Mures eesti rahva püsimajäämise pärast

Mõtlen et siia sõbralisti on tulnud hästi palju inimesi viimasel ajal juurde, selle pärast et nad on mures, Eesti pärast. Neil ei meeldi mugavuspagulased, nad on mures eesti rahva püsimajäämise pärast ja elamisviiside säilumise pärast. Nii minagi - seega panin kooskõlastades teiste lasterikastega kokku, minu meelest väga olulise asja Lasterikaste - nimelt lasterikaste perede positiivse programmi. Lugege ja mõelge kaasa - viige need mõtted oma valdadesse ja püüame need tööle rakendada.

Rikka Eesti eest, ehk Positiivne programm Lasterikastele peredele.

On selge, et paljulapselised pered on meie riigi jõud ja varandus, Iive muutub positiivseks, kui meile lisandub peresid, kus kasvab kolm või enam last. Eesti rahvas ja kultuur aga saavad kesta vaid siis, kui suudame end rahvana taastoota. Tänane Reaalsus aga on see, et lasterikasteste perede arv on vähenemas . Miks, arvata võib, aga tegelikult oleks vaja teha korralik küsitlus, ehk koguni põhjalik uurimustöö välja selgitamaks millised tegurid reaalselt aitaks suurperedel toime tulla , elukvaliteeti luua ja hoida, ning soodustaks selliste perede juurdekasvu .
Olles ise nelja lapse ema, MTÜ Saaremaa Lasterikaste Perede Ühenduse liige ja samas ka sotsiaalteaduste magister, näen võimalusi näiteks sellistes asjades :

Suurte perede argipäevas on palju asju teistmoodi kui väiksematel. Nendele peaks õppima tähelepanu pöörama ka riigi tasandil. Näiteks: lähiaastatel võeti vastu liiklusohutuse tagamiseks seadus, mille kohaselt ei tohi enam autos last sülle võtta. Ohutuse tagamiseks on see muidugi oluline, samas aga paneb pere kuhu sünnib neljas laps automaatselt olukorda, kus tuleb peresse soetada tavalise sõiduvahendi asemel rohkem kui 5 kohaline sõiduvahend . See aga võib olla niigi väikesest perest keerulisemas toimetulekumaatriksis olevale perele väga raske, majanduslikku olukorda kahjustav, või suisa võimatu. Mis omakorda võib piirata pere liikuvust vanemate võrdseid võimalusi jne. Seega, pöörates tähelepanu ainüksi sellele väiksele seigale ja tehes arvestatavaid maksusoodustusi, või luues toetusmehhanismi , saab lahendada erakordselt suure probleemi lasterikaste perede jaoks. Kaaluda võiks selle sidumist näiteks hetkel juba toimiva KREDEX süsteemiga.

Lasterikaste perede majandusliku olukorra muudaks oluliselt kergemaks, kui lasteaia kohatasu seataks vastavusse lasteaias käivate laste arvust. Perel, kellel on sündinud lapsed umbes aastase vahega, maksavad, lasteaia kohatasuks ebamõistlikult suure osa pere eelarvest. Mõistlik oleks vähendada teise lapse kohatasu 50% võrra ning kolmas laps tasust vabastada.
Üks oluline asi, mida võiks riiklikult ajada on lasterikaste perede (tegelikult tuleb see muidugi kõigile kasuks) toitumisnõustamine. Lasterikkad pered peavad sageli lihtsalt olemasolevaga toime tulema. Hea, kui perel on võimalus toitu ise kasvatada, või omada abilisi, sugulasi, kelle kaudu seda saab. Kuid on ka peresid, kes ostavad toitu enamasti kauplustest ja peavad sageli tegema vaid soodsamaid valikuid. Mis paraku seisnevad sageli allahinnatud (parim enne, või koguni kõlblik kuni möödas) või lihtsalt kehvema toiteväärtusega toitude valimises olude sunnil. Oma tööpraktikas olen aga ka selgelt näinud ja mõistnud et sageli ei olegi pere mitte kõige parem toitumus tingitud raha puudumisest, vaid toiduvalmistaja kurnatuses ning teadmiste vähesuses. Info ja nõustamine on vajalik ja võimalik ka sellel teemal – tõenäoliselt ei oleks selle korraldamine riiklikul tasandil ka väga kulukas, lihtsalt seda oleks vaid vaja teadvustada ning sellega tegeleda.

Samuti on vajalik professionaalsel tasemel suhtenõustamine.
Nüüd kus paljulapseliste perede toetusrahad tõusevad avaldatakse sageli arvamust et mis te enam virisete te saate ju raha. Tegelikult aga see vaid leevendab ja aitab nö kinni taguda juba tekkinud haavu (Saab parandada lagunenud hambaid näiteks. jne) Kuid see summa ei ole siiski lahendus kõige jaoks.
Järgmiseks oluliseks sammuks peaks olema piirkondlike organisatsioonide palgalised töökohad. Ja seda nii loomulikul moel tekkinud lasterikaste perede, kui ka igat sorti kärgperede ja asendusperede puhul.
Eesmärk on igasse maakonda saada üks palgaline töötaja, kes teeks tasu eest seda tööd, mida hetkel teeb kohalik piirkondlik juhatus. Praegu tehakse seda vabatahtlikult (Lasterikka) pere ja põhitöö kõrvalt, töökoormus on suur, millega kaasneb läbipõlemine, voolavus, süsteemi nõrkus jms. Hetkel tuleb iga kuu umbes 60-80 h vabatahtliku töötundi juhatuse liikmete kohta, lisaks on veel abistamas hulk teisi inimesi.

Loodavad töökohad aitaksid lasterikastele peredele suunatud tööd teha sihipäraselt, mis toetaks perede igapäevast toimetulekut ja tugistruktuuri loomist, mis toetab liikmeskonna põhivajadusi.
Oma roll oleks sellel kindlasti ka hetkel riigis lonkavas lähisuhte vägivalla tugiisikute rahastamise süsteemis. Mida võiks toetada ja täita selle kaudu kui võrgustiku puuduvat lüli. Mis tunneks , märkaks ning mida usaldataks.

Väga oluline oleks tagada seda tööd tegevatele inimestele, üle eesti, tasuta supervisioon riiklikul tasandil, mis võimaldaks kaasatud spetsialisti abil nii muresid lahendada kui ka osaleda pidevas reaalses ajakohases õppeprotsessis meie enda –mitte vaid välismaalt tulnud praktikas.

Veel üks oluline valukoht paljulapselistele peredele, mis vajab lahendust on Laste huviringid - eesmärk on saada lisarahastust huvialaringide rahastamisse. Liit on seda aastaid teinud, kuid rahaline maht on väike võrreldes perede vajadustega. On selge see et suures peres kõikidele lastele huviharideuse tagamine on perele väga raske ja väiksemate peredega ebavõrdne katsumus.

Seistes Lasterikaste perede eest seisame terve , targa ja elujõulise, RIKKA EESTI EEST.

Allikas: Maria Kaljuste, Facebook