RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 6. märts 2016

Uus usk

4. märts 2016 HARDO PAJULA kolumnist

Aastapäevad tagasi juhtusin Ehho Moskvõst kuulama usutlust hiljuti Eestisse kolinud vene muusikakriitiku Artemi Troitskiga, kes meenutas Venemaa pealinnas 2011. aasta lõpus valitsenud meeleolusid. 10. detsembril toimus Bolotnaja väljakul suurim meeleavaldus, mida Moskvas pärast Nõukogude Liidu lagunemist nähtud oldi. Platsile kogunenud kümned tuhanded inimesed nõudsid riigiduuma valimiste tulemuste tühistamist ning kutsusid võimusid läbirääkimistele. Troitski sõnul valitses kokkutulnute seas eufooria: „Valitsus tundus olevat paralüseeritud, korravalvureid polnud näha, mass oleks võinud marssida ükskõik kuhu, räägiti võimu peatsest ülevõtmisest.” See jäigi Vene oranži revolutsiooni tipphetkeks.

Vene opositsioonile ei saanud aga saatuslikuks mitte valitsuse löökrühmad, vaid koolivaheaeg. Paari nädala pärast sõitsid selle ninamehed kes kuhu: Floridasse, Taisse jne. „Ma jäin linna,” rääkis Troitski, „ja nägin, et presidendi kantseleis põlesid kuni aastavahetuseni igal ööl tuled.” Mis järgmiseks sai, seda me juba teame. Kuhu see asi seal veel edasi võib hargneda, seda teab vanajumal ise.

ÄRAHOITUD ARMAGEDON

„Kesk- ja Ida-Euroopa pealinnades paistab Keskkomitee aknaist hilise ööni valgust. Seal istuvad töölaudade taga Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini teoseid tundvad inimesed. Nende põhiline töö on vastaste positsioonide määratlemine. Olukorra muutudes liigutab armee staap võitlustandril lipukesi. Teated eri maadest on Moskva ülemjuhatajale abiks üldise strateegia väljatöötamisel,” kirjutas äsja Rahva-Poolast ära karanud Czeslaw Milosz oma 1953. aastal trükivalgust näinud „Vangistatud mõistuses”.
„Mida rohkem asjad muutuvad, seda endisemaks nad jäävad,” ütlevad selle kohta prantslased oma šarmantsel moel.
Selles, et me oleme saanud siin nüüd juba tervelt ühe inimpõlve vältel oma iseolemist harrastada, on NLKP keskkomitee transformatsioonil Venemaa presidendi kantseleiks määrav roll. „Impeeriumi hävitas eliit keskuses, mitte iseseisvusliikumised selle äärealadel,” väitis 2003. aastal ilmunud raamatus „Ärahoitud armagedon” selgepilguline Stephen Kotkin. Princetoni ülikooli ajaloolase sõnul ei põhjustanud Nõukogude Liidu lagunemine suurt põrgutuld, sest see polnud kohanemisvõimelisema koorekihi huvides. Selle asemel et oma veenvuse kaotanud marksistlikust dogmast kümne küünega kinni hoida, otsustasid punamandariinid hoopis töörahva kaevandused, kombinaadid jne laiali tassida.

Ääremaadel käis asi sama moodi, ainult teises mõõtkavas; mõelgem korraks kõigi nende epeteede, kekkide ja mekkide peale. Privatiseerimisporgand oli nii maitsev, et selle nimel oli keisririigi kõrgeim ešelon valmis taluma isegi oma geograafiliste valduste tunduvat ahenemist – ajutiselt, nagu nad siis endale ilmselt kinnitasid.
Kui kiiremad poisid said kaevandused, siis kurjematel säilisid töökohad, sest – nagu eespool öeldud – keskkomitee spetsialistid kolisid presidendi kantseleisse ja NSV Liidu jõu­struktuuridest said Vene Föderatsiooni malakad. Vana Jossi ajal rahvahulki neid samu kaevandusi ja kombinaate rajama hingestanud Uus Usk – nii kutsub marksismi vene sekti Czeslaw Milosz – oli 1980. aastate lõpuks lootusetult liisunud, nii et seda võtsid tõsiselt vaid veel ainult kõige idealistlikumad või vaimupimedamad. Ülejäänud tegid päeval absurdsete loosungite ajal ära oma kohustuslikud numbrid ja rääkisid siis saunas üksteisele anekdoote ning vahetasid limiite, fonde ja valuutarublasid.

TURUMAJANDUSLIK VABADUS

Natukese aja pärast tulid Elbe- ja Odra-tagustele aladele söakad IMF-i misjonärid ja rääkisid siinsetele murjanitele, kuidas turumajandusse tullakse ja seal siis edaspidi ollakse. Neilt pudenes nii mõnigi kasulik näpunäide, suur osa sotsialistlikust majandussüsteemist oli rajatud mõistusvastastele alustele ja selle õgvendamisel kulusid õpetussõnad ikka aeg-ajalt ära.
Seejärel saabusid siia juba preestrinnad Oslost. Neilt kuulsime, et peale turumajanduse on olemas veel vabadus ja demokraatia. Neis mõlemas – nii meile kinnitati – kuulub juhtiv roll naistele ja kui veel ei kuulu, siis hakkab kohe kuuluma. Turumajanduses aga naisi rõhutakse, neid on seal vähe ja neil on seal palgalõhed, mistõttu olevat vajalik, et valitsus selles vallas midagi ette võtaks.
Selgus, et helges tulevikus on valitsusel üldse märkimisväärselt lai tööpõld, sest turumajanduses – kus mõned peavad olude sunnil siiski esialgu edasi käima – rõhutakse peale naiste veel ka araablasi, neegreid, salafiste, vahhabiite, lesbisid, oma- ja kahesooiharaid jne jne. Üldse jätvat turumajanduses väga paljud asjad soovida, aga – nii meid julgustati – asjaga tegeletakse ja kui me nende moodi rääkima õpime, siis saame meiegi kunagi osa õigest vabadusest ja demokraatiast. Praegu olevat meil üksnes turumajanduslikud „vabadus” ja „demokraatia”, ja need teenivat üksnes valitseva klassi rõhujate huve.

Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et ma olen seda juttu juba kuulnud ning imestada pole siin ka midagi. Kuigi ma olen enda Eesti kõrgharidussüsteemist oma arust võrdlemisi ohutult isoleerinud, saab seal kultiveeritud vaimulaad su lõpuks ikka kuidagi kätte. Kui Moskvas kolisid keskkomitee aparatšikud lihtsalt ühest kontoorast teise, siis meil on läinud oluliselt kehvemini: suur ja kasvav osa sellest, mida meil siin „sotsiaalteaduste” pähe serveeritakse, on tegelikult üle kallaste valgunud partei ajaloo kateeder.
Erinevalt oma nahkpintsakus tšekaa kolleegidest on meie uue usu komissarid suhteliselt leebed. Ei ole kuulda, et kedagi oleks peajoonest hälbimise eest Lillehammerisse välja saadetud. Aga ka Poolas tegutses kompartei vahetult pärast sõda suhteliselt ettevaatlikult, algul lubati kodanlikul – teisi polnud ju kohe kuskilt võtta – kirjarahval oma joru edasi ajada, alles mõne aasta pärast tehti selgeks, et daatšadesse pääsevad ainult sotsrealistid.

CHARACTER ASSASINATION

Mõned tahaksid liikuda edasi kiiremini ja seetõttu kõlavad üha sagedamini imestunud küsimused: „Kuidas on võimalik, et see ja teistsugune kodanik kuskil tööd saab?” 2011. aasta märtsis põhjustas meil siin mäletatavasti suure skandaali Jaak Aaviksoo Diplomaatias avaldatud artikkel „Infokonfliktid ja enesekaitse”. Tollane kaitseminister rääkis propagandasõjast ning kirjutas muuhulgas, et „informatsioonilise rünnaku esimeseks objektiks, selleks et saavutada see, mida inglise keeles nimetatakse character assasination on hävitada tuum, hävitada see geneetiline kood, seada see küsimärgi alla ja selle kaudu hävitada vastupanuvõime – võime projitseerida tahe.” Selliste – teatud ringkondades lausfašistlikeks peetud – mõtete peale saigi üksnes kõva mürgel lahti minna.
2. aprilli Postimehes asus Tartu ülikooli teoloog Peeter Espak Aaviksoo poolele. „Õigus on nii lääne vasakpoolsel intellektuaalil,” kirjutas Espak Aaviksood materdatavatest õigeusklikest, „kes nagunii viimased 40 aastat protestib iga asja vastu, mis ei ole ühildatav tema enda mina ja piiratud arusaamadega, kui ka Vene propagandal. Kõik, mis me ise enne teinud oleme, on müüt, väljamõeldis või leiutis, millel ei ole mingit seost maailma tõelise olemusega (loe: vasakpoolse intelligendi minaga, kelle jaoks mitteminal ei ole õigust isegi elule).”

Espaki elu kallale pole keegi kippunud, küll aga lajatas Indrek Ibrus Twitteris: „PMis kellegi Peeter Espaki tekst. Uskumatu. Sellised tegelased on TÜ palgalistis. Helsingi ülikoolil Bäckman, Tartul miski teine äärmus.” Espak on assürioloog – mis see veel on? –, Ibrus juhib aga Tallinna ülikooli „meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskust” (Mein Gott!). Pole kahtlustki, kummale moodsas maailmas õigus kuulub.
Juhul kui Indrek Ibrusel peaks tekkima põhjendatud küsimus, kuidas minusugune veel mingis palgalistis peesitab, siis võiks ta seda uurida OÜ Smacher juhatuselt. Sinna kuulub üks inimene ja temaga saab ühendust meiliaadressil hardo.pajula@gmail.com. Alati võib ka külla tulla. OÜ Smacher paikneb turumajanduses. Sinna saab nii, et Tallinna ülikoolist tuleks tulla otse üle tee, siis peaks pöörama vasakule, siis paremale, siis vasakule, siis otse, siis vasakule … ja ma ei tea… siis peaks vist küsima.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP