UUS MAAILMAKORD - KELLE KASUKS JA KELLE JUHTIMISEL? EESTI-POOLA UURIMISGRUPP KONTRREVOLUTSIOONILINE VASTULUURE (1. osa)
ELEMENTAARSED
TEADMISED VABAMÜÜRLASTEST
JA
SARNASTEST GNOSTILISTEST SALAÜHINGUTEST
NING
NENDE EESMÄRKIDEST
Pühendame selle
raamatu pühimale Neitsile Maarjale,
kõikide hereesiate
võitjale seeläbi,
et ta ütles Jumalale “Sündigu
mulle sinu sõna järgi”
ja pühale Peainglile
Miikaelile, kes taevavägede eesotsas
hüüdega “Kes on kui
Jumal!”
kihutas Luciferi ja
tema väed taevast alla põrgusse.
* * * * * * *
Öeldakse, et kõik
inimesed võib jagada kolme kategooriasse:
1.
need, kes tegutsevad,
2.
need, kes toimuvat pealt vaatavad ning
3.
need, kes imestavad, mis ometi juhtunud on.
Suure enamuse inimesi
võib paigutada
kahte viimati
nimetatud kategooriasse.
Neil on “silmad, et
näha”, kuid ometigi nad ei näe, mis toimub.
Neil on “kõrvad, et
kuulda”, kuid nad ei mõista, mis toimub...
Des Griffin
Mis meiega juhtub, on
see, et me ei tea, mis meiega juhtub
ning just nimelt see
ongi see, mis meiega juhtub.
Jose
Ortega y Gasset
SISUKORD
EESSÕNA ASEMEL: MILLEKS ON TARVIS OMADA VABAMÜÜRLUSEST ELEMENTAARSEID
TEADMISI ....................................................................................................
5
I RASKUSED TEADMISTE HANKIMISEL VABAMÜÜRLASTEST ................................ 9
II VABAMÜÜRLUSE DEFINITSIOON, OLEMUS JA
AJALOOLINE ALGUS
II.1. Definitsioon
........................................................................…………...............………...10
II.2. Kaasaegse vabamüürluse
ajalooline algus ja selle eelkäijad .....................................…..10
II.3. Vabamüürluse olemus
.........................................................................................................12
III VABAMÜÜRLASTE OKULTISM JA GNOSTITSISM KUI SATANISMI
KÕRGEIM VORM
III.1. Vabamüürlaste
okultism ...........................................................................................…...
14
III.2. Massoonide
okultismi eesmärk – Saatan (kuidas nad teda ka ei nimetaks) .....….... 14
III.3. Kokkuvõte
..................................................................................................................…...
20
IV VABAMÜÜRLUSE STRUKTUUR NING TEGEVUSMEETODID
IV.1. Loožide sisemine struktuur ......................................................................................…...
21
IV.2. Loožide
tegevusmeetodid .............................................................................................…22
IV.3. Kokkuvõte
..........................................................................................................................
24
V VABAMÜÜRLUS
JA KÕRGEMAD SALAORDUD. INTERNATIONAL BANKERS, SIONISM JA SALAJASED
ÜLEMUSED
V.1. Vabamüürlus ja
juudid. B’nai B’rith .............................................................................….
25
V.2. Salajased Ülemused. Illuminaadid ja
teised lutsiferiaanlik-gnostilised salaordud. Juutide juhtiv roll neis
.......................................................................................................................…...
26
V.2.1. Illuminaadid, karbonaarid ja marksistlikud revolutsionäärid
..............................….. 27
V.2.2. Lutsiferiaanlik-gnostilised ja satanistlikud salaordud
................................................. 28
V.3. CFR, Bilderberger Club, Trilateral Commission kui
ülemaailmne varivalitsus. Club of Rome ja “heategevuslikud” maksuvabad
fondid ........................................................................…...
31
V.4. International
Bankers ja Rothschildid ehk Raha Võim ................................................….
36
V.5. Juudid, talmudistlik
judaism, kabbala ja sionism. Sionismi tõeline eesmärk ........….. 45
VI VABAMÜÜRLASTE VÄLINE IDEOLOOGIA
VI.1. Liberalism kui
pragmaatilis-ideoloogiline põhialus ................................................…..
55
VI.2. Massoonliku
ideoloogia ratsionaalsed (filosoofilised) aspektid. Suhe religiooni....... 56
VI.3. Pettus ja ajalooline
lavastus hegeliaanliku dialektika abil kui universaalne meetod.. 64
VII VABAMÜÜRLASTE TEGEVUSEST MAAILMAAJALOO KUJUNDAMISEL
VII.1. Prantsusmaa
................................................................................................................….
66
VII.2. Inglismaa
.......................................................................................................................…
67
VII.3. Mehhiko
.......................................................................................................................… 67
VII.4. Ameerika
Ühendriigid .....................................................................................................
67
VII.5. Venemaa ja
Nõukogude Liit ......................................................................................…
68
VII.6. Eesti
...............................................................................................................................…
70
VIII VABAMÜÜRLASED, KRISTLUS JA KATOLIKU KIRIK. UUE
MAAILMAKORRA UUS ÜHTNE RELIGIOON JA SUPERKIRIK
VIII.1. Eesmärk – Kristuse
Kiriku hävitamine ..................................................................…
71
VIII.2. Katoliku Kiriku
infiltratsioon ja selles 5. kolonni kujundamine .........................… 73
VIII.3. Väljasirutatud käe taktika, dialoog, ühistegevus
“üldinimlike ideaalide” nimel ja totaalne oikumenism ...................................................................................................................
75
VIII.4. Kirikusisese infiltratsiooni ja revolutsiooni
tulemused ..............................................79
VIII.5.
Milline saab olema uue maailmakorra ühtne ülemaailmne religioon
.......................81
IX VAHE-EESMÄRGID
TEEL UUELE MAAILMAKORRALE – MASSIDEMOKRAATIA JA ILMALIK RIIK
IX.1. Inimõigused Dekaloogi, Evangeeliumi ja Jumala õiguste asemele,
Inimese kultus Jumala kultuse asemele ...............................................................................................................
86
IX.2. Massidemokraatia ja massiühiskond ehk ohlokraatia
triumf ........................................ 88
IX.3. Teoloogiline diagnoos: patu orjus ja Civitas
Diaboli ...................................................... 92
IX.4. Praktilised sammud Kristus-Kuninga kukutamiseks ja Civitas
Diaboli rajamiseks ... 93
X UUS
MAAILMAKORD – SÜNARHILINE TEOKRAATIA
X.1. Globaliseerumine ja mondialism .................................................................…….....................
95
X.2.
Sünarhiline ühiskonnakord ................................................................................................
98
X.2.1.
Sünarhiline Pakt ...............................................................................................................
99
X.2.2. Ühiskondlike Arhetüüpide Skeem
..............................................................................
102
X.2.3. Teoloogiline võrdlus: lutsiferiaanlik-teokraatlik ja kristlik
(katoliiklik) hierarhiline ühiskonnakord ..........................................................................................................……....... 107
X.3. Teadvuse
manipulatsioon riikliku ideologiseeritud haridussüsteemi ja massiteabevahendite
abil ..........................................................................................................
109
X.4. Totaalse jälgimise ja kontrolli vahendid
......................................................................... 114
X.5. Uus maailmakord on totalitaarne riigikapitalism ehk sotsialismi
(kommunismi) taastulek teisest uksest
..............................................................................................................
120
X.6. Tee uue
maailmakorrani ehk Ordo ex chao .....................................................................
125
X.7. Raha Võim, Totaalne
Ajupesu ja küberinimene – “post-inimese” uus pärisorjus .. 133
XI
LÕPPSÕNA ..............................................................................................................................
138
KASUTATUD TEOLOOGILISTE,
FILOSOOFILISTE JA GNOSTILISTE MÕISTETE SÕNASTIK ……………………………………………………………………………… 150
VALITUD KIRJANDUSE NIMEKIRI TEEMADE JÄRGI ..........................................….......
155
EESSÕNA ASEMEL
MILLEKS ON TARVIS OMADA VABAMÜÜRLUSEST
MILLEKS ON TARVIS OMADA VABAMÜÜRLUSEST
ELEMENTAARSEID TEADMISI
Vabamüürlased on suure enamuse eestlaste jaoks pea
täiesti tundmatu nähtus. Kui selle nimetusega seostubki midagi, siis on need
arusaamad sedavõrd müütilised ja segased, et sellel teemal tõsiselt rääkida on
peaaegu võimatu. Tõsine rääkimine vabamüürlaste olemusest ja eesmärkidest
kutsub enamasti esile vaid skeptiliselt kahtlustavaid õlakehitusi, süüdistusi
must-valges maailmanägemises ning vandenõude otsimise maanias. Kuid seda parem
vabamüürlastele! Olles salaorganisatsioon, tuleb neile üldsuse teadmatus või
skeptilisus (“Ah, jälle mingid psühhopaadid, usuhullud ja antisemiidid, kes
näevad iga nurga taga Saatanat ja satanistide ning juutide vandenõu, tulevad
siin normaalsete inimeste rahu rikkuma!”) nende olemuse ja tõeliste eesmärkide
suhtes ainult kasuks. Selles suhtes on nad sarnased oma Õpetaja Saatanaga, kes
saab samuti kõige rahulikumalt ja häirimatult tegutseda siis, kui inimesed
arvavad, et teda pole olemas (pidades Saatanat üheks pimedast keskajast
pärinevaks müüdiks).
Vaatame aga nüüd mõtleja analüüsiva pilguga maailma
(põhiliselt Lääne tsivilisatsiooni) ajaloole viimase paari aastasaja jooksul:
see on pidev revolutsiooniline protsess, jätkuv revolutsioonide rida1 koos loomuliku ühiskondliku hierarhia
ja moraalse korra lagunemisega, üha süveneva kultuurilise ja moraalse
allakäiguga ning barbaarsuse pealetungiga tsivilisatsiooni enese südames.
Vaatame ka enneolematule kriisile (revolutsioonile) katoliku kirikus pärast
Vatikani II Kirikukogu. Küsime endalt: mis on kõigil neil protsessidel ühist?
Milleni see kõik välja viib? Kas tegemist on tõesti iseenesliku
lagunemisprotsessiga või seisavad selle ülemaailmse kõikehaarava ja järjekindla
revolutsiooniprotsessi taga mingid teadlikud organiseeritud jõud (sarnaselt
bolševike parteile Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonis, vahest ainult
varjatumad)? Vaatame, millised on selle permanentse revolutsiooniprotsessi
suunad ja tulemused ning otsime, kas on olemas mingi salaorganisatsioon või
salaorganisatsioonide võrk, mis on sellise revolutsiooni nii tsiviilühiskonnas
kui ka kirikus juba ammu seadnud oma tegevusprogrammiks. Kui selline
organisatsioon tõepoolest eksisteerib, siis tulebki teda pidada
revolutsiooniprotsessi salajaseks ärgitajaks ja juhiks. Kui me tahame selle
kõikehõlmava revolutsiooni kiuste säilitada korda ja tõeliseid väärtusi, seista
vastu kaosele ja hävingule (katoliiklase, kuid ka iga tõsise kristlase jaoks
tähendab see: võidelda Kristuse kuningriigi eest), siis peame me teadma, et
Kristusel ja kirikul on siin maailmas peale Saatana ja tema juhitavate
deemonite nähtamatute vägede organiseeritud vaenlased ka inimeste hulgas. Me
peame teadma, millise nimetuse all nad esinevad, millised on nende plaanid ja
taktika. Kuid meil pole tarvis teada niivõrd vaenlaste isikunimesid, kuivõrd
nende ideid, plaane ja taktikat, sest meil on tegemist esmajoones vaimse
sõjaga, s.t võitlusega usu ja uskmatuse, tõe ja vale ehk eksiõpetuste ja
utoopiate vahel.
Järgneva põhjal saab selgeks, et need ideed ja
ideoloogia(d), mis paari viimase sajandi jooksul toimunud pideva revolutsioonilise
protsessi läbi vähemalt Lääne Maailmas kindlalt võidule on pääsenud, mõjutades
tänapäeval tervet maailma ning mis pärast Vatikani II Kirikukogu on vallutanud
ka suurema osa viimsest neile organiseeritud vastupanu osutanud kindlusest, nimelt
katoliku Kirikust, on oma algupärasel kujul pärit vabamüürlaste loožidest
(õieti veel kõrgemalt, nimelt illuminaatlik-gnostilistest salaordudest).
Vabamüürlased seavad nende endi sõnul üheks oma põhieesmärgiks katoliku kiriku
ja katoliku usu reformi seestpoolt, selle kohandamise “kaasaja inimese
vajadustele ja meelelaadile”. See on teostunud Vatikani II Kirikukogu järgsete
aastakümnete jooksul: katoliku kiriku ja katoliku usu nime all on järk-järgult
välja kujunenud uus, “demokraatlik ja inimnäoline kirik” ning uus “inimkeskne,
tolerantne ja pluralistlik religioon”. On võimatu adekvaatselt mõista
maailmaajaloo sündmusi lahus kiriku ajaloo viimase kahe aastasaja sündmustest
ning Vatikani II Kirikukogu järgsest kriisist kirikus. Seda omakorda on võimatu
mõista, mõistmata, mis nähtus on vabamüürlus koos illuminaatlusega ja mis on
nende eesmärkideks.
Küsimus vabamüürlusest, selle mõjust ja tegevusest aga
pole probleem, mis peaks puudutama ainult kristlasi. Juba ligi tosin aastat
räägivad erinevad tipp-poliitikud ja riigijuhid üle terve maailma mingist uuest
korrast maailmas või uuest maailmakorrast, ilma lähemalt
selgitamata, mida see kord endast kujutama peab. Seda võisime ja võime
ühtemoodi kuulda nii George Bush seeniori kui ka juuniori, nii François Mitterrand’i
kui ka Jacques Chiraci, nii Helmut Kohli kui ka Gerhard Schröderi suust. Selle
kooriga on ühinenud nii Mihhail Gorbatšov kui ka Boriss Jeltsin ning isegi
Vladimir Putin (kelle isiklikku suhtumist sellesse on tema avaldustest küll
raske välja lugeda), ning muidugi kõik “eesrindlikud” Eesti poliitikud. Kas
tegemist on mingi massihüpnoosiga? Või mingi uue maailmajagamise paktiga, mis
kuskil suurriikide salakohtumisel kokku lepiti ja mida nüüd rahvastele ja
riikidele kui möödapääsmatut fakti peale surutakse? Miks keegi ei küsi, mida
arvavad inimesed ja rahvad sellest uuest korrast? Võibolla meeldib neile hoopis
vana kord?
Uue maailmakorra päritolu ja olemus saab palju selgemaks,
kui uurime, millistes ringkondades see mõiste esmakordselt esile kerkis ja kust
on pärit selle uue maailmakorra detailsemad plaanid. Kui me näeme ehtsate
allikate põhjal, et esmakordselt räägiti ja kirjutati sellest kõrgetes
vabamüürlaste ja illuminaatide ringkondades vähemalt poolteist sajandit tagasi,
siis oleme sunnitud vabamüürlust ja sarnaseid jõude tõsiselt võtma.
Küsimus vabamüürlusest ja kõrgematest salaordudest ning
uuest maailmakorrast on aga küsimus, mida peaksid endale varem või hiljem
esitama mitte ainult katoliiklased või kristlased, vaid kõik inimesed: seda
kõige hiljemalt siis, kui nad uut maailmakorda selle tagajärgede ja igale
inimesele esitatavate nõudmiste näol vastuvaidlematult enda nahal kogema
hakkavad, “imestades, mis ometi juhtunud on”. Siis aga on hakata hilja küsima,
kuidas see kõik teoks sai ja kes seda tegi. Siis on see karm tegelikkus, mis
puudutab ühtemoodi nii kristlast, paganat, ateisti, materialisti kui ka nihilisti, nõudes kõigilt moraalset valikut:
kas allumatust ja vastupanu või orjalikku alistumist ja orjastava süsteemiga
kohandumist. Seepärast ei tasu mittekristlasest lugejal seda raamatut
pealiskaudselt sirvides, leides sealt loodetud salapoliitika asemel liialt
palju religioosset ning teoloogilist temaatikat, enne läbilugemist pettunult
nina kirtsutades käest ära panna: ilma vabamüürluse, illuminaatluse, sionismi
ja gnostistsismi kui uue maailmakorra ehitajate ühiste juurte
religioosseid-teoloogilisi aluseid kasvõi elementaarsel tasemel mõistmata pole
võimalik ka mõista, mis maailmaajaloos paaril viimasel sajandil toimunud on,
mis seal praegu toimub ja mis tulevikus toimuma hakkab. Tasub tõsiselt
käsitleda ka illuminaatide ja vabamüürlaste üksmeelseid tunnistusi selle kohta,
et nende ohtlikemaks vaenlaseks on katoliku Kirik ja kristlus üleüldse,
mistõttu need kui inimkonna progressi takistavad nähtused tuleb hävitada
(võltsida ja ümber kujundada).
Neid, kes pole rahul korrumpeerunud demokraatiaga,
monopolistliku kapitalismiga, vabaturumajandusega ning isegi
globaliseerumisega, on palju. Läbinägelik ja asjalikult analüüsiv kriitika
nende nähtuste puuduste ning negatiivsete tagajärgede suhtes pole sugugi harv
nähe, seda tuleb vahetevahel ette isegi Eesti keskajakirjanduses. Kuid paraku
puudutab see vaid haiguse nähtavaid sümptomeid ja tagajärgi, ilma selle olemust
ja põhjuseid leidmata ja käsitlemata. Isegi konkreetsed poliitilised teod –
näiteks Eesti poliitilise eliidi täielik ümbervahetamine uutel
parlamendivalimistel – ei tooks kaasa mingit olemuslikku ja püsivat muudatust,
kui alles jääks demokraatia fassaadi taga seda marionett-teatrit juhtiv
vabamüürlaste ja finantsoligarhia maffiooslik süsteem. Kui korruptiivsest
poliitikast tüdinenud rahvas asendab ühtede valimiste tulemusena riigitüüri
juures olevad ühtede vabamüürlaste juhitavad paremparteid teiste vabamüürlaste
juhitavate vasakparteidega ning kui osutub, et see vahetus tulemusi ei anna,
siis järgmistel valimistel ei muuda oluliselt midagi ka populistlik “plats
puhtaks!” reformpartei, mida vabamüürlaste “5. kolonn” on juba algusest peale
infiltreerinud, lõhestanud, oma kavade realiseerimisel takistanud ning kõrvale
juhtinud. See võib ainult ajutiselt aeglustada ühiskonna liikumist
vabamüürlaste revolutsiooniliste eesmärkide suunas, kuid mitte peatada, veel
vähem liikumissuunda ümber pöörata. Olukorras, kus vabamüürlased on kõigis
parteides ning nende mäng käib kõrgelt üle parteiliste erimeelsuste, ühendades
ühe suure lõppeesmärgi nimel dialektiliselt ka näiliselt vastandlikke nähtusi,
ideid ja vahe-eesmärke (vt IV.2., p. 4 ja VI.3.), on nii demokraatlikus
protsessis osalevate poliitikute kui ka valijate igasugune tegutsemine ilma vabamüürluse olemust, taktikat ja
eesmärke kasvõi elementaartasemel tundmata võrreldav vastutuult sülitamisega.
Lõpuks ilmneb ikka ja jälle, et ka uue valitsuse teod on samasugused nagu
eelmiselgi, ning jälle on mingi saladuslik saatuse vingerpuss (saladuslik
anonüümne jõud) paljude valijate ja reformimeelsete poliitikute hea tahte ja
reformiplaanid üle kavaldanud ning neil ja valijatel naha üle kõrvade tõmmanud.
Kui tõepoolest Eesti rahva ühishüve eest väljas olev poliitik ning valija
tahavad midagi muuta, on absoluutselt hädavajalik mõista, et see Eesti
ühiskonda vähkkasvajana laastav haigus, mille sümptomeid näevad ja mille üle
hädaldavad peaaegu kõik (kaasa arvatud selle teadlikud põhjustajad ise), on
pärit vabamüürlaste loožidest, sealt levitatud ja juhitud; hädavajalik on ka
mõista, mil viisil ja millistel eesmärkidel vabamüürlus tegutseb. Ilma selle
mõistmiseta võibki jääda lõputult “imestama, mis ometi juhtunud on”, miks kõik
jälle kord kavatsetule vastupidiselt välja tuli – ning kui keegi juhtunu taga
sügavamaid ja varjatud põhjuseid ei näe, siis kasvõi kümme korda järjest,
juhtunust midagi õppimata.
Käesoleva teose eesmärk on käsitletava teemaderingi kohta
ainult hädavajalike elementaarteadmiste andmine koos esitatud väidete
dokumenteerimiseks ja lugejapoolseks järelemõtlemiseks toodud ohtrate
tsitaatidega avaliku ja salajase maailmapoliitika prominentidelt ning koos
viidetega vastavale kirjandusele nende jaoks, kes tahavad neid probleeme põhjalikumalt
uurida. Teadlikult on loobutud igasuguste kontrollimatute hüpoteeside,
spekulatsioonide ja isiklike veendumuste esitamisest, lähtutud on
ajalooteaduslikust objektiivsusest – seal, kus allikad, nende puudulikkus või
ebaselgus annavad võimalusi mitmesugusteks tõlgendusteks või nõuavad
autoripoolsest arutluskäigust tehtavaid järeldusi, on seda ka öeldud. Loobutud
on kahtlase väärtusega allikate kasutamisest, seda vähemalt põhilise
tõendusallikana. Teose suhtelise lühidusega seostub paratamatult ka teatud
lünklikkus ning väidete kohatine näiv või ka tegelik vastuolulisus. Viimase
puhul tuleb aga rõhutada, et need vastuolud sisalduvad paljuski ka
vabamüürluses endas: 1. tema kahepalgelise
(väline ehk avalik ning seesmine ehk salajane doktriin, mis teineteisest
oluliselt erinevad ja mistõttu alamate loožide esindajad võivad väita hoopis
vastupidiseid asju kui kõrged pühendatud) iseloomu tõttu, 2. tema salajase
iseloomu tõttu (vabamüürlust juhtivate illuministlikke ordude olemust ja
tegevusplaane ümbritseb raskesti läbipääsetav saladuskate), 3. erinevate
loožide ja ordude vahelise ideelise võitluse ning arengu ja muutuste tõttu
nende õpetuslikes seisukohtades ning konkreetsetes plaanides.
Teose lõppu on lisatud temaatiliselt süstematiseeritud
kirjanduse nimekiri tähtsamates Euroopa keeltes nendest teostest, mis olid
autorile raamatu kirjutamisel toeks ja allikaks või mida hinnatakse parimateks
käsitlusteks vastavatel teemadel.
I
RASKUSED TEADMISTE HANKIMISEL VABAMÜÜRLUSEST
Vabamüürlus on nähtus, mis on üsna tabamatu ja mille
kohta on objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni raske hankida. See on
seletatav vabamüürluse olemuse ja eesmärkidega, et:
1.
tõelised
vabamüürlaslikud organisatsioonid on salajased, konspiratiivsed ühendused, seda
nii väljapoole, s.t vabamüürlaste hulka mittekuulujate kui ka sissepoole, s.t
madalama astme vabamüürlaste suhtes. Iga vabamüürlane tunneb (sedagi sageli
ainult varjunime kaudu) enamaltjaolt ainult oma otseseid ülemusi, hierarhia
kõrgemad liikmed on talle tundmatud. Üksikliikmeid juhivad nähtamatud ja
tundmatud juhid neile põhiasjades tundmatu eesmärgi saavutamise suunas;
2.
vabamüürluse
tõelised eesmärgid on teadmata mitte ainult üldsusele, vaid ka absoluutsele
enamikule liikmetest. Neid varjatakse sümboolsete kujundite ja üldsõnaliste
ilukõneliste fraaside taha, selgitades liikmetele, et nende fraaside varjatud
mõtteni (mis lõpuks osutuvad alguses esitatutest üsna erinevaks) tuleb neil
jõuda järk-järgult, vastavalt edusammudele pühendatuses ning tõusule
hierarhias.
Sellegipoolest on võimalik saada vabamüürlaste kohta
objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni, nimelt:
1.
uurides
otse vabamüürlastelt endilt pärit konfidentsiaalseid dokumente (nt Alta
Vendita salajane instruktsioon ja mõned tema liikmete kirjad), mis
on avalikkuse ette sattunud vastu vabamüürlaste tahtmist ning, võrreldes neid
ajalooliste ja päevapoliitiliste faktidega2;
2.
avalduste
ja paljastuste alusel, mille on teinud eksvabamüürlased, kes on otsustanud
vabamüürlaste hulgast lahkuda ning avalikustada nende saladused ja olemuse
(niipalju, kui nad sellest teavad);
3.
uurides
vabamüürlaste endi avalikkusele mõeldud kirjutisi ja avaldusi (milles kajastub
väline doktriin ja praktiline ideoloogia);
4.
uurides
ja analüüsides “kuninglikesse salaõpetustesse pühendatud” teoreetikute
kirjutatud teoseid, mis mitte alati pole esoteerilised ja salastatud, vaid on
sageli mõeldud oma esmaallikate ja neis väljendatud ideede poolest küll
esoteerilise, kuid profaanide jaoks vajalikul määral ähmastatud õpetuse
laiemaks populariseerimiseks. Seda tehakse esmajoones intelligentsi ja
vaimulikkonna desorienteerimiseks, indoktrineerimiseks ja loožidesse
värbamiseks. Selle näiteks on jesuiidipreestri ja gnostilise martinistide
salaordu liikme Teilhard de Chardini teosed, mis on populaarsed nii
loožides kui ka modernistliku vaimulikkonna ja kristliku intelligentsi hulgas,
samuti kaasajal erakordselt populaarse juudi filosoofi Martin Buberi
teosed, keda peetakse 20. sajandi väljapaistvaimaks kabalistiks);
5.
uurides
tuntud poliitikute, ühiskonnategelaste jt mõjukate inimeste (ka siis, kui pole
otsest alust kahtlustada neid vabamüürlikus kuuluvuses) kirjutisi, avaldusi ja
tegusid ning kõrvutades neid massoonliku ideoloogia ja õpetusega, mis on teada
muudest allikatest.
II
VABAMÜÜRLUSE DEFINITSIOON,
OLEMUS JA AJALOOLINE ALGUS
II.1. Definitsioon
Arnaud de Lassus esitab oma raamatus järgmise
definitsiooni:
vabamüürlus
ehk massoneeria (prants. k. maçonnerie) on “naturalistliku ja
filantroopilise iseloomuga osaliselt salajane rahvusvaheline ühing, mille
liikmed tunnevad üksteist ära vastavate märkide ja embleemide alusel”.3
Isa Henryk Czepułkowski esitab oma raamatus veidi pikema
ja ammendavama definitsiooni:
“Vabamüürlus on oma põhimõtete poolest naturalistlik,
ülemaailmne, salajane, elitaarne, initsiatsiooniriitusi kasutav, hierarhiline
ning oma liikmeile käskeandev organisatsioon, mis püüdleb oma liikmete teadvuse
ja hinge täielikule valdamisele ning pikemas perspektiivis kogu maailma
valitsemisele ja terve inimkonna ümberkujundamisele oma naturalistlike
põhimõtete alusel.”4
Tähtsamate iseloomulike elementidena tuleks esile tõsta:
b)
organisatsiooni, mis on rahvusvaheline, salajane ja hierarhiline
ning millel on tervet maailma hõlmavad eesmärgid;
c)
hierarhilist
ehk astmeliselt
püramidaalset struktuuri, s.t et vabamüürlus üldnimetusena kujutab endast
üksteise kohal asetsevate salaorganisatsioonide keerukat kompleksi;
d)
välist
aspekti ja tegevust (mis on sageli filantroopiline);
e)
gnostitsistliku
iseloomuga sümboolikat ja okultistlikke riitusi;
f)
avalikkusele
ja algajatele mõeldud välist õpetust, mis on ebaselge ja üldsõnaline ning
esoteerilist ehk salaõpetust, mida varjatakse sellesse
mittepühendatute eest.
II.2. Kaasaegse vabamüürluse ajalooline algus ja selle
eelkäijad
Kõik salaühingute ajaloo uurijad on ühel meelel selles,
et praegu eksisteeriv vabamüürlus sai oma ametliku alguse Londonis 1717.
aastal, mil kahe liberaalse protestantliku pastori eestvedamisel asutati
Londoni Suurloož. Mis oli aga enne seda? Kõige tõenäolisem tees, millega
nõustuvad ka paljud vabamüürlased ise, on selline, et Londoni Suurloož tekkis
keskaegse päritoluga ehitajate ehk müüriladujate korporatsiooni
(mis renessansiajal ületas ehitajate ametikorporatsiooni kitsad piirid, võttes
oma liikmete hulka ka mitte-ehitajaid) liitumisel roosiristlaste okultistlik-gnostitsistliku
sektiga, mis omakorda oli mitmesuguste varasemate gnostiliste
salaõpetuste pärija (hermetism, manihheism, templirüütlite salaõpetused ja
eriti kabbala). Esimesed andsid vabamüürlusele tema elitaarse ja
hierarhilise organisatsiooni ning poliitilised sidemed, teised gnostilised
salaõpetused ja okultistlikud riitused.7
Londoni Suurlooži ametlikuks ja avalikult tunnistatud eesmärgiks oli liberalismi
propageerimine terves maailmas, salastatud eesmärgiks aga Lääne degenereerunud
ja võltsitud kristluse (mille all mõeldi eelkõige katolitsismi) asendamine
nende arvates tõelise, s.t nende endi esoteerilise ja gnostilise kristlusega.8 Need eesmärgid on jäänud samaks
siiamaani.
Kuid enamik vabamüürluse uurijaid on ühel meelel, et
1717. aastal asutatud kaasaegne vabamüürlus pole mõeldav ega mõistetav ilma
eelajaloota. Nimelt on paljudes kultuurides üle terve maailma eksisteerinud
mitmesuguseid poliitiliste eesmärkidega salaühinguid ning esoteerilisi õpetusi,
mis läbi sajandite ja üle kultuuride on edasi pärandanud oma praktilisi
kogemusi, salaõpetusi, sümboolikat ja riitusi. Erinevad ordud ja sektid on
tekkinud, tõusnud ja langenud, kuid salaühingute ja salaõpetuste olemus on
kandunud üksikute pühendatute kaudu ajaloos üha edasi ning kasvanud nii kurjuse
teoorias, praktikas kui ka mõjuvõimsuses. Seda erinevate salaõpetuste ja
-sektide omavahelise mõjutamise, põlvnemise ja ristumise keerukat ajalugu on
võimalik jälgida ainult üldjoontes ja sedagi enamaltjaolt oletuslikult.
Seepärast piirdume järgnevalt juba mainitud William T. Stilli (tema raamatu
II-II ptk.) alusel ainult kaasaja vabamüürluse tähtsaimate eelkäijate ja
allikate lihtsa loeteluga, üksikasjadesse süvenemata.
Kõrgvabamüürlane-okultist Manley P. Hall väidab, et
vabamüürlus ulatub tagasi hukkunud Atlantise tsivilisatsioonini, kuid kuna
siiamaani pole keegi selle tsivilisatsiooni ajaloolist eksistentsi veenvalt
tõestanud, hindame seda väidet müüdiks, mille eesmärk on anda vabamüürlusele
soliidne ajalooline algupära.9 Kindlalt
ulatuvad vabamüürluse ajaloolised juured Vana-Egiptuse päritoluga Osirise ja
Isise kultuseni10 ning selle kultuse preestrite sektini,
sealt edasi hilisema hellenistliku Egiptuse esoteerilise õpetuse hermetismini
(mille nimi pärineb Hermes Trismegistoselt). Gnostitsismi
erinevaid voole võib õigusega pidada kõrgvabamüürluse ja illuminaatluse
vaimseks emaks, sealt pärineb enamik tema ideid nagu panteism, dualism
ja universumi Suure Arhitekti mõiste ning oluline osa sümboolikast ja
riitustest.11 Keskne osa vabamüürlaste salaõpetustes on
juutide gnostilisel salaõpetusel kabbala’l, mis mitmete tunnustatud
vabamüürlastest teoreetikute väidete kohaselt on lausa nende õpetuste
vundamendiks.12 Väljastpoolt kabalistlikku traditsiooni
pärinevad gnostilised õpetused jõudsid (uuesti) Euroopasse 12.-13. sajandil katarite
(albigenslaste) hereesia kaudu, üksikute pühendatute abil, kes kannatlikult
otsisid endale ustavaid jüngreid, et neid enne oma surma oma saladustesse
pühendades kindlustada “varjatud tarkuse” järjepidevus, elades varjusurmas üle
kõik ristisõjad ja inkvisitsiooni uurimised. Templirüütlite Ordu oli
tõenäoliselt üheks olulisematest lülidest Ida gnostiliste õpetuste viimisel
Lääne-Euroopasse. Mõned Templiordu hävitamise 14. saj algul üle elanud rüütlid
asutasid roosiristlaste sekti,13 mille omaaegne liige ja vaimne juht oli sir
Francis Bacon (1561-1626), ühiskonnateoreetilise utoopia Uus
Atlantis autor ning innukas Põhja-Ameerika kui Uue Atlantise
koloniseerimise toetaja (see teos polegi nii väga utoopiline, pigem Ameerika
Ühendriikide ühiskonnakorra visand, millest üsna palju on tegelikkuseks saanud).
Sünarhilise teokraatia ühiskonnateooria (käsitletud alapeatükis X.2.)
esmaautorina tuleks mainida ka Ames Komenskit (sünd. 1592),
roosiristlast ning Moraavia vendade (hussiitide ideelised järeltulijad)
sekti piiskoppi, kelle tähtsusest annab tunnistust asjaolu, et 1957,
rahvusvahelisel Komenski aastal, andis UNESCO välja raamatu tema
mälestuse ja õpetusliku pärandi austamiseks ning pedagoogikateadlane härra Jean
Piaget, UNESCO juures tegutseva Rahvusvahelise Haridusprobleemide Büroo
juht, ütles tema kohta: “UNESCO ning Rahvusvaheliste Haridusprobleemide
Büroo on talle kui oma suurele vaimsele isale võlgu respekti ja tänu”.14
Kaasaegse vabamüürluse asutamisest saadik 1717. a.
Londonis roosiristlaste ja vabade müüriladujate liitumise tulemusena on
vabamüürluses toimunud pidev areng, hargnemine, omavaheline põimumine ning
üksteise kohale ehituvate ühingute hierarhilise võrgustiku ehitamine, mida on
võimatu täpselt jälgida. Kuid nii nagu roosiristlased säilitasid ka pärast
vabade müüriladujatega ühinemist oma organisatsioonilise iseseisvuse ja
ideoloogilise ülimuslikkuse vabamüürluse suhtes, nii tekkis ka edaspidi kas
roosiristlaste hargnemise tulemusena või muudest allikatest teisigi illuminaatide
ehk “valgustatute” gnostilisi salaordusid, mis etendasid ja etendavad
vabamüürluse suhtes siiani ülimuslikku rolli.
II.3. Vabamüürluse olemus
Eelnevast võib jääda mulje, et vabamüürlus on
olemuslikult liberalistlik-naturalistlikku ideoloogiat propageeriv ja
maailmavalitsemisele pürgiv konspiratiivne poliitiline organisatsioon. Näib,
nagu ei kuuluks tõsiasi, et vabamüürlased oma loožide-siseses tegevuses
kasutavad teatud kvaasireligioosseid (gnostilisi, okultistlikke ja maagilisi)
elemente ja riitusi, nende olemuse juurde, vaid pigem kuulub see
organisatsioonile teatud põnevust ja atraktiivsust andva kombestiku juurde,
olemuslikuks aga on pragmaatiline võimuideoloogia ja maailmavalitsemise
eesmärk.
On piisavat alust väita, et tegelikult on asi vastupidi:
et gnostitsism ja okultism on vabamüürluse keskne, inspireeriv ja olemuslik
element, millest tulenevad ja mille teenistuses on tema poliitiline ideoloogia
ja praktilised eesmärgid.
Aluse selleks väiteks annavad järgmised tõsiasjad:
1.
Vabamüürlus
on salaorganisatsioon. Salaorganisatsioonide puhul lähevad avalikult
deklareeritud ja avalikkusele nähtavad eesmärgid ning organisatsiooni tegelik
eesmärk ja olemus, mida hoolikalt varjatakse või maskeeritakse, omavahel
enamasti lahku. Esimene teenib teist rohkem või vähem petliku fassaadina. Võib
eeldada, et nii on asi ka vabamüürlaste puhul.
2.
Igas
hierarhiliselt korraldatud salaorganisatsioonis on organisatsiooni tõelistesse
eesmärkidesse ja olemusse pühendatud ainult kitsas ringkond juhte. Lihtliikmed,
kelle ülesandeks jääb käskude elluviimine, teavad organisatsiooni eesmärkidest
ja olemusest ainult niipalju, kui on hädavajalik praktiliste ülesannete
elluviimiseks. Vabamüürlaste puhul aga jääb nende gnostitsistlik-okultistlik
element avalikkusele demonstreeritava liberalismi ja humanismi varju,15
osavõtt okultistlikest riitustest on ranges sõltuvuses vabamüürlase
pühitsusastmest ning gnostiliste õpetuste suurimatesse saladustesse
pühendatakse ainult väheseid valituid. Õieti määrab astme hierarhias salaõpetustesse
pühendumise määr, mis omakorda sõltub pühendatava kõlbulikkusest vabamüürlaste
salajaste eesmärkide elluviimiseks.16
3.
Et
peamiselt kabalistliku päritoluga gnoosis on vabamüürluse olemuseks, kinnitavad
ka vabamüürlaste juhtivad ideoloogid ise.17 Kogu vabamüürluse olemus, pühendusastmetel
kõrgemale tõusmise süsteem on rajatud salajase õpetuse, “varjatud tarkuse”,
“tõelise valguse” järk-järgulisele avaldamisele sellele, kes on ülaltpoolt
selle vääriliseks arvatud. Miks see nii on, mõistame paremini siis, kui
vaatleme lähemalt, milline on vabamüürlaste gnoosis, milliseid okultistlikke
praktikaid loožides harrastatakse ning mis on selle kõige eesmärk.
III
VABAMÜÜRLASTE OKULTISM JA GNOSTITSISM
KUI SATANISMI KÕRGEIM VORM.
III.1. Vabamüürlaste okultism
Okultismiks
nimetatakse üldiselt “salajaste õpetuste ning nendega seotud praktikate
kogumit”.18 Õpetuse osas on okultismi põhielementideks
panteism; spiritism (kontaktid vaimudega); keerukas kolmeosaline
maailmasüsteem, milles on oluline osa vaimudemaailmal, maagia
(vaimudemaailma mõjutamine mitmesuguste rituaalsete toimingute abil) ning
sageli õpetus reinkarnatsioonist.19 Kõik need õpetused on vastuolus kristliku ilmutatud
usutõega. Okultistlike praktikate eesmärk on saavutada (maagiliste toimingute
ja vaimude väljakutsumise abil) kontakt kõrgema vaimudemaailmaga, saamaks neilt
salajasi ja “kõrgeimaid” teadmisi või koguni nende rakendamine maagiliste
toimingute abil oma teenistusse. Kuna (heade) vaimude saatmine inimeste
ebaterve uudishimu rahuldamiseks pole kooskõlas Jumala tahtega, on kindel, et
kõik okultistlike praktikate abil väljakutsutavad vaimud on deemonid, kes
astuvad inimestega kontakti ainult selleks, et hukutada nende hingi, neid petta
ning kasutada oma kurjade eesmärkide elluviimiseks.
Vabamüürlaste sümboolikat ja okultistlikke riitusi siin
põhjalikult käsitleda pole mõtet, piisab, kui vaid öelda, et tegemist on
järk-järgulise rituaalse pühendamisega (initsiatsiooniga) pühendatule üldjuhul
tundmatuks jäävate õpetajate käe all ning iga järgmine samm salaõpetuste ja
-praktikate sügavusse toob endaga kaasa ka kohustused, sh vaikimiskohustuse,
mille rikkumise eest ähvardatakse karistada surmaga.
III.2. Massoonide okultismi eesmärk – Saatan (kuidas nad
teda ka ei nimetaks)
Millise vaimudemaailmaga kõrgvabamüürlased oma salajaste
õpetuste ja praktikate abil ühendust võtavad ja milleks, selles suhtes anname
sõna piisavalt pühendatud vabamüürlastele ja illuminaatidele endile.
Oswald Wirth (1860-1943), ajakirja Le Symbolisme
ning samanimelise illuministliku looži asutaja, kirjutab oma raamatutes L´ideal
initiatique ja Le livre du compagnon vabamüürlaste initsiatsiooni
kohta järgmist:
“Lasta ennast saladustesse pühendada on suure kaaluga
otsus, sest see on allkirjaga kinnitatud kohustus. See allkiri, tõsi küll, pole
formaalne, nähtav või väline; seda ei anta verre kastetud sule abil, vaid see
allkiri kui puhtalt moraalne ning mittemateriaalne seob hinge iseenda ees...
Saladustesse pühendatud võtavad vastu reaalsed kohustused õpilase suhtes, keda
nad oma kooli võtavad ning selle tõsiasja jõul on õpilane sellest ajast peale
lahutamatult seotud oma õpetajatega...
Pange tähele, et juhendajad jäävad nähtamatuteks ja
tundmatuteks ning ei suru ennast peale... Vastuvõetud kohustused saavad kogu
edasise tõelise initsiatsiooni lähtepunktiks. Hoiduge seega koputamast templi
uksele, kui te pole otsustanud saada uueks inimeseks...
See oleks illusioon ja eksitus, kui te tahaksite saada
pühendatud tasuta, tasumata oma hingega suure inimehitise, mille plaani
joonestas Universumi Suur Arhitekt, ehitajate vennalikku ühendusse
astumise eest...
