Jüri Lina: Mida Eesti ajakirjandus pelgab?
Raamat enesetsensuurist Eestis!
Mõni aasta tagasi võis Eestis kirjutada millest tahes. Need ajad on paraku möödas.
Eesti praegune olukord teeb mõtlevatele inimestele muret, sest võimule tulnud endised kommunistid on oluliselt hakanud piirama sõnavabadust. Mart Niklus on sunnitud taas saatma oma kirjutisi välismaale. Ajakirjandus kardab taas võimu.
Et Eestis esineb vabatahtlikku tsensuuri, kinnitas ka kirjanik Jaan Kross, esinedes 6. veebruaril 1996 Rootsi TV-s. Endine peaminister Mart Laar nentis veebruaris 1996 ajakirjas “Eesti Aeg” muu hulgas: “Neil, kelle suud tollal kinni löödi, lüüakse ka praegu.” Üks ohvritest on taas Jüri Lina, sest tema kriitilisi kirjutisi ei taheta Eestis enam avaldada. Nõnda juhtus ka kevadel 1975, mil võimul olid kommunistid, kes praegu on justkui värvi muutnud.>
See ilmuski publitsist Jüri Lina paljastav eestikeelne raamat
“Mida Eesti ajakirjandus pelgab?”
Kogumik sisaldab Jüri Lina kirjutisi, mis on jäetud Eestis avaldamata. Selle raamatu põhjal selgub täielikult, keda ja mida Eesti ajakirjandus pelgab.
Väljavõte Jüri Lina raamatust “Mida Eesti ajakirjandus pelgab?”
PÕHIVÄÄRTUSTE KRIISIST
Eesti ühiskonna arengut takistab endiselt põhiväärtuste kriis. Palju asju tehakse endises vaimus, justkui poleks midagi erilist juhtunudki. Kurjus esineb nüüd teistes varjatud vormides. Moraalsel varingul pole vist mingeid piire.
Ettevõtteid riisutakse päise päeva ajal. Valitsus vaatab kõike rahulikult pealt. Mõistagi esineb majanduskuritegevust ka Rootsis, kuigi mitte säärases ulatuses. Ometi pidas “Dagens Nyheter” vajalikuks 13. veebruaril 1993 avaldada passiivseid poliitikuid kritiseeriva artikli pealkirjaga “Mahhinatsioonid ja pettus ohustavad demokraatiat”. Eestis ei lase riisumine demokraatial õieti välja kujunedagi. Valitsusele see ilmselt sobib. Ei takistata isegi venelasi, kes Läänest tulnud abisaadetisi Tallinnas Kadaka turul maha parseldavad, kriminaalsetest eestlastest rääkimata. Leidub isegi kirikuõpetajaid, kes on kõrvaldanud välismaalt saabunud toetust, müües selle enda tasku huvides maha.
Stockholmis on varguste ja salakaubavedamise eest kohtu alla antud piinlikult rohkesti kodueestlasi. Ühe Tallinna kooli naismetoodik, kes Stockholmi-sõidul vargana tabati, imestas ka ise oma languse üle, ent tähendas: “Kes teab, ehk olen ma tulevikus võimeline ka tapma!” Üks teine kodueestlasest vargapoiss ajas kõik nõukogude võimu kaela, minetades täielikult inimväärikuse ja isikliku vastutustunde. Leidub ka eestlasi, kes tulevad Rootsi vanglasse kurjategijate eest turvalisust otsima.
Riigikogu on muutunud lausa tsirkuseareeniks, kui kasutada Mart Nikluse väljendit ühest kirjast käesolevate ridade autorile. Riigireeturid ja kommunismiehitajad ei pruugi karta mingit vastutusele võtmist juriidiliste kuritegude eest, mida nad pool sajandit kestnud okupatsioonireÓiimi vältel eesti rahva kallal korda saatsid. Moraalse pankroti eriliseks kehastuseks on Edgar Savisaar ja Co. Sääraste inimeste austamine selgitab ka asjaolu, et kompromisse otsitakse koguni kurjategijatega.
Endised t?ekistid mõnulevad uutel positsioonidel. Oli tõesti kentsakas nentida, et “desovetiseerimistki” juhendas nõunikuna tegutsenud endine KGB major Advig Kiris ja teised temasugused. Säherdusi “desovetiseerimisnähtusigi” ei julge ajakirjandus käsitleda.
