Juhtkirjade rumalus

Delfi kirjutab jälle ühes juhtkirjas, kuidas 1944. aastal võidelnud polegi Eesti nimel võidelnud viidates oma kirjas kavale kuulutada 1944. aastal võidelnud mehed vabadusvõitlejateks.
“Eestis Nõukogude armeega võidelnud kümned tuhanded mehed olid liikvel erinevate motiivide ning tõekspidamistega. Nende hulka mahtus kindlasti tõelisi vabadusvõitlejaid, nagu näiteks Soome armees vabatahtlikena võidelnud “soomepoisid”, kelle hulgas valitses üldine vastumeelsus saksa mundri ja Saksa vägede koosseisu lülitamise vastu. Samas võitles Punaarmeega ka inimesi, kes oma tõekspidamiste poolest kindlasti vabadusvõitleja tiitlit ei vääri — olgu siis natsimeelsuse või kaasatöötamise tõttu Saksa okupatsioonirežiimiga, kirjutab Delfi.”
Juhtkirja autorite sugused võiks veidi ajalooga iseseisvalt tegeleda mitte ainult võitjate mõjutustega propagandat õppida.
Jutt on siin ikkagi meestest, kes võitlesid 1944. aastal Eestis punavägede vastu.
1944. aastal võitlusele punastega oli üldsuse laiem toetus ja isegi need nn vabariiklased toetasid seda võitlust, Eesti lipud lehvisid kogu sakslaste siin oleku ajal, mingit terrorit ega represseerimist(nagu NSVLi võimude ajal) polnud jne.
Toetajate hulgas oli ka J. Pitka.
1944. aastal sõtta minejad läksid, et peatada punaterror ja lootsid taastada Wabariigi, sest sakslaste minek oli kindel.
Kui tulla aga sakslaste suhtumisest rääkima, siis polnud see halb midagi. Üliagaraid sõjatingimustes muidugi mingil määral pigistati, et need sõjaürituse jaoks segavaid faktoreid ei tekitaks, kuid üldpilt oli sõjatingimusi arvestades leebe. Nii Goebbels, Himmler kui ka Rosenberg kohtusid Eesti vabatahtlikega ja avaldasid tänu(olemas ka pildimaterjal) ning eestlastel oli võrreldes ukrainlaste vms rahvastega ikka vägagi suveräänne elu.
Igasuguseid nõukogude versioone Genearlplan Ostist või poliitkorrektseid soperdisi ei tasu ikka uskuda.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/