal võime nüüd ka sügavamalt mõista, mida tähendab p. Neitsi Maarja hoiatus Fatimas 1917. aastal ja millised on tema palve mittetäitmise traagilised tagajärjed kogu maailmale: “Kui ei lakata Issandat teotamast, ei lähe mööda kaua aega, kuni puhkeb uus ja veel hullem sõda [s.t Teine maailmasõda]... Et seda takistada, tahan ma paluda, et Venemaa pühitsetaks [paavsti ja piiskoppide poolt] minu immakulaatsele südamele... Kui minu palved täidetakse, siis Venemaa pöördub ja maailmas hakkab valitsema rahu. Kui ei, siis levitab ta oma eksitused üle terve maailma, kutsub esile sõdasid ja Kiriku jälitamist...”.279

Nagu Nõukogude Venemaa “eksitused” ehk marksism-kommunism ei pärinenud tegelikult Venemaalt endalt, vaid olid sinna imporditud, ehkki Venemaa oli selle ideoloogia plaanide elluviimise ja levitamise põhiline geopoliitiline vahend, nii pole need Venemaa (kommunistlikud) eksitused ka Nõukogude Liidu ja tema satelliitsüsteemi kokkuvarisemise tagajärjel veel surnud ja maailmast kadunud, vaid on ainult oma kuju muutnud. Need elavad parima tervise juures – ehkki (seni veel) veidi rahumeelsemal ja vastuvõetavamal kujul kui omal ajal Nõukogude Liidus – edasi Lääne-Euroopa riikides, (eriti Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Inglismaal, Kreekas, Skandinaavia riikides, demokraatide parteis ka USA-s280), valmistudes tervet maailma juhtima suure sotsialistliku sünteesi suunas, milles kindlasti ka Venemaa oma väärilise koha leiab. Kindlasti on Venemaal ka edaspidi täita oluline roll ülemaailmse sotsialismi ehitamise vahendina, sest alahinnata ei tohi endistesse sotsmaadesse ja isegi lääneriikidesse jäetud arvukate KGB agentide ja endise nomenklatuura pragmaatilis-oportunistlike liikmete oskuseid ja kogemusi uute tingimustega kohanemisel, s.t demokratiseerunud sotsriikide kapitalistlik-demokraatlikuks oligarhiaks ümberkujunemisel. Mis saab Euroopa Liidust majanduspoliitiliselt ja ideoloogiliselt ning mida ta suures osas juba praegu on – ei midagi muud kui riigikapitalism ehk sotsialism! See ei tulene ainult sellest, et Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal ning samuti Euroopa Liidu keskkomisjonides ja parlamendis annavad tooni sotsialistid ja muud vasakpoolsed – vasakule poole triivivad evolutiivselt kõik parteid. Euroopa Liidu riikide valitsevad parteid võivad ennast nimetada ükskõik kuidas, tegelikult on Euroopa Liidu tsentraliseeritud ja bürokratiseeritud riigikapitalism sotsialism uues kuues. Sotsialism ei ole ju rikkuste jagamise programm, vaid rikkuste kontsentratsiooni ja kontrolli meetod.

X.6. Tee uue maailmakorrani ehk Ordo ex chao

Kuidas kavatsevad illuminaadid jõuda oma poliitiliste lõppeesmärkideni – ülemaailmse valitsuse moodustamiseni ning rahvuskultuure ja rahvusriike hävitava kosmopoliitilise uue maailmakorra kehtestamiseni? Kuidas seda kavatsetakse saavutada, kui praegu valitsevad maailmas rahvaste teadvuses püüdlused hoopis riiklikule iseolemisele ja massikultuuri ning kosmopoliitilise ideoloogia kiuste – ja loomuliku reaktsioonina sellele – on märgata rahvusliku eneseteadvuse tõusu? See on keeruline ja üksikasjalikku selgitamist vajav teema, millele siin vaid üldjoontes viitame.

Siinkohal oleme sunnitud möönma, et isegi kõige salajasemad ja otsekohesemad illuminaatide plaane avavad allikad, nagu seda on näiteks Pike’i ja Mazzini kirjavahetus, on võrdlemisi napid ja üldsõnalised, pärit kauge aja tagant (mistõttu on neisse kindlasti sisse viidud meile tundmata aktuaalseid parandusi ja täiendusi) ja neis esineb palju lünki ja ütlematajätmisi, mida tuleb meil muude dokumentide, ajaloolis-poliitiliste faktide ning aktuaalsete poliitiliste tendentside jälgimise alusel täiendada ning neis väljaütlemata meetodite ja eesmärkide suhtes ise järeldused teha. Samuti ei tea me enamuse õnneliku juhuse tõttu anti-mondialistide kätte sattunud tulevikku puudutavate salaplaanide puhul, millist tähtsust nad mondialistide uue maailmakorra ehitamise plaanides tegelikult omavad. Seepärast on selles peatükis kõik muu (s.t tulevane maailmasõda, massiterror, üleüldine kaos ning selle tagajärjed) – mis ei puuduta otseselt selliseid autentseid dokumente nagu Pike’i ja Mazzini kirjavahetus, Rooma Klubi plaanid ja illuminaatlik-sionistlike prominentide (Brzeziński, Goldmann) avaldused – rajatud ainult autorite poolsetele enam või vähem tõenäolistele järeldustele ja arutlustele, mille suhtes ka autorite vahel pole üksmeelt ja kindlat seisukohta. Nende plaanide tegelik realiseerimine, mis ei sõltu ainuüksi mondialistidest, vaid ka neist sõltumatutest või neile vaenulikest jõududest, rääkimata maailmaajalugu juhtivast Jumalast, võib osutuda võrdlemisi teistsuguseks kui esialgselt plaanitud.

Uue maailmakorra ettevalmistamise protsessi meetoditena on tähtsal kohal:

1.       salaühingute poolt avaliku arvamuse suunatud evolutsiooni ning taktikaliselt läbimõeldud poliitiliste lavastuste kaudu hoolikalt ettevalmistatud revolutsioonid, mis peavad viima kõikide loomulike ja iseseisvate, riiklikult mittekontrollitavate ühiskonnastruktuuride purustamiseni,  ja järgnevalt totalitaarse riigiaparaadi kergeks saagiks langeva atomiseeritud ja passiivse inimmassi kujundamiseni;

2.      ühtede riikide ja piirkondade väljamängimine teiste vastu (kasutades selleks mitmesugust finants- ja majandusšantaaži), mis viib

3.      sõdadeni ja maailmasõdadeni281 koos

4.      sõjapurustuste taasülesehitamisega rahvusvaheliselt finantsoligarhialt muidugi mitte niisama saadud rahadega;282

5.      mitmesugused finantssõja meetodid (alates kõige tavalisematest investitsioonidest, privatiseerimistest ja riikidele antavatest laenudest ja lõpetades börsi- ja majanduskrahhidega, tervete riikide ja kontinentide majanduse sihikindla põhjalaskmisega), mis peavad kontsentreerima rikkuse International Bankers’ite kätte, lükkama riigid ja rahvad võlaorjusesse;

6.      ülemaailmne ühiskondlik kaos kas maailmasõja või üleüldise massilise terrori ja majanduskrahhi tagajärgede näol, mis ajendab paljusid naiivseid inimesi ainsat väljapääsu nägema selles, mida serveeritakse ajaloolise paratamatusena või väiksema kurjana – nimelt ülemaailmses impeeriumis, rahvusriikide ja rahvuslike armeede likvideerimises ning totaalse kontrollisüsteemi sisseseadmises, mis ainsana suutvat kindlustada ülemaailmse rahu.

Finantssõja meetodite ja vahenditena mängivad olulist rolli lokaalsed ja rahvusvahelised finantsmahhinatsioonid (sh börsikrahhid ja majanduskriisid, milles alati kaotavad väiksed ja keskmised ning võidavad suured, kes on börsikrahhist ja majanduskriisist teadlikud, olles selle ise organiseerinud). Ettekavatsetult põhjustatud majanduskriisidele ja vallapäästetud sõdadele järgnevad rahvusvahelised laenud ja investeeringud eelnevalt purustatud või pankrotti aetud majanduse taas ülesehitamiseks (muidugi mitte kristlikust halastusest ja heategevusest lähtuvalt). Privatiseerimine või nõrgemate ja väiksemate firmade ja pankade ülesostmine teenib rahvusvaheliste pangandus- ja tööstusmonopolide ning üha tsentraliseerituma globaalse majandussüsteemi ehitamist. Kõik see peab järk-järgult viima kogu tsiviliseeritud maailma riigid ja rahvad üha suuremasse sõltuvusse ülemaailmsest ühtsest pangandus- ja rahandussüsteemist, kuni ükskord rahvusvahelisele finantsoligarhiale sobival ajal üldsuse eest seni varjatuks jäänud silmused organiseeritud globaalse majandus- või panganduskriisi kaudu korraga pingule tõmmatakse ning terved riigid, valitsused ja rahvad, miljonid kui mitte miljardid inimesed leiavad end olevat rahvusvaheliste pankurite võlaorjad.283

Kuid finantssõja veretute (kuid mitte sugugi inimohvriteta) meetodite kõrval ei välistata ka edaspidi vahendina sõjalist jõudu kuni Kolmanda maailmasõja vallapäästmiseni.284 Kõik see toimub vabamüürlaste programmilise loosungi Ordo ex chao ehk “(Uus) kord (sündigu) kaosest!” kohaselt.

1871. a. toimus Alta Vendita juhi Giuseppe Mazzini ja Ameerika vabamüürluse ja illuminaatluse tolleaegse juhi Albert Pike’i vahel huvitav kirjavahetus, milles visandati lühidalt üksteisele järgneva kolme maailmasõja plaani, mille lõppeesmärk oli Euroopa ning terve maailma “vabastamine” kristlusest ning allutamine “valgustatute” lutsiferiaanlikule diktatuurile.285 Refereerime järgnevalt William T. Stilli,286 kes kirjeldab nende kirjade sisu järgmiselt:

“Mazzini ja Pike nägid oma originaalses plaanis ette kolme üksteisele järgnevat maailmasõda. (...) Need sõjad pidid ajama kõik rahvad niivõrd verisesse ja kaootilisse konflikti, et lõpuks ütleks iga rahvas lahti oma rahvuslikust suveräänsusest sellise rahvusvahelise valitsuse kasuks nagu Rahvaste Liiga või teisel katsel praegune Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – selleks, et vältida järjekordset ülemaailmset verevalamist.

Esimene neist maailmasõdadest pidi nende lootuste kohaselt kukutama tsaarivalitsuse Venemaal ning kehtestama seal illuminaatliku diktatuuri, mis oleks uueks astmeks ühiskondliku kontrolli vahendite hulgas. See pidi andma illuminaatidele soliidse tegevusbaasi suure hulga rahvaga ning tohutute materiaalsete võimalustega, et tugevdada illuminismi ülemaailmset masinavärki.

Teine maailmasõda pidi uuel Nõukogude Venemaal võimaldama Euroopa – või nagu tegelikkuses osutus, poole Euroopa – vallutamise. Kolmas maailmasõda pidi puhkema Lähis-Idas muhameedlaste ja juutide vahel ning põhjustama Johannese ilmutuse raamatus kirjeldatud Harmaggeddoni lahingu.

Kolmanda maailmasõja lõpus peaksid sõdadest väsinud rahvad olema valmis nõustuma ükskõik millise plaaniga, mis tooks kaasa võimalikult pika rahuperioodi. See aga peaks viima terve maailma ühendamisele lutsiferiaanliku uue maailmakorra alla.”

1871. a. kirjutas Pike Mazzinile uue maailmakorra lõplikule ülesehitamisele eelneva suure ülemaailmse kaose vallapäästmisest ja selle tagajärgedest järgmist:

“Nihilistid ja ateistid (degenereerunud olevused, kelle mõistus on täielikult segi pööratud Saatana inspireeritud dokumentidega, nagu seda on [Netšajevi] Revolutsionääri katekismus287) lastakse lahti, ... et kutsuda esile kohutavaid sotsiaalseid rahutusi, mis kogu oma hirmuäratavusega näitavad selgelt absoluutse ateismi kui bestiaalsuse ja kõige verisemate mässude otsese allika hukutavaid tagajärgi. See kutsub esile kohutava ühiskondliku kataklüsmi... ning kõige verisemad segadused. Kõikjal on kodanikud sunnitud end kaitsma revolutsionääride vähemuse vastu, asudes neid tsivilisatsiooni hukutajaid hävitama. Massid aga, ilma jäänud illusioonidest kristluse lubaduste suhtes (mis sel ajal on ilma orientatsioonita ja teejuhita), ... ilma toiduta, ihaldades ideaale, kuid teadmata, kuhu ja kellele suunata oma ülistus, võtavad lõpuks vastu tõelise valguse puhtaima Luciferi õpetuse üleüldise manifestatsiooni vahendusel, mis lõpuks avalikkuse ette tuuakse – manifestatsiooni vahendusel, mis tuleneb üleüldisest reaktsioonist kristluse ning ateismi suhtes, mis mõlemad üheaegselt võidetakse ja hävitatakse.””

Kui me tänapäeval asendame nihilistid ja ateistid fundamentalistlik-religioossete terroristidega (parem, kui vaenlane on täiesti tõeline ja ehtne, sest seda veenvam ja ehtsam tundub näitemäng avalikkusele – keegi ei julge hakata toimuva taga kahtlustama oma kodus sepitsetud vandenõud ja stsenaariumikohast kokkumängu288) ja lisame sellele praegused pinged Iisraeli ja palestiinlaste vahel, näemegi, et praegu maailmas toimuv on Pike’i ja Mazzini ühise stsenaariumi kolmanda ning lõppvaatuse algus. Edasi on oodata ülemaailmset terrorismi, mis annab valitsustele ettekäände üleüldise sõja kuulutamiseks nii tõeliste kui ka potentsiaalsete terroristide vastu, siis tuleb ilmselt ülemaailmne majandus- ja panganduskrahh ning seejärel tõenäoliselt Kolmas maailmasõda.

Kui terroristid ükskord likvideeritakse, siis tuleb nende taastekkimist ennetada totaalse kontrollsüsteemi sisseseadmise ja isikuvabaduste piiramise abil – “kodanike endi rahu huvides”. Kui Kolmas maailmasõda saab ükskord läbi, siis tuleb likvideerida ka selle väidetavad põhjused – rahvusriigid ja rahvusarmeed ning asendada need maailmavalitsuse ja maailmapolitseiga. Massiterrorist ja sõjaõudustest ärahirmutatud kodanikud hakkavad ise nõudma valitsustelt ülemaailmse valitsuse ja totaalse kontrollsüsteemi silmust, kuhu saaks pea sisse pista, et pääseda pommidest, automaadivalangutest, elumaju rammivatest lennukitest, veevärki puistatud mürkidest ja bakteritest ning aatomipomme kaela viskavatest, baktereid ja mürkgaase levitavatest terroristidest või võõrvägedest. Nad hakkavad siis nõudma ja igatsema ka uut religiooni, mis lõpuks ometi tooks “ülemaailmse rahu ja kõikide inimeste vendluse” (mida väidetavalt ei suutnud kindlustada ükski traditsiooniline ebatolerantne ja inimesi ühendamise asemel lahutav religioon) – see pakutakse neile kõikide eksituste suhtes tolerantse, sünkretistlik-pluralistliku lutsiferiaanliku humanismi kujul. Nad tahavad lõpuks ometi ülemaailmset rahu ilma sõdadeta – ning saavadki ülemaailmses totalitaarses impeeriumis kehtiva rahu, sest kui hambuni relvastatud ja totaalse kontrolli vahenditega varustatud maailmapolitsei surub maha riigisisesed mässud ja rahutused, mida rõhumise ja ebaõigluse all meeleheitele aetud relvastamata pööbel aeg-ajalt tekitada võib, pole see mingi sõda – seda nimetatakse ainult avaliku korra taastamiseks vms. Korrumpeerunud ja anarhilise massidemokraatia asemele hakkavad nad nõudma stabiilset ja (pseudo)religioosselt sanktsioneeritud sakraalset ühiskonnakorda – see antakse neile sünarhilise demoideokraatia kujul. Enamus vastavalt ettevalmistatud rahvast valib endale ise orjuse – nii on vähemalt plaanis. Ning kui ka ei peaks valima, siis ta orjastatakse.

Vallapäästetud maailmasõda või massiterror ja üleüldine kaos lükkab allesjäänud inimkonna tsivilisatsiooni arengus tagasi arvatavasti peaaegu et kiviaega, kuid ka sellega on arvestatud. Nimelt kiviaega ei pea tagasi kukkuma mitte terve inimkond. Uue sünarhilise ühiskonna tulevane oligarhia valmistub nende endi vallapäästetud kaost võidukalt üle elama, ehitades näiteks Põhja-Ameerikas Kaljumägede alla tuhandeid inimesi mahutavaid ja hästivarustatud luksuslikke pommivarjendeid ja tunnelite süsteeme, kus võib elada aastaid; valmistub enda jaoks päästma ka tsivilisatsiooni olulisemaid vilju, eeskätt teatud teaduslikke, tehnilisi ja tehnoloogilisi saavutusi, mis annaksid neile kiviaega tagasi langenud barbaarsete masside suhtes määratu eelise, muutes nad nende suhtes justkui tulnukateks teiselt planeedilt, imetegijateks ja šamaanideks, peaaegu et pooljumalateks.

Ülemaailmsel massiterroril, kaosel, veel enam aga tulevasel maailmasõjal oleks peale uue sotsiaalpsühholoogilise ja tsivilisatsioonilise seisundi loomise veel üks, uue maailmakorra ehitajate ammu taotletud ja  tasapisi juba teostatav eesmärk: nimelt oleks see ideaalne vahend maailma rahvaarvu oluliseks vähendamiseks.289 Et see eesmärk on kindlalt mondialistide kavatsustes, näitab nii nende ringkondade järjekindel lamendilöömine demograafilise plahvatuse ümber kui ka nende aastakümnetepikkused järjekindlad püüdlused demograafia- ja perekonnapoliitika vallas: rasestumisvastaste vahendite, abortide, steriliseerimise, individualistliku ja hedonistliku eluviisi ning homoseksualismi propageerimise kaudu vähendada rahvastiku juurdekasvu terves maailmas ning muuta iive koguni negatiivseks. Illuminaatide usinate õpilaste – jakobiinide, 1870. a. Pariisi kommunaaride, kommunistide ning polpotlaste290 – teod tõendavad, et need ringkonnad oskavad ja võivad eesmärgi saavutada mitte ainult eelpool nimetatud “rahulike” vahenditega, vaid vajaduse korral (seega lähemas tulevikus ilmselt veel kord) ka vägivaldsete vahenditega. Et selliseid vahendeid on valmis kasutama mitte ainult kommunistlikud kurjategijad, vaid ka “vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kantsi Ameerika” juhid, kinnitavad (peale Ameerika kui isehakanud maailmapolitseiniku üle terve maailma ulatuvate sõjaliste operatsioonide) näiteks Zbigniew Brzeziński ja Paul Warbourgi väited:

“Kui inimesed püüavad uut vanadesse raamidesse integreerida, on pinge vältimatu. Teatud aja jooksul on olemasolevad raamid piisavalt painduvad, et integreerida uut selle mõne tuttava vormiga kohandamise kaudu. Kuid ükskord osutuvad vanad raamid ülekoormatuks. Raskuste hulk, mida uuendused endaga kaasa toovad, ei lase neid enam traditsiooniliste vormidega kohandada ning uuendused peab lõpuks kehtivaks muutma vägivalla sundusega. Juba täna on rahvusvahelise poliitika vanad raamid oma mõjupiirkondadega, rahvusriikide vaheliste sõjaliste liitudega ning suveräänsuse fiktsiooniga... muutunud reaalsusega selgelt ja ühemõtteliselt ühildamatuks.”291

“Ükskord tuleb ülemaailmne valitsus, hoolimata sellest, kas keegi nõustub sellega või mitte. Ainus küsimus, mille üle tasub järele mõelda, on: kas ülemaailmne valitsus luuakse kokkuleppe või sõjalise alistamise tulemusena?”292

Saatan tasub oma ustavatele teenritele alati saatanlikult heldelt – enamikule kasulikest idiootidest ja püüdlikest musta töö tegijatest juba maises elus. Siis kui nad on oma töö ära teinud ja neid enam vaja pole, võib nad “ära koristada”. See on igasuguse maffialaadse kuritegeliku organisatsiooni põhimeetod ning igasuguse revolutsiooni põhiseadus – “Revolutsioon õgib oma lapsi”, öeldakse selle kohta. Veel suuremas revolutsioonijärgse “ärakoristamise” ohus kui revolutsiooni reamehed on aga need, kes revolutsiooni põhjustest, eesmärkidest, seda juhtinud ja sellest kasu lõikavatest jõududest üht-teist teavad ning kes on revolutsioonilisele oligarhiale piisavalt lähedal, et talle edaspidises võimujagamises ohtlikuks muutuda. Ohustatud on ka revolutsiooni tagajärjel võimule tulnud oligarhia liikmed ise, sest totalitaarsel võimul on alati kalduvus koondumisele üheainsa isiku kätte, kõiki oma konkurente likvideerides. Meenutame, kuidas lõpetas oma elu enamik kommunistlike revolutsionääride ja tšekistide vanu kaardiväelasi ning Stalini lähimaid kaastöötajaid; meenutame ka seda, kuidas lõpetas oma elu Robespierre koos paljude teiste jakobiinidega. Tulevaste terroriaktide, revolutsioonide, sõdade ning maailmasõja käigus ja pärast maailmavalitsuse ja sünarhilise korra lõplikku sisseseadmist, on kavas likvideerida või asumisele saata ka enamik mittejuudi rahvusest vabamüürlasi, kuna sünarhistlikus ühiskonnas neid musta töö tegijaid enam tarvis pole – veel enam, nii laiaulatusliku ja enamuses mittejuudi salaorganisatsioonide võrgu edasine säilimine võib uuele sionistide juhitavale ja nende huve teenivale ühiskonnakorrale ohtlikuks saada. See, mida ütles Lenini ja Stalini ning Rockefellerite-Rothschildide klanni vaheline sidepidaja ja vahendusmees, tipp-illuminaat Christian Rakovski omal ajal Vene revolutsionääride saatuse kohta, kehtib kõikide vabamüürlaste kohta ka tulevikus:

“Kuna kommunistliku revolutsiooni eelduseks on terve kodanluse kui klassi likvideerimine ning kodanluse iga poliitilise juhi füüsiline likvideerimine, siis on vabamüürluse tõeliseks saladuseks vabamüürluse kui organisatsiooni enesetapp ning iga vähegi olulise ja tähtsust omava vabamüürlase füüsiline enesetapp. Nüüd saate te aru, et kui igale vabamüürlasele on ette nähtud selline lõpp, siis milleks on vaja niipalju müsteeriume, teatristseene ning palju erinevaid “saladusi” – ainult selleks, et varjata tegelikku saladust. Ärge laske mööda juhust – kui teil selleks tulevikus võimalus avaneb – mõne tulevase revolutsiooni käigus vaadelda seda hirmu ja jahmatuse ilmet, mis ilmub vabamüürlase näole, kui ta ükskord taipab, et ka tema ise peab revolutsionääride käe läbi surema. Kuidas ta siis vingerdab, viidates oma revolutsioonilistele teenetele! See on siis tõeline näitemäng, et surra – naerust nimelt!”293

Veel selgesõnalisemalt ja ühemõttelisemalt kirjeldab oma töö ära teinud mittejuudi rahvusest vabamüürlaste saatust üks teine dokument. Ehkki autorite arvates on piisavalt põhjusi kahelda selle kui dokumendi autentsuses, ei tähenda see sugugi, et enamus selles väljendatust ei vastaks ajaloolis-poliitilisele tõele. Vähemalt järgmine lõik on suurepärases vastavuses nii Rakovski küünilise mõttekäiguga kui ka paljude väljapaistvate revolutsionääride revolutsioonijärgse saatusega:

“Igat katset asutada [pärast sionistlikele plaanidele vastava uue maailmakorra rajamist – autorid] ükskõik millist uut salaühingut karistatakse samuti surmaga. Siiani eksisteerinud salaühingud – mis meile kõik hästi teada on, mis meile häid teeneid on osutanud ning veel edaspidigi osutavad – kavatseme siis kõik laiali saata. Nende liikmed tuleb saata pagendusse Euroopast kaugele asuvatesse piirkondadesse. Nii toimime me eelkõige kõigi nende mittejuudi vabamüürlastega, kes on tunginud liialt sügavale meie loožide saladustesse. Kellele aga meie oleme ükskõik millisel põhjusel armu andnud, peab elama pidevas väljasaatmise hirmus. Seetõttu hoidub ta meie saladuste reetmise eest...”294

Kui revolutsioonide, massilise terrori ja tõenäolise maailmasõja tulemusena on hävitatud vana ühiskonnakorra ja moraalse korra viimased riismed, kui on tekitatud üleüldine kaos, siis ehitatakse vana maailma varemetele üles Universumi Suure Arhitekti plaanidele vastav uus demo-ideokraatlik ühiskond. Praeguse liberalismi, inimõiguste ja piiramatute vabadustega saab sellel olema üsna vähe pistmist – need on vaid ajutised loosungid, mille eesmärk on teenida vana ühiskondliku ja moraalse korra hävitamist. Et tulevane uus maailmakord on  läbinisti teokraatlik (ideokraatlik), seda me juba nägime. Sõna demo- väljendab selles mõistes ainult sünarhilise ideokraatia valitsetavat inimmassi. See kord saab olema ka läbinisti anti-egalitaarne ja hierarhiline. Anname sõna Sionistliku Maailmakongressi kunagisele presidendile Nahum Goldmannile:

“Meie ajastu ajaloolise missiooni ja mõtte võib kokku võtta järgmiselt: selle ülesandeks on kultuurinimese ümberkujundamine ning seni valitsenud ühiskondliku süsteemi asemele uue rajamine. (...) Igasugune ümber- ning uuestikorraldamine seisneb kahes: vana korra hävitamises ning uue korra ülesehitamises. (...) Seega seisneb meie ajastu esimene ülesanne hävitamises: kõik ühiskondlikud kihistused ja vormid, mis moodustasid vana süsteemi, tuleb hävitada, üksikinimesed tuleb nende päritud ja harjumuspärasest miljööst välja rebida; ühtegi traditsiooni ei tohi enam pühaks pidada; igipõlisus kehtigu siitpeale ainult haiguse sümptoomina; lööksõnaks olgu: mis oli, peab kaduma.

Jõud, mis meie ajastu negatiivse ülesande täide viivad, on ühiskondlik-majanduslikus valdkonnas kapitalism ning poliitilis-vaimses valdkonnas demokraatia. Kuipalju need jõud juba saavutanud on, teame me kõik; kuid me teame ka seda, et töö pole viidud veel päris lõpuni. Veel võitleb kapitalism vanade traditsiooniliste majanduslike vormide vastu, veel peab demokraatia palavat võitlust kõigi reaktsioonijõudude vastu. Selle töö viib lõpule militaristlik vaim.

Siis aga tõuseb meie ette teine, suurem ning keerulisem ülesanne: uue korra ülesehitamine. Ühiskonnaliikmed, kes rebiti oma vanadest kihistustest, oma vanalt pinnaselt juurtega välja ning nüüd korratult, anarhiliselt siin-seal lebavad, tuleb uute kategooriate ja vormide alusel korrastada. Kui esimese ülesande lahendamiseks kuulutati nad esmalt kõik võrdseiks (sic!), tuleb nüüd kõik inimesed uuesti eraldada ning eristada: nendest ehitatakse uus püramidaalne, hierarhiline süsteem. Ka seda ülesannet püüdis kapitalism lahendada: me teame kui ebaõnnestunult. (...) Ka teise ülesande lahendab militaristlik vaim oma teise suure juhtpõhimõtte, subordinatsiooni idee alusel. Ta aitab võimule tõeliselt aristokraatliku põhimõtte: valitsema peab see, kes valitseda suudab.”295 

Ning kes siis valitseda “suudab”? Eks ikka vägevaimad “Euroopa [ning ka Ameerika] vaimse juhtrassi” (krahv Coudenhove-Kalergi, vt V.5., alguses) hulgast, need, kellele kuuluvad suurpangad, ajakirjandus ja televisioonijaamad, need, kelle õigus valitseda põhineb lihtsal tõsiasjal, et nad “valitsemist juba tegelikult teostavad” (Isaac Blumchen, vt V.5., alguses), hoides tervet maailma juba praegu raha ja ajuloputuse raudses haardes ning käsutades oma huvides maailmapolitseinikku Ameerika Ühendriike.  

         

 

X.7. Raha võim, totaalne ajupesu ja küberinimene ehk post-inimese uus pärisorjus

Inimese võim teha, mis talle meeldib,

tähendab väheste võimu

lasta teistel teha, mis vähestele meeldib.296

Võtame lühidalt ja ülevaatlikult kokku kõik antikristliku ja lutsiferiaanliku revolutsiooni eelpoolkirjeldatud saavutused. See revolutsioon on ilma olulise vastupanuta saavutanud ühe võidu teise järel:

1.       Aasta 1517 märgib religioosse revolutsiooni algusaastat, mille käigus inimese religioossus “vabastati” Kiriku kui Kristuse pärandi ustava hoidja, inimeste teejuhi, õpetaja ja kasvataja objektiivsest toest ning anti igaühe enda subjektiivsuse ehk ignorantsuse, rumaluse ja omavoli hoolde. – Sellega lõhuti inimese jaoks siinses maailmas eksisteerivad toed ja abivahendid tema sideme saavutamiseks tõelise Jumalaga ning võimaldati inimeste soovidele ja “religioossetele vajadustele” vastavate privaatkristuste, privaatjumalate (puuslike) ja privaatreligioonide tekkimist.297

2.      18.-19. sajandil võidukäigu teinud liberalismi ja ilmaliku riigi idee (esmalt koostöös absoluutse monarhiaga, hiljem aga demokratismiga298) põhjustas Kiriku ja riigi (vaimuliku ja ilmaliku võimu) lahutamise. – Praktikas tähendas see poliitika vabastamist igasuguse riigivõimu suhtes välise ja kõrgema moraalse kontrolli alt ning tee avamist etatismi299 ideoloogiale ja totalitaarsele riigile koos inimeste allutamisega riiki valitsevate huvigruppide ideoloogilisele manipulatsioonile.

3.      19.-20. sajandi revolutsioonide tagajärjel kukutati viimsed kristlikud monarhiad Euroopas ja Ladina-Ameerikas ning hävitati vana kristliku, hierarhilise ja sakraalse ühiskonnakorra jäänused. – Plats puhastati Universumi Suure Arhitekti joonestatud sünarhilise ehitise püstitamiseks.

4.      19.-20. sajandi vahetusel väljakujunenud massidemokraatia andis salaühingute kätte suurepärased võimalused ühiskonna varjatud manipuleerimiseks ja juhtimiseks, tõe asendamiseks (manipuleeritud ja suunatud) avaliku arvamusega ning isiksuse arengut pärssiva egalitaarse massiühiskonna ehk sünarhilise oligarhia valitsetavate passiivse inimkariloomade massi väljakujundamiseks.   

5.      Vabamüürlaste ja illuminaatide kõikeläbiv infiltratsioon seadusandlikes, valitsus- ja kohtuorganites ning kõigis tähtsaimais riiklikes ja ühiskondlikes institutsioonides võimaldab poliitiliste otsuste ja avaliku arvamuse suunamist absoluutsele enamikule inimestest täiesti teadmatus ning nende tegelikele huvidele vastupidises suunas. – Luciferi “5. kolonn” on vallutanud riigi ning terve ühiskonna, dikteerides demokraatia nimel rahvale, mida rahval tuleb mõelda, otsustada ja teha.

6.      Nii kommunistliku ühiskonnakorra aluseks olev materialistlik ideoloogia kui ka kapitalistliku ühiskonna arengumootoriks olev tarbimiskeskne eluviis ja mõtlemine (konsumism) on põhjustanud, et kaasaja inimeste suure enamuse mõtlemises, väärtushinnangutes, eesmärkides ja eluviisis domineerib täielikult lame siinpoolsus: paradiisi ehitamine siin maa peal ilma igasuguse suhteta ja mõtteta sealpoolsele ehk  inimese surmajärgsele saatusele ja vastutusele Jumala ees.  – Inimeste mõtteist ja elust kaotati inimelu tegelik eesmärk, koos sellega ka tõeline Jumal ning teadlikkus oma vastutusest Tema ees, see asendati suhteliste vahe-eesmärkide absolutiseerimisega, mis teenib ainult Saatana eesmärke ja lutsiferiaanliku oligarhia huve.

7.      Tegelikult eraomanduses olevatele riiklikele keskpankadele ja nende liigkasuvõtlikele laenudele ning rahvusvahelistele suurpankade ja tööstusmonopolide võimule rajaneva globaalse majandus- ja pangandussüsteemi väljakujundamine juudi suurpankurite eestvedamisel on määratult süvendanud varanduslikke ja seega ka klassivahesid, koondanud rikkused väheste kätte ning seadnud inimesed, rahvad ja riigid suurpankurite maffia võlaorjusesse. See võimaldab tervete riikide ja rahvaste tegelikku valitsemist ja nende saatuse juhtimist raha abil, nii et lõpptulemusena on suurpankurid faktiliselt erastanud ka riigid. – Globaalne majandussüsteem on rajanud materiaalse vundamendi ka ülemaailmse sünarhilise ühiskonnakorra ja ühtse maailmaimpeeriumi püstitamiseks.

8.      Vabamüürlaste “5. kolonni” järjekindla infiltratsiooni kaudu katoliku Kirikus, filosoofilise ja teoloogilise modernismi levitamise, Vatikani II Kirikukogu tulemuste olulise mõjutamise ja suunamise ning Kirikukogule järgnenud revolutsiooni kaudu Kirikus tehti kahjutuks Luciferi teenrite peavaenlane, nende peamine takistus täieliku võimu saavutamisel inimhingede üle ning teel uuele totalitaarsele maailmakorrale. Pole liialdus väita, et katoliku Kiriku on okupeerinud tema vaenlase agendid ja kollaborandid, kes on hõivanud enamiku kiriklikke ameteid, tõelised katoliiklased aga on tõrjutud kas marginaalsetele kaitsepositsioonidele või kuulutatud Kirikust väljaheidetuks (nagu P. Pius X Vennaskond). Kiriku okupeerimisele on järgnenud katoliku usu ja Kiriku olemuse võltsimine ja muutmine reetlikule hierarhiale (oma kohuseid mittetäitvale, nõrgale ja modernistlikest ideedest pimestatud paavstile ning hereetilistele või usust taganenud piiskoppidele) absoluutse ja tingimusteta osutatava kuulekuse sofismi kattevarjus. – Selle okupatsiooni ja revolutsiooni ning pseudo-oikumenistliku liikumise tulemusena on ahervare, mis avalikkuse ees ilmneb katoliku Kirikuna, sisuliselt juba muudetud üheks gnostilise universaalse superkiriku osaks, uue maailmakorra kuulekaks lakeiks ning sünarhia ootab ainult Kiriku hävitamise lõppvaatust.

9.      20. sajandi teisel poolel hoogu saanud moraali- ja kultuurirevolutsiooni tulemusena on “eesrindlikemates” riikides (Holland, Taani, Rootsi, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa) kasvanud üles juba teine põlvkond inimesi, kellel praktiliselt puuduvad elementaarsed moraalipõhimõtted (kaasa arvatud (süütu) inimelu pühaduse põhimõte); see on mass lumpeneid, kelle ainsaks põhimõtteks on teha, mis hetkel meeldib, ainsaks elueesmärgiks maksimaalne heaolu ja lõbu ning ainsaks takistuseks oma soovide piiramatul teostamisel on teiste inimeste vastupanu ning politsei. – See ongi Chamfort’i ja Fukuyama nimetatud inimloomakari, irratsionaalne ja passiivne lumpeni ja tööorjade mass, kellest pole mingit vastast uue maailmakorra arhitektidele. Nad armastavad oma orjust ning on vastava manipulatsiooni tulemusena valmis jalge alla tallama ja lõhki kiskuma oma isandate iga vaenlase. Jääb üle ainult rakendada vahendid selle massi taltsutamiseks, kontrollimiseks ja manipuleerimiseks ning lasta see mass seejärel uue maailmakorra vastaste (ning seejärel üksteise) peale lahti. 

10.    Kaasaegsete kõrgtehnoloogiate koostööle rajanevad totaalse kontrolli vahendid on põhimõtteliselt juba valmis, käimas on vaid avaliku arvamuse töötlemine nende järk-järguliseks sisseviimiseks (pealesurumiseks) ning selleks ettekäänete otsimine (loomine). – Totaalse kontrolli, manipulatsiooni ja repressiooni vahendid, mis võimaldavad kontrollida, suunata ja juhtida, vajaduse korral ka takistada iga inimese käitumist tema isikliku elu kõikides valdkondades praktiliselt likvideerivad inimese vaba tahte kasutamise võimalused. Vaimse härrasrahva võimu all olevad inimmassid muutuksid praktiliselt etteprogrammeeritud kaugjuhitavateks biorobotiteks, nn postinimesteks.300  

11.    On üle jäänud ainult inimkonna materiaalne ja psühholoogiline ettevalmistamine viimaseks ja otsustavaks lõpuspurdiks uue maailmakorra ehitise lõpuleviimisel – ülemaailmse ühiskondliku, majandusliku ja poliitilise kaose tekitamine, et kaosest võiks illuminaatide kui inimkonna päästjate juhtimisel kerkida uus kord (Ordo ex Chao). Ilmselgelt on etapi sissejuhatuseks 11. oktoobri terroriakt koos järgneva terrorivastase sõjaga, mille käigus üks superriik võtab endale õiguse kuulutada sõda igale teisele riigile, kes pole nõus tema dikteeritud korraga.  

Kõikide riikide võlaorjus International Bankers’ite ees on juba fakt, kaudselt (inflatsiooni, monopolide dikteeritavate konjunktuuri- ja turutingimuste, suurpangas lõppevate aktsiaseltside kettide, taevastesse kõrgustesse kerkivate kommunaalmaksude, pangalaenude, liisingute jms kaudu) on juba praegu nende võlaorjad ka enamik inimesi. Sellest, mis kaasaegse maailmaga juba toimunud on ja mis teda veel ees ootab, võib kaasaegsetesse majanduslikesse oludesse ümberkohandatuna lugeda 1. Ms 41 ja 47, 13-26.301

Ka Rooma Klubi raportite ja ettepanekute uurimine ning nendes öeldu alusel ütlemata jäetu kohta loogiliste järelduste tegemine laseb meil plaanitava ühiskonna piirjooni aimata. Neis raportites ja ettepanekutes korduvad peamiselt kolm ideed:

a)     maailma rahvaarvu mitmekordse redutseerimise hädavajalikkus;

b)     ülemaailmse totaalse kontrollsüsteemi sisseseadmine sündimuse, tarbimise, elanike paiknemise ja liikumise jms üle;

c)      maailma majandus- ja tarbimissüsteemi täielik ümberkorraldamine senisest märksa madalama energia-, maavarade jm ressursside tarbimise tasemele, mis nõuab ka radikaalseid ümberkorraldusi rahvastiku paiknemise ja tegevusalade osas (nt suurlinnade likvideerimine, elanike ümberasumine maale ja tegelemine peamiselt põllumajandusega – kas see ei meenuta teile veidi Pol Pothi sarnaseid tegusid Kampucheas?).

Kõik muidugi ilusate õilsate eesmärkide nimel: et päästa inimkond lähenevast demograafilisest, ökoloogilisest, klimaatilisest jms katastroofist (mis enamaltjaolt on samade “päästjate” poolt eelnevalt tekitatud või võltsingute ja valede abil pseudoprobleemiks üles puhutud). Ei ole kurja, mis ei varjaks ennast õilsate eesmärkide taha. Ainult et lahendus, mida “targad” inimkonnale ellujäämiseks pakuvad, nõuab vähemalt paar miljardit inimelu, allesjäänute orjastamist ning allutamist Pol Pothi režiimi taolisele uusorjanduslikule korrale. 

Kariloomade tasemest madalamale302 alandatud inimmassi orjus oleks absoluutne ning haaraks kõiki inimese eluvaldkondi, alates tema majanduslikust olukorrast ja lõpetades sellega, kuidas ja mida ta mõtlema peab. Kui mingi plaaniväline tegur selle protsessi lõplikku teostumist ei takista, siis võib pool-loomastatud post-inimeste karja loomine, kes poleks midagi enamat kui vormimismaterjal väikesearvulise “üliinimeste” ringkonna käes, saada tegelikkuseks.

Juba Teise maailmasõja ajal (1943) kirjutas Clive Staple Lewis:

“Looduse ja loomuse alistamine inimese poolt – kui mõnede teaduslike plaanide unistused teoks saama peaksid – tähendaks mõnesaja inimese täielikku valitsust miljardite inimeste üle... Lõppseisund saavutatakse siis, kui inimkond eugeenika, sünnieelse geneetilise konditsioneerimise303 ning täiuslikult rakendatud psühholoogial põhineva kasvatuse, hariduse ja propaganda abil saavutab täieliku kontrolli iseenda üle... See inimeste enesealistamine tähendab lihtsalt konditsioneerijate täiuslikku valitsust konditsioneeritava inimmaterjali üle. See tähendaks post-inimlikku maailma, mille kallal praegu töötavad peaaegu kõik inimesed kõikide rahvaste hulgas – mõned teadlikult, suur enamik teadmatult”.304

XI

LÕPPSÕNA

Rahvad on vajunud endatehtud urgu

nende jalg takerdus sellesse võrku, mille nad peitsid.

Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud,

oma enda kätetöösse langes lõksu riivatu!

Riivatud taandugu surmavalda,

kõik rahvad, kes unustavad Jumala.

Sest vaest ei unustata jäädavalt

ega kao kunagi armetute lootus.

Tõuse, Issand, ärgu võimutsegu inimene!

Mõistetagu rahvaile kohut su palge ees.

Issand, aja nad hirmule!

Tundku rahvad end olevat ainult inimesed!305

Nägime kümnete erinevate näidete varal Luciferi inspireeritud uue maailmakorra ehitajate saatanlikku kavalust, valelikku taktikat ning nende suurt lõppeesmärki. Kiriku ja paavstivõimu, kristliku monarhia ja igasuguse kristliku sakraalse-hierarhilise ühiskonnakorra ründamine ja tembeldamine tagurlikuks ja orjastavaks türanniaks oli mõeldud ainult oma vastaste võimult kõrvaldamiseks ja nende korra hävitamiseks, et kehtestada oma türannia. Tegelikult teadsid uue maailmakorra ehitajad algusest peale, et ei anna välja mõelda ega kunstlikult luua kindlamat, püsivamat ja paremini toimivat süsteemi, kui on Jumala poolt inimese kui ühiskondliku olevuse loomisel inimloomusesse sisse seatud ja hiljem Kristuse Kiriku  pühitsetud loomulik ühiskonnakord (milles oleksid ühendatud ja omavahel harmoniseeritud demokraatia, aristokraatia ja monarhia ning isegi teokraatia parimad omadused). Seda korda annab ainult üle võtta, kohandada ja rakendada enda kurjade eesmärkide teenistusse. Seda kasvõi sellepärast, et Universumi Suurel Arhitektil pole karvavõrdki loovat jõudu, vaid ainult destruktiivne, äärmisel juhul Jumala loodut jäljendav ja moonutav jõud. Nii ilmnebki, et paavsti teokraatia, kristlike monarhiate ja vürstiriikide ning kunagi poolt Euroopat haaranud Püha Rooma Keisririigi lammutamise ja nende asendamine ilmalike demokraatiate kui vahe-etappidega viib lõpptulemusena välja rohkem kui poolt Euroopat haarava mittepüha Euroopa impeeriumi loomiseni. Illuminaatide ja vabamüürlaste  poolt orjuseks ja türanniaks nimetatud hierarhilise korra lammutamine demokraatlike ideaalide nimel viib välja lammutatule peaaegu sümmeetrilise sünarhilise vastukorra loomiseni, milles leiavad lisaks kõige madalamaks ja vähetähtsamaks vormiks taandatud demokraatiale oma koha ka aristokraatia, monarhia ning teokraatia – ainult et seda mitte tõelise Jumala ja ühiskonna ühise hüve teenistuses, vaid Luciferi ning “aadelrahva” väikesearvulise eliidi huvide teenistuses, kes valitsevad ülejäänud massi kui kariloomi. Selle vastukorra tõenäoliseks krooniks peaks saama üleüldine Luciferi kultus riikliku kõrgeima religioonina (millele allutataks ka gnostiline kristlus), mis oleks tõelise Jumala, Looja ja Päästja kohutavaim teotamine.   

Tõeline Jumal – kes on mässulised inimesed ning Saatana koos tema liitlasteks olevate deemonitega mitte ainult et eimillestki loonud, vaid kes neid ka lakkamatult olemises hoiab, nii et pruugiks Tal vaid seda tahta ning nad kõik langeksid silmapilkselt olematusse (või algosakesteks) tagasi – võib loomulikult, kasutades psalmi kujundlikke sõnu, Kristuse kui terve universumi ainsa tõelise Kuninga võimu vastu suunatud inimeste ja deemonite mässu üle ainult naerda kui tormi üle veeklaasis. Ta võiks sellele mässule oma kõikvõimsust kasutades silmapilkselt lõpu teha:

Miks saalivad rahvad

ja hõimud mõlgutlevad tühja?

Miks maailma kuningad koonduvad ühte

ja võimukandjad peavad seltsides nõu

Issanda ja ta Võitu vastu:

“Rebigem katki nende ahelad,

visakem enestelt nende köidikud”?

Kes taevas asub, naerab.

Issand irvitab neid.

Siis ta ähvardab neid oma vihas

ja kohutab neid oma raevus:

“Eks ole mina oma kuninga seadnud

Siionile, oma pühale mäele?”

Ma annan teada Issanda otsuse,

ta ütles minule: “Sina oled mu Poeg,

täna mina sünnitasin sinu.

Küsi minult,

siis annan ma rahvad su pärandiks

ja maailma ääred mu omandiks.

Sa peksad nad rusuks raudse valitsuskepiga,

sa killustad nad kui saviastjad.”

Niisiis, kuningad, saage mõistlikuks,

laske endid hoiatada, maailma kohtumõistjad!

Teenige Issandat kartusega

ning ilutsege värisemisega.

Andke suud Pojale,

et ta ei saaks tigedaks ning teie ei hukkuks oma teel,

sest peagi hakkab loitma tema viha.

Õndsad on need, kes usaldavad teda!306

Katoliku usutõe kohaselt on Jeesus Kristus kogu universumi absoluutne valitseja, Kuningate Kuningas – seda mitte ainult oma jumalikus loomuses, vaid inimliku ja jumaliku loomuse hüpostaatilise ühenduse dogma alusel ka inimesena. Kristus-Kuninga võimule, mis on samane Jumala kõikvõimsusega kogu loodu üle, alluvad nii katoliiklased, protestandid, juudid, muhameedlased, budistid, animistid, uskmatud, ateistid kui ka Tema vastu mässavad lutsiferiaanlased ja satanistid. Tema võimule alluvad nii üksikisikud kui ka ühiskonnad, nii üksikisiku elu kui ka ühiskondlik elu, nii rahvaste, riikide, kultuuride ja tsivilisatsioonide kui ka terve maailma ajalugu. Kõigi jaoks on Kristus-Kuningas ülim seadusandja, valitseja ja kohtunik, teostades oma kuningaametit nii loomulikus kui ka üleloomulikus (armu-) korras. Inimesel on niipalju õigusi ja vabadusi, kui palju Jumal loomisel tema loomusesse on seadnud ning lunastamisel talle on kinkinud ning need on lahutamatud tema kui loodu kohustustest. Inimese kõrgeim õigus, vabadus ja kohustus on Jumalat teenida, ja seda mitte nii, nagu inimene heaks arvab, vaid nii nagu seda tahab tema Looja ja Jumal. Ainult Jumalat teenides saavutab inimene valitsemise iseenda ja kogu loodud maailma üle ning koos sellega ka tõelise vabaduse – mitte türanliku, vaid armastuses ja teiste inimeste ning kogu loodu hüveks teostuva valitsemise; mitte abstraktse ja konkreetselt määratlemata vabaduse (mis loodud olendi puhul on ontoloogiliselt võimatu), vaid vabaduse teha head ja vältida kurja.

Alates 18. sajandist programmiliseks muutunud katseid Kristus-Kuningat ühiskondlikust elust välja tõrjuda, Tema õigusi kärpida, Tema vastu mässata, Teda troonilt tõugata ja võimu usurpeerida ning Jumala kuningriigi asemel inimese kuningriiki kehtestada ei saa seega teoloogilisest vaatepunktist hinnata millekski muuks kui tormiks veeklaasis (vt Ps 2). Sõda Kristuse kuningriigi ja Saatana kuningriigi vahel pole mingi normaalne sõda, sest selle sõja võitjas ei saa olla vähimatki kahtlust. Kristuse surnuist ülestõusmisega ning taevasseminekuga on võit juba ette ära saavutatud ning see oleks kõikvõimsa Jumala poolt saavutatav ka iga teise vahendiga ja igal teisel Talle sobival viisil.  Kuid Jumal laseb sel sõjal kesta, ta on seda teinud juba küllalt pikka aega ning näib, et on andnud initsiatiivi täielikult oma vastase kätte. Miks, võime õigustatult küsida: kuidas on Luciferi võim maa peal, see üha arenev satanistlik türannia, kooskõlas Jumala absoluutse pühadusega ja õiglusega ning Tema halastusega Luciferi ja tema teenrite türannia all kannatavate inimeste, Kristusele ustavate usklike suhtes?

Paljude inimeste vastus neile küsimustele võib olla, et Jumalat polegi või kui on, siis pole Ta kõikvõimas või pole hea. Siis jääb inimene lõpuks vastamisi absoluutse kurjaga (kas isikulise või mitteisikulise kurjaga, pole sel juhul niivõrd oluline), mille päritolu ta endale selgitada ei suuda, niisamuti nagu ta ei suuda leida ka realistlikke võimalusi selle kurja võitmiseks. Kangelaslikud jõupingutused jääda inimlikuks ja säilitada eneseväärikus ebainimlikkuse ja inimeste loomastamise kiuste võivad üksikute puhul anda küll imetlemisväärseid tulemusi, kuid lõpevad enamiku puhul varem või hiljem meeleheite, allandmise, alistumise ning kohandumisega. Kui ka sellisel kangelaslikul üksikinimesel õnnestuks saavutada isiklik moraalne võit süsteemi üle, ei annaks see midagi ühiskonnale – enamik jääks edasi samasuguseks inimloomakarjaks, kes tolle üles annaks või ise jalge alla tallaks, kes julges massist erineda ja inimeseks jääda. See ei annaks midagi peale viirastusliku eneseuhkuse ja enesega rahulolu ka inimesele endale – võitlus inimese eneseuhkuse säilitamise ehk iseenda kui oma elu lõppeesmärgi pärast ei maksaks Jumala kui Looja ja Päästja silmis olemuslikult palju rohkem kui mõne antikristliku impeeriumi türanni saatanlik uhkus ja mässumeelsus. Inimene pole iseennast loonud, pole iseendale elueesmärki seadnud ning seega ei saa ta ennast oma lõppeesmärgiks seades iseennast ka päästa. Inimese elueesmärk ja pääsemine võib tulla ainult Jumalalt, tema Loojalt ja Valitsejalt – nii nagu Tema seda tahab.

Märksa rohkem väärt, mõjusam ning sõltuvalt asjaoludest (millest täpsemalt tagapool) inimese igavese pääsemise suhtes võib-olla isegi viljakam kui ühe uskmatu uhke humanisti võitlus ebainimliku süsteemiga, on vastupanu ja võitlus, mida peab saatanliku süsteemiga iga loomulikul tasemel religioosne inimene tõelise Jumala ja jumaliku maailmakorra (niipalju kui tema seda oma religioosse süsteemi kohaselt tunnetab) ning loomupäraste moraalsete väärtuste kaitseks. Kuid ka see pole iseeneses veel piisav ei tõelise Jumala ees, ei edukaks võitluseks satanistliku maailmaimpeeriumiga ega ka toimuva põhjustes selgust andvate vastuste ja toimuvast väljapääsu võimaldavate lahendusteede leidmiseks. Enamik inimliku päritoluga religioone (v.a vahest islam) laseb ennast varem või hiljem, väiksema või suurema vastupanuga, sulatada sünkretistliku superreligiooni süsteemi superkirikus lutsiferiaanliku gnostitsismi juhtimisel ning neile järgneb absoluutne enamik nende religioonide toetajaid. Tõelised vastused ja tõelise ning vankumatu vaimse toe leiame me satanistliku maailmaimpeeriumi vastu, seda nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasemel, ainult Jeesus Kristuse asutatud religioonilt tema puhtal, võltsimata ja kärpimata kujul, nimelt katoliku usult katoliku Kirikus.

Nägime, et võtme uue maailmakorra ehitamise nime all alustatud ettevõtmiste eesmärgi ja olemuse mõistmiseks annab ainult inimajaloo teoloogiline käsitlemine. Seepärast ei saa uurimuse katoliiklastest autorid seda raamatut lõpetada ilma järgneva teoloogilise lõppsõnata, mis on ühtlasi ka lahenduse visandiks (teades sealjuures, et tõeline lõppsõna ja lahendus jääb niikuinii tõelisele kõikvõimsale Jumalale) – seda mitte ainult katoliiklaste, vaid ka mittekatoliiklastest kristlaste, teiste religioonide, privaatreligiooni tunnistajate ning ka agnostiliste humanistide jaoks.

Miks ikkagi Jumal, kui Ta olemas on, kui Ta kõikvõimas, püha, õiglane, hea, armastav ja halastav on, laseb seda kõike sündida? –

1.       Inimese elu siin maailmas pole eesmärk omaette ja iseeneses, surma kui absoluutse lõpuga, vaid ainult katseaeg suhtelise kurja ja suhteliste hüvedega, mille käigus inimesed saavad võimaluse teenida endale sellise igavese saatuse, nagu nad ise tahavad – kas igavese elu, õnne ja absoluutse hüve Jumala kui oma lõppeesmärgi juures, või siis igavese hukatuse ja piina kui absoluutse kurja koos teiste Jumala ning oma elu objektiivse eesmärgi vastu mässavate deemonite ning inimestega. Seevastu sellele, kes mingitki inimese surmajärgset saatust ei tunnista, tunduvad nii maapealsed hüved kui ka maapealne kurjus absoluutsetena. Sellest saame aru, kuivõrd mõjusaks inimvaimu orjastamise vahendiks on sionistliku messianismi ning vabamüürlaste propageeritav materialism, lameda siinpoolsuse ja maise paradiisi ideoloogia. Kui see lubatud paradiis osutub tegelikkuses olevat hoopis põrgu eeskoda, siis inimesele, kel puudub usk või veendumus surmajärgse elu suhtes, tundub see juba absoluutse kurjusena, põrgu endana. Maine paradiis, täiuslik heaoluühiskond ja ülemaailmne rahuriik aga on ebarealistlik utoopia, seda ei tule selles patu seaduse all olevas maailmas kunagi, sest Jumal Loojana on sellele maailmakorrale seadnud teised tingimused ja eesmärgid, mis täituvad täiuslikuna alles väljaspool selle maailmakorra piire. Seepärast teostub iga katse ehitada maist paradiisi maise põrguna. 

