RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 10. detsember 2011

Parim aeg "kontrollitud demokraatiaks"

Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust. 

See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.

Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud. Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.

Kaitskem demokraatiat tema enda eest?

Selles mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma, mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.

Ligi väitis veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on kontrolli!

Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.

Eesti riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.

Loomulikult peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi probleeme ei teki.

Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse, muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid? Igatahes mitte meie.

Meie idanaabri juures on asi juba kenasti lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks".

Kummitemplina käituvas Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.

Kas tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri hääbumine.

Kes hakkab otsustama?

Niisiis, kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast vaevalt juhtub.

Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.


Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565
Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2011/12/parim-aeg-kontrollitud-demokraatiaks.html

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP