RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 23. veebruar 2017

Juhtkiri: ühine meil olgu püüe ühes vennaarmuga

Vabariigi aastapäeva eel tuletab Objektiivi toimetus meelde, et rahvas saab olla ühtne vaid siis, kui ta on rajatud ühiselt jagatud tõe ja vooruse vundamendile.

Käes on isamaaliste kõnede kõrghetk. Üles seatakse poodiumid. Nende ette kogunevad suured ja väikesed, rikkad ja vaesed, isamaa kaitsjad ja mahaparseldajad. Kokku tulevad siirad inimesed, kes valutavad südant oma kalli Eestimaa pärast, ja küünilised poliitikud, kelle tagatoas jooksevad tuhat ja üks sobingut ning kelle peamine mure seisneb selles, milliste nippidega võimule saada ja seal püsida.

Kokku tulevad miinimumpalgaga kassiirina töötavad üksikemad ja nendele arvete tasumiseks SMS-laenu pakkuvad vereimejad, kes laupäeva õhtul mõnes ööklubis praalides teatavad juba paarist gin-toonikust häiritud diktsiooniga, et “lollidelt tulebki raha ära võtta.” Kokku tulevad truud pereinimesed ja küünilised hoorajad. Poodiumite ette kogunevad ausad ja inimlikud ametnikud ja need, kes lipitsevad ülemuste ees, oma alluvatele armastavad aga kirsaga kõrile astuda.

Kokku tulevad ka need kelle hing ihkab tõde ja need, kelle modus operandi juurde kuulub tasakaalutlemine hämaras tsoonis – peaasi, et pappi pudeneb ja käive kosub, olgu sissetuleku lätteks kasvõi meie kaunite metsade raiumine või sõna kõige otsesemas mõttes Eesti maa meie jalge alt maha müümine.
Ühel päeval kinnitavad kõik kokkutulnud nagu ühest suust: sind tänan mina alati ja jään sull’ truuiks surmani!

Igal aastal korduvast stseenist kumab läbi meie kalli isamaa tragöödia, aga ühtlasi ka lootus.
Selle asemel, et vabariigi aastapäeval arutada poliitika üle, kus võimukoridorid on kaitsnud ennast juba paari aastakümne jooksul oskuslikult igasugusest liigselt häirivast demokraatlikust sisendist, nagu presidendi otsevalimisest või rahvaalgatuse- ja hääletuse sisseseadmisest, tuleks tähelepanu suunata hoopis selle ja paljude teiste Eesti elu koormavate kitsaskohtade tegeliku põhjuse juurde. Me peame rääkima ühisest moraalsest vundamendist, või pigem selle puudumisest.

On selge, et rahvas saab olla ühtne ainult siis, kui me lähtume ühtsest ja kõikide poolt jagatud hüvelistest põhimõtetest, mis meie poolt tõeks elatuna ja meie lastele edasi antuna moodustavad heade harjumuste ehk vooruste kogumi.
Kui paljud end rahvuslasteks pidavad inimesed üritavad taandada rahvusliku identiteedi pelgalt rahvuslusele, siis meie hinnangul on see kahjuks pinnapealne lähenemine. Rahvuslus ilma ülla moraalse vundamendi ja sellele rajanevate voorusteta on tühi nagu kumisev vask ja helisev kellukene.
Ja vastupidi: alles siis, kui rahvuse keskmes tuksub tõeline ja tõene, loomuseadusest lähtuv moraalne ideaal, mida iga end selle rahvuse liikmeks pidav isik peab oma enda elus väljendama, puhkeb rahvus õide, kosub, kasvab ja areneb.

Kui moraalne vundament puudub, saame tulemuseks inimesed, kes küll peavad end suurteks eestlasteks, ent isiklikus elus on arad, reeturlikud, valelikud, sahkerdajad, lipitsejad, kes iga kell on valmis isikliku kasu nimel teisel eestlasel naha üle kõrvade tõmbama ja päeva lõpuks tegema sama ka oma riigi ja rahvaga, kui ta end piisavalt soojale kohale vingerdada suudab.
Loomuseaduse ja Jumala armu alusele ehitub aga julgete, õiglaste, ausate, ustavate, ennast oma perekonna, maa ja rahva eest ohverdavate vabatmeeste ühiskond, kus kaitstakse ja aidatakse kõige nõrgemaid, sulid ja petised juhatatakse aga sõbralikult tõllast kohtumaja kaudu võlla. Üles ehitub ustavale perekonnaelule ja ausale töötegemisele rajanev ühiskond, kus au sees on üllas käitumine riigiametis, erasektoris ja perekonnas ehk kõik see, mis teeb inimesest üha parema ja väärikama. Ainult voorus õilistab inimest ja selle kaudu ühiskonda. Sellistel inimestel ja sellisel rahval kasvab nagu iseenesest väärt eneseuhkus ja sirge selg, sest häbeneda pole midagi.

Oleme veendumusel, et rahvuslikku renessanssi ei ole võimalik saavutada ilma Jumala armu ja kristliku religiooni vundamendita. Meie rahvas peab vabatahtlikult ja loomulikult, omaenda elukogemusele tuginedes ning võimalik, et peale väga tõsiseid katsumusi, taas avastama oma olemise vundamendi, oma sügavaima mõtte. Armu ja hüve vundamendile rajatuna ja selles ühinenuna kõlavad need sõnad tõesemalt kui kunagi varem:

Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
„Eesti, Eesti, ela sa!”

Rõõmsat ja väärikat vabariigi aastapäeva, kallid lugejad!

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-uhine-meil-olgu-puue-uhes-vennaarmuga/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP