Lugeja kirjutab: on aeg uueks ärkamiseks

Öölaulupidu Tallinna lauluväljakul Eesti Vabariigi 90. sünniaasta puhul. Foto: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Meil on taas aeg tõusta eesti rahvana ja olla Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eelõhtul kaitstud iseseisvusmanifesti ja põhiseadusega, kirjutab Ülla Vähk.

Alustuseks üks näide meedia toimimisest lähiajaloos.
2012. aastal saavutas jõudu koguv sotsiaaldemokraatide propagandamasin olukorra, kus “hakati kirglikult rääkima demokraatia kriisist, riigi või demokraatia kaaperdamisest võimulolijate poolt” – meie kõigi silme all koondus kogu meedia, lisaks avalik-õiguslik ERR Reformierakonna marginaliseerimiseks (Marju Lauristin) ja likvideerimiseks (Indrek Tarand), “toimusid harvanähtavad tänavameeleavaldused, kogunesid mitmesugused “rahvakogud”, räägiti vajadusest erakorraliste valimiste järele jne. Propagandarünnak oli edukas. Reformierakond vahetas koalitsioonis IRL-i sotsiaaldemokraatide vastu välja.” (Toomas Haug.)
Ja siis… Järsku toimus ümbersünd, aktsioonid Eesti demokraatia kaitseks lõppesid praktiliselt päevapealt, Reformierakond muutus sotsiaaldemokraatide programmi lülitunult kohe meediatunnustuse kõlbulikuks, “kriis” haihtus momentaalselt.
See reaalselt toimunu ei lakka mind hämmastamast.

De facto me näeme praegusel ajastul, et riike ei juhi enam demokraatlikud valitsused, isegi mitte parlamendid, seda teevad nn valitsusvälised organisatsioonid, kelle kätte praktiliselt suur osa võimust on läinud. Sellised näited on homoabielu kehtestamine USAs kohtuvõimu poolt aastal 2014 pärast seda, kui osariikide rahvaesindused polnud valmis seda kehtestama. Sama kordub praegu Eestis, kui ringkonnakohtu ja advokaatide koostöös surutakse läbi otsus kohustada riigi rahvastikuregistrit registreerima Rootsis sõlmitud homoabielu, kuigi Eestis homoabieluseadust parlamendi poolt vastu võetud ei ole.

Kui küsimus on, kust tuleb valitsusväliste organisatsioonide jõuliseks tegevuseks raha, siis absoluutne enamus rikkusest on maailmas koondunud mõnekümne isiku (perekonna) kätte. Nemad saavad endale lubada luksust olla Jumala positsioonis filantroopidena, uue maailmakorra kehtestajatena, ideoloogiliste doktriinide teenindajatena (George Soros jt). Sealt tulevad praegused uusmarksistlikud “inimesearmastuse” käsulauad, mis käesoleval hetkel maailma mastaapselt ümber kujundavad.
Sama juhtiva jõu teenistuses on ka valdav enamus läänemaailma meediast, on tekkinud peavoolumeedia ajastu. Tegemist on sisuliselt uusmarksistliku liberaal-sekulaarse relativismi ja sellele vastava NWO, uue maailmakorra, kehtestamisega ja selle teenindamisega. Seda uut maailmakorda teenib ka ülekaalukas osa teadusest, mis on samuti ideoloogiapõhiselt kinni makstud (selleks on loodud terved instituudid). Tõepõhise teadusega tegelevad veel ainult reaalteadused.
Praegu räägitakse maailmas ja Eestis eriti agaralt tõest ja “tõejärgsusest”.

“Tõega ongi nii, et päris üle ega ümber ei saa tõe mõistest kuidagi, tõde on inimloomusse niivõrd sisse kirjutatud. Tunnistust tõe loomulikkusest annab seegi, et enamikus keeltes ei ole sõna “tõde” eriliselt huvitava etümoloogiaga, millestki muust tuletatav, vaid tegemist on algmõistega. Tõde võib püüda väänata, ent midagi peab tõeseks – nagu ka heaks või õigeks – pidama ning inimeste kommunikatsiooni ja koostoimimise eeldus on tõe ja tõesuse ühtmoodi mõistmine, mitte et igaühel ongi sõna otseses mõttes oma tõde.

Kui kardinal Ratzinger pidas enne paavstiks valimist 2005. aastal jutluse relativismi diktatuurist, ei hoolinud liberaal-sekulaarsed õhtumaad tõest, vaid kuulutasid, et tõde on suhteline, et igaühel on oma tõde, või et tõde ei ole olemas (oligi relativismi diktatuur). Alles viimasel ajal kuuleme ilmalikes sfäärides häälekamalt tõest ja valest räägitavat. Säärane vasturääkivus äratab paratamatult kahtlust, nagu jutt tõejärgsusest tekitab küsimuse, mida see üldse tähendab.” 

 (Mikael Laidre.)

Pigem ärgem murdkem pead, mis on “tõejärgne” ühiskond. See on tähenduseta. Tõde on alati tõde. Praegu on relativism, praktikas värviline sooneutraalne globalism – igaühel oma tõde – kriisi jõudnud ja leiutab uusi termineid kriisi seletamiseks ja ületamiseks. Kätte on jõudnud liberaal-sekulaarse relativismi ja sellele vastava NWO, uue maailmakorra, kriis. Soros-Obama uusmarksistliku värvilise, sootu (multisoolise), rahvusetu, religioonitu globaalküla idee hakkab murenema. Selline globaalküla lihtsalt ei ole praktikas võimalik. Selle jõuga rakendamine soovib kaotada kõik inimese identiteedid: sooidentiteedi, päriliku (perekondliku) identiteedi, rahvusliku identiteedi, religioosse identiteedi. Sellist segu toota ei ole rahumeelselt ja heade tulemustega võimalik. Ja kui see õnnestuks, oleks see süsteemi igasuguse struktuuri häving, füüsika terminites soojussurm. See oleks kuritegu.
Kuna praktika on tõe kriteerium, siis on selgunud, et kuigi ühiskonna jõuga ümberkujundamine toimub väidetavalt äärmusvasakliberaalse inimarmastuse võtmes, toimub see tõeluses siiski kurjuse tekitamise ja repressioonide kasutuselevõtu võtmes. Kui ühiskonnas väidetavalt kasvab grupiviha ja “vihakõne” ning tekib vajadus hakata seda karistusseadustiku abil maha suruma, siis on ilmselgesti midagi valesti. Eestlaste jaoks pole sellises ühiskonnakäsitluses ka midagi uut, oleme seda piisavalt Nõukogude Liidus näinud, hea kohustusliku kommunistliku ideoloogia kooli saanud. Eestlased on olemuselt individuaalselt ratsionaalselt mõtlevad inimesed alati olnud ja ega see mistahes töötlemisele vaatamata kuhugi kadunud pole. Surveideoloogia voolab maha nagu hane seljast vesi. Ja tõde tõuseb ikka.

Nii et on saabunud murdeline, erakordselt vajalike ja positiivsete muutuste aeg. Selle garant maailmas on praegu USA uus president Donald Trump. Tõdegem, ainult maailma võimsaima riigi president saabki seda olla. Aga mis on tõeliselt mõjuv, on demokraatlike valimiste võimalikkus  antud etapil USAs – nad siiski toimusid demokraatlikult. See sisendab lootust.
Ka Eestil on taas lootus. Ka meil on taas aeg tõusta eesti rahvana ja olla Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eelõhtul ikka kaitstud iseseisvusmanifestiga – Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel.  

Tõnis Mägi ütleb intervjuus Õhtulehele:

“Minu arvates püütakse praegu ilmselgelt rahvuslikkust vähendada ja segada kokku uut narratiivi. On tekkinud uued arusaamised riiklusest, kodanikkonnast, riigipiiridest, rahvast kui niisugusest. Kõik on pea peale pööratud. Seda on valus kuulata ja vaadata. See ei saa nii lihtsalt olla, aga kummalisel kombel on. Üks teatud seltskond on võtnud endale selle elutööks. Aga see ei tohi olla vaid mõne inimese või seltskonna poolt väljamõeldud asi, see peab olema ikkagi kusagilt suunatud, mingid direktiivid on mujalt tulnud. Kusagilt antakse korraldus, võtame vastu sellised ja sellised seadused. Aga “kusagilt” – see on nii abstraktne nii absurdne…”

On aeg uueks ärkamiseks, aeg olla kaitstud Eesti põhiseadusega rahvana, perekondadena, emade ja isadena oma lastega just siin oma põlisel kodumaal.

Ülla Vähk

Allikas: http://objektiiv.ee/lugeja-kirjutab-aeg-uueks-arkamiseks/