Moraalse languse ilmekaks näiteks oli ka teatud arstide osalemine KGB sõiduvees. Lugesin hämmastusega 1993. aasta 27. jaanuari “Eesti Ajas” avaldatud kirjutisest “Suudlused professori saabastele”, et dissidentide psüühilise seisundi väljaselgitamisel oli võtmeküsimuseks asjaolu, kas uuritav tundis Jüri Lina või mitte. Avalik vabandus käesoleva kirjutise autori ees KGB käsilaselt dr. Arult näitaks elementaarset viisakust. KGB kasutas minu isiku kohta oma sõimuartikleis rohkesti psühhiaatria termineid: psühhopaat, maniakk, “Lina kirjutas nõdrameelse raamatu pealkirjaga “Nõukogude Liit ohustab Rootsit”” jne. (Vt. artikkel “Varjud vastaskaldalt”, “Noorte Hääl”, 17. mai 1987) Lisaks levitasid t?ekistid minu isiku kahjustamiseks rohkesti kuulujutte nii kodu- kui välismaal.
Moraalselt kõige taunitavamaks on asjaolu, et endiselt leidub kirjamehi (näiteks Arvo Valton), kes lausa kutsuvad üles teatud ebameeldivatest roimadest vaikima, sest isegi “kui kõik faktid ja nimed vastaksid tõele”, ei oleks paljastus siiski omal kohal. Arvo Valton leidis, et äärmuslike juutide omaaegseid roimi ei tohtinuks avalikustada. Aga just säherdune suhtumine ongi põhjustanud praeguse üha süveneva põhiväärtuste kriisi. Ma lohutan end väljapaistva kirjaniku Jack Londoni tarkade sõnadega: “Maailm ei kuulu neile, kes vaikivad, kelle lõputu vaikimise taga on vale ja pettus, kes pilkavad armastust…”
Oleks justkui ülim aeg loobuda valedest, vaikimisest ja vägivallast. Ometi jääb mulle mulje, et me pole barbaarsuse ajajärgust veel kaugemale jõudnudki. Eestis ilmselt arvatakse, et ühiskondlikeks ümberkorraldusteks piisab ainuüksi pluralistlikust süsteemist. Ent isegi hoiatavad näited Rootsist pole suutnud seda väärarusaama kummutada. Ühiskonna arenguks on vältimatult tarvis ka sügavamatele kultuurilis-vaimsetele väärtustele toetuvat eetikasüsteemi.
Kultuurilise stagnatsiooni jätkumisest Eestis annab tunnistust asjaolu, et võtmepositsioonidel istuvad endiselt kitsarinnalised ning väiklased tegelased, kellele kujundlik ja tõeliselt novaatorlik loominguvorm on vägagi vastumeelt ning harjumatult võõras. Enda positsiooni õigustamatult säilitades kahjustatakse aga Eesti kultuurielu. Üheks sääraseks tagurlaseks on Mari Tarand (pioneeri- ja komsomolisaadete omaaegne eestvedaja Eesti Raadios). On vaid kahetsusväärne, et praktiliselt pole astutud samme stagnantidest vabanemiseks. Teistlaadne õhkkond on valitsemas Eesti Televisiooni ning veel mitme firma ja kirjastuse vastavate toimetajate suhtumises. Tänu seesugustele inimestele püsib ka lootus.
Tüüpiliseks näiteks moraalse stagnatsiooni kohta on olnud ka tähtsate eesti tegelaste ringisõitmine erinevates riikides, kus esineti “tulevaste talupidajatena”, kuigi neil maaharimise kavatsusi tegelikult ei olnudki. Tasuta ringisõitmise võimalusi tuli ju ära kasutada! Mis siis, et mõni tõeline talunik neid välismaal pakutud teadmisi nii väga vajas. Eks talitatud nõnda ka nõukogude perioodil.
Eestis leidub palju häid inimesi, ent nad on tavaliselt nõukogulikult passiivsed selle suhtes, mis riigis toimub. Rootsi filosoof Henry T. Laurency kirjutas oma teoses “Eluteadmised I” (Skövde, 1986, lk. 259) järgmist: “Headus, mis laseb kurjal laamendada, muutub kaassüüdlaseks selles, mida õelus korda saadab.” See tähendab, et me peame endiselt kehtivatele valedele ja vägivallamentaliteedile vastumeelsust näitama.
Alati on leidunud kurjuse advokaate, kes on ujunud pärivoolu. Vähe oli neid, kes ohu kiuste söandasid kommunismi kui kurjuse üht eriti jälki vormi avalikult hukka mõista. Ent nendesse vähestesse inimestesse, kelle hulgas olid Mart Niklus, Enn Tarto, Sergei Soldatov jt, ei suhtuta ikka veel vajaliku respektiga. Vastupidi. See teeb väga murelikuks. Ilmselt just seepärast on jälle häbitult pead tõstnud kurjuse teiste vormide kaitsjad. Nii pole mõnigi vähese lugemusega intellektuaal viitsinud enesele teadvustada, et ka sionism on kurjuse üks vorme, kuna selle nimel on mõrvatud, piinatud ja jälitatud. Oma pretensioonikuse tõttu kujutab see samalaadset ohtu nagu kommunismgi. Ebakõlbelisi vahendeid kasutades pole võimalik head teed käia. See peaks ju olema väga lihtne tõde.
Tundub, et kommunistlikust ajajärgust on vähesed midagi kasulikku õppinud. Taas väidetakse, et ehitatakse üles uus, moraalsem ja kultuursem Eesti riik. Ent kas ebakõlbeliste inimestega eesotsas saab ikka moraalset riiki ehitada? Marksistidel see ettevõtmine nurjus…
Eestit tabanud eetilis-vaimne ja kultuuriline laostumine sundis Mart Niklust allakirjutanule 27. detsembril 1992 kirjutama: “Saad aru – niisuguse Eesti eest, nagu ta meil siin praegu on, mina küll võidelnud ja vangis istunud pole.”
Eesti tuleks ebaausatelt poliitikutelt, ahnetelt kurjategijatelt ja salakavalatelt vabamüürlastelt tagasi võtta!
(Kirjutise jättis avaldamata “Eesti Aeg”.)
Raamat on juba ammu läbi müüdud.
Allikas: http://jyrilina.com/eesti/mida-eesti-ajakirjandus-pelgab/
Mõni aasta tagasi võis Eestis kirjutada millest tahes. Need ajad on paraku möödas.
Eesti praegune olukord teeb mõtlevatele inimestele muret, sest võimule tulnud endised kommunistid on oluliselt hakanud piirama sõnavabadust. Mart Niklus on sunnitud taas saatma oma kirjutisi välismaale. Ajakirjandus kardab taas võimu.
Et Eestis esineb vabatahtlikku tsensuuri, kinnitas ka kirjanik Jaan Kross, esinedes 6. veebruaril 1996 Rootsi TV-s. Endine peaminister Mart Laar nentis veebruaris 1996 ajakirjas “Eesti Aeg” muu hulgas: “Neil, kelle suud tollal kinni löödi, lüüakse ka praegu.” Üks ohvritest on taas Jüri Lina, sest tema kriitilisi kirjutisi ei taheta Eestis enam avaldada. Nõnda juhtus ka kevadel 1975, mil võimul olid kommunistid, kes praegu on justkui värvi muutnud.>
See ilmuski publitsist Jüri Lina paljastav eestikeelne raamat
“Mida Eesti ajakirjandus pelgab?”
Kogumik sisaldab Jüri Lina kirjutisi, mis on jäetud Eestis avaldamata. Selle raamatu põhjal selgub täielikult, keda ja mida Eesti ajakirjandus pelgab.
Väljavõte Jüri Lina raamatust “Mida Eesti ajakirjandus pelgab?”
PÕHIVÄÄRTUSTE KRIISIST
Eesti ühiskonna arengut takistab endiselt põhiväärtuste kriis. Palju asju tehakse endises vaimus, justkui poleks midagi erilist juhtunudki. Kurjus esineb nüüd teistes varjatud vormides. Moraalsel varingul pole vist mingeid piire.
Ettevõtteid riisutakse päise päeva ajal. Valitsus vaatab kõike rahulikult pealt. Mõistagi esineb majanduskuritegevust ka Rootsis, kuigi mitte säärases ulatuses. Ometi pidas “Dagens Nyheter” vajalikuks 13. veebruaril 1993 avaldada passiivseid poliitikuid kritiseeriva artikli pealkirjaga “Mahhinatsioonid ja pettus ohustavad demokraatiat”. Eestis ei lase riisumine demokraatial õieti välja kujunedagi. Valitsusele see ilmselt sobib. Ei takistata isegi venelasi, kes Läänest tulnud abisaadetisi Tallinnas Kadaka turul maha parseldavad, kriminaalsetest eestlastest rääkimata. Leidub isegi kirikuõpetajaid, kes on kõrvaldanud välismaalt saabunud toetust, müües selle enda tasku huvides maha.
Stockholmis on varguste ja salakaubavedamise eest kohtu alla antud piinlikult rohkesti kodueestlasi. Ühe Tallinna kooli naismetoodik, kes Stockholmi-sõidul vargana tabati, imestas ka ise oma languse üle, ent tähendas: “Kes teab, ehk olen ma tulevikus võimeline ka tapma!” Üks teine kodueestlasest vargapoiss ajas kõik nõukogude võimu kaela, minetades täielikult inimväärikuse ja isikliku vastutustunde. Leidub ka eestlasi, kes tulevad Rootsi vanglasse kurjategijate eest turvalisust otsima.
Riigikogu on muutunud lausa tsirkuseareeniks, kui kasutada Mart Nikluse väljendit ühest kirjast käesolevate ridade autorile. Riigireeturid ja kommunismiehitajad ei pruugi karta mingit vastutusele võtmist juriidiliste kuritegude eest, mida nad pool sajandit kestnud okupatsioonireÓiimi vältel eesti rahva kallal korda saatsid. Moraalse pankroti eriliseks kehastuseks on Edgar Savisaar ja Co. Sääraste inimeste austamine selgitab ka asjaolu, et kompromisse otsitakse koguni kurjategijatega.
Endised t?ekistid mõnulevad uutel positsioonidel. Oli tõesti kentsakas nentida, et “desovetiseerimistki” juhendas nõunikuna tegutsenud endine KGB major Advig Kiris ja teised temasugused. Säherdusi “desovetiseerimisnähtusigi” ei julge ajakirjandus käsitleda.
Moraalse languse ilmekaks näiteks oli ka teatud arstide osalemine KGB sõiduvees. Lugesin hämmastusega 1993. aasta 27. jaanuari “Eesti Ajas” avaldatud kirjutisest “Suudlused professori saabastele”, et dissidentide psüühilise seisundi väljaselgitamisel oli võtmeküsimuseks asjaolu, kas uuritav tundis Jüri Lina või mitte. Avalik vabandus käesoleva kirjutise autori ees KGB käsilaselt dr. Arult näitaks elementaarset viisakust. KGB kasutas minu isiku kohta oma sõimuartikleis rohkesti psühhiaatria termineid: psühhopaat, maniakk, “Lina kirjutas nõdrameelse raamatu pealkirjaga “Nõukogude Liit ohustab Rootsit”” jne. (Vt. artikkel “Varjud vastaskaldalt”, “Noorte Hääl”, 17. mai 1987) Lisaks levitasid t?ekistid minu isiku kahjustamiseks rohkesti kuulujutte nii kodu- kui välismaal.
Moraalselt kõige taunitavamaks on asjaolu, et endiselt leidub kirjamehi (näiteks Arvo Valton), kes lausa kutsuvad üles teatud ebameeldivatest roimadest vaikima, sest isegi “kui kõik faktid ja nimed vastaksid tõele”, ei oleks paljastus siiski omal kohal. Arvo Valton leidis, et äärmuslike juutide omaaegseid roimi ei tohtinuks avalikustada. Aga just säherdune suhtumine ongi põhjustanud praeguse üha süveneva põhiväärtuste kriisi. Ma lohutan end väljapaistva kirjaniku Jack Londoni tarkade sõnadega: “Maailm ei kuulu neile, kes vaikivad, kelle lõputu vaikimise taga on vale ja pettus, kes pilkavad armastust…”
Oleks justkui ülim aeg loobuda valedest, vaikimisest ja vägivallast. Ometi jääb mulle mulje, et me pole barbaarsuse ajajärgust veel kaugemale jõudnudki. Eestis ilmselt arvatakse, et ühiskondlikeks ümberkorraldusteks piisab ainuüksi pluralistlikust süsteemist. Ent isegi hoiatavad näited Rootsist pole suutnud seda väärarusaama kummutada. Ühiskonna arenguks on vältimatult tarvis ka sügavamatele kultuurilis-vaimsetele väärtustele toetuvat eetikasüsteemi.
Kultuurilise stagnatsiooni jätkumisest Eestis annab tunnistust asjaolu, et võtmepositsioonidel istuvad endiselt kitsarinnalised ning väiklased tegelased, kellele kujundlik ja tõeliselt novaatorlik loominguvorm on vägagi vastumeelt ning harjumatult võõras. Enda positsiooni õigustamatult säilitades kahjustatakse aga Eesti kultuurielu. Üheks sääraseks tagurlaseks on Mari Tarand (pioneeri- ja komsomolisaadete omaaegne eestvedaja Eesti Raadios). On vaid kahetsusväärne, et praktiliselt pole astutud samme stagnantidest vabanemiseks. Teistlaadne õhkkond on valitsemas Eesti Televisiooni ning veel mitme firma ja kirjastuse vastavate toimetajate suhtumises. Tänu seesugustele inimestele püsib ka lootus.
Tüüpiliseks näiteks moraalse stagnatsiooni kohta on olnud ka tähtsate eesti tegelaste ringisõitmine erinevates riikides, kus esineti “tulevaste talupidajatena”, kuigi neil maaharimise kavatsusi tegelikult ei olnudki. Tasuta ringisõitmise võimalusi tuli ju ära kasutada! Mis siis, et mõni tõeline talunik neid välismaal pakutud teadmisi nii väga vajas. Eks talitatud nõnda ka nõukogude perioodil.
Eestis leidub palju häid inimesi, ent nad on tavaliselt nõukogulikult passiivsed selle suhtes, mis riigis toimub. Rootsi filosoof Henry T. Laurency kirjutas oma teoses “Eluteadmised I” (Skövde, 1986, lk. 259) järgmist: “Headus, mis laseb kurjal laamendada, muutub kaassüüdlaseks selles, mida õelus korda saadab.” See tähendab, et me peame endiselt kehtivatele valedele ja vägivallamentaliteedile vastumeelsust näitama.
Alati on leidunud kurjuse advokaate, kes on ujunud pärivoolu. Vähe oli neid, kes ohu kiuste söandasid kommunismi kui kurjuse üht eriti jälki vormi avalikult hukka mõista. Ent nendesse vähestesse inimestesse, kelle hulgas olid Mart Niklus, Enn Tarto, Sergei Soldatov jt, ei suhtuta ikka veel vajaliku respektiga. Vastupidi. See teeb väga murelikuks. Ilmselt just seepärast on jälle häbitult pead tõstnud kurjuse teiste vormide kaitsjad. Nii pole mõnigi vähese lugemusega intellektuaal viitsinud enesele teadvustada, et ka sionism on kurjuse üks vorme, kuna selle nimel on mõrvatud, piinatud ja jälitatud. Oma pretensioonikuse tõttu kujutab see samalaadset ohtu nagu kommunismgi. Ebakõlbelisi vahendeid kasutades pole võimalik head teed käia. See peaks ju olema väga lihtne tõde.
Tundub, et kommunistlikust ajajärgust on vähesed midagi kasulikku õppinud. Taas väidetakse, et ehitatakse üles uus, moraalsem ja kultuursem Eesti riik. Ent kas ebakõlbeliste inimestega eesotsas saab ikka moraalset riiki ehitada? Marksistidel see ettevõtmine nurjus…
Eestit tabanud eetilis-vaimne ja kultuuriline laostumine sundis Mart Niklust allakirjutanule 27. detsembril 1992 kirjutama: “Saad aru – niisuguse Eesti eest, nagu ta meil siin praegu on, mina küll võidelnud ja vangis istunud pole.”
Eesti tuleks ebaausatelt poliitikutelt, ahnetelt kurjategijatelt ja salakavalatelt vabamüürlastelt tagasi võtta!
(Kirjutise jättis avaldamata “Eesti Aeg”.)
Raamat on juba ammu läbi müüdud.
Allikas: http://jyrilina.com/eesti/mida-eesti-ajakirjandus-pelgab/
4 kommentaari:
Mis tegelikult juhtus Hardo Aasmäega... ? ?
Vastata saab fb messengerisse ; lev mõškin
Tänan !
58087224
fbm on nuhkvara. uudista parem näiteks bitmessage.
Aasmäe oli NLKP liige 1975–1990, Eestimaa Rahvarinde volikogu ja eestseisuse liige 1990–1991, NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991, Keskerakonna asutajaliige 1991, mitmel korral juhatuse liige. 1982 geograafiakandidaat Leningradi Riiklikust Ülikoolist.1977–1990 ENSV Kergetööstuse Ministeeriumis teadustöötaja.
Jah, kui nii võtta, siis -kommu. Kuid kas siiski oli??Surm on salapärane .
Postita kommentaar