Eesti Leegioni Sõprade Klubi: Rudolf Alfred Bruus

Täna 101 aastat tagasi sündis Ukrainas Aasovi mere põhjakaldal asuvas Berdjanskis, eestlaste peres üks Teise Vabadussõja silmapaistvamaid ohvitsere Rudolf Alfred Bruus (fotol vasakul). Peatselt põgenes perekond Bruus bolševike eest Krimmi, sealt naaseti Saksamaa kaudu tagasi Eestisse. Elama asuti Tartusse. Seitsme aastaselt alustas Rudolf õpinguid Tartu Linna XV algkoolis, alates 1929. aastast juba Tartu Poeglaste Gümnaasiumi reaalharus. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus ta vabatahtlikult teenima 2. Soomusrongirügementi Valgas aega, kust Ta suunati Tallinnasse Tondi Sõjakooli, mille Ta 1938. aastal ohvitserina lõpetas.

Nägi pealt Eesti alandavat alistumist, bolševike terrorit kodumaal ja Eesti Kaitseväe Punaarmeeks muutmist. Ka Tema viidi vägisi Punaarmee kahurilihana Venemaale, kus sõja puhkedes koos paljude teiste asjalike eesti meestega Saksa poolele üle tuldi. Temast sai rindemees - bolševike vastane võitleja. Eesti Leegion/Brigaad/Diviis! Kõigepealt leegionäride koolitaja, Ostuf. ja siis juba koos Brigaadiga 1943. aastal rindele, kus oma tublidusega ülendati Hstuf-iks ja II/SS-Rgr.46 ülemaks. Bruus oma meestega mängis silmapaistvat rolli 1944. aastal Narva rindele loodud ohtlike bolševike sillapeade hävitamisel – just Riigiküla all tegi Tema oskuslik juhtimine lõpu joptvujude sillapeale. 2. märtsil sai Ruts (nii kutsusid teda tema sõbrad) verises eesliinivõitluses kuulipildujavalangust raskesti haavata ning transporditi Saksamaale ravile. Sõja lõppedes viibis Raudristi I ja II klassi kavaler Hstuf. Bruus Saksamaal USA tsoonis, kuid anti Werdaus Nõukogude Liidule üle.

Talle määrati 10 aastat GULAG-i vangilaagreid +5 aastat asumist. Ei huvitanud uut korda, et mees polnud veel võimeline korralikult kõndimagi – tee läks pärast "kohtuotsust" otse GULAG-i. Ta on meenutanud, et Siberis rongilt maabudes ootas neid ees põlvist saati lumi jua tema, veel haavatasaamisest taastumata, liikus vaevaliselt karkudega. Tema üle irvitasid punaarmeelastest tunnimehed, kes tõenäoliselt olid kindlad, et seal lumes ta tee ka lõppeb. Üks neist tuli ja murdis kargud pooleks ja ütles, et kui laagrini välja ei jõua, lastakse ta maha. Rudolf jõudis, nagu ta jõudis üle elada ka kogu selle alandava ajastu ja naasta 1953. aastal, peale Stalini surma, tagasi isamaale. Ja seda mitte ainult...... Trotsides alandusi, asus ta 1958. aastal kodumaal uuesti õppima Tallinna Polütehnilises Instituudis (Tallinna Tehnikaülikool). Aastail 1971–1992 töötas ta Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis õppejõuna.

Sugulaste meenutuste järgi oli Bruus õppejõuna tudengite poolt väga armastatud ning tuntud kui humoorisoonega ja hooliv inimene, kes järgis alati kõrgeid käitumis- ning etiketinorme. Sellega ei lõppenud tema missioon - 1994. aastal naases Ruts tagasi Eesti Kaitseväe tegevteenistusse ning asus õpetama noori tulevasi ohvitsere – Temast sai taasiseseisvunud Eesti Vabariigi üks riigikaitse ülesehitajaid. 1995 ülendati kolonelleitnandiks ning kaks aastat hiljem autasustas president Lennart Meri teda Kotkaristi II klassi teenetemärgiga. 1. märtsil 1996 suundus kolonelleitnant Bruus erru, olles tollal 80-aastane ja vanim tegevteenistuja Eesti Kaitseväes.

Meenutagem vaprat Sõjameest! Ehk leiavad täna Rudolf’i viimse puhkepaiga üles ka Tema kooli saanud Eesti Vabariigi tänased ohvitserid ja julgevad Teda meenutada kui vaba Eesti eest verd valanud juhti, kes ei kaotanud endas valgust ka pimedaimal tunnil.

Allikas: Facebook