Ärge aga nõudke vabamüürlaste suurelt enamuselt
juurdlemist oma tegevuse üle. Nad tegutsevad instinktiivselt, allutades end
saladuslikele traditsioonidele, mis avaldavad sajandite jooksul oma
sugestiivset mõju. Neis traditsioonides sisaldub vabamüürlaste õpetus, mis aga
pole formuleeritud otse. See õpetus – vabamüürlus – on vabamüürlaste jaoks
sama, mis kristlike kirikute jaoks kristlus.
Suur Arhitekt nimelt, kahtlemata vähem transtsendentne
teoloogide Jumalast, kujutab endast vihjet kahtlematult eksisteerivale
olendile, kuna vabamüürlaste ehitus(tegevus) on teatud hirmsa võimsusega
innustava ideaali mõju all. Neist kõrgem jõud innustab vabamüürlasi tegutsema
ning koordineerib nende jõupingutusi intelligentsi abil, mida neil
individuaalselt ei ole. See on see brutaalne tõsiasi, mida annab kinnitada ning
mille ees me aupaklikult kummardame. Tõlgendagu seda igaüks endale omaenda
äranägemise kohaselt...”20
“Kiusataja madu, kes innustab rebima vilja hea ja kurja
tundmise puult, sümboliseerib seda erilist instinkti, mitte enam alalhoidlikku,
vaid kõige õilsamat ja samas kõige peenemat instinkti, mille omaduseks on
kutsuda indiviidides esile vajadust tõusta olemise astmeid mööda üles.
See saladuslik nõelatorge on mootoriks igasugusele
progressile ja kõigile saavutustele, mis laiendavad nii üksikindiviidide kui ka
gruppide tegevusvälja.
See selgitab, miks kuuletumatusele, allumatusele ja
mässule innustava mao olid vanad teokraadid hukka mõistnud, samas kui
pühendatute hulgas jäi ta alati ausse”21
O. Wirthi sõnu kinnitab veelgi selgemalt eelpool mainitud
Albert Pike:
“Mida me peame ütlema pööblile, on see: me austame
Jumalat, kuid see on Jumal, keda austatakse ilma ebauskumusteta. Teile,
Suured Suveräänsed Kindralinspektorid [33. pühitsusastme nimetus], ütleme
seda, mida te peate kordama 32., 31. ja 30. astme vendadele: massoonlikku
religiooni peame meie, kõik kõrgeima astme pühendatud, hoidma kogu oma lutsiferiaanliku
doktriini puhtuses.
Kui Lucifer poleks Jumal, kas siis Adonai (kristlaste
Jumal), kelle teod annavad tunnistust julmusest, sõnamurdlikkusest ja
vihkamisest inimese vastu ning barbaarsusest ja põlgusest teaduse vastu – kas
siis Adonai ja tema preestrid niisama sihiksid tema pihta laimu ja teotusi? Jah,
Lucifer on Jumal ning – kahjuks – ka Adonai on Jumal. Intelligentsed
Zoroastra tunnistajad ning pärast neid gnostikud, manihheistid ning
templirüütlid võtsid ainsa loogilise metafüüsilise kontseptsioonina vastu kahe
omavahel igaveses vaenus oleva jumaliku alge süsteemi. Ning ei tohi uskuda,
et üks on teisest oma jõu poolest tugevam. Seega tõeline ning puhas teosoofiline
religioon on usk Luciferi, kes on võrdne Adonaiga.”22
Natuke lutsiferiaanlikku poeesiat (andes edasi ainult
mõtte):23
“Mis puutub Sinusse, oo Lucifer, täht mis langes taevast,
tark hiilgus, mis paisatud pimedusse,
ingel, kes Sa tõstad kõrgele oma taltsutamatu raevu
ning täidad kõik rinnad mässulauludega,
ainult tänu Sinule sain ma tundma põlgust
Issanda ja tema vihatud vägevuse vastu
ning tundsin – skeptik, pilkaja, peaaegu ateist –
põletava armastuse sõnulseletamatuid naudinguid.
Sa avasid mu ees sügavate joobumuste ookeani
ning keegi ei suutnud kuivatada neid mäslevaid laineid.
Sina õpetasid mind hindama põrgu võlusid!
Tõsi, seal on kannatus – kuid on ka nauding,
sest välja valada saab oma raevu. Oo Lucifer,
mu homne timukas, annan Sulle au, Sind armastan!”
Sekundeerigu eelpool toodule veel järgmine varjamatult
satanistlik ood või palve:
“Tahan täna sind kaitsta, oo Saatan, meie vend orjuses,
igaveseks ajaks hukka mõistetud, Jumala headuse Suur Vastane, Saatan, inimeste
vend... Ma ei pöördu Lääne vana Jumala poole, kes toitub Kristuse verest, vaid
Sinu poole, oo Saatan, meie vend, pööran ma oma usaldava pilgu.”24
Avalikkuse ees ning vabamüürluse alg- ja keskastmete
tasemel propageeritakse liberalismi ja humanismi, inimese sõltumatust Jumalast
ning saatanlikku uhket mässumeelsust Jumala vastu, vahel agnostitsismi või
otsese ateismi kujul, sisendades, et “vabastatud inimene” on iseenda ainus
peremees ja Jumal, et inimene on loomult hea ning iseeneses piisav oma
ülesannete täitmiseks ning et ta ei vaja kellegi üleloomulikku armu, abi ja
päästmist. See on rünnak inimest ainsa tõelise Jumalaga siduvate
kuulekuse ja armastuse sidemete purustamiseks. Vabamüürluse kõrgematel astmetel
hakatakse üha rohkem rääkima salapärasest Universumi Suurest Arhitektist
kui tõelisest Jumalast, kes on (mittepühendatute laiadele massidele) tundmatu,
kelle tõeline nimi on väljendamatu ning kes juhib maailma ja inimkonna arengut
oma plaani kohaselt. Kui nii, siis ei saa (kõrgvabamüürlaste tegeliku
salaõpetuse alusel) inimene olla autonoomne, ei saa olla iseenda
Jumalaks, nagu kuulutatakse profaanidele ja lihtsatele looživendadele, vaid ta
peab alluma Universumi Suure Arhitekti plaanidele (vt eelpool O. Wirth).
Kui side tõelise Jumalaga ehk tolle “türanliku Adonaiga” on kord kuuletumatuse
ja mässu kaudu purustatud, asetatakse vabamüürlase silme ette teine, saladuslik
ja tundmatu Jumal, kes pidavat olema see tõeliselt tõeline ning kes avaldab end
teadmishimulisele vabamüürlasele sammhaaval pühendatute käe all, siis, kui need
leiavad kandidaadi olevat piisavalt sobiliku salaõpetuse “puhtaima valguse”
vastuvõtmiseks. Nüüd hakatakse “türanlikust Adonaist” ehk kristlaste Jumalast
vabastatud inimest (kes ei pidanud vajama ju kellegi üleloomulikku abi),
sammhaaval ja ettevaatlikult, et liialt eredast “valgusest” pimestatud inimene
äkki ära ei kohkuks ja tagasi ei põrkaks, siduma ühe teise Jumalaga, keda tal
pidavat väga vaja olema ning kes nõuab temalt samasugust kuulekust ning oma
tahte autonoomiast loobumist kui temalt nõudis kunagi too “türanlik Adonai”:
“Selline on, nagu me teame, kaasaja inimese õnnetu
olukord, et ta pole mitte ainult omal jõul võimetu jõudma eesmärgini, vaid ta
pole ka võimeline tegema sel teel kasvõi ühtki sammu ilma teise toetava käe
abita, tema abita, kes avab talle sissepääsu õigele teele ning toetab teda
edasisel eluteel.
Samuti on teada, et see vägev käsi on ühtlasi ka teostav,
tark ning tegev põhjus, et tema silm näeb kõike, et tema abi toetab kõike
ajalises maailmas. Kui nii, kui tema seadused on ülimuslikud ja teisi
välistavad, kuidas siis inimene oma nõrkuses ning suurimas vaesuses võib
hakkama saada ilma sellise abita?
Seega on hädavajalik, et ta [“vabastatud inimene”]
tunnistaks uuesti nii selle esmapõhjuse olemasolu kui ka tema abi
hädavajalikkust oma õiguste taastamiseks. Ta peab samuti tunnistama, et kui
ainult tema suudab täielikult rahuldada kõik tema soovid teda kimbutavates
raskustes, siis on inimese esimeseks ja kõige kasulikumaks kohuseks lahti
öelda omaenese nõrgast tahtest ning sellest valesärast, millega ta püüab
ilustada oma eksimusi. Ta peab täielikult ning jagamatult andma end selle
võimsa põhjuse hoolde, sest tema on praegu ainus teejuht, keda endale valida.
Tõesti, tema on ainus ülim võim, mis on võimeline
parandama nii kurja, mille tegi teine inimene, kui ka selle kurja, mille
inimene tegi iseendale; kuna tema silmad on pidevalt pööratud tema poole nagu
ka kõigi nelja ilmakaare poole. Kuid inimene, kellel on samasugune vaimne ja
hävimatu olemus nagu temalgi, on tema jaoks hindamatu väärtusega...
Ta ei tohiks rohkem kahelda selles, et lähenedes sellele
jõule, ei lähene ta mitte üksnes ainsale tõelisele valgusele, mille
osaliseks võib ta saada ning et ta leiab lepingus temaga mitte ainult kogu
teadmise [tunnetuse, gnoosise], vaid veel enam, ta leiab temalt ka kogu
teadmise iseenda kohta...
Miks siis küll ei või ma eest rebida seda katet, mida ma
ees hoian? Miks ei või ma nimetada selle head tegeva põhjuse nime, mis on puhas
jõud ja täiuslikkus, millele ma tahaks pöörata kogu maailma tähelepanu? Kuid
kahjuks, ehkki see väljendamatu olend, loomuse võti, lihtsate südamete armastus
ja rõõm, tarkade tõrvik ning isegi pimedate salajane tugi ei lakka toetamast
inimesi igal nende sammul, nagu ta ka juhib ning kannab hoolt kogu maailma
asjade eest; jah, kahjuks on tema nimi, mis teda kõige paremini väljendab, selline,
et piisab ainuüksi selle väljaütlemisest, ning enamik ei taha uskuda tema
voorustesse ning ütleks lahti kogu minu õpetusest. Seega tähendaks selle olendi
otsene ja selge nimetamine hoopis kaugenemist sellest üllast eesmärgist,
milleks on tema austamine.
Eelistan seega usaldada oma lugejate teravat mõistust,
seda, et hoolimata katetest, mille taha varjasin tõe, on intelligentsed
inimesed võimelised seda mõistma ning et tõelised inimesed, jah, isegi rikutud
inimesed maitsevad tema tarkust ning ei suuda vastu panna tema
külgetõmbejõule.”25
Selle teksti esimene pool võiks olla selles väljendatud
ideede poolest pea täielikult kristlik, kui ta poleks mitte suunatud Kristuse
antipoodile ja vaenlasele, Luciferile, kui üleloomulik usk poleks seal
asendatud gnostilise valguse ja tunnetusega, Püha Vaimu sisendused jumaliku
armu läbi Luciferi kiusatuste ja sisendustega ning jumalik ettehooldus Saatana
ja tema deemonite kogu maailma hõlmava destruktiivse ja orjastava tegevusega.
Tuleb meelde Kristuse kiusamise stseen kõrbes (Mt 4, 1-11), milles
Saatan lubab Kristusele absoluutset võimu terve maailma üle, kui ainult Kristus
teda kui Jumalat kummardaks – mida ta aga tegelikult anda ei saa, sest selleks
peaks ta olema sama kõikvõimas kui Jumal, mis aga on võimatu, sest ka Saatan on
kõigest loodu ning on ontoloogilisel (olemise) tasandil absoluutselt sõltuv
Jumalast. Claude de Saint-Martini tekst demonstreerib suurepäraselt selle
teoloogilise tõe paikapidavust, et Saatan ei suuda luua midagi positiivset ja
originaalset, vaid pärast Jumala seatud korra hävitamist püüab ta mannetult
järele ahvida Jumala tegevust: nimelt luua oma antikirik ja antireligioon, oma
teokraatlik ühiskond; bluffida ennast Jumalaks ning lõpuks nõuda inimestelt
sedasama religioosset austust, mida inimene saab ja tohib osutada üksnes
tõelisele Jumalale, oma Loojale ja Lunastajale. Tõsi küll, seda austust saab ta
(esialgu?) nõuda üksnes vähestelt väljavalitutelt, sest masside mälust on
üliraske kustutada teadlikkust sellest, kes tegelikult peitub Luciferi nime taga.
Seega osutub vabamüürlaste astmeline
initsiatsioonistruktuur koos vabamüürlusest kõrgemale ulatuvate
lutsiferiaanlike initsiatsioonidega saatanlikult geniaalseks
manipulatsioonisüsteemiks, et võõrutada inimene esmalt tema viimsetest
sidemetest tõelise Jumala, religiooni, traditsiooni ja Kirikuga ning allutada
ta seejärel samm-sammult Jumala antipoodile, antireligioonile,
lutsiferiaanlik-gnostilisele traditsioonile ning antikirikule. Algajale
vabamüürlasele selgitatakse, et vabamüürlus on iga (ka kristliku) religiooni
suhtes tolerantne organisatsioon, ainult et selle õilsad ideed ulatuvad üle iga
religiooni piiratuse, üldhumanistlike väärtuste pinnale. Seepärast võib
vabamüürlaste hulka astuja olla kas katoliiklane, protestant, budist või
ateist, peaasi, et ta oma religioosset maailmavaadet ainuõigeks ei peaks ning
tunnistaks vabamüürlaste ühiseid ideaale (millest ta alguses, tõsi küll,
peale mõnede paatoslike üldsõnaliste loosungite midagi ei tea, kuid mida ta
õpib tundma järk-järgulise saladustesse pühitsemise käigus). Algajatele
selgitatakse, et vabamüürlik ideoloogia tunnistab Jumala kui mõistusliku
kõrgeima loova jõu olemasolu, kusjuures see Jumala-kontseptsioon on
täielikult ratsionalistlik ja deistlik (s.t eitab Jumala
üleloomulikku ilmutust ning Jumala üleloomulikku sekkumist maailma ajaloo
käiku, sh imede ja inkarnatsiooni võimalikkust, samuti Jumala ettehooldust ja
maailmavalitsemist loomulikul tasandil). Sügavamale vabamüürlaste saladustesse
pühendatutele õpetatakse, et selle vabamüürlaste Jumala näol on tegemist salapärase
Universumi Suure Arhitektiga. Vähestele pühendumise astmetel päris tippu
jõudnutele avaldatakse lõpuks, et Universumi Suur Arhitekt on Lucifer
ning et see Lucifer, ehkki ta pole ainus Jumal, vaid omab konkureerivat kurja
Jumalat Adonaid ehk Kristuse Jumalat, on siiski ka tõeline Jumal ja nimelt hea
Jumal, vabaduse ja valguse allikas, keda vabamüürlased kummardavad ja
teenivad. Ka kõrgvabamüürlaste loožides harrastatakse maagilisi rituaale ja
peetakse musti missasid,26 kuid neil osalemiseks on vaja olla
piisavalt pühendatud “lutsiferiaanlikku doktriini kogu tema puhtuses”.
Nii avaldub vabamüürlus, mis avalikkuse ning suure
enamuse lihtsate vabamüürlaste ees esitleb end ratsionalistliku, deistliku või
Jumala küsimuses lausa ükskõikse agnostilise filosoofiana, oma sügavama olemuse
ja inspireeriva ning juhtiva allika poolest – mis on teada ainult kõrgeimate
pühitsusastmete omanike kitsale ringkonnale – intellektuaalse ja praktilise
lutsiferianismina.27
On vaja üksteisest eristada satanismi ja
lutsiferianismi. Lutsiferianism erineb satanismist üksnes nüansi, kuid
olulise psühholoogilise nüansi poolest, ehkki oma kultuse objekti, olemuse ja
tagajärgede poolest on see temaga samane. Satanistlike sektide primitiivne
satanism oma varjamatult julmade riituste ja sümboolikaga, agressiivse
käitumise, ühemõtteliselt ja varjamatult destruktiivse olemuse ja mõjuga
(Saatana kui personaalse kurjuse teadlik teenimine) puudutab peamiselt
satanismi ohvriks langenud üksikisikuid – see on praktiline satanism
rumala ja kasutu pööbli jaoks. Kõrgvabamüürlaste, s.t Suurte Suveräänsete
Kindralinspektorite (vt eespool A. Pike juhendit) ja illuminaatide-gnostikute
lutsiferianism seevastu on märksa peenem, sügavam ja ühiskonnaohtlikum.
Lutsiferiaanliku doktriini saladustesse pühendatud teenivad Luciferi kui
valguse ja tõe toojat, head jumalat – vastandades teda Jahwele kui kurjale
Jumalale ja väites, et Saatan ei ole Luciferi tõeline nimi; nad ei nimeta ka
Luciferi kunagi kurjuse vaimuks, nagu seda teevad satanistid. Vähesed inimesed
on valmis teadlikult ja vabatahtlikult teenima maskeerimata kurjust: enamik
inimesi vajab igasuguseid “õilsaid” illusioone ja ettekäändeid oma südametunnistuse
rahustamiseks – niikaua, kui see endast veel mingilgi moel märku annab.
Pühendunud lutsiferiaanlased peavad satanismi lutsiferianismi kui ainsat
tõelist religiooni (!) võltsivaks hereesiaks.28 A. Pike keelas oma juhtimise all olevates
loožides isegi Saatana nime kasutamise ükskõik mis asjaoludel. Seepärast
nimetame, eristamaks vabamüürlaste õilsate fraaside ja valedega maskeeritud
Saatana teenimist satanistlike sektide varjamatust kurjuse teenimisest,
kõrgvabamüürlaste okultismi ka lutsiferianismiks, kuigi objekt on
mõlemal pseudoreligioonil sama. Vabamüürlus ja illuminaatlus kui
“härrasrahva” elitaarne satanism seab endale tavalisest satanismist märksa
laiemad ja ühiskonnaohtlikumad eesmärgid, nimelt Universumi Suure Arhitekti
joonestatud uue maailmakorra ehk Luciferi impeeriumi ehitamise terves
maailmas. On selge, et Saatan annab talle oma hinge (vt eelpool O. Wirth)
pühendanud isikute käsutusse kogu enda ning oma liitlaste jõu ja tarkuse. Tänu
sellele ja tänu konspiratiivsete organisatsioonide ülemaailmsele võrgule ning
looživendade salajasele ringkäendusele on vabamüürlased saavutanud suure mõju
ja võimu ühiskonnas. See mõjuvõim omakorda muudab vabamüürluse paljude silmis
ihaldatud vahendiks kiirel ja lihtsal karjääritegemisel.
III.3. Kokkuvõte
Nagu pühendatute endi tunnistuste alusel nägime, on
vabamüürluse olemuseks teoreetiline ja praktiline lutsiferiaanlik salateadus,
kusjuures avalikkuse ning ka algajate vabamüürlaste eest on õpetuse olemus ja
allikas hoolikalt varjatud ning avaldub järk-järgult alles pühendamise käigus.
Kuna enamik vabamüürlasi ei jõua (see tähendab: neid ei lasta) esimestest
pühitsusastmetest kaugemale, siis jääb vabamüürluse tegelik lutsiferiaanlik
olemus põhiosale vabamüürlastest täiesti tundmatuks, ning nad võivad seda
ainult ebamääraselt aimata ja oletada. Nad on ainult manipuleeritavad
tööriistad illuminaatide jt kõrgemate gnostiliste salaordude liikmete käes, kes
omakorda on tööriistadeks Luciferile ehk Saatanale. Ehkki (avalikkuse ees)
deklareeritult areligioosne või religioonideülene, on vabamüürlus oma tegeliku
olemuse poolest antireligioon ehk antikristlik Saatana religioon.29
IV
VABAMÜÜRLUSE STRUKTUUR JA TEGEVUSMEETODID.
TEMA SISEMINE HIERARHIA
IV.1. Loožide sisemine struktuur
1.
Vabamüürlaste
looži liikmeks saamine (enamasti), igal juhul aga tõus pühitsusastmeid mööda
toimub ülaltpoolt teostatava jälgimise, väljavalimise, kutsumise ja
initsiatsiooni meetodil. Vabamüürlaste eesmärkidele kasulikku isikut
jälgitakse, tema kohta kogutakse andmeid ning jälgitava oletatava sobivuse
(väljapaistev ühiskondlik positsioon või tähtis ametikoht, kõrged tutvused,
moraalne selgrootus, karjerism jt vajalikud omadused) korral tehakse talle lõpuks
kaudne ettepanek astuda ühe õilsate ideaalidega võimsa vennaskonna liikmeks.
Veelgi põhjalikum jälgimine ja väljakoolitamine, vastavalt sobivusele ka avanss
pühitsusastmetes toimub pärast looži astumist (vt Piccolo Tigre,
märkuses 27). Pikaajaliseks eesmärgiks on terve ühiskonna eliidi värbamine,
selle moraalne rikkumine, indoktrinatsioon ja rakendamine oma eesmärkide
teenistusse.
2.
Vabamüürlaste
seesmine hierarhia põhineb pühitsusastmetel. Neid on 33, kuid kõiki neist ei
praktiseerita, nt kaasaja Prantsusmaal on ainult 8 astet. Ka loožid on
pühitsusastmete alusel jagatud hierarhiasse. Esimesed kolm astet (õpilane, sell
ja meister) moodustavad alama, nn “sinise vabamüürluse”, millest on võrdlemisi
lihtne välja astuda. Sellel tasemel jääb peatuma vabamüürlaste enamik.
3.
Nii nagu
loožil on väline ja seesmine õpetus, on tal ka väline ja seesmine hierarhia.
Loožide administratiivses organisatsioonis ehk välises hierarhias on juhid
valitavad (looži meister ja loožide ühenduse suurmeister on välise hierarhia
ametid) – seal liigub võim alt üles. Looži seesmist ja salajast hierarhiat
nimetatakse kabeliks või templiks ja see ei kattu välise ehk
administratiivse hierarhiaga – teisisõnu, administratiivne võim ja tegelik
vaimne autoriteet, kes määrab eesmärgid ja ideoloogia, on omavahel lahutatud.
Seesmises ja salajases hierarhias ehk kabelis, mis kujutab endast
initsiatsioonilist (rituaalset), õpetuslikku ja ideoloogilist autoriteeti,
liigub võim ülalt alla – kas kõrgema looži või kõrgemate salaordude liikmete
kaudu.
4.
Oma uut
pühitsusastet ja tõusu kõrgemasse looži hoitakse alamate astmete vabamüürlaste
eest üldjuhul saladuses. Üks vabamüürlane võib olla korraga mitme oma astme või
madalama astme vabamüürlasi koondava looži liige.
5.
Loožid
on jagatud hierarhiasse üksteisele ülesehituvate püramiidiastmete põhimõttel.
Ideoloogilised põhimõtted, käsud ja eesmärgid liiguvad anonüümselt püramiidi
tipust alla, seevastu püramiidi tippu alt üles liigub ainult kasulik
informatsioon alumistel astmetel toimuva kohta. Püramiidi tipp teab alusest
kõike, püramiidi alus tipust ainult seda, mida tipp heaks arvab allapoole
jagada.
6.
Mõned
intellektuaalses kurjuses andekamad vabamüürlased on peale tavaliste
vabamüürlaste loožide ka mitmesuguste gnostiliste salaordude liikmed, kuhu
kuulumist nad oma tavaliste loožikaaslaste eest varjama peavad (seda isegi oma
looži juhi eest, kui too pole piisavalt pühendatud kõrgematesse,
lutsiferiaanlikesse saladustesse). Nemad on ka looži tegelikeks vaimseteks
autoriteetideks loožisisese kabeli juhtidena, salajaseks sidekanaliks
lutsiferiaanlike ordude ja vabamüürlaste loožide vahel, vabamüürluse
lutsiferiaanlikeks inspiraatoriteks. Vabamüürlased on neile ordudele ainult käsutäitjateks ja
musta töö tegijateks.
IV.2. Loožide tegevusmeetodid
1.
Igal
alama astme looži koosolekul osaleb alati kasvõi üks kõrgema looži liige,
enamasti sel viisil, et looži liikmed ei tea, kes see nende hulgast on.
Seevastu mitte keegi alama looži vabamüürlastest ei tea, millest räägitakse ja
mida otsustatakse kõrgema astme loožide koosolekutel, kuna neil osalemine on
keelatud ning võimatu. Iga piisavalt edasijõudnud vabamüürlase, mitme erineva
looži liikme põhiliseks kohuseks on osalemine alama astme loožide, samuti
vabamüürluse huviorbiiti kuuluvate infiltreeritavate organisatsioonide
koosolekutel, ülaltpoolt saadud juhiste ja ideede vahendamine allapoole ning
neil koosolekutel kogutud tähelepanekute ja informatsiooni edastamine oma astme
looži koosolekule või juhtidele. Vabamüürlus on seega üksteisele astmeliselt
ülesehituvate salajaste ühingute püramiid, milles iga astme liige tunneb oma
ning mõnede alamate astmete loožide liikmeid ja nende saladusi, seevastu ei
tunne oma loožist ülespoole jäävaid ülemusi ega tea, millest mõeldakse ja mida
otsustatakse ülalpool. See
asjaolu võimaldab salajaste informaatorite ja salajaste inspiraatorite
(salajaste ülemuste) tegevust, kes läkitavad anonüümseid ning enamasti
kaudselt, veenvate sugestioonidena antud juhiseid püramiidi astmeid
mööda ülalt alla.
2.
Kui
vabamüürlane valitakse kõrgemale astmele (või kõrgemasse looži), siis:
·
ta
madalamale astmele enam tagasi ei lange;
·
tema
valib välja kõrgema astme grupp (kas omas loožis või kõrgemal), kes teda kutsub
ja saladustesse pühendab. Seevastu administratiivsete ametikohtade täitmine
toimub loožisiseste valimiste teel ja pole otseses seoses pühitsusastmega;
·
avansi
puhul kõrgemasse looži ei tea tema senised loožikaaslased üldjuhul tema uut
pühitsusastet ja loožikuuluvust, ehkki ta jätkab nendega tihedate kontaktide
hoidmist ning ametlikku osalemist nende koosolekutel. Seega muutub ta
informaatoriks kõrgema looži jaoks ning juhiste edastajaks alama looži jaoks.
3.
Kui kaks
või kolm räägitavas eelnevalt omavahel kokku leppinud vabamüürlast osalevad
mingi alama looži koosolekul, võivad nad kergesti ning efektiivselt esitada oma
koosolekule sugestioone, kuna nende eelnev salajane kokkumäng neis küsimustes
jääb teadmata ülejäänutele (jälgede peitmiseks võivad nad mängida ka omavahelisi
erimeelsusi ja neid dialektiliselt ettekavatsetud tulemuse suunas juhtida).
Juhiseid esitatakse harva otseste käskude ja juhtnööride kujul, vaid
sisendustena, ettepanekutena, lahendustena, isegi vahetult koosoleku käigus
tekkinud “hiilgavate ideedena”. Samamoodi osalevad vabamüürlased ka nende poolt
infiltreeritavate mittevabamüürlaslike organisatsioonide koosolekutel, juhtides
otsuseid ja tegevust vabamüürlaste eesmärkide poole, milleks rahulikel
(mitterevolutsioonilistel) aegadel on suunatud ideoloogiline
evolutsioon vabamüürlaste kujundatava, arendatava ja kontrollitava
“poliitilise korrektsuse” suunas, ühiskonna ideeline ettevalmistamine
järgnevaks revolutsiooniks.30
4.
Oma
tegevuses väljaspool loože infiltreerivad vabamüürlased kõiki vähegi olulisi
organisatsioone, parteisid, ühinguid ja koosolekuid. Piisab paarist-kolmest
üksteisega kokkumängivast vabamüürlasest ja pidevalt ning järjekindlalt
infiltreeritud grupp muutub aegamööda ise kas vabamüürlasliku ideoloogia
kandjaks, vabamüürlaste poolt varjatult suunatuks või siis vähemalt lõhestatuks
ja oma eesmärkide realiseerimise suhtes vähem või rohkem töövõimetuks.31 “Kui Suure Looži spiiker on giscardistliku linnapea
nõunikuks ühes edelaosa suures linnas, tema kantsler aga nõunikuks ühe põhjaosa
suure linna sotsialistliku linnapea juures, tuleb eeldada, et see, mis neid
mõlemaid ühendab, asub kõrgemal konkreetsetest poliitilistest erimeelsustest.”32
Sel kombel on vabamüürlaste tegevus suunatud pidevalt nii võimulolevate kui ka
opositsiooniliste parteide infiltreerimisele ja manipuleerimisele, juhtides
mõlemaid lõppkokkuvõttes dialektiliselt ühes suunas.
5.
Loožiliikmed
koguvad pidevalt informatsiooni nii oma huviorbiiti kuuluvate
mittevabamüürlaste (loožikandidaatide, samuti avaliku elu tuntud tegelaste ja
oma ohtlike vaenlaste) kui ka omaenda loožikaaslaste kohta. Erilise tähelepanu
all on moraalselt kompromiteeriv informatsioon (vt Piccolo Tigre märkuses
27). See võimaldab ohtlikke vaenlasi vajaduse korral šantažeerida või
moraalselt hävitada, loožiliikmeid aga seada oma ülemustest moraalsesse
sõltuvusse, takistades niimoodi väljaastumisi ja reetmisi.
6.
Kõikide
institutsioonide infiltreerimise praktiline eesmärk on järk-järguline salajase
võimu haaramine terves ühiskonnas, kõigi oluliste institutsioonide ning ametite
plaanipärane hõivamine vabamüürlaste või vähemalt massoonliku ideoloogia mõju
all olevate isikute kätte, eriti aga ühiskonna eliidi värbamine ning korrumpeerimine.
Ringkäenduse meetodil tegutsev praktiliste karjeristide salaühing – milline
suurepärane väljamõeldis! Vendade ringkäendus kaitseb loožiliikmeid ka nende
vastu korruptsioonis ja muudes ametiseisundi kuritarvitustes tõstatatud
süüdistuste puhul. Äärmisel juhul võib oma ametis “veidi liialdanud” looživend
arvestada oma üleviimisega vähem silmapaistvale ametikohale.
7.
Vabamüürlased
jagunevad sõltuvalt oma ülesannetest ja taktikast rahumeelseteks ja võitlevateks
rühmadeks. Rahulikel aegadel on rahumeelsete rühmade ülesandeks
ühiskondliku arvamuse suunatud evolutsioon, ettevalmistustöö ühiskondlikuks
murranguks (revolutsiooniks).33 Kui olukord on revolutsiooniks küps, asuvad
tegevusse vabamüürlaste võitlevad rühmad, rahumeelsed aga sulgevad
oma loožid ning lähevad põranda alla, et keegi ei saaks neid süüdistada
koostöös revolutsionääridega ning et revolutsiooni ebaõnnestumise, s.t võitlevate
rühmade purukslöömise, jälitamise ja vangistamise korral oleks tagatud
vabamüürlaste töö rahulik jätkamine. Revolutsioonide ajal hukkub vabamüürlaste
endi käe läbi ka hulgaliselt teisi vabamüürlasi (nii oli see juba Prantsuse
revolutsiooni ajal), kuid hukkunud on enamasti madalamate astmete
vabamüürlased, etturid alati varjujäävate suurte ülemuste mängus.34
8.
Vabamüürlaste
destruktiivne tegevus ühiskonnas põhineb neljal põhimõttel, need on: vabadus,
võrdsus, vendlus ja juhtimine (manipuleerimine) varjatud juhtide poolt. Vabaduse
all mõistetakse vabanemist igasuguse transtsendentse (loomuliku või
üleloomuliku) korra, eelkõige aga objektiivse tõe siduvuse alt. Võrdsuse
all – vabanemist igasuguse loomuliku hierarhia autoriteetide alt (kelle võim
pärineb Jumalalt – Rooml 13, 1). Vendluse all (mis nõuab
kohastumist enamuse arvamusega) – kõikide religioossete, filosoofiliste,
moraalsete ja poliitiliste tõdede taandamist kõikide aktsepteeritavale ja
jagatavale miinimumkonsensusele. Allumise all tundmatutele juhtidele
mõistetakse (enamasti mitteteadlikku) juhindumist kõrgemalt poolt seatud ja
tundmatule lõppeesmärgile suunatud juhistest. Sellise protsessi tulemuseks on
konstrueeritud doktriini (ideoloogia) järk-järguline vastuvõtmine ja levik
esmalt loožides ning sealt edasi loožiliikmete poolse kõikehõlmava
infiltratsiooni ja avaliku arvamuse suunatud töötlemise kaudu järk-järgult
terves ühiskonnas, kuni selle valitsevaks muutumiseni. See on inimeste vaimne
orjastamine juhitult (r)evolutsioneeruva “poliitiliselt korrektse maailmavaate”
diktatuuri all.
9.
Vabamüürlased
on asutanud või infiltratsiooni teel järk-järgult üle võtnud ja oma eesmärkide
teenistusse rakendanud kümneid ja sadu erinevaid organisatsioone väga
erinevatel elualadel, mille humanitaarsetel, kultuurilistel, karitatiivsetel,
huvialalistel jms põhieesmärkidel pole pealtnäha midagi ühist vabamüürluse
eesmärkidega. Kuid seda parem on liikmeskonnas olevatel vabamüürlastel selliste
organisatsioonide põhieesmärkide kattevarjus ning nendega läbipõimitult
organisatsiooni liikmeskonna hulgas ka oma humanistlik-liberalistlikku
ideoloogiat levitada ning organisatsiooni liikmeid jälgides nende hulgast
sobivaid loožikandidaate välja valida. Sellisteks selgeteks vabamüürlaste
indoktrinatsiooni- ja värbamisklubideks ühiskondliku eliidi hulgas on
filantroopilised organisatsioonid nagu Rotary Club ja Lions Club,
noorsoo hulgas YMCA (eesti k. NMKÜ). Kirjanike hulgas külvab
loožidest pärit intellektuaalse diversiooni seemet PEN Club. Tuntumatest
loožide tugeva mõju all olevatest ühingutest tasub veel mainida Esperantistide
Klubisid, Iisraeli Sõprusühinguid, Ku Klux Klani, Old
Fellows’it. Kümned ja sajad muud erinevate elu- ja tegevusalade inimesi
koondavad ühingud on lihtsalt infiltreeritud ja poliitiliselt korrektsest
ideoloogiast läbi imbunud.
IV.3. Kokkuvõte
Eelpoolkirjeldatud asjaolud võimaldavad ja selgitavad
näiliselt võimatu ja seletamatu nähtuse olemasolu: see on salajase võimu
nähtus, mis edastab salaja ja anonüümselt oma käske, jälgib, plaanib ja juhib
salaja kõike toimuvat ning mis on märkamatult saavutanud määratu poliitilise
mõjuvõimu, olles tegev kõikides Lääne tsivilisatsiooni olulisemates
poliitilistes sündmustes rohkem kui kahe viimase sajandi vältel.
V
VABAMÜÜRLUS JA KÕRGEMAD GNOSTILISED SALAORDUD. INTERNATIONAL
BANKERS, SIONISM
JA SALAJASED ÜLEMUSED
V.1. Vabamüürlus ja juudid. B’nai B’rith
Eelpool nägime juba, kuivõrd on vabamüürlaste
salaõpetused mõjutusi saanud judaismist, eelkõige kabbala’st, nii et
vabamüürlaste filosoof Albert Pike ei kõhkle väitmast: “Tõed, mida
vabamüürlased levitavad, põhinevad juutide salajasel traditsioonil, mida
tuntakse kabalistliku gnostitsismi nime all ning mis vabamüürlastele
pärandati templirüütlite vahendusel”.35 Oma raamatus Morals And Dogma
kinnitab A. Pike korduvalt, et vabamüürlus on religioon (NB!), mis
toetub kabbala’s sisalduvale juudi salajasele filosoofiale. Talle
sekundeerib Arthur Waite: “Ühelt (pühitsus)astmelt teisele liikudes võib
tähele panna, et hierarhia astmetel kõrgemale tõustes ilmneb see institutsioon
(vabamüürlus) üha rohkem kabalistlikuna”.36
Teine juutidega seonduv märkimisväärne asjaolu on see, et
juudid on ainus rahvus, kel muidu programmiliselt kosmopoliitilises,
s.t rahvusi ja rahvuslikku alahindavas või lausa eitavas vabamüürluses on
oma puhtrahvuslik loož (õieti loožide ühendus) – B’nai B’rith (tõlkes
Lepingu pojad), mis asutati New Yorgis 1843. aastal ja millel on üle
maailma rohkem kui pool miljonit liiget. Seega tohivad juudid olla
üheaegselt nii oma rahvusliku, B’nai B’rith’i, kui ka tavaliste, s.t
kosmopoliitiliste loožide liikmed. Arvestades koosolekute ja
organisatsioonide varjatud suunamise meetodit (vt eelpool, IV.2.), võivad need
asjaolud B’nai B’rith’ile, s.t juudi rahvusest vabamüürlastele,
hõlpsalt kindlustada varjatud ideelise kontrolli ja juhtiva rolli kõikide
teiste loožide üle.37
V.2. Salajased Ülemused. Illuminaadid ja teised
lutsiferiaanlik-gnostilised salaordud. Juutide juhtiv roll neis
Maailmas on kümneid tuhandeid erinevaid vabamüürlaste
loože, kuid kõigil on oma põhiolemuses ühed ja samad ideed ning eesmärgid.
Samuti on nad oma eesmärkide realiseerimisel – nii üksikutes maades kui ka
ülemaailmselt – tegutsenud pika aja vältel erakordselt järjekindlalt, püsivalt
ja edukalt. Väljapaistva prantsuse vabamüürluse-uurija Leon de Poncins’i
arvates “osutuks see kõik raskesti mõistetavaks ja seletatavaks, kui me ei
võtaks eelduseks salajase rahvusvahelise inspireeriva keskuse olemasolu. Igal
juhul võib öelda ainult niipalju, et kui selline keskus eksisteerib, siis
asetseb see üle vabamüürluse, mis on tema käes vaid vahendiks”.38
Kui vabamüürlust defineerida kui erinevate
salaorganisatsioonide hierarhilist püramiidi (IV.1., p. 5 ja IV.2. p. 1), siis
ei pruugi ühe rahvusvahelise superlooži või gnostilise salaordu käsitlemises vabamüürluse
koostisosana ja sama superlooži või ordu käsitlemises (mujal või mõne teise
autori poolt) üle vabamüürluse seisvana olla mingit olemuslikku
vastuolu. Nimelt võib üks rahvusvaheline superloož või illuminaatlik salaordu
koosneda kõrgeimate pühitsusastmete vabamüürlastest, alamate loožide
(tegelikest) juhtidest ja etendada viimaste suhtes suunavat ja juhtivat rolli,
millest enamikul vabamüürlastest aimugi pole või mida nad ainult oletada
võivad. Seega, kas nimetada vabamüürlaste rahvusvahelist lutsiferiaanlikult
valgustatutest koosnevat juhtivat kihti üldistavalt kõrgvabamüürlasteks,
või paigutada see koondnimetuste illuminaadid, Salajane Keskus
või Salajased Ülemused all üle vabamüürluse, pole asja olemuse ehk
püramidaalse võimusüsteemi mõistmisel niivõrd oluline – küsimus on ainult
selles, kuhu ühes terviklikus ja hierarhiliselt organiseeritud süsteemis
see tinglik piir või piirid tõmmata. Autorid kalduvad arvama, et
lutsiferiaanliku hierarhia tippu ja selle omavahelisi alluvussuhteid täpselt ja
usaldusväärselt tuvastada polegi võimalik (v.a juhul, kui hierarhia tipust
otsustab keegi lutsiferiaanlikus vandenõus osalemise lõpetada ja terve süsteemi
paljastada). Seepärast on järgmine loetelu mõeldud pigem viidetena kõige
tõenäolisemate kahtlusaluste ringile.
Kust siis otsida neid lihtvabamüürlasi juhtivaid,
Luciferi poolt valgustatud Salajasi Ülemusi?
V.2.1. Illuminaadid, karbonaarid ja marksistlikud revolutsionäärid
Enamik salaühingute uurijaid viitab esmajärjekorras 1776.
a. Bayeris Albert Weisshaupti asutatud illuminaatide ehk valgustatute
salaordule ja selle tänapäevastele ideelistele või organisatsioonilistele
järglastele. Illuminaatide iseärasuseks on range hierarhiline, jesuiitide
ordult kopeeritud süsteem, absoluutne kuulekus ning üksikasjalikult
väljatöötatud teooria ühiskonna ideoloogilisest manipuleerimisest ning
vandenõude ja revolutsioonide pikaajalisest järjekindlast organiseerimisest,
vaimseks aluseks oli kabalistliku päritoluga lutsiferiaanlik gnostitsim (ordu
algusaastatel käis võitlus varjamatu satanismi ja lutsiferianismi pooldajate
vahel, lõpuks jäid peale viimased), ideoloogiaks utoopiline kommunism. 1782. a.
otsustati Wilhelmsbadis illuminaatide ordu ja vabamüürlaste liitumine
(tegelikkuses võtsid illmuminaadid vabamüürlaste juhtimise üle viimaste
organisatsioonilise iseseisvuse säilitamisega). Ehkki 1785. a. riigivastase
tegevuse pärast Bayeri ja hiljem Preisi võimude poolt keelatud, jälitatud ning
Weisshaupti enda levitatud ametliku versiooni kohaselt laiali läinud, ei
lõpetanud see salaordu (või tema teisi nimesid kandvad ideelised järglased)
siiski oma tegevust. Juba 1780ndate algul asutati esimesed illuminaatide loožid
Ameerikas. Teine illuminaatide suur keskus tekkis Peterburis, kolmas Pariisis.
Suure Prantsuse Revolutsiooni organiseerimine ning käik on justkui Weisshaupti
teostest praktikasse kopeeritud ning selle juhtimisel osalesid jakobiinide
klubidesse sisseimbunud saksa päritolu illuminaadid ning kabalistlik illuminaat
Martinez de Pasqualis (Portugalist pärit juut, kes koos prantsuse krahvi de
Saint-Martiniga oli Martinistliku
Ordu asutajaks).
19. sajandi teisest veerandist kandus illuminaatluse
keskus Euroopas Itaaliasse. Karbonaarideks nimetatud Itaalia
illuminaatide kõrglooži Alta Vendita aktiivne ja efektiivne, ka
väljapoole Itaaliat laienev tegevus langes 19. sajandisse. Karbonaaride juhiks
oli Giuseppe Mazzini (tema järglaseks Adriano Lemmi) ja üheks
liikmetest itaalia ühendaja Giuseppe Garibaldi, väljaspool Itaaliat aga
teiste seas ka kauaaegne Inglismaa peaminister lord Palmerston ning
Ungari revolutsionäär Lajos Kossuth. Alta Vendita oli
hierarhiliselt üksteisele ülesehitatud illuminaatlike loožide ehk venta’de
tipp. See Itaalia illuminaatide ordu oli 19. sajandi algusest kuni selle
keskpaigani juhtivaks ja suunavaks jõuks kogu Euroopa revolutsioonilises
liikumises, olles võitlevate vabamüürlaste (vt IV.2., p. 7) revolutsiooniliseks
staabiks. 1970ndatel aastatel poliitiliste skandaalidega ja mõrvadega
kuulsaks saanud Itaalia kõrgloož P-2 on karbonaaride ideeline ja
tõenäoliselt ka organisatsiooniline järglane, mille sidemed ja tegevus, nagu
karbonaaridelgi, ei piirdunud üksnes Itaaliaga, vaid haaras ka teisi Euroopa
riike.
Ka marksism oma revolutsiooniteooria ja -praktikaga pole
midagi muud kui Weisshaupti ja Mazzini ideede edasiarendus. On tõendeid selle
kohta, et Kommunistliku manifesti aluseks olid illuminaatlikud
programmideed, mille redigeerimise usaldasid Weisshaupti illuminaatide
järglasorganisatsioonid Õiglaste Liiga ja Kommunistlik Liiga Karl
Marxile ja Friedrich Engelsile. Enamik marksiste-kommuniste (nagu K. Marx, kes
oli veendunud satanist ning seega “ortodoksse” illuminismi suhtes hereetik,
samuti Fr. Engels, Trotski, Lenin) olid peale oma kuuluvuse kommunistlikusse
parteisse ka mitmesuguste illuminaatlike salaühingute liikmed. Veebruari- ja
Oktoobrirevolutsioon ning selle tulemus, Nõukogude Liit, polnud midagi muud kui
rahvusvaheliste sidemetega vene-juudi illuminaatide kätetöö Venemaa kui ohtliku
ja rahvusvahelisele juudi finantsoligarhiale seni allumatu (vt V.4., Venemaa
vastuseis keskpanga ideele) jõu hävitamiseks ja ajutise vahendina uue
maailmakorra plaanide elluviimiseks.39 Seepärast pole põhjust imestada, et
maailmasõdade-vahelisel ajajärgul toetasid Saksamaa, Inglismaa ja Ameerika
suurpankurid ja -töösturid Nõukogude Venemaad tonnide kullaga.40
V.2.2. Lutsiferiaanlik-gnostilised ja satanistlikud salaordud
Teiseks uue maailmakorra vandenõu juhtimiskeskuseks on
illuminaatidele sarnased rahvusvahelised lutsiferiaanlik-gnostilised või isegi
otseselt satanistlikud salaordud.
Olulisemad, vanemad ja mõjukamad nendest on kahtlemata roosiristlased41
oma mitmesuguste harudega. Endiste roosiristlaste asutatud on ka paljud uuemad
salaordud. Teistest ordudest olgu mainitud mitmesugused martinistide ordu harud
(mille asutajad olid roosiristlased), O. Wirthi asutatud Le Symbolisme, Stella
Matutina (sic! see on tiitel, mida katoliiklased omistavad p. Neitsi
Maarjale, gnostikud aga tähistavad selle nimetusega üht teistsugust
“valgusetoojat”), Hermetic Brotherhood of Light, Masters of Wisdom,
Mizraimi Ordu, Memphise Ordu, Hermes Trismegistose Okultistlik
Ordu, Universaalne Gnostiline Kirik, Vene Brahmanistlik Ordu;
samuti otseselt satanistlikud Druiidide Rahvuslik Ordu, Ordo Templi
Orientis42 ja Hermetic Order of the Golden Dawn
(nende ordude hereetilisest satanismist hoolimata käsitlevad lutsiferiaanlased
neid võrdväärsete partneritena – ju siis pole Luciferi eristamine Saatanast
neile siiski niivõrd oluline küsimus) ning veel paljud muud. Kõik need
rahvusvahelised salaordud (mis on, nagu vabamüürlasedki, pühitsusastmete alusel
hierarhiliselt korraldatud) ühendavad rahvusvahelise lutsiferiaanliku hierarhia
tippe. Ka mitmesuguste teosoofiliste (ehk nn intellektuaalse maagiaga
tegelevate – tuntumatest juhtidest Helene Blavatsky ja New Age’i
eelkäijad Annie Besant ning Alice Ann Bailey) ning antroposoofiliste
(esoteerilis-gnostilise inimeseõpetusega tegelevate, tuntumaist juhtidest
Rudolf Steiner) ühingute juhid kuuluvad lutsiferiaanliku maailmahierarhia
tippu.
1870. a. saavutasid tolleaegne Ameerika vabamüürluse
liider Albert Pike ning Alta Vendita juht, Euroopa revolutsioonide
salajane niiditõmbaja Giuseppe Mazzini kokkuleppe Ameerika ja Euroopa
kõrgvabamüürluse juhte ühendava ülemaailmse superlooži või ordu, Uue ning
Reformeeritud Palladistliku Riituse loomiseks. Palladistide liikmeskond
pidi olema väga väikesearvuline ning selle põhimõtted ja tegevus range
saladuskatte all.43
Kõrgemate illuminaatlike ordude süsteem on oma
läbipõimumise ja osalise kattumise tõttu keeruline jälgida ka sellepärast, et
osa neist ordudest pole mitte ainult iseseisvad ordud, vaid ka vabamüürluse 33.
astmest kõrgemate gnostiliste pühitsusastmete ja okultse kultuse süsteemid (nn riitused)
ehk erinevate illuminaatlike ordude liikmetele nendes riitustes initsiatsiooni
jagavad hierarhiad. Asjatundjate andmetel eksisteerib kaasajal peale puhtalt kabalistliku
initsiatsiooni veel kolm erinevat vabamüürlusest kõrgemat,
lutsiferiaanlik-gnostilist riitust:
a)
Misraimi-Memphise
riitus, mis väidetakse olevat kõige
vanem, sest ulatuvat tagasi Vana-Egiptuse päritoluga hermetismini, millele
on hiljem lisatud kabalismi sugemeid;
b)
roosiristlaste
ja martinistide riitus,
mis kujundab endast judaistlik-kabalistlikult moonutatud ja
ümbertõlgendatud kristlikku gnostitsismi;44
c)
svedenborgiaanlaste
riitus, mille asutajaiks olid
Rootsi kristlik-gnostilise müstiku E. Swedenborgi õpilased ning mis kujutab
endast samuti kabalismi alusel moonutatud ja ümbertõlgendatud kristlikku
gnoosist.45
1934. aastal asutati Brüsselis FIDOSI (Initsiatsiooniliste
Ordude ja Ühingute Ülemaailmne Föderatsioon), mis koondab enamikku
ülalnimetatud salaordudest ja -ühingutest.46
Et koondada kõik vabamüürlusest kõrgemad salaordud ühe
nimetuse alla, nimetame neid edaspidi üldistavalt illuminaatideks,
mõeldes sellega mitte kitsalt Weisshaupti illuminaate ja nende järglasi, vaid
kõiki lutsiferiaanlikul pühendusel (valgustusel ehk illuminatsioonil)
põhinevaid, tavalisest vabamüürlusest kõrgemaid lutsiferiaanlik-gnostilisi
sekte.
Eelpool mainitud salaordud on omavahel liikmeskonna
poolest niivõrd tihedalt läbi põimitud ning niivõrd keerulistes suhetes, peale
selle veel pidevas arengus, nii et vabamüürlusest kõrgemate lutsiferiaanlike
salaordude täpset hierarhiat on võimatu paika panna. Illustreerigu seda loožide
ja salaordude omavahelist sidet Victor Blanchard’i, kunagise
martinistide ordu meistri, suure maagi Papus’ ehk Gerard Encausse õpilase ja
ametijärglase ordukuuluvuste ja aunimetuste loetelu: Martinistliku ja
Sünarhistliku Ordu kõrgeim suurmeister, kabbala doktor, Hermeetiliste
Teaduste Kolleegiumi liige, kabalistliku Roosi ja Risti Ordu
suurmeister, 33. (kõrgeim) pühitsusaste vabamüürlaste šoti riituses, 90.
pühitsusaste Mizraim’i riituses ja 97. pühitsusaste Memphise
riituses.47 Sarnaselt temale on enamikul illuminaatlike
ordude liikmetel lisaks oma ordu initsiatsioonidele ka vabamüürlaste kõrgeimad
(30.-33.) pühitsusastmed (vt A. Pike, III.2.). Nad osalevad edasi mõnede
vabamüürlaste kõrgemate loožide ja suurloožide töös, olles niimoodi
vahelülideks päritolult lutsiferiaanlike ideede ja eesmärkide viimisel
loožidesse.
Need illuminaatlikud ordud ühendavad pigem
lutsiferiaanlikke teoreetikuid (v.a illuminaadid kitsamas mõttes ja
karbonaarid, mille puhul revolutsiooniteooria on ühendatud -praktikaga), kes
tegelevad uue maailmakorra plaanide, selle ideoloogia ja religiooni
väljamõtlemisega. Peale nende aga eksisteerib üle maailma ka mitmeid
rahvuslikke või rahvusvahelisi salaühinguid, mis koondavad väljapaistvaid
poliitikuid, pankureid ja tööstusjuhte ning avaliku elu tegelasi ja mis
tegelevad uue maailmakorra plaanide praktilise realiseerimisega erinevate
riikide valitsustes, pankades, rahvusvahelistes korporatsioonides ja
organisatsioonides. Neis ühingutes on gnostitsism ja okultism tahaplaanile
jäänud ning peamiseks on saanud praktiline ideoloogia ja salapoliitika meetodid
(mis ei välista muidugi nende liikmete samaaegset kuulumist mõnesse gnostilisse
salaühingusse, kust nad oma tegevuseks inspiratsiooni saavad, või siis
lutsiferiaanlike riituste harrastamist “sisemise ringi” kokkutulekutel). Mõned neist
on juba oma missiooni ja eksistentsi lõpetanud, mõned on ümber nimetatud, mõned
tegutsevad siiamaani. Sellistest tasub nimetada Rhodes Scholars’it,48
British Israel Society’t,49 Fabian Society’t50
ja Pilgrim Society’t ning maailmaajaloo kujundamisel üht mõjukaimat,
siiamaani tegutsevat The Order Skull and Bones’i.51
Illuminaatide mõju all olevate rahvusvaheliste
organisatsioonide meetodite ja tegevusalade hulgas on ka selliseid, mis on
otseselt kuritegelikud või on seotud rahvusvahelise kuritegevusega. Üheks
selliseks on 300 Komitee, mis kujutab endast aastal 1776, samaaegselt
illuminaatliku liikumisega loodud ülemaailmset salaorganisatsiooni, mille
eesmärk oli ja on praegugi võidelda rahvusvahelise vabamüürlusega tihedalt
seotud (vt VII.2.) Briti Krooni52 huvide eest kogu maailmas ja eriti USA-s.
Meetodiks on legaalsete võimustruktuuride esindajate igakülgne
kaasahaaramine illegaalsesse ja nende riikide põhihuvidele mittevastavasse
korporatiivsesse tegevusse. See tähendab raha abil tehtud ettepanekuid, millest
on võimatu keelduda. Komitee on tihedalt seotud ka Suurbritannia
välisluurega MI-6, paljude suurpankadega, teadusasutustega ja Euroopa
kroonitud peadega. Peale Teist maailmasõda on komitee liikmed olnud
seotud poliitiliste mõrvade, narkokaubanduse ning psühhotroonilise relva
väljatöötamisega.53
V.3. CFR, Bilderberger Club ja Trilateral
Commission kui ülemaailmne varivalitsus. Club of Rome ning
“heategevuslikud” maksuvabad fondid
Ülevaade ülemaailmse lutsiferiaanliku maffia tipust pole
kindlasti põhjalik ilma mõningate mõjukate rahvusvaheliste poolsalajaste
institutsioonide või klubide54 ja suurte “heategevuslike” fondide
mainimiseta.
Sellistest institutsioonidest või klubidest olgu mainitud
esmajoones Council of Foreign Relations (CFR), Bilderberger
Group ja tipp-illuminaatide Zb. Brzeziński ning H. Kissingeri
algatusel asutatud Trilateral Commission, nende eelkäijatest aga Round
Table Society.
Round Table Society oli inglise multimiljonäri ja koloniaalpoliitiku Cecil
Rhodese initsiatiivil aastal 1891 asutatud Inglise koloniaalimpeeriumi establishment’i
koondav poolsalajane klubi. Klubi töö ja liikmeskond oli organiseeritud
kontsentriliste ringide alusel, ühingu kõikidesse eesmärkidesse ja plaanidesse
olid pühendatud ainult 4-5 juhtivat liiget. Selle ühingu esmaseks ülesandeks
oli, nagu 300 Komiteelgi, Briti Krooni ülemvõimu laiendamine tervele
maailmale, hiljem aga, seoses Briti impeeriumi langusega ja USA
kasvamisega maailmavõimuks, seati eesmärgiks anglosaksi maade ja rahvaste
hegemoonia maailmas. Round Table Society saavutas suure mõju Inglismaa
kõrgemates õppeasutustes ja riiklikes institutsioonides, asutas oma
organisatsiooni osakonnad kõikides anglosaksi maades ning organiseeris oma
eesmärkide propageerimiseks ja elluviimiseks miljardeid rahvusvahelistelt
suurpankadelt ja tööstuskontsernidelt. Round Table Society poliitilised
eesmärgid võib kokku võtta kahe sõnaga: maailmavalitsus Ameerika Ühendriikide
ja Inglismaa (anglo-american establishment’i) juhtimisel ning
sotsialism. Round Table Society initsiatiivil rajati mitmeid globaalses
maailmapoliitikas siiamaani juhtivat rolli mängivaid poolsalajasi institutsioone,
näiteks aastal 1923 Royal Institute for International Affairs (CFR-i vaste
Inglismaal) ning 1921 CFR Ameerika Ühendriikides. Ka Bilderbergeri
Klubi ja Trilateraalse Komisjoni asutamine on taandatavad Round
Table Society’st pärinevatele ideedele ja initsiatiivile.
Council of Foreign Relations pole iseenesest küll rahvusvaheline organisatsioon, vaid
USA establishment’i55 ja mõningaid prominentseid välismaiseid
nõunikke (sh Mihhail Gorbatšov!) koondav poliitiliste ja majandussuhete
nõukogu, mille kohta võib liialdamata öelda, et see on USA tegelik
valitsus (ehkki veel Skull and Bones’i ja Wall Street’i arvesse
võttes mitte see kõige tegelikum valitsus). Kuid arvestades CFR-i
rahvusvahelisi sidemeid ja mõju USA hegemooniataotluste taustal, võib
teda õigusega pidada maailma faktilise varivalitsuse oluliseks osaks. Enne
Teist maailmasõda, president Roosevelti ajal, toimus CFR-i tihe
läbipõimumine Riigidepartemanguga, FSB-ga ning CIA-ga (s.t nende
asutuste infiltreerimine ja ülevõtmine CFR-I poolt) ning nii on see
jäänud siiamaani. Mitte ühtki USA tähtsaimate ametkondade ministrit,
eelkõige rahandus- ja välisministrit ning haridusministrit, ei määrata ilma
eelnevalt CFR-iga konsulteerimata, kui mitte tema otsesel soovitusel.
Asjatundjad väidavad, et juhul kui USA president pole täiel määral CFR-i
mees, siis on traditsiooniliselt asepresident CFR-i täielikuks
usaldusmeheks presidendi taga.
Bilderbergeri ja
Trilaterali puhul on tegemist rahvusvaheliste klubidega, mille
liikmeskond on hoolikalt valitud sarnast vabamüürlaslikku ideoloogiat ja
sarnaseid maailmavalitsuslikke huvisid jagava ülemaailmse pangandus-, tööstus-,
poliitilise ning ideoloogilis-kultuurilise ladviku hulgast.
1954. aastal Hollandis Oosterbeckis, De Bilderbergi hotellis
Poola päritoluga juudi Josef Retingeri56 algatusel asutatud Bilderberger Club tegeleb
põhiliselt Euroopa Liidu laiendamisega ja ühtseks Euroopa
kontinentaalimpeeriumiks kujundamisega ning regionaalsete majandusküsimustega, Trilateral
Commission aga uue maailmakorra globaalpoliitiliste ja -majanduslike
küsimustega, olles omamoodi eelkäijaks tulevasele ülemaailmsele valitsusele.
Mida nende klubide ülirangete turvameetmete varjus toimuvatel ning
ajakirjanduse eest varjatud kohtumistel räägitakse, võib vaid aimata. Kuid
seostades neid kohtumisi ning neil osalevaid isikuid maailmas hiljem toimuvate
sündmustega – näiteks Bilderberger Clubi kohtumised on regulaarselt
toimunud paar kuud enne Euroopa Liidu järjekordseid tippkohtumisi – võib arvata,
et nende klubide istungitel langetatakse rahvusvahelise tähtsusega
poliitilis-majanduslikke otsuseid, mida hiljem realiseerivad eri riikide
valitsused kui otsuste poliitilised täideviijad (vt sünarhilist kolmikvõimu ja
avaliku võimu suhtes varjatud autoriteedi süsteemi, X.2.2.).57
Et anda ettekujutust nende kahe klubi eesmärkidest ja
ideoloogiast, olgu järgnevalt refereeritud mõningad andmed ja faktid Trilateraalse
Komisjoni kohta (mis puutub ideoloogiasse ja eesmärkidesse, siis need
kehtivad samamoodi ka Bilderbergi Klubi suhtes):58
·
Trilateraalne
Komisjon asutati 1972 a. David
Rockefelleri (Chase Manhattan Bank’i direktorite nõukogu eesistuja ja CFR-i
president aastast 1970), Zbigniew Brzeziński ja Henry Kissingeri eestvedamisel.
·
Komisjon
koosneb 200st komissarist, kes erinevalt Bilderbergi Klubist (kus
on teatud arv pidevaid liikmeid, aga suurem osa on vahetuvad liikmed) on kõik
alalised. Nendeks kommisarideks on väljapaistvad pankurid, tööstusjuhid,
intellektualistid, kirjanikud ja ajakirjanikud, ametnikud, poliitikud ja
ametiühingutegelased. Esimeseks eesistujaks (al 1972) oli Zbigniew Brzeziński.
·
Nagu CFR-il
ja tema rahvusvahelisel käepikendusel Bilderbergeri Klubil, on Komisjoni
ideoloogiline eesmärk uue maailmakorra realiseerimine sotsialistliku ehk
riigikapitalistliku59 plaaniühiskonna (sks k. Plangesellschaft)
raames, mis on jagatud kas kolmeks või viieks regionaalseks föderatsiooniks.
Neid omakorda juhivad tsentralistlikult rahvusvahelised ning
(pseudo)teaduslikud korporatsioonid.
·
Praktilistest
programmilistest vahe-eesmärkidest (1970ndatel aastatel), mis puudutasid tervet
maailma, olgu mainitud riikide valitsuste ja presidentide rolli tugevdamine
parlamentide arvel, trüki- ja sõnavabaduse piiramine, tsentraalselt juhitud
riiklik koolisüsteem ühtsete (ideologiseeritud) õppeprogrammidega,
homoseksuaalide võrdõiguslikkus, sündide piiramisele sihitud demograafiline
poliitika, maksude tõstmine (mis hävitaks alam- ja keskklassi säästud), tööjõu
vaba liikumine (mille tagajärjeks on massiline immigratsioon ja
multirahvuslikud ning multikultuurilised segaühiskonnad), vabaturumajanduse
sisseseadmine terves maailmas jne.
Paljude asjatundjate arvates etendavad need klubid koos IMF-i
ja WTO-ga praktiliselt juba praegu efektiivselt tegutseva ülemaailmse
varivalitsuse rolli. Ehkki ka ÜRO ja tema eelkäija Rahvaste Liiga idee pärineb
vabamüürlaste (illuminaatide) loožidest ning siiani on see organisatsioon
rahvusvahelise kõrgvabamüürluse, illuminaatide ja finantsoligarhia tugeva
kontrolli all, ei sobi too oma liiga kohmaka ja lõdva struktuuri ning
ideoloogilise ühtsuse puudumise tõttu täitma maailmavalitsuse rolli. Ta on
saamatu ning määratud asendamiseks tõelise maailmavalitsusega, kui aeg selleks
küpseks tehakse.60
Peale eelpool nimetatute tuleb laiemale avalikkusele
mainida ka Rooma Klubi, mis on
avalikkusele tuntud kui globaalprobleemide taustal maailma tuleviku pärast
muretsevate “prohvetlike tarkade” klubi. See on suurpankurite ja -töösturite
rahade toel tegutsev professionaalne hästi kinnimakstud tellimustööteadlaste
uurimisgrupp, mis tegeleb tulevikku, s.t uut maailmakorda puudutavate globaalse
haardeulatusega teoreetiliste, majanduslike, demograafiliste, ökoloogiliste,
sotsioloogiliste jms mudelite lahendamise ja väljatöötamisega.61
Need organisatsioonid ja klubid pole kahtlemata mingi
tegelik maailmavalitsus (seda võib kindlalt väita tagapool käsitletava avaliku
võimu ja tegeliku salajase autoriteedi lahutamise sünarhistliku idee valgusel)
ning ei koosne ilmselt isegi mitte enamuses illuminaatidest. Kuid
illuminaatidest juhtide ja vabamüürlastest käsutäitjate osaval suunamisel ning
võimu- ja rahaahnuse toel on nad siiski illuminaatide väljatöötatud
mondialistliku poliitika kuulekad tööriistad ja nende ideoloogia levitamise
edukad vahendid.
Ülalpool mainitud organisatsioonidele on toeks mitmed kas
ÜRO juures või iseseisvalt tegutsevad, iseenesest avalikud, kuid illuminaatide
ja rahvusvahelise finantsoligarhia tugeva kontrolli all olevad rahvusvahelised
organisatsioonid. Neist olulisimana olgu nimetatud Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)
koos Maailmapangaga, mille praktiliseks eesmärgiks on rahvusriikide majanduslik
uuskoloniseerimine välislaenude ja investeeringute abil. Need välislaenud ja
investeeringud seatakse sõltuvusse teatud tingimuste täitmisest, mis on
kasulikud rahvusvahelistele suurpankadele ja kontsernidele, et need saaksid
ekstreemliberaalse majanduspoliitika tulemusena eelnevalt laostatud ja kõigile
tuultele (s.t majandusröövlitele) avatud rahvusliku majanduse odavalt üles
osta. IMF-i nõutud rahandus- ja majanduspoliitika pikaajaline järgimine
on laostanud kümneid rahvuslikke majandusi (viimati Argentiina), seades need International
Bankers’ite võlaorjusesse.62
Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on
vabakaubandust (ehk suurte röövkalade piiramatut vabadust väikeste
allaneelamiseks) tunnustavate (või tunnustama sunnitud) riikide ühendus ühtse
globaalse majandussüsteemi ülesehitamiseks, mida valitsevad rahvusvahelised
monopolid. Kuna kaasaegse majandussüsteemi mootoriks on pangad, siis tuleb ka
selles organisatsioonis näha ei midagi muud kui IMF-i ja selle kaudu International
Bankers’ite majanduspoliitika tööriista.
Peale selle mängivad uue maailmakorra vaimsete
(ideoloogiliste) tellingute püstitamisel olulist rolli mitmesugused ÜRO
allasutustena tegutsevad rahvusvahelised organisatsioonid nagu UNESCO, UNICEF
jt või ÜRO juures tegutsevad mitteametlikud (non-governemental)
organisatsioonid nagu Amnesty International, International Planned
Parenthood Federation (IPPF) jms. Neil kõigil on õilsate loosungite
ja filantroopiliste tegude kattevarjus oma spetsiifiline roll uue maailmakorra
aluste ettevalmistamisel ning “poliitiliselt korrektsete” hoiakute ja vaadete
propageerimisel ning kaitsmisel.63
Mondialistlikus poliitikas ettenähtud uue maailmakorra
ideoloogilise ühtsuse liinil asetseb ka Ülemaailmse Kirikute Nõukogu ja
massoonide “5. kolonni” poolt vallutatud katoliku Kiriku ühistegevus, mida
nimetatakse oikumeeniliseks liikumiseks ja religioonidevaheliseks dialoogiks ja
mida me käsitleme üksikasjalisemalt tagapool (alapeatükkides VIII.3. ja
VIII.4.).
Mitmesugused maksuvabad “heategevuslikud” fondid nagu Carnegie
Endowment for International Peace,64 Rockefeller Foundation, Fordi Fond, uusimatest
Sorose Fond jt tegelevad raskete rahadega toetatud ajupesu
organiseerimisega, korraldades uue maailmakorra plaanidega seotud
rahvusvahelisi konverentse ja seminare, jagades ideoloogiliselt korrektseteks
õpinguteks stipendiume ja rahastades poliitiliselt korrektsete riigiametnike
koolitamist.65 Samuti tegelevad nad poliitilise lobby’ga
ning suurejoonelise, kaudse, kuid väga efektiivse korruptsiooniga, ostes ära ja
koolitades välja Salajaste Ülemuste plaanidele kuulekateks,
poliitiliselt korrektseteks lakeideks kõikide uue maailmakorra ideokraatidele
vähegi huvipakkuvate riikide poliitikuid ja muude elualade eliiti. Selliste
fondide (eriti Rockefelleri Fondi ja Sorose Fondi) rahadega on
edukalt ära ostetud ning liberalismi, globalismi ja eurousku pööratud ka Eesti
eliit.
V.4. International Bankers ja Rothschildid ehk
Raha Võim
Need vähesed, olemata isegi omanikud, täidavad sellist
rolli, nagu nad seda oleks, ning hoiavad enda käes tervet majanduse valdkonda
selle määrani, et mitte keegi ei saa nende tahte vastaselt isegi hingata.66
Juudi sünonüümiks paljude eurooplaste jaoks on kujunenud
rahahädas inimestele laenatud raha eest kõrgeid protsente väljapigistav
kasuahne liigkasuvõtja.67 Liigkasuvõtja ongi kaasaja pankuri
eelkäija, sest liigkasuvõtmine ehk laenamine protsentidega (vahekasuga) on ka
kaasaja pankade põhitegevus – seega on kaasaegne pank tüüpiline juudi
tsivilisatsiooni institutsioon (seda väidet annab ka ajalooliselt ja
statistiliselt tõestada).
Liigkasuvõtmine aga on tegevus, mis on vastuolus iga
moraalselt terve inimese südametunnistuse ja moraalse hinnanguga – isegi kui ta
ise on sunnitud sellist teenust kasutama, on see talle vaid hädaväljapääsuks,
ise laenaks ta aga teistele ilma protsentideta. Väärtusi loob inimese töö,
mitte raha ise. Seetõttu pole kellelgi mingit õigust palja raha laenamise eest
küsida teiselt inimeselt tema töö väärtust. Raha pole ka kaup, vaid ainult
kaupade valmistamiseks, hankimiseks, transportimiseks jms tehtud töö ja
kulutuste väärtust mõõtev vahetusvahend. Sellepärast on vahekasuks nimetatava
tasu võtmine lihtlabase raha laenamise eest vastuolus nii tervel mõistusel
põhineva loomuseadusega68 kui ka Jumala ilmutatud moraaliseadusega
ning seda selgelt ja ühemõtteliselt juba Vanas Testamendis (vt 3. Ms
25, 36-37, 5. Ms 23, 20, Ps 14, 1.5 jne), kuid
interpretatsioonimeistrid juudi kirjatundjad tõlgendavad keeldu kehtivat ainult
teiste juutide, mitte aga goj’de (ehk kõigi mittejuutide) suhtes.
Enamik eneseteadlikke, õpetatud või isehakanud
majandusspetsialiste kargaks autoritele kohe kümnete argumentidega kallale,
“tõestades” sellise seisukoha tagurlikkust ja majanduslikku arengut pidurdavat
iseloomu. Loomulikult pidurdab see põhimõte teatud kindlat laadi majanduse
arengut. Loomulik ja arusaadav on ka pankurite, börsispekulantide ning isegi
töösturite pahameel selle teesi suhtes: oksa, millel nad ise istuvad, tuleb ju
saagimise eest kaitsta. Et enamik neist (kes juba praegu on kaudses võlaorjuses)
lähemas või hilisemas tulevikus otseselt tajutavasse võlaorjusesse satuvad,
seda kogevad nad hiljem – raha ja sellega seotud võimu ei saa paljudega jagada,
muidu kaotaks see oma väärtuse ja ahvatluse. Seevastu liigkasuvõtmise
kaitsmisest isiklikku kasu mittesaavate69 inimeste pahameel liigkasuvõtmise kriitika
suhtes demonstreerib ainult nende ignorantsust, manipuleeritust ning totaalset
rikutust ebamoraalse majandussüsteemi loomuvastaste aluste poolt (või vähemalt
harjumist nendega). Rumal ori kiidab ikka oma piitsa ja ahelaid! Jääb üle
ainult soovida, et ori märkaks oma ahelaid vähemalt siis, kui tema võlaorjus
liigkasuvõtlikust pangandussüsteemist nii rängaks muutub, et ta enam tasuta
hingatagi ei saa.
Rääkides liigkasuvõtmisest ja pangandusest, jõuame lõpuks
uue maailmakorra ehitamise organisaatorite ja rahastajateni, nimelt
rahvusvahelise suurpanganduse (ja nende finantseeritava suurtööstuse)
absoluutse tipuni koondnimetusega International Bankers. Selleks on
esmajoones Rothschildide suguvõsa koos oma liitlastega või pigem
oma huvide esindajatega ning Rockefellerid.
Johannes Rothkranz väidab ning tõestab, tuginedes
rahvusvahelise pangandusmaailma endiste insider’ite paljastustele ning
mõnedes insider’ite autobiograafilistes raamatutes tehtud avameelsetele
tunnistustele, et ka John D. Rockefeller võlgnes oma karjääri Rothschildide
rahadele ning et Rockefellerite perekond on siiani sõltuvuses Rothschildidest,
olles lihtsalt üks nende esindajatest Ameerikas – see tähendab, üldsegi mitte
iseseisev ehk Rothschildidega ülemvõimu pärast maailmas võitlev magnaatide
suguvõsa, nagu maailma üldsus arvab. Seega taanduks kogu raha võim kaasaegses
maailmas lõppkokkuvõttes tegelikult ainult ühele rahamagnaatide suguvõsale,
nimelt Rothschildidele. Ehkki see tees tundub “normaalsele inimesele”
uskumatuna – kogu maailm ühe suguvõsa varjatud, kuid sellegipoolest reaalse
võimu all! –, tundub see sellegipoolest väga tõenäoline olevat ja selle väite
tõestuseks on võimalik tuua ka kindlat tõestusmaterjali, millele me järgnevalt
põgusalt viitame.70
Rotschildide suguvõsa võlgnes oma tõusu Mainzi-äärsest
Frankfurtist pärit juudi pankurile Meyer Amschel Rothschildile
(1744-1812). Too tegi edukat äri Saksa vürstidega, rahastades nende sõdasid
(toetades vahepeal oma poegade kaudu salaja ka nende vastaseid, et sõda võrdsem
oleks ja seega äri paremini käiks ning et vürstidel oleks põhjust tulla tema
juurde jälle lisa küsima). 1807. aastal tegi Hesseni kuurvürst temast oma
peapankuri. Juba 1798. aastal lahkus üks tema poegadest Nathan
Rothschild kena kapitaliga Londonisse iseseisvat äri ajama, hiljem
lahkus James Rothschild äri ajama Pariisi ning Carl Rothschild Napolisse.
Salomon Rothschild jäi esialgu Frankfurti isa asemele, kust ta hiljem Viini
ümber asus. 27. septembril 1810 sõlmiti Franfurtis poegade ja isa vahel leping,
millega asutati Meyer Amschel Rothschild & Söhne, esimene
rahvusvaheline panganduskartell, tulevase rahandusimpeeriumi alus. On loomulik,
et perekonnaäri huvid ja juudi vendade solidaarsus kaalusid üles riigikodaniku
lojaalsuse (“Rahal pole kodakondsust!” ja “korralikul” juudil samuti mitte –
täpsemalt, tema kodakondsuseks on ühine juudi asi maailmas ehk sionismi huvid)
ning omavahel võitlevate goj’dest vürstide, kuningate ja riikide huvid,
keda erinevad vennad rahastasid ja omavahel sõdima õhutasid. See omavahel
koordineeritud tegevus edenes suurepäraselt kõikide vendade jaoks, kes
peamiselt sõdadest tehtava äriga saavutasid 19. sajandi teiseks veerandiks
monopoli Euroopas antavate suurte laenude osas.
Vendade järgmine ühisplaan oli õhutada juhtivaid Euroopa
riike ja Ameerika Ühendriike asutama riiklikke keskpanku. Riiklikke
niivõrd, kuivõrd riigilt pärineks nimetus riiklik, pangale tagatud
ainuõigused, privileegid ning toetus ja ametisse nimetatud pangajuht. Seevastu
panga osanikud ehk omanikud oleksid erapankurid. Sellise keskpanga põhiülesandeks
oleks rahaemissioon71 ja keskne kontroll kogu krediidipoliitika
üle. Selline (eraomanduses olev) keskpank annaks riigi nimel välja raha (raha
müntimine oli siiamaani ainult valitsejate ainuõiguseks!) ja laenaks seda siis
riigile, võttes riigi nimel trükitud raha riigile laenamise eest riigilt
protsente – absurdne olukord! Sellest asjaolust tulenevad ka riikide sisevõlad
(kellele?). Kui riigi keskpank oleks tõeliselt riiklik keskpank ja
teostaks mõistlikku ja kontrollitavat rahaemissiooni, ei saaks riik omaenda
keskpangale midagi võlgu olla.72
Milline on keskpankade põhiline ülesanne ja kelle huvides
nad töötavad, selle kohta anname sõna J. Rothkranzile:
“Kuna keskpankade ülesanne ilmselgelt pole –
vastupidiselt muljele, mida püüavad nendest pidevalt jätta poliitikud ja
massiteabevahendid – ühe rahavääringu stabiilsuse kindlustamine kui kasumit
mittetoov tegevus, vaid tõeliseks ülesandeks on ainult ja ainuüksi võimalikult
soodsate intressimäärade kindlustamine äripankadele, siis pole miskit
lähemal kui lõppjäreldus, et need, kes de facto keskpankasid kontrollivad
ja juhivad, on äripangad. (...) Siin rahuldume Gary Alleni kinnitusega: ”Üks
võlausaldaja on võimeline nõudma valitsejatelt monopoolseid privileege.
Rahahädas valitsused annavad monopoolseid õigusi riiklikus panganduses,
maavarade, nafta ja gaasi üle ning transpordisüsteemis. Rahvusvaheliste
finantsistide kõige palavamalt igatsetum monopol on täielik kontroll ühe rahva
kapitali üle. Lõpuks võtsid need rahvusvahelised pankurid eraviisiliste
ühenduste näol tõepoolest erinevate Euroopa rahvusriikide keskpangad enda
omandusse. Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa keskpangad pole mitte vastavate
valitsuste omanduses, nagu seda arvab enamik inimesi, vaid on eraomanduses
olevad monopolid, mis on oma monopoliõigused saanud riigi käest””.73
Riiklike keskpankade juhid-direktorid, keda on
parlamendid ametisse kinnitanud, on ainult fassaadifiguurid, keskpanga tegelike
omanike palgatud kõrgametnikud, nagu kinnitab kunagine rahandus- ja
poliitikamaailma insider Caroll Quigley:
“Pole mingit alust uskuda, et maailma juhtivate
riikide keskpankade juhid on ise tegelikud võimukandjad maailma
rahandussüsteemis. Pigem on nad ainult
valitsevate Investment-pankurite tehnikud ja agendid, kes on nad kõrgesse
ametisse tõstnud ning kes on võimelised laskma neil jälle langeda. Tegelik
rahanduslik võim maailmas on nende Investment-pankurite käes (nimetatud
ka rahvusvahelisteks või suurpankuriteks – International Bankers), kes
jäävad enamasti teiste pankadega ühinemata erapankade kulisside taha. See võim
kujundas välja rahvusvahelise koostöö ning rahvusriikide üle domineerimise
süsteemi, mis on eraviisilisem, võimukam ning salajasem kui nende agentide võim
keskpankades”.74
Massiteabevahendite kaudu seebistatakse masse ja neile
lastakse seletada, et keskpanga juhid peavadki olema poliitikutest sõltumatud
professionaalsed rahandusametnikud, kelle parlament kinnitab küll ametisse,
kuid keda parlamendis istuvad omakasupüüdlikud poliitikud tõeliselt
mõjutada ja kontrollida ei tohi. Võib järeldada, et keskpanga direktor on siis
ainus erapooletu, omakasupüüdmatu ja aus ametnik muidu poliitikute erahuvidest
totaalselt korrumpeerunud süsteemis, ning ka keskpanga osanikest pankurid on
täiesti omakasupüüdmatult ainult rahva ühise hüve eest väljas? Seda võib
lastele unejutuks rääkida. Kui olemas on pump, mis lubab lahkesti enda kasuks
pumbata, siis on kindel, et need, kes pumba juures istuvad, seda ka vastavalt
kasutavad – see on kindlam kui Murphy seadus.
Esimene keskpank, mis aastate 1815 ja 1820 vahel
järk-järgult Rothschildide valdusse langes, oli Bank of England. See
1694. a. asutatud riiklik keskpank oli küll juba asutamisest saadik juudi
erapankurite käes, ning oli esimene pank, mis Euroopas hakkas välja andma
seaduslikult tagatud maksujõuga paberist rahatähti (vt märkus 71). Selle panga
omanike ja nendega seotud juudi suurkaupmeeste ülieduka tegevuse tulemuseks on
ka eespool (vt märkus 52) mainitud City ja Inglise kuningakoja veidrad
suhted. Inglismaa keskpanga oma kontrolli alla võtmisega kontrollisid
Rotschildid kaudselt ka tervet tolleaegset rahvusvahelist rahandussüsteemi, mis
baseerus naelsterlingil – formaalselt kuni 1944. a. peetud Bretton Woods’i
konverentsini, millel otsustati üleminek USA dollarile. Selle kohta, kuivõrd
riiklik ja riigi kontrolli all oli (ja on praegu) Bank of England kui
ühendatud kuningriigi riiklik keskpank, annavad tunnistust lord Gladstone,
selleaegse varanduskantsleri (rahandusministri) ja hilisema peaministri sõnad
1852. a., millega ta kommenteerib 1844. a. parlamendis ettevõetud ja
läbikukkunud katset piirata keskpanga rahaemissiooniõigusi, seades need
parlamendi kontrolli alla: “Kaalukeeleks kogu asja juures osutus see, et
valitsusel endal polnud mingit substantsiaalset võimu finantsküsimustes, vaid
ta pidi tunnistama raha võimu endast tugevamaks ning tema ees vastutamatuks”.
Ka Reginald McKenna (rahandusminister aastatel 1915-1916) tunnistas 1924. a.:
“Ma kardan, et normaalne kodanik ei ole rõõmus, kui ta kuuleb, et pangad võivad
raha luua ja et nad seda ka teevad... Ning need, kes kontrollivad rahva
krediiti, juhivad ka valitsuse poliitikat ning hoiavad rahva saatust täielikult
oma kätes”.75
Järgmiseks Rothschildide edukaks sammuks oli riikliku
keskpanga asutamine Prantsusmaal, Pariisis resideeriva James Rothschildi76
ja tema poegade mõjutusel. See sai teoks aastal 1844. Ka Prantsusmaal teenisid
Rothschildid oma varanduse peamiselt Prantsusmaa sõdade finantseerimise ja
1870. a. kaotusele järgnevate sõjareparatsioonide tasumise (s.t riigile
laenamise) pealt intressidena miljardeid franke.
Tänu Rothschildide ja Bismarcki ammustele sidemetele
õnnestus 1875. a. Rotschildide kontrollitav keskpank (Deutsche Reichsbank)
asutada ka ühinenud Saksamaal. Kasutades Belgia kuninga Leopold I kroonilist
sõltuvust suurpankurite suguvõsa laenudest, asutati 1850. a. Banque
Nationale de Belgique. Sarnaselt asutati keskpangad erinevatel aegadel ka
Hollandis, Rootsis ja teistes Lääne-Euroopa maades. Seevastu korduvad katsed
mõjutada Venemaad keskpanga asutamiseks ei andnud mingeid tulemusi. See oli ka
üks põhjustest, miks Venemaa tõmbas enda peale Rothschildide ja teiste
rahvusvaheliste suurpankurite viha, kes maksid allumatule riigile kätte 1905.
ja 1917. a. revolutsioonides, tehes Nõukogude impeeriumist oma kuuleka
tööriista.77
Järgmiseks sammuks oli Ameerika Ühendriikide kui tulevase
maailmavõimu rahandussüsteemi kontrolli alla võtmine. Ehkki Rothschildid olid
oma esindajate (üks hilisematest esindajatest oli nende abiga Ameerika tööstus-
ja rahandusilma suurkujuks upitatud John Davidson Rockefeller, kellele 96%
ulatuses Ameerika raudteevõrku kontrollinud Rothschildid andsid soodustuse
nafta vedamiseks raudteel, mis tegi Rockefelleri Standard Oil’ist
mõistagi Ameerikas konkurentsitu naftamonopoli) kaudu Ameerikas kohal juba 18.
ja 19. sajandi vahetusel, ei läinud keskpanga asutamine Ameerikas niisama
lihtsalt, sest kongressis ja senatis oli keskpanga ideele tugev opositsioon,
mis lükkas mitmed sellekohased ettepanekud tagasi. Aastatel 1791-1832 Ameerika
Ühendriikides küll juba eksisteeris piiratud õigustega keskpank, kuid selle
tegevus oli rahvamajandusele ja riigile niivõrd kahjulik, et president Andrew
Jackson pani 1832. a. selle panga patendi pikendamise otsusele veto ning pank
tuli likvideerida.78
Aastatel 1907-1910 organiseerisid Rothschildide
kontrollitavate pankade juhid Ameerikas finantskriisi koos massiivse avaliku
arvamuse töötlemise ja poliitilise lobby’ga, mille eesmärgiks oli veenda
avalikkust ja poliitikuid, et selle finantskriisi peapõhjuseks oli nimelt
keskpanga puudumine. 1910. a. toimus rahvusvaheliste suurpankurite kohtumine
Jekylli saarel (Georgia osariigis), kus otsustati Ameerika Ühendriikide
keskpanga loomine. 1913. a. detsembris võttis USA Kongress vastu otsuse luua Federal
Reserve System’i nime kandev keskpank.79 Selle otsuse tagajärgede kohta Ameerika
Ühendriikide jaoks ütles kongresmen Wright Patman: “Tänastes Ameerika
Ühendriikides on tegelikult kaks valitsust... Meil on seadusjärgselt ametisse
määratud valitsus... Peale selle on meil sõltumatu, kontrollimatu ja
koordinatsioonile allumatu valitsus Federal Reserve System’i kujul, mis
teostab konstitutsiooni kohaselt hoopiski kongressile reserveeritud
rahanduslikku võimu”.80
Federal Reserve System on 17 kaubandusliku erapanga ühendus. Kõiki neid panku
kontrollib Bank of England ja seega Rothschildide perekond. Seega on
Ameerika Ühendriikide ja tänapäeval ka terve dollarile toetuv maailma
rahandussüsteem lõppkokkuvõttes sisuliselt ühe suguvõsa eravalduses. Federal
Reserve System’i asutamisotsus, mis oli ainult üks olulisemaid lülisid ammu
enne seda alustatud pikas ahelas, pani aluse “ülemaailmsele superriigile,
mida valitsevad kogu maailma orjastamise eesmärgil koostööd tegevad
rahvusvahelised pankurid ja töösturid”.81
Et koordineerida rahvusvahelist pangandust, rahade
liikumist riikide ja kontinentide vahel ning vendade Rothschildide ülemaailmset
ühistegevust, asutati 1929. a. Rahvusvaheline Tasaarvelduspank. Praegune
Maailmapank (mis pole siiski õnneks veel tõeline keskpank, kuna ei trüki veel
raha, vaid ainult laenab seda) koos IMF-ga asetsevad sellel samal
liinil. Hoopis konkreetsem ja tagajärgede poolest hukatuslikum projekt aga on
Euroopa Keskpanga loomine ning ühtsele eurorahale üleminek. Siis saab Euroopa
riikide ja rahvaste (niipalju, kui neist Euroopa Ühendriikides veel järele
jääb) võlaorjusest märksa konkreetsem ja märgatavam reaalsus kui seni.82
Peale maailmapanganduse ülevõtmise tegutsesid
Rothschildid edukalt ka olulisemate tööstusharude (nafta, teemandid,
sõjatööstus, transpordisüsteemid, energeetika) kontrolli alla saamisega.
Rockefellerite ülestöötamist Ameerika naftamonopolistiks Rotschildide
raudteemonopoli toetusel sai juba mainitud. Kuid näiteks ka Lõuna-Aafrika
teemandikaevandused ehitati üles Lõuna-Aafrika koloonia peaministri Cecil
Rhodese poliitilisel ja Rothschildide rahalisel toetusel. See teemandimonopol
kannab nimetust De Beers Consolidated Mines ning kuulub ametlikult Oppenheimerite
perekonnale, kes peale selle kontrollib ka Lõuna-Aafrika börsi ning
mõistagi keskpanka. Asjaolust, et selle teemandimonopoli (mis on tänapäeval oma
tegevust laiendanud ka väljapoole Lõuna-Aafrikat) nimetusest ega selle ametliku
omaniku nimest pole leida ühtegi viidet Rothschildidele, ei maksa end petta.
Nii nagu Oppenheimer alustas ja töötas end üles Rothschildide rahadega, nii on
ta nende impeeriumi regionaalse esindaja ja haldajana ka edaspidi neist sõltuv.83
Nagu keskpankade ja pankade nii ka tervete tööstusharude
ja rahvusriikide majandussüsteemide enda kontrolli alla võtmisel kasutavad
Rothschildid ja tema agendid aktsiaseltside keti ning paljudest
sellistest kettidest koosneva aktsiaseltside võrgu meetodit. See
võimaldab väheste kulutustega kontrollida ja juhtida kümneid ettevõtteid,
valitseda terveid tööstusharusid ja turge. Keti alguses (või lõpus, oleneb
kustpoolt vaadata) on enamasti üks Rothschildide kontrolli all olev Investment-pank,
kellele kuulub aktsiate kontrollpakk teatud tööstusettevõttes (muus firmas,
pangas jms). See ettevõte on omakorda peaosanik ühes teises temaga tooraine või
osade tarnimise kaudu sõltuvas ettevõttes, too omakorda kolmandas jne. Esimene
lüli kontrollib kogu ketti (mitte küll otseselt, kuid sellest hoolimata
reaalselt, eriti kui tegemist on pangaga), dikteerib tingimused ja kasseerib
kõikidelt lülidelt ka korraliku kasumi. Ning selleks, et hoida oma kontrolli
all esimest lüli (panka) ja selle kaudu kogu ketti, ei pruugi mõne
Rothschildi-venna isiklik või tema agendi osalus pangas olla sugugi vähemalt
51%, vaid teiste (väike)osanike paljususe ja nõrkuse tõttu piisab, kui selleks
on 20-30%. Minimaalsete kulutustega maksimaalne tulemus! Selliseid kette võib
üks pank rajada kümneid ja sadu, kusjuures see pank ise on omakorda ainult
üheks vahelüliks sarnases pankade ketis, mille ots lõpeb mõnes juba ka
formaalselt ühele Rothschildidest kuuluvas erapangas.84
Kuna tegemist on perekonnaettevõtetega, siis pole neil kohustust esitada oma
tulusid avalikkuse ees. Sellise jälgedesegamise tõttu pole Rothschildide
tegelikue tulude ja varanduse suhtes võimalik saada ligilähedaseltki
objektiivsed andmed.
Teiseks Rothschildide meetodiks on varjujäämine ja
tegutsemine mitte otse, vaid kaudselt, oma esindajate ja agentide kaudu (seda
eeskätt ettevõtete ja pankade ülevõtmisel). Agendid enamasti ei avalda, et
tegutsevad Rothschildide huvides; nad jätavad pigem mulje tegutsemisest omaenda
nimel, mängides avalikkuse eksitusseajamiseks ka erimeelsusi ja konkurentsi nii
omavahel kui isegi Rothschildidega, nagu on olnud näiteks Rockefellerite puhul.
Niimoodi ei tule isegi absoluutne enamus hästiinformeeritud ja maailmapoliitika
tagamaadest üht-teist aimavatest isikutest selle pealegi, kes
lõppkokkuvõttes ikkagi on sihikindlalt riike ja majandusi ruineerivate tegude
taga, ei tule selle peale, et tegemist pole mitte erinevate magnaatide ja
gruppide juhusliku, omavahel koordineerimata võimu- ja kasumivõitlusega (mis
loomulikult, teatud piirides, samuti toimub), vaid ühest ainsast keskusest
sihikindlalt koordineeritava võimu- ja kasumipoliitikaga. See marionett-teatri
taktika võimaldab neil ükskõik kui suurte röövellike aktsioonide, näiteks
ettekavatsetud majanduskriiside ja börsikrahhide puhul veeretada vastutus kas
“objektiivsete majandusolude sunni” (mis on omaenda sihikindla
rahanduspoliitikaga sunniviisiliseks aetud), anonüümse röövelliku
kapitalistliku süsteemi või vahetevahel ka mõne õnnetu konkreetse patuoina
kaela, ise aga avalikkuse pahameele eest alati varju jäädes.
Kuidas üldse tekivad majanduskriisid? – Ega nad ei
tekigi, neid pigem tekitatakse:
“Majanduskriise kutsuvad vajaduse korral esile
suurinvesteerijad suurte rahasummade ringlusest kõrvaldamise kaudu. Seeläbi
võetakse riigilt suured kapitalid ning riik on sunnitud majandusele vajalikku
kapitali laenama kodanikelt, eelkõige aga nendelt samadelt
suurinvesteerijatelt. Just sellesama raha tõmbasid nad just selsamal eesmärgil
majandusest tagasi ning pakuvad nüüd seda – loomulikult protsentidega! – uuesti
riigile, kellelt nad selle eelnevalt ära olid võtnud”.85
Kaasaegsed keskpangad (ja nende omanikud) on seega
vastutavad kõikide vääringute pideva inflatsiooni,86
astronoomilistesse suurustesse paisuvate riigivõlgade, “tsükliliselt tekkivate”
konjunktuurilanguste ja majanduskriiside eest, mida nad oma haardes oleva
majandussüsteemi jätkuvaks lüpsmiseks ette kavatsevad ning läbi viivad ja mille
puhul poliitikud ja valitsused ainult haletsusväärset statistirolli etendavad,
tekitades kooskõlas raha juhitavate massiteabevahenditega vajaliku tiheda
retoorilise uduseina, mis peidab lojaalse kodaniku pilgu eest toimuva
näitemängu lava taga askeldavaid tegelikke peategelasi.
Kas arvestades eelpool toodut, võib väita, et
Rothschildide suguvõsa ongi rahvusvaheliste pankurite ja
antikristliku-lutsiferiaanliku võimupüramiidi maapealseks tipuks, millest
ülalpool on ainult Lucifer (Saatan)? Tundub, et nemad lihtsalt juhivad,
finantseerivad ja tellivad (ostavad) sionistidelt, illuminaatidelt ja vabamüürlastelt
ning nende kaudu valitsustelt ja parlamentidelt oma maailmavallutusliku ja
-valitsusliku poliitika teostamist.87
Nii on suurpankurid, kes nagu teisedki kodanikud ja
ühiskonnaliikmed peaksid alluma riigivõimule ja töötama ühiskonna ühishüve (bonum
commune) heaks, oma sajanditepikkuse riike ja rahvuslikke majandussüsteeme
vähkkasvajana vallutava tegevuse tulemusena lõppkokkuvõttes sisuliselt erastanud
ka riigid, muutes need oma huvide tööriistadeks, kasutades ära
raha- ja tarbimiskeskse kapitalistliku majandussüsteemi ning massidemokraatia
võimalusi (mis omakorda on saanud välja kujuneda tänu ühiskonna taganemisele
tõelisest religioonist ja selle religiooni põhimõtete kohaselt Jumala seatud
moraalse korraga kooskõlas olevast ühiskonnakorrast). Oma mõjuvõimu tunnistavad
mõned asjaosalistest ka ise:
“Välised valitsusvormid on väikese tähtsusega. Neid
kasutatakse selleks, milleks maskeerunu kasutab riietust – nimelt oma tegeliku
isiku peitmiseks. On olemas üks võim trooni taga, mis on suurem kui troon ja
mis troonile ning parlamendile ütleb: “Sa pead sõtta astuma või sa ei pea sõtta
astuma, sa pead seadused ja põhiseaduse jõus hoidma või mõlemad meie soovide
kohaselt tühistama. Tema korjab tegelikult makse ning seda ilma igasuguse
vastutuseta kellegi teise kui osanike ees. Lugeja võib ilma vaevata ära arvata
selle võimu olemuse, sest see tõuseb kaasajal lavale ühtemoodi nii Ameerikas
kui ka Inglismaal. See on pangandussüsteem...”88
Seega osutuks lutsiferiaanlastest-illuminaatidest ja
vabamüürlastest moodustatud hierarhiline salaorganisatsioonide süsteem
vahendiks riikide ja rahvaste, praktiliselt kogu tsiviliseeritud maailma
heitmiseks rahvusvaheliste suurpankurite (kes on pärit peamiselt sionistlike
juutide hulgast, ehkki nendega on liitunud ka mammona nimel oma rahvuse ja
rahvuslikud huvid reetnud raha- ja tööstusmagnaate teistest rahvustest)
võlaorjusesse,89 antikristliku, materialistliku ja
totalitaarse raha diktatuuri alla:
“Demokraatia on uusaegsetele finantsistidele andnud
võimu, millist pole siiamaani omanud isegi mitte absolutistlikud valitsejad.
Tänu raharinglusele eksisteerib väikese rühma inimeste absoluutne ülemvõim
terve tööstuse, kaubanduse ja teeninduse, seega inimeste elu ja surma üle.
Ülemvõimu kasutatakse halastamatult tervete rahvaste ning nende valitsejate ja
ministrite suhtes. Tööstusriikide rahvad on niivõrd suurtes sisevõlgades, et
kogu nende tööstus on võlausaldajate kätes nagu pankrotistunud ettevõte. Shylock
[ahne juudi liigkasuvõtja Shakespeare’i näidendist Veneetsia kaupmees –
I. Õ] hoiab oma haardes töölist, käsitöölist, põllumeest, preestrit, teadlast,
leiutajat; kõik nad on tsentraliseeritud finantsvõimu kontrolli all.”90
Sellise erakätes oleva pangandussüsteemi eesmärk on
varandusliku ebavõrdsuse suurendamine terve maailmamajanduse monopoliseerimise
ja pangavõlgnevusse seadmise kaudu, kõikide rikkuste koondamine üha kitsama
grupi inimeste kätte, kes käsitleksid riike kui oma erafirmasid ja valitsusi
kui oma bürooametnikke, kes lõpuks võiksid valitseda ülejäänud rahvamasse kui
oma pärisorje.
Isegi kui J. Rothkranzi toodud veenvad tõestused
Rothschildide perekonna ainuvalitsuse kohta ei peaks tõele vastama, jääb ikkagi
vaieldamatuks fakt, et rõhuv enamik International Bankers’ite hulgast on
juudi rahvusest. Samasugune fakt on, et nad on (peale nende lutsiferiaanlik-illuminaatliku
okultismi) sionistid ja toetavad rahvusvahelist sionistlikku
liikumist.91
Seega jälle: selle lihtsa vaieldamatu fakti läbi, et
absoluutne enamik International Bankers’itest on juudi rahvusest, ei saa
me ka siinkohal mööda juudi küsimusest. Kuid see juudi küsimus, nimelt juutide
maailmavalitsemise küsimus, pole tegelikult üldsegi mitte juutide, vaid
täpsemalt hoopis sionismi küsimus. Sionismi küsimus aga taandub
veel omakorda küsimusele ühe religiooni ja rahva kunagise missiooni
väärastumisest nende kunagiste ja praeguste juhtide süül.
V.5. Juudid, talmudistlik judaism, kabbala ja
sionism. Sionismi tõeline eesmärk
Sissejuhatuseks sellesse alateemasse olgu toodud
järelemõtlemist vääriv tsitaat eestlastelegi hästi tuntud poliitikult,
riigitegelaselt ning filosoofilt, Pan-Euroopa liikumise asutajalt ja juhilt,
kõrgvabamüürlaselt ning roosiristlaselt krahv Richard Coudenhove-Kalergilt:
“Kapitalismi ning kommunismi vaheline võitlus
ajalooareenil võidetud vereaadli pärandi pärast on kodusõda selles võitluses
võiduka vaimuaadli liikmete vahel. Mõlema partei kindralstaap on värvatud
Euroopa vaimse juhtrassi – juutide – hulgast. Kapitalismi, ajakirjanduse
ning kirjanduse, nii korrumpeerunud kui ka terve vaimuaadli põhikandjad on
juudid. Nende vaimne üleolek määrab nad olema tuleviku aadli üheks põhiteguriks.”92
Coudenhove-Kalergile kui juudi rahvuse välisele tunnistajale
sekundeerib ühe asjassepühendatud juudi, B’nai B’rith’i
kõrge liikme tunnistus:
“Enamik inimesi arvab, et sionistliku liikumise eesmärk
on juudi emigrantidele kodumaa loomine Palestiinas. – Üldsegi mitte. Sionismi
tõeline eesmärk on totaalse ülemaailmse kontrolli sisseseadmine ühe ülemaailmse
valitsuse kaudu”.93
Ei maksa arvata, et juutide maailmavalitsemise plaan on
ainult ebarealistlik tuleviku-utoopia (või vähemalt tulevikuplaan, mis pole
siiamaani veel teostunud):
“20. sajandiga on alanud juudi ajastu: me valitseme
ning maailm peab seda teadma... Juudi rassi üleolek ning õigus valitsemisele
põhineb lihtsal tõsiasjal, et me seda valitsemist tegelikkuses juba teostame.
Võidetud kummarduvad just nimelt möödapääsmatu ees”.94
See kategooriliselt öeldud väide juutide
maailmavalitsemise kui juba teostunud, kuid tulevikus veelgi ilmsemaks saava
fakti kohta tuleb sionistliku juudi suust ja on suurepärases kooskõlas
eelpool toodud analoogiliste väidetega juudi rahvusest ja sionistlike International
Bankers’ite juba teostunud ning tulevikus veelgi konkreetsemat kuju võtva
maailmavalitsemisega. Esmapilgul paistab, et siin mõeldakse ühte ja sama
objekti: see tähendab, et maailma valitsevad juudid on sionistlikud juudi
suurpankurid, kes kasutavad sionismi, juudi kabalistlikku gnostitsismi ja
talmudistlikku judaismi, illuminaatlust ja vabamüürlust ära oma raha võimu
huvides.
Kui aga kasvõi kõik juudid hakkaksid pankuriteks, saaks
ainult väike osa neist suurpankuriteks ja veel väiksem osa võiks hakata maailma
valitsema. Isegi kui Rothschildide juhitavas uues maailmakorras saaks
ülemaailmse impeeriumi pealinnaks tõepoolest Jeruusalemm95
ja juutidele kindlustataks ainuüksi nende rahvuse alusel ühiskonnas mingi püsiv
eelispositsioon, oleks nende enamik ikkagi samasuguseks totalitaarse võimu,
manipulatsiooni, võlaorjuse ja kui vaja, siis ka vägivalla objektiks juudi
eliidi käes nagu ka kõik goj’d. Juudi rahva kui armsa ja kasuliku
võimuvahendiga kavatsevad sionistid ilmselt ka edaspidi teha sarnaseid
manipulatsioone ja tuua vajalikke ohvreid, nagu tehti kunagi Hitleri-Saksamaad
võimalikult vägevale Holocaust’ile tõugates, et hiljem sellele kui
absoluutsele kurjale viidates saaks rahvaid ja riike antisemitismi tondiga
šantažeerida, neilt kahjutasuks miljardeid välja pressida ning peale selle veel
omasid Holocausti-religiooni lõa otsas hoida (vt märkus 37).
Kuid lahendus ei ole tegelikult nii lihtne kui uue
maailmakorra rajamise vandenõu taandamine lihtlabasele raha- ja võimuihale ning
selle seostamine juutidega ja sionismiga ainult sel puhtjuhuslikul
põhjusel, nagu oleks just nimelt juutidel eriline kalduvus ja anne
finantsmahhinatsioonideks ning vandenõude sepitsemiseks, mistõttu 90%
rahvusvahelistest suurpankuritest on juhuslikult juudid. Selle
lihtsustatud, puhtpragmaatilise, materialistliku ja darvinistliku lahenduse
vastu räägivad mitmed asjaolud:
1.
Kõrgvabamüürluse
ja illuminaatluse kui uue maailmakorra plaanide algatajate keskmes pole
tõestatult mitte pragmaatiline võimuideoloogia, vaid lutsiferiaanlik
gnostitsism ning see gnostitsism on peamiselt kabalistliku ehk juudi
päritoluga, mis lubas Isaac M. Wise’il, USA pearabil, rahulolevalt väita, et
“vabamüürlus on juudi institutsioon, mille ajalugu, kraadid, auastmed,
loosungid ja õpetused on algusest lõpuni juudi päritoluga” (teisi
tunnistusi nägime eelpool piisavalt). Too gnostitsism aga ei pärine mitte juudi
pankuritelt, vaid kabalistlikelt rabidelt ja juudi filosoofidelt ning neis
salateadustes on juhtivaks jõuks edasi nemad.
2.
Illuminaatlike
salaühingute ja vabamüürluse idee, struktuur ning plaanid subversiivseks
revolutsiooniliseks tegevuseks ja totalitaarse uue maailmakorra ülesehitamiseks
olid olemas ammu enne seda, kui Rothschildid oma raha maailmaimpeeriumi olid
üles ehitanud. Meil puuduvad ka usaldusväärsed viited selle kohta, nagu oleks
nende plaanide väljatöötamise algatavaks ning rahastavaks pooleks olnud
suurpankurid. Pigem viitab kõik vastupidisele initsiatiivile, s.t sellele, et
illuminaatlik intellektuaalne maffia töötas kõigepealt välja revolutsiooniteooria
koos uue maailmakorra üldplaanidega ja alles siis innustas plaanide
elluviimiseks vajalikke rahastajaid.96
3.
Rothschildid
ning teised arvestatavad juudi suurpankurid on truuks jäänud ortodokssele
juutlusele ja kuulekad selle juhtidele rabidele (ehkki paljude religioosne
innukus on 20. sajandiks oluliselt jahtunud). Veel ustavamad aga on nad sionismile
kui sekulariseerunud judaismi ideoloogiale. Juudi suurpankurite annetustele
sionistlike eesmärkide realiseerimiseks sai juba viidatud. Rothkranz toob oma
raamatus mitmeid näiteid ka selle kohta, kuidas sisuliselt riike juhtivad
Rothschildid, Warbourg’id jt juudi suurpankurid lasevad kohaliku judaistliku
kogukonna juhtidel, s.t rabidel ennast juhendada ja korrale kutsuda ning
alluvad neile isegi siis, kui see, mida neilt nõuti, oli vastuolus nende
isiklike huvidega.97 Kui uue maailmakorra loovaks jõuks oleks
tõepoolest ainult juudi suurpankurite puhas raha- ja võimuiha, siis oleks nad
endalt ammu heitnud sellised religioossed köidikud. Kõik aga viitab sellele, et
nemad kui juudi raha kehastus lasevad ennast kuulekalt juhtida juudi vaimul ehk
talmudistlikul ja kabalistlikul judaismil, ning selles vallas on juhtideks
hoopis teised isikud, nimelt rabid või kabalistlikud juudi filosoofid.
4.
18. ja
19. sajandil juba mitmeid revolutsioone, riigipöördeid ja rahvusvahelisi
aktsioone edukalt läbi viinud ning dirigeerinud rahvusvaheline illuminaatlus
paistis vähemalt kuni 1860-1870ndate aastateni Rothschildide suguvõsa mitte
eriti tõsiselt võtvat ja teda oma tähtsatesse plaanidesse üldsegi mitte
pühendavat, mis Rothschildidele mitmeid ebameeldivaid ja isegi eluohtlikke
üllatusi valmistas. Näiteks 1848. aasta revolutsioonid Prantsusmaal ning Viinis
tulid Rothschildidele täieliku ootamatusena, nii et nad pidid päästma oma elu
põgenemisega, revolutsioonilised massid rüüstasid nende lossid ja panid need
põlema. Simon Rothschild ei pöördunud pärast seda elamust enam kunagi Viini
tagasi. Oma juhtide ja käsuandjatega niimoodi ei käituta! Hiljemalt 1870ndaks
aastaks aga näis illuminaatlike ordude rahvusvaheline tipp olevat teinud
ühisotsuse mängida rahamaailmas ainuüksi Rothschildide kaardi peale, teha neist
oma peapankurid ning pühendada nad oma kõige salajasematesse plaanidesse, sest
juba 1870. a. Pariisi Kommuuni ajal, mil Pariis oli nädalaid märatsevate
revolutsionääride käes, ei juhtunud Rothschildide lossi ja pangahoonetega
“imekombel” mitte kõigevähimatki.98
5.
Kõige
olulisema vastuargumendina selle lihtsa lahenduse vastu räägib see, et uue
maailmakorra põhilistes teadaolevates üksikasjalistes plaanides, Ühiskondlike
arhetüüpide skeemis, on kõrgeim, salajane, kuid tegelik võim ette nähtud Suurele
Valgele Loožile (vt X.2.2.). See aga on ilmselgelt
lutsiferiaanlik-gnostiline, pseudoreligioosne institutsioon ja mitte mingi
suurpankurite nõukogu. Isegi kui selle liikmeteks oleksid ka mõned
väljapaistvamad intellektualistidest suurpankurid (keegi Rothschildidest ja
mõni Jacques Attali taoline), ei saaks nad seal mängida juhtivat rolli, sest
see pole nende eriala, nende kompetents. Terve sünarhiline ühiskonnasüsteem on
üles ehitatud gnostilise pseudoreligiooni (ja seega ka selle pseudoreligiooni
preestrite hierarhia) domineerimisele poliitika ning majanduse üle. Praegune
majandusvõim – suurpankurid ja -töösturid – näivad olevat selle plaaniga nõustunud
ning töötavad selle heaks, olles rahuldunud tulevases süsteemis neile
kindlustatud absoluutse valitsemisega materiaalses (majanduse) vallas.
Lisame siia veel viiendaks tõendiks Martinistliku Ordu
suurmeistri maag Papus’ enda tunnistuse:99
“Igal ühiskondlikul grupil nagu ka igal inimesel on
oma nähtavad ning nähtamatud organid. Ajal, mil valitsevad jõusolevad seadused,
töötatakse kuskil salaja välja uusi seadusi, nii nagu must päike liigub varjus,
samas kui valge päike valgustab tänast päeva.
Iga riigi rahvusliku poliitika kõrval eksisteerivad
rahvusvahelise poliitika vähe tuntud institutsioonid, mille liikmeteks pole
mitte elukutselised poliitikud ega sõnarikkad suursaadikud, vaid koos paari
suure rahandustegelasega ka teatud hulk tagasihoidlikke ja tundmatuid inimesi,
kes oma ühiskondliku tegevuse laiahaardeliste kontseptsioonidega ületavad
enesekindlaid poliitikuid, kes arvavad, et kui nad on saanud efemeerseteks
ministriteks, siis valitsevad ka maailma...
Igal ajastul eksisteerisid (...) inimesed, kes kavatsesid
läbi viia teatud ühiskondlikke reforme, ilma et nad oleks pidanud end selleks
siduma nähtavate ühiskondlike institutsioonidega. Need inimesed... tegutsesid
ühiskondliku organisatsiooni käsitleva igivana teaduse ettekirjutuste kohaselt,
mis on pärit iidse Egiptuse templitest ja mida on austusega meie päevini hoitud
teatud hermeetilisteks nimetatud keskustes.”
See viide puudutab üsna ilmselt nii Papus’ enda Martinistlikku
Ordut kui ka teisi sarnaseid lutsiferiaanlikke ajutruste (Hermetic
Brotherhood of Light, Memphise Ordu, Siioni Ordu jt), ehkki
seal sisaldub vihje ka nende koostööle mõnede rahandustegelastega (International
Bankers). Kes aga on nende ordude liikmed ja tegelikud juhid, seda me peale
harvade erandite ei tea.
Need asjaolud, millele võib lisada veel mõned muud
põhjused ja kujukad faktid,100 viitavad sellele, et ka Luciferi
maapealse hierarhia puhul juhib vaimne võim raha võimu, dikteerides talle,
milleks ja kuidas seda kasutada. Materialistliku ideoloogia teesid “Olemine
dikteerib mõtlemise” ja “Baas kujundab pealisehitise”, mis pidid kehtima
ühteviisi nii sotsialistliku korra kui ka konsumistliku kapitalismi puhul, on
ainult loosung pööbli lollitamiseks, et juhtida tähelepanu põhjuste asemel
tagajärgedele. Loomulikult on raha igasugusele oligarhiale oluline nii võimule
tulemiseks, selle säilitamiseks kui ka selle nautimiseks (s.t hästi elamiseks),
kuid lõppkokkuvõttes taandub kogu maise võimu küsimus ikkagi vaimu võimule –
kas Jumala tahtele alluva vaimu või siis Jumala võimu suhtes mässulise kurja
vaimu võimule (sellest üksikasjalikumalt tagapool, rääkides sünarhilisest
teokraatiast). Raha pole tõepoolest kõik, nagu tunnistas ka Guy de Rothschild
ise (vt märkus 87), sest selleks, et rahaga esmalt ikkagi ainult potentsiaalselt
seotud võim ka tegelikult rahaga ühendada ning seda tegusalt võimu
saavutamiseks ja laiendamiseks kasutama hakata, on vaja erakorralist ja pidevat
intellektuaalset tööd. Veel enam on seda vaja selleks, et organiseerida
revolutsioone ja hakata plaanipäraselt muutma ühiskondlikku korda. Sellega ei
tegele uue maailmakorra ehitamise puhul aga mitte Rothschildid ega teised
suurpankurid, vaid kurja intellektuaalse võimu esindajad, nimelt Luciferi
illumineeritud kabalistlikud gnostikud. Tõenäoliselt kontrollivad Rothschildid
tõepoolest konkurentsitult kogu uue maailmakorra ehitamise ehk sionismi
eesmärkide teenistuses olevat raha; seevastu seda, millised on
eesmärgid ning mille jaoks, kellele, millal ja kui
palju seda raha välja anda, otsustavad ikkagi teised, kes püsivad varjus.
Kes täpselt, ei tea ka Rothkranz ning vaevalt ka keegi teine neist, kes meile
seda ütlema võiks tulla; need aga, kes teavad, ei tule seda ütlema. Kaasaja
maailmas võivad olla sellisteks Salajasteks Ülemusteks mõned Josef
Retingeri (vt märkus 56) taolised juudi intellektuaalid (näiteks Jacques
Attali), kes vaid näiliselt Rothschildidele alluvad; need võivad olla ka mõned
kabalistlikud rabid ja nende hulgast pigem sellised, kes meelsasti avalikkuse
ette ei trügi; need võivad olla ka mõlemad koostöös suurpankuritega sellisel
viisil, nagu väitis maag Papus.
Et Rothschildid ja teised juudi suurpankurid alluvad
rabbidele ja teenivad ustavalt sionistlikke eesmärke, siis võib järeldada, et
tervet sionismi, illuminaatluse, vabamüürluse ning juudi suurpanganduse
kompleksi juhib pigem juudi religioosne ja intellektuaalne eliit kui juudi
suurpankurid. See on mõistetav ainult talmudistlik-judaistliku
messianismi ning lutsiferiaanliku iseloomuga kabalistliku
gnostitsismi kui sionistliku ideoloogia vundamendi taustal. See
messianism aga on vanatestamentliku juudi religiooni ehk mosaismi väärastumise
ja moonutamise tulemus.
Vana Testamendi prohvetite kaudu Jumalalt juudi rahvale
antud tõotused lubasid sõnaselgelt Messiaskuningat kui isikut, kelle õiglane
messianistlik valitsemine ei pidanud piirduma mitte ainult Iisraeliga, vaid
pidi laienema tervele maailmale, kõigile paganarahvastele ning seda võrdsel
alusel juutidega, nii et Iisraeli maisest ja poliitilisest ülemvõimust
terve maailma riikide ja rahvaste üle pole Vanas Testamendis sõnagi (Js 9,
1-6; 42, 1-7; 49, 1-23; Sk 9, 9-10).101 Kogu vanatestamentlik messianistlik ootus
oli suunatud üksikisikut ja alles üksikisiku kaudu ühiskonda ja rahvast
puudutavatele vaimsetele ja moraalsetele väärtustele, pääsemisele ja
vabastamisele patust, moraalsest kurjusest ning surmast kui selle tagajärjest,
mitte aga mingi üksiku rahva puhtalt siinpoolsele materiaalsele heaolule ning
poliitilisele ülemvõimule maailmas.
Seevastu talmudistliku judaismi alusel väljaarenenud
sionistliku messianismi idee kohaselt kindlustab Jumal pääsemise ja
messianistliku Jumala riigi pigem juudi rahvale kollektiivselt võetuna kui
juudi rahvusest üksikisikutele; see teostub siinses maailmas eksisteerivas
maises paradiisis (messianistlikus kuningriigis), mitte aga teispoolses Jumala
riigis; see teostub juudi rahva eksklusiivse maailmavalitsemise, mitte aga
kõiki rahvaid võrdsetel alustel ühendava Jumala kuningriigi kujul. Kaasaegses
judaismis ja sionismis on väga levinud selline messianismi tõlgendus, mille
kohaselt juutide kauaoodatud Messias on juba tulnud ja selleks pole ei midagi
muud kui Iisraeli riigis taasühinenud juudi rahvas ise. Need aga, kes veel
ootavad isikulist Messiaskuningat, ootavad seda maailmaimpeeriumit juhtiva
Iisraeli kuningana. Sionism on seega lihtsalt messianistliku Iisraeli riigi kui
religioosse idee praktiliseks poliitiliseks väljenduseks. On piisavalt alust
arvata, et tegelikkuses on see idee edasi religioosne ning üldsegi mitte nii
sekulariseerunud, kui väliselt paistab.102 Rothschildid teenivad ustavalt juutide
messianistliku riigi, kogu maailma valitsema kutsutud Iisraeli ülesehitamist ja
kui nad seda ei teeks, ei saaks nad loota ka oma mõjukate rahvuskaaslaste,
eeskätt rahva vaimsete juhtide rabide ning nende kontrollitava sionismi,
illuminaatluse ja loožide toetusele. Tegelikkuses on meil juutide kõrgeima
sionistliku eliidi näol siiamaani tegemist Jeesuse-aegsete ülempreestrite,
variseride ja kirjatundjate järglastega, Süneedrioni ehk Vanemate
Nõukogu tänapäevase variandiga (millesse Kristuse-aegsete rikaste juudi ülikute
asemel on liikmeks võetud mõned suurpankurid), mida juba apostel Johannes
nimetas Saatana sünagoogiks (Ilm 2,9).
Järgnevalt puudub meil vajadus viidata allikana sellisele
kontroversioonilisele ja ebaselge päritoluga dokumendile nagu Siioni tarkade
protokollid, sest selles väljendatud sionismi programmi võttis lühidalt ja
selgelt kokku rabi Baruch-Levy täiesti kindlalt autentses kirjas Karl
Marxile:
“Juudi rahvas tervikuna ongi Messias. Ta hakkab
valitsema terve maailma üle, ühendab rahvad ja inimrassid, likvideerib piirid,
kukutab monarhiad ning loob ühe ülemaailmse vabariigi, mis annab
kodanikuõigused kõikidele juutidele. Selles inimkonna uues korralduses saavad
võimu maailma üle Iisraeli pojad. Sellesama rassi, sellesama traditsioonilise
kasvatuse pojad saavad juhtivaks jõuks ilma igasuguse opositsioonita. Juutidest
juhid surutakse peale esmajoones tööliste massidele. Sel kombel läheb koos proletariaadi
võiduga valitsemine ühendatud rahvaste üle selles (ülemaailmses) vabariigis
kergelt juutide kätte. Juudi rassi valitsus likvideerib eraomanduse ning hakkab
haldama avalikke varasid. Niimoodi saavad tõeks Talmudi tõotused selle
kohta, et saabub Messiase ajastu ning juudid saavad enda kätte maailma kõikide
rahvaste rikkused”.103
Sionism kui väärastunud idee messianistlikust Jumala
riigist (milles Messiaks on sisuliselt Iisraeli riik ja juudi rahvas ise) ning
kaasaegse talmudistliku judaismi tegelikuks esoteeriliseks keskmeks olev
kabalistlik gnostitsism on väikesearvulise juudi rahvusest kuritegeliku grupi
totalitaarne ideoloogia, ja sellisena kahjulik ka juudi rahva suurele
enamusele, kellel oma juhtide tegelikust õpetusest ja eesmärkidest ehk seesmisest
doktriinist aimugi pole.104 Keda orjapidaja on orjade järelevaatajaks
seadnud, on tegelikkuses haletsusväärsemgi kui ori. Veel haletsusväärsem aga on
rahvas, kes peab end ainsaks Jumala väljavalitud rahvaks, aga keda tegelikult
juhivad ja manipuleerivad lutsiferiaanlased. Juudi rahva märksa suuremad
vaenlased kui tõelised antisemiidid on sionistid koos sünagoogi
esoteerilis-gnostilise (kabalistliku) tipuga, sest:
1.
just
nende rahanduslikud, poliitilised ja ideoloogilised intriigid ning
manipulatsioonid põhjustavad suurema osa vaenust juutide vastu, mis aga ei taba
enamasti üldse neid, keda see õigluse kohaselt tabama peaks, vaid mitte
milleski süüdi olevat juudi lihtrahvast;
2.
oma
antikristliku, lutsiferiaanlik-gnostilise ja materialistliku ideoloogia
levitamisega maailmas ning rabinistlikul traditsioonil Talmudil põhinevate
radikaalselt rassistlike moraalipõhimõtete105 juutidele õpetamisega takistavad nad juudi
rahva pöördumist oma ainsa tõelise Päästja ja Messiaskuninga Jeesus Kristuse
poole, seega nende taassaamist tõeliseks Jumala rahvaks;
3.
Talmudil põhineva ja religioosselt motiveeritud üleoleku, põlguse
ja vihkamise kasvatamisega kõikide mittejuutide ehk goj’de suhtes
tekitavad nad ka vastureaktsiooni ja vihkamist (antisemitismi) ning takistavad
juudi rahva saamist normaalseks, teiste rahvastega sõbralikes suhetes elavaks
rahvaks;
4.
ka
sionistliku eliidi suhtumine oma rahva pööblisse on üleolev, halvustav,
ärakasutav ning julm, meenutades kuritegelike grupeeringute (maffia) meetodeid
oma grupi ühtsuse ja distsipliini hoidmiseks ning opositsionääride, grupist
lahkujate või grupi reeturite karistamiseks (vt Jh 9, 22-23.34 ja 12,
10-11).
Juut on
kahetähenduslik mõiste. Esmajoones ja olemuslikult tähendab see kuulumist
Jumala väljavalitud rahva hulka ümberlõikamise märgi ja religiooni alusel.
Alles seejärel ja selle alusel tähendab see etnilist kuuluvust, kuid sealjuures
tuleb märkida, et Vana Testamendi Jumala rahvas on välja valitud ainult ühe
etnose hulgast ning judaismi pöördunud ja ümberlõigatud mittejuudi rahvusest
isikud jäävad ortodokssete juutide silmis alati teise sordi juutideks. Seevastu
mõnda teise usku (eriti aga ristiusku) pöördunud juudi rahvusest isikut ei
käsitleta enam juudina ei religioosses ega etnilises mõttes, kuna ta ei
kuuluvat enam Jumala väljavalitud rahva hulka. Kui nii, siis juutide endi
arusaama kohaselt saab tõelisteks juutideks täielikus (s.t etnilises ja
religioosses) mõttes nimetada ainult neid, kes tõepoolest kuuluvad Jumala
valitud rahva hulka, etniline kuuluvus on küll juutluse vundamendiks, kuid
siiski teisejärguline.106
Kuidas aga saavad tegelikkuses olla Jumala rahvaks need,
kes ei tunnista Jumala saadetud Messiat ning kes siiamaani võitlevad Tema
rajatud Kiriku kui uue ja laiendatud Jumala rahva vastu? Kuidas saab üldse olla
Jumala rahvas see, kelle praegune religioon on kahepalgeline ja amoraalne,
lubades mittejuutide suhtes valetamist, petmist, varastamist, ebaõiglust, isegi
nende karistamatut tapmist, pidamata neid üldsegi inimesteks – kuidas kõik need
põhimõtted on kooskõlas tõelise Jumala absoluutse pühadusega? Kas pole see
mitte kindel tõestus sellest, et need amoraalsed põhimõtted peavad pärinema
hoopis ühelt teiselt vaimselt olendilt (vt Jh 5, 45-47 ja 8, 44)?
Kuidas saavad olla Jumala rahvaks need, kelle religioon ei põhine mitte niivõrd
Jumala ilmutusel (nimelt Vana Testamendi kirjadel), kuivõrd sellega otseses
vastuolus ja selle mõtet pahupidi pööravatel pseudoõpetlaste traditsioonidel? Juudid
ei ole enam Jumala väljavalitud rahvas, sest Jeesus Kristuse kui kõikide
inimeste ainsa Päästja ja juutide Messiaskuninga tagasilükkamise kaudu on nad
omalt poolt tühistanud Vana Testamendi lepingu ning on muutunud, seda vähemalt
objektiivselt, Jumala ning tõelise Jumala rahva vaenlasteks, Saatana
sünagoogiks.107 Just nimelt sellepärast ütleb apostel
Johannes – kes on tõeline juut nii etniliselt kui ka tõelise Jumala rahva hulka
ehk Kirikusse kuulumise poolest – ülempreestrite, kirjatundjate ja variseride
juhtimisel Kristuse Kirikut tagakiusavate juutide kohta: “Nad ütlevad end
olevat juudid ega ole seda mitte, vaid on Saatana sünagoog” (Ilm
2, 9). Tagasitee tõelise Jumala rahva hulka, nimelt selle ühe osana,
mitte aga eksklusiivse Jumala rahvana, on juutidele küll avatud (ja Pühakirja
alusel juutide pöördumine maailma-ajaloo lõpul ka tegelikult toimub), kuid
ainult Jeesus Kristuse vastuvõtmise ja Tema Kirikuga liitumise kaudu. Nii on
alati ja üksmeelselt õpetanud apostlid, kirikuisad, kirikukogud ja paavstid –
selline on kiriku selge õpetus juutide osa kohta üleloomulikus maailmaajaloos,
mida ei saa tühistada ka peale Vatikani II Kirikukogu katoliku Kiriku
okupeerinud vabamüürlaste filosemiitlik lobby ning paavst Johannes
Paulus II arvukad privaatteoloogi tasemel tehtud, apostelliku ja kiriku
dogmaatilise traditsiooniga selges vastuolus olevad ning seetõttu
põhimõtteliselt mitte-eksimatud avaldused juudi küsimuse kohta.
Juutide ülemkiht – ülempreestrid, kirjatundjad ja
variserid – lükates manipuleeritud rahva toetusel (Mk 15, 10-12; Mt 27, 25;
Lk 23, 18-25) tagasi ja mõistes surma Jeesuse kui Messia, kuna Ta ei
vastanud nende poliitilistele ootustele ja huvidele, murdis seeläbi Jumalaga
sõlmitud lepingu (Vana Testamendi) ja sai süüdlaseks selles, et juudid lakkasid
olemast Jumala rahvas. Nende järglased taganesid ajapikku ka omaenda
traditsioonilisest religioonist ning kujundasid teravas vastuolus ristiusuga
välja puhtinimliku päritoluga (kui mitte Saatana inspireeritud) judaismi,
mis tunduvalt erineb Kristuse-eelsest vanatestamentlikust ja jumaliku
päritoluga mosaismist.
Judaismis on keskse tähtsusega peamiselt III-IV sajandil
pKr teravas poleemikas kristlusega väljakujunenud rabinistlik traditsioon Talmud.
See kujutab endast religioosse seaduse koodeksit Mishna’t koos
Kristuse-järgsete rabide Gemara’ks nimetatud kommentaaridega. Mishna omakorda
on päritolult küll Kristuse-eelne, kuid alles I-II sajandil pKr kirja pandud
(kirjatundjate ja variseride) käsuõpetus, mis koosneb rabide kommentaaridest ja
lisandustest Moosese käsuseadusele ehk Tora’le. Kogu Talmud on
niisiis Mishna ja Gemara ja Tora, kusjuures Mishna
on tähtsam kui Tora, Gemara aga tähtsam kui Mishna. Nii et
suuremalt osalt on Talmudi puhul tegemist Moosese käsuseaduse Tora
(mis ainsana omab jumalikku päritolu) kommentaaride kommentaaridega, seega
täiesti inimliku traditsiooniga. Jumala ilmutus Vana Testamendi
Pühakirjas, sh ka Moosese käsuseaduses Tora’s, on judaismis jäänud
täiesti tahaplaanile ning seda tõlgendatakse (pehmelt väljendudes) moonutatult
hilisema, Talmudis sisalduva rabinistliku traditsiooni alusel.108
Kuidas saab kõike seda arvesse võttes judaism
pretendeerida jumalikule päritolule, kui kõik jumalik on lastud läbi kahe
kommentaari inimliku filtri ning on selle filtreerimise käigus omandanud
kommenteeritavale kardinaalselt vastupidiseid tähendusi?
Kuid Talmud pole judaismi arengus veel
lõpp-punktiks. Hiljem, s.t VIII-XIII sajandil, lisandus talmudistlikule
traditsioonile veel gnostiline, maagiline ja panteistlik kabbala, millel
on oluline mõju kaasaegse judaismi kõrgeimates esoteerilistes kihtides, eriti
rabide ja juudi filosoofide seas, kes hindavad seda veel kõrgemaks tarkuse
allikaks kui Talmudit. Kabbala 18. aluspõhimõte kõlab järgmiselt:
“Jumal üle kõige on Deemon”. Lutsiferiaanlike illuminaatide õpetused hea jumala
Luciferi kui kurja Adonai hea vastaspooluse kohta (vt A. Pike, III.2.)
pärinevad ei kuskilt mujalt kui kabbala’st. Üleüldse pühendab Kabbala
deemonitele suurt tähelepanu, õpetades, et neid saab maagiliste võtete kaudu enda
teenistusse rakendada.
Seega on kaasaegne judaism oma esoteerilis-gnostilistes
vooludes, eriti kabbala’s ja mõnevõrra varjatumalt chassidismis,
muutunud maagiliseks, panteistlikuks ning sügavamal (pühendatute) tasandil
lausa lutsiferiaanlikuks õpetuseks ja praktikaks. Judaism on välja kujunenud ja
defineerib end opositsioonis ja teravas vaenus Jeesus Kristusega, pürgib
Kristuse Kiriku hävitamisele ja on seega olemuslikult ja programmiliselt
antikristlik ning ilmselt paljude oma juhtide tasandil ka teadlikult
lutsiferiaanlik religioon. Samamoodi kehtib kõik eelpool öeldu judaismist
sekulariseerumise ja politiseerumise käigus väljakasvanud messianistliku
ideoloogia – sionismi – kui aga seda üldse eraldi ja judaismist
sõltumatuks vooluks pidada tohib, sest paljud juhtivad sionistid on ju
ortodokssed rabid. Seetõttu pole midagi imestada, et juutide ülemkiht, võtnud
mosaismist üle ainult selle välised vormid ja juutide maailmavalitsuslikeks
ambitsioonideks moondunud Jumala valitud rahva idee, peab juba kaks tuhat
aastat lakkamatut sõda Kristusega ning Kristuse Kirikuga, kasutades, nii nagu
Kristuse ajalgi, etturitena oma rahvuskaaslasi, kes juhtide tõelistest
plaanidest ja huvidest midagi ei tea (vt märkused 37 ja 104).
Nii läheneb maailmaajalugu sionistlike vandenõulaste
juhtimisel ülemaailmse antikristlik-lutsiferiaanliku impeeriumi moodustamisele
– kuni juhtide petetud, manipuleeritud, külmalt ohvriks toodud ning edaspidigi
ohvriks toodav juudi lihtrahvas juhtide silmakirjalikkuse ning alatuse ja ilmselt
ka satanismi ükskord läbi näeb ja maailma-ajastu lõpul massiliselt ristiusku
pöördub (Rm 11, 25-26 ja Mt 23, 38-39). Jumala tõotus, et
maailma-ajastu lõpul ka juudi rahvas Kristuse kui oma Messias-Kuninga poole
pöördub ja seeläbi uuesti Jumala rahvaks saab, on täiesti selge ja kindel. Iga
selline vastureaktsioon sionismi ja judaismi messianistlikele plaanidele, mis
on sihitud terve juudi rahva kui vaenlase vastu on seepärast rumal,
viljatu, õigest sihtmärgist mööda sihtiv, amoraalne ning vastuolus Jumala tahtega.
Ainult see on tõeline antisemitismi hoiak. Vägivaldseks muutumine toob
endaga kaasa ka Jumala karistuse (nt Hitleri-Saksamaa puhul). Seevastu õige,
moraalne, otse tõelist vaenlast tabav ning teoloogiliselt põhjendatud hoiak
juudi küsimuses on antisionism, antitalmudism ja antijudaism.
Nagu nimigi ütleb, on selle puhul tegemist hoiakuga kindla ideoloogia kui
niisuguse, mitte aga seda ideoloogiat kandva rahva vastu. Selle juures
tuleb alati juhinduda kristlikust põhimõttest: “Vihka pattu ja valet, kuid
armasta patust ja eksinut”. Veel õigem ja ka viljakam käitumine terve maailma
ja kõikide rahvaste hüve silmas pidades on palve; õige on kaasa aidata, et
juudi rahvas pöörduks oma Lunastaja ja Päästja Jeesus Kristuse poole, sest ilma
selleta pole maailmal pääsu sionismi vandenõust.
VI
VABAMÜÜRLASTE VÄLINE IDEOLOOGIA
VI.1. Liberalism kui pragmaatilis-ideoloogiline põhialus
Rääkides liberalismist kui vabamüürlaste,
illuminaatide ja sionismi ideoloogiast, tuleb silmas pidada, et see pole mitte
vabamüürluse olemus, vaid pigem nende lutsiferiaanluse praktiline aspekt,
vahend (paljude väidete osas pealegi ajutine) nende maailmavalitsuslike
plaanide ehk uue maailmakorra elluviimisel. Kui see saab ükskord ellu
viidud, pole vabadusest enam juttugi.109 Vajaduse korral võivad vabamüürlased
kasutada – ja on tegelikkuses ka kasutanud – oma kavatsuste elluviimiseks teisi
ideoloogiaid, millel on liberalismiga üsna vähe ühist (vahest ainult nende
destruktiivsus Jumala loomuliku ja üleloomuliku korra suhtes ning vaen katoliku
religiooni ja Kiriku vastu). Näiteks marksismi ja kommunismi väljakujundamisel,
nagu ka kommunistliku Oktoobrirevolutsiooni läbiviimisel, mängisid otsustavat
osa peamiselt juudi päritoluga illuminaadid juudi pankurite ja suurtöösturite
rahade toetusel (vt märkust 40 ja VII.5.). Ka vabamüürlaste liberalism kui
nende ideoloogiline põhirelv ise on ajaloo jooksul põhjalikke muutusi läbi
teinud.
VI.2. Massoonliku ideoloogia ratsionaalsed
(filosoofilised) aspektid. Suhtumine religiooni.
1.
Vabamüürlaste
ideoloogia filosoofiliseks vundamendiks on tunnetuslik ja eetiline
subjektivism ning relativism. Selle kohaselt ei eksisteeri maailmas
mingit universaalset, inimestest sõltumatut, objektiivset ja muutumatut tõde
ning mingit objektiivset, inimese tahtest sõltumatut moraalset korda. Vastupidi,
tõde ja moraal sõltuvad inimestest, nimelt ühiskondlik-poliitilistest,
sotsioloogilistest ja kultuurilistest oludest, muutudes ja arenedes koos
nendega ikka paremuse suunas – progressism ja futuroloogiline
optimism on vabamüürlaste ideoloogia ja maailmavaate oluline osa. Arengu
suuna määravad muidugi “valgustatud targad”, kelle plaanid ainsana
relativeerimise alla ei kuulu, igatahes mitte valgustamata “pööbli” poolt. Kui
ei eksisteeri mingeid kindlaid ja muutumatuid väärtusi, kui kõik väärtused on
suhtelised ja muutuvad, on meil tegemist dogmaks tõstetud relativismiga.110
2.
Liberalism
kui negatiivne arusaam
vabadusest (vabadus igasugustest piirangutest ehk vabadus mõelda, öelda ja
teha, mis iganes pähe tuleb) on tihedas seoses relativismiga.111
Et anda ideoloogiale väärikat nime ja laiadele massidele atraktiivset kuju,
nimetavad vabamüürlased seda mõtte- ja südametunnistuse vabaduseks ning
on selle kuulutanud üheks põhiliseks inimõiguseks (Inimõiguste deklaratsioon,
art 7).
3.
Religiooni
vallas propageerivad vabamüürlased kõikide religioonide võrdsust (kuna
pole mingit absoluutset tõde, pole ka mingit Jumala ilmutatud üleloomulikku
religioosset tõde ja ükski religioon pole tõesem kui teised) ning sellest
tulenevat religioonivabadust.112
4.
Kuna
jumalik ilmutus ja usk kui inimese vastus sellele on olemuslikult üleloomulikud
(inimloomuse enese võimalusi ületavad) nähtused ja seotud inimese tõstmisega
loomulikust korrast üleloomulikku ehk armu korda, siis on vabamüürlased
igasuguse loomulikku korda ületava ja täiustava Jumala-poolse “vahelesegamise”
idee vastu. Seda hoiakut võib iseloomustada mõistetega ratsionalism (siin
tähendab: ainult puhas mõistus!; jumaliku ilmutuse ja üleloomuliku usu
kui tunnetusvahendi põhimõtteline eitamine113) ja naturalism (imede,
pühitseva armu ning inimese üleloomuliku lõppeesmärgi eitamine114).
5.
Vabamüürlaste
filosoofiliste ning religioossete vaadete aluseks on mitmesugused uus- ning
kaasaegsetes filosoofilistes vooludes (kantism, eksistentsialism,
strukturalism, psühhoanalüüs, mütoloogilis-sümbolistlik religioonifilosoofia
jt) väljenduvad seisukohad, mille ühisosadeks on agnostitsism, subjektivism,
immanentism ning alateadvuse, tunnete, fantaasia ja tahte seadmine
kõrgemale mõistusest või sellega võrdsele tasemele. Mõistus kuulutatakse nende
teenriks või keeldutakse talle omistamast teiste võimete suhtes kõrgemat ja
juhtivat rolli. Selline antropoloogia on radikaalselt vastupidine
klassikalisele antiik- ja kristliku kultuuri antropoloogiale, mille kohaselt
inimese kõrgeim jõud on mõistus, mis tahte abil peab valitsema fantaasia,
kirgede, tunnete ja alateadvuse üle ning neid juhtima. Uus antropoloogia on
inimhinge sisekorra, vaimse elu ja moraali, kuid ka ühiskondliku korra tasemel
radikaalselt revolutsiooniliste tagajärgedega, õigustades ja põhjendades
subjektivismi, voluntarismi, egoismi ning kõikide loomalike tungide ja kirgede
vallapäästmist inimeses. Modernismi kaudu on sellised vaated leidnud
sissepääsu ka teoloogiasse ning katoliku Kirikusse, olles Vatikani II
Kirikukogu järgse revolutsiooni põhiliseks intellektuaalseks teguriks.
6.
Religioossete
veendumuste kohta õpetavad vabamüürlased, et kõik usutõed ja –vormelid on
ainult sümbolid, mille eesmärgiks on avada inimese teadvus ja
stimuleerida seda religioosseteks läbielamisteks, tundmusteks, mõteteks, Jumala
tunnetamiseks iseendas. Religioossed ideed tulenevad inimese alateadvusest,
religioossetest läbielamistest, eksistentsiaalsetest vajadustest, mille mõistus
nende üle reflekteerides sümboolselt mõistetavateks dogmadeks sõnastab (uute
“vajaduste” ilmnemisel sõnastatakse nad muidugi ümber). Seega asetub
vabamüürlaste arvates religioon seesmise elamuse, kogemuse ja valgustusena
tervenisti inimeste sisemaailma, olles ei midagi rohkemat kui teadvuse
funktsioon. Jumal poleks siis tegelikkuses midagi muud kui inimese idee, mis
tähendab, et igal inimesel oleks oma väike mugav jumalake, mis on tema
kujutluste ja vajaduste kohane.115 Esitame enesele küsimuse: kas selline idee
või ebajumal suudab kedagi reaalselt päästa – päästa reaalsest kurjast, päästa
surmast? Religioon muutub sellises vaadete süsteemis lihtsalt enesepettuse
vormiks.
7.
Mis
puudutab avalikkuse ning vabamüürluse madalamate astmete ees demonstreeritavat
suhtumist Jumalasse, siis on vabamüürluses välja kujunenud kaks põhisuunda: üks
deistlik (Jumal on, kuid ei sega end maailma asjadesse vahele) ja
teine kas agnostiline (kas Jumal on või ei ole, seda pole võimalik kindlalt
teada) või otseselt ateistlik (Jumal on kahjulik idee primitiivsete ja
valgustamata inimeste peades). Piisavalt pühendatute suhtumist Jumalasse me
juba nägime III.2. all, eriti O. Wirth’i, A. Pike’i ja Cl. de Saint-Martini
selgitustes.
8.
Kõrgemate
pühendusastmete tasandil muutub vabamüürlaste ähmane ja vastuoluline
Jumala-idee üha rohkem panteistlikuks, vastuolulisust kaotamata, pigem
seda juurde võttes. Jumalat samastatakse maailmakõiksusega, kosmosega, eriti
aga inimkonnaga, kes “valgustatute” juhtimisel toimuva ühiskondlik-ajaloolise
progressi käigus jõuab üha selgema Jumala äratundmiseni iseendas, kuni täieliku
samastumiseni Jumalaga. Nende pseudoteoloogiliste ideede väljendamisel kasutab
paljude illuminaatlike salaordude gnostitsism palju kristlikust teoloogiast
laenatud mõisteid, kaasa arvatud Kristus, lunastus, kolmainsus, Püha Vaim,
ortodokssus jne, andes neile moonutatud või tõelisele risti vastupidise
tähenduse.116
9.
Pankristusliku
või kristuseeritud inimkonna panteistlikust samastamisest Jumalaga tuleneb
otsese järeldusena religioosselt motiveeritud, tsentraliseeritud kultuuri- ja
haridussüsteemi kaudu teostatav totalitaarne kollektivism ning teokraatlik
etatism (s.t inimese täielik allutamine riigile, riigiorjus). Inimesel on
selles süsteemis väärtus ja olemisõigustus ainult niivõrd, kuivõrd ta on osa
ühtset pankristlikku planetaarset teadvust (ehk ideoloogilist
homogeensust) omavast pankristlikust inimkonnast.117
10.
Seoses
sellega pakub vabamüürlus alternatiividena iga üksikinimese sügavaimat
reaalsust – pattu ja surma – puudutavale kristlikule lunastusele, päästmisele
ning igavesele elule välja ainult ühiskondlikku lunastust ning maapealset
paradiisi heaoluühiskonna ja ülemaailmsete politseijõudude abil
kindlustatava üleüldise maailmarahu näol.118 Mis juhtub inimese hingega pärast surma,
selle küsimusega vabamüürlaste lunastusõpetus ei tegele. Selline lunastus on
poolik, armetu ja illusoorne.
11.
Vabamüürlaste
kui tüüpiliste gnostikute jaoks rajaneb inimese isiklik täiustumine ning
väidetav jumalikustumine ainult gnoosise omandamisel. Gnoosise all mõistetakse tarkust
(sophia – sellest teosoofia, antroposoofia), varjatud salateadmisi või
teadust laias mõttes (teadus haarab nii tõelist kui ka
esoteerilis-okultistlikke teadusi, millest kõrgeim on nn teurgia ehk
intellektuaalne maagia – vt X.2.2., Ühiskondlike arhetüüpide skeem, tabel
53).119
Moraalsele täiustumisele ehk vooruste omandamisele, milles seisneb tõeline
täiuslikkus ehk pühadus kui sarnasus püha Jumalaga, ei pöörata ei loožides ega
kõrgemates salaordudes mingit tähelepanu – pigem vastupidi, need on igasuguse
amoraalsuse kooliks. Teadmine ilma voorusteta muudab inimese uhkeks, ülbeks,
üleolevaks, küüniliseks, võimuahneks ja oma eesmärkide saavutamisel vahendeid
valimatuks (vt Fukuyama, märkustes 126 ja 134 ning Brzeziński tsitaadid
alapeatükkides X.4. ja X.6.) Inimene
vajab lunastust ja pääsemist enda moraalsest kurjusest ehk patust, sest iga
inimene vastutab esmalt iseenese eest. Kuid patt on ka kõigi ühiskondlike
hädade, esmajoones ebaõigluse ja sõdade põhiallikaks, ainus realistlik tee
ühiskondlike hädade leevendamiseni või likvideerimiseni on võit üksikinimese
patu üle. Vabamüürlaste gnostitsism ja ühiskonna välisele parandamisele
suunatud utoopiad neile probleemidele mingit lahendust anda ei suuda, ei
üksikisiku ega ühiskonna tasandil –
pigem vastupidi. Illuminaatlike prominentide nagu Brzeziński, Attali ja
Fukuyama avalduste alusel võime juba praegu ette kujutada, kuidas uues
maailmakorras politseivägivalla abil kindlustatud välise rahu sildi all hakkab
vohama ebaõiglus ja rõhumine.
12.
Vabamüürlaste
ideoloogias on keskse propagandistliku tähtsusega inimese (inimkonna)
kultuse tasemele tõstetud paatoslik humanism: “Vabamüürlaste jaoks
leiab progress aset siis, kui inimesest, kes praegu on allutatud Jumalale ja
neile, kes nimetavad end tema maapealseteks esindajateks, kujuneb välja vabastatud
moraaliga inimene ehk vabamõtleja... Sel moel realiseerime progressi viimase
sõna: see on inimene, kes on iseenda preester ja kuningas, kes tunnistab ainult
iseenda tahet ja südametunnistust."120 Kõnekas on ka kunagise Grand Orient’ suurmeistri
Jacques Mitterrand’i tunnistus: “Kui Luciferi patuks on Jumala asemel inimese
asetamine altarile, siis humanistid teevad seda pattu alates renessansist.
Seesama oli ka üks vabamüürlastele esitatud põhisüüdistustest, kui paavst
Klemens XII nad 1738. aastal esimest korda hukka mõistis.”121
13.
Vabamüürlaslik
humanism kujutab endast ühelt poolt pärispatu eitamist, s.t väitmist, et
inimese loomus on hea, rikkumata, oma eesmärkide saavutamiseks iseeneses piisav
ja ei vaja oma elu lõppeesmärgi saavutamiseks (ja oma rikutuse ravimiseks)
mingit üleloomulikku abi Jumala armu näol – väites, et mingit üleloomulikku
eesmärki inimesel polegi. Teiselt poolt kujutab see aga patu, eriliselt aga pärispatu
kui Jumala-vastase mässu idealiseerimist koos selle kuulutamisega igasuguse
progressi mootoriks ja inimkonna ideaaliks (vt O. Wirth, III.2.). Vastuolu?
Loomulikult vastuolu, kuid mitte ainus vabamüürlaste ideoloogias.122
Olgu vabamüürlaste tegelik suhtumine pärispattu ja pattu milline tahes, aga
nende liberalism ja pattu eitav või lausa idealiseeriv optimistlik humanism on
pisikese inimese eneseuhkust ja ülbust inimese kultuse paatoslike loosungitega
ülesergutav praktilise satanismi programm laiadele massidele.
14.
Vabamüürlaste
jaoks on progressi vaenlasteks igasugused traditsioonid, olgu need siis
rahvuslik-kultuurilised või supranatsionaalsed, religioossed või
mittereligioossed, üleloomuliku või loomuliku päritoluga.123
Vaenlasteks ei ole ainult juudi rahvuslik-religioosne traditsioon ja mitmesugused
gnostilis-esoteerilised traditsioonid. See on ka arusaadav, sest traditsioonid
takistavad ühiskonna ümberkujundamist kunstlike teooriate ja utoopiate või siis
lihtsalt võõraste traditsioonide alusel, andes inimestele vaimse kindluse,
iseseisvuse, rahvuslik-kultuurilise ja ajaloolise eneseteadvuse ning püsivad
moraalsed põhimõtted (seda isegi siis, kui need on osaliselt valed ja
ebamoraalsed, nagu islamis), olles niiviisi takistuseks ja piduriks
igasugustele revolutsioonidele ning ideoloogilisele manipulatsioonile. Et muuta
inimesed manipuleeritavaks ja vastuvõtlikuks oma ideoloogiale ning
traditsioonidele, tuleb vabamüürlastel esmalt kõik vaenulikud traditsioonid
hävitada ning lükata ühiskond loožidest juhitava permanentse revolutsiooni ning
kultuurilise, religioosse ja moraalse kaose seisundisse.124
15.
Kuna
traditsioonid on enamalt jaolt seotud mingi kindla rahvusega,
väljendudes rahvuskultuuris ja kujundades seda, siis on vabamüürlus ka
programmiliselt antinatsionalistlik ja kosmopoliitiline – erandiga
ühe kindla rahvuse jaoks. Seepärast on üheks oluliseks uut maailmakorda
ettevalmistavaks eesmärgiks ka religioosse sünkretismi ning multietniliste
ja multikultuuriliste ühiskondade propageerimine ning
väljakujundamine massilise migratsiooni käivitamise ja soodustamise teel, et
kujundada “uuele aadelrahvale” valitsemiseks ja plastiliinina vormimiseks
ülemaailmne religioonita, kultuurita, rahvuseta, ajaloota ja eneseteadvuseta
amorfne multi-kulti inimmass.125
16.
Vabamüürlaslik
ideoloogia propageerib rünnakut kõige loomuliku vastu ning
loomuliku asendamist kunstlikuga või loomuvastaseks ümberkujundatuga. See
suunitlus ulatub toidust (geneetiliselt manipuleeritud või sünteetilised ning
keemiliste lisanditega toiduained, fast food’i rämpstoit), inimese
seksuaalsusele suunatud rünnakutest (homoseksuaalsuse propageerimine, katseklaasi-viljastamine,
soomuutmise operatsioonid) ning geneetilistest manipulatsioonidest (inimese
meditsiinilis-geneetiline “parandamine” ja kavatsused inimest kloonida) kuni
vaimse tasandini (inimese reaalsusetaju hävitamine filosoofilise subjektivismi,
relativismi ja agnostistsimi ning kaasaegse massikultuuri, massiteabevahendite
ning arvutimängude kaudu tekitatava virtuaalse reaalsuse kaudu).
Tegelikkusest võõrandunud, füüsiliselt, intellektuaalselt ja moraalselt
nõrgestatud; geneetiliste ja biotehnoloogliste manipulatsioonidega väärastatud
inimloomus pole siis enam võimeline arvestatavaks vastupanuks riigiaparaadi
toetusel rakendatavale ideoloogilisele manipulatsioonile, psüühilisele ja
füüsilisele vägivallale.126
17.
Vabamüürlaste
jaoks on moraali ainsaks allikaks inimene ise ja tema südametunnistus. Iga
inimene otsustab ise oma südametunnistuses, mis on tema jaoks hea ja mis
on kuri: “Inimene on iga asja ja iga tunnetuse algpunktiks. Ta on iseenda
allikas ning sihtpunkt. Ainult tema ise võib igal hetkel “siin ja praegu”
öelda, mis on talle täna hea.”127 Sellel radikaalsel moraalsel
immanentismil, subjektivismil ja relativismil rajaneb ka vabamüürlaste nõue
südametunnistuse vabaduse kui põhilise inimõiguse tagamiseks. Mitte mingi
väline sund – ei Jumal, religioossed kujutelmad, Kirik ega ka riik või
ühiskondlik arvamus – ei tohi piirata südametunnistust ega suruda inimesele
peale moraali, mis pole otsast lõpuni tema enda oma. Vabamüürlased ja
illuminaadid jätavad muidugi ütlemata, et see moraal, mis on iga inimese
enda oma, on välja töötatud hoopis nende loožides ja salaühingutes ning
seda propageeritakse päevast-päeva ajalehtedes, televisioonis, raadios,
raamatutes, internetis jne. Ka siin näeme taktikat: kõigepealt vale abil
vabaduse nimel plats konkurentidest puhtaks, et pärast ise seda suurema hoolega
vabadust rünnata. Loomulikult tuleb siis terve ühiskondlik elu, seadusandlus,
haridus ja kasvatus selle südametunnistuse vabaduse ning teiste inimõiguste
alusel ümber korraldada. Seda laadi vabastatud moraali kirjeldatakse hulga
kõrgelennuliste sõnade abil: vabadus, võrdsus, vendlus, solidaarsus, progress,
südametunnistuse vabastamine jne. Praktikas väljendub “vabastatud moraalsus”
sellistes tsivilisatsiooni “progressiivsetes saavutustes” nagu abordi- ja
eutanaasiavabadus;128 rasestumisvastaste vahendite129
kasutamine ning seksuaalne kõikelubavus; perekonna kui püsiinstitutsiooni
kadumine ja selle asendumine (ühe- või kahesoolise) vaba kooselu partnerlusega;130
vabakasvatus koos laste õiguse deklaratsiooniga, mis võtab vanematelt
praktiliselt ära lastekasvatamise õigused ning annab lapsed riigi kontrolli
alla;131 ilmalik riiklik koolisüsteem koos riiklike
ideologiseeritud kooliprogrammidega132 jne. Kogu seda kurjuse ja vale vohamist
kaitsvateks “valvekoerteks” on totaalse vabaduse ja tolerantsi loosungid.
Nagu juba deklaratiivsetestki põhimõtetest näha, on
vabamüürlaste põhimõtteks põhimõtteline moraalitus.133
Mis on aga sellise moraalituse organiseeritud ja sihikindla propageerimise
eesmärk? Kas ainult iseenese perversse mõtlemise ja käitumise õigustamine,
seades ebanormaalse ja haiglase normiks? Mitte ainult. Esmaseks eesmärgiks on
võim: absoluutse võimu saavutamine masside üle. Liberalismi kui piiramatu vabaduse
juurutamisega vabastatakse inimesed kõigist moraalse korra, religiooni,
kultuuri ja ajaloo sidemetest, et lõpuks lõplikult ja absoluutselt “vaba”, s.t
igasuguste vaimsete ja moraalsete pidepunktideta, totalitaarse riigi suhtes
mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt kaitsetu inimene saaks ideaalseks
manipulatsiooni ja ekspluatatsiooni objektiks, muutudes üheks lambaks Salajaste
Ülemuste poolt valvekoerte abil juhitud (vt Chamfort, märkuses 188) suures
lambakarjas. Inimene muutuks lihtsalt oma loomuse poolest orjaks; orjaks mitte
niivõrd välise sunni survel, kuivõrd iseenese pattude ja pahede, ignorantsuse,
rumaluse, tahtejõuetuse, eesmärgituse, oportunismi ja konformismi märksa
tugevamate seesmiste köidikute mõjul.134
VI.3. Pettus ja ajalooline lavastus hegeliaanliku
dialektika abil kui universaalne meetod
Nagu eelpool toodud ideoloogiliste eesmärkide ja
ajaloolis-poliitiliste näidete varal nägime, on paljud vabamüürlaste
deklareeritavad ja realiseeritavad eesmärgid puhas pettus, kattevari
deklareeritavale hoopis vastupidise eesmärgi teostamisel. See viitab veel ühele
uue maailmakorra ehitajate pikaajalisele, s.t pikki ajaloolisi perioode
hõlmavale taktikalis-metoodilisele vahendile: nimelt Hegeli
dialektilise loogika (teesi-antiteesi-sünteesi) kui meetodi kasutamisele
ajalooprotsesside suunamisel ja juhtimisel ettekavatsetud suunas. Massidele
mängitakse üks põnev ajalooline teatrietendus, mille lavastajad ning
lõppvaatus, kaasa arvatud see, et tegemist oli lavastusega, jäävad saladuseks
kuni eesriide langemiseni, enamikule aga ka pärast seda.
Kõigepealt lüüakse ühiskond revolutsiooniga loomulikust
seisundist välja, ühte äärmusesse, ning tekitatakse kaos. Seejärel
(aastakümnete või isegi sajandi pärast) esitatakse teine äärmus väljapääsuna
esimese äärmuse tekitatud kaosest. Pärast teise äärmuse tekitatud veel hullemat
kaost hakatakse inimestele sisendama vajadust pöörduda tagasi loomuliku
hierarhilise korra ja traditsioonide kui ainsa päästerõnga juurde (kuid see
kord ja traditsioon, mis lahendusena välja tuuakse, on pahupidi pööratud,
miinusmärgiga, s.t saatanlik). Kogu protsess, ehkki seda on realiseerinud
sajandite jooksul erinevad ja näiliselt vastandlikud jõud, toimub tegelikult
ühe ja sama kõrgeima, vastuolusid omavahel dialektiliselt ühendava ideelise jõu
diktaadi ja plaanide kohaselt – see on otsene viide mitte niivõrd inimeste
hulgast pärit Salajastele Ülemustele, vaid pigem neid inspireerivale Universumi
Suurele Arhitektile. Need plaanid on põhiosas valmis aastakümneid ja
sajandeid enne nende tegelikku teostamist, nagu näitavad A. Pike’i kiri G.
Mazzinile, Alta Vendita salajane instruktsioon võitluseks Kirikuga,
Ühiskondlike arhetüüpide skeem ja Sünarhistlik pakt, millega me
tagapool põgusalt tutvume. Tänapäeval tegelevad nende plaanide, s.t. psühholoogilise
sõja ja avaliku arvamuse suunatud ning järjekindla manipuleerimise programmide
väljatöötamisega, kümned suured valitsusringkondadega seotud instituudid ja
uurimisgrupid, eriti NATO-ga seotud Tavistocki Instituut (vt 300
Komitee ja Rooma Klubiga seonduv V.2.2. ja V.2.3 all).
VII
VABAMÜÜRLASTE TEGEVUSEST
MAAILMAAJALOO KUJUNDAMISEL
Vabamüürlased ja illuminaadid on alates Suurest Prantsuse
Revolutsioonist olnud tegevad kõikide suuremate revolutsioonide
organiseerimisel, juhtimisel ja nende viljade – s.t uute, edaspidi juba nende
kontrolli all olevate võimusuhete – jagamisel nii Euroopas kui ka Põhja-,
Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide, Inglismaa, kuid
ka Mehhiko ja paljude teiste vähemtähtsamate riikide parlamendid, valitsused ja
ametlik poliitika on alates eelmise sajandi lõpust olnud vahetpidamata
vabamüürlaste juhitavad. Vabamüürlased on välja andnud seadusi ja seadnud
ametisse valitsusi sõltumata võimulolevatest parteidest, organiseerinud
riigipöördeid, sõdasid ja revolutsioone. Järgnevalt toome illustratsiooniks
ainult mõned faktid ja tsitaadid.
VII.1. Prantsusmaa
·
“Bastille’i
langemise järel langes vabamüürlusele osaks kõrgeim au annetada inimkonnale
suurima hoolega väljatöötatud harta (...) 25. augustil võttis Konstituant,
mille liikmetest üle 300 olid massoonid, lõpuks pea sõna-sõnalt vastu kõik, mis
oli olnud kauakestva töö objektiks loožides, nimelt surematu inimõiguste
deklaratsiooni teksti.“135
·
“Jakobiinide
rühmitus, Prantsuse revolutsiooni tegelik teostaja, oli ainult vabamüürlaste
looži n.ö väline kuju. Mida tegid jakobiinid viie surematu aasta jooksul, 1789.
kuni 1794., seda võime korrata ja peame kordama, kui hädaoht uuesti tuleb.”136
·
Vabamüürlaste
avaliku ja nähtava mõjuvõimu tipp Prantsusmaal langes aastatele 1870137
kuni 1940, mil enamik valitsusliikmeid, peaministreid ning presidente olid
vabamüürlased. Ka pärastsõjaaegne Prantsusmaa pole vähem vabamüürlaste mõju
all, pigem rohkemgi, kuid nüüd on nende tegevus vähem silmapaistev ja avalik.
Charles de Gaulle oli kõrgvabamüürlane, niisamuti nagu François Mitterrand,
kelle vend Jacques Mitterrand oli Grand Orient’i suurmeister.138
VII.2. Inglismaa
Inglismaal on alates eelmise sajandi algusest
mitteformaalne, kuid see-eest ülimalt tegus liit kuningadünastia, anglikaani
kiriku ning vabamüürluse vahel. Sunday Express’i (23. III 1980) alusel
on terve kuninglik perekond tihedates sidemetes vabamüürlusega ja enamik
loožide suurmeistritest pärineb kuningliku perekonna liikmete hulgast.
Inglismaa kuningaperekonda kuuluv Kenti hertsog on traditsiooniliselt
ülemaailmse vabamüürluse (sümboolne) pea. Inglismaa vabamüürluse võrk on väga
tihe ja on võrreldav ainult Ameerika Ühendriikide omaga (1990ndate aastate
algul oli Inglismaal üle 800 tuhande vabamüürlase 56 miljoni elaniku kohta).
Seetõttu võib õigusega väita, et teatud organisatsioonid ja institutsioonid (nt
politsei ja kohtusüsteem) pole mitte ainult vabamüürlaste infiltreeritavad ja
suunatavad, vaid neist lausa läbi imbunud ja nende juhtimise all.139
VII.3. Mehhiko
Vabamüürlaste edukas infiltratsioon läbinisti
katoliikliku Mehhiko ülemkihtides ning tähtsamates institutsioonides (politsei,
ohvitserkond, kohtud, parteid, ülikoolid) võimaldas neil korraldada 1877.
aastal riigipöörde keiser Maximiliani kukutamiseks, järgnenud positsioonide
tugevdamine ühiskonnas võimaldas neil valla päästa aastail 1910-1920 kestnud
revolutsiooni, mis lõppes küll (USA survel) mittemarksistliku diktatuuri
kehtestamisega. Katoliiklikus Mehhikos kehtestati rahva suure enamiku tahte
vastaselt ateistlik-sekularistlik riik. 1938. aastast kuni 1990ndate aastate
alguseni valitses Mehhikos katkematult vabamüürluse otsene poliitiline
emanatsioon Institutsioonilise Revolutsiooni Partei (miks
demokraatia maailmapolitsei USA ei muretsenud demokraatia ja poliitiliste
vabaduste tagamise eest oma naaberriigis?). Kirikult võeti avalik-õiguslik
staatus, keelati religioossed ordud ning vaimulikurüü kandmine avalikes
kohtades, religiooni õpetamise koolides, aeg-ajalt korraldati katoliiklaste
massipogromme. Näiteks aastatel 1926-1929 provotseeriti (lavastati)
fanaatiliselt ateistliku presidendi Elias Plutarco Callese, sotsialisti ja
vabamüürlase, “Jumala isikliku vaenlase” initsiatiivil välja antud
antikatoliiklike seaduste restriktiivse elluviimisega katoliiklik
valitsusvastane mäss, mida taheti kasutada ettekäändena katoliku Kiriku
lõplikuks likvideerimiseks. Katoliiklaste verisele jälitamisele järgneva
kristlaste (cristeros) tõelise ülestõusu käigus tapeti 3 aasta jooksul
USA rahalisel ja poliitilisel toetusel ligi 90 tuhat katoliiklast. Ehkki pärast
1940ndaid aastaid ning eriti peale Vatikani II Kirikukogule järgnenud
revolutsiooni katoliku Kirikus Mehhiko massoonlik-antikatoliikliku diktatuuri
kurss kiriku ja katoliiklaste suhtes märgatavalt leebus, on Mehhiko siiamaani
jäänud ateistlikuks riigiks, mida valitseb vabamüürlaslik maffia vastu katoliikliku
rahva enamuse tahet. Alles 1991.-1992. aasta konstitutsiooniparandustega
taastas Mehhiko (Vatikani II Kirikukogu järgse revolutsiooni käigus eelnevalt
kahjutuks tehtud) katoliku Kiriku avalik-õigusliku staatuse.140
VII.4. Ameerika Ühendriigid
Enamik Ameerika Ühendriikide asutajatest olid
vabamüürlased, samuti paljud presidendid, alates esimesest, G. Washingtonist,
ja lõpetades viimastega, G. Bush seeniori, B. Clintoni ja G. Bush juunioriga
(G. Bush juunior kuulub, nagu ta isagi, illuminaatlikusse ordusse Skull and
Bones). Kuuluvusest vabamüürlaste hulka ei tehta Ameerikas ka erilist
saladust: Ameerika Ühendriikide asutajate loožikuuluvus on avalikkusele
nähtavalt kirjas George Washington National Memorial’is, Washingtonile
pühendatud graniitpühamus. Georges Virabeau toob kirjutises Mais qui
gouverne l’Amerique? ära andmed, et näiteks Reagani-aegse (kes ise ei
kuulunud küll vabamüürlaste hulka, kuid oli sellegipoolest tihedates
vastastikku kasulikes sidemetes USA oligarhidega CFR-ist – vt V.3.)
senati 100-st liikmest olid 23 ja esindajatekoja 435 liikmest 66 vabamüürlased.
Traditsiooniliselt on vabamüürlased olnud tugevalt esindatud USA Ülemkohtu
liikmete hulgas, kindlustades konstitutsioonilise ja pretsedendilise tähtsusega
õiguslike küsimuste lahendamise vajalikul viisil. Kokku loendatakse USA-s ligi
2,6 miljonit klassikalist vabamüürlast, arvestamata mitmesuguste
paramassoonlike organisatsioonide nagu YMCA, Rotary, Lions,
Old Fellows ja Ku Klux Klan ning mitmesuguste gnostiliste ja
lutsiferiaanlike ordude liikmeid. See võimaldab vabamüürlasel H. L.
Baumil õigusega väita Ameerika Ühendriikide kohta: “See rahvas elab vabamüürluse
ideaalidest (...) Paljud tema praegustest juhtidest on samuti vabamüürlaste
Reegli liikmed ja juhid. Nad teavad hästi, et meie Ameerika demokraatia, mis
rõhutab üksikisiku õigusi ja võõrandamatuid vabadusi, pole midagi muud kui
vabamüürlus valitsuses”.141
VII.5. Venemaa ja Nõukogude Liit
·
Hoolimata
sellest, et sellekohased andmed on ajaloolastel veel paljuski hästi läbi
töötamata ning kontrollimata, võib juba praegu täie kindlusega väita, et
Venemaal revolutsiooni korraldanud bolševistlik-kommunistlik partei polnud
midagi muud kui (enamuses juudi päritoluga) Venemaa illuminaatide sünnitis (vt
V.2. koos märkusega 40 ning X.5.). Selle eesmärgiks oli hävitada Venemaal
illuminaatide ja sionistide plaanidele allumatu monarhia koos kristliku ühiskonnakorraga ning saades
enda kontrolli alla Venemaa rikkused, teha sellest oma plaanide elluviimise
kuulekas tööriist (vt X.6. A. Pike’i ja Mazzini kirjavahetust kolme maailmasõja
plaanidest ning Venemaa osa kohta selles).142
·
Ameerika
suurpankurite ja -töösturite abi143 Nõukogude Venemaa revolutsioonijärgseks
ülesehitamiseks poleks olnud mõeldav, kui Stalini-Venemaa ja selle juhid ei
oleks piisavalt hästi vastanud rahvusvahelise finantsoligarhia ja illuminaatide
salaplaanidele. Sellest küllaltki laialt teadaolevast tõsiasjast ei saa muidugi
teha veel otseseid järeldusi Stalini ning Nõukogude kommunistliku nomenklatuura
samastamiseks Venemaa illuminaatidega. Kuid järeldusi aitavad toetada ka mõned
sõltumatute uurijate avastatud materjalid Venemaa kommunistliku ladviku ja
rahvusvahelise vabamüürluse salasidemete kohta, mida analüüsib põhjalikult Joh.
Rothkranz oma triloogia Die kommende Diktatur der Humanität 1. ja 2.
osas. Sellele viitab kõnekalt ka fakt, et juba aastal 1989 ootas Mihhail
Gorbatšovi alaline liikmekoht Trilateral Commission’is ehk ülemaailmses
varivalitsuses.144 Võib ju pikemalt mõtlemata väita,
et see oli talle ainult sümboolne preemia “tubli töö” eest Nõukogude Liidu
lammutamisel. Kuid kes vähegi teab, kuidas, keda ja millistel alustel (eriti
alalisi ning juhtkonda kuuluvaid liikmeid) sellesse institutsiooni välja
valitakse ja kutsutakse, ei saa sellest faktist järeldada muud, kui et
Gorbatšov pidi juba kaua aega enne nende organisatsioonide liikmeks
kutsumist olema põhjalikult pühendatud kõikidesse ülemaailmse
illuminaatliku oligarhia salajastesse plaanidesse ja saladustesse, ning olema
mitte ainult nendest teadlik, vaid nendega ka ühel nõul. See aga eeldab
pikaajalisi ja põhjalikke kontakte Salajaste Ülemustega juba enne
laguneva (s.t ettekavatsetult lagundatava, kuna tema aeg ja ajalooline missioon
sai täis) Nõukogude Liidu viimaseks juhiks saamist ja tema ilmset kuulumist
mõnesse illuminaatlikusse salaordusse. Mispärast pidi aga tema olema Nõukogude
nomenklatuurast ainus, kel olid pidevad kontaktid Salajaste Ülemustega?
Kui ta oleks tõesti olnud ainus selline, siis kuidas oleks küll üks selline
välismaiste juudi ja ameerika pursuide agent ilma kommunistliku nomenklatuura
toetuseta saanud tõusta Nõukogude Liidu etteotsa ja selle lammutada? Kas mitte
need asjaolud ei anna alust põhjalikuks järelemõtlemiseks, et ümber hinnata või
vähemalt tugevasti parandada üldlevinud arusaamu Nõukogude Liidu lagunemise
põhjustest ning Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelistest suhetest
külma sõja päevil?
·
Samas ei
pruugi me Nõukogude Liidu ja perestroika vastavust ülemaailmse illuminaatliku
ja pangandusoligarhia plaanidele järeldada ainult kaudselt. Selle kohta
eksisteerivad ka ühemõttelised otsesed tõendid. 1919. a. Budapestis ütles juudi
pankur Otto Kahn ühel juudi ringkondadele peetud koosolekul: “Teie ütlete, et
marksism on meie jaoks püha ja puutumatu kapitalismi vihaseim vaenlane. Kuid
see on vaid vastaspoolus, mis lubab meil olla pooluseid ühendavaks teljeks.
Mõlemal poolusel on sealjuures üks ja sama eesmärk, nimelt maailma uuendamine:
ülevaltpoolt kontrolli saavutamise rikkuse üle ning altpoolt revolutsiooni
kaudu”.145 1992. a. alguses Prantsuse
sotsialistlikule ajakirjale Liberation antud intervjuus ütles
Mihhail Gorbatšov: “... et me nii Idas kui ka Läänes liigume vastu ühele
uuele tsivilisatsioonivormile. See on nii, nagu liiguks erinevad jõud maailma
erinevatest osadest ühe ühise eesmärgi poole, mis pole sotsialistlikule
ideaalile sugugi mitte vähe sarnane”.146
VII.6. Eesti
Vabamüürlaste tegevuse kohta Eestis on teada vähe kindlat
ja usaldusväärset. Teada on ainult mõned ebamäärased faktid, nimelt niipalju,
et Eestis tegutsevad paramassoonlikud organisatsioonid Lions, Rotary
ja YMCA kui vabamüürlaste värbamis- ja mõjugrupid. Teada on ka mõnede
nais- ja meesloožide nimed (Eesti Suurloož ning loožid Kalev, Fööniks
ja naisloož Linda). Mitmesugustel andmetel kuulub loožidesse suur osa
Eesti poliitilisest, majanduslikust ja haritlaskonna ladvikust, nt Tunne ja
Mari-Ann Kelam, Siim Kallas, Mart Laar, Lennart Meri, Teaduste Akadeemia
president Arno Köörna, Hansapanga direktor Hannes Tamjärv jne. Arvatavasti üks
tähtsaimaid isikuid Eesti ühiskonna illumineeritud eliidi hulgas on
Välisministeeriumi nõunik Harri Tiido, kes Eesti ajakirjanduse andmeil
on 1993. aastast Trilateraalse Komisjoni liige.147
Vabamüürlusest Eestis pole palju teada, kuid kõikjal võib tähele panna nähtusi
ja tendentse, mis kõike eelpool toodut arvestades saavad olla seletatavad
ainult vabamüürlaste põhjaliku ja järjekindla tegevusega ühiskonna kõrgeimates
kihtides ning kõikides ühiskondliku elu valdkondades. Eesti poliitiline,
majanduslik ja suuremas osas ka kultuurielu eliit on põhjalikult
korrumpeerunud, euro-oligarhia poolt ära ostetud, ideoloogiliselt
manipuleeritud, muudetud mondialistide ja euro-oligarhia kuulekateks lakeideks
ning Eesti riigi, rahva ja rahvuskultuuri vaenlasteks. See saab seletatav olla
ainult vabamüürluse eduka tööga, on ju nende taktikaks ühiskonna eliidi
värbamine ning korrumpeerimine (vt IV.1., p. 6 ja 8). See on neil Eestis
lühikese ajaga hästi õnnestunud: Eesti riik pole enam juhitav Eestist ega Eesti
huvides, sest riigikogu ja valitsus, sõltumata poliitiliste jõudude
paigutusest, võtavad ühtemoodi vastu rahvuslikke huve hukutavaid, rahvusriiki,
rahvuslikku majandussüsteemi, põllumajandust, maaelu ja rahvuskultuuri
hävitavaid otsuseid. Seevastu Eesti ajakirjanduse ja avalikkuse vaikimisele
vabamüürlaste olemuse ja eesmärkide suhtes saame anda ainult ühe tabava
selgituse, mis on ainus loogiline selgitus viimasel ajal paljudiskuteeritavale
Eesti ühiskonna kriisile: “Kogu ajakirjanduse absoluutne huvipuudus
salajaste organisatsioonide ja nende tegevuse vastu on sedavõrd silmatorkav,
olles niivõrd karjuvas vastuolus samaaegse avalikustamis- ja
sensatsioonimaaniaga kõikides teistes valdkondades, et kogu meie “vaba”
ajakirjanduse täiusliku kontrollimise kohta loožide poolt pole vaja enam
mingeid muid lisatõendeid”.148
1 – Revolutsiooni
defineerime siin kui laiasid masse hõlmavat mässu Jumalalt inimesele ja
inimühiskonnale seatud loomuliku ja üleloomuliku korra vastu, mille eesmärgiks
ja tulemuseks on ühiskondliku ja isikliku elu ümberkorraldamine uutel, inimeste
arbitraalselt seatud põhimõtete alusel. Revolutsiooni kui niisuguse
enesekirjelduse andis piiskop Jean Gaume: “Ma pole Marat ega Robesperre, või
Babeuf või Mazzini või Kossuth. Need inimesed on mu pojad, kuid mitte mina.
Need sündmused on minu teod, kuid mitte mina. Need inimesed ja sündmused on
mööduvad faktid, mina aga olen pidev seisund. Mina olen vihkamine igasuguse
korra vastu, mida pole rajanud inimene ning milles ta poleks kuningas ja jumal
samaaegselt. Olen Jumala õigustest mittehooliva inimese inimõiguste
proklamatsioon. Olen inimese ning mitte Jumala tahtele rajaneva religioosse
ning ühiskondliku riigi vundament. Olen Jumala troonilt tõukamine ja inimese
asetamine Tema asemele. Seepärast kannan ma revolutsiooni, see tähendab,
hävitamise nime” (Rev J. Gaume, La Revolution. Recherches historiques,
Lille, 1877, vol. I, lk 18, siin tsiteeritud: abp Marcel Lefebvre, Oni Go
zdetronizowali, Warszawa, Te Deum, 1997, lk 36, alusel). –
Revolutsioonide nimetamisega võib alustada reformatsioonist (al 1517), mis
kujutas endast maades, mida see mõjutas, senise religioosse-ühiskondliku
süsteemi fundamentaalset segipaiskamist ning rajamist senistest radikaalselt
erinevatele alustele. Edasi tuleb Prantsuse revolutsioon (1789) kui esimene
kõikehõlmav ühiskondlik revolutsioon, sellele järgnevad 1848. ja 1870. aasta
revolutsioonid ning Oktoobrirevolutsioon (1917), mis seadis eesmärgiks esimese
täielikult ateistliku riigi rajamise. Ka paljudes maades, kus selgelt
määratletav verine revolutsioon puudus, viisid suunatud ühiskondlikud
protsessid olukorrani, mis kiriku ja religiooni seisukohast üsna vähe erinesid
Oktoobrirevolutsiooni tulemustest Venemaal (nt vabamüürlaste juhitud
antikatoliiklikud režiimid sajandivahetuse Prantsusmaal, 20. sajandi alguse
Portugalis, antikatoliiklik diktatuur Mehhikos jne). Suuremas osas Lääne
Maailmast toimus liberalistlike ideede alusel ümberkujundatud sekulaarse
ühiskonna (s.t sellise ühiskonna, milles religioon ja kirik ei avaldaks
ühiskondlikule elule mingit mõju) ehitamine rahulikul teel, liberalistliku
ideoloogia mõju järk-järgulise kasvamise kaudu inimeste mõtlemises ja
ühiskondlikus elus. 1960ndate aastate algusesse võiks tinglikult seada veel
ühe, kõikidest kõige sügavamaid tagajärgi omava ja siiamaani kestva
revolutsiooni, kultuurirevolutsiooni algusaastad. Selle revolutsiooni
eesmärgiks on (tõelise) Jumala ja religiooni väljatõrjumine kultuurist,
haridusest ja tervest vaimse elu sfäärist, nende asendamine materialismi ja
tarbimiskultusega, lõbustuste, ebajumalate ja pseudoreligioonidega (Panem et
circenses plebi! – “Leiba ja vaatemänge pööblile!”).
2 – Näiteks jäi
Stalini kätte Teise Maailmasõja lõpus Saksamaalt üle võetud Hitleri salajane
arhiiv, milles leiduvad dokumendid alates 18 saj. keskelt kuni 1939. aastani –
loožide istungite protokollid, tsirkulaarid, finantsaruanded jms, mis annavad
ülevaatliku kogupildi sellest kuritegelikust salaorganisatioonist ja tema meetoditest (Олег Платонов, Терновый
венец Россий. Тайная история масонства 1731-2000, Москва, 1996, lk. 3);
5 – Naturalism
– filosoofiline või ideoloogiline seisukoht, mis eitab Jumala ilmutust, Jumala
üleloomuliku armu vajalikkust, üleloomulikku moraalset korda ning inimese elule
Jumala seatud üleloomulikku eesmärki, väites, et kõik inimese elueesmärgid ja
moraalne kord on täielikult määratletud tema enda loomusega, saavutatavad tema
enda jõududega täielikult siinses maises elus.
6 – Liberalism
– filosoofiline või ideoloogiline seisukoht, mis absolutiseerib vaba tahet ja
piiramatut valikuvabadust kui kõrgeimat moraalset väärtust iseeneses, jättes
arvesse võtmata inimese sõltuvuse objektiivsest Jumala seatud moraalsest
korrast, esmajoones talle inimloomusega seatud tingimustest ja piirangutest,
kuid ka inimese moraalsest rikutusest pärispatu tagajärjel.
7 – de Lassus,
lk 9-13 ja 28.
8 – Sealsamas,
lk 12-14. Esimene vabamüürlaste konstitutsioon, nn Andersoni konstitutsioon
aastast 1723, esindab liberaalse protestantismi põhimõtteid: moraali, mis oleks
vaba dogmaatilisusest ning “religiooni, millega kõik võivad nõus olla”.
9 – Refereeritult:
William T. Still, Nowy porządek
świata (edaspidi: William T. Still), lk
28-29, 43-44 ja edasi. Viitamine Atlantisele omab olulist rolli
kõrgvabamüürlaste ja illuminaatide õpetuses ja sümboolikas – Põhja-Ameerikat
(Ameerika Ühendriike) käsitletakse kui Uut Atlantist.
10 – Osiris oli Vana-Egiptuse religioonis maa-aluse maailma
jumal, surnute valitseja, käsitletud ka kurjade jõudude jumalana. Isis oli tema
kaasa, prostituutide jumalanna. (sealsamas, lk 29).
11 – Refereeritult: sealsamas, lk 45-46. William T.
Still toetub salaühingute ja -õpetuste ajaloo ning filosoofia käsitlemisel
põhiliselt kahele väljapaistvale okultismi ja salaühingute uurijale: Edith
Starr Millerile ehk Lady Queensborough’ile (Occult Theocrasy) ja
Nesta Websterile (Secret Societies and Subversive Movements).
12 – “Gnoosis on vabamüürluse olemus ja juur” ja
“Vabamüürlaste levitatavad tõed põhinevad juutide salajasel traditsioonil, mida
tuntakse kabalistliku gnostitsismi nime all ning mis vabamüürlastele
pärandati templirüütlite vahendusel” (Albert Pike, tsit de Lassus,
lk 15 ja 53). – Vt tagapool märkus 17 ja alapeatükid V.1. ning V.5..
13 – Selle nimi pidavat pärinema templirüütlilt Chretien
Rosencreuz’ilt, kes tutvus Türgis, Palestiina ja Araabias põhjalikult
esoteeriliste õpetustega ja keda loetakse üheks selle salaordu asutajaks (de
Lassus, lk 11).
15 – “”Gnoosis on vabamüürluse olemus ja juur,” ütleb
ameerika vabamüürlane Albert Pike. See doktriin aga jääb varju. Avalikkuse
vaatevälja seatakse liberalism. Seega, mis puutub ideedesse ning kavatsetud
eesmärkidesse, ilmneb vabamüürlus algusest peale kui liberalismi fassaadi taha
hoolikalt peidetud gnostitsism ning seepärast tuleb hoiduda ainuüksi fassaadi
vaatlemisest, tähele panemata seda, mis peitub selle taga” (de Lassus,
lk 15).
17 – “Vabamüürlus on juudi institutsioon, mille ajalugu,
kraadid, auastmed, loosungid ja õpetused on algusest lõpuni juudi päritoluga”
(Isaac M. Wise, USA pearabi ajakirjas Israelite oif America, 3. VIII
1855, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 28). – “Gnoosis on vabamüürluse olemus ja juur” ja
“Vabamüürlaste levitatavad tõed põhinevad juutide salajasel traditsioonil, mida
tuntakse kabalistliku gnostitsismi nime all ning mis
vabamüürlastele pärandati templirüütlite vahendusel” (Albert Pike, tsit. de
Lassus, lk 15 ja 53). Albert Pike (1809-1891) oli ameerika vabamüürlaste
obedientsi Scottish Rite of the Southern Jurisdiction (millest pärinesid
paljud Ameerika Ühendriikide presidendid ja kongressi liikmed) üks mõjukamaid
liikmeid, kelle raamat Morals And Dogma on tunnistatud “vabamüürlasliku
filosoofia alustalaks” (nii väidetakse selle obedientsi ajakirjas New Age, jaan
1950). – “Ühelt pühendatuse astmelt teisele jõudes, hieararhia astmeid mööda
üles tõustes võib tähele panna, et see institutsioon muutub üha rohkem ja
rohkem kabalistlikuks” (vabamüürlane Arthur Waite, tsiteeritud: de
Lassus, lk 54). Kabbala on teatavasti juutide gnostiline,
panteistlik ja maagiline õpetus, mis kujunes välja põhiliselt I aastatuhande
lõpus pKr ning mis kujutab endast apostaasiat ka ortodoksse judaismi suhtes
ning mis oma sügavamas olemuses on selge lutsiferianism või isegi satanism:
“Jumal üle kõige on Deemon” kõlab kabbala 18. dogma. Erinevates
vabamüürluse vooludes leidub mõjutusi veel teistestki gnostilistest
traditsioonidest ja õpetustest (manihheism, katarite õpetused, hermetism jm).
18 – de Lassus, lk 44, prantsuse leksikoni Le
Robert alusel. – Maagia jagamisel heaks ehk valgeks maagiaks ning kurjaks
ehk mustaks maagiaks puudub igasugune realistlik alus, sest suveräänset Jumalat
ja Tema ingleid ei saa maagia abil kuidagiviisi mõjutada ja seetõttu võib
maagia puudutada ainult teisi inimesi või kurje vaime (deemoneid). Kogu maagia,
seda vähemalt inimesest loomult kõrgema vaimudemaailma suhtes, on rajatud
illusioonile, nagu võiks inimene vaime (deemoneid) mõjutada, neid ära kasutada
ning neid koguni oma tahtele allutada. Tegelikult on asi risti vastupidi.
Sageli ilmuvad deemonid maagiliste toimingute peale küll välja või avaldavad
inimesele oma mõju, kuid seda alati omal tahtel, mitte aga maagiliste
rituaalide jõul. Maagilised toimingud ainult provotseerivad deemonite ilmumist,
demonstreerides neile, et tegemist on inimesega, kes tahab vabatahtlikult saada
nende saagiks, nende orjaks. Maagilistel toimingutel iseenesest pole ka mingit
otsest mõju inimestele või loomadele, v.a juhul, kui neile lisatatakse
füüsilisi ja psühholoogilisi mõjutamisvahendeid (näiteks rakendatakse teatud
paranormaalseid võimeid) või kui neile lisandub deemonliku tegevuse mõju.
19 – Sealsamas, lk 44-51.
20 – L´ideal initiatique, lk 8, 10, 36 ja 58,
tsiteeritud: de Lassus, lk 56-57.
21 – Le livre du compagnon, lk 74, tsiteeritud: sealsamas,
lk 57.
22 – Fragment tema Instruktsioonist 23 Kõrgeimale Nõukogule,
välja antud 14. juulil 1889, Suure Prantsuse Revolutsiooni 100. aastapäeval – The
Freemason, 19. I 1935, tsiteeritud: Czepułkowski, lk
30.
23 – Stanislaus de Guaita, kabalistliku Roosi ja Risti
Ordu asutaja, Must Muusa, 1883, tõlgitud: P. Virion, Tajemnica nieprawości, lk 26, alusel.
24 – Prantsuse vabamüürlaste ajakiri L`Acacia,
oktoober 1924, lk 69, tsiteeritud: sealsamas, lk 28-29. – Ehkki
satanismi hindab lutsiferiaanlikult “ortodoksne” kõrgvabamüürlus “hereesiaks”,
on eriti Itaalia vabamüürlaste ja illuminaatide kõrgloožides satanism pigem
reegliks kui erandiks, mida kinnitavad mitmed loožidest pärit satanistlikud
tekstid ning paljudes Itaalia kõrgloožides tuntud Giosue Carducci Hümn
Saatanale.
25 – Illuminaatlik-kabalistlik teoreetik Louis Claude de
Saint-Martin, üks martinistide salaordu asutajaid, oma teoses Eksitustest ja
tõest, Edinburgh, 1782, II osa, lk 228-230, siin tsiteeritud: P. Virion, Rząd światowy, lk
200, alusel.
26 – Must missa – satanistlik riitus, mille keskmeks
on jumalateotuslikud toimingud tõelise Kristuse pühimaks ihuks konsekreeritud
hostia suhtes (mis on kas kirikust varastatud või siis vabamüürlaste ridadesse
kuuluva usust taganenud preestri poolt kohapeal konsekreeritud) koos kättemaksu
ja vaenu tõotamisega Kristusele ja Tema Kirikule.
27 – “Vähesed neist tahavad minna viimse piirini.
Seetõttu on hädavajalik, et suure revolutsiooni eesmärk jääks neile
teadmatuks. Ärge näidake neile kunagi järgmisest sammust rohkem“ (Itaalia
illuminaatide kõrglooži Alta Vendita juhi ja 19. sajandi Euroopa
revolutsioonide niiditõmbaja Giuseppe Mazzini, Juhend revolutsionääridele,
1846, tsiteeritud: Czepułkowski, lk 14). – “Vabamüürlaste loožid kujutavad endast
teatud laadi hoiupaika, grupeeringut ning koolituskeskust, mis tuleb läbida,
enne kui jõutakse meieni [s.t kõrgemate salaühinguteni]. (...) Kui
viiakse läbi vastav koolitus, saavutatakse valitsemine inimese tahte, mõistuse
ja tema vabaduse üle. Talle antakse käske, teda kujundatakse, õpetatakse, teda
kasutatakse ära. Uuritakse tema kalduvusi ja harjumusi, õrnu kohti, eelistusi
ja kirgi. Kui ta lõpuks saab küpseks ja kõlblikuks meie eesmärkide
täitmise jaoks, suunatakse ta salajase rühmituse juurde, mille suhtes
vabamüürlased pole ei midagi rohkemat kui halvasti valgustatud eeskoda” (Piccolo
Tigre (ühe Alta Vendita liikme pseudonüüm) kirjast oma sõbrale ja
looživennale, tsiteeritud: de Lassus, lk 72). – “Vabamüürluse 33. pühitsusastmest
ülalpool on koht universaalsele õpetusele, mille pühad raamatud on olemas, kuid
mis pole praegu massoneeria valduses” (gnostilise martinistide salaordu
kõrge liige Saint-Yvers d’Alveydre, Mission des Souveraines, lk 446). –
Vrd ülaltoodud tsitaatidega A. Pike’ilt ja Cl. de Saint Martin’ilt.
28 – Nii väidab tunnustatud ekspert okultismi alal Edith
Starr Miller, Occult Theocrasy, lk 31-32; siin tsiteeritud William T.
Still, lk 140-141, alusel.
29 – “Saatan ei esine kunagi sellisena, nagu ta
tegelikkuses on. Oleks lapsik seda uskuda. Ta mängib alati Valgusinglit,
Trööstijat, Tõe Vaimu. See Vale Isa muudab ennast Rahu Apostliks, müstiliseks
Teejuhiks, Teaduse Vürstiks. Häda aga neile, kes satanistliku hierarhia
astmetel edenedes, astuvad temaga üha tihedamasse kontakti... Eksisteerib
teatud antikirik oma kirjade, dogmade ning preestritega; vabamüürlus on üks
selle antikiriku aspekte” – kunagine kõrgvabamüürlane J. Marques-Riviere, La
trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 238 ja 242, tsiteeritud: de
Lassus, lk 55.
30 – IV.1. ja IV.2. p. 1-3: refereeritult de Lassus,
lk 69-70.
31 – “Infiltratsioon – sõna-sõnalt: sissetungimine,
sisseimbumine. Luuretegevuses tähendab see salateenistuse agentide
sisseimbumist nende huviobjektiks olevassse organisatsiooni või ringkonda.
(...) Infiltratsiooni teostamiseks viiakse luureteenistuse töötaja või koostööd
tegev agent nõutavale kohale või meelitatakse koostööle juba sellel kohal
viibiv isik. (...) Infiltreeritav organisatsioon on olulise hulga agentide abil
täieliku kontrolli all ning agentidel on võimalik aktiivselt mõjutada tema
edasist tegevust” (Encyklopedia Szpiegowstwa (Luureentsüklopeedia), SPAR,
Warszawa, 1995, lk 114).
32 – Vabamüürlane Jean-Andre Faucher, La
franc-maçonnerie face aux pouvoirs, lk 72, ajakirjas Spectacle du monde nr
174, sept 1976; tsiteeritud: de Lassus, lk 109.
33 – “... suurema osa eelmisest kahest aastasajast oli
tema [s.t vabamüürluse] ainsaks tööks vägivaldse tegevuse tundide
ettevalmistamine, seda nimelt pikaajalise propaganda, avaliku arvamuse
eksitusse juhtimise ja ühiskonnas uue vaimse seisundi loomise abil,
kasutades selleks kõikvõimalikke vahendeid, kuid jälgides alati enda varjamise
põhimõtet, niisamuti nagu salajane võim end tema [s.t vabamüürluse] suhtes
varjab. Massoneerial pole muid tegevusvahendeid ning ta ei saa saavutada oma
eesmärke muudmoodi kui ainult pikaajalise ettevalmistusega, mis seisneb oma
mõtete oskuslikus esitamises ja vastavate sisenduste tegemises” (kunagine
kõrgvabamüürlane Copin-Albancelli, La drame maçonnique. La conjuration juive
contre le monde chrétien, lk 67; tsiteeritud: de Lassus. lk 88).
34 – Vt tagapool (alapeatükis X.6.) toodud C. Rakovski
küünilist tunnistust.
35 – de Lassus, lk 53, vt ka märkust 17.
36 – de Lassus, lk 54. – “Massoneeria on juudi
institutsioon, mille ajalugu, reeglid, kohustused, sümbolid ja õpetus on
algusest lõpuni juudi päritoluga, välja arvatud mõningad teisejärgulised
reeglid ja mõned väljendid tõotustes” (La Francmaçonerie en Hongrie, Budapest, 1921, siin tsiteeritud: Juan Antonio Cervera,
Pajęczyna władzy, Wrocław, 1997, lk 71, alusel). – “Esimene asi, mis
hämmastab uusi liikmeid loožides, on kõige juudi iseloom. Šoti
riituseinitsiatsioonide teine seeria peab oma meistriks valima juudi, kolmas
seeria, mis haarab astmeid 23 kuni 33, peab meistriks pühitsema kabbala asjatundja.” (Leon
Meurin, Filosofia de la Masoneria, 1957, lk 30, siin tsiteeritud: J. A.
Cervera, op cit, lk 70, alusel).
37 –
Siinkohal tõrjuvad autorid ennetavalt tagasi kõik primitiivsed süüdistused
antisemitismis ja juudivastase vaenu õhutamises. Tõde iseeneses ei saa kunagi
olla mingi rahvuse suhtes vaenulik, iseasi on see, kelle vastu, milleks ja
kuidas seda tõde kasutatakse. Autoritel pole mingit kavatsust kutsuda üles
juutide organiseeritud dekonspireerimisele, diskrimineerimisele ja
tagakiusamisele, veel vähem füüsilisele hävitamisele. Kuid ei saa avaldamata
jätta hästipõhjendatud arvamust, et juudi lihtrahva (kes on alati olnud
igasuguste antisemiitlike pogrommide põhilisteks ohvriteks, samas kui rikas
juudi ülemkiht pääses või ennast lahti ostis) peamised vaenlased on olnud ja on
ka praegu mitte antisemiidid, vaid juutide endi talmudistlik-kabalistlik ning sionistlik
ehk maailmavalitsuslike plaanidega ülemkiht (eriti sionistlikud rabid ja juudi
suurpankurid), kes oma finantsiliste ja poliitiliste mahhinatsioonide, avaliku
arvamuse manipulatsioonide ning konspiratiivsete maailmavalitsuslike plaanidega
on ära teeninud kõigi ausate inimeste õiglase viha ja põlguse. Seda eriti
juutide endi poolt, kui nad ainult oma sionistliku ülemkihi varjatud mängust
aru saaksid. Nemad rakendavad etturitena oma plaanide teenistusse
rahvuskaaslasi, nendega manipuleerides ja mängides, neis kõikide mittejuutide
ehk goj’de suhtes üleolekutunnet, põlgust ja vihkamist sisendades ning
neid vajaduse korral oma plaanide huvides ettekavatsetult tuhandete kaupa
ohverdades, et hiljem antisemitismi tondiga šantažeerida rahvaid ja riike.
Näiteks võiks tuua kasvõi Teise maailmasõja aegse juutide massilise hävitamise
avalikkuse eest varjatud aspektid. Nimelt Teise maailmasõja alguses, enne
aastat 1941, oli Hitleri-Saksamaa valitsus nõus oma valitsuspiirides olevatele
juutidele välja andma kokku 1 miljon emigratsiooniluba (alaealisi arvestamata).
Ka Rumeeniast, Bulgaariast ning Ungarist tulid maailmasõja alguses
Hitleri-vastase liidu riikide valitsustele palved juudi põgenike
vastuvõtmiseks. Ei Inglismaa, ei Ameerika Ühendriigid ega ka Kanada või
Austraalia polnud nõus vastu võtma neist kasvõi tühist osagi, ehkki näiteks
Ameerika Ühendriigid oleks aastatel 1941-1945 ainuüksi oma ametlike
emigratsioonikvootide raames võinud vastu võtta ligi 210 000 juuti. Ameerika ja
Inglismaa sionistlikud organisatsioonid tegutsesid tõestatult koguni
igasuguste konkreetsete abiandmisplaanide vastu, varjates
avalikkuse eest ja salastades nende käsutuses olevat juutide massilist
hävitamist puudutavat informatsiooni ning torpedeerides kõiki konkreetseid
riiklikke abiandmisplaane ning seadusprojekte. Ameerika Ühendriikide
presidendiks oli sel ajal Franklin Delano Roosevelt, rahvuselt juut, 32. astme
vabamüürlane, B’nai B’rith’i liige, kel oleks pidanud olema piisavalt
huvi oma rahvuskaaslaste päästmise vastu. Hoolimata sellest, et ta oli
tõestatult juba vähemalt 1942. a. alguseks põhjalikult informeeritud juutide
massilisest hävitamisest Hitleri võimu all olevas Euroopas, ei võtnud ta oma
ametiaja jooksul ette ühtki konkreetset abinõu Euroopa juutide päästmiseks ning
lasi liiva joosta kõik algatused selles küsimuses. Seda tõestab ameerika
ajaloolane David S. Wyman oma raamatus The Abandonment of the Jews. America
and the Holocaust 1941-1945 (1984, New York), mis on kiitvaid arvustusi
saanud nii Ameerika kui ka Euroopa tippajakirjanduselt. Ka mõned ausad kaasaja
juudi ajaloolased, nagu J. G. Burg ning isegi esimene Iisraeli siseminister dr
Grünbaum, on tunnistanud sedasama. Wyman jätab küll vastamata loogiliselt
esilekerkivale küsimusele, miks jätsid Ameerika ja Inglismaa mõjukad
sionistlikud ringkonnad oma rahvuskaaslased Hitleri hooleks, kui pärast teise maailmasõja
lõppu suutsid sionistlikud organisatsioonid Iisraeli riigi loomise toetuseks
(Palestiinas) paari aastaga efektiivselt mobiliseerida kogu Ameerika ja
Inglismaa poliitilise ladviku. Sellele küsimusele jätavad vastamata ka
autorid, jättes vastuse tegemise taibuka lugeja hooleks.
38 – L. de Poncins, La franc-maçonnerie contre le France,
lk 78-79, tsit: de Lassus, lk 77.
39 – “Kommunism on vahend, mis teenib rahvusriikide
hävitamise, ühe ülemaailmse valitsuse, ühe ülemaailmse poliitika ja ühe
ülemaailmse rahaühiku sisseseadmist” (Murray Butler, British-Israel World
Federationi esindaja 1937, tsiteeritud: Pierre Virion, Le Nouvel Ordre
du Monde, Ed. Tequi, Paris, 1974, lk 59).
40 – Lõigud, mis käsitlevad illuminaatide ja
rahvusvaheliste suurpankurite (eriti Rotschildide ja tema liitlaste) osa
revolutsioonides, sh Oktoobrirevolutsioonis, põhinevad peamiselt William T.
Stillil, kes toob tõenduseks hulgaliselt esmastest allikatest (nimelt valitsus-
ja pangandusringkondadest) pärit konfidentsiaalset materjali. Täiesti
usaldusväärseks allikaks on kindlasti ka rahvusvahelise kuulsusega teoloogi ja
filosoofi isa Denis Fahey raamatud The Mystical Body of Christ and The
Reorganization of Society, lk 296-330 ja The Rulers of Russia;
samuti E. Franke-Gricksch’i poolt välja antud kogumik Der namenslose Krieg.
Seevastu Joh. Rothkranz’i triloogia Die kommende “Diktatur der Humanität” 2.
osa Die Welthersscher der Finsternis in der Aktion, eriti lk 37-38,
ehkki sisaldab hulgaliselt huvitavat informatsiooni ja olulisi allikaid ning on
kirjutatud suure eruditsiooniga, pole iseseisva ja esmase allikana mitte
kõigis faktilistes küsimustes usaldusväärne (nt juute ja vabamüürlaslikku
kuuluvust puudutavas, milles autorile võib ilmselt õigusega ette heita, et
kahtlustab iga pimeda nurga taga seismas vähemalt ühte juuti ning arvab, et iga
valitsusliige peab automaatselt olema vabamüürlane). Tõsi küll, olemuslikes
küsimustes nõustub temaga enamik tõsiseid uurijaid. Hoolimata sellest, et vabamüürlaste
ja illuminaatide osa kohta Nõukogude Venemaa ajaloos ringleb (eriti vene
keeles) palju ebausaldusväärset ja fantastilist materjali, ei anna see veel
alust nende küsimuste kergekäeliseks klassifitseerimiseks poliitiliste müütide
või psühhopaatilise fantaasia viljade hulka. Vene autorite teostest on selles
suhtes usaldusväärseks ja tõsiseks allikaks Oleg Platonovi teosed (vt
valitud kirjanduse nimekirja). – Küsimusele, miks üldse olid suurkapitalistid
ja -pankurid huvitatud kapitalismiga kui oma surmavaenlasega võitleva
kommunistliku Nõukogude impeeriumi toetamisest, anname selgituse tagapool.
41 – Kriitiliste uurijate arvates asutatud tõenäoliselt 14.
sajandil mõnede ellujäänud templirüütlite (Chretien Rosencreuz’i) poolt või
veel hiljem. Roosiristlased jäid iseseisvalt eksisteerima ka pärast kaasaegse
vabamüürluse asutamist 1717. a. Londonis ja nende mõju on kindlasti tajutav ka
ajalooliselt hilisemate illuminaatide ning martinistide juures. Tänapäeval
eksisteerib mitu roosiristlaste haru. Roosiristlaste sümbol, ristile paigutatud
roos tähendab Iisraeli rahvast, kes kannatab maailma lunastamiseks (Iisrael kui
kollektiivne Messias). Roosiristlaste õpetus kujutab endast kabbala alusel
moonutatud gnostilist kristlust. – Teiste uurijate arvates ning roosiristlaste
enda “ametliku” ajaloo kohaselt pärineb nende organisatsioon ja õpetuslik
traditsioon katkematult, ehkki küll mitmeid institutsioonilisi ja õpetuslikke
muutusi läbi teinuna, otse Vana-Egiptuse esoteeriliselt sektilt, mida
helleniseerununa nimetatakse hermetismiks. Roosiristlaste õpetuslik
traditsioon olevat hiljem kandunud ka Indiasse, Tiibetisse ning
araabiamaadesse. Roosiristlaste ülemaailmseks keskuseks (sisemiseks loožiks,
valitute templiks) olevat Suur Valge Loož (vt X.2.2., Ühiskondlike
arhetüüpide skeem, tabel 93!), mille peakorter olevat kuni Hiina
okupatsioonini asunud Tiibetis (!). Mida sellest tõeks ja mida legendiks
pidada, on raske hinnata, kuid paljude eesti poolharitlaste iidoli Dalai–Laama
üliosav tegutsemine globalismi, massoonliku humanismi, religioonidevahelise
dialoogi ja New Age’i religioosse sünkretismi propageerimisel viitab
sellele, et roosiristlaste väide ei pruugi sugugi nii fantastiline olla.
42 – Asutatud templirüütlite esoteerilise traditsiooni
jätkajana 19. sajandil, sellesse kuulus ka tuntud satanist Aleister Crowley,
kes lõpetas elu vaimuhaigena. O.T.O. on ordu nimi saksa keelt rääkivates
maades, anglosaksi haru nimi on seevastu Mysteria Mystica Maxima (M.M.M.).
43 – A. Pike: “Selle
(palladismi) kohta ei tohi teha ühtegi märkust või vihjet loožide kogunemistel
ning teiste riituste sisemistes kabelites (...), sest uue institutsiooni
saladuse võib ainult suurima ettevaatlikkusega avaldada käputäiele
väljavalitutele kõrgete tavaliste pühitsusastmete omanikest. (...) Palladism
on põhimõtteliselt lutsiferiaanlik riitus. Tema religiooniks on manihheistlik
neognostitsism, mis õpetab, et jumalus on dualistlik ning et Lucifer on
Adonaiga võrdne. Kogu vabamüürlaste maailm sai organiseeritud
Charlestonis, Palladiumi pühas linnas” (E. Starr Miller, Occult
Theocrasy, lk 217, siin tsiteeritud William T. Stilli, lk 142,
alusel).
44 – Roosiristlaste sümbol – roos ristil – tähendab terve
maailma lunastuseks kannatavat messianistlikku Iisraeli rahvast.
45 – Svedenborgiaanlsed (nagu ka roosiristlased ja
martinistid) väidavad, et nad tunnistavad püha kolmainsuse dogmat. Tegelikkuses
tunnistavad nad kolmel erineval kujul ilmnevat ühte Jumalat (modalismi hereesia
uus variant). Jumal-Isa on Jumal iseeneses ehk Maailma Vaim, Jumal-Poeg on
panteistlikult (terve loodud maailmana, eriliselt aga inimkonnana) mõistetud
Kristus, Püha Vaim aga on Jumal oma loovas tegevuses. See üks Jumal on seega
panteistlik ja samastub maailmaga, mille ta on omaenese olemusest “sünnitanud”
emanatsiooni käigus.
48 – Nimetus tuleb Inglismaa Lõuna-Aafrika koloonia
peaministri (aastatel 1890-96) Cecil Rhodese nimest.
49 – Peale täielikult judaiseeritud protestantismi
propageerimise on selle ühingu eesmärkideks ülemaailmse valitsuse idee,
sotsialistlike ja sionistlike ideede propageerimine mittejuutide hulgas.
50 – Utoopiliste sotsialistide ühendus, asutajateks G. B.
Shaw ja Eleonora Aveling Marx (Karl Marxi noorim tütar). Hilisematest
liikmetest tasub mainida H. G. Wellsi ja lord Beveridge’i, Inglismaa Teise
maailmasõja järgset peaministrit. FS tegutses Inglismaal sotsialistlikuna
ja Ameerika Ühendriikides kommunistlikuna. Ehkki tal polnud olulist mõju USA
ametlikule poliitikale, tulenes tema mõjust näiteks USA sõjaline ja majanduslik
abi Stalini režiimile (nn lend-lease) ning pärastsõjajärgne
kahepalgeline poliitika kommunistlike režiimide suhtes.
51 – Skull and Bones on Manhattani Wall Streeti
ja Broadway 120 suurpankureid ning USA establishment’i
koondav salaordu (asutatud arvatavasti juba 1850ndatel aastatel Ameerika
illuminaatide järglasena), eesmärgiks uus maailmakord ja ülemaailmne impeerium USA
juhtimisel. Sinna kuuluvad suurpankurid nagu Rockefellerid, Morganid, Warbourgid, lutsiferiaanlikud
intellektualistid nagu Zb. Brzeziński (omal ajal ka H. Kissinger), tipp-
poliitikutest muuhulgas ka George Bush seenior ning George Bush juunior. Skull and Bones nime identsus Hitleri gestaapolaste mütse kaunistanud
surnupealuu ja kontidega pole mitte juhuslik. Totenkopf und Knochen oli
1830. a. Weisshaupti õpilaste poolt asutatud Saksa salaordu, mis moodustas SS-i
sisemise “pühendatute ringi”. Ordusse Totenkopf und Knochen kuulus 100
aastat hiljem ka Adolf Hitler (kes oli peale selle ka natsionalistlikult
meelestatud saksa vabamüürlaste looži Thule liige, enne kui ta
vabamüürlased keelas ja loožid laiali saatis).
52 – Siinkohal tuleb selgitada, mida mõistetakse Briti
Krooni all. Vastupidiselt absoluutse enamiku arvamusele, kes seondavad
selle nimetusega automaatselt Briti kuningakoda ja seega Ühendatud Kuningriiki
kui riiki, pole Briti Kroonil praktiliselt mingit tegemist Inglise
kuningakojaga. Vastupidiselt, Briti Krooni näol on täiesti reaalses
mõttes tegemist Inglise kuningakojast täiesti sõltumatu, kuigi selle
kuningriigi pealinna territooriumil asuva riigi valitsusega. Mis sellest, et
seda riiki pole kantud ühelegi maakaardile ega temast pole lugeda üheski
poliitilises entsüklopeedias. See riik on lahutamatult seotud City’ks
nimetatud Londoni äri- ja panganduskeskusega. Seal asuvad Rothschildide
kontrollitav Bank of England, Lloyd’s of London, Londoni
aktsiabörs, ning juhtivate kaubanduskontsernide bürood. Sellepärast hüütakse
seda väikest territooriumi Londoni kesklinnas ka “maailma kalleimaks
ruutmiiliks”. Briti Krooniks (Crown) nimetatakse London City’s
resideeruva seltskonna 12 kuni 14-liikmelist esinduskogu, keda juhib nn Lord
Mayor. Briti Krooni kolooniateks ehk kroonikolooniateks (India,
Egiptus, Kesk-Aafrika, Singapur, Hongkong jt) nimetati City’le, mitte
aga Inglise kuningale alluvaid kolooniaid, mille elanikel polnud Briti
kodakondsust ja kus kehtisid ainult Krooni esindajate kehtestatud seadused – ja
sellised olid Briti impeeriumi kolooniate seas rahvaarvu poolest enamuses. Kui
Inglise kuningas (või kuninganna) tahab külastada City’t, peab ta City
sümboolses väravas, nn Temple Bar’is, ootama kuni saabub Lord
Mayor, paluma talt luba astuda City territooriumile ning laskma tal
ennast juhatada. Kuid Lord Mayor on täielik suverään mitte ainult
City’s, vaid ta on koos Briti Krooniga ka Inglismaa tegelikuks
valitsejaks: “Peaminister kui hõivatud poliitik ei pea midagi teadma
kõrgfinantside saladustest ning Chancellor of the Exchequer
(rahandusminister) peab neid tundma ainult siis, kui ta esitab eelarve.
Mõlemaid nõustavad rahandusministeeriumi ametnikud. Need kuulavad City’t.
(...) City teab, mida on vaja teha. Ta annab seda teada
rahandusministrile ja rahandusminister peaministrile. Olgu talle Jumal
armuline, kui ta City’t ei kuula.” (Aubrey Menen, London Time-Life,
1976, lk 18, siin tsiteeritud: Des Griffin, Die Absteiger, lk 62,
alusel). – Kuskil pole kaasaegset maailma valitsevate võimude tegelik vahekord
selgem kui Londonis: kuningas on Briti impeeriumi haldaja, City juhtkond
aga on tema “kroon”.
53 – Allikas: John Colemani raamatu The Comittee of 300 1998.
a. Venemaal välja antud tõlge.
54 – Poolsalajased on need organisatsioonid sellepärast, et
avalikkusele on teada küll nende olemasolu, mõned nende väljapaistvamatest
liikmetest (asjast huvitatutel pole põhimõtteliselt võimatu hankida ka peaaegu
terve liikmeskonna nimekirja), kuid nende tegevust, eesmärke, kohtumisi ja neil
kohtumistel vastuvõetud otsuseid ümbritseb saladuskate, millest ei tungi läbi
ka muidu ”kõiketeadev” ajakirjandus.
55 – “(Ameerika Ühendriikide) Establishment,
niisamuti nagu see on Prantsusmaal ja Inglismaal, ei oma midagi ühist mingi
konkreetse ametliku ühinguga või mingi konkreetse poliitilise parteiga. See on
pigem rühm inimesi, kes efektiivselt kontrollib seadusandlikku, täidesaatvat ja
kohtuvõimu, majandust, kultuurielu, teadus- ja haridustegevust ning kellel on
suur mõju isegi erinevates usuühingutes, seda peamiselt “heategevuslike
fondide” kaudu, mis sellise sildi taha varjavad oma tõeliseid eesmärke. Isegi
mitte kümnendikku Rockefelleri, Carnegie’ või Fordi fondide rahadest pole
kulutatud asjatult, kasu toomata establishment’i püüdlustele” (P.
Virion, Rząd światowy, lk 71). Establishment on lihtsalt nimetus USA
sünarhilisele oligarhiale.
56 – Saladuslik kuju telgitaguses maailmapoliitikas.
Tegemist oli Poola päritoluga juudiga, kel puudus piisav sotsiaalne positsioon
ja varandus, et kuuluda selle maailma kõige vägevamate hulka, kuid kes sellest
hoolimata sõitis 1950ndatest kuni 196O. aastani mööda tervet maailma ringi,
kohtudes riigipeadega, suurpankuritega, kultuuri- ja religioonitegelastega ja
osaledes igal Bilderbergi Klubi istungil (mille sekretär ta oli kuni oma
surmani 1960. aastal). Ta oli ka 300 Komitee liige. Tema looži- või
ordukuuluvusest pole teada midagi kindlat – võib-olla oli ta hoopis isikliku
erimissiooniga sionistlik tipp-okultist. Sellest hoolimata on ta kindel viide
sellele, et Salajased Ülemused ei ole pärit mitte ainult juudi
suurpankurite, vaid ka juudi intellektuaalide ringkonnast (vt V.5. alguses).
57 – “Internatsionalistid ei taha midagi vähemat kui üht
ülemaailmset erakätes oleva rahandusliku võimu süsteemi, mis juhiks nii iga
eraldiseisva riigi poliitilist süsteemi kui ka maailmamajandust tervikuna. Seda
süsteemi juhitaks feodaalses stiilis koordineeritult tegutsevate maailma
keskpankade salakokkulepete alusel, mis on kooskõlastatud tihti asetleidvatel
tippkohtumistel ja -konverentsidel” (C. Quigley, Tragedy and Hope, lk
324). Ehkki siin puudutab tsitaat ainult panku, kehtib see ka muude elualade
illuminaatliku maailmaladviku kohta.
58 – Politisches Lexikon von C.O.D.E., Nr. 1-2,
Verlag CODE, Vaduz, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk
313-314, alusel. – Eesti ajakirjanduse andmeil on Trilateraalse
Komisjoni liige ka Eesti Välisministeeriumi nõunik Harri Tiido (Eesti
Päevalehe kultuurilisa, 31.XII 1999, art nr 874 ja Kes on kes?, Eesti
2000, Ekspresskataloogide AS, 2000, lk. 206).
59 – Mõiste riigikapitalism puhul tuleb mõista, et
riik ei valva ega käsuta kapitaliste, kes ühiskonna ühise hüve kasuks hoolsasti
tööd teevad, vaid hoopis vastupidi. Kapitalistid käsutavad ja kasutavad riiki
ja riigiaparaati kui oma bürooametnikke, kes nende heaks ja ühise hüve kahjuks
hoolsasti tööd teevad. Ühesõnaga, riik on muudetud sisuliselt käputäie
suurpankurite ja riigikapitalistide eraomandiks. Riigikapitalismi samastamine
sotsialismiga viitab ainult sellele, et sotsialistlik kord (s.t eraomanduse
puudumine ja proletaarne riigiorjus) kehtib ülejäänud 99% rahva suhtes, kes ei
saa riiki lugeda oma eraomanduseks.
60 – “Kas mitte vabamüürlaste seast ei pärine
säde, mis põhjustas Rahvaste Liiga, Rahvusvahelise Tööbüroo ja kõikide
nende rahvusvaheliste institutsioonide esilekerkimise, mis moodustavad veel
ebaselge, kuid tegusa plaani Euroopa Ühendriikidele, võibolla isegi terve
maailma ühendriikidele?” (Grand Orient’i 1932.a. konvendi
dokumendid, lk 111, tsiteeritud: Czepulkowski, lk 83). – “Ühinenud
Rahvaste Organisatsiooni charta revideerimine peab näima loogiline
neile, kes täna annavad endale aru sellest, et suveräänsuse mõiste pole mitte
ainult aegunud, vaid lausa nonsenss ning et ainsaks eksisteerivaks vaatenurgaks
on föderalism” (Lord Beveridge, ÜRO charta muutmise teemal peetud
konverentsil, 26. II 1955, tsit.: Czepułkowski, lk 82-83).
61 – Nagu väidab J. A. Cervero (poola k. Pajęczyna władzy), oli mondialistide esialgne plaan hoida Rooma Klubi
olemasolu ja tegevust avalikkuse eest range saladuse all ning talle oli
määratud tähtsaim roll uue maailmakorra teoreetilisel ettevalmistamisel.. Kuid
informatsiooni lekke tõttu avalikkuse ette tuli plaane ning klubi tööde
iseloomu muuta avalikkusele veidi vastuvõetavamaks. – Kõik selle klubi maailma
saatuse pärast “muretsevad” raportid ja üllitised viivad välja sarnase
lõpplahenduseni, nagu seda sõnastab Rooma Klubi liige, Nobeli
majanduspreemia laureaat Jan Tinbergen: “Inimkonna probleeme ei suuda
enam lahendada rahvusriikide valitsused. Me vajame kogu maailma valitsust.
Parim viis selle saavutamiseks on kasutada ÜRO-d selle allorganisatsioonide
tugevdamise kaudu. Teatavatel juhtudel tähendaks see viimaste muutumist
nõuandvatest üksustest täidesaatvateks maailmaministeeriumideks”
(tsiteeritud: Vello Leito, Eesti & geopoliitika, Tallinn, 2001, lk
11–12, alusel). – 1980. a. Ameerika ajakirjas Fusion ilmunud intervjuus
avalikustas Rooma Klubi liige Howard Odum osa mondialistide
tulevikuplaanidest, väites muuseas, et hädavajalikuks osutub Ameerika
Ühendriikide rahvaarvu vähendamine lähema 50 aasta jooksul 2/3 võrra (kuidas
seda on kavas saavutada, ta ei täpsustanud) Ta ütles, et tulevikus ei ole
praktiliselt mingit tööpuudust, kuna paljusid praegu masinate abil tehtavaid
töid hakatakse tegema käsitsi ning inimesed leiavad rakenduse (orjadena?)
põhiliselt põllumajanduses ning et nende plaanide realiseerimiseks tuleb peale
ülemaailmse valitsuse sisse seada ka ülemaailmne kontrollsüsteem (tsiteeritud:
Des Griffin, Die Absteiger, lk 479, alusel). – Rooma Klubi töödes
on Eestist osalenud ka Ülo Vooglaid. – Arvame, et ei maksa kahelda enamiku
Rooma Klubi mudelite aluseks olevate statistiliste andmete ja analüüside
tõepärasuses. Küll aga maksab kahelda tema poolt nn globaalprobleemide
lahendamiseks pakutavates väljapääsudes. Tuleb arvestada, et tegemist on
tellimustöödega, millele on lahendused ülaltpoolt juba ette antud – nimelt
ülemaailmne valitsus, maailma rahvaarvu radikaalne vähendamine, totaalne
kontroll jne. Rooma Klubi pakutavad “lahendused” ise tekitavad märksa
suurema globaalprobleemi, nimelt terve inimkonna orjuse totalitaarse süsteemi
all.
62 – Venemaa majanduse ja panganduse krahh Jeltsini
valitsemisaja lõpul (1997-1998) oli eelnevalt Boliivia majanduse laostanud ja
suurpankurite võlaorjusesse juhtinud ning sedasama (kuid suhteliselt edutult)
Poolaga teha proovinud majandusnõunik Jeffrey Sachsi poolt dikteeritud IMF-i
meelse poliitika otsene tulemus. Reaktsioonina sellele krahhile toimus Venemaal
veretu riigipööre, mille tulemusena tegi Putin 1998. aastal IMF-i
meelsele poliitikale järsu lõpu ja otsustas hakata ajama iseseisvat,
rahvuslikest huvidest lähtuvat majanduspoliitikat, mis tõi endaga kaasa Venemaa
majanduse seni kestva tõusutendentsi.
63 – UNESCO kahepalgelisest tegevusest kultuuri- ja
hariduspoliitika vallas räägime tagapool (alapeatükis X.3.). UNICEF-i
tegevus seisneb lisaks kahtlemata positiivsetele ettevõtmistele laste tõeliste
õiguste kaitsmisel ka selles, et rõhutada laste õigusi nende kohustuste ja
vanemate õiguste arvel, destabiliseerida ja relativiseerida perekonna õigusi
laste kasvatamisel, muuta vastavate seaduste vastuvõtmise kaudu lapsed (teatud
aspektides) õiguslikult sõltumatuks oma vanematest ning seada nad üha rohkem
lastekaitsepolitsei (s.t riigi) kontrolli alla. Seda kõike õilsate eesmärkide
nimel – et vältida laste seksuaalset kuritarvitamist, kodust vägivalda jms
(suurepärane, kui totaalse kontrolli kehtestamiseks on võimalik leida tõeliselt
eksisteerivaid põhjusi-ettekäändeid – kurjus parasiteerib ju alati headuse
varemetel). – Amnesty International tegeleb lisaks informatsiooni
kogumisele inimõiguste tõelise rikkumise kohta diktatuurimaades ka
homoseksualistide, terroristide ja igasuguste käitumishälvikute väidetavate
õiguste eest võitlemisega, kuna selliste tegevuste ja suunitluste keelamine
olevat Amnesty tegevuse aluseks oleva political correctness’i
kaanonite kohaselt inimõiguste rikkumine. – Planned Parenthood ja terve
hulk teisi analoogilisi organisatsioone organiseerivad rahvusvahelist abordi-lobby,
perekonnavastase poliitika riiklikku toetamist, eostamisvastaste vahendite
propageerimist, organiseeritud steriliseerimist, seksuaalsele kombelõtvusele ja
alternatiivsetele seksuaalkalduvustele õhutavat seksuaalkasvatust jne. Planned
Parenthood’i poolt ÜRO rahvastikukomisjoni toetusel Peruus, Boliivias,
Bangladeshis ja paljudes teistes arengumaades läbiviidud kampaaniate käigus
näiteks jagati teismelistele koolilastele troopiliste haiguste vastase
vaktsineerimise sildi all hoopis viljatust põhjustavaid hormoonpreparaate. See
kõik on osa ÜRO rahvastikukontrolli poliitikast, mida viiakse läbi Rooma
Klubi soovituste alusel. Selle eesmärk on maailma rahvaarvu vähendamine ja
kontrolli saavutamine inimeste perekonna- ja eraelu üle.
64 – Oma õilsast rahuarmastavast nimest hoolimata asus
1908. a. asutatud Carnegie Fond kohe peale asutamist tegelema
poliitilise sõja-lobby’ga, et tõugata Ameerika Ühendriigid (esimesse)
maailmasõtta ja täitis oma ülesande, nagu teame, suhteliselt edukalt. See
demonstreerib ilmekalt, et selle maailma vägevate lubatav rahu pole midagi muud
kui valmistumine kas järgmiseks sõjaks või siis sõja jätkamine teiste
vahenditega.
65 – Näiteks finantseerivad Rockefelleri ja Carnegie Fondid
Rockefelleri algatusel asutatud Avaliku Administratsiooni Instituuti ehk
teise nimega 1313 (Thirteen-Thirteen), kust tuleb enamik USA
riigiametnikke. Selle ideoloogilise ajupesu ülikooli vasteks Prantsusmaal on L’Ecole
Nationale d’Administration – ENA.
66 – Paavst Pius XI ringkirjast Quadragesimo anno (1931).
67 – Täpsem ja selgem mõiste kui liigkasu on vahekasu,
sest amoraalne pole mitte ainult liigse tasu, vaid igasuguse tasu ehk vahekasu
eest palja raha laenamine. – Ajaloolis-majanduslikuks selgituseks niipalju,
et see väide ei tähenda igasuguse panganduse hukkamõistmist. Kui pangad teevad
raha hoiustamiseks ja arveldusoperatsioonideks kulutusi, siis tuleb see teenustasuna
loomulikult kliendil maksta ning sellistel alustel on mittejuutide
juhitavad pangad tegutsenud ka kristlikus Euroopas. Kuid teenustasu pole
intress ehk vahekasu.
68 – Platon kirjutab Politeia’s, et liigkasuvõtja
tegevus on õigusega vihatud, kuna too “saab oma teenistuse rahast endast, mitte
aga asjadest, mille müügiks raha on sisse seatud. Raha ülesandeks on ainult
hõlbustada asjade vahetamist. Laenutasu (protsent) aga põhjustab raha
paljunemist justkui iseendast... Seepärast on seda laadi teenistus kõige
loomuvastasem” (siin tõlgitud saksa keelest J. Rothkranz’i Der Vertrag von
Maastricht, 1. Bd, lk 244 alusel, kes omakorda viitab teisele vahendavale
allikale, toomata tsitaadi täpset kohta originaalis). – Sedasama kinnitab ka p.
Thomas Aquinost: “Raha on ... Filosoofi [Aristoteles] kohaselt (tema eetika
viiendas raamatus ja riigiõpetuse esimeses raamatus) leiutatud
vahetustoimingute hõlbustamiseks. Seega seisneb raha tõeline ning peamine
kasutamine tema väljaandmises vahetatavate asjade eest. Seepärast on lubamatu
võtta palja raha laenamise ja selle kasutamise eest tasu, mida nimetatakse
vahekasuks. Seepärast, nii nagu inimene peab tagastama iga asja, mille ta on
ebaõiglaselt omandanud, peab ta tagastama ka vahekasuna omandatud raha”
(tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, lk 244-245, samuti ilma täpsete
viideteta originaalile).
69 – Absoluutne enamik inimesi ei saa vahekasuvõtmisest
üldisel, s.t pangandussüsteemi tasemel mingit kasu, vaid saavad sellest otsest kahju.
Kõige üldisemalt ja otsesemalt näiteks pankade kasumite kindlustamiseks tekitatavast
inflatsioonist, mis kergitab hindu ja lahjendab inimeste pangaarveid.
70 – Kindlasti on võimalik, et Rockefellerid nende kogutud
vara ja loodud sidemete najal teatud aja jooksul iseseisvusid, otsustades
hakata oma kunagiste tööandjatega konkureerima; selle väite tõenduseks on
võimalik leida ka mitmeid fakte. Kuid ei tohi unustada, et avalikkusele puru
silma ajamiseks võib omavahelisi konflikte ka mängida ning ajakirjanduse ees
suureks puhuda (mängimine ning jälgede segiajamine on nendes ringkondades pigem
reegliks kui erandiks). Mitmetel põhjustel (nt Rockefellerite mittejuudi
päritolu ja veel üks märksa olulisem asjaolu, mille tähelepanelik lugeja
järgnevast vahest ise avastab) ei hinda autorid tegelikku konflikti ja konkurentsi
Rothschildide ja Rockefellerite vahel tõenäoliseks ning lähtuvad edasises
Rothkranzi teesist.
71 – “Emissioonipankade kolmas põhitegevusala on pangatähtede
väljaandmine. Seeläbi loovad pangad (emissioonipangad) ilma intressideta
vajaliku kapitali, et teha laiahaardelisi äritehinguid, selle asemel, et
oodata, kuni hoiustajad vajalikul määral raha toovad. Pangatähed on lihtsad
pangapoolsed maksutõotused” (Herder’s Konversations-Lexikon, Freiburg/Breisgau,
1902-1910, Bd I, Art “Banken”, Sp. 1036). – “”Sõja ajal (1797-1821) vabastas
riik panga [jutt on Inglismaa keskpangast, Bank of England] kohustusest
maksta pangatähti välja sularahas” (Herder’s Konversations-Lexikon, Sp.
1039 jj), mis lubas pangal üle tema tegelike kullavarude väärtuse lasta
ringlusse suvalisel määral paberraha, millega Inglise riik
inflatsioonilisel viisil oma sőjakulutused
kattis ning seeläbi panga ees üha sügavamini vőlgadesse sattus” (J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk
324).
72 – “Miks on nii paljud riigid võlgades? Kellele on nad
võlgu? Valitsuste taga peab olema üks valitsus või võim, kelle käest peaaegu
kõik valitsused laenu võtavad ning seega võlgadesse satuvad. Kui iga valitsus
annaks tõesti välja omaenda vääringut, seda mõistlikult reguleeriks ning selle
tegevuse erakätest kaugel hoiaks, siis poleks riikidel mingit põhjust olla
suurtes võlgades. Tõepoolest, ühegi sellise riigi jaoks ei eksisteeriks ühtegi
põhjust olla võlgades” (Gilles Butler OFM in: The Seraph, sept 1989, 12,
siin tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, 1. Bd, lk 215, alusel).
73 – J. Rothkranz, sealsamas, 2. Bd, lk 399.
74 – Caroll Quigley oma raamatus Tragedy And Hope, lk 327. – Temaga nőustub Paul Warbourg,
Hamburgist pärit Rothschildi Ameerika-agent, USA keskpanga Federal Reserve
System’i rajamisel (nähtavat) juhtrolli mänginud suurpankur ja hilisem
Ameerika senaator: “Vastupidiselt laialt levinud arusaamale pole Euroopa
riikide keskpangad reeglina valitsuse omanduses. Bank of England tegutseb eraviisilise pangana... Selle juhtimine on
täielikult ärimeeste käes ning see ei anna valitsusele mingit kontrolli
vőimalust... Peale selle peab valitsus
rahvusliku poliitika küsimustes usaldama end nende keskorganite hea tahte ja
lojaalse koostöö hooleks” (tsiteeritud: J.
Rothkranz, sealsamas, 2. Bd, lk 399).
75 – Nii esimene kui ka teine tsitaat pärineb C. Quigley, op
cit, lk 325.
76 – “Tema pank, Rothschild Frères, ületas
mäekõrguselt kõiki oma rivaale. Tema kapitali hinnati rohkem kui 600 miljoni
kuldfrangini, see teeb pea 150 miljonit rohkem kui kõikide teiste Prantsuse
finantsistide kapital kokku... Ta sai Prantsusmaa riigikassa peamiseks
võlausaldajaks” (J. Rothkranz, sealsamas, 2. Bd lk 374-375)
77 – Sealsamas, 2. Bd, lk 374-378 ja 400-412.
78 – William T. Still, lk 168-169. – President Jackson
ütles selle keskpanga taga seisnud suurpankurite kohta: “Olete rästikute ja
varaste pesa. Ma kavatsen teid koos juurtega välja tõmmata ja igavese Jumala
nimel, seda ma ka teen” ja “Paljud meie rikkad ... palusid meid, et me
kongressi aktidega teeksime nad veelgi rikkamaks. Kui me püüaks täita nende
soove ..., tõukaks me ühed huvid võitlusse teiste huvide vastu ja ühed inimesed
võitlusse teiste vastu, mis põhjustaks meie ühendriikide vundamenti ähvardava
kohutava segaduse” ning süüdistas neid poliitikute äraostmises ja proovis
allutada valitsust enda huvidele (sealsamas). – Mis suurpankuritel
Jacksoni ajal luhta läks, see õnnestus neil täielikult hiljem, 20. sajandi
alguses.
79 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 378-400. –
Vastavast kirjandusest: vt ka William T. Still, lk 167-172 ja Des
Griffin, Die Absteiger, lk 381-441; Gary Allen, The Rockefeller File;
A. Sutton, Federal Reserve System Conspiracy; Sheldon Emery, Billions
for the Bankers, Debts for the People; Eustace Mullins, The Secrets of
the Federal Reserve.
80 – Tsiteeritud: William T. Still, lk 172.
81 – Nii väljendus Louis McFaden, USA Kongressi panganduse
ja rahanduskomisjoni liige aastatel 1930-1931 (tsiteeritud: sealsamas,
lk 172).
82 – “Euroopa ühisraha juhib rahvaid loobuma oma
suveräänsusest finants- ja palgapoliitikas nagu ka rahanduses. Liikmesriikide
autonoomsuse säilitamine ühtse maksupoliitika korral on lihtsalt illusioon”
(Hans Tietmeyer, Saksa Riigipanga president, 1991, tsiteeritud: Euroopa Liit
– skeptiku vaatenurk, Ühendus Eurodesintegraator, Tallinn, 2001). –
“”Peale valuutaliidu moodustamist algas Euroopa integratsiooniprotsessis uus
peatükk, milles rahvusriigi praegusel kujul pole enam kohta” (Romano Prodi,
detsember 2001, tsiteeritud: Nowa Myśl
Polska, nr 4-5/2002).
83 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 380-387.
84 – Seda süsteemi kirjeldab J. Rothkranz, sealsamas,
2. Bd, lk 422-423.
85 – Johannes Kleinhappl, Christliche Wirtschaftsethik,
lk 350, siin tsiteeritud; J. Rothkranz, op cit, 1. Bd, lk 309-310,
alusel.
86 – Mis on inflatsiooni põhjuseks? Ajalehtedest võib lugeda
ja poliitikute suust kuulda, et põhjuseks on tõusev palga-hinna spiraal. Kui
aga ringluses on konstantne hulk raha ning tööviljakus jääb enam-vähem samaks,
kust saab see tõus tekkida? Palkade ja hindade tõus on hoopis ringluses oleva
rahahulga suurenemise tagajärg. Uut raha aga laseb ringlusse keskpank,
et täita sellega riigieelarve defitsiiti (et seda raha keskpangalt, s.t tema
omanikelt, riigile laenatakse ja mitte niisama, sellele sai juba eelpool
viitatud) või et võimaldada uusi laene ning kõrgeimaid intressimäärasid
teistele krediitpankadele (mis on enamasti samades kätes kui keskpankki).
Poolest liitrist piimast ei piisa mitte kuidagi liitrise anuma täitmiseks,
ükskõik kuidas seda piima ka anumas ei loksutataks. Kui aga poolele liitrile
piimale pidevalt vett juurde lisada, siis saab anum küll varsti täis (J.
Rothkranz, sealsamas, 1. Bd lk 226-229, alusel).
87 – “Raha on universaalne vahend kõige jaoks, edu
instrument, võimu sümbol, võim iseeneses” (Guy de Rothschild, oma
raamatus Geld ist nicht alles, Hamburg, 1984, lk 9, siin tsiteeritud: J.
Rothkranz, op cit, lk 476, alusel). Kuid lugejad, pange tähele raamatu
pealkirja: isegi raha võimu ülistav Rothschild ütleb, et raha pole veel kõik!
Mis on siis see, mis rahale lisanduma peaks, et oleks kõik?
88 – Clinton Roosevelt, üks Rothschildide varasemaid
agente Ameerika Ühendriikides, oma raamatus The Science of Government,
New York, 1841, siin tsiteeritud: J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk
378-379. – Juba 19. sajandi keskel kirjutab Inglismaa kunagine peaminister
Benjamin Disraeli, kes oli pidev külaline Rothschildide Londoni peakorteris,
oma ilukirjanduslikus, kuid majanduslik-poliitiliselt äärmiselt huvitavas ja
õpetlikus raamatus Coningsby: “Te näete seega, mu kallis Coningsby, et
maailma valitsevad hoopis teised isikud, kui on need, keda peavad juhtideks
need inimesed, kes ei saa vaadata kulisside taha” (siin tsiteeritud: J.
Rothkranz, sealsamas, 1. Bd, lk 24).
89 – Et selle võlaorjuse puhul on tegemist nii mõneski
riigis juba täiesti konkreetse, igat inimest puudutava tegelikkusega, näitab
Kasahstani näide. Kasahstani elektrijaamad on tänaseks ligi 80% ulatuses
erastatud, enamaltjaolt USA firmadele. 2000. aasta jooksul, väidetavate
investeerimis- ja moderniseerimiskulude katmiseks, tõsteti elektrihinnad nii
tööstus- kui ka eratarbijale ligi kahekordseks, ette kuulutatakse jätkuvat
hinnatõusu. Ettevõtted pankrotistuvad, paljud eratarbijad ei suuda enam
elektrivõlgu tasuda. Elektrivõlgade sissenõudmiseks arestitakse juba ka
eraisikute pangaarveid ja vara (pankrotistunud ettevõtete varadest rääkimata).
Kas Narva Soojuselektrijaama erastamisel NRG Energy’le on Eestil paremat
loota? Kaudsest ja maskeeritud, kuid seetõttu mitte vähem reaalsest
võlaorjusest – astronoomiliste
riigivõlgade ja sellest tulenevate kõrgete maksude, madalate palkade ning kõrge
inflatsiooni näol või siis kurikavalate pikaajaliste pangalaenude ja liisingute
süsteemi abil – ei maksa rääkidagi. Skeem tervete rahvaste võlaorjusesse
juhtimiseks on tuntud: geniaalse juudi peaministri, pankuri ja finantspoliitiku
Joosepi näitel (1. Moos 47, 13-26) on sellesama rahva pankurid ja
finantspoliitikud seda skeemi erinevates kohtades kümneid ja sadu kordi
korranud.
90 – Dr F. Soddy, Nobeli preemia laureaat, A Statement
of the World, 1938, siin tsiteeritud: Czepułkowski, lk
82, järgi.
91 – Kõik Rothschildid ning enamik nende agente nagu
Warbourg’id, Schiff, Lehmanid jt toetasid ja toetavad rahvusvahelist
sionistlikku liikumist ja selle eesmärke. Kõige ilmekamalt avaldus see
annetustes ja tagastamatus rahalises toetuses (NB! juudi pankurite puhul väga
haruldane erand – tegemist peab olema mingi nende eluliselt tähtsa huviga!)
juudi asunikele Palestiinas (enne Iisraeli riigi väljakuulutamist 1948. a.),
pärast 1948. aastat aga pidevates annetustes Iisraeli riiklikele programmidele
ning Ülemaailmsele Sionistlikule Kongressile (faktid: J. Rothkranz, op cit,
2. Bd, lk 490-500).
92 – Richard Coudenhove-Kalergi, Praktischer Idealismus,
Wien – Lepizig, 1925, lk 32j. ja 49j. (sama raamat ilmunud ka tiitli all Adel).
Krahv Coudenhove-Kalergi, austria ja jaapani aadlike poeg, oli uue ajastu
vaimuaadlile seisusekohases abielus juuditariga.
93 – The Washington Observer, 15.12.1969,
tsiteerides antisionistlikult meelestatud B’nai B’rith’i
kõrge tegelase Saul E. Joftese tunnistust kohtuprotsessil, mille too
algatas oma sionistlike loožikaaslaste vastu nende poolt tema vastu teostatud
laimukampaania pärast.
94 – Tsitaat Isaac Blumcheni 1934. a. Austrias väljaantud
raamatust Das Recht der überlegenen Rasse, mida omakorda tsiteeris
seesama ülalpool mainitud aus antisionistlik juudi ajaloolane J.G. Burg oma
raamatus Sündenböcke. Grossangriffe des Zionismus auf Papst Pius XII und auf
die deutschen Regierungen, 3. Aufl, München 1980, lk 576. – Seda juutide
maailmavalitsemise aktuaalset tegelikkust võib iga arukas ja mõtlemisjulge
inimene tähele panna ka suvalisest ajalehest, lugedes näiteks sellest, kuidas
Saksamaa valitsus Holocausti-ärimeeste järjekordse šantaaži peale Iisraelile
või Ülemaailmsele Sionistlikule Kongressile järjekordsed miljardid üle kannab;
kuidas kõikide poliitiliselt korrektsete riikide poliitiliselt veel korrektsemad
valitsustegelased mõne Simon Wiesenthali, Elie Wieseli või Ephraim Zuroffi ees
lipitsevad, et täita kõik nende soovid ja anda Iisraelile välja kõik oletatavad
ja tegelikud sõjakurjategijad ja represseerida antisemiitidena kõik sionistide
vaenlased; kuidas suurriik Ameerika Ühendriigid annab Iisraelile igal aastal
miljardeid tagastamatut finantsabi ning toetab kõiges Iisraeli poliitikat;
kuidas sionistlik lobby võib antisemitismis süüdistatuna kohtu alla anda
ükskõik kelle, kes kirjutab kriitiliselt ja objektiivselt judaismist ja
sionismist, nii et antisemitismi ametlikuks definitsiooniks on muutunud kõige
laiemalt tõlgendatav “mõtlemine ja käitumine, mis ei meeldi sionistidele”; ning
kuidas Eesti banaanivabariigi parlament võttis vastu otsuse tähistada koolides
Holocausti-religiooni püha.
95 – Range sionist David Ben Gurion, taastatud Iisraeli riigi
esimene president, tegi 1962. a. oma intervjuus Ameerika juudi ajakirjale Look
“prohvetliku” avalduse, milles avas sionismi tõelised tulevikueesmärgid:
“Enam ei saa mingeid sõdu olema... Jeruusalemmas ehitavad Ühendatud Rahvad
(tõelised Ühendatud Rahvad) ühe prohvetite templi, et teenida kõikide
kontinentide maailmaliitu. Siin saab olema inimkonna kõrgeima kohtu asupaik,
kus lahendatakse ja otsustatakse ühendatud kontinentide kõik vastuolud.” (siin
tsiteeritud: J. Rothkranz, JA zu Europa heisst NEIN zu Maastricht!,
Durach, 1994, lk 25, alusel).
96 – Roosiristlaste, esimeste inglise vabamüürlaste,
illuminaatide, Alta Vendita ja martinistide juhtide hulgast pole teada
ühtegi arvestava kaliibriga suurpankurit, ehkki mõned neist olid küll nimetatud
ühingute liikmete hulgas. Neil ühingutel olid küll sidemed suurpankuritega,
kuid niipalju kui seda annab jälgida, lähtus selliste suhete initsiatiiv alati
kurjuse teoreetikute, mitte aga rahavõimu poolelt.
97 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 487-500. –
Näiteks Guy de Rotschild oli oma teise abielu tõttu mitte-juuditarist naisega
(mittejuudi naisest sündinud lapsi ei saa juudi seaduste kohaselt käsitleda
juutidena) sunnitud tagasi astuma Prantsusmaa juudi kogukonna vanema kohalt.
98 – J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 480-485.
100 – Huvitav tõik järelemõtlemiseks telgitagustest ülisalajastest
tegelikest valitsejatest ühes hoopis teises (kas ikka teises?) süsteemis.
Nikita Hrustšov lobises NSV Liidu Ülemnõukogu istungil 8. veebruaril 1955. a.
kogemata välja ühe detaili, mis ilmselgelt polnud määratud sellele profaansele
publikule: “Seltsimehed rahvasaadikud! NLKP Keskkomitee ning Vanemate
Nõukogu ülesandel tahaks ma kui NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees seada
üles seltsimees Nikolai Aleksandrovitš Bulganini kandidatuuri”. Isegi loožide
kontrollitud Londoni Daily Express’i järgmise päeva numbrist võis lugeda
kommentaari: “Sellise nimega nõukogu olemasolu NSV Liidus pole siiamaani veel
kunagi ja kuskil mainitud!” (J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 514).
101 – Mitte väike osa Vana Testamendi messianistlikke
tekste, mis käsitlevad Iisraeli, Jeruusalemma ja Siioni autoriteeti kõikide
paganarahvaste suhtes (et Israelist tuleb valgus paganatele, ning Jeruusalemmas
on pühima Jumala kõrgeim tempel ja Siionist väljub kogu maailma valitseja
Messiaskuningas) – annab moraalselt rikutud inimestele piisava aluse tõlgendada
neid tõotusi nii, nagu peaks tulevane Iisraeli messiaskuningas Iisraelile ja
juudi rahvale kindlustama maailmaimpeeriumi juhtimise. Eelkõige kipuvad tõotusi selliselt tõlgendama
need inimesed, kes on orienteeritud ainuüksi maisele võimule ja aule ning
käsitlevad Jumalat tüüpilise erapooliku hõimupuuslikuna, kes peab
ainuüksi nende hõimule kindlustama maise heaolu ja õnne, purustades kõik nende
vaenlased ja heites nad nende võimu alla.
102 – “Judaism pole mitte üksikisiku, vaid terve kogukonna
religioon, teiste sõnadega öeldes: judaism pole selle sõna ranges ja täpses
mõttes üldsegi mitte religioon ..., vaid pigem riiklik seadus. Kuid neid
materiaalseid ja sotsiaalseid eesmärke on omakorda läbistanud metafüüsilised
mõtted ja neid on korrastatud dogmaatiliste ideede alusel ning viimastega läbi
põimitud... Sellest vaatenurgast lähtudes oleme sunnitud tunnistama, et judaism
ikkagi on religioon. Just nimelt selline kahepooluselisus kujundab judaismi
olemuse” (Kurt Wilhelm (Hrsg.), Jüdischer Glaube, Birsfelden- Basel,
1961, lk 366, siin tsiteeritud; J. Rothkranz, op cit, 2. Bd, lk 490
alusel). – Võib lisada, et juudi tsivilisatsioonis, niisamuti nagu islami
tsivilisatsiooniski, on religioosne kogukond ja riik, religioosne ja riiklik
seadus, religioosne ja poliitiline võim lahutamatud ning iga religioosne idee
on automaatselt poliitiline ja riiklik. Tõsi küll, kaasaja Iisraelis on
religioosse ja poliitilise eluvaldkonna vahendajaks sionismi ideoloogia, kuid
eelpool toodu taustal on eksituslik näha sionismis midagi muud kui religioosse
idee praktilist poliitilist väljendust.
103 – Jules Tallandier, Les origines secretes du
Bolschevisme, Paris, 1930, lk 33-34, siin tsiteeritud: J. A. Cervero, Pajęczyna władzy, Wrocław, 1997, lk 116-117, alusel.
104 – “Mitte kõik juudid ei osale sionistlike loožide
saladustes. Niisamuti nagu salajased vabamüürlaslikud ühingud on goj’sid petnud
ja ära kasutanud, nii on ka juute petnud ja ära kasutanud juudi salaühingud,
mis on läbi imbunud teoreetilisest ja praktilisest kabbala’st.” (P.
Virion, Rząd światowy, lk 193).
105 – Mõned näited Talmudi ehk rabinistliku traditsiooni
moraalist: “Goj’de hauad ei tee ebapuhtaks, kuna (Hes. 34, 31)
on kirjutatud: “Teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, te inimesed!” Teid
nimetatakse inimesteks, goj’sid aga ei nimetata inimesteks, vaid
pudulojusteks (kariloomadeks)” (Talmud, Baba mecja 114 B). – “Goj’
maja tuleb pidada pudulojuste talliks ja seepärast võib tassida [sabbat’i
ajal asju] majast õue ja õuest majja. Kui aga sellel õuel elab kasvõi üks juut,
on asjade tassimine keelatud, sest õue tuleb käsitleda kui temale kuuluvat”
(Talmud, Tos. Erubin, 8.1., sarnaselt Gemara Erubin, 62). –
“Abielu mittejuudiga või orjaga on kehtetu” (Jabamot, 45 b). –
“Mittejuudi omand on nagu isandata hüve: kes esimesena (juutidest) selle juurde
satub, sellele kuulub see esmaõiguse alusel” (religioosse õiguse koodeks Szulchan
Aruch, osa Choschen hamischpath,§ 156.5). – “Goj’le kuulunud
kaotatud ese on lubatud (s.t et seda ei pea tagasi andma), sest rabi Hama ben
Gorja ütles rabide nimel: “Kust tuleb see, et goj’le kuulunud kaotatud
ese on lubatud? – Sest kirjutatud on: iga sinu venna kaotatud asja pead sa
vennale tagasi andma (5. Ms 22, 3), kuid mitte goj’le... ”
(Talmud, Baba kama 113 b). – “Kui keegi on ettekavatsetult tapnud, siis
on selge, et talt tuleb elu võtta. Rabi ütles: välja arvatud siis, kui keegi
kavatses tappa looma, kuid tappis inimese või kui kavatses tappa goj’,
tappis aga iisraellase.” (Makot 7 b). – Talmudistliku moraali
mõtteväänamise kohta sobib suurepäraselt kommentaariks: “Rabi Mejeri aegadel
polnud kedagi, kes oleks olnud temaga võrdne: ... ta selgitas nimelt, et
ebapuhas on puhas ning tõestas selle, samuti, et puhas on ebapuhas ja tõestas
ka selle.“
106 – Kaasaja Iisraelis ja sionistlikus liikumises on väga
mõjuka positsiooni hõivanud kunagiste kasaaride järglased. Kasaarid olid
7.-8. sajandil tervenisti judaismi pöördunud türgi rahvaste hulka kuuluv
rändhõim, kes hiljem asusid Kesk- ja Ida-Euroopa aladele (Tšehhimaale, Poolasse,
Ukrainasse, Venemaale) ning moodustasid suurema ja mõjukama osa aškenazi’dest
ehk Ida-Euroopa päritoludega juutidest. Kuid kasaaride järglased on
mitte-etniliste juutide hulgas ainsaks erandiks.
107 – Sellega ei kavatse me väita, nagu oleksid kõik
tõsijudaistlikud või mittekristlastest juudid automaatselt satanistid või
lutsiferiaanlased. Kuid seetõttu, et neid kui juudi kogukonna ustavaid liikmeid
juhib lutsiferiaanlik religioosne eliit, on nad objektiivselt Saatana
sünagoogi tööriistaks, nii oli Jeesus Kristuse eluajal (vt Mt 27, 1. 20-26 parall)
ning on samuti kaasajal. Tuleb alati eristada asjade objektiivset seisu
inimeste subjektiivsest teadlikkusest ning sellest tulenevast isiklikust
vastutusest ja süüdivusest. Isegi enamik
vabamüürlasi ei tea lõpuni, millega on neil oma looži puhul tegemist, kuid
sellest hoolimata (ja enamik just nimelt sellepärast!) teenivad nad
objektiivselt ikkagi Saatanat. Iga veendunud lutsiferiaanliku illuminaadi kohta
on sadu õilsatest, kuid mõttetühjadest loosungitest haaratud sentimentaalseid
naiive; realiteedikaugeid, kuid enda silmis geniaalseid poolharitlasi; alati
abivalmis kasulikke idioote; võimu- ja rahaahneid karjäriste; selgrootuid
oportuniste ja lihtsalt abivalmis seiklushimulisi lolle. Tol esimesel tuleb
neile teistele ette sööta vaid paar õilsat loosungit koos vihjega karjääri- ja
rikastumisperspektiividele ning juba lendavadki nad karjakaupa abivalmilt
kasvõi iseendale määratud poomisnööri tooma. Imetlusväärseks näiteks kasulike
idiootide ennastohverdavast tegevusest neile endile kahjulike võõraste huvide
kaitsmisel on mittejuudi rahvusest (eriti haritlaskonna hulgast pärit)
filosemiitide enamasti omakasupüüdmatu kaasaaitamine avaliku arvamuse
filosemiitlikule ja sionistlikule manipulatsioonile ning vastavate
poliitiliselt korrektsete pseudodogmade ja tabude ning nn.
“Holocausti-religiooni” uurutamisele.
108 – “Talmudi kujunemisest alates lakkas piibel olemast
juutide südame raamat ning nende vaimse elu tähtsaimaks allikaks ja peale kultusliku
elu peaaegu et ainsaks ühiskondliku tegevuse inspireerijaks muutus Talmud”
(juudi kirjandusteadlase J. Wajnbergi sulest pärit alapeatükk Literatura żydowska kogumikus Wielka Literatura Powszechna, I,
Warszawa, 1930, siin
tsiteeritud: Ks dr Stanisław Trzeciak, Talmud o gojach,
Wydawn. Ostoja, Krzeszowice, 2000, lk 9, alusel). Seda õpetab ka Talmud
ise: “Mu poeg, pane rohkem tähele kirjatundjate kui Tora sõnu”
(Erubbin, 21 b) ja “Pühakiri on võrreldav veega, Mishna veiniga, Gemara
maitsestatud veiniga” (Soferim, XV, 7, 13b ). – Tegelikult algas
rabinistlik-talmudistliku ehk puhtinimliku traditsiooni domineerimine Vana
Testamendi jumalik-ilmutusliku päritoluga traditsiooni üle juba paar sajandit
enne Kristust. Just nimelt selles kontekstis tuleb mõista kõiki Kristuse
etteheiteid variseridele ja kirjatundjatele, eriti aga süüdistusi selles, et
nood hülgasid Moosese seaduse, seades esikohale omaenese inimlikud pärimused,
väänates Jumala sõna ja käitudes nende endi tahte ning mitte Jumala seaduse
kohaselt (Mt 15, 1-9; Jh 5, 45-47; Mt 23, 4-5 ja 13-22; Mk 7, 1-13).
