RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 25. august 2017

Ilmunud on "Rahvusliku Teataja" augustinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuva parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitilise alternatiivmeedia väljaandega. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25-30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:


Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Tartus: Meelis Kaldalu, telefon: 55 521 619, meil: meelis@tartu1000.ee;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee

LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS

Politsei võttis ära "Rahvuslikud Teatajad" ja vahistas Sinimägede üritusele minejad

Meelis Kaldalu oma kirjas õiguskantslerile kirjeldab, mis juhtus. Paraku olen ma käesoleva aasta 29. juulil Vaivara vallas asetleidnud vahejuhtumist sedavõrd hämmastunud ja kummastunud, et otsustasin sellegi poolest otse teie [õiguskantsler] poole pöörduda, isegi kui mu lootus, et te seda hämmastust jagate või vähemalt põhjendada aitate, kannatada saab. 29. juulil kell 11 saabusin ma niisiis
Sinimägede lahingu memoriaalkompleksis asetleidvale iga-aastasele mälestusüritusele. Koos minuga olid meie autos veel kolm Eestile sõbraliku suurriigi kodanikku: kaks tudengit USA-st ja üks Poolast, keda kõiki ühendab süvendatud huvi eesti keele, riigi ja ajaloo vastu. Meid ootas juba ees vabadusvõitleja Mart Niklus, kes oli eelnevalt lubanud üritust väliskülalistele tõlkida. Temaga kohtuda meil paraku ei õnnestunudki. Olime auto parkinud, ja vaevalt paarkümmend sammu astunud, kui meile liginesid 5–6 era- ja ametiriides politseinikku ning nõudsid meie isikut tõendavaid dokumente. Kui olime need kontrollimiseks (!) esitanud, liikusid kaks politseinikku nendega eemal asetsenud sõiduvahendisse, mis on meedia vahendusel tuntuks saanud Kapo luurebussina. Ülejäänud politseinikud, kes muide olid  eranditult vene rahvusest, nõudsid meie eemaldumist pisut eemal asunud politseiauto juurde ning sellesse astumist. Keeldusin sellest, palusin olukorra selgitamist, süüdistuse esitamist, tegevuse põhjendamist ning võimalust kaits- jaga kontakteerumiseks. Paraku ühtegi minu palvet ei täidetud, kas teadmatusest, soovimatusest või tingituna eesti keele puudulikust valdamisest. Politseinikest moodustus poolring auto ümber, mille keskele jäin mina ja mu poolakast sõber. Ebameeldiv vaikelu kestis hetkeni kuni Kapo bussist jõudsid tagasi meie dokumentidega sinna kadunud korravalvurid. Lootsin, et meie dokumendid tagastatakse, vabandatakse ning vahejuhtum lõpetatakse, kuid juhtus midagi hoopis kummalist. Üks naasnutest, protokolli kohaselt Anton Moissenkov, vaatas mulle sügavalt silma, haaras mu käe ja kukkus seda – mulle endiselt silma vaadates väänama. Olukorra jaburus jõudis mulle kohale. Nõudsin veel korra kaitsjat ja enese vabastamist või süüdistuse esitamist, kuid loobusin seejärel vastupanust – säästmaks nii ennast, Poola kodanikust sõpra kui Eesti Vabariigi õiguskorda – või vähemalt selle riismeid.

Meid transporditi Sillamäe politseijaoskonda, kus [väljavõte protokollist] „Narvapolitseijaoskoona patullpolitseinik1“ Svjatoslav Gerassimov koostas meile mõlemale viibimiskeelu kohaldamise protokolli 12-ks tunniks Sinimägede memoriaalkompleksi ümbruses, lähtudes „ülekaaluka avaliku huvi kaitsest“,   kuid jättes selle huvi ja kaitse olemuse protokollis põhistamata ning ignoreerides jätkuvalt ka meie palveid: kaitsjaga ühendumiseks, tõlgi kaasamiseks, Poola saatkonna juhtunust teavitamiseks, meie transportimiseks tagasi kinnipidamise kohta. Kogu veidra protseduuri tunnistajaks määras Gerassimov selle sama Moissenkovi, kes oli vastavalt protokollile minu kallal vahetut sundi kasutanud, „kuna Meelis Kaldalu võiks osutada vastupanu“. Omaette ooper leidis aset ka ajalehtedega „Rahvuslik Teataja“, mis olid kinni- pidamise hetkel kahte pappkarpi pakendatuna meiega kaasas olnud, eesmärgiga neid mälestusüritustel osalejate hulgas levitada (olen ajalehe Lõuna-Eesti levijuht). Ajalehed sattusid koos meiega Sillamäe politseijaoskonda, kus Moissenkov neid fotografeeris. Meid peale protokollide koostamist vabaks lastes anti ajalehed koos seni politsei valduses olnud ID-kaartidega meile tagasi. Kui olime jaoskonna ees neist mõnikümmend meetrit eemaldunud, et kohalikelt elanikelt teed küsida – meil polnud õrna aimugi, kus viibime – olid karbid ajalehtedega aga äkitselt kadunud. Uuesti jaoskonna ukse taga kella lastes selgus, et politseinikud olevat need ajalehed leidnud ning otsivad hetkel nende omanikku. Meile soovitati paari tunni pärast uuesti pöörduda. Hiljem saime need ajalehed kätte hoopis Narvast, kuhu meil tuli koos oma USA sõpradega neile järele sõita. USA sõbrad, kellega olime uuesti kokku saanud, rääkisid, kuidas neil oli läinud. Jälginud jahmatusega meie minema talutamist, õnnestus neil mõnevõrra mälestusüritusele lähemale liikuda, enne kui ka nende tee tõkestati. Neile ei kohaldatud küll protokolli, kuid ennast kehtestanud isikud andsid selge suunise mälestusürituse külastamise mõte peast pühkida ning memoriaalkompleksist lahkuda. Veidi hiljem peatas nad Sinimägede muuseumi lähistel politseipatrull ja viis autos läbi täieliku läbiotsimise. Muidugi on õiguslikus plaanis tegu täieliku müsteeriumiga.

Ühel hetkel jõudis see tõsiasi vist kohale ka läbiotsimist läbiviinud politsenikele enestele, ning just nemad aitasid meil hiljem konfiskeeritud ajalehtede saatust välja selgitada ning juhtisid tähelepanu ka kogu epopöa mitmete aspektide täielikule ebaseaduslikkusele. Ilmselt pole vaja kuigi pikalt peatuda tõsiasjal, et läbiviidud aktsioonide rida takistas minu kui ajakirjaniku tööd ja sõnavabadust. Samuti sellel, et meie korrakaitsjad käitusid väljakutsuvalt rumalalt, ning provokatsioonide ärahoidmise asemel flirditi rahvusvahelise skandaali õhutamisega, mis õnnestus paraku ära hoida seeläbi, et väliskodanikele ettenähtud õigustele lihtsalt vilistati, ning olukord lahendati protseduurireeglite sujuva ja järjekindla ülelaskmisega. Iseenesest võib ju juhtunule   läheneda ka kui meile riigi poolt tasuta ja suuremate vigastusteta pakutud tsirkuseetendusele. Mulle kui Tartu Ülikooli semiootikule-kulturoloogile on alati sümpatiseerinud anarhistlik elukorraldus ning selle rakursi alt poleks ju ka politsei tegevusele justnagu midagