Miks Islandist enam massimeedias ei räägita

Pisike saareriik kaugel Atlandi ookeanil, kes tunnustas esimesena 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, kuulutas 2008. a. välja pankroti. Sellele järgnevate sündmustega kadus Eesti „suur sõber“ ka meie meediamaastikult. Miks? Olnud nõnda julge 1991. aastal, ei kaotanud rahvusriik selgroogu ka 2008. aastal. See ei olnud aga „rahvusvahelisele üldsusele“ enam meelepärane. Kui üks Euroopa riik langeb teise järel, ohustades sellega kogu Eurotsooni, on võimurite jaoks äärmiselt tähtis, et Islandist ei saaks teistele sama saatusega riikidele eeskuju.

Viis aastat täielikku neoliberalismi muutis Islandi (rahvaarv 320 000, sõjavägi puudus) üheks maailma rikkaimaks riigiks. Aastal 2003 pangad erastati ja meelitamaks välisinvestoreid, pakuti on-line pangateenust, mille suhteliselt väikesed haldamiskulud lükkasid äri õitsele. Kontod nimega IceSave meelitasid mitmeid Suurbritannia ja Hollandi väikeinvestoreid. Aga koos investeeringute kasvuga, suurenes ka riigi välisvõlg. Aastal 2003 oli Islandi võlg 200 korda suurem kui riigi SKT. Aastaks 2007 oli see tõusnud juba 900-le protsendile. 2008. aasta majanduskriis oli Islandile halastussurmaks. Kolm põhilist Islandi panka (Landbanki, Kapthing ja Glitnir) kuulutasid välja pankroti, mille järel toimus riigistamine. Aasta lõpuks kuulutas ka Island ise välja pankroti.

Vastupidiselt oodatule said islandlased tänu kriisile tagasi iseseisvale riigile omased õigused ja uue põhiseaduse. Kõik see toimus läbi otsese osalusdemokraatia.

Koalitsioonivalitsuse peaminister (sotsiaaldemokraat) Geir Haarde taotles  Islandile 2 100 000. dollarilise laenu, millele Põhjamaad lisasid veel kaks ja pool miljonit. Välisfinantskogukond survestas Islandit rakendama drastilisi meetmeid. IMF ja Euroopa Liit tahtsid võla ise kinni maksta, väites, et see oleks riigile ainuke võimalus tasuda Hollandile ja Suurbritanniale kuuluv.

Protestid ja rahutused jätkusid, mille tulemusena pidi valitsus tagasi astuma. Valimised toimusid 2009 aasta aprillis, millega sai võimule vasakpoolne partei, mis mõistis küll hukka neoliberaalse majandussüsteemi, aga andis ilma pikema võitluseta alla nõudmisele, et Island maksab välja kolm ja pool miljonit eurot. See tähendas, et iga islandlane pidi maksma 100 eurot kuus 15 aastat (intress 5,5%), maksmaks kinni erakondade tegevusest põhjustatud võlg. Tegemist oli viimase piisaga karikasse.

Edasine oli erakordne. Plaan mille kohaselt pidid kodanikud kannatama finantsmonopoli vigade tõttu; mille kohaselt tervet rahvust pidavat maksustama, et maksta tagasi võlad privaatpankadele, oli purustatud. Viimaks poliitikud mõistsid, et peavad siiski võtma sama seisukoha, mis nende volitaja – rahvas. Riigipea Olafur Ragnar Grimsson keeldus kinnitamast seadust, mis oleks teinud rahva vastutavaks pankurite võlgade eest ja nõustus referendumi välja kuulutamisega.

Muidugi „rahvusvaheline üldsus“ ainult jätkas Islandi survestamist. Suurbritannia ja Holland ähvardasid kohutava valuraha nõudmisega, mis oleks Islandi muust maailmast eraldanud. Kui islandlased alustasid hääletamist, ähvardasid välispankurid blokeerida igasuguse abi IMF-ilt. Suurbritannia valitsus ähvardas külmutada islandlaste säästud ja jooksevkontod. Nagu ütles Grimsson: „Meile öeldi, et kui me ei nõustu rahvusvahelise üldsuse nõudmistega, saab meist Põhja Kuuba. Aga kui me oleksime nõustunud, oleks meist saanud Põhja Haiiti.“

2010. aasta märtsis toimus referendum – 93% hääletas võla tasumise vastu. IMF külmutas koheselt oma laenu. Revolutsioon ei heitunud (Ühendriikide televisioonis seda muidugi ei kajastatud). Marus kodanikkonna toetusel algatas valitsus kriminaaluurimise leidmaks süüdlased finantskriisi tekitamises. Interpol kuulutas Kaupthing panga ekspresidendile Sigurdur Einarssonile välja rahvusvahelise arreteerimiskäsu. Teised kriisi põhjustamises osalenud põgenesid riigist.

Islandlased läksid veelgi kaugemale: nad otsustasid luua uue konstitutsiooni, mis vabastaks riigi ülemäärasest rahvusvahelise finantssüsteemi ja virtuaalraha lõa otsast. Koostamaks uus põhiseadus, valisid Islandi kodanikud 25 inimest 522. täiskasvanu seast, kes ei kuulunud ühtegi poliitilisse parteisse, aga keda soovitas vähemalt kolmkümmend inimest. Dokument ei kirjutatud käputäie poliitikute poolt, vaid see koostati interneti vahendusel. Põhiseaduse loomist kajastati internetis reaalajas, nii et kodanikud said saata oma kommentaare ja soovitus ning samal ajal näha loomisprotsessi. Konstitutsioon, mis läbi osalusdemokraatia reaalseks sai, esitatakse parlamendile kinnitamiseks peale järgmiseid valimisi.

Kreeklastele on sisendatud, et nende avaliku sektori erastamine on ainus lahendus. Itaaliat, Hispaaniat ja Portugali ootab sama oht. Selle asemel peaksid nad hoopis võtma Islandist eeskuju – väike rahvusriik keeldus välisinvestorite ees lömitamisest ja oma õiguste ära andmisest.

Seetõttu Islandist enam massimeedias ei räägitagi.

Allikas:

http://www.truth-out.org/why-iceland-should-be-news-not/1322327303#.TtuDYHwmxgP.facebook
Allikas:  http://www.vabamotleja.info/