109 – Liberalistlik ideoloogia, käsitlus absoluutsest
vabadusest ning inimesest kui autonoomsest olendist, iseenda jumalast, kes ise
enda jaoks otsustab, mis on hea ja mis on kuri, on küüniline vahend inimestelt
nende tegeliku vabaduse röövimiseks ning nende heitmiseks Saatana kiusatuste,
iseenda nõrkuste, kirgede ja pattude ning selle maailma vägevate,
ideologiseeritud riigi, avaliku arvamuse ja poliitilise korrektsuse orjusse.
Jumala looduna ei saa inimene olla Jumala sarnaselt absoluutselt vaba ja
autonoomne, sest ta sõltub iga hetk ontoloogiliselt (s.t terves oma olemises)
täielikult Jumalast ja tema poolt maailmale seatud korrast. Inimene allub
esmalt paratamatult Jumala loomisakti läbi tema loomusesse seatud, nii
isiklikus kui ka ühiskondlikus käitumises väljenduvatele vajadustele,
kalduvustele ja seaduspärasustele, allub samuti inimloomusest tulenevale
moraalsele korrale (loomuseadusele), peale selle allub ta ka Jumala kui maailma
valitseja, inimeste Lunastaja, maailma-ajaloo lõpuleviija ja Kohtuniku poolt
väliselt seatud (ilmutatud) moraaliseadustele. Alles seejärel ja teiseselt
allub ta riigi ja Kiriku kehtestatud positiivsetele seadustele, mis on
esimesest tuletatud. Tõsi küll, Jumal on inimesele andnud vaba tahte ning Ta
tahab, et erinevalt taimedest ja loomadest täidaks inimene talle loomisaktis
seatud ning ilmutuse kaudu avaldatud eesmärke vabatahtlikult ning jõuaks nii
oma elu lõpp-eesmärgini – igavese eluni Jumalas; see toimub isiklikult vastu
võetud otsuste alusel, seda eesmärki jumaliku korraga kooskõlas oleva elu kaudu
teadlikult välja teenides. Teha seda teadlikult, vabatahtlikult ja armastusest
ongi ainus tõeline vabadus. Kes tõstab mässu objektiivse jumaliku korra (nii
moraalse kui ka ontoloogilise) vastu, ei pääse Jumala seatud korrast ei välja
ega vabaks, vaid peab sellele alluma vastu tahtmist sunniviisilise karistuse
all, mitte aga enam vabatahtlikult moraalset hüvet valides. Kes neist
seaduspärasustest teda tabavate karistuste, õnnetuste, vastumeelsuste,
südametunnistuse piinade ja rahuldamatuse läbi aru ei saa, sellele ilmneb
liberalismi lubatava absoluutse vabaduse petlikkus ja reetlikkus vaidlustamatu
tõsiasjana liberalismi viimases ning lõplikus tagajärjes ja tasus, nimelt
põrgus, kus pole mingit vabadust, vaid igavese karistuse rõhuv absoluutne
paratamatus. Need pühendatud, kellele liberalism on ainult ajutine vahend
objektiivse moraalse korra hävitamisel, teavad, et pärast liberalismi tehtud
laastamistööd kristliku ühiskonnakorra ja moraali varemetele ehitatavas uues
maailmakorras pole ette nähtud mingit vabadust ega inimõigusi peale vabaduse ja
õiguse mõelda ja teha seda, mida “valgustatud targad” (illuminaadid)
pööblimassidele massiteabevahendite kaudu ette kirjutavad: “...see pole enam
mingi küsimus, kas ülemaailmne valitsus saab olema või mitte. Küsimus on ainult
selles, mil viiisil see saab moodustatud ... ning selles, kas see saab olema totalitaarne,
healoomuline või kaasotsustamist võimaldav (ning seda just nimelt võimaluste
selles järjekorras” (dr Saul H. Mendlovitz, CFR-i liige, õigusteaduste
proffessor Ritgersi Ülikoolis, tsiteeritud Des Griffin, op cit, lk
463).
110 – “Pidagem alati meeles, et vabamüürlus on algusest
peale igasuguse absolutismi vaenlane. Pidagem meeles, et tõde pole kunagi
saavutatav ja taevas ega maa peal pole midagi nii absoluutset, mis oleks väärt
kõigi vahendite andmist selle teenistusse ... Kõik on suhteline, kõik eesmärgid
on ajutised ja mööduvad, iga võim võib olla seatud kahtluse alla.” (Michel
Baroin, looži Grand Orient kunagine suurmeister, Prantsuse Raadio saates
4. veebruaril 1979, tsiteeritud: de Lassus, lk 32). Kui tõde ja moraal
on muutuvad ja arenevad, siis peab ometi olema keegi, kes seda arengut
väljendab, suunab ning uusi “tõdesid” välja kuulutab. Need on muidugi
vabamüürlased kui ainsad valgustatud pead, kes ainsana tunnevad ajaloo
progressiivset arenguteed helge tuleviku suunas. – “Vabamüürlase kutsumus on
üldinimlik kutsumus... Teie ülesandeks, 1983. aasta vabamüürlased, on
tavainimene kõigepealt defineerida, seejärel ta konstrueerida... Selleks
eesmärgiks tuleb olla vaba, tuleb olla inimene. Aga olla inimene, tähendab
mitte omada kindlust. Eelmise päeva tõde suri juba, homse päeva tõde tuleb
alles ehitada...” (Georges Marcou, Prantsuse Suure Looži suurmeister, selle
obedientsi liikmetele adresseeritud konfidentsiaalses ringkirjas (1983),
tsiteeritud: de Lassus, lk 31). – Ühesõnaga: vabamüürlased on utoopilise
uue ja parema ühiskonna ning tuleviku inimese konstruktorid, kes
küll täna veel täpselt ei tea, milleni nad ülehomme välja jõuavad, kuid kes
sellegipoolest arvavad olevat endal ainuõiguse teha katsetusi rahvastega,
riikidega ning terve maailmaga.
111 – “Vabadus – usk. Seesama südamest tulev püüdlus, vahest
seesama entusiasm, kuid milline määratu erinevus! Ühelt poolt inimene, kes
tõuseb püsti ja seisab kindlalt, kes on tugev, kes otsib; teiselt poolt
teadvus, mis alandab ennast, unustab enda, allutab end dogma alla, loobub
igasugusest ajutisest ja mööduvast väitest, olgu tõesest või väärast, loobub
üldse inimlikust mõtlemisest. Vaba on ainult see, kes otsib ja juurdleb, kes
kahtleb ja mõtleb järele... Inimene, kes usub, pole enam vaba... Religiooni
ideaal on lihtinimese usk, lapse usk, ignorandi usk. Uue maailma ideaal on
inimene, kes otsib tõde, hüve ja tunnetust täieliku südametunnistuse- ja
mõttevabaduse tingimustes, inimene, kes murrab igasugused kartused ja
alluvuse...” (Jammy Schmidt looži Grand Orient konvendil 1925. a.,
tsiteeritud: J. Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la
franc-maçonnerie, lk 170 ja de Lassus, lk 32-33). – Kui nii, siis
miks vabaduseapostlite endi loožides valitseb range hierarhia ja pimeda
kuulekuse põhimõte eesmärkide suhtes, mille päritolu, autor ja täielik ulatus
on tundmata? Miks nad tahavad oma arusaamist südametunnistusest ja
mõttevabadusest ning oma vaateid kui ainuõigeid tervele ühiskonnale peale
sundida?
112 – Religioonivabadus oleks õigustatud ainult siis, kui
maailmas poleks Jumala enda ilmutatud ja rajatud religiooni, või kui
Jumala üleloomulik ilmutus poleks üleüldse võimalik. Sellisel juhul saaks
inimene Jumalat tunnetada ainult iseenda mõistuse ja tahte jõupingutustele
tuginedes ning erinevad religioonid selliste inimese Jumala-otsingute
väljendusena oleksid omavahel olemuslikult võrdsed (v.a religioonid, mis
kiidavad heaks loomuliku kõlblusseaduse vastaseid tegusid, nt
inimohvreid). Sellisel juhul oleks religioonivabadus loomuliku kõlblusseaduse
piires õigustatud. Kui aga üleloomulik jumalik ilmutus on põhimõtteliselt võimalik,
siis on too religioon, mis on Jumala ilmutatud, kõikidest teistest inimliku
päritoluga religioonidest olemuse poolest kõrgem, olles ainus tõeline ja
tõene ning Jumalale meelepärane religioon, mis on võimeline inimest Jumalaga
lepitama, siduma ja ühendama. Sellest tuleneb kõikide inimeste absoluutne
moraalne kohustus sellise religiooni vastuvõtmiseks. Sellisel juhul oleksid
kõik teised religioonid, kuivõrd osutuvad konkurentideks, eksitajateks ja
takistuseks ainsa tõelise religiooni vastuvõtmisele, mitte ainult puudulikud,
vaid lausa valed religioonid. Nende suhtes ei saa kehtida mingi
religioonivabadus, vaid ainult religioosne tolerants, sedagi ainult
loomulikku kõlblusseadust tunnistavate religioonide suhtes (nt inkade,
asteekide ja teisi inimohreid nõudvate religioonide suhtes on tolerants
võimatu).
113 – Samas vaimudemaailma olemasolu ja spiritismi
(madalamatel astmetel) ning illuminaatlikku “valgustust” ja Luciferi ning
teiste deemonite ilmutust (kõrgeimatel illuminaatlikel astmetel) ei eitata.
114 – Seevastu Universumi Suure Arhitekti üleloomulikku
mõju ja “abi” ei eitata – vt Oswald Wirth ja Claude de Saint-Martin,
tsiteeritud III.2.
115 – “Me suundume lõpuks religioosse individualismi poole,
mille mõte on selles, et iga usklik loob endale ise oma isiklikud uskumused”
(O. Wirth, Le Symbolisme, veebr 1929).
116 – Valik roosiristlaste ja martinistide
pseudoteoloogiast: “Homse päeva elavas religioonis moodustavad Looja ja loodu
lahutamatu ühtsuse, teostub kosmiline kommunioon, ühtsus saab universaalseks
seaduseks” (martinistlike ringkondade ajakiri L’Initiation, IV/1964, lk
219). – ”“Kui Kristus-Inimene on inimeseks saanud Jumala sõnana Jumala
ainusündinud Poeg, siis on ta samas ka kogu universum, aga erilisel moel terve
inimkond või pigem teel olevate inimkondade arvutu rida.” (usust taganenud ja
roosiristlaste hulka astunud endine katoliku preester Roca, Glorieux
Centennaire, lk 528). – “Kristuseks on põhimõtteliselt terve inimkond,
jumalik inimkond, eostatud Elu Isa poolt ühe ja sama, ikka veel kestva sisemise
akti tulemusena, mille käigus Ta pidevalt sünnitab oma ainsat Poega. Pojas ei
sisaldu mitte ainult arengupotentsiaaliga universaalne inimkond, vaid ka tema
täiendus – loov tegevus tervikuna” (sealsamas, lk 518). – Martinistide,
roosiristlaste ja mõnede teiste gnostikute pseudoteoloogilised ja
pseudomüstilised teosed kubisevad sellistest justkui kristlikest väljenditest
nagu Pan-Kristus, universaalne Kristus, kosmiline Kristus, Kristus-Vaim,
kristogenees, kristuseeritud inimkond jne. Ilus ja ülev, et haarata
sentimentaalseid pseudomüstikuid, keda huvitavad nende endi religioossed
elamused ja “kõrge vaimsus”, kuid mitte mingil juhul tõde. Tegelikkuses on
selline gnostiliste pseudomüstikute Kristus puhas idee, väljamõeldis, sümbol,
mille alla võib suvaliselt painutada kõike – see on inimeste loodud ebajumal,
mis ei suuda kedagi reaalselt päästa. Panteismi puhul muutub mõttetuks ka
Kristuse mõiste. Kui kõiksus on Kristus, siis pole enam midagi Kristus, siis
pole enam lunastust, päästmist ning Kristust kui Päästjat ja Lunastajat vajagi,
sest inimkond lunastab end ise. Sarnaseid panteistlikke jaburdusi teaduse ja
teoloogia sildi all õpetab ka katoliiklike poolintelligentide ja modernistlike
preestrite iidol, martinist ja jesuiit ühes isikus Teilhard de Chardin. See
kristlike gnostikute inimkonna enesepäästmise panteistlik doktriin on kooskõlas
judaismi ja sionismi väärastunud messianismiga, mille kohaselt oodatud Messias
pole isik, vaid pigem hoopis Iisraeli rahvas või Iisraeli riik ise (vt rabi
Baruch-Levy kiri Karl Marxile, V.5.). Neid kahte messianismi kokku pannes võib
väita, et nii nagu kirik on Kristuse Müstiline Ihu ja Jeesus Kristus
tema Pea (Kol 1, 18. 24), sarnaselt peab lutsiferiaanlaste juhtimisel
kristuseeritav inimkond olema Pan-Kristuse müstiliseks ihuks, Iisrael ja
sionism aga selle pankristusliku inimkonna peaks.
117 – “Tuleb luua uus religioon, uus moraal, uus ühiskond.
Usume, et integratsioon mängib tulevases maailmas tähtsat rolli, olles
planetaarse teadvuse väljenduseks, nii nagu eraldumine sellest oleks märk
egotsentrilisest elustiilist, mis on meile vastuvõetamatu” (martinistlike
ringkondade ajakiri L’Initiation, IV/1964, lk 219). – “Tõelises
sünarhistlikult mõistetud demokraatias ei saa mitte ükski indiviid leida end
väljaspool kultuurilise põhiüksusena mõeldud rahvusriiki” (Sünarhiline
pakt, art 489, tsiteeritud: P. Virion, Rząd światowy, lk
159). – “Väljaspool teaduste hierarhilist korda ja kooskõlastatud
hariduslik-valgustuslikku süsteemi pole võimalik oodata midagi muud kui
sektantlust ning poliitilisi erimeelsusi, milles ei ole mingit ortodokssest
õpetusest tulenevat tõde, katolitsismi realismi ega autoriteeti, kuna neis pole
ühiskondliku religiooni loovat jõudu” (Saint-Yves d’Alveydre, Mission des
Souverains, lk 433-434).
118 - “Taevas ei ole üleval, vaid siin – maa peal. Inimesed Jumala abiga teostavad
taeva... Mitte keegi, kel on terve mõistus, ei räägi enam taevast ning mitte
keegi, tõsiselt rääkides, ei soovi minna taevasse. Taevas pole midagi otsida.
Küsige Gagarinilt. Jumal on maa peal, ... Ta paigutas selle, mis on igavene
sellesse, mis on maine ja mööduv...“ (modernistlik preester Louis Evely, siin
tsiteeritud P. Virion, Tajemnica
nieprawości, lk 120, alusel).
119 – “Usk kaob uue võimu ees, mis peab kõike valgustama”
(L’abbe Roca, Glorieux Centennaire, lk 21) ja “Seda liikumist pole
võimalik peatada: teadus on maailma kuninganna, sest ta ise on inimkonnas
Jumal” (sealsamas, lk 79).
120 – Senaator Goblet d`Aviello, Belgia Grand Orient`i liige,
oma kõnes looži Amis philantropiques kokkutulekul Brüsselis 5. augustil
1877, tsiteeritud: L. de Poncins, Christianisme et franc-maçonnerie, lk
120 ja de Lassus, lk 37. – Südametunnistuse vabadust ja paljusid muid
vabadusi lubati konstitutsiooniliselt muide ka Nõukogude Liidus.
121 – Jacques Mitterrand, La politique des franc-maçons,
lk 162. – Lisaks sellele: “Maailma Suur Arhitekt on ka inimene, kes
samm-sammult avastab kosmose seadused, alistab loodusjõud ja allutab need oma
eesmärkidele. See on inimene, kes mõtleb välja leiutisi, muudab maailma, kelle
mõistus ei tunne piire. See on inimene, kes avastab Jumala iseendas, kuna ta on
võimeline välja mõtlema sellise idee...” (Suure Prantsuse Looži Föderaalnõukogu
raport, Suure Prantsuse Looži ametlik bülletään nr 20, 1923, tsiteeritud: : J.
Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 213
ja de Lassus, lk 36). – “Inimene – see kõlab uhkelt!” – seda
oleme me ühe meile kogemuste najal hästi tuttava ideoloogia paatosliku
loosungina juba kuulnud, mis tõestab veelkord nende ideoloogiate omavahelist
sugulust ja päritolu ühest ja samast esmaallikast.
122 – Näiline vastuolu tuleneb vabamüürlastele paljudes
küsimustes omasest ideoloogilisest kahepalgelisusest, nende välise ja sisemise
doktriini kardinaalsest erinevusest. Avalikkusele mõeldud
optimistlik-humanistlik ideoloogia eitab pärispattu ning väidab, et inimese
loomus on hea ja rikkumata; seevastu lutsiferiaanliku pühenduse osaliseks
saanutele määratud esoteerilises õpetuses on pärispatu reaalsusel tähtis roll
kui Jumala “türanliku” valitsemise vastu mässu algatamise “looval ja
progressiivsel aktil”.
123 – “Meie ajastu mõtte ja ajaloolise missiooni võib
kokku võtta järgmiselt: ülesandeks on kultuurinimese ümberkujundamine ning seni
valitsenud ühiskondliku süsteemi asemele uue rajamine. (...) Igasugune ümber-
ning uuestikorraldamine seisneb kahes: vana korra hävitamises ning uue korra
ülesehitamises. (...) Seega seisneb meie ajastu esimene ülesanne hävitamises:
kõik ühiskondlikud kihistused ja vormid, mis moodustasid vana süsteemi, tuleb
hävitada, üksikinimesed tuleb välja rebida nende päritud ja harjumuspärasest
miljööst; ühtegi traditsiooni ei tohi enam pühaks pidada; igipõlisus kehtigu
siitpeale ainult haiguse sümptoomina; lööksõnaks olgu: mis oli, peab kaduma”
(Nahum Goldmann, Sionistliku Maailmakongressi esimees, Der Geist des
Militarismus, Stuttgart – Berlin, 1915 (Reprint: Bremen, 1985), lk 37). –
“Me usume, et traditsioonilised, dogmaatilised ja autoritaarsed religioonid,
mis asetavad ilmutuse, Jumala, jumalakultuse ja usu üle inimlike vajaduste ja
kogemuste, tulevad inimkonnale ainult kahjuks” (loožidest pärit USA
hariduspoliitika programmdokument Humanist Manifesto II,1973).
124 – Ameerika Ühendriikide algatatud sõda väidetava islami
terrorismiga Afganistanis on sõda viimase põhimõtteliselt traditsioonilise,
religioosse ning uue maailmakorra kavade suhtes jäigalt paindumatu tsivilisatsiooniga
kaasaja maailmas (selgituseks: autorid ei pea bin Ladenit ja radikaalseid
islamiste kangelasteks ja maailma päästjateks ega väida, et nad pole
terroristid. Autorid väidavad ainult, et suurvõim, kes neid ründas, on kümme
korda rohkem terroristlik ja märksa suurema õigusega ära teeninud nimetuse kurjuse
impeerium). See on hoiatus- ja pretsedentmudel kõikide religioossete ja
rahvuslike traditsionalistide kui fundamentalistide, usufanaatikute,
potentsiaalsete terroristide ja inimkonna vaenlaste hävitamiseks tulevikus ka
omaenda ühiskonnas. Et see on kavas, võib Ameerika valitsuse ja ajakirjanduse
vihjetest Ameerika kristlike fundamentalistide kui konstitutsioonilisele
korrale vaenuliku elemendi suhtes ette aimata.
Ükskõik kes World Trade Center’i purustamise taga ka tegelikult oli,
tuleb tähelepanu pöörata esmajoones sellele, milliste sammude astumiseks seda
terroriakti ära kasutatakse ja milliseid lahendusi terrorismivaba ühiskonna ja
maailmarahu kindlustamiseks tulevikus välja pakutakse.
125 – “Kauge tuleviku inimene saab olema
segavereline... Suurlinnas kohtuvad rahvad, rassid ja seisused. Reeglipäraselt
on linnainimene segu erinevatest sotsiaalsetest ja rahvuslikest
elementidest.... Temas tõusevad esile tema esivanemate vastuolulised
iseloomujooned, eelarvamused, kompleksid, suundumused ning maailmavaated...
Tagajärjeks on, et sageli on segaverelistes iseloomunõrkus, pidurdamatus ja
enesevalitsemise puudumine, tahtenõrkus, tasakaalutus, aukartuse puudus ning
truudusetus ühenduses objektiivsusega, mitmekülgsusega, vaimse ärksusega,
eelarvamustevabadusega ning maailmavaatelise avarusega” (krahv Richard
Coudenhove-Kalergi, Praktischer Idealismus, 1925, tsiteeritud: J.
Rothkranz, JA zu Europa heisst NEIN zu Maastricht!, lk 9, alusel). See
on suurepärane materjal valitsemiseks uue ajastu aadelrahvusele, kes muidugi
mõista ainsana teiste rahvustega ei segune. – “Natsionalism, agressiivne kogu
oma olemuselt, on vihkamise ideoloogia ning kahjuks tüüpiline Euroopa haigus.
Natsionalism segab Euroopa inimesi eurooplasteks saamast. Üheks euroopa
rahvuseks kokkukasvamine, ühe ülemaailmse seaduse all – see peab olema
praeguste rahvuste eesmärk. Homne Euroopa on kujutatav ainult multirahvuselise
ja multikultuurilise ühiskonstruktsioonina” (Rahvusvahelise PEN-Klubi president
György Konrad, tsiteeritud: sealsamas, lk 11). Tõsi küll, oma tänast
vaenlast natsionalismi toetasid vabamüürlased ise kõigi vahenditega 19.
sajandil Euroopas ja 20. sajandi esimesel poolel terves maailmas – et
rahvusriikide tekkimise läbi hävitada Euroopas paljurahvuselised monarhiad ning
erinevaid rahvaid ühendava kristliku universalismi viimased jäänused ning et
tekitada pingekoldeid, mida hiljem annaks vahelesegamiseks ära kasutada. See
oli esimene etapp. Nüüd aga, teisel etapil, võideldakse sellesama
natsionalismiga kui takistusega teel paljurahvuselisele Euroopa impeeriumi poole.
On siin üldse mingi loogika? On küll, nimelt hegellik
teesi-antiteesi-sünteesi dialektika koos “jaga ja valitse!” põhimõttega.
126 – “Pole välistatud, et XX sajandi ühiskonnainseneride
vahendid – psühhoanalüüsist ja laste kollektiivsest kasvatamisest
(sotsialisatsioonist) alates ning agitatsiooni, propaganda ja koonduslaagritega
lõpetades – olid lihtsalt liialt primitiivsed, et muuta inimliku käitumise
loomulikku alust. Biotehnoloogias ja bioloogilistes teadustes toimuv
revolutsioon on avatud iseloomuga – see võib anda meile vahendid saavutamaks
seda, mis ei õnnestunud mineviku ühiskonnainseneridel, nimelt inimloomuse
muutmist. Siis lõpeb inimkonna ajalugu definitiivselt, sest me
jätame siis hüvasti sellise inimliigiga, nagu me teda täna tunneme. Siis algab
uus ajalugu, post-inimese ajalugu.” (Francis Fukuyama vestluses
Nathan Gardelsiga, Poola suurimas päevalehes Gazeta Wyborcza, 20.-21. V
2001; sama tekst ilmus tervikuna ka 1999. aasta juunis Los Angeles Times’is).
– Täname avameelsuse eest! Kas Fukuyama vaateid tunnevad ka need Eesti
poolharitlased ja tõusikud, kellele too lutsiferiaanlik intellektuaal on uue
ajastu suureks prohvetiks. Või loodavad nad kõik samuti uue maailmakorra
intellektuaalse eliidi hulka pääseda?
127 – Michel Baroin, looži Grand-Orient eks-suurmeister
Radio France saates 4. veebr 1979, tsiteeritud: de Lassus, lk 38.
128 – “Palun mind uskuda, kui ma kinnitan, et tänu viimasel
ajal meie [vabamüürlaste] saavutatud kokkulepetele, mis olid suunatud
kivistunud konservatiivsete pimedusejõudude vastu, võisime [parlamendis] läbi
suruda meie aborti ning perekonnaplaneerimist puudutavad tekstid” (Fred Zeller,
looži Grand Orient’ eks-suurmeister, Nouvel Observateur, 24.
mai 1976, lk 101, tsiteeritud: de Lassus, lk 62). – “Lahendused, mida
pakub traditsiooniline moraal, ei saa (...) meid enam kauem rahuldada. Need
põhinevad elu sakraliseerimise põhimõttel, mis iseeneses on eelarvamuslik
ning oma praktilises teostuses fetišistlik.” (Pierre Simon, Suure Prantsuse
Looži eks-suurmeister, rasestumisvastaste vahendite ning abordivabaduse
fanaatiline eestvõitleja oma propagandistlikus raamatus De la vie avant
toute chose, ed. Mazarine, 1979, lk 233, tsiteeritud: de Lassus, lk
128). – Viimase lühikese mõtteavalduse üle tasub põhjalikumalt järele mõelda,
sest see pole mingi puht-teoreetiline väide, vaid praktilistes järeldustes väga
viljakas ja radikaalselt revolutsiooniline põhimõte, mis lõhub mitte ainult
ilmutatud ja üleloomulikult motiveeritud moraali, vaid ka loomuõiguse
põhimõtted. Kirjutatud omal ajal abordivabadust läbisuruva seaduse
põhjenduseks, kasutatakse sama väidet nüüd juba ka eutanaasia (s.t raskelt
kannatavate inimeste kiiremale ja valutule surmale kaasaaitamine nende endi või
nende omaste nõusolekul) ning sealt samm edasi, eugeenika (s.t tugevalt
alaarenenute ja muude “väheväärtuslike” sünnieelne abortimine või sünnijärgne
valutu likvideerimine) lubatavuse põhjenduseks. Hollandis on pretsedendid juba sündinud
laste karistamatust tapmisest arsti ning lastevanemate nõusolekul, juhul,
kui “lapsel on vähe šansse täisväärtusliku elu elamiseks”, ehkki (veel)
jõusolevate seaduste kohaselt on sel juhul tegemist mõrvaga. Üsna ilmselt ei
saa ka eutanaasia ja eugeenika olla selle revolutsioonilise põhimõtte
järk-järgulise rakendamise piiriks. Väheväärtuslikeks isenditeks võidakse
tulevikus kuulutada ka poliitiliselt mittekorrektsed kodanikud ja igasugused
totalitaarsele süsteemile allumatud inimesed – ühesõnaga inimloomakarja
süstemaatiline riiklikult läbiviidav eugeeniline selektsioon.
129 – “Konflikt antikontseptsiooni (rasestumisvastaste
vahendite) ning minevikku kuuluvate ühiskondlik-religioossete väärtuste vahel
on möödapääsmatu. (...) Rasestumisvastaste vahendite kasutamise vabadus lükkas
ümber traditsiooniliste fatalismide müüri. Selle kadumine avab ruumi uue
moraali ülesehitamiseks.” (Pierre Simon, De la vie..., lk 145 ja 194,
tsiteeritud: de Lassus, lk 128).
130 – “Vabamüürlaste püüdlused on sageli ideede avangardis.
Selliste hulka kuuluvad sündide piiramine, rasestumisvastased vahendid, abort.”
(ajakiri Le Point, 11. juuni 1978, tsiteeritud: de Lassus, lk
40). – “Ühiskonna re-organiseerimine töö-fetišismi kriitika põhjal toob endaga
paratamatult kaasa tööaja märgatava lühenemise. Kuna seksualism ja erotism
nõuavad rohkelt vaba aega, tuleb seda aega võimaldada igaühele. Õnn on
tulevikus ilma Marxi ning Jeesuseta. Abielu on ühiskondliku mugavuse küsimus,
peaasi, et see ei domineeriks seksuaalse elu üle. Abikaasa-lapsevanema asemele
astub armuke.” (Pierre Simon, De la vie avant toute chose, lk 243, tsiteeritud:
de Lassus, lk 40). – “Aeg-ajalt uuendatava lepingulise abielu vorm
(Margaret Meadi ettepanek) vastab paremini kaasaja ühiskondlik-majanduslikele
tingimustele” (ajakiri Humanisme, juuni 1987, tsiteeritud: de Lassus,lk
129). – “Perekondlikus rakukeses toimuvad muutused peavad endaga kaasa tooma
selle institutsiooni seni liiga jäikade raamide lõdvenemise, kohendamaks seda
paremini kaasaja aktuaalsete imperatiividega. Wikler (abielu loomulikud
õigused) arvab, et õiguslikust vaatepunktist peaks praegune abielu kui
definitiivne leping asenduma ajas piiratud ning näiteks iga viie või kümne
aasta tagant uuendatava lepinguga” (Humanisme, juuli 1987, tsiteeritud: de
Lassus, lk 128).
131 – Mitmetes “eesrindlikes” Lääne-Euroopa maades nagu
Holland, Taani ja Rootsi on võimalik (ning see juhtub üha sagedamini ka
tegelikult), et lapsed kaebavad oma vanemad kohtusse kehalise karistamise,
taskuraha mitteandmise või selle kasutamise kontrollimise või psüühilise
vägivalla ja muu säärase laialt määratletud lastevanemate poolse “laste
vabaduste ning õiguste piiramise” eest.
132 – “Kooliprogrammid tuleb puhastada igasugusest
Jumala-ideest” (Looži Grand Orient’ konvent 1896, loožisisene bülletään,
lk 203; tsiteeritud: Czepulkowski, lk 27). – “Koolis sisendatav moraal
on tulevikus täielikult ilmalik, sõltumatu igasugusest dogmast, kõikidest
religioossetest ning metafüüsilistest väidetest. Transtsendentse korra
küsimused peavad jääma eraasjaks. Kool pole selleks, et seda õpetada... Kool
peab apelleerima mõistusele, austama lapse vabadust... Ei tohi olla mingit
laadi välist sundust, tegude ainsaks kohtunikuks olgu südametunnistus. Ainult
tema kas kiidab teod heaks või mõistab need hukka: moraal olgu ilma
sanktsioonideta ning ilma kohustusteta.” (Suure Looži konvendi deklaratsioon
1925, tsiteeritud: J. Marques-Riviere, La trahison spirituelle de la
franc-maçonnerie, lk 161 ja de Lassus, lk 39). – “Prantsuse Grand
Orient’i vabamüürlased tuletavad meelde, et õpetuse ja kasvatuse osas tuleb
pöörduda tagasi riikliku koolisüsteemi juurde, mis oleks vaba igasugusest
dogmast ja religioossest mõjust... Tagasipöördumine peab olema täienduseks
ilmaliku riikliku koolisüsteemi uuendamisele, mis ainsana on võimeline kujundama
homse ühiskonna vaba kodanikku, jättes igaühele õiguse täiendavaks õpetuseks
oma äranägemise kohaselt vastavalt tema isiklikele uskumustele ning tunnetele”
(Grand Orient’ Suure Nõukogu deklaratsioon, Le Monde, 21. aprill
1982, tsiteeritud: de Lassus, lk 132). – “Avalik riiklik koolisüsteem
sai Prantsusmaal loodud tema dekristianiseerimiseks. See kavatsus ja eesmärk on
ajalooline fakt. Sajandi eest eksisteeris ainult projekt, kavand, mille
teostamine algas Jules Ferry jõudmisega võimule. Plaan on nüüd ellu viidud ning
ihaldatud eesmärk saavutatud: Prantsusmaa on dekristianiseeritud.” (Jean
Madiran, Une domination etrangere, Prantsuse katoliiklik ajakiri Itinéraires,
aprill 1982, tsiteeritud: de Lassus, lk 136).
133 – “Tertullianusel oli õigus, kui ta kirjutas, et märtrite
veri on kristlaste seemneks. Ärgem siis loogem märtreid, vaid levitagem masside
hulgas kombelõtvust. Inimesed joogu rikutust kõigi viie meelega, joobugu nad
sellest maani. Maa, millele külvas Aretinus [kreeka k. areté – voorus], vőtab meelsasti vastu ka rővedaid őpetusi. Muutkem
inimeste südamed alatuks ja katoliiklasi rohkem ei tule! Parimaks relvaks
kiriku vastu on moraalne rikutus. Seega – tööle, kuni voiduka lopuni!” (kõrge kraadiga karbonaari Vindice kiri oma sõbrale
Nubiusele, 9. aug 1838, tsiteeritud: Ks bp Jerzy F. Dillon, Masoneria
zdemaskowana, Wyd Ostoja, Krzeszowice, 2001, lk 100-101). – “Meie
peamine eesmärk on mehe eraldamine perekonnast ning tema moraalne rikkumine.
Mehe loomuses on kalduvus hiilida kõrvale oma argipäevastest muredest ja otsida
meelelahutusi ning keelatud naudinguid. (...) Tõmmake ta kaasa, hoidke teda
neis, äratage temas vastumeelsus igapäevaste kohustuste vastu. Tõmmates ta
sedaviisi kõrvale oma naise ja laste juurest ning lastes tal tunnetada kogu
perekonnaeluga seotud kohustuste raskust, äratage temas soov muuta oma
eluviisi. Inimene sünnib mässajana. Õhutage seda kalduvust, et see põlema
hakkaks, kuid ainult teatud määrani, et ei juhtuks plahvatust (...) Kui
te olete tema hinge valanud põlguse perekonnaga ning religiooniga seotud
kohustuste vastu (üks kaasneb harilikult teisega), esitage talle justkui
tahtmatult ja möödaminnes nõuanne astuda vabamüürlaste looži. Tavalise kodaniku
ja väikekodanlase tühisus, mis õhutab astuma vabamüürlaste hulka, on niivõrd
üleüldine ja universaalne, et ma sageli imestan inimeste rumaluse üle. (...)
Keegi meie sõpradest ütles: “Tahtes välja juurida katoliiklased, tuleb
kõrvaldada naised”. Teatud mõttes on see lause õige. Kuna aga naisi ühiskonnast
kõrvaldada ei anna, tuleb nad moraalselt rikkuda... Eesmärk on seda ilusam, et
tegemist on meile sarnaste inimeste võrgutamisega. Ärme hoidume selle eest
seepärast, et see võib tabada osaliselt ka meid ennast. Kindlaim pistoda Kiriku
südame tabamiseks on moraalne rikutus.” (Piccolo Tigre, Itaalia karbonaarideide
kõrglooži Alta Vendita liige, kirjas oma sõbrale varjunime all Vendice,
a. 1819, tsiteeritud: Historia masonerii, Warszawa, 1904, lk 327-328
ja ks bp Jerzy F. Dillon, op cit, lk 60).
134 – Sihikindlalt barbariseeritud massid tuleb lõpuks nende
endi barbaarsuse käest “päästa”: “... ainus väljapääs selle ohu vältimisel,
mis võib välja kasvada teadusel rajanevate tehnoloogiate üleüldisest
kättesaadavusest, on uute eliitide väljakujunemine, kes peavad hakkama
kodustama inimmasse sarnaselt koduloomadele” (Francis Fukuyama, Gazeta
Wyborcza, 20.-21. V 2001).
135 – M. Bonnet Grand Orient’i konvendil 1904, tsit.:
L de Poncins, La franc-maçonnerie d’apres ses documents secrets, ed.
DPF, lk 99, siin de Lassus, lk 17, alusel.
136 – J. Bon, kunagine Seine’i departemangu parlamendisaadik
Grand Orient’i konvendil 1920, tsiteeritud: Marques-Riviere, La
trahison spirituelle de la franc-maçonnerie, lk 95, siin de Lassus,
lk 18, alusel.
137 – Nii Prantsuse Kommuuni ettevalmistamisel kui ka selle
verisel mahasurumisel olid juhtivateks jõududeks vabamüürlased – ning selles
pole, arvestades vabamüürlaste tegevusmeetodeid (vt IV.2. ja VI.3.), mingit
vastuolu ega kooskõlastamatust! (de Lassus, lk 20-21). Lavastuse
tulemuseks oli Prantsusmaa iseendi käest “päästnud” vabamüürlaste positsioonide
märgatav tugevnemine sõjaväes, politseis ja riigiorganites, mis võimaldas
loožidel järgnevatel aastakümnetel järjekindlalt ellu viia oma plaane Prantsuse
ühiskonna, riigi ja haridussüsteemi täielikuks ümberkujundamiseks.
138 – de Lassus, lk 21-22 ja mujal. Kindral de Gaulle
oli P. Virioni (raamatus Bientot une gouvernement...) andmete põhjal
tihedates sidemetes illuminaatliku martinistide orduga, ehkki Virion
kaldub arvama, et ise ta sellesse otseselt ei kuulunud, ta oli tihedalt seotud
ka Rothschildide pangandusgrupiga.
139 – de Lassus, lk 23-24.
140 – Poola katoliikliku ajakirja Fronda (nr 15/16,
aasta 1999) andmete põhjal.
141 – Scottish Rite of the Southern Jurisdiction ametlikus
ajakirjas New Age, juuli 1950, lk 419-420, tsit.: de Lassus,
lk 25-26. – Õigusega tuleb muidugi rõhutada ka seda, et nagu Prantsusmaal, nii
on ka USA-s vastukaaluks vabamüürlaste ideoloogilisele manipulatsioonile ja
nende juhitud ametlikule poliitikale välja kujunenud teadlik ning suhteliselt
mõjuvõimas antimassoonlik opositsioon.
142 –
"Me peame muutma Venemaa kõrbeks, mis on asustatud valgete neegritega,
kellele me anname niisuguse türannia mida ei ole olnud kunagi isegi kõige
kohutavamate despootide ajal. See türannia ei tule paremalt, vaid vasakult. See
ei ole valge, vaid punane, sest me valame niisuguseid verejõgesid millel ees
kahvatuvad kõikide kapitalistlike sõdade kaotused ja ohvrid. Suurimad
ookeanitagused pankurid töötavad meiega kõige tihedamas kontaktis. Kui me
võidame revolutsiooni, siis me lõhume Venemaa, tema haua rusudel tugevdame
sionismi võimu ja saame niisuguseks jõuks, mille ees kogu maailm laskub
põlvili. Me näitame, mis on niisugune tõeline võim. Terrori ja veresaunaga
viime vene intelligentsi täieliku hävinguni, idiotismini ja loomalikku
seisundisse... Aga seni meie noored nahkjopedes – selliste tegude meistrite
pojad Odessast, Orsast, Gomelist ja Vinnitsast – kui suurepäraselt ja
vaimustatult vihkavad nad kõike venelikku. Missuguse mõnuga hakkavad nad
füüsiliselt hävitama Vene intelligentsi – ohvitsere, insenere, õpetajaid,
vaimulikke, kindraleid, agronoome, akadeemikuid ja kirjanikke!" (Leiba
Bronsteini (Lev Trotski) mälestustest). – Nelja aastaga mõrvati 18 miljonit
inimest... (Молодая Гвардия, nr. 6 1991, lk. 55).
143 – Kuulus “punane” tööstur, miljardär Armand Hammer
(Ameerika juut, B’nai B’rith’i ja kolme tavalise looži liige), kes
pidevalt Moskva ja Ameerika vahet lendas, tegi seda ainult teiste, temast veel
suuremate tööstus- ja finantshaide, nimelt Rockefellerite ning Rotschildide
gruppi kuuluvate Paul Warbourg’i, Morganite, Schiffi ja Cohn & Loeb panga
esindajana (Joh. Rothkranz’i triloogia Die kommende “Diktatur der Humanität”
2. osa Die Weltherrscher der Finsternis in der Aktion, lk 210
jj., samuti Des Griffin, Die Absteiger). Roosevelti ja
Trumani-aegse Ameerika juhtkonna heakskiidul antud sõjalis-tehnilise abi
suurusest Stalini-aegsele Nõukogude Liidule kirjutab oma raamatus William T.
Still ning Gary Allen raamatus Insider. Nad tõestavad, et presidendid
Roosevelt ja Truman jagasid Nõukogude Liiduga vennalikult aatomipommi
valmistamise saladust ning et ettekavatsetult ja tahtlikult lasid nad Nõukogude
Liidul Teise maailmasõja lõpptulemusena vallutada pool Euroopat. Jalta pakt
polnud milleski parem MRP paktist.
144 – Олег Платонов, Почему упадёт Америка?,
Краснодар, 2001, lk 193. Sama autori andmetel (raamatus Терновый венец
Россий. Тайная история масонства 1731-2000) võtab M. Gorbatšov sageli külalisena osa CRF-i
ehk Ameerika Ühendriikide varivalitsuse istungitest, mille alaline nõunik (!)
ta on, peale selle on ta Bilderberger Group’i nõunik, mitmesuguste ÜRO
allorganisatsioonide nagu UNESCO liige või nõunik ning paari muu
rahvusvaheliste foorumi ja fondi esimees. Gorbi on kaasaja poliitikas endiselt
kõva tegija, palju kõvem kui NSV Liidu viimase presidendina.
145 – Tsiteeritud: Joh. Rothkranz, Der Vertrag von
Maastricht, I Bd, lk 282, alusel.
146 – Tsiteeritud: J. Rothkranz, sealsamas, I Bd, lk
176, alusel.
147 – Eesti Päevalehe kultuurilisa, 31.XII 1999, art
nr 874, samuti Kes on kes?, Eesti 2000, Ekspresskataloogide AS, 2000,
lk. 206.
148 – Joh. Rothkranz, Die kommende Diktatur..., 1.
Bd, lk 63.
0 kommentaari:
Postita kommentaar