2.      Jumal laseb radikaalset kurja sündida sellepärast, et Ta on inimesele andnud vaba tahte ning tahab, et Tema alamad teeniksid Teda ainuüksi vabast tahtest, s.t armastuse jõul, mitte aga Tema kõikvõimsuse ees tuntava hirmu ja vägivalla sunnil. Seal, kus on vaba tahe, on võimalik teha mitmeid valikuid – sealhulgas ka radikaalsete moraalsete äärmuste vahel. Seepärast laseb Jumal maailmas sündida ka vaba tahte kuritarvitamisel – nimelt vaba tahtega Jumalast ärapöördumist, enda andmist patu ja Saatana orjusse, lausa enese teadlikku Saatanale pühendamist. See vaba tahte piiramatu kasutamise (füüsiline, mitte moraalne) vabadus kehtib kuni surmani, mis sunnib ka kõiki patu ja Saatana orje vältimatult astuma Jumala kohtu ette, kes määrab nad igavesse piinarikkasse vangistusse põrgus, kus nende patu kurjust maa peal õigustanud liberalism, vabadused ja inimõigused osutuvad tühjadeks sõnakõlksudeks.

3.      Inimese vaba tahe pole siiski selline, mis võiks hea ja halva vahel valikut tehes ilma mingite raskusteta, iseenese loomulikul jõul ja ilma Jumala erilise abita valida moraalse korraga kooskõlas olevad head eesmärgid ja raskusteta kõrvale heita Tema seatud korra suhtes mässu tähendavad kurjad eesmärgid. Inimene viibib pärispatu tagajärgede all.307 See tähendab, et inimese vaba tahe on küll säilinud, kuid nõrgestatud ja tal on seda iseenese loomulikul jõul, ilma üleloomuliku armu abita, väga raske suunata isegi loomuliku moraalse korraga kooskõlas olevate eesmärkide suunas. Pärispatu mõju all oleva ja üleloomuliku armu abil vabastamata ja tervendamata inimese tahe on suunatud iseenda egoistlike soovide, iseenese kui oma lõppeesmärgi poole ning see moodustabki patu kui Jumala loodud korra vastase mässu olemuse. Jumala pühitsev arm küll ravib inimese vaba tahet ning annab sellele põhimõttelise suuna Jumala tahtega kooskõlas olevate vahe-eesmärkide ning Jumala kui inimese lõppeesmärgi suunas, kuid jätab alles selle tahte nõrkuse iseeneses ning ei sunni teda heale, jättes alati ka võimaluse, et inimene edaspidigi Jumalale kuuletumatu on või Tema vastu otsest mässu tõstab. Sellest tuleneb patt ehk moraalne kurjus (mis muidugi oma määra poolest erineb) mitte ainult üksikute teadlike Saatana teenrite, vaid kõigi inimeste, seda isegi kõige pühamate elus.

4.      Jumal on inimese loonud ühiskondliku olendina, tahtes, et ta ka oma igavese saatuse, s.t igavese elu või hukkamõistmise teeniks välja ühiskonnas koos teiste inimestega, nii heade kui kurjadega. See tähendab, et kõigil tema tegudel, nii headel kui kurjadel, on tagajärjed ja mõju ka teistele inimestele, nii headele kui kurjadele. Samuti vastupidi: ka tema ise kannatab teiste inimeste kuritegude all ning rõõmustab heade inimeste heategude üle. Ükski inimene ei saa päästetud ega hukka mõistetud lahus tervest ühiskonnast. Liberalismi, demokratismi ja humanismi viljad ühiskonnas pole arenenud veel kaugeltki oma täisküpsuseni, nimelt avalikult antikristliku ja lutsiferiaanliku korrani, seepärast on piisav alus oodata veel hullemat. Rahvaid on võimalik patu, valeõpetuste, ateismi ja ebajumalakummardamise hukatuslikkust tundma õpetada ainult neid tagajärgi nende omal nahal täiel määral proovida lastes – ning see nimelt praegu toimubki.

5.      Eelmisele lisandub veel jumaliku õigluse moment (mida küll kunagi ei saa lahutada Tema teistest omadustest, sh ka halastusest ja armastusest, sest Jumala karistused teenivad alati ka inimeste õpetamise ja kurjast pööramise eesmärki). Kas me võime väita, et inimesed, isegi enamik inimesi tänapäeva maailmas, ikka tõesti pole tahtnud seda korda, mis praegu kehtib, et nad pole seda ise valinud (kasvõi osaliselt, selle korra mõningate põhialuste vastuvõtmise ja pooldamise kaudu, arvates, et neid aluspõhimõtteid saab lahutada neist loogiliselt tulenevatest tagajärgedest) või tolereerinud, et see neile täielikult vastu nende tahtmist peale on surutud? Kindlasti mitte! Kindlasti oleks absoluutne enamik inimesi praegu uue maailmakorra vastu, kui see esitataks neile ühekorraga oma lõplikul, valedega maskeerimata ning ütlematajätmistega varjamata kujul. Kuid selles asi ongi, et see kord esitatakse massidele järk-järgult, ilusate valedega maskeeritult ja vaikimistega varjatult – ning see võetakse vastu samuti järk-järgult, ilusate muinasjuttude ja utoopiliste soovunelmate pähe. Kas enamik inimesi maailmas on krediidil rajaneva panganduse ja vabaturumajanduse, parteilise demokraatia, religioonivabaduse, ilmaliku riigikorra ja käitumishälvikute tolerantsi jms poolt? Absoluutne enamik Euroopa ja Ameerika riikides igal juhul! Kas enamik inimesi on poliitikute ja riigiametnike korruptsiooni, plutokraatia piiramatu võimu, satanistide koguduse ametliku registreerimise, homoseksualismi, pedofiilia ja zoofiilia lubamise ning riigi ja kõigi riiklike institutsioonide, eeskätt haridussüsteemi ideologiseerimise poolt mingite poliitilise korrektsuse kriteeriumite alusel? Kindlasti mitte! Kuid kõik see viimane tuleneb loogiliselt esimesest – öeldes A, ütlete te sellega ka B ja C: olles parteilise massidemokraatia absolutiseerimise, dogmaatilisest ja moraalsest tõest lahutatud tolerantsi, religioonivabaduse ja ilmaliku riigikorra poolt, olete te ka terve selles latentselt peituva ja sellest loogilise järjekindlusega tuleneva krempli poolt. Inimesed on ise tahtnud ja tahavad ka edaspidi kapitalismi, liberalismi, demokratismi, materialismi, konsumismi, moraalset permissivismi (kõikelubatavust), ainult ilma selle vigadeta ja puudusteta. Kuid pole kapitalismi, liberalismi, humanismi, demokratismi jne ilma vigadeta, sest need on iseeneses üks suur viga ja eksitus, mäss ainsa objektiivse loodud korra vastu. Inimesed tahavad seda kõike ja saavadki, tulevikus nimelt uue maailmakorra all, sest kapitalism, liberalism, demokratism ja muud eksitused, väärastused ja hereesiad pole veel kaugeltki oma loogilise lõpuni arenenud. Inimesed tahavad, et Jeesus Kristus ja Jumal üleüldse nende üle ei valitseks? Olgu – nad peavad siis tunda saama, mida tähendab, kui valitsevad teised inimesed ja Antikristuse hirmuvalitsus! Esmalt peab olema teostunud õiglus, et inimesed saaksid seda, mida nad tahtsid, et kurjast pöördunute suhtes võiks teostuda halastus.

6.      Katoliku Kirik kui ainus Jeesus Kristuse asutatud Kirik on Jeesus Kristuse Müstiline Ihu (Kl 1, 18. 24, vrd Rm 12, 5), Jeesus Kristus on tema Pea (Ef 1, 22; 5, 23). Kuna Jeesus Kristus on inimesed lunastanud oma kannatuse ja ristisurma läbi, siis viib ainus tee Kristuse lunastuse viljadest osasaamiseni ehk igavese pääsemiseni Tema maise elu ja kannatusteekonna jäljendamise ja järgimise kaudu (vajaduse korral kuni märtrisurmani). Igavese elu peab ära teenima, loomulikult mitte iseenda, vaid Jumala armu jõul, kuid armu jõul peab selle sõna tõsises mõttes välja teenima ja välja võitlema. Koos Kristusega, oma Peaga, osaleb Tema kannatusteekonnal ristile ja sellele järgnevale surnuist ülestõusmise triumfile ka Tema Müstiline Ihu – Kirik. Iga triumfi, kasvamise ja õitsengu on Kirik saavutanud neile eelnevate kannatuste ja (veriste) jälitamiste hinnaga. Sama seaduspärasus kehtib loomulikult ka kõikide üksikinimeste kohta, kõikide pühitseva armu seisundis viibivate inimeste kohta, ka nende kohta, kes pole katoliiklased ega mitte kristlasedki. Nii nagu Kristus, peavad nad kannatama patu tagajärgede, kurjade inimeste ning Saatana jälitamise ja tagakiusamiste käes, ise neile sama mõõduga vastamata, vaid jälitustest ja vaenust hoolimata ja nende kiuste voorustes, Jumala- ja ligimesearmastuses kasvades, olema tõelise Jumala tahtele (niivõrd, kuivõrd na Teda oma olukorras tunnevad) truud kuni surmani. Nii hindamatu väärtuse eest, nagu seda on igavene elu ja ühinemine Jumalaga, on isegi oma elu andmine vähe.

7.      Eelmisega seondub ka Kristuse kannatuse ja risti tõeline päästev ja täiustav tähendus iga päästetava üksikinimese jaoks. Kristuse kannatuse ja ristisurma läbi tulnud lunastuse ja päästmise eesmärk on iga inimese moraalne täiustumine, tema vabastamine kõige maise (pattude, pahede, himude, nõrkuste, arguse ja laiskuse) türanniast ning tema osaliseks tegemine Jumala täiuslikus pühaduses ja vabaduses. See on inimese sisemine vabastamine kurjast vooruste omandamise (moraalse pühaduse) kaudu ja tema väline vabastamine kurjast selle kurja murdumatu ja vankumatu kannatamise kaudu, ilma sellele moraalselt alla andmata, vajaduse korral kuni märtrisurmani: a) ise kurja mitte teha, b) teistelt tulevale kurjale moraalselt mitte alluda, c) kurjale kurjaga mitte vastata (mis ei tähenda absoluutset patsifismi ja vägivallatust! – õigluse ja moraalsete väärtuste ning oma kodumaa vaenlaste eest kaitsmiseks relvajõudu kasutav sõjamees on samavõrd kristlik nähtus kui usumärter). Kümneid päid maha lööv või padrunisalvesid hordide pihta tühjendav Superman olla on kerge – hoopis raskem on olla moraalne Superman siis, kui padrunid on otsas ja barbarite hordid Supermani kallal kõige rafineeritumaid füüsilise ja psüühilise piinamise meetodeid rakendavad. Passiivsed voorused (kurja kannatamine ilma sellele alla andmata) on alati täiuslikumad kui aktiivsed, olles viimaste hädavajalikuks vundamendiks – kui see vundament puudub, siis osutub vangivõetud eilne Superman täna piinamistele allutatuna moraalseks kaltsuks. Tõeline kangelane pole mitte see, kes oskab võidelda, vaid see, kes võidetuna oskab ka kannatada, vaenlasele alla andmata. Seepärast viis Jeesus Kristuse teekond võidule kurjuse (patu) ning kurjuse jõudude (Saatana ja tema järgijate) üle läbi kannatuse ja ristisurma, olles ülima kangelaslikkuse, moraalse täiuslikkuse ja võitmatuse eeskujuks ja allikaks. Nietzsche ja teised kristluse kriitikud, kes näevad kristluses ainult passiivset orjamoraali ja nõrgukeste religiooni, pole kas millestki aru saanud või seda arusaamist endale tunnistada tahtnud. Võibolla on nad vaadanud ainult degenereerunud väikekodanlike valevagade kombekristlaste kui kristlase karikatuuride peale, sest tõeliste kristlaste, nimelt esimeste sajandite usumärtrite, igasugustes katsumustes ja jälitamistes murdumatute piiskoppide (Athanasius contra mundum – “Athanasius terve maailma vastu”), kuningatele ning keisritele julgelt vastu astunud piiskoppide ja paavstide ning hilisemate ristirüütlite mehine kristlik eeskuju on nad aga ära kohutanud. Kristlase ülim võit kurja üle seisneb selle mehises kannatamises, selle türanniale allumata – selles on nii kurjuse võitnud Kristuse risti saladus.

Autorite kindel usk ja veendumus, mille paikapidavust sai piisavalt selgelt tõestatud terve selle uurimuse vältel on see, et kuna uue maailmakorra ehitajate sionistide, illuminaatide ja vabamüürlaste plaanid on olemuslikult anti-kristlikud, sest eesmärgiks on Kristuse Kiriku, ja kristliku korra hävitamine, nii ei saa neid plaane põhjalikult mõista ja neile efektiivset vastupanu osutada ilma teoloogilisi põhitõdesid tundmata. Lisandub asjaolu, et mondialistide võim on muutunud niivõrd tugevaks ja kõikehõlmavaks, et  seda ei anna murda ühegi puhtinimliku jõuga. Uue maailmakorra kui uue Paabeli torni suudab purustada ainult Jumala üleloomulik intervensioon. Selle intervensiooni tulemusena saab ka selgeks, kes on ajaloos efektiivselt ja suveräänselt tegutsev ja seega ainus tõeline Jumal.

Pole teist sama tõest ja sügavat ajaloofilosoofiat, kui on p. Augustinuse teoses De Civitate Dei esitatu. Selle kohaselt on inimkonna ajalool ainult üks juhtmõte – see on tervet ajalugu läbiv ja pidevalt ägenev ning teravnev võitlus Saatana kuningriigi (Civitas Diaboli) ja Jumala ning Tema Kristuse kuningriigi (Civitas Dei) vahel; ajalool on ka ainult üks, maise ajaloo piirest välja ulatuv lõppeesmärk – Kristuse kuningriigi üleüldine triumf ajaloo lõpul ning sellele järgnev Saatana ja Jumala kuningriikide igavene radikaalne eraldamine. Selles võitluses ei saa olla erapooletuid, kõrvalejääjaid ja mingi kolmanda, neist kahest erineva jõu peale panuse tegijaid. Siin maailmas on need kuningriigid veel omavahel läbi põimunud ning vaenlasi omadest eristav rindejoon pole selge, muutudes sageli nähtamatuks ja raskesti aimatavaks – Jumala ja Saatana kuningriigi vaheline rindejoon läbib Kirikut ja parteid, miilitsat ja vanglat, KGB-d ja nõukogudevastast liikumist, nagu ütles Nõukogude ajal Einar Laigna. Seevastu inimesest kõrgemad vaimsed jõud on radikaalselt jagunenud ainult kahte vastandlikku leeri: need vaimud, kes on ainsa tõelise Jumala poolt – inglid, ja vaimud, kes tõstsid Tema vastu Luciferi (Saatana) juhtimisel mässu – deemonid, kes püüavad nüüd ka inimkonda endaga kaasa tõmmata. Inimkonna ajalugu aga pole isoleeritud ning ainult inimkonna enda kätes, vaid see on absoluutselt sõltuv Jumalast ning vägagi suures osas sõltuv ja mõjutatav ka immateriaalsete vaimsete olendite ehk inglite ja deemonite maailmas toimuvast. Sellest tulenevalt on iga inimese iga moraalne otsus, kas otseselt või kaudselt, otsus kas Kristuse kuningriigi või Saatana kuningriigi poolt. Seda ka siis, kui inimesed Jeesus Kristusest üldse midagi ei tea või kui neil on ilma nende endi süüta Temast vale ettekujutus – sel juhul otsustavad nad oma moraalsetes valikutes Kristuse või Saatana poole kasuks kaudselt, nimelt selle põhjal, milline on nende ettekujutus Jumalast ja Tema tahtest inimeste suhtes.

Ajaloo arengusuund on selle võitluse ägenemise ja teravnemise ning mõlema partei selgema väljakujunemise poole, et lõpuks jääks kõigile inimestele ainult otsene ja selge valik: kas Saatana (Antikristuse) või Jumala (Kristuse) kuningriik. Saatan pole Kristusele võrdne vastane ning ta teab, et kui ta esitaks oma eesmärgid ja oma olemuse varjamatult, ilma neid väliselt õilsate ja heade eesmärkide ning tegelaste (pseudo-Kristused, pseudo-prohvetid, valed religioonid, messianistlikud maise paradiisi utoopiad) taha varjamata, siis järgneks talle ainult käputäis eneseuhkusest ja mässumeelest segaseid. Kuid tõsi on ka see, et iga kõrvalekaldumine Kristuse kuningriigist ning Tema väe ühtsuse lõhkumine (hereesia ehk valeõpetuse ja skisma ehk kirikulõhe läbi) on objektiivselt Tema vaenlase Saatana aitamine. Mingi muu religiooni tunnistamine või areligioossus seevastu pole objektiivselt võttes sageli mitte erapooletus, vaid kujutab endast praktikas vähemal või rohkemal määral kollaboratsiooni Saatana kuningriigi vägedega Kristuse kuningriigi vastu.308

Nüüd, kus teadlikud Luciferi (Saatana) teenrid on koondamas kõiki religioone, kaasa arvatud kristlastest ning katoliiklastest kollaborante ja kaasajooksikuid, lutsiferiaanluse ülemjuhtimise alla ühes sünkretistlik-oikumeenilises superkirikus, hakkab see alternatiiv erilise selgusega välja joonistuma: kas Kristuse kuningriik või Tema vaenlased Saatana võimu all, ei mingeid muid vahepealseid võimalusi. See alternatiiv peaks oma kulminatsiooni leidma A. Pike’i ettekuulutatud lutsiferiaanliku religiooni avaliku manifestatsiooniga.

Sellises olukorras on kõikide inimeste moraalseks kohustuseks, kes otsustavad koonduda Kristuse kuningriigi eest võitlejate hulka, hoida oma vägede ühtsust Kristuse tahte kohaselt. Kuid siin tekibki järgmine keeruline probleem: milline peab olema see ühtsus Kristuse tahte kohaselt, kui praegu on maailmas nii palju erinevaid kristlikke kirikuid ja sekte, kes pretendeerivad (või vähemalt pretendeerisid enne liba-ikumenismi AIDS-i nakatumist) Kristuse õpetuse ja tahte kõige täpsemale järgimisele? Veel enam, milline peab olema see ühtsus praegu, kui ka see Kirik, mis alles 40 aastat tagasi kuulutas ja õpetas, et ainult tema on Kristuse asutatud Kirik, seega Kristuse tahte ja Tema asutatud religiooni ainus autoritatiivne kandja, kuulutab nüüd oikumenismi raames vastupidist, olles peale selle veel ise lõhenenud mitmeteks gruppideks? 

Kahtlemata on oikumenism ehk tõeliste kristlaste (ja ütleks ka laiemalt: siiralt tõde ja Jumala tahte täitmist otsivate inimeste) siiras püüdlus tõelisele ühtsusele Jumala (Kristuse) tahte kohaselt oluliseks eesmärgiks kõigile kristlastele ja lausa nende moraalseks kohustuseks tervet inimkonda orjusesse heitva vaenlase ähvarduse ees. Kuid kui kõik kristlased teaksid ja teades ilma pikemata ka aktsepteeriksid seda Kristuse tahtega kooskõlas olevat ainsat viisi Kristuse kuningriigi ühtsuseks, siis oleks see juba ammu saavutatud. Kristuse tahe oma kuningriigi ja Kiriku ühtsuseks pole siiski niivõrd ilmselge – seda eriti Kiriku praegust olukorda arvestades – et selle mittetundmine ja mitteaktsepteerimine ainult kurja tahtega seletatav oleks.

Autorid ei saa jätta selgelt välja ütlemata seda, mis on katoliku Kiriku selge õpetus läbi aastatuhandete:

Ainus Kristuse tahtega kooskõlas olev kõikide Temasse uskujate ühtsus (ja see tähendab, ainus tõeline oikumenism) on võimalik ainult:

1.      ühtse, tervikliku ja üleüldise ehk katoliku usu põhjal (ilma sellest, mida Jeesus Kristus on ilmutanud, midagi välja jätmata, teisendamata, moonutamata, sellele midagi omalt poolt juurde lisamata – s.t, ilma hereesiateta) – vt Mt 28, 18-20;

2.     ühtses ja ainsas Kirikus, ühise maapealse nähtava juhi, Kristuse asemiku juhtimise all (säilitades rahvuslik-kultuurilisi ja sellest tulenevaid liturgilisi jm eripärasid, kuivõrd need on kooskõlas ühtse ehk katoliku usuga) – vt Mt 16, 18, loomulikult originaalis, mitte (eestikeelses) tõlkes, kus ekklesia on tõlgitud Kiriku asemel koguduseks.

Sellest tulenevalt peavad kõik inimesed, kes tahavad meie Issanda ja Päästja Jeesus Kristuse kaudu päästetud saada, vastu võtma terve katoliku usu ning hoidma seda kuni surmani, laskma end ristida ning astuma katoliku Kirikusse, tunnistades paavsti oma peaks ja Kristuse maapealseks asemikuks ja püsides Kiriku ühtsuses kuni surmani. See on Jumala enda tahtel rajanev absoluutne ja objektiivne moraalne kohustus kõigile inimestele, kes tahavad igaveseks eluks päästetud saada.309 

Igasugune teine oikumenism – konkreetselt see, mida praegu harrastatakse erinevate kristlike kirikute ning katoliku Kiriku praeguse juhtkonna vahel – pole mitte Kristuse tahtega kooskõlas olev püüdlus kristlaste ühtsusele tõelises Kristuse Kirikus, vaid puhtinimlik püüdlus kergema tee leidmiseks, näilise ühtsuse saavutamiseks tõe ja seega Kristuse arvel tehtavate kompromisside abil, rääkimata sellest, et see on astumine gnostilise superkiriku ülesehitamise teenistusse. Selline liba-oikumenism on vabamüürluse inspireeritud ja nad toetavad seda palavalt, sest nagu me eelpool nägime (vt VIII.3.), on liba-oikumenism ja sünkretistlik pluralism uue maailmakorra superkiriku väliseks vormiks. 

Kas see tähendab, et traditsiooniliste ehk normaalsete, usutruude katoliiklaste seisukohast on igasugune ühistegevus teiste kristlastega, mis pole nende otsene pööramine katoliku usku, mõttetu ja lubamatu? Ei, sugugi mitte. Katoliiklased pole jäigad usuhullud, kes oma usku teiste inimeste teadlikkust ja südametunnistust arvestamata peale suruvad, vaid nad teavad, et tõeline usk saab teostuda ainult vaba tahte alusel. Tõeline oikumenism, mis ei kärbi katoliku usudogmasid ja ei tee konsensus-kompromisse tõe arvel, kuid samas ei suru katoliku usutõde ka mittekatoliiklaste südametunnistust arvestamata jäigalt ning tingimusteta peale, on katoliiklaste ja teiste kristlaste vahel võimalik ja see on praktiliselt olemas ja teostub. Seda on arukad ning põhjalikult inimesi tundvad katoliiklased siiralt Kristust teenivate kristlaste ning isegi kõigi loomulikult religioossete inimeste suhtes ka alati harrastatud.

Arvestades ühist vaenlast, kes ründab tervet Lääne tsivilisatsiooni (ja julgeme väita, et kõigi tsivilisatsioonide ja traditsioonide) loomulikku ja religioosset vundamenti – mitte ainult Kristuse evangeeliumil põhinevat, vaid ka seda loomuõigusel ja naturaalsel religioossusel põhinevat vundamenti – on loomulik, et kõik need inimesed, kes ei soovi saada saatanliku korra orjadeks, vaid soovivad edasi truuks jääda tõelisele Jumalale ning päästa inimese vabadus, hakkavad ühiselt tegutsema kasvõi osaliselt ühiste eesmärkide nimel. Sellise ühistegevuse kaudu jõutakse ka Jumala tahte selgema äratundmiseni ja sedakaudu ka liikumisele ühtsuse suunas. See on praegu ainuvõimalik tõeline oikumenism, mis aga erineb olemuslikult sellest ametlikust, teeseldud, fotograafide ja videokaamerate jaoks poseeritud kompromissteoloogide ja esinduspiiskoppide võltsist liba-oikumenismist – too viib Kristuse detroniseerimiseni ning Tema paigutamiseni tulevases maailmareligioonide parlamendis Luciferi vasakule käele. Kuid selle tõelise oikumenismi viimased sammud tõelise usulise ja kirikulise ühtsuse saavutamiseks sõltuvad ainult Jumala erakorralistest armudest ning Tema erakorralisest interventsioonist maailma ja oma Kiriku vabastamiseks vaenlase “5. kolonnist”.

Mainisime, et Kristuse Müstilise Ihuna peab katoliku Kirik enne oma triumfi läbi tegema samasuguse kannatusteekonna, nagu tegi seda tema Asutaja, Õpetaja ja Pea – kannatusteekonna kuni ristisurmani. Paistab, et me oleme jõudmas Kristuse ristilöömise ja ristisurma müstilise kordumiseni Tema Müstilise Ihu, Kiriku peal, mil näib, et katoliku Kirik on hävitatud, järele on jäänud ainult laip, millel on elusast, tõelisest katoliku Kirikust järele jäänud ainult nimi ja välimus, kuid tema elu, katolitsismi vaim ja olemus on sealt lahkunud. Ristisurmale järgnes Kristuse ettekuulutuse kohaselt (Mt 16, 21; 17, 22-23, 20, 17-19) küll surnuist ülestõusmise triumf. Kiriku ülestõusmise ja võidu triumf järgneb samuti absoluutse kindlusega (Mt 16, 18; 28, 20 ja Ilm 19, 19 – 20, 10) ja seda ka juba praeguses maailmaajaloos, mitte ainult peale selle maailma lõppu. Kuid nii nagu Kristuse kannatusteekonna ja ristisurma ajal kahtlesid Temas suur enamik Tema jüngreid, nii kahtleb katoliku Kirikus toimuva kriisi sügavaima põhja ajal (mis pole arvatavasti veel kätte jõudnud) Kiriku võidus ka enamik katoliiklasi, rääkimata mittekatoliiklastest. Sellest hoolimata tuleb katoliiklastel ning seetõttu ka meil muutumatult kuulutada kõigile seda vankumatut usutõde, et Jeesus Kristus on inimkonna ainus Päästja ja Kuningas, et katoliku religioon on ainus Tema asutatud religioon ja katoliku Kirik on ainus Tema asutatud Kirik. Tõenäoline on, et nii nagu Kristus tõestas oma jumalikku kõikvõimsust ja oma Päästja missiooni suurimale häbiväärsele kaotusele järgneva surnuist ülestõusmise ime läbi, nii tõestab Ta oma Kiriku jumalikku päritolu ning selle ainulaadsust ainsa kohustusliku päästevahendina selle Kiriku täielikest varemeist ülestõstmise ning lootusetust olukorrast oma vaenlaste üle võidu saavutamise ime läbi. See ime saab siis ilmselgeks faktiks ja tõendiks tervele maailmale, põhjustades kõigi hea tahtega inimeste pöördumise katoliku usku.

