Ülikoolide sõda tõe vastu

Filosoof Roger Scruton. Kaader dokumentaalfilmist "Why Beauty Matters?"

Millegi tõeks pidamist ja selle veendumuse väljendamist ei sallita enam ning nakkus levib, kirjutab tuntud konservatiivist filosoof Roger Scruton.

Tänapäeval on noored väga tõrksad eeldama, et miski on kindel. Selline tõrksus peegeldub ka nende keelekasutuses. Igas küsimuses, kus võiks valitseda lahkmeel, panevad nad lause lõppu küsimärgi. Ja et taolist erapooletust veelgi rõhutada, topivad nad vahele vastutust välistavaid klausleid nagu “nagu” (ingl. k. like). Sa võid olla kaljukindel, et Maa on ümmargune, kuid nemad pakuvad, et Maa on “nagu ümmargune?”.

Kust küll selline laialt levinud kõhklemine pärineb? Nagu mina asjast aru saan, on sellel lähedane side uue mittediskrimineerimis-ideoloogiaga. Kaasaegne haridus soovib olla “kaasav”, mis omakorda tähendab seda, et millegi suhtes ei tohi väljenduda liiga kindlalt, et mitte põhjustada ebamugavust inimestele, kes sinu tõekspidamisi ei jaga. Ja isegi öelda, et need on “tõekspidamised”, on kahtlane. Korrektne sõna on “arvamused”.

Kui sa tänapäeval üritad auditooriumis väljendada seisukohti, milles oled kindel, vaadatakse su peale tõenäoliselt kõõrdi. Mitte seepärast, et sa eksid, vaid kuna milleski kindel olemine on veider, kummaline ja kahtlane – ning veelgi kahtlasem on püüdlus oma veendumust teistele edasi anda. Veendumustega inimene on “välistaja“ ehk inimene, kes ei respekteeri meie õigust kujundada kõige olulise kohta oma “arvamusi”.

Suurim patt on see, kui me keeldume iga lause lõppu küsimärki panemast.

Kuid niipea kui küsimuse alla asetatakse kaasatus ise, lendab vabadus kus see ja teine. Üliõpilased paistavad olevat alati valmis nõudma, et valesti kõnelevatele või mõtlevatele inimestele “ei võimaldataks platvormi”. Valesti rääkimine või mõtlemine ei tähenda seda, et sa üliõpilaste tõekspidamistega ei nõustu – sest tõekspidamisi neil ei ole. See lihtsalt tähendab, et sa mõtled, nagu oleks tõesti olemas asju, mille üle mõtelda – nagu tõesti oleks olemas tõde, milleni me üritame jõuda. Ning et, olles selleni jõudnud, on õige sellest veendumusega rääkida. Miski, mida me võisime pidada avaraks mõtlemiseks, osutub tegelikkuses mõtlemise puudumiseks – tõekspidamiste puudumiseks ning negatiivseks reaktsiooniks kõigi suhtes, kel need olemas on. Suurim patt on see, kui me keeldume iga lause lõppu küsimärki panemast.

Nagu viimase 25 aasta jooksul meie keele ja kultuuri juures läbiviidud muutuste puhul tavaks on olnud, seatakse eesmärgiks tuvastada ja ühtlasi ära keelata diskrimineerimise varjatud vormid. Peaaegu iga tõekspidamiste süsteem, mida minevikus peeti objektiivseks ja oluliseks, heidetakse nüüd kõrvale kui “ism” või “foobia”, et häbimärgistada neile kindlaks jäänud inimesi kui ideoloogilisi fanaatikuid.

1970. aastatel, kui feminism avalikku kultuuri trügima hakkas, kerkis küsimus, kas sugupoolte vahel pole äkki ikkagi radikaalseid erinevusi, mis selgitavad, miks mehed on edukad teatud valdkondades ja naised teistes. Feministid tõstsid sellise mõtte vastu mässu. Sellest tulenevalt leiutasid nad ingliskeelse sõna “gender” (sõna “sex” asemele – toim), mis ei ole bioloogiliselt kindlaksmääratud ning võimaldab kirjeldada vormitavaid ja kultuuriliselt muudetavaid omadusi. Võibolla ei saa inimene valida oma sugu, küll aga saab ta nüüd tänu sellele teisele terminile valida oma “sooidentiteeti”. Ja just sellega naised tegelema hakkasidki. Nad defineerisid naiselikkuse ümber, et vallutada territooriumi, mis oli varasemalt olnud meeste monopol. Seejärel eemaldati pildilt bioloogia ning asemele pandi (soo)ideoloogia.

Strateegia osutus niivõrd edukaks, et “gender” on nüüd kõikides ametlikes dokumentides “sex’i” välja vahetanud ning väide, et sugupoolte erinevused on midagi kindlat, on kupatatud keelatud mõtete kategooriasse. Kuna “gender” on sotsiaalne moodustis, peavad inimesed olema vabad seda ise valima ning kõik, kes vastupidist väidavad, on kiusajad ja fanaatikud. Isegi feminismi teerajajail nagu Germaine Greeril on nüüd keelatud ülikoolides kõnet pidada, et tema usk tõelistesse ja objektiivsetesse soolistesse erinevustesse ei ohustaks haavatavaid üliõpilasi, kes ei ole veel oma “genderi” osas selgusele jõudnud. Seksuaalsed erinevused on märgistatud ohutsoonina, kuhu isegi Germaine Greer oma tõekspidamistega nina toppida ei tohi.

Kuhu see kõik küll omadega välja jõuab? Üksteise järel kuulutatakse kunagisi kindlaid asju “ismideks” ja “foobiateks”.

Kuhu see kõik küll omadega välja jõuab? Üksteise järel kuulutatakse kunagisi kindlaid asju “ismideks” ja “foobiateks”. Sa arvad, et inimesed erinevad loomadest? Siis oled süüdi “liigiismis” (ingl. k. speciesism – toim). Sa arvad, et meeste ja naiste vahel on reaalseid ja objektiivseid erinevusi? “Transfoobia”.  Sa arvad, et suhtumised, mis viivad massimõrvadeni, on midagi kahtlast? “Islamofoobia”. Ainus kindel asi meie tänapäeva maailmas on see, et kui sa usud, et inimeste vahel on reaalseid ja objektiivseid erinevusi, siis hoia selles osas suu kinni. Eriti, kui see on tõsi.

Roger Scruton on American Enterprise instituudi külalislektor, Oxfordi Ülikooli Blackfriars Hall’i vanemteadur, St Andrewsi ülikooli filosoofiateaduskonna külalisprofessor ning paljude raamatute autor. Artikkel ilmus algselt väljaandes The Spectator. Vt ka Roger Scrutoni raamatu põhjal tehtud suurepärast dokumentaalfilmi ilust ning tema vestlust Budapesti tudengitega moraalsest relativismist.

Allikas: http://objektiiv.ee/ulikoolide-soda-toe-vastu/