Kuid enne selle ime faktilist toimumist on katoliiklasel praeguses olukorras alusetu oodata enamiku tõsiste mittekatoliiklastest kristlaste või ka elutarkade ning vooruslike mittekristlaste lõplikku ühinemist ühtse Kristuse kuningriigi väega nende katoliku usku pöördumise ja nende katoliku Kiriku liikmeks saamise läbi. Mispärast peaks mõni tõsiselt jumalikku tõde (mis olemuse poolest saab olla absoluutne ja ainus) ning satanistliku maailmakorra türannia eest kaitset ja tuge otsiv inimene astuma sellise institutsiooni liikmeks, mille kõrgeimad juhid enam ise omaenda missiooni ei usu; kes kriipsutavad läbi ja põlgavad ära terve Kiriku kahe aastatuhande pikkuse traditsiooni ja tarkuse, tehes kõik ümber; kes kuulutavad, et ainsat tõelist religiooni pole olemas, et ainsat tõelist Kirikut pole olemas, et katoliku usku pöörduda pole enam vaja, et päästetud võib saada ka budistina; kes peale selle vennastuvad Kiriku selgete vaenlastega, selle maailma vägevatega? Pole liialdus või jultumus väita, et Kristus on oma kuningriigi ja Kiriku praeguse seisundi ning Saatana kuningriigi ajutise ülemaailmse triumfi ees võlgu ime – seda nii oma Kuninga ja Päästja missiooni kui ka oma Kiriku missiooni tõestamiseks. Loomulikul viisil praegusest olukorrast Luciferi teenrite vägesid võita ei õnnestu.

Loomulik, et selle arutluskäigu lõpuks võib igal lugejal tekkida küsimus: kas praegu maailmas toimuv viitab Antikristuse peatse tulekuni ja tema ülemaailmse impeeriumi ajutise triumfi saabumisele lähiaegadel? Võib olla on Antikristus juba sündinud ja juba praegu kuskil tegutsev. Vastusega sellele küsimusele tuleb olla väga ettevaatlik ja reserveeritud, mitte lasta end haarata subjektiivsetest meeleoludest, vaid jääda kainelt Jumaliku Ilmutuse ja Kiriku õpetuse pinnale, arvestades ka kümnete ja sadade apokalüptiliste visionääride ja maailmalõpu-kuulutajate “surmkindlate” maailmalõpu-ettekuulutuste haledaid läbikukkumisi minevikus. Autoreil pole mingit kavatsust lisada selles raamatus kirjeldatud probleemide kergeks lahenduseks omalt poolt apokalüptilisi visoone ja ettekuulutusi, kasvõi sel lihtsal põhjusel, et kellelegi autoreist pole antud visionäärlikke ja prohvetlikke ande. Usaldades tulevikku puudutava suhtes alati väga kainet ja reserveeritud Kiriku Õpetusametit ning arvestades neid märke ja tingimusi, mis Jumaliku Ilmutuse kohaselt peavad kindlalt eelnema Antikristuse tulekule ja selle maailma lõpule,310 võime pigem suure kindlusastmega väita, et Antikristuse impeeriumit ja maailmalõppu lähiaegadel oodata pole alust. Küll aga võib meid oodata nii loomulikke kui ka üleloomulikke põhjuseid omav suur ja põhjalik katastroof ülemaailmses mastaabis, maailma ja Kiriku suurpuhastus. Miks autorid on veendunud pigem viimases, see on hoopis teine teema, mis väljub käesoleva uurimusele seatud piiridest.311

Kui aga peaks olema ka vastupidi ning Antikristuse ilmumine ja tema ülemaailmse impeeriumi kujunemine on lähiaegade küsimus, siis ei muuda see inimese ette seatud moraalsete valikute suhtes oluliselt midagi. Ajaloo eesmärk, mõte ja selles toimivad loomulikud ning üleloomulikud jõud jäävad samaks sõltumata sellest, kas praegused plaanid uue maailmakorra ehitamiseks jõuavad välja Antikristuse impeeriumini või kukuvad seekord veel Kristus-Kuninga, maailma-ajaloo juhi ja valitseja tahte kohaselt läbi. Antikristuse riigi ajutist triumfi maailmas on Jumala ilmutuse eshatoloogilistes312 osades (põhiliselt Johannese Ilmutuse raamatus ehk Apokalüpsises) ette nähtud. Samamoodi vältimatuna on seal ette nähtud Antikristuse kuningriigi, Paabeli hoora ja Metsalise langus ja hukk ning Kristuse kuningriigi triumf – seda mitte ainult maailma-ajaloo vahetul lõpul või teispoolsuses, vaid juba ka ajaloo vältel. Kristuse ja Antikristuse vaheline võitlus on terve maailma-ajaloo universaalne ja ainus võti, seda nii üksikisikute kui ka rahvaste jaoks. Selles viimses ja tõeliselt ülemaailmses sõjas, ainsas Jumala poolt mitte ainult lubatud, vaid lausa tahetud maailmasõjas, ei saa olla erapooletuid – kes tahab jääda erapooletuks, see on saanud juba Antikristuse kollaborandiks. Kristus on juba võitnud ja Antikristus kaotanud – küsimus on ainult selles, kes selles ette ära otsustatud tulemusega võitluses kelle poole asub. Vaenlase ülekaal on praegu masendav, viimased suured kindlused on võetud, olukord on selline, et päästa võib ainult Jumala üleloomulik intervensioon. See aga ei tähenda sugugi, et neil, kes poliitiliste ja teiste loomulike vahendite tulemuslikkusesse ei usu, tuleks käed rüpes oodata tegevusetult Jumala vägesid taevast, ära põlates kõikide loomulike, sealhulgas ka poliitiliste vahendite kasutamise. Kes aitab ennast ise, seda aitab ka Jumal. Iga moraalselt lubatud samm satanistliku uue maailmakorra vastu, tõelise Jumala õiguste ning moraalse korra kaitseks – mitte ainult kristlaste, vaid kõigi normaalsete, Jumalat ja moraalset korda tunnistavate inimeste poolt – on objektiivselt samm Kristuse kuninglike õiguste taastamiseks ja inimeste vabastamiseks Saatana orjusest. See võib osutuda ka sammuks, mis toob selle astunud inimese lähemale Kristusele, inimese ainsale Päästjale ning võib talle tuua igavese elu. 

Tõsi on, et selles sõjas võib võita ainult see, kes ei looda mitte niivõrd iseenda tarkuse ja vapruse, kuivõrd Jumala, Tema ettehoolduse, Tema armu ning üleloomuliku intervensiooni peale kõige lootusetumas olukorras. Kuid Jumala armu ja abi peale võib reaalselt loota ainult see, kes suuremeelselt ja ohvrimeelselt annab Jumala käsutusse ning Kristuse kuningriigi kaitseks kõik oma loomulikud jõud ja võimed.

KASUTATUD TEOLOOGILISTE JA FILOSOOFILISTE

MÕISTETE SÕNASTIK

·         Adonai – üks heebreakeelsetest nimetustest Jumala kohta, tähendab “Issand”.

·         agnostitsism – õpetus, mis täielikult või osaliselt eitab maailma, selle teatud tasandite (nimelt üleloomuliku) või Jumala adekvaatse tunnetamise võimalikkust (osaliselt kattuv skeptitsismiga).

·         anateem – kirikuvanne ehk needus, mis pandi hereetiliste vaadete esindajate peale (“kes nii ja nii usub, see olgu usklike hulgast välja arvatud”); vastavate vaadete esindajate Kiriku usulisest ja institutsioonilisest ühtsusest väljaarvamine (sisuliselt hoiatus langeda automaatse ekskommunikatsiooni alla).

·         deism – filosoofilis-teoloogiline seisukoht, mille kohaselt Jumal on küll maailma loonud, kuid ei valitse ja ei juhi seda ning ei sekku ajaloo käiku (deism on põhimõtteliselt naturalistlik, eitades kõike üleloomulikku).

·         demokratism – ideoloogia, mis seab demokraatia kui rahva võimu kõige täiuslikumaks riigikorralduse vormiks, absolutiseerib seda ja lahutab selle Jumala universaalsest võimust (demokratismi dogma kohaselt pärineb kogu võim ja autoriteet mitte Jumalalt, vaid rahvalt). Demokratism on ideoloogia, mis viib loogiliselt etatismini ja totalitaarse demokraatiani.

·         dogma – 1) Jumala poolt ilmutatud ja Kiriku Õpetusameti poolt defineeritud eksimatult tõene õpetuslause, mille tõesus ei rajane mitte silmnähtavusel või inimmõistuse loogilisel tõestuskäigul, vaid ilmutava Jumala enese absoluutsel autoriteedil; 2) (üldiselt) aksiomaatiline tõde või seisukoht, mida peetakse tõeseks ilma tõestamata.

·         dualism – filosoofilis-religioosne süsteem, mille kohaselt maailm on rajatud kahe vastandliku, kuid omavahel võrdväärse alge võitlusele (hea ja kurja jumala, hea ja kurja ürgalge või hea vaimse maailma ja kurja materiaalse maailma dualism). Enamik gnostilisi süsteeme on vähemal või rohkemal määral dualistlikud. Kristlik religioon seevastu pole mingil määral dualistlik, sest moraalne kurjus kui ainus tõeline kurjus pole mingi headusele võrdväärne alge, vaid on ainult ratsionaalsete, vaba tahtega varustatud ja oma loomuse kohaselt heade olendite moraalne deviatsioon.

·         ekskommunikatsioon – kiriklikust osadusühtsusest (communio) väljaarvamine (väljaheitmine). Ekskommunikatsioon on kiriklik karistus, mida rakendatakse raskete eksimuste puhul usuühtsuse vastu (hereesia) või kirikliku distsipliini ja valitsusühtsuse vastu (skisma e. kirikulõhe).

·         eksoteeriline – väljaspoolne, avalik, kõigile määratud ning arusaadav (loožide “väline õpetus”).

·         emanatsioon – kreeka k. “väljavoolamine”; hereetiline (panteistlik) loomisõpetus, mille kohaselt maailm pärineb madalamate olevuste ja asjade väljavoolamise teel kõrgeimast jumalikust olevusest. Maailm ja jumalus on seega olemusühtsed, erinedes ainult täiuslikkuse poolest (panteism). 

·         esoteeriline – salajane, avalikkuse eest varjatud, ainult ülevaltpoolt väljavalitutele ja pühendatuile (initsieeritutele) mõeldud (loožide “seesmine õpetus”).

·         etatism – tuleneb prantsusekeelsest sõnast l’etat, mis tähendab riiki. See on ideoloogia, mille kohaselt kõrgeimaks ja täiuslikemaks võimuks iga inimese ja terve inimühiskonna üle on riik, millest tulenevalt tema võim üksikinimese ja ühiskonna üle on piiramatu (või piiratud ainult nn. “rahva tahtega”, Chamfort’i käsitluse kohaselt muidugi!). See on totalitaarne ja praktiliselt ateistlik ideoloogia (ehkki võib kooskõlas olla ka deismiga või panteismiga), ükskõik, kas see on kommunistliku või natsionaalsotsialistliku diktatuuri või totalitaarse demokraatia alustalaks.

·         filantroopia – humanistlikest, ilmalikest ja sageli otseselt antireligioossetest ideedest lähtuv inimesearmastus ja heategevus, (väliselt) omakasupüüdmatu tegevus kaasinimeste heaks, mis näeb inimeses ja tema maises heaolus eesmärki iseendas. Vastandub kristlikule ligimesearmastusele ja halastusetegevusele (karitatiivsele tegevusele), mis lähtub ilmutatud tõest, on juhitud Jumala-armastusest ja kristlikust ligimesearmastusest ning seab kõrgeimaks eesmärgiks Jumala au ja inimese hinge päästmise igaveseks eluks.

·         (religioosne) fundamentalism – tingimusteta, paindumatult jäik ja tähetruu kinnipidamine teatud (religioossetest) normidest ja põhimõtetest, mis alahindab inimmõistuse võimeid religioossest tõest arusaamisel ja objektiivsete normide kohaldamisel konkreetsetele olukordadele.  Antitraditsioonilised ja liberalistlikud jõud kasutavad mõistet “fundamentalism” traditsiooniliste religioossete väärtuste kaitsjate (traditsionalistide) tembeldamiseks tsivilisatsiooni ja progressi vaenlasteks.

·         globalism – a) ideoloogiline suundumus, mille kohaselt poliitilise, majandusliku, kultuurilise sidususe ja erinevate riikide ja piirkondade vahelise sõltuvuse suurenemine on iseeneses ja tingimusteta progressiivne ning parandamatu nähtus, mis peab välja viima ülemaailmse valitsuse moodustamiseni; b) praktiline tegevus globaliseerumisprotsessi edendamiseks ja juhtimiseks.

·         gnostitsism (gnoosis) – filosoofilis-religioossete õpetuste süsteem ja teatud hoiak, mis võib väljenduda mitmeti (kristlik, judaistlik, paganlik ja filosoofiline gnostitsism). Gnostitsismi eri voolude ühisteks joonteks on: 1. hea ja kurja jumaluse ning hea vaimse maailma ja kurja materiaalse maailma dualism, 2. kalduvus panteismi ja õpetus maailma saamisest emanatsiooni (jumalusest väljavoolamise) kaudu, 3. intellektuaalse spekulatsiooni kui inimest kurjast päästva ja jumalusega ühendava tarkuse, “teadmise” ehk “tunnetuse” (gnoosis) rõhutamine moraalse täiustumise arvel ning 4. gnoosise omandamise avalikkuse eest varjatud, initsiatsiooniline ja esoteerilis-okultne iseloom.

·         goj (mitmuses gojim) – juutide kasutatav halvustav väljend kõikide ümberlõikamata mittejuutide kohta.

·         hereesia – Kiriku Õpetusameti poolt autoritatiivselt ja eksimatult õpetatava ning tõlgendatava ilmutatud usutõega vastuolus olev eksiõpetus. 

·         hereetik – hereetilise vaate või eksiõpetuse kangekaelne ja parandamatu järgija.

·         hierokraatia – tuleneb kreekakeelsest sõnast hieros – “püha” ja tähendab seega pühade või vastava pühitsuse saanute (preesterkonna) valitsust.

·         humanism – (siin) maailmavaade ja ideoloogia, mis peab inimest kõrgeimaks väärtuseks ja eesmärgiks iseendas ning käsitleb tema väärikust, vabadusi ja õigusi lahus Jumalast kui tema Loojast, Lunastajast ja Valitsejast.

·         ideokraatia – mingil kõikehaaraval ühtsel ideoloogial põhinev totalitaarne valitsemisvorm, mille puhul valitseb selle ideoloogia autorite ja tõlgendajate oligarhia, kes püüab kogu ühiskondlik-poliitilist elu allutada ideoloogilisele kontrollile ja ühiskonda selle ideoloogia põhimõtetest lähtuvalt ümber kujundada. Ideokraatia aluseks on veendumus, et senine ühiskonnakord oli ebatäiuslik, mistõttu see tuleb ainuõige ideoloogia alusel ümber kujundada. Kõikehaaravusele (ja seega religiooni aseaineks) pretendeerivate ideoloogiate kunstlik, konstrueeritud, maailmaparanduslik ja utopistlik iseloom viib loogiliselt totalitarismini, igasuguste loomulike traditsioonide hävitamiseni ning loomuvastaste nähtuste juurutamiseni. 

·         immanentism – filosoofiline seisukoht, mille kohaselt eksisteerib vaid see, mida me tunnetame,  mõtleme, tunneme ja kogeme; olemine on teadvusele immanentne (seesmine) ning tunnetuse objekt on lahutamatult seotud subjektiga. Jumal on immanentismi kohaselt inimteadvuses sisalduv absoluudi idee.

·         initsiatsioon (üldiselt) – esoteerilistesse ja okultsetesse salaõpetustesse, teatud salaühingute varjatud eesmärkidesse või ka (üldisemalt) iseenesest avalike religioossete õpetuste ja riituste sügavamasse mõttesse pühendamine nähtamatut reaalsust sümbolite keeles väljendavate rituaalsete toimingute ja saladuste avaldamise kaudu. Initsiatsiooniline element on erineval viisil olemas kõikides kultuurides ja religioonides, olles ka iga religioosse traditsiooni loomulikuks koostisosaks.

·         Inkarnatsioon – Püha Kolmainujumala teise isiku – Poja – saamine inimeseks Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast; Tema poolt täieliku ja tervikliku inimloomuse omaksvõtmine.

·         inkvisitsioon – katoliku Kiriku loodud kiriklik uurimisorgan ning uurimisprotseduur hereesiate vastu võitlemiseks, hereetikute väljaselgitamiseks, nende süü uurimiseks ja süüaluste karistamiseks.

·         integrism (integristlik) – püüdlus terviklikkusele ja hool mingi vaimse väärtuse rikkumatuse ja puutumatuse eest. Selle nimetusega (peale “fundamentalistide”) tembeldavad modernistid kõiki katoliiklasi, kellele on oluline püha usupärandi terviklikkus ja rikkumatus.

·         jumalik ettehooldus – jumalikul tarkusel, kõiketeadmisel, ettenägevusel ja kõikvõimsusel rajanev hoolitsus terve maailma eest nii tervikuna kui ka kõikide asjade ja olendite eest eraldi; Jumala poolt maailma olemises hoidmine, selle valitsemine ja juhtimine.

·         kardinal – katoliku Kiriku hierarhia väljapaistvatele ja teenekatele liikmetele omistatav kõrgeim aunimetus. Kardinalide kolleegiumi tähtsaimateks ülesanneteks on olla paavsti nõuandjateks ning valida uus paavst.

·         katarid – gnostilise hereesia pooldajad, levinud 11.- 14. sajandil peamiselt Lõuna-Euroopas, nimetatud Lõuna-Prantsusmaa Albi maakonna järgi ka albilasteks (albigenslasteks). Katarite dualistlik, hea ja kurja alge vastandamisel põhinev õpetus on sisuliselt uusmanihheism. Kogu olemasolev ühiskondlik kord koos Kiriku ja kuningavõimuga oli neile kurjuse kehastuseks, mille vastu astusid nemad kui “täiuslikud”. Sõnast “katar” tuleb ka mõiste “ketser” kui hereetiku sünonüüm.

·         kontseptsioon – üldine ja terviklikule käsitlusele pretendeeriv kujutluspilt, plaan või teooria mingi nähtuse või nähtuste kompleksi kohta.

·         kuuria – katoliku Kiriku keskvalitsuse ametkondade üldnimetus.

·         liberalism – filosoofiline või ideoloogiline seisukoht, mis absolutiseerib vaba tahet ja piiramatut valikuvabadust kui kõrgeimat moraalset väärtust iseeneses, jättes arvesse võtmata inimese sõltuvuse Jumala poolt seatud objektiivsest moraalsest korrast ja talle inimloomusega seatud tingimustest ja piirangutest, sh ka inimese moraalsest rikutusest pärispatu tagajärjel.

·         loomulik – loomusele omane ja loomusest tulenev; see, mis vastab Jumala poolt loomisaktis loodud olenditesse seatud võimetele, kalduvustele, seaduspärasustele ja moraalsele korrale.

·         loož – salaühingu, eriti vabamüürlaste organisatsiooni osakond või koosolekukoht.

·         maagia –  nõiakunst; okultsed praktikad, mis põhinevad veendumusel, et inimeses peituva varjatud üleloomuliku väe, looduse varjatud jõude allutavate ja ärakasutavate rituaalsete toimingute ja salasõnade ning vaimudemaailma abiga on võimalik mõjutada, allutada ja valitseda teisi olendeid, asju ja nähtusi terves maailmas kuni jumalike jõududeni välja.

·         manihheism – Rooma keisririigis alates 3. sajandist levinud gnostiline hereesia, mille kandvaks põhiideeks oli dualistlik müüt valguse- ja pimedusealge igavesest võitlemisest ning sellest, et valgusega samane inimhing vabaneb mateeriaga samastatud pimeduse võimust askeesi ja teadmise (gnoosise) varal.  

·         metafüüsika – kr ta meta ta physika – “füüsikale ehk loodusõpetusele järgnev”; filosoofiline õpetus olemise ja kõige oleva kui niisuguse (ens ut ens – “olev kui olev”) kõige üldisematest seaduspärasustest, struktuuridest ja põhjustest. Tõeline metafüüsika pole mitte eluvõõras spekulatsioon, vaid ülimalt realistlik, ehkki samas ka ülimalt abstraktne filosoofia, mis analüüsib ja üldistab kogemusel ja vaatlusel põhinevaid tähelepanekuid ning aitab samas ka üldistest tõdedest tuletada raudselt kehtivaid praktilisi järeldusi ja tõdemusi konkreetsete asjade ja nähtuste kohta.

·         modernism – siin püüdlus kohandada kiriku õpetus, teoloogia ja religioossed praktikad kaasaja muutunud olude ja mõttelaadiga, arvesse võttes inimkonna väidetavat progressi teaduse, filosoofia, hariduse ja moraali vallas. Tähendab praktiliselt jumaliku Ilmutuse ja teoloogia allutamist ajaloolisele evolutsioonile usu valguseta inimmõistuse ja inimliku omavoli juhtimisel. Püha paavst Pius X nimetas modernismi “kõikide hereesiate kokkuvoolukohaks” ja mõistis selle hukka oma ringkirjas Pascendi (1907).

·         mondialism – prantsuskeelses ja Mandri-Euroopa kultuuriringkonnas kasutatud sünonüüm globalismile.

·         naturalism – filosoofiline või ideoloogiline seisukoht, mis eitab Jumala Ilmutust, Jumala üleloomuliku armu vajalikkust, üleloomulikku moraalset korda ning inimese elule Jumala poolt seatud üleloomulikku eesmärki, väites, et kõik inimese elueesmärgid ja moraalne kord on täielikult määratletud tema enda loomusega, saavutatavad tema enda jõududega ning täielikult siinses maises elus.

·         objektiivne – väljaspool inimlikku teadvust ning sellest sõltumatult eksisteeriv; asjalik, ebaisiklik ja erapooletu, tegelikkusele vastav.

·         oikumenism (oikumeeniline liikumine) – püüdlus kõikide kristlaste või laiemalt isegi kõikide religioonide tunnistajate vahelise ühtsuse poole. Kõikide inimeste religioosne ühtsus saab reaalselt teostuda ainult kõikide inimeste Lunastaja ja Päästja Jeesus Kristuse tahte kohaselt: Tema ilmutatud usu täieliku ja tervikliku vastuvõtmise alusel ja Tema asutatud nähtavas ülemaailmses (katoliku) kirikus ühtse juhtimise all. Iga teine oikumenism on vaid utoopiline puhtinimlik püüdlus välisele ja  pealiskaudsele sünkretistlikule ühtsusele, mis on saavutatud lubamatute kompromissidega usutõe arvel.

·         okultism – (lad. k. occultus – “salajane”, “varjatud”) – looduses ja inimeses toimuvaid üleloomulikke jõudusid käsitlevate esoteeriliste (salajaste ehk üldsuse eest varjatud) õpetuste ning nendega seotud salajaste praktikate (maagia, vaimude väljakutsumine, ennustamine, needused) kogum.

·         ontoloogia – filosoofiline olemisõpetus, alates 17. sajandist kasutatav sünonüüm metafüüsika kohta. Tegelikkuses tähistatakse ontoloogia mõistega idealismi kalduvaid metafüüsilisi õpetusi, samas kui metafüüsika põhineb pigem filosoofilisel realismil.

·         ortodoksne (õpetus, vaade) – 1) õige, ilmutatud usuga kooskõlas olev õpetus või vaade, mille on heaks kiitnud Kirik kui jumaliku ilmutuse autoritatiivne õpetaja ja tõlgendaja; 2) (üldisemalt) mingi valitseva ideoloogiaga kooskõlas olev ja vastava ideoloogilise autoriteedi poolt ametlikult heaks kiidetud vaade.

·         panteism – filosoofilis-religioosne õpetus, mille kohaselt jumal kujutab endast mitteisikulist ürgolemust, mis ei asu väljaspool maailma, vaid on sellega samane. Panteistlikus süsteemis areneb jumal koos maailmaga, ajalugu aga on jumala järk-järgulise eneseteadvusele tulemise väljenduseks.

·         prelaat – katoliku Kiriku vaimulik, kellele on usaldatud juhtimine mingi suurema territoriaal-administratiivse või personaalse koosluse (milleks võib olla vikariaat, apostellik administratuur, diötsees, ordu või kongregatsioon) üle.

·         ratsionalism – usk inimmõistuse võimetesse ning sellesse, et maailm on inimmõistusega lõpuni tunnetatav ja et seal ei ole midagi üleloomulikku ja mõistuseülest; sellel usul rajanev tunnetusteoreetiline suund filosoofias.

·         reinkarnatsioon – õpetus hingede rändamisest ja taaskehastumisest, inimeste (ja sageli ka teiste elusolendite) hingede asumisest teistesse sündivatesse olenditesse pärast nende kehade surma.

·         relativism – inimliku tunnetuse suhtelisust, tinglikkust ja subjektiivsust absolutiseeriv filosoofiline suund, eitab objektiivse tunnetamise võimalikkust. Eetiline relativism kujutab endast objektiivsete ja üldkohustuslike moraalinormide eitamist.

·         sakraalne – Jumala pühadust väljendav ja vahendav, kiriklik, usuelu ja pühade religioossete toimingutega seonduv.

·         sekularism – kiriku- ja religioonivaenulik või religioosselt indiferentne (religioonivabadus!) ideoloogiline suunitlus, mille kohaselt Kirik või muu religioosne autoriteet ei tohi sekkuda ühiskondlik-poliitilisse ellu ning riigivalitsemine, seadusandlus ja kohtumõistmine peab olema täielikult sõltumatu religiooni mõjust. Seega on sekularismi puhul tegemist  ilmaliku riigi ja praktilise ateismi ideoloogiaga. 

·         spiritism – uskumus ja praktika, mille kohaselt inimesed saavad teatud maagiliste toimingute läbi välja kutsuda nii surnud inimeste hingi kui ka vaime (deemoneid), et nendega lävida ning neilt teadmisi saada.

·         subjektiivne – üksikisiku vaatepunktist lähtuv, isiklik, isikliku arvamuse kohane.

·         subjektivism – maailmavaateline (filosoofiline) seisukoht, mis absolutiseerib subjekti tunnetusliku aktiivsuse ning eitab objektiivset tegelikkust või selle adekvaatse tunnetamise võimalikkust.

·         sünkretism (religioosne) – eripalgeliste usuliste vaadete, riituste, uskumuste ning isegi erinevate religioonide relativistlik ühendamine õigustusel, et need kõik väljendavat erineval viisil tunnetamatut ja seletamatut Jumalat ja olevat olemuslikult võrdsed teed Temani. 

·         teokraatia – sõna-sõnalt “Jumala võim või valitsus”; valitsusvorm, mille puhul terve ühiskondlik-poliitiline elu on reglementeeritud ja juhitud religioossete normide poolt ning kõrgeim võim riigis kuulub kas kõrgeimale vaimulikkonnale või lausa elavaks jumalaks kuulutatud imperaatorile (kuid Rooma impeerium oma keisrikultusega polnud siiski teokraatia). Teokraatia, erinevalt ideokraatiast, ei pruugi olla totalitaarne (nagu inkade ja asteekide impeeriumid), vaid võib olla ka täielik õigusriik (nagu näiteks paavstiriik ja keskaegsed vürstpiiskoppide riigid).

·         teosoofia – õpetus Jumala või kõrgeima jumaliku alge tunnetamisest ülemeelelise teadmise (intuitiivne tunnetus ja “valgustus” e. illuminatsioon) ja üleloomulike vägedega vahetusse ühendusse (spiritism) astumise kaudu.  

·         transtsendentne – maailma suhtes teispoolne, sellest väljaspool asuv. Transtsendentsus selle sõna otseses ja tõelises mõttes on omane ainult Jumalale.

·         transtsendentaalne – erinevalt transendentsest mitte “teispoolne”, vaid kõikehaarav, -iseloomustav ja -üldistav; transtsendentaalsed on kõiki olemise vorme iseloomustavad kõige üldisemad mõisted nagu nt olemine (lad k. ens – “olev”), tõde, hüve jne (nn transtsendentaaliad). 

·         traditsionalism – teatud ühiskonna kultuuriliste, religioossete vm valdkondade traditsiooniliste väärtuste järgimine ja kaitsmine võõrmõjude või ühiskonnas endas esinevate mandumistendentside ning destruktiivsete ja revolutsiooniliste jõudude eest. Arengut mitte välistav traditsionalism on omane igale elujõulisele kultuurile, mis pole mandumas, hävimas ja assimileerumas.

·         üleloomulik – 1) kõik, mis mingi olendi loomust ületab, seda täiendab või täiustab (näiteks vaimud, s.t inglid ja deemonid koos oma tegevuse ja mõjudega on inimeste suhtes üleloomulikud); 2) nähtused, võimed ja mõjud, millele loodud olenditel iseenesest, oma loomuse alusel mingit õigust pole, vaid mis tulenevad ainuüksi Jumala teenimatust halastusest, heldusest ja päästvast tahtest (esmajoones Jumala pühitsev arm, aktuaalsed armud ning Püha Vaimu annid).

VALITUD KIRJANDUSE NIMEKIRI TEEMADE JÄRGI

A.    Vabamüürlusest jt. gnostilistest salaühingutest üldiselt ja eraldivõetuna

1.      Edith Starr Miller (või: Lady Queenborough), Occult Theocrasy (1980, Hawthorne, CA, The Christian Book Club Of America, mis on reprint 1933. a. väljaantud esmatrükist).

2.      Nesta H. Webster, Secret Societies and Subversive Movements (1994, A & B Book Publisher, esmatrükk 1924).

3.      Arnaud de Lassus, Connaissance élémentaire de la franc-maçonnerie (Paris, Ed. Action Familie et Scolaire, aastaarvuta).

4.      (poola k. Arnaud de Lassus, Masoneria – intrygująca tajemniczość, Ed. Action Familie et Scolaire, aastaarvuta).

5.      Charles W. Hackethorn, Geheime Gesellschaften, Geheimbünde und Geheimlehren (Verlag Engel & Co., 1997).

6.      Peter Blackwood, Die Netzwerke der Insider. Ein Nachschlagewerk über die Arbeit, die Pläne und die Ziele der Internationalisten (Leonberg, BRD, 1986).

7.      Alan Axelrod, The International Encyclopedia of Secret Societies and Fraternal Orders (Checkmark Books, 1997), mis on ilmunud ka eesti keeles, on kehv, pealiskaudne ja osaliselt ka ekslik (eksitav).

8.      John Coleman, Conspirator’s Hierarchy: The Story of the Commitee of 300.i

(vene k.: Джон Колеман, Комитет 300, Москва, Витязь, 2001).

9.      John Coleman, Club of Rome (1983).

10.  Лоллий Замойский, Масонство и глобализм. Невидимая империя (Москва, Олма-Пресс, 2001).

11.  Олег Платонов, Терновый венец Россий. Тайная история масонства 1731-2000 (Москва, Родник, 1998).

12.  Олег Платонов, Терновый венец Россий. Иудаизм и масонство против Христианской Цивилизаций (Москва, Родник, 1998).

13.   Н. Боголюбов, Тайные общества XX века (Москва, 1995).

14.  Ks. Henryk Czepułkowski Antykościół w natarciu (wyd. Antyk, Komorów 1998).

15.  Inquire Within – Trail of The Serpent  (v.a. reprindina The Christian Book Club Of America) – tegemist on roosikristlaste eks-suurmeistri paljastustega.

16.  Politisches Lexikon von C.O.D.E. (Conföderation Organisch Denkender Europäer, Verlaganstalt C.O.D.E., Vaduz, Liechtenstein).

17.  Mustafa El-Amin, Al-Islam, Christianity & Freemasonry (Jersey City, N.J., New Mind Productions, 1985. Autor on parim islami asjatundjatest vabamüürluse ja salaühingute alal).

18.  Leon de Poncins, La franc-maçonnerie d’après ses documents secrets (Paris, D.P.F., aastaarvuta).

19.  Leon de Poncins, Freemasonry and Judaism: Secret Powers Behind Revolution.

20.  Leon de Poncins, Freemasonry and Vatican: A Struggle of Recognition.

21.  M. F. James, Esoterisme, occultisme, franc-maçonnerie et christianisme au XIX-ème et XX-ème siécles (Paris, Nouvelles Editions Latines).

22.  Stephen Knight, The Brotherhood. The Secret World of the Freemasons (London, 1984).

23.  Gerald B. Winrod, Adam Weisshaupt, A Human Devil.

24.  Paul Arnold, Histoire des Rose-Croix.

25.  Arkan Daraul, Secret Societies. A History.

26.  Stanley Motheith, Brotherhood of Darkness.

27.  Denis Fahey, Secret Societies and the Kingship of Christ.

28.  Tobias Churton, The Gnostics (Barnes & Noble Books, 1997).

B.     Uue Maailmakorra plaanidest ja mondialismist

1.      Vello Leito, Eesti & geopoliitika. Olukord, võimalused, missioon (Tallinn, 2001).

2.      Hans-Peter Martin & Harald Schumann, Globaliseerimislõks (Tänapäev, 1999).

3.      William T. Still, New World Order. The Ancient Plan of Secret Societies (Huntington House Publications, Lafayette, Louisiana, 1996). 

(poola k.. William T. Still, Nowy porządek świata. Odwieczny plan tajnych towarzystw, wyd. WERS, Poznań, 1995).

4.      Joh. Rothkranz, triloogia Die kommende “Diktatur der Humanität” (Verlag Pro Fide Catholica, Durach, BRD,1990):  

1. Bd. Die “City of Man”,

            2. Bd. Die Welthersscher der Finsternis in der Aktion,

            3. Bd. Die vereinten Religionen der Wekt im antichristlichen Weltstaat.

5.      Cleon W. Skousen, The Naked Capitalist (Salt Lake City, self-published, 1970).

6.      Carrol Quigley, Tragedy and Hope: A History of World in Our Time (New York, Macmillan, 1966, on ilmunud ka uustrükk).

7.      Des Griffin, Descent Into Slavery (South Pasadena, Emmissary Publications, 1980),

(saksa k.: Die Absteiger. Planet der Sklaven? (Vaduz, CODE, 1981).

8.      Des Griffin, Wer regiert die Welt? (Leonberg, BRD, 1986).

9.      Des Griffin, Die Herrscher. Lucifers 5. Kolonne (Vaduz, CODE, 1980).

10.  Des Griffin, Fourth Reich of the Rich (Emmissary Publications).

11.  Des Griffin, Storming the Gates of Hell.

12.  John Coleman, Conspirator’s Hierarchy: The Commitee of 300.

(vene k.: Джон Колеман, Комитет 300, Москва, Витязь, 2001).

13.  John Coleman, Club of Rome (1983).

14.  Yann Moncomble, La Trilateral et les secrets du mondialisme.

15.  Eustace Mullins, The World Order: A Study on the Hegemony of Parasitism (Ezra Pound Institute of Civilization, Staunton, Virginia, 1985).

16.  Лоллий Замойский, Масонство и глобализм. Невидимая империя (Москва, Олма-Пресс, 2001).

17.   О. Ф. Соловьев, Масонство в мировой политике XX века, (Москва, 1998).

18.  Report from Iron Mountain on the Possibility And Desiderability of Peace, by Special Study Group.

19.  Gary Allen, Die Insider (Wiesbaden, BRD,Verlag für aussergewöhnliche Publikationen –VAP, 1981).  

20.  Gary Allen, Say NO to the New World Order!

21.  Dieter Rüggeberg, Geheimpolitik, Bd. 1: Der Fahrplan zur Weltherrschaft, (Rüggeberg, Wuppertal, uus väljaanne 2000).

22.  Dieter Rüggeberg, Geheimpolitik, Bd. 2: Logen-Politik (Rüggeberg, Wuppertal, 1994).

23.  Pierre Virion, Bientôt un gouvernement mondial, une super et contre-Eglise (Paris, Tequi).

(poolakeelne: Rząd światowy. Globalizm, antykościół i superkościół, Komorów, Antyk, 1999.)

24.  Pierre Virion, Le nouvel ordre du monde (Paris, Tequi, 1974).

25.  Noam Chomsky, World Orders, Old and New (London, Pluto Press, 1994).ii

26.  Gary Kah, En Route to Global Occupation (Huntington House Publishers, 1991).iii

27.  Gary Kah, The Demonic Roots of Globalism..

28.  William F. Jasper, Global Tyranny...Step by Step. The United Nations and the Emerging New World Order (Appleton, Wisconsin, Western Islands, 1992).

29.  Jan van Helsing, Secret Societies and Their Part in the 20^th Century (Ewertverlag, Grand Canaria, Spain, 1995).iv

30.  Politisches Lexikon von C.O.D.E. (Conföderation Organisch Denkender Europäer, Verlaganstalt C.O.D.E., Vaduz. Liechtenstein).

31.  Philippe Bouchard, Les technocrates au pouvoir (Paris, 1966).

32.  Texe Marrs, Millennium: Peace, Promises and the Day They Take Our Money Away (Austin, TX: Living Truth Pub., 1990).

33.  Wolfgang Borowski, Kommt Lucifer an die Macht? (Aglasterhausen, 1985).

34.  Wolgfgang Borowski, Die “neue Welt” – Vorspiel der Hölle?

35.  Jean Vernette, Le Nouvel Age. A l’aube de l’ère du Verseau (Paris, Tequi, 1990).

36.  Capt. A.H.M. Ramsey, The Nameless War.

37.  Cliff Kincaid, The U.N. Plan to Rule the World.

38.  Dr. Anthony Sutton, Trilaterals Over America.

39.  John Coleman, One World Order: Socialist Dictatorship.

40.  John Coleman, Diplomacy by Deception.

41.  Dennis L. Cuddy, Secret Records Revealed: The War, The Money and the Methods Behind the New World Order.

42.  Executive Intelligence Review (Editor), The Book That Drove Henry Kissinger Crazy (Drove Inc.).

C.    Vabamüürlus, illuminaatlus, sionism ning International Bankers maailmaajaloos

1.      Carrol Quigley, Tragedy and Hope: A History of World in Our Time (New York, Macmillan, 1966, on ilmunud ka uustrükk).

2.      Dr. Carroll Quigley, The Anglo-American Establishment (Books in Focus, New York, 1981).

3.      Ekkehard Franke-Gricksch (Hrsg.), Der namenlose Krieg (Leonberg, BRD,1989).

4.      Gary Allen, None Dare Call It Conspiracy (Rossmoor, CA, Concord Press, 1971).

5.      Gary Allen, Die Insider (Wiesbaden, BRD,Verlag für aussergewöhnliche Publikationen - VAP, 1981).

6.      Des Griffin, Descent Into Slavery (South Pasadena, Emmissary Publications, 1980).

 (sama saksa k.: Die Absteiger. Planet der Sklaven?, CODE, Vaduz, 1981).

7.      Cleon W. Skousen, The Naked Capitalist (Salt Lake City, self-published, 1970).

8.      Cleon W. Skousen, The Naked Communist (Salt Lake City, Ensing Publ. Co., 1958).

9.      Nesta H. Webster, World Revolution. The Plot Against Civilization (Devon, GB, Britons Publishing Co., 1972, esmatrükk 1921).

(vene k.: Неста Х. Вебстер, Всемирная революция. Заговор против цивилизаций, Киев, Серж, 2001).

10.  Dr. Anthony C. Sutton, Wall Street and the Rise of Hitler (Seal Beach, CA, 76 Press, 1976).

11.  Richard Wurmbrand, Marx & Satan (Westschesater, IL, Crossway Books (division of Good News Publishers), 1987).

12.  Rev. D. Fahey, CSSp, The Rulers of Russia (1st Edition 1938).

13.  Лоллий Замойский, Масонство и глобализм. Невидимая империя (Москва, Олма-Пресс, 2001).

14.   О. Ф. Соловьев, Масонство в мировой политике XX века, (Москва, 1998).

15.  Олег Платонов, Терновый венец Россий. Тайная история масонства 1731-2000 (Москва, Родник, 1998).

16.  James Perloff, The Shadows of Power: The Council of Foreign Relations And The American Decline (Appleton, WI, Western Islands,1988).

17.  Paul A. Fisher, Behind The Lodge Door: Church, State And Freemasonry In America, (Bowie, Maryland, Shield Publishing, 1989).

18.  Peter Blackwood, Die Netzwerke der Insider. Ein Nachschlagewerk über die Arbeit, die Pläne und die Ziele der Internationalisten (Leonberg, BRD, 1986).

19.  Jean-Claude Lozac’hmeur & Bernaz de Karer, De la Re-volution. Essai sur la Politique Maçonnique (Vailly-sur-Sauldre, 1992). 

20.  Leon de Poncins, Les forces secretes de la Revolution.

21.  Gilbert Comte, La Revolution russe par ses temoins (Table Rounde, 1963).

22.  Yann Moncomble, La Trilateral et les secrets du mondialisme (s\f).

23.  Gerhard Müller, Hinterstaatliche Machtpolitik im XX Jahrhundert. Hinter den Kulissen des Weltgeschehens (Pähl, 1982).

24.  L.N. Carmin, Das schwarze Reich. Geheimgesellschaften und Politik im 20. Jahrhundert (München, Heyne-Verlag, 1999).

25.  Eustace Mullins, The Secrets of the Federal Reserve (Bankers Research Institute, Staunton, Virginia, 1985).

26.  Eustace Mullins, The World Order: A Study on the Hegemony of Parasitism (Ezra Pound Institute of Civilization, Staunton, Virginia, 1985).

27.  Prof. Dr. Eustace Mullins & Roland Bohringer, Die Bankierverschwörung. Die Machtergreifung der Hochfinanz und ihre Folgen (Verlag für ganzheitliche Forschung, Struckum, 1985).

28.  John Coleman, Conspirator’s Hierarchy: The Commitee of 300.

29.  Anthony C. Sutton, Wall Street and the Bolshevik Revolution (Morley, Australia, 1981).

30.   Anthony C. Sutton, Wall Street and the Rise of Hitler (Heritage Publications, Melbourne, Australia 1976).

31.  Dr. Anthony Sutton, America’s Secret Establishment

32.  Gary Kah, En Route to Global Occupation (Huntington House Publishers, 1991).

33.  Jan van Helsing, Secret Societies and Their Part in the 20^th Century (Ewertverlag, Grand Canaria, Spain, 1995).

34.  Des Griffin, Fourth Reich of the Rich.

35.  Dr. Anthony Sutton, The Two Faces of George Bush.

36.  Russell S. Bowen, Immaculate Deception: The Bush Crime Family.

37.  Terry Reed & John Cummings, Compromised: Clinton, Bush, and the CIA: How the Presidency Was Co-opted by the CIA (Spi books, 1994).

43.  Dieter Rüggeberg, Geheimpolitik, Bd. 1: Der Fahrplan zur Weltherrschaft (Rüggeberg, Wuppertal, uus väljaanne 2000).

38.  Dieter Rüggeberg, Geheimpolitik, Bd. 2: Logen-Politik (Rüggeberg, Wuppertal, 1994).

39.  Jacques Bordiot, Une main cachée dirigée.

40.  J. Berteloot SJ, Les Francmaçons devánt l’Histoire.

41.  Dr. John Beaty, Iron Curtain Over America (Ameerika sionistide ja Nõukogude juhtkonna tihedastest sidemetest).

42.  Capt. A.H.M. Ramsey, The Nameless War.

43.  Judge George Armstrong, The Rothschild Money Trust.

44.  Sheldon Emery, Billions for the Bankers, Debts for the People (suurepärane lühiessee rahamaailma telgitagustest, saadaval vabalt ka Internetis).

45.  Michael Howard, The Occult Conspiracy: Secret Societies – Their Influence and Power in World History.

46.  Robert Gaylon Ross jr., Who Is Who in the Elite: Members of the Bilderbergers, Council of Foreign Relations & Trilateral Commission.   

D.    Juutidest ja sionismist

1.      J.D. Soloveitchik, The Talmud. Judaism’s Holiest Book Documented and Exposed, (New York, Wiswell Ruffin House,  1994. Autor on rabbi).

2.      Rev. B. Pranaitis, The Talmud Unmasked: The Secret Rabbinical Teachings Concerning Christians.

3.      Rev. D. Fahey CSSp, The Kingship of Christ and the Conversion of Jewish Nation.

(sama poola k.: Chrześcijaństwo a zorganizowany naturalizm masońsko-żydowski, Wyd. Fulmen, Warszawa, 1997).

4.      Rev. D. Fahey, CSSp, The Rulers of Russia (1st Edition 1938).

(sama poola k.: Władcy Rosji, Wyd. WERS, Poznań, 1996).

5.      Manfred Adler, Weltmacht Zionismus (2. Teil der Trilogie Die Söhne der Finsternis, Jestetten, BRD, Miriam-Verlag, 1975).

6.      Josef G. Burg, Mossad-Pädagogen (o. O., 1990).

7.      Josef G. Burg, Sündenböcke. Grossangriffe der Zionismus auf Papst Pius XII und auf die deutschen Regierungen (München, 1990).

8.      Richard Wurmbrand, Marx & Satan (Westschesater, IL, Crossway Books (division of Good News Publishers), 1987).

9.      Izrael Szahak, Jewish History, Jewish Religion (London, Pluto Press, 1994)

(sama poola k.: Żydowskie dzieje i religia. Żydzi i goje – XXX wieków historii, Fijorr Publishing, Warszawa – Chicago, 1997).

10.  Валтер Лакер, История сионизма (Москва, Крон-Пресс, 2000).

11.  Олег Платонов, Терновый венец Россий. Загадка сионских протоклов  (Москва, Родник, 1999).

12.   Ks. dr. Stanisław Trzeciak, Swiatowy program polityki żydowskiej (Wydawnictwo ARKA, Wrocław, 2000).

13.  Ks. dr. Stanisław Trzeciak, Talmud o gojach a kwestia żydowska w Polsce (Wyd. Ostoja, Krzeszowice).

14.  Bernard Lazaré, L’Antisemitisme. Son Histoire et ses causes, (esmatrükk 1894, Reprint Ligugé- Vienne, 1969).

(sama inglise k.: Antisemitism: It’s History and Causes).

15.  Andre Chouraqui, La pensée juive (PUF, 1965).

16.  Leon des Poncins, Le juifs maitrés de monde.

17.  Jacob Adolfo Frank, La Kabbale dans la philosophie religieuse des Hebreux.

18.  Moses Hess, Rom and Jerusalem (New York, 1958).

19.  Saint-Yves d’Alveydre, Mission des Juifs.

20.  Des Griffin, Anti-semitism and Babylonian Connection.

21.  Cleon W. Skousen, A Fantastic Victory: Israel’s Rendez-vous With Destiny.

22.  Michael Hoffmann jr., Judaism’s Strange Gods.

23.  Nahum Goldmann, Das jüdische Paradox. Zionismus und Judentum nach Hitler (Köln – Frankfurt, 1978).

(sama inglise k.: Jewish Paradox.)

24.  Nahum Goldmann, Der Geist des Militarismus (Der deutsche Krieg. Politische Flugschriften, hrsg. von Ernst Jäckh, 25. Heft, Stuttgart – Berlin, 1915; Reprint: Bremen, 1985). 

25.  Alfred Nossig, Integrales Judentum (Wien – Berlin – New York, 1922).

26.  Gaston Ritter, Das Judentum und der Schatten vom Antichrist, Graz, 1938.

27.  Dr. John Beaty, Iron Curtain Over America (Ameerika sionistide ja Nõukogude juhtkonna tihedastest sidemetest).

28.  Roger Garaudy & Theodor Okeefe, The Founding Myths of Israeli Politics.

29.  Roger Garaudy, The Case of Israel: A Study of Political Zionism.

30.  Jürgen Graf, Holokaust luubi all (väljaandja nimeta, aastaarvuta, tellimine: revisionism@hot.ee).

31.  Arthur Butz, The Hoax of the Twentieth Century (Historical Review Press, Brighton, England, 1976)

32.  Norman G. Finkelstein, The Holocaust Industry: Reflections on the Exploitation of Jewish Suffering  

(sama poola k.: Przedsiębiorstwo holokaust (Warszawa, 2001).

33.  Tim Cole, Selling the Holocaust: From Auschwitz to Schindler. How History Is Bought, Packaged and Sold.

E.     Rahvusvaheline finantsoligarhia (International Bankers) ja Raha Võim

1.      Carrol Quigley, Tragedy and Hope: A History of World in Our Time (New York, Macmillan, 1966).

2.      Prof. Dr. Eustace Mullins & Roland Bohringer, Die Bankierverschwörung. Die Machtergreifung der Hochfinanz und ihre Folgen (Verlag für ganzheitliche Forschung, Struckum, 1985).

3.      Eustace Mullins, The Secrets of the Federal Reserve (Bankers Research Institute, Staunton, Virginia, 1985).

4.      Joh. Rothkranz, Der Vertrag von Maastricht. Endlösung für Europa, 1. & 2. Bd. (Pro Fide Catholica, Durach, BRD, 1. Aufl. 1993, 2. Aufl. 1997)

5.      E. C. Knuth, Empire of “The City.v

6.      Des Griffin, Descent Into Slavery (Emmissary Publications, 1980, South Pasadena).

(sama saksa k.: Die Absteiger. Planet der Sklaven?, CODE, Vaduz, 1981).

7.      Cleon W. Skousen, The Naked Capitalist (Salt Lake City, self-published, 1970).

8.      Cleon W. Skousen, The Naked Communist (Salt Lake City, Ensing Publ. Co., 1958).

9.      Rev. D. Fahey CSSp, Money Manipulation and Social Order.

10.  Anthony C. Sutton, Wall Street and the Rise of Hitler (Seal Beach, CA, 76 Press, 1976).

11.  Anthony C. Sutton, Roosevelt und die internationale Hiochfinanz. Die Weltverschwörung in der Wallstreet nr. 120 (Tübingen, 1975).

12.  Dr,. Anthony Sutton, The Federal Reserve Conspiracy. 

13.  Henry Coston, Les financiers qui menént le monde.

14.  Henry Coston, La Haute Banque et les Trust.

15.  Henry Coston, L’Europe des banquiers (Paris, 1962).

16.  Achille Dauphin-Meunier, La Banque, a travers les Ages, 2 vol. (Paris, 1937).

17.  Gary Allen, Die Insider (Wiesbaden, BRD, VAP, 1980).

18.  Gary Allen, Die “Rockefeller-Papiere” (Wiesbaden, BRD, VAP).

(inglise k.: The Rockefeller File).

19.  Egon Caesar Conte Corti, Der Aufstieg des Hauses Rotschild (Wien, 1949).

20.  Judge George Armstrong, The Rothschild Money Trust.

21.  Sheldon Emery, Billions for the Bankers, Debts for the People.

22.  Herbert Schweiger, Geld und Weltpolitik (Graz, 1984).

23.  Joel Kurtzman, The Death of Money. (Simon & Schuster, New York, 1993).

24.  Peter Blackwood, Die Netzwerke der Insider. Ein Nachschlagewerk über die Arbeit, die Pläne und die Ziele der Internationalisten (Leonberg, BRD, 1986).

25.  Rene A. Wormser, Foundations: Their Power and Influence.vi

26.  Texe Marrs, Millennium: Peace, Promises and the Day They Take Our Money Away (Austin, TX: Living Truth Pub., 1990).

27.  Des Griffin, Fourth Reich of the Rich.

28.  Carroll Quigley, Anglo-American Establishment.

F.      Euroopa Liidust

1.      Vello Leito, Euroopa Liit tagantvaates (Tallinn, 2001).

2.      Ei? Jaa? – Euroväitluse alused. ETV saatesari “Ei? Jaa?” kirjapildis. Kommentaarid, artiklid... (Tallinn, 2001).

3.      Ühendus “Eurodesintegraator”, Euroopa Liit – skeptiku vaatenurk (Tallinn, 2001).

4.      Joh. Rothkranz, Der Vertrag von Maastricht. Endlösung für Europa, 1. & 2. Bd. (Pro Fide Catholica, Durach, BRD, 1. Aufl. 1993, 2. Aufl. 1997).

5.      Willy Futterknecht, Das EG – Trugbild. Dokumente und Analysen eines Machtkampfes (CH- Scaffhausen, 1992).

6.      Bruno Bandulet, Tatort Brüssel. das Geld, die Macht, die Bürokraten (Wirtsch.-Verlag Langen-Müller, München, 1999).vii

7.      Bruno Bandulet, Das Maastricht – Dossier (Wirtsch.-Verlag Langen-Müller, München, 1993).

8.      Bruno Bandulet, Was wird aus unserem Geld? (Wirtsch.-Verlag Langen-Müller, München, 1997).viii

9.      Karl Steinhauser, EG – Die Super-UdSSR von morgen  (Wien, 1992).

10.  Thomas König, Die Bürokratisierung Europas (Campus Fachbuch, 1997).

11.  Günther Müller, Fass ohne Boden. Die Eurokratie von Brüssel und unser Geld (Wirtschafts-Verlag Langen-Müller, München, 1994).

12.  Arno Froese, Foreshocks of Antichrist: United Europe's Power Play (Editor: William T. James Eugene, OR: Harvest House Publishers, 1997).

13.  Bernard Connolly, The Rotten Heart of Europa (Faber & Faber, 1996).

14.  Pierre Virion, L’Europe, après sa dernière chance, son destin.

15.  Joschka Fischer, Vom Staatenverbund zur Föderation (Suhrkamp, 2000).ix

G.    Permanentse antikristliku revolutsiooni teoloogilised ja filosoofilised tagamaad. Kirik ja gnostiline Antikirik.

1.      Rev. Denis Fahey, CSSp, The Mystical Body of Christ And The Reorganization of Society (Regina Publications Ltd., Dublin, Ireland, 1984, a facsimile reprint of the Edition Published by the Forum Press, Cork, Ireland, 1945).

2.      Rev. D. Fahey CSSp, The Mystical Body of Christ in the Modern World.

3.      Rev. D. Fahey CSSp, The Kingship of Christ and Organized Naturalism.

(sama poola k.: Chrześcijaństwo a zorganizowany naturalizm masońsko-żydowski, Wyd. Fulmen, Warszawa, 1997).

4.      Rev. D. Fahey CSSp, Money Manipulation and Social Order.

5.      Rev. D. Fahey CSSp, The Kingship of Christ and the Conversion of Jewish Nation.

6.      Denis Fahey, Secret Societies and the Kingship of Christ.

7.      Jean-Claude Lozac’hmeur & Bernaz de Karer, De la Re-volution. Essai sur la Politique Maçonnique (Vailly-sur-Sauldre, 1992).

8.      Pierre Virion, Mystere d’iniquité (Paris, Tequi).

(poolakeelne tõlge: Mysterium nieprawości, Warszawa, Wyd. FULMEN, 1996).

9.      Paul A. Fisher, Behind The Lodge Door: Church, State And Freemasonry In America (Bowie, Maryland, Shield Publishing, 1989).

10.  Daniel le Roux, Petrus, liebst du mich? Johannes Paul II, Papst der Tradition oder Papst der Revolution? (Pristerbruderschaft St. Pius X, Stuttgart, 1990).

11.  E. Cahill, Freemasonry and the Antichristian Movement.

12.  Richard Wurmbrand, Marx & Satan (Westschesater, IL, Crossway Books (division of Good News Publishers), 1987).

13.  Norbert Homuth, Die Verschwörung des Antichristus (Nürnberg, 1990).

14.  Wolfgang Borowski, Kommt Lucifer an die Macht? (Aglasterhausen, 1985). x

15.  Wolfgang Borowski, Christus und die Welt des Antichristen (Aglasterhausen, 1986).

16.  Wolgfgang Borowski, Die “neue Welt” – Vorspiel der Hölle?

17.  Jerzy Kowalski Jósef Bar, Judeomasońska infiltracja Kościoła katolickiego, Warszawa, REKURS, 2001.

18.  Олег Платонов, Терновый венец Россий. Иудаизм и масонство против Христианской Цивилизаций (Москва, Родник, 1998).

19.  Et Kirik kestaks edasi (Tallinn, 2000, tellimine: fidelitas@starline.ee, safidelitas@hot.ee)

20.  Marcel del Corte, L’homme contre lui mème (Paris, 1962).

21.  Leon de Poncins, Christianisme et franc-maçonnerie (Paris, DPF).

22.  Leon de Poncins, Les forces secretes de la Revolution.

23.  Jean Ousset, Pour qu’Il règne (Bouére, DMM). 

24.  Pierre Virion, Bientôt un gouvernement mondial, une super et contre-Eglise (Paris, Tequi).

(poolakeelne: Rząd światowy. Globalizm, antykościół i superkościół, Komorów, Antyk, 1999.)

21. Infiltration énemies dans l’Eglise – kogumik (Paris, La Librairie Française). 

25.  M. F. James, Esoterisme, occultisme, franc-maçonnerie et christianisme au XIX-ème et XX-ème siécles (Paris, Nouvelles Editions Latines).

26.  Marcel Clement, Le Christ et la Revolution.

27.  Des Griffin, Storming the Gates of Hell.xi

28.  Commander William Guy Carr, Satan – Prince of this World.

29.  Leon de Poncins, Freemasonry and Vatican: A Struggle of Recognition.

30.  Gary Kah, The Demonic Roots of Globalism.

31.  Gary Kah & Rich Blanchette, New World Religion (Noblesville, IN: Hope International Publishing, Inc., 1998).xii

H.    Demokraatia ja massiühiskond

1.      Jose Ortega y Gasset, Masside mäss (ajakirjas Akadeemia, nr. 8-12/1991 ja nr. 1-2/1992).

2.      Juan Donoso Cortes, Essay über den Katholizismus, den Liberalismus und den Sozialismus (in: Juan Donoso Cortes, Werke I, VCH-Verlag, Acta Humaniora, Weinheim, 1989).

3.      Juan Donoso Cortes, Der Abfall vom Abendland (sisaldab 3 olulist esseed, mis on ilmunud ka eraldi: Rede über die Diktatur, Rede über die allgemeine Lage Europas, Die Hauptirrtümer der Gegenwart nach Usrsprung und Ursachen).

4.      Erik von Kuehnelt-Leddihn, Demokratie – eine Analyse (Leopold-von-Stocker-Verlag, Graz-Stuttgart, 1996).

5.      Erik von Kuehnelt-Leddihn, Liberty or Equality (Christendom Press, Front Royal, VA).

(sama saksa k.: Gleichheit oder Freiheit: Demokratie, ein babylonischer Turmbau?, Tübingen, Hohenrain, 1985).

6.      Erik von Kuehnelt-Leddihn, Leftism: From Sade and Marx to Hitler and Marcuse (Regenery-Gateways, Washington D.C.).

7.      Erik von Kuehnelt-Leddihn, Die falsch gestellten Weichen: der rote Faden 1789-1984 (Wien, Böhlau, 1985).

8.      Erik von Kuehnelt-Leddihn, Die recht gestellten Weichen: Irrwege, Abwege und Auswege (Wien, Karolinger Verlag, 1989).

9.      Dr. Dirk Budde, Heiliges Reich – Republik – Monarchie. Die Krise und das Ende der liberalen Parteiendemokratie (Miriam-Verlag, Jestetten, BRD, aastaarvuta).

10.  J. L. Talmon, The Origins of Totalitarian Democracy.

(sama saksa k.: Die Ursprünge der totalitären Demokratie).

11.  Alexis Tocqueville, Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast (Hortus Litterarum, 1995)

12.  Elias Canetti, Massid ja võim.

13.  Eric Voegelin, The New Science of Politics (Chicago, 1952).

14.  Gerd-Klaus Kaltenbrunner, Elite. Erziehung zum Ernstfall.

15.  Н. Бердяев, Филозофия неравенства.

I.       Vabamüürlased ja “pühendatud” ise endast ja oma plaanidest

1.      Anonymous, Silent Weapons for Quiet Wars: Top Secret.xiii

2.      Albert Pike, Morals and Dogma of the Ancient and Accepted Scottish Rite of Freemasonry (palju väljaandeid erinevailt kirjastustelt),

3.      Albert Pike, Meaning of Masonry.

4.      Albert Pike, Esoteric Works of the 1^st Degree – 3^rd Degree According to the Ancient and Accepted Scottish Rite.

5.      Nahum Goldmann, Das jüdische Paradox. Zionismus und Judentum nach Hitler (Köln – Frankfurt, 1978).

(sama ingl. k.: Jewish Paradox).

6.      Nahum Goldmann, Der Geist des Militarismus (Der deutsche Krieg. Politische Flugschriften, hrsg. von Ernst Jäckh, 25. Heft, Stuttgart – Berlin, 1915, Reprint: Bremen, 1985).

7.      Manly P. Hall, The Lost Keys of Freemasonry or The Secret of Hiram Abiff (Richmond, Virginia, Macoy Publishing and Masonic Supply Company, Inc., 1923, uustrükk teistes kirjastustes).

8.      Manly P. Hall, The Secret Destiny of America (Los Angeles, The Philosophical Research Society, Inc., 1974).

9.      Манли П. Холл, Енциклопедическое изложение масонской, герметической, каббалистической и розенкрейцеровской символичской филозофий (Новосибирск, Наука – РАН и Москва, КСП, 1997).

10.  Holy Bible. Masonic Edition, Cyclopedie Indexed (Chicago, John A. Hertel Co., 1951).xiiv

11.  Guy de Rothschild, Geld ist nicht alles (Hamburg, 1984).

12.  H.C. Wells, The Open Conspiracy – Plans for A World Revolution (London, 1928). xv

13.  H.G. Wells, New World Order.

14.  Moses Hess, Rom and Jerusalem (New York, 1958).

15.  Jacques Mitterrand, La politique des Franc-Maçons (Paris, 1973).

16.  Aurelio Peccei, The Chasm Ahead (MacMillan, New York, 1969).

17.  Aurelio Peccei, The Human Quality (Pergamon Press, 1977).

18.  Aurelio Peccei & Daisaku Ikeda, Before It Is Too Late (Kodansha International, 1985).

19.  Ervin Laszlo etc., Goals for Mankind: A Report to the Club of Rome on the New Horizons of Global Community (E. P. Dutton Co., NY, 1977) .

20.  D. Meadows, The Limits to Growth (Universe Books, 1972).

21.  Jan Tinbergen, Reshaping the International Order (E. P. Dutton Co., NY, 1976).

22.  Alexander King & Bertrand Schneider, The First Global Revolution (Pantheon, 1991).

23.  Maurice Strong, Alfred A. Knopf, Where in the World Are We Going? (Canada Ltd., Toronto, 2000).

24.  Jacques Attali, Siegmund G. Warburg. Das Leben eines grossen Bankiers (Düsseldorf – Wien, 1980).

(sama ingl. k.: A Man of Influence: The Extraordinary Career of S. G. Warbourg).

25.  Jacques Attali, Labyrinth in Culture and Society: Pathways to Wisdom

(sama saksa k.: Wege durch das Labyrinth).

26.  Jacques Attali, Millennium: Winners and Losers in the Coming World Order

(saksa k.: Millennium: Gewinner und Verlierer in der kommenden Weltordnung).

27.  Jacques Attali, Die Juden, die Welt und das Geld.

28.  Jacques Attali, Lignés d’horizon.

29.  Zbigniew Brzeziński, Between Two Ages: America’s Role in the Technetronic Era.

30.  Zbigniew Brzeziński, Out of Control: Global Turmoil on the Eve of the 21^st Century.

31.  Francis Fukuyama, The End of the History and the Last Man (1993).

(pealkirja all Ajaloo lõpp ilmunud ka ajakirjas Akadeemia)

32.  Francis Fukuyama, Our Posthuman Future: Consequences of the Biotechnology Revolution (2002).

33.  Saint-Yves d’Alveydre, Mission des Souverains.

34.  Saint-Yves d’Alveydre, Mission des Juifs.

35.  Francis A. Yates, The Rosicrucian Enlightenment (Barnes & Noble, Inc., 1996).

36.  Israel Regardie,  The Golden Dawn (St. Paul, MN: Llewellyn Publications, 1986).

37.  Noam Chomsky, World Orders, Old and New (London, Pluto Press, 1994).

38.  Elijahu Ben-Zion Sadinsky, Die nationale Sozietät. Beitrag zur Lösung der Judenfrage im Zusammenhang mit dem allgemeinen nationalen Problem (Heidelberg, 1921).

39.  Joschka Fischer, Vom Staatenverbund zur Föderation (Suhrkamp, 2000).

40.  Benjamin Disraeli, Coningsby (palju erinevaid väljaandeid).

41.  M. B. Schnapper (Hrsg.), Facing One World. Report by an Independent Group of Financial Flows to Developing Countries, Chairman Helmut Schmidt, 1989.

42.  Richard Coudenhove-Kalergi, Praktischer Idealismus, Wien – Leipzig, 1925 (sama raamat ilmunud ka tiitli all Adel).

43.  Colonel E.M. House, Philippe Dru.

J.       Vabaturumajanduse ja kapitalismi kriitika

1.      Johannes Kleinhappl, Christentum und Kapitalismus (hrsg. von E. van Loen, Innsbruck- Wien, 1992).

2.      Johannes Kleinhappl, Christliche Wirtschaftsethik (hrsg. von E. van Loen, Wien, 1993).   

3.      Rev. D. Fahey CSSp, Money Manipulation and Social Order.

4.      Carrol Quigley, Tragedy and Hope: A History of  World in Our Time (New York, Macmillan, 1966).

5.      Cleon W. Skousen, The Naked Capitalist (Salt Lake City, self-published, 1970).

6.      Achille Dauphin-Meunier, Kirche und Kapitalismus (Aschaffenburg, 1958).

7.      Achille Dauphin-Meunier, La Banque, a travers les Ages, 2 vol. (Paris, 1937).

8.      Henry Coston, La Haute Banque et les Trust.

K.    Manipulatsioon ning poliitilise korrektsuse juurutamine ideoloogiseeritud haridus- ja kasvatussüsteemi, massiteabevahendite ja massikultuuri vahendusel

1.      Humanist Manifesto’s I & II.xvi

2.      Anonymous, Silent Weapons for Quiet Wars: Top Secret.xvii

3.      J. Daubier, La revolution culturelle (Maspero, 1970).

4.      Paul C. Vitz, Censorship: Evidence of Bias in Our Children’s Textbooks  (Publ. Servant, 1986).

5.      B.K Eakman, Educating for the New World Order (Portland, OR: Halcyon House, 1991).

6.      Kurt Ziesel, Die Meinungsmacher (München, 1987).

7.      Richard Abanes, Harry Potter and the Bible (Camphill, PA: Horizon Books, 2001).

8.      William W. Martin, I Accuse!.

9.      Lawrence Dawson, The Death of Reality: How A Conspiracy of Fools Has Laid Claim to the Destiny of A Nation.

10.  Brainwashing: A Synthesis of the Russian Textbook On Psychopolitics.xviii

11.  Matthias von Gernsdorff, Satanismus, Horror und Gewaltverherrlichung in den Medien (DVCK e.V., Frankfurt, 1997).

12.   Pascal Bernardin, Machiavel pédagogue ou le ministère de la réforme psychologique, v. a Editions Notre-Dame des Graces.

---

207 – “Tsiviliseeritud maailm suundub demokraatia poole, rahvaesindajate kaudu teostatud rahva võimu poole, ning meie vabariik on selles määratud juhtima kõiki teisi... Meie Looja valmistab maailma sobival ajal toimuvaks ümberkujunemiseks ühesainsas keeles rääkivaks üheksainsaks rahvaks...” (Ulysses Simpson Grant, Ameerika Ühendriikide president, aastal 1872, siin tsiteeritud: Czepułkowski, lk 79, alusel).

208 – “Majandus annab teile aluse, ning sellele vundamendile peate te ehitama Euroopa Riikide Nõukogu” (Saint-Yves d’Alveydre, Mission des Souverains, lk 425, siin P. Virion, op cit, lk 101, alusel).

209 – Majanduse primaadil on ka teine ettekavatsetud eesmärk: levitada materialistlikku ellusuhtumist, tõrjuda religioosne maailmavaade tahaplaanile, rajada ülemaailmne ühtsus materialistlikele alustele ning eraldada inimkond tema ühtsuse tõelisest vaimsest vundamendist Kristuses ja Tema Kirikus. Sellise lameda materialismi ja konsumismi juurutamisega valmistatakse masse ette teistsuguse, lutsiferiaanlikest loožidest pärit vaimsuse ja religiooni vastuvõtuks. Et see pole ainult teooria, näitab näiteks Euroopa Liidu ülesehitamise alustamine Euroopa Majandusühendusest ja sellele järgnev religioosse, moraalse ning kultuurilise dekadentsi algus Lääne-Euroopa heaoluühiskondadest. Just nimelt materialistlikult ühemõõtmeline heaoluühiskond on suuresti süüdi Lääne-Euroopa kristlike rahvaste moraalses laostumises ning vaimse elu dekadentsis.

210 – “Rahvaste Liigal, mida me (luua) soovime, saab olla seda suurem moraalne jõud ja mõju rahvastele, mida kindlamalt võib ta toetuda kogu maailma vabamüürlaste ühendustele” (Suure Prantsuse Looži kokkutulekul 1923 väljendatud soov, tsiteeritud: A. G. Michel, La dictature de la franc-maçonnerie sur la France, lk 60 ja de Lassus, lk 65).

211 – “Praegune rahvusvahelise elu organisatsioon on kaugel rahuldavast seisust. Kuid meie eesmärk ei peaks olema lihtsalt praeguse ÜRO likvideerimine ning uue ÜRO rajamine hoopis uutele ja ratsionaalsematele alustele. Meie eesmärk peab olema hoopis selle muutmine, reformimine ning kohandamine vastavalt maailmas valitsevatele uutele poliitilistele, teaduslikele ja tehnilistele tingimustele, et varustada see kogemustel rajanevate struktuuridega ning paindlikkust ja muutlikkust võimaldavate protseduurireeglitega, mis peavad olema pideva evolutsiooni seisundis, vastamaks pidevalt muutuvale olukorrale” (Prantsuse looži Grand Orient’ bülletään 1964, tsiteeritud: Pierre Virion, Rząd światowy, lk 65).

212 – Ühe ülemaailmse impeeriumi märksa konkreetsemaks realisatsiooniks sellepärast, et tegemist pole mingi riikide liidu või konföderatsiooniga, vaid kavakindlalt liitriigi suunas kujundatava moodustisega. Jutud riikide liidust on ainult rahvusriikide sissemeelitamise vahendiks, s.t pettevahendiks Euroopa riikide rahvaste sissemeelitamisel, kuna nende riikide ammu äraostetud ja korrumpeeritud poliitilis-majanduslikule eliidile on EL-i suundumus liitriigi moodustamisele enamasti teada. – “Ühe ning üha laiaulatuslikuma üle-euroopalise ühenduse kujundamine on ilmselgelt meie mõtiskluste ja tegevuse teemaks” (Suure Prantsuse Looži suurmeister G. Piau, tsiteeritud: Prantsuse Suure Looži materjalid (1989) Points de vue initiatiques, nr 71 ja de Lassus, lk 66). – “Kas mitte vabamüürlaste seast ei pärine säde, mis põhjustas Rahvaste Liiga, Rahvusvahelise Tööbüroo ja kõikide nende rahvusvaheliste institutsioonide esilekerkimise, mis moodustavad veel ebaselge, kuid tegusa plaani Euroopa Ühendriikidele, võibolla isegi terve maailma ühendriikidele?” (Grand Orient’i 1932.a. konvendi dokumendid, lk 111, tsiteeritud: Czepulkowski, lk 83). Veel selgemat ja avameelsemat juttu räägivad tippeuropoliitikud: “Viimane samm on integratsiooni lõpuleviimiseks Euroopa Föderatsioonis... Selline riikide rühm loob uue Euroopa lepingu, mis saab föderatsiooni põhiseaduse aluseks. Selle lepingu põhjal töötab föderatsioon välja oma institutsioonid, seades kohale valitsuse, ... tugeva parlamendi ja otseselt valitava presidendi. Selline juhtiv jõud peaks olema avangard ja integratsiooni juhtiv jõud...  Euroopa Liidu viimane etapp sõltub otsustavalt Prantsusmaast ja Saksamaast” (Saksamaa välisminister Joschka Fischer, 12. V. 2000, tsiteeritud: Euroopa Liit – skeptiku vaatenurk, lk 2, alusel). – Vt ka H. Tietmeyeri ja R. Prodi avaldusi märkuses 82 ning G. Schröderi avaldust märkuses 196. – Nii et need Eesti poliitikud, kes rahva rahustamiseks räägivad Eesti rahvusliku suveräänsuse säilitamisest Euroopa Liidus, on kas poliitilised ignorandid, kes lehti ei loe ja päevapoliitikat ei jälgi või siis teadlikud valetajad ja vassijad.

213 – Täpsemalt öeldes pärineb kontinentide föderatsiooni idee krahv Codenhove-Kalergilt, seevastu sünarhilise ühiskonnakorralduse idee pärineb Saint-Yves d’Alveydre’lt (sealhulgas näeb ka tema ette teatud regionaalseid valitsusi ja parlamente). Saint-Yves d’Alveydre on omakorda ainult varasemate, roosiristlastelt A. Komenskilt ja Claude de Saint-Martinilt pärit ideede kompilaator, vahendaja ja propageerija. 

214 – “Tõelises, sünarhistlikult mõistetud demokraatias ei saa mitte ükski indiviid leida end väljaspool kultuurilise põhiüksusena mõeldud rahvusriiki” (Sünarhiline pakt, art 489, tsiteeritud: P. Virion, Rząd światowy, lk 159). Paktis mõistetakse kultuuri all kogu vaimset-intellektuaalset elu haaravate tegevusvaldkondade summat. Mida siis on mõeldud tsiteeritud väitega? Lihtsalt seda, et sünarhistlikult ümberkujundatud maailmas ei saa ja ei tohi ükski inimene leida end väljaspoolt totalitaarse süsteemi rahvusriigi nime kandvat keskset üksust, mis koondab keskse ideoloogilise kontrolli alla nii religiooni, moraali, hariduse, teaduse, poliitika kui ka majanduse. Sarnastest nimetustest e tohi lasta end rahustada ja ära petta, tuleb vaadata erinevaid olemusi.

215 – Seda refereerib P. Virion, Rząd światowy, lk 158-165 ja mujal.

216 – Seda võib mõista ka nii, et primase tunnustus määrab, kes kuulub rahvuskirikusse ja kes mitte.

217 – “Ortodoksne katoliiklik primas” ... “väljaspool pole oodata midagi muud kui sektantlust ning poliitilisi erimeelsusi, milles pole mingit ortodokssest õpetusest tulenevat tõde”. Niisiis ootavad meid superkirikus ees uued dogmad, uus praktiliselt ilmeksimatu paavst, kindlasti ka uus inkvisitsioon, uued hereetikute põletamised. Seekord kõikide valeõpetuste ühisrinde ja südametunnistuse vales püsimise “vabaduse” kaitseks ainsa tõe vastu. Moraali ja religiooni vallas on inimesel reaalselt ainult kaks võimalikku valikut: kas tunnistada tõe absoluutset monarhiat, mis osaluse kaudu Jumala vabaduses kindlustab inimesele tõelise vabaduse või siis on valida kõikide valeõpetuste demokraatlik ja pluralistlik türannia. Ühiskondlikus elus on inimesel reaalselt valida ainult kahe võimaliku variandi vahel: olla vabast tahtest ja armastusest Jumala kuuleka0s teener Kirikus, säilitades oma vaimse suveräänsuse riigi ja kõige maise, mööduva ja orjastava suhtes, või olla totalitaarse riigi ja tema riigikiriku õigusetu ori – ori nii keha kui ka hinge poolest. Kõik teised vahepealsed valikud on kas illusioon või siis üleminekuetapp, mis ei kesta kaua. Mõelge ja valige! 

218 – Ortodoksse pluralismi piire määratlevad kaanonid selle kohta, milliseid religioone ja religioosseid ühendusi tunnistada ja milliseid mitte, on antud ülevaltpoolt, Salajaste Ülemuste (Ühiskondlike arhetüüpide skeemis – Suure Valge Looži) poolt. See tähendab, et primas ei pea ise ortodokssuse kaanoneid koostama hakkama ja ta ei tohigi seda, vaid ta peab rakendama ülevaltpoolt ette antud kaanoneid ilma igasuguse omapoolse arutlemiseta.

219 – Mission des Souverains (a. 1882), lk 433-434, siin tsiteeritud: P. Virion, Tajemnica nieprawości, lk 157, alusel. – Pange tähele kõikide põhimõistete, institutsioonide ja ametite ülevõtmist katoliku Kirikult, nende võltsimist ja täitmist hoopis vastupidise sisuga! Primas on aunimetus ühe riigi või ajaloolis-kultuurilise piirkonna piiskoppide seast kõige auväärsema ja tähtsama piiskopkonna (diötseesi) piiskopile, kes on primus inter pares (esimene võrdsete seas, teiste piiskoppide eestkõneleja ja esindaja). Positsioon ei anna talle küll mingit reaalset ja seaduslikult sanktsioneeritud püsivat võimu teiste piiskoppide üle. Sünarhistlikus ühiskonnas oleks primas seevastu rahvusriigi kõrgeim ideokraat, midagi liiduvabariigi kompartei peasekretäri taolist, kes alluks ainult oma kontinentaalse impeeriumi ning maailmaimpeeriumi ideokraatiale ehk ülemaailmsele kirikule ning selle salajasele lutsiferiaanlik-teokraatlikule tipule ehk Suurele Valgele Loožile.

220 – Sünarhiline pakt, art 60, tsiteeritud P. Virion, op cit, lk 161, alusel.

221 – Sünarhiline pakt, art 202, tsiteeritud: P. Virion, sealsamas.

222 – Nii näevad ette Sünarhilisest paktist hilisemad ja seda täpsustavad dokumendid. Põhimõte hakkab kehtima ka Euroopa Liidu liikmesriikide 1997. a. Helsingi kohtumise otsuse alusel moodustavate 60 tuhande meheliste ühiste relvajõudude ning 2000. a. Santa Maria de Feiras toimunud kohtumisel luua otsustatud 5000-meheliste kiirreageerimisjõudude puhul. Mõlema üksuse põhiülesanne on Euroopa Liidu sisekonfliktide lahendamine. Kui õnnestub Eesti mingil viisil Euroopa Liitu tõmmata või Eesti rahvas oma ignorantsuses ja naiivsuses referendumil EL-i poolt hääletab, siis muutuvad Eesti probleemid automaatselt EL-i siseasjadeks ja nende lahendamiseks võib rakendada mainitud kiirreageerimisjõude. Kui Euroopa Liidu tegelikkuses pettunud rahvas tänavale tuleb ning Eesti nukuvalitsuselt EL-ist väljaastumist nõuab (mis on õiguslikult võimatu, sest erinevalt NSV Liidu põhiseadusest pole üheski EL-i ametlikus dokumendis sellist võimalust üldse ette nähtud – viimati kinnitas seda Poola ajakirjandusele Euroopa Komisjoni laienemiskomissar Eneko Landaburu), siis võib EL-i keskvalitsus käsitleda seda lokaalsete rahutustena ning saata Eestisse korda majja looma näiteks sakslastest, inglastest ja prantslastest koosneva kiirreageerimisjõudude grupi.

223 – Seda refereerib P. Virion, Rząd światowy, lk. 173 –183. Üksikasjalikult kirjutab ta sellest ka oma raamatus Le Mystere d’Iniquité (Misterium nieprawości).

224 – “Esoteeriline doktriin pole üks teadus, filosoofia või religioosne moraalisüsteem teiste samasuguste seas. See on ainus teadus, filosoofia ja moraalisüsteem, religioon, ning kõik teised on ainult kas ettevalmistus selleks või selle moonutuseks, s.t selle osaliseks või valeks väljenduseks, sõltuvalt sellest, kas nad sellele ainuõigele doktriinile lähenevad või sellest kaugenevad” (E. Schuré, Suured pühendatud, siin tsiteeritud: P. Virion, op cit, lk 173, alusel).

225 – “Meie liturgia on teurgia [intellektuaalne maagia – autorid], ja meie sakramentaalne rituaal on valge ehk jumaliku maagia riituste kogu, millel on sama kohutav jõud kui nendel riitustel, mida kasutas Mooses... Need on tõelised preestrid” (Apostaatpreester Roca, Glorieux Centennaire, lk 442). – Valge maagia kohta vaata selgituseks märkust 18. 

226 – Pierre Virion, op cit, lk 175.

227 – Iseenesest pole see jällegi midagi muud kui Jumala loodud loomuliku ühiskondliku korra ümberpööramine ehk selle peegelpildi loomine ning Saatana teenistusse seadmine. P. Thomas Aquino poliitilise doktriini kohaselt (kes järgib selles Aristotelest) on kõige täiuslikum ja püsivam riigi- ja ühiskonnasüsteem segavorm demokraatiast, aristokraatiast ja monarhiast koos ilmaliku ja vaimse võimu kompetentsi ja autoriteedi valdkondade eristamisega, kuid ilma ilmaliku ja vaimuliku võimu lahutamiseta. Demokraatlik printsiip (mis oleks pigem isiku-, mitte parteikeskne) domineeriks lokaalsel (kogukondade ja linnade) tasemel, aristokraatlik printsiip maakondlikul tasemel, seevastu monarhia printsiip domineeriks riigi kui terviku üle. Nagu näeme, on see süsteem peale mõnede oluliste erinevuste (nt erinevalt sünarhilises teokraatiast on Jumala korraga kooskõlas olevas loomulikus ühiskonnasüsteemis ilmalik ja vaimulik võim valdkonniti ja vastutuslikult ka tegelikult erinevad ning sellel, kellel on oma vastutusvaldkonnas võim, on selles valdkonnas ka tegelik autoriteet) väga sarnane sünarhilise teokraatiaga või demo-ideokraatiaga. Põhjus, miks lutsiferiaanlik sünarhia seda põhiosas kopeerib, on sellise ühiskonnakorra loomulikkuses, püsivuses, tugevuses, ratsionaalsuses ja efektiivuses – seda nii heade kui ka kurjade eesmärkide teenistusse rakendatult.

228 – Vincenzo Soro, La Chiesa del Paracleto, lk 377-378, edizione Todi, 1922, siin tsiteeritud: Czepułkowski, lk 59, alusel. – Üks vabamüürlaste programmilistest põhiloosungitest on Dissolve et coagula – “Lammuta ja pane uuesti kokku”, mille teine variant on Ordo ex chao – “Kord (sünnib) kaosest”.

229 – Rżąd światowy, lk 176-177.

230 – Tuleneb sõnast par – lad. k. võrdne, s.t need, kes on preestripühitsuse poolest võrdsed ülempreestriga.

231 – Toodud: P. Virion, op cit, lk 181-182.

232 – Siin on sünteetilise all mõistetud mitte kunstlikku (nt sünteetilised toiduained), vaid sünteesi ehk universaalset kokkuvõtvat tervikpilti andvat (sõnast süntees) õpetust.

233 – “Kui Kristus-Inimene on inimeseks saanud Jumala Sõnana Jumala ainusündinud Poeg, siis on ta samas ka kogu universum, aga erilisel moel terve inimkond või pigem teel olevate inimkondade arvutu rida” (L’abbe Roca, Glorieux Centennaire, lk 528). – Tasub tähelepanu pöörata selle panteistlik-messianistliku doktriini sarnasusele talmudistlik-judaistliku ning sioniostliku messianismiga ning sellest tulenevatele järeldustele juutide (juutide sionistliku eliidi) ja teiste rahvaste suhete suhtes.

234 – Claude de Saint-Martin, L’association humaine, tsiteeritud: P. Virion, op cit, lk 115, alusel.

235 – Paavsti dogmaatilise õpetuse eksimatus on: 1. ainult teoreetiline, s.t puudutab universaalse iseloomuga tõdesid (teatud eranditeks on siin pühakute kanonisatsioon ning teatud otseselt jumalikku Ilmutust puudutavad ajaloolised faktid); 2. lahutamatult seotud jumaliku Ilmutusega, s.t defineerib ainult iseenesest ilmeksimatus Jumala Ilmutuses sisalduvaid usu- ja moraalitõdesid; 3. privileeg, mis kuulub ainult paavsti ametile, mitte aga tema isikule; 4. kehtiv ainult kindlate tingimuste range täitmise korral ja väljaspool neid tingimusi pole paavst eksimatu. – Täpne ja valet mõistmist ärahoidev mõiste eesti keeles oleks sellepärast mitte ilmeksimatus (ilmeksimatu on ainult Jumal), vaid lihtsalt eksimatus (s.t. teatud asjades, teatud tingimustel).

236 – “Taevariik – see tähendab isikupäratu ning vabaduses seisneva tõe, võrdsuses seisneva õigluse, vendluses seisneva ühiskondliku majanduse jumalikku kuningriiki. See moodustab evangeelse sünarhia püha kolmiku” (L’abbe Roca, Glorieux Centennaire, lk 20). – “Siin, sellel planeedil, nii külmal ja kurjal, mis on täna veel mähitud pimedusse, siseneme me sellesse taevakuningriiki, tema valgusesse, tema armastusse, kuna Kristus ütles: “Jumala kuningriik on teie sees ... Jumala kuningriik on tulnud teie juurde”” (sealsamas, lk 326) – “Taevas ei ole üleval, vaid siin, maa peal. Inimesed Jumala abiga teostavad taeva... Mitte keegi, kel on terve mõistus, ei räägi enam taevast ning mitte keegi, tõsiselt rääkides, ei soovi minna taevasse. Taevast pole midagi otsida. Küsige Gagarinilt. Jumal on maa peal... Ta paigutas selle, mis on igavene sellesse, mis on maine ja mööduv...“ (supermodernistlik preester Louis Evely, tsiteeritud P. Virion, Misterium nieprawości, lk 120, alusel). Kas isa Evely peab usklikke tõepoolest lollideks, kes otsivad taevast ja Jumalat Gagarini eeskujul kuskilt Maa ja Kuu vahelt või on ta ise tõepoolest parandamatult loll?

237 – Panem et circenses! – Rooma impeeriumi dekadentliku lõpuajastu populistlike keisrite valitsusprogrammi väljendav loosung. Need keisrid, olles sageli madalast soost, tulid võimule populistlike lubaduste ja loosungite abil üleskihutatud rahvamasside või sõdurite toetusel ning hoolitsesid (kõrgete maksudega laostatud provintside või paljaksröövitud naaberriikide arvel) selle eest, et Rooma hiigellinna pleebs (kelle toetusest olenes võimuletulek ja võimulpüsimine) oleks söönud ning primitiivsetes vaatemängudes ja lõbustustes osalemise (massikultuur!) läbi imperaatoriga rahul.

238 – Harold D. Drummond, ajakirjas Educational Leadership, dets 1964, lk 147, siin tsiteeritud: Des Griffin, Die Absteiger, lk 318, alusel.

239 – Tuntud ameerika pedagoogikateadlane, probleemitu ja stressitu kasvatuse propageerija Carl Rogers, Educational Leadership, mai 1976, lk 717, siin tsiteeritud: Des Griffin, sealsamas.

240 – Barbara Morris, Change Agents in the School, lk 17, 25 ja 36, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 317.

241 – Ei laps ega ükski inimene pole riigi omand. Laps pole ka oma vanemate omand. Ta on Jumala poolt antud vaid nende vastutusele, ülalpidamisele ja kasvatamisele. Inimene on vaid Jumala omand, ühelgi teisel inimesel ei saa tema üle olla mingit omandiõigust. Laste kasvatamise ja õpetamise eest on vastutavad üksnes tema vanemad Jumala ees ning kui nad ise selle kohustusega toime ei tule, siis usaldavad nad lapse sellise institutsiooni (kiriklik kool, erakool, riiklik kool) hoolde, kes suudab nende lapsi nende tahte kohaselt (esmalt loomulikult Jumala tahte kohaselt) kasvatada ja õpetada. Lapsevanemad ei kaota sealjuures kunagi oma ainuõigust, vastutust ja kohustust hoolitseda laste kasvatamise ja õpetamise eest, mille Jumal on usaldanud ainult neile ning mitte riigile. Nad võivad selle kohustuse teostamise nende poolt aktsepteeritavate tingimuste alusel riigile delegeerida, iseenesest aga ei oma riik mingit õigust laste kasvatamise ja harimise üle ning kui riiklik koolisüsteem seda vanemate usaldust kuritarvitab, siis on lastevanematel loomuõigusele ja jumalikule õigusele rajanev õigus ja kohustus oma lapsed riiklikust koolist ära võtta. Küll aga omab õpetamise ja kasvatamise õigust riigi igasugusest heakskiidust sõltumatu jumaliku sisseseadmise (Mt 28, 19-20) alusel Kristuse Kirik. Nii on katoliku kiriku ühiskonnadoktriin alati õpetanud – näiteks paavst Pius XI suurepärane ringkiri pedagoogika loomuliklest ja üleloomulikest alustest Divini illius magistri.

242 – Barbara Morris, op cit, lk 18, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 317.

243 – USA Rahvusliku Haridusliidu (National Education Association – lühendatult NEA) programmilisest dokumendist Schools for the 70’s and Beyond, 1971, lk 76, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 318, alusel.

244 – Humanist Manifesto II (1973), tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 319-320, alusel.

245 – J. A. Cervero, Pąjęczyna władzy, lk 165-167, kust on vőetud järgnevad tsitaadid.

246 – Hispaania haridusideoloogiline programmdokument Libro blanco formuleerib lapidaarselt: “Mõttetu ja eesmärgitu tõeotsimine – see on see, mida on vaja.” (tsit sealsamas, lk 168).

247 – Libro blanco formuleerib eesmärgina lumpenliku massi kasvatamise: “Haridus on pidevalt lõpetamata eesmärk, mis tähendab, et mitte keegi ei saa täielikult haritud ja kultuurseks inimeseks”, mille kohta kommentaator ütles, et selle programmi ainsaks täiuslikkuseks on jäämine mittetäiuslikuks (tsiteeritud: J. A. Cervero, op cit, lk 168).

248 – Francis Fukuyama, Po namyśle. Ostatni człowiek z fiolki (“Peale arupidamist. Viimne inimene katseklaasisit”), Poola ajakiri Res Publica Nova, 2000, nr 6.

249 – Francis Fukuyama, Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001.

250 – Zbigniew Brzeziński, Between Two Ages, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 468, alusel.

251 – Zbigniew Brzeziński, ajakiri Encounter, jaan 1968, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 468-469, alusel.

252 – Jacques Attali’d, Prantsusmaalt pärit juuti, peetakse üheks Euroopa Liidu peaarhitektidest ja tähtsaimaks euroideoloogiks. Alates 1981. aastast oli ta Prantsusmaa presidendi Jacques Mitterrand’i peanõunik. 1991. a. sai ta Euroopa Ülesehituse- ja Arengupanga direktoriks. Peale selle on ta Bilderbergeri Grupi ja Trilateraalse Komisjoni liige. Tema kuuluvuse kohta muudesse salaühingutesse peale B’nai B’rithi täpsed andmed seni puuduvad, kuid Rothkranz peab teda kuuluvaks kaasaja illuminaatlike teoreetikute absoluutsesse tippu. Jacques Attali on peale valitud ringkondadele mõeldud salajaste projektide koostamise kirjutanud ka mitmeid karjäärihimulistele ja oportunistlikele profaanidele adresseeritud uue maailmakorra teoreetilisi aluseid ja ideoloogiat populariseerivaid raamatuid.

253 – See ning eelmised tsitaadid on võetud Jacques Attali raamatust Linie horyzontu, siin tsiteeritud: Fronda, nr 9-10, lk 228-231, alusel.

254 – Luup 8.02.1999, Postimees 31.05.2001, Eesti Ekspress 7.06.2001 ja Eesti Päevaleht 20.09.2001.

255 – Loomulikult on miljardite telefonikõnede pealtkuulamine ja miljardite elektrooniliste kirjade läbilugemine inimjõududele võimatu, see on (vähemalt praegu) võimatu isegi võimsale arvutite süsteemile. Kuid mis on võimalik ja mis Echeloni süsteemi kaudu juba praegu toimub, see on: 1. telefonikõnede, kodulehekülgede ja elektrooniliste kirjade pidev komputeriseeritud salvestamine ja läbitöötamine vastavate märksõnaliste otsinguprogrammide abil, 2. neist kahtlase ja huvipakkuva informatsiooni väljasorteerimine, 3. väljasorteeritu järgnev üksikasjalik uurimine ning 4. kui vaja, siis vastava telefoni, kodulehekülje või mailiaadressi pidev sihipärane kontroll. Inimene lülitub arvutite abil teostatavasse kontrollsüsteemi alles alates 3. etapist. Kindlasti täiustatakse süsteemi informatsioonitehnoloogia arenedes tulevikus piisavalt, et võimaldada Suure Venna totaalset kontrolli elektrooniliste sidevahendite kaudu tõepoolest kõikide üle.

256 – Katarzyna Bartman, Cyfrowy nadzorca, Varssavis ilmunud suuretiraažilises päevalehes Życie, 11.09.2000.

257 – Metsalise märk – eesti keeles sisendab sõna metsaline, et tegemist on ilmtingimata mingi metsiku, taltsutamatu ja ohtliku metsloomaga, kes ei allu kellelegi. Tegelikult tähendab bestia lihtsalt suuremat sorti mõistuseta elusolendit, looma, metsikut või kodustatut. See võib tähendada ka täiesti taltsutatud ja kontrolli all olevat kodu- ja karilooma, näiteks lammast, lehma või siga, kes on märgistatud (omaniku märgiga ja numbriga varustatud). Viimane tähendus sobib suurepäraselt Chamfort’i ja Fukuyama vaadetega “valgustatud” eliidi poolt valitsetavate inimkariloomade kohta.

258 – “Ja ta teeb, et kõik – pisukesed ja suured, rikkad ja vaesed, vabad ja orjad – paneksid endale märgi paremale käele või otsaette, ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv. Sel puhul olgu tarkust! Kellel on mõistust, see arvutagu välja metsalise arv, sest see on inimese arv, ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus” (Ilm 13, 16-18).

259 – “Ja ma kuulsin valju häält templist hüüdvat seitsmele inglile: “Minge ja valage Jumala raevu seitse kaussi välja ilmamaa peale!” Ja esimene läks ning valas oma kausi välja maa peale ning kurje ja tigedaid paiseid lõi inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.” (Ilm 16, 1-2).

260 – Henry Kissinger oli kauaagne USA riigisekretär, välisminister ja välispoliitika nõunik mitmete presidentide ajal, B’nai B’rith’i liige ja kõrge illuminaat, CFR-i liige ning üks Trilateraalse Komisjoni asutajatest.

261 – Carl Sanders ajakirjas Nexus Magazine, 1994, nr 6/7, siin tsiteeritud Poola katoliikliku kultuuri- ja poliitikaajakirja Fronda (nr 21/22, lk 421-423) põhjal. – “Tusconis Arizona osariigis hakatakse varsti kiibistama kooliealisi lapsi. Seda programmi nimetatakse Kid Scan ja see peab teenima röövitud, kadunud või kodust põgenenud lapse identifitseerimist ning lokaliseerimist täpsusega kuni 3 meetrit. Ameerika Ühendriikides räägitakse üha valjemalt seda laadi isikutunnistuse kandmise üleüldise kohustuse sisseviimisest” (Katarzyna Bartman, Nowy jeszcze wspanialszy świat, Varssavi päevalehes Życie, 11.09.2000).

262 – Carl Sanders, raamatust Are You Ready for the New World Order? (1999), siin tsiteeritud: Fronda nr 21/22, lk 423, põhjal.

263 – Artur Włodarski, Anioł czy demon, Poola suurimas päevalehes Gazeta Wyborcza, 18.02.2000, tsiteeritud: Fronda, sealsamas.

264 – Anton Panfilov, informatsioonitehnoloogia spetsialist, intervujuus ajalehele Radonež, 1998, nr 18, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 424-425, alusel.

265 – Selle kiibi sisestamiseks neile, kes sellest vabatahtlikult keelduvad, pole tingimata vaja kasutada sunnimeetmeid. Kiibi väikeste mõõtmete tõttu piisab ühest süstist mingi rutiinse või juhusliku arstliku operatsiooni käigus, ilma et mitte midagi kahtlustav patsient sellise süsti tõelist eesmärki tähele paneks. Vastsündinud laste kiibistamine sünnitusmajades muutub rutiinseks ja tähelepandamatuks toiminguks.

266 – Texe Marrs, Project LUCID, Rivercrest Publishing, 1996, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 431, alusel.

267 – Ajalooliste Uuringute Keskuse Ad Unum uurimusest Computer e Codici, avaldatud Itaalia ajakirjas Chiesa Viva, 1989, nr 201-202, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 431, alusel.

268 – Anatoli Panfilov, ajalehes Radonež, 1998, nr 18, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 430, alusel.

269 – Allikad: William T. Still, Nowu porządek świata, XIII ptk. ja Des Griffin, Die Absteiger, lk 219-250. Need omakorda põhinevad mitmete omal ajal lend-lease’iga (Nõukogude Liidule osutatud abiprogrammiga) seotud olnud Ameerika Ühendriikide sõjaväelaste paljastustel ning isegi USA Senati asutatud uurimisgrupi lõpuni viimata ja siiani ametlikult avaldamata uurimusel. 1951. a. aatomipommi puudutavate saladuste üleandmise eest surmanuhtlusega karistatud Ethel ja John Rosenberg tehti patuoinasteks ning said karistada selle pärast, et tegutsesid omal algatusel.

270 – William T. Still, op cit, X ptk, kes toetub: Nesta Websterile (World Revolution), Richard Wurmbrandile (Marx & Satan) ja W. Cleon Skousenile (Naked Communist). Karl Marxi vaesus on kommunistide poolt liikvele lastud suur müüt. Peale Rothschildi sai Marx regulaarselt raha ka Engelsilt.

271 – J. Rothkranz, Der Vertrag von Maastricht, I Bd, lk 283 ja II. Bd, lk 364.

272 – “See on silmatorkav, et Marx ei käsitlenud kunagi rahakapitalismi. Ettevõtjat kui tootmisvahendite omanikku sõimatakse kapitalistiks. On vaevalt võimalik tunnistada, et Marx ei tundnud tõelist kapitalisti, nimelt rahakapitalisti, lihtsalt ära. Kas tema, kes oli Londoni Rothschildide rahasaaja, suunas töölisklassi emotsioonid teadlikult vales suunas, nimelt selle kaudu, et ta ehitas üles ja levitas vale kontseptsiooni kapitalismi kohta? See oleks siis rahvusvaheliste rahastrateegide ja rahvusvahelise sotsialistliku liikumise täiuslik ühine pettemäng, nii nagu see nende kosmopoliitiliste ringide mõistusele ja iseloomule ka täielikult vastaks.” (Herbert Schweiger, Geld und Weltpolitik, Graz, 1984, siin tsiteeritud: J. Rothkranz, op cit, I Bd, lk 283, alusel). – Ka Lenin olevat öelnud, et riikliku keskpanga loomine on juba üheksakümmned protsenti riigi kommuniseerimisest.

273 – William T. Still, op cit, lk 177.

274 – “Ameerika rahvas on Nõukogude rahvaga ühinenud rahvaste suures liidus lahutamatult ühendatud... me vaatame tulevikku, sellele ajale, mil me võidu ja rahu vilju nendega jagama hakkame... Veel sündimata lapsed hakkavad väga suure osa oma vabadusest võlgnema nõukogude rahva võitmatule jõule” (president Roosevelti nõuniku ja parema käe Harry Hopkinsi kõnest Madison Square Gardenis Venemaale osutatava sõjalise abi (lend-lease) teemal peetaval miitingul, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 235, alusel). – “Tegelikkuses on kõik, mis Nõukogude Liidul oli, saavutatud Lääne abiga. Pole liialdus öelda, et Nõukogude Liit loodi USA-s. (...) Ainus loogiline samm on tunnistada, et kui nad finantseerisid Nõukogude Liitu, ilma seda kartmata, sai see olla nii ainult sellepärast, et nad seda kontrollisid. Kas leidub mõni teine mõistlik selgitus?” (Gary Allen, None Dare Call It Conspiracy, lk 75 ja 73, siin tsiteeritud: William T. Still, op cit, lk 165, alusel).

275 – Gary Allen, op cit, lk 33, siin tsiteeritud: William T. Still, op cit, lk 177, alusel.

276 – W. Cleon Skousen, The Naked Capitalist, lk 38, siin tsiteeritud: William T. Still, op cit, lk 177, alusel.

277 – Aastatel 1987-1989 toimusid B’nai B’rith’i kõrgete liikmete ja David Rockefelleri isiklikul juhtimisel Trilateraalse Komsijoni delegatsiooni külaskäigud Moskvasse ning nende kohtumised Gorbatšovi ja teiste kõrgete partei- ja riigitegelastega. Pärast laenasid Saksa pangad Nõukogude Liidule suurima summa pärast Teist maailmasõda, nimelt 16 miljardit DM, 1990. a. jaanuaris asutati Ida-Euroopa Maade Taasülesehitamise ja Arengupank algkapitaliga 30 miljardit DM. –Perestroika-ajastu teisel perioodil ilmus Mihhail Gorbatšovi sõnavarasse ka mõiste uus maailmakord, mida perestroika rahulik läbiviimine pidi teenima.   

278 – Tsiteeritud: Joh. Rothkranz, Der Vertrag von Maastricht, I Bd, lk 282. – Teisi avaldusi samas vaimus: “Alles lühikese aja eest kinkis meie rass maailmale uue prohveti. Kuid sellel on kaks nägu ning ta kannab kahte nime: ühel pool on tema nimeks Rothschild ja teisel pool Karl Marx.” (hr Blumenthal, Rootsi Judisk Tidskrift, nr 57, tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas). – “Kapitalismi ning kommunismi vaheline võitlus ajalooareenil võidetud vereaadli pärandi pärast on kodusõda võitluses võiduka vaimuaadli liikmete vahel. Mõlema partei kindralstaap on värvatud Euroopa vaimse juhtrassi – juutide - hulgast.” (krahv Richard Coudenhove-Kalergi, Praktischer Idealismus (või Adel), lk 25). – “... et me nii Idas kui ka Läänes liigume vastu ühele uuele tsivilisatsioonivormile. See on nii, nagu liiguks erinevad jõud maailma erinevatest osadest ühe ühise eesmärgi poole, mis pole sotsialistlikule ideaalile sugugi mitte vähe sarnane.” (M. Gorbatšov, 1992. a. alguses antud intervjuus Prantsuse sotsialistlikule ajakirjale Liberation, tsiteeritud: J. Rothkranz, Der Vertrag von Maastricht, I Bd, lk 176, alusel).

279 – Selles Kiriku juhtkonnale ja selle kaudu tervele maailmale mõeldud ilmutuses (privaatilmutused ei täienda Jumala Ilmutust, mis on apostlite surmaga lõpetatud, vaid ainult selgitavad seda aktuaalses ajaloolis-poliitilises kontekstis!) sisaldunud palve sisu oli, et Venemaa pühitsetaks terve maailma piiskoppide ja paavsti poolt p. Neitsi Maarja Immakulaatsele Südamele, millele järgneks terve Venemaa pöördumine katoliku usku, kirikulõhe ületamine, kommunistliku süsteemi ja ideoloogia kokkuvarisemine ning religioosne uuenemine ja pöördumine terves maailmas. Seda pole katoliku kiriku hierarhia siiamaani teinud. Samuti pole siiamaani täielikult avaldatud “kolmandat Fatima saladust”, mis käsitleb seda, mis juhtub maailmas siis, kui apostaatlike rahvaste üleüldist pöördumist (ja Venemaa pühitsemist, mis on selle aluseks) Jumala poole tõelises usus ei järgne. Kolmanda saladuse nime all avaldatu on ainult osa tervest saladusest, mille on modernistlikud kirikujuhid (kardinal Ratzinger) osavalt ümber tõlgendanud ning kuulutanud minevikku kuuluvaks, seega juba mitteaktuaalseks. See tõlgendus ja manipulatsioon on niivõrd armetu, et isegi paljud mittekatoliiklased on taibanud, et tegemist peab olema hämamisega.

280 – Ma ei piirdu siin ainult neis riikides pidevalt võimu jagamisel osalevate sotsialistlike ja varjamatult kommunistlike (nt Prantsusmaal, Itaalias) parteide nimetamisega, mille programmiline eesmärk on ka praegu sotsialistliku ühiskonna ehitamine, vaid räägin parteidemokraatia süsteemist kui tervikust, sest vabamüürlaste infiltratsiooni ja ideede suunatud (r)evolutsiooni tulemusena on kõik traditsioonilised poliitilised voolud ning suuremad ja olulisemad parteid kogu maailmas liikunud oma seisukohtade poolest üha rohkem ja rohkem vasakule ning see tendents jätkub pidevalt.

281 – “Nagu ütles kord Edwin Stanton, president Lincolni sõjaminister: “Sõdasid ei algatata, et ühte või teist rahvast võita, vaid et esile kutsuda teatud seisundit.” Kui tõsi! Sõda Jaapani vastu ei peetud sellepärast, et ühte vaenlast võita. Seda peeti, et esile kutsuda teatav seisund – hävituse ning põletatud maa seisund terves Jaapanis. See toimus, et pärast sõjategevuse lõppu tuleksid International Bankers kui taasülesehitajad ning oma isiklike eesmärkide jaoks sobivama maa oma valdusse võtta saaksid. Veidi aega peale sõda – siis kui USA lendavad purustuskompaniid olid oma töö ära teinud – eraldati Jaapani taasülesehitamiseks hiigelsummad. Kapital, mille abil ehitati ja arendati välja Jaapani hiilgavuued tööstushooned, sadamad, tänavad, kaubalaod ning pilvelõhkujad, ei pärine Jaapanist. Need summad pärinevad nendelt samadelt inimestelt, kes lõikasid hiigelkasumeid sõjavõlgadest, mida paljud rahvad üle kogu maailma olid nende ees kokku kogunud. See raha pärines International Bankers’itelt. (...) On tõsi, et Jaapani ühiskonnas on kõik eesliinipositsioonid poliitikas, tööstuses, rahanduses ning hariduses täidetud jaapanlastega. Kuid neil pole mingit ostustusõigust selle üle, mis juhtuma peab. Varjukujud kulisside taga – need, kes summad valmis seavad ja tšekid alla kirjutavad – on Jaapani tõelised valitsejad.” (Des Griffin, op cit, lk 281-282).

282 – Seda meetodit nimetab Des Griffin kujukalt linnasaneeringuks. See tähendab mingi kas sõjas purustatud, niisama allakäinud või teadlikult ja plaanipäraselt alla käia lastud piirkonna viimaste säilinud varade (sageli lihtsalt maa ja loodusvarade) ülesostmist võileivahinnaga ja järgneva taasülesehituse investeerimist International Bankers’ite poolt, kellele tühermaale kerkiv uus modernne tööstuspiirkond, kuurort või luksuselurajoon hakkab järgnevalt hiigelkasumeid sisse tooma. Tänapäeval on linnasaneeringut sõja asemel lihtsam ja vähemkulukam teha vabamüürlaste ning kohalike korrumpeeritud poliitikute kätega, kes lasevad tervetel tööstusharudel, linnadel, transpordisüsteemidel jne teadlikult alla käia ja pankrotti minna, et neid saaks seejärel võileivahinnaga rahvusvahelistele monopolidele privatiseerida. Vello Leito kirjeldab seda meetodit oma raamatus Eesti ja geopoliitika järgmiselt: “Mis ripakil, see ära. Mis ripakil ei ole, see tõmmatakse ripakile ja ikkagi ära.” Selle meetodi massiline rakendamine ongi kohalike eurolakeide abil toimumas Eesti tööstuses, põllumajanduses, energeetikas, transpordis ja teeninduses, et valmistada ette sobivat pinda, et Euroliidu (ning osaliselt ka Ameerika) rahaoligarhia saaks Eesti odavalt alla neelata.

283 – Kõikidest neist mehhanismidest kirjutab kompetentselt ja selgelt Des Griffin oma raamatutes Descent Into Slavery ja Insider.

284 – “Meil on tulevikus ülemaailmne valitsus, sõltumata sellest, kas keegi sellega nõustub või mitte. Ainus küsimus, mille üle võib arutleda, on, kas see ülemaailmne valitsus moodustatakse vastastikuse kokkuleppe või hoopis sõjalise allaheitmise tulemusena” (Paul Warbourg, Rothschildidega seotud Ameerika juudi suurpankurite dünastiast pärit Ameerika Ühendriikide senaator 1950. a. senatis peetud kõnes, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 77).

285 – See Mazzini tähelepanuväärne kiri oli palju aastaid väljas Briti Muuseumi raamatukogus Londonis (allikas: William T. Still, Nowy porządek świata, lk 146). – Paarkümmend aastat enne Mazzinit kirjutasid tulevasest maailmasõjast ja selle tulemustest Karl Marx ja Friedrich Engels. Karl Marx: “Tulevase maailmasõja tulemusena ei kao maa pealt ainult reaktsioonilised klassid ja dünastiad, vaid terved reaktsioonilised rahvad. Ning see on progress.” Friedrich Engels: “Järgmise maailmasõja tõttu kaovad maa pealt terved reaktsioonilised rahvad. Ning see on samuti progress, mis loomulikult ei saa toimuda ilma mõnede delikaatsete rahvuslillekeste mahatallamiseta. Kuid ilma halastamatu vägivallata ei anna ajaloos midagi saavutada.” (Richard Wurmbrand, Marx & Satan, lk 42 ja 43, siin tsiteeritud: William T. Still, op cit, lk 147, alusel).

286 – Järgnevad lõigud on võetud William T. Still, op cit, lk 146-147.

287 – Netšajevi Revolutsionääri Katekismus on revolutsioonilise vihkamise, vandenõu ja destruktsiooni käsiraamat, mida hindasid kõrgelt nii Lenin, Trotski kui ka Stalin.

288 – Ehtsate islamiterroristidega, kes on nii Lääne vabaturumajanduse, liberalismi, sionismi kui ka mondialismi leppimatud vaenlased ja kellega mingi otsene sobing võimalik ei ole, võib aga teha järgmist: 1. neid terrorirünnakutele provotseerida või meelitada; 2. fundamentalistlike islamisidena esinevate CIA või Mossadi agentide vahendusel terrorirünnakutele käskida, edastades alama astme rühmitustele justkui ülevaltpoolt (nt. Osama bin Ladenilt) tuleva valekäsu ning vahendid. Piisavalt järelemõtlemist pakub ka see maailma ajakirjandusest (mitmed erinevad allikad) läbilipsanud fakt, et World Trade Center’s töötanud ligi 4000 juudi rahvusest isikut said paar päeva enne 11. septembrit Iisraeli julgeolekubüroolt Shabak pärineva tungiva soovituse 11. septembril tööle mitte minna ning ka Iisraeli peaminister Ariel Sharon jättis ära oma samale päevale määratud esinemise Manhattanil peetaval koosolekul.

289 – Nagu järeldub Roland Rösleri hästidokumenteeritud raamatust Der Menschen Zahl (milles käsitletakse ÜRO ja tema allorganisatsioonide nagu WHO, UNESCO, UNICEF jt ideoloogilisel ja poliitilisel ning Rockefellerite jt suurpankurite rahalisel toetusel tegutsevate inimvaenulikku rahvastiku- ja perekonnapoliitikat teostavaid organisatsioone nagu näiteks International Planned Parenthood Federation – IPPF, ja nende organisatsioonide eesmärke), on Rooma Klubi valmistatud uue maailmakorra rahvastikupoliitilistes kavades soovitatud terve maakera optimaalseks rahvaarvuks kõige enam 1 miljard inimest! J. Coleman mainib oma raamatus 300 Komiteest, et too Komitee tegi Rooma Klubiga seotud teadlastele ja uurimisasutustele USA kunagise välisministri Cyrus Vance’i juhtimisel ülesandeks koostada ülemaailmne pikaajaline “demograafiapoliitiline programm”. See USA presidendi Jimmy Carteri poolt heakskiidetud, praegu aktuaalne ja mitmesuguste vahenditega järk-järguliselt realiseeritav programm (mida ka Coleman luges), kannab nime Global 2000 Report ja näeb aastaks 2050 ette maailma rahvaarvu “vähendamise” 3 miljardi inimese võrra, keda sünarhiline establishment peaab kasututeks muidusööjateks ja ohuks oma heaolule. On loomulik, et neid arve ei anna saavutada ainult abortide, anti-baby-pillide, steriliseerimise, eutanaasia, eugeenika, homoseksualismi ning narkomaania propageerimise kaudu (mida kõike praegu rahvaarvu vähendamiseks massiliselt kasutatakse) – selle kaudu võib kunagi tulevikus saavutada ainult ülemaailmse null-kasvu, mitte aga rahvaarvu vähenemise. Soovitava rahvaarvu tagamiseks tuleb mondialistidel kasutusele võtta radikaalsemad ja efektiivsemad meetodid, alates majanduskrahhidest, näljahädadest ja epideemiatest ning lõpetades sõdadega, massiterroriga ning tõenäoliselt maailmasõjaga. Vello Leito arvab, et Pike’i ja Mazzini poolt ettenähtud Kolmas maailmasõda ei tule tegelikkuses klassikalise sõjana, sest taotletavaid eesmärke annab kaasaegse globaalse rahandus- ja majandussüsteemi raames rakendatavate majanduslik-poliitiliste jõuvõtete abil saavutada ka ilma sõjalise jõu otsese kasutamiseta. Autorid kalduvad põhjendatult arvama, et sionistide ja mondialistide radikaalsemaid plaane (nt. 3 miljardit inimest 50 aastaga) ei anna ega ka ei kavatseta saavutada ilma sõjalise vägivalla ja genotsiidi massilise käikulaskmiseta. Asjaolu, et Kampuchea Pol Pothi režiimi kui “katsepolügooni” ettevalmistamisel olid mängus 300 Komitee ja Rooma Klubi teoreetikud, samuti 300 Komitee liikme George Bush jr. praegune terroristlik “terrorivastane” imperialistlik vägivallapoliitika annab selliseks oletuseks piisavat alust. Siia lisandub asjaolu, et islami tsivilisatsioon (nagu ka tõusev võim Hiina) on sionistlikele ja mondialistlikele plaanidele täielikult alistatav ainult sõjalise jõu abil.   

290 – Kampuchea marksistlik-maoistliku režiimi juht Pol Poth õppis Pariisis Sorbonne’i Ülikoolis filosoofiat ja sotsioloogiat. Oma õpingute ajal ei tutvunud ta mitte ainult Marxi, Engelsi, Lenini, Sartre’i ja neomarksistide õpetusega (seda väidavad kõik tema eluteed käsitlevad populaarsed allikad), vaid tutvus ka isiklikult martinistide salaordu kõrgete liikmetega ning nende õpetusega sünarhistlikust ühiskonnakorrast. Kas ta martinistide hulka ka vastu võeti, pole teada, J. Rothkranz kaldub seda eitama, arvates, et Pol Pothi ei peetud selleks piisavalt tõsiseks – kuid selleks, et martinistide teooriaid elava materjali peal katsetada, kõlbas ta küll. Koos mõnede teiste samasuguste marksistlikult ja lutsiferiaanlikult inspireeritud tüüpidega kodumaale tagasi pöördunult hakkas innukas õpilane omandatud teooriad järjekindlalt praktikasse rakendama. Tulemuseks oli 40% Kampuchea rahvastiku hävitamine uue ideaalse ühiskonnakorra loomise käigus, mille paljud lahendused meenutasid kahtlaselt täpselt nii Howard Odumi (vt märkus 61) mõtteid kui ka Ühiskondlike arhetüüpide skeemis väljendatud ideid. J. Colemani andmetel töötati Pol-Pothi režiimi aluspõhimõtted välja 300 Komitee tellimisel Rooma Klubiga seotud ning NATO ametliku uurimisasutusena tuntud Tavistocki Instituudi ühes allüksuses.        

291 – Zbigniew Brzeziński, Between Two Ages, lk 274, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 469-470, alusel.

292 – Kommunistlikku revolutsiooni Venemaal tonnide kullaga finantseerinud suurpankurite dünastiast pärit Ameerika senaator Paul Warbourg 1950. a. USA Senatis, tsiteeritud: Czepulkowski, lk 77.

293 – Des Griffin, Die Herrscher. Lucifer’s 5. Kolonne, lk 300. – Saatuse irooniana oleks seesama saatus peaaegu tabanud ka Rakovskit ennast. Stalini puhastuste käigus sattus ta pihku väheinformeeritud, pühendatute hulka mittekuuluvatele, kuid oma tööd kohusetundlikult tegevatele NKVD-lastele, kes said Rakovski vihjetest, et tema puhul pole tegemist mitte mingi tähtsusetu nupukesega ja välismaa imperialistide spiooniga, vaid revolutsiooni salajases hierarhias keskse kujuga, edasiseks uurimiseks ainult hoogu juurde. Mahalaskmise asemel pääses Rakovski armuandmise korras kahekümne aasta töölaagriga, kus ta viibis kaks aastat, enne kui tal lasti sõita välismaale.      

294 – Siioni Tarkade protokoll, nr 15, 2-3. 

295 – Nahum Goldmann, Der Geist des Militarismus, lk 37-40, siin tsiteeritud: Joh. Rothkranz, JA zu Europa heisst NEIN zu Maastricht, lk 18-19, alusel. – Militarismi vaimu all on siin ilmselt mõeldud kommunistlikku riiki või sünarhilise ja sotsialistliku demo-ideokraatia taolist diktatuuri. Kuid arvestades noorema Bushi administratsiooni aktuaalseid imperialistlikke tendentse, võib arvata, et militarismi vaimu juhtivaks mootoriks võib väga hästi sobida ka USA.

296 – Clive Staple Lewis, The Abolition of Man, 1943. – “Pole välistatud, et XX sajandi ühiskonnainseneride vahendid – psühhoanalüüsist ja laste kollektiivsest kasvatamisest (sotsialisatsioonist) alates ning agitatsiooni, propaganda ja koonduslaagritega lõpetades – olid lihtsalt liialt primitiivsed, et muuta inimliku käitumise loomulikku alust. Biotehnoloogias ja bioloogilistes teadustes toimuv revolutsioon on avatud iseloomuga – see võib anda meile vahendid saavutamaks seda, mis ei õnnestunud mineviku ühiskonnainseneridel, nimelt inimloomuse muutmist. Siis lõpeb inimkonna ajalugu definitiivselt, sest me jätame hüvasti inimliigiga, mida me praegu tunneme. Siis algab uus ajalugu, post-inimese ajalugu.” (Francis Fukuyama vestluses Nathan Gardelsiga, Poola suurim päevaleht Gazeta Wyborcza, 20.-21. V  2001).

297 – Sealt on ainult üks samm religioosse modernismini, mille kohaselt ükski religioon pole Jumala enda seatud, vaid on inimese looming (kui pole jumala Ilmutust, pole ka ainsat tõelist religiooni), ning mis kuulutab veelgi radikaalsemalt, et Jumal on inimese idee (Absoluudi idee). Sellise inimese “religioosse vabastamise” esimene loogiline samm oli protestantlike riigikirikute teke, millega religioon allutati riigile.  

298 – Demokratism on demokraatiat kõige täiuslikumaks riigikorralduse vormiks seadev, seda absolutiseeriv ja Jumala universaalsest võimust lahutav (väites, et kogu võim ja autoriteet pärineb mitte Jumalalt, vaid rahvalt) ideoloogia, mis viib loogiliselt etatismini ja totalitaarse demokraatiani. 

299 – Etatism – tuleneb prantsusekeelsest sõnast etat, mis tähendab riiki. See on ideoloogia, mille kohaselt kõrgeim ja täiuslikum võim iga inimese ja terve inimühiskonna üle on riik, millest tulenevalt tema võim inimese ja ühiskonna üle on piiramatu (või on piiratud ainult rahva tahtega, Chamfort’i käsitluse kohaselt muidugi!). Etatism on totalitaarne ja praktiliselt ateistlik ideoloogia (ehkki võib kooskõlas olla ka deismi või panteismiga), ükskõik, kas see on kommunistliku diktatuuri, totalitaarse demokraatia või sünarhilise demo-ideokraatia alustalaks.

300 – Vt Fukuyama, märkuses 126. – Peale inimeste kloonimise kavade arutavad ja uurivad lutsiferiaanlikest ideedest ja teaduse kõikvõimsusest hullunud teadlased tõsiselt ka elektrooniliste ja bioproteeside sisseviimist inimeste ajju ja teistesse organitesse, et parandada ja muuta inimese loomust – et konstrueerida poolinimene-poolrobot: “... on võimalik ühendada närvirakud miniatuursete protsessorite ja arvutitega, et teostada neuronite gruppide ning teatud ajufunktsioonide monitooringut ja kontrolli või et isegi parandada teatud üldvõimeid nagu mõtlemine ja mälu. Kui tahad, võid muuta oma meelte kasutamist, meeleolu, isegi mõistuse seisundit” (Charles Ostman, nanotehnoloogia spetsialist, intervjuus ajakirjale Mondo 2000 1994, nr 12, siin tsiteeritud: Fronda nr 21-22/2000, lk 426-427, alusel).

301 – Selgituseks: kõik Jumala valitud rahva (VT-i juutide) hulgast pärit tegelased ei pruugi sellepärast, et nad Vanas Testamendi raamatutes heas valguses kirjeldatud on, kohe automaatselt pühad ja eeskuju väärivad olla. Vana Testamendi raamatute jumalik inspireeritus on hoopis teistlaadne kui Uue Testamendi raamatute oma, olles pigem prohvetlik ja tüpoloogiline (s.t Uue Testamendi täiuslikku tegelikkust sarnaste võrdkujude kaudu ette kuulutav) kui otsene ja vahetu ning sisaldades palju ajaloolist materjali, milles püha Jumala tegevus on põimitud inimeste patu, kahepalgelisuse ja kurjusega. 1. Ms 41 ja 47, 13-29 lugemisel tasub tähele panna, kas kuskil on kordagi öeldud, et Joosepi teguviisi taga seisab otseselt Jumala käsk või nõuanne või on see pigem Joosepi enda idee. Joosepi kirjeldatud tegude tegelikust moraalsest väärtusest on katoliku eksegeedid (piibliseletajad-teoloogid) alati teadlikud olnud ning pole seda maha vaikinud nagu ka paljude teiste Vana Testamendi kangelaste kahtlase väärtusega tegude puhul.

302 – Koduloomadele on vähemalt siiamaani alles jäetud nende loomus ning loomusele vastavad hoiakud ja käitumised, ehkki ilmselt ka see peab tulevikus geneetiliste eksperimentide tulemusena muutuma.

303 – Konditsioneerimine – soovitud tingimuste (lad. k. conditio – tingimus, seisund, olek) ja eesmärkide etteplaneerimine ning saavutamine selle kaudu, et objekt pannakse vastavatesse kunstlikult tekitatud tingimustesse, et teda suunata ja manipuleerida ning muuta tema käitumist soovitud suunas. 

304 – The Abolition of Man, siin tsiteeritud: Roland Rösler, Der Menschen Zahl, lk 8, alusel.

305 – Psalm 9, 16-21 Uku Masingu tõlkes.

306 – 2. Psalm Uku Masingu tõlkes. – Lisama peab, et seda psalmi, nagu paljusid teisi Pühakirja tekste, oskavad muidugi oma kasuks tõlgendada ka talmudistlikud rabid ja sionistid. Sionistliku siinpoolse messianismi kohaselt ei ole Jumala Pojaks, kellele Jumal annab võimu terve maailma, kõikide rahvaste ja kuningate üle, konkreetne isik, Messiaskuningas, vaid terve Iisraeli rahvas kui messianistlik kuningrahvas (Messias on juba saabunud ja selleks on Iisrael). Judaismi ja kabbala mõju all olev gnostiline kristlus (roosiristlased, martinistid jt) seevastu tõlgendavad seda nii, et Kristuseks on lõppkokkuvõttes terve “vabastatud”, “valgustatud” ja “kosmilise ühtsuse teadvuse omandanud” inimkond (Pan-Kristus, kosmiline Kristus, ühiskondlik Kristus jne) eesotsas juudi rahvaga kui selle Kristuse ühiskondliku ihu peaga.    

307 – Pärispatu tagajärjel inimese mõistuse, tahte ja madalamate võimete (fantaasia, tunded, kired, tungid) vahel valitsev võitlus pole mitte ainult katoliku usudogma, vaid see on iga vähegi vaimse ja elutarga inimese elukogemusel rajanev ning ka enamikus natuurreligioonide müütides väljenduv veendumus.

308 – Vt Mt 12, 30 ja Mk 9, 38-41 – mõlemad võivad osutuda õigeks nii kristlaste kui ka mittekristlaste suhtes.  

309 – Absoluutne tähendab ilma eranditeta, ilma alternatiivsete või paralleelsete võrdväärsete võimalusteta. Objektiivne tähendab: selleks volitatud seadusandja poolt kõigile inimestele neist sõltumatult seatud korra kohaselt, mis on tema enda loodud asjade ja nendevaheliste suhete olemasoleva seisukorra alusel kinnistatud ning täide viidud, nii et tegelikkuses ei eksisteeri ükski muu alternatiivne või paralleelne kord. See kord on välja kuulutatud evangeeliumi seaduse abil, mis rajaneb loomuseadusele. Kuid selleks, et mingi seadus mingil territooriumil kehtima hakkaks, peab ta olema õiguskohaselt välja kuulutatud. Kuna evangeelium on üksikisikute pääsemist puudutav seadus, siis peab see üksikinimesele siduvaks ja kohustuslikuks muutumiseks olema talle isiklikult õiguspärasel viisil (s.t seadusandja Kristuse tahte kohaselt) välja kuulutatud. – Sellest tulenevalt ei seo evangeeliumi seadus aktuaalselt näiteks Amazonase ürgmetsade indiaanlast, kes pole oma elus näinud ühtegi kristlikku misjonäri. Teda seob ainult loomuseadus koos loomulikust religioossusest tuleneva kohustusega teenida tõelist Jumalat ja täita Tema tahet niivõrd, kuivõrd seda inimese loomuliku mõistuse abil on võimalik ära tunda ning sellest tulenev kohustus võtta vastu kõik käsud ja Jumala tahteavaldused, mida Jumal tulevikus neile avaldada tahab (s.t Jumala ilmutus Jeesus Kristuse läbi). Kui ta teeb seda kõike, mis on tema olukorras tema võimuses, siis teenib ta tõelist Jumalat oma vähemal või rohkemal määral valedest religioosstest kujutelmadest hoolimata ja  enamasti nende kiuste – sel juhul on tal olemas pääsemiseks hädavajaliku (Hb 11, 6) üleloomuliku usu vooruse olemuslik vundament ehk tahe vastu võtta kõik, mida Jumal ilmutab ja Jumal ei keela talle ka pühitsevat armu. Sama kehtib ka teiste religioonide esindajate suhtes ning mutandis mutandis (muutes tingimusi sõltuvalt muutunud olukorrast) ka nende mittekatoliiklike kristlaste suhtes, kes võivad subjektiivselt Kristuse tahet täita, üleloomulikku usku ja pühitsevat armu omada ning seeläbi päästetud saada, ehkki objektiivselt viibivad nad vales religioonis ja vales kirikus (nt kui nad on lapsest saadik kasvanud luterlikus perekonnas luterlikul maal ning neil pole katoliiklusest praktiliselt mingit õiget ettekujutust). Kuid hoolimata sellest on nad kõik absoluutselt kohustatud vastu võtma Kristuse tegeliku ja täieliku tahte katoliku usu vastuvõtmise ja katoliku Kiriku liikmeks astumise kujul, niipea kui neile volitatud võim selle piisava selgusega teatavaks teeb.   

310 - Pühakirjas on maailma lõppu ja Kristuse teist tulemist ettekuulutavate märkidena (vt. Matt. 24, 37 jj.; 2. Peetr. 3, 3 jj.) mainitud mitut üsna selget ja ühemõttelist tingimust, mis kaasajal pole ilmselgelt veel täidetud (ning mis lähima kümmekonna aasta jooksul ka ilmselgelt ei täitu):

a)    Evangeeliumi kuulutamine terves maailmas kõikidele maailma rahvastele. See ei tähenda küll seda, et kõik maailma rahvad peaksid oma enamuses katoliku usku pöörduma, kuid seda küll kindlasti, et neil peaks olema selleks realistlik võimalus. Enamus kirikuisasid ja teolooge on seisukohal, et seda märki tuleb mõista nii, et terves maailmas kõikide sel ajal elavate rahvaste enamusel on reaalne võimalus tundma õppida ja vastu võtta Kristuse Evangeelium selle Kristuse tahte kohasel, võltsimatul ja autentsel moel, s.t. katoliku usuna, astudes katoliku Kirikusse, nii et vastupidine samm – usu vastuvõtmisest keeldumine ei saaks toimuda muudmoodi kui täie teadlikkusega ning seetõttu raske süüna. Kaasajal, mil Kristuse Evangeelium on võltsitud või tundmata isegi enamuse katoliiklaste seas, on raske rääkida selle tingimuse tegelikust täitmisest;

b)    Iisraeli, s.t. juutide pöördumine. Kuna katoliku usku tunnistavaid juute on vähemal või rohkemal määral alati olnud, siis saab see tingimus tähendada ainult enamuse või vähemalt märkimisväärse ning mingi terve juudi rahvuse esindamisele pretendeeriva moraalse terviku pöördumist katoliku usku. Nii on kirikuisad ja teoloogid-dogmaatikud ja eksegeedid (piiblitõlgendajad) seda tingimust alati ka mõistnud;     

c)     Antikristuse tulek ning tema ühtne ülemaailmne impeerium. See tingimus on ühemõtteliselt viisil üsna raskesti tuvastatav, kasvõi sellepärast, et Antikristus ja tema pooldajad ei kuuluta avalikult, et tegemist on Antikristusega. Kirikuisade pea ühemõttelise tunnistuse alusel saab Antikristus olema juudi rahvusest ning tema poliitiline karjäär algab juutide (Iisraeli) kuningana (valitsejana). Igatahes pole kaasaja maailma avalikkuse ees veel kuskil märgata sobiva kaliibriga juudi rahvusest lutsiferiaanlikult karismaatilist populisti ja demagoogi, kes võiks lähiajal haarata Iisraelis võimu ja reaalselt pretendeerida tulevase ülemaailmse antikristliku impeeriumi juhiks. Veidi lihtsam ja selgem on määratleda, kas maailmas on üks ülemaailne antikristlik impeerium või mitte. Ehkki sammud selles suunas toimuvad ning alates 1980-ndate aastate keskpaigast aastat toimib ka ülemaailmse valitsuse loomist ettevalmistav komisjon, on kaasaja maailma suurvõimud, eriti Hiina ja Venemaa ning loomulikult araabia maailm tervikuna, hoolimata erilise sümpaatia puudumisest Kristuse ja ristiusu vastu nende kõigi puhul, veel väga kaugel sellest, et muutuda mingi ülemaailmse antikristliku impeeriumi osaks.  

311 – Kolmele eelmise märkuses toodud teoloogilisele (Jumala poolt otseselt ilmutatud) argumendile tasub lisada ka selle asjaolu, et olemuslikes küsimustes ning ka teatud üksikasjades hämmastavalt kooskõlalised privaatilmutused (millest paljud pärinevad pühakutelt või on Kiriku poolt uuritud ning teoloogiliselt veatuks tunnistatud – NB! see ei tähenda veel nende üleloomuliku e. jumaliku päritolu tunnistamist!) väga erinevatest maailma piirkondadest, erinevatest aegadest ning osaliselt isegi erinevate religioonide tunnistajatelt kuulutavad kõik ette küll tulevasi suuri sõdasid, looduslikke ja isegi kosmilisi kataklüsme koos ilmselge jumaliku intervensiooniga kui suurt puhastust inimkonnas (lähemalt vt. www.w-w-3.com). Kuid see ei ole veel Kristuse teine tulemine ega maailma lõpp, vaid nagu paljud neist privaatilmutustest ette kuulutavad, järgneb suurele puhastusele katoliku religiooni, Kiriku, Kristus-Kuninga ja Tema pühima Neitsiliku Ema triumf terves maailmas koos ülemaailmse kristliku tsivilisatsiooni õitsenguga, alles sellele järgneb (tõenäoliselt peale pikemat ajajärku) massiline usustaganemine ja Antikristuse tulek.

Nii võime koos mitte väheste teoloogide, müstikute ja kirikutegelastega, nii kaasaegsete kui ka surnutega (sh. ka pühakutega) jagada arvamust, et peatselt ilmselgelt saabuv kataklüsm ei lõpeta veel maailma-ajalugu, vaid juhatab peale suuri sõdasid, epideemiad ja looduskatastroofe ning kaasaja tsivilisatsiooni, majandus- ja poliitilise süsteemi üleüldist kollapsit sisse katoliku Kiriku üleüldise ja ilmselge maise triumfi ajastu. Alles sellele usu, Kiriku ja kristliku tsivilisatsiooni õitsengule järgneks uus usust taganemine, Antikristuse tulek ja tema impeeriumi lühiajaline triumf enne Jeesus Kristuse teistkordset tulekut Kohtunikuna.

312 – Eshatoloogia – õpetus viimsetest asjadest, s.t maailma ajalugu lõpetavatest ja kokkuvõtvatest sündmustest, viimsest kohtust ja põrgu ning taeva definitiivsest igavesest lahutamisest koos kõigi neisse määratutega. 

i – autor on kunagine Inglise salaluure MI-6 agent.

ii – Noam Chomsky on juudi päritoluga autor, kes J. Colemani andmetel oli (on?) Tavistocki Instituudiga seotud Institute of Policy Studies juhtivamaid teoreetikuid, tihedalt seotud ka “300 Komiteega” ja Rooma Klubiga, kuid kes nüüd kirjutab vihaseid mondialismi ja sionismi vastaseid raamatuid, põhiasjadest, sealjuures Komitee’st, siiski vaikides.  

iii – autor oli USA administratsiooni kõrge ametnik.

iv – uurimuse autorid distantseeruvad Jan van Helsingi vaadetest ja lennukatest hüpoteesidest tulnukate ja nende rolli kohta maailmaajaloos.

v – raamat Rotschildide maailmaimpeeriumist ja Londoni City’st, riigist riigis.

vi – põhineb 1953. a. USA Kongressi Erikomisjoni ametlikul (mitteavaldatud) uuringul maksuvabade fondide tegevuse kohta.

vii – käsitleb detailselt Euroopa Komisjoni korruptsiooniafääri, nn. “Santer’i juhtumit”.

viii – Euro-raha ja Euroopa Liidu Keskpanga telgitagustest..

ix – üks mõjukamaid kaasaja euro-arhitekte, Saksamaa välisminister, ütleb seal avameelselt välja oma kavatsused Euroopa Ühendriikide ehitamisest.

x – W. Borowsky on Šveitsi päritoluga protestantlik pastor, kes on suurepäraselt kursis Ülemaailmses Kirikute Nõukogus toimuva massoonliku, marksistliku ja vasakliberaalse infiltratsiooni telgitagustega, millest ta kirjutab ohtralt ka oma raamatutes.

xi – autor on isepäraste vaadetega USA fundamentalistlik radikaalkristlane, kes on kompetentsem ajaloos, poliitikas ja majanduses kui teoloogias.

xii – raamat on tendentslikult ja ebaobjektiivselt antikatoliiklik.

xiii – tegemist on Harvardi Ülikooliga seotud ringkondadest pärit mondialistide manipulatsioonimeetodite avameelse “käsiraamatuga”, mis sattus õnneliku juhuse tõttu (leidmine oksjonilt ostetud koopiamasinast) antiglobalistide kätte. Selle autentsus on väljaspool kahtlusi.

xiiv - sellel pole Piibliga midagi ühist, tegemist on vabamüürluse ennastkiitva entsüklopeediaga.

xv – 300 Komitee liige H. G. Wells oli oma mõtete ning Komitee plaanide kirjapanemisel liialt agar ja avameelne, seepärast keelas Komitee tal nende kahe raamatu levitamise. Kuid neid trükitakse ja need levivad sellegipoolest.

xvi – Vabamüürlaste loožidest pärit Ameerika ideoloogise hariduse ja ajuloputuse programmdokumendid.

xvii – mondialistide manipulatsioonimeetodite “käsiraamat”.

xviii – NB! Tegemist pole mitte mingi primitiivse Nõukogude kommunistliku propagandaga, vaid KGB ja tema järglaste peene manipulatsiooni ja psühholoogilise töötluse tehnikaga, mis on ülimalt aktuaalne ka tänapäeval!

__________________

xviii – NB! Tegemist pole mitte mingi primitiivse Nõukogude kommunistliku propagandaga, vaid KGB ja tema järglaste peene manipulatsiooni ja psühholoogilise töötluse tehnikaga, mis on ülimalt aktuaalne ka tänapäeval!

____________________

Autor on mulle teada.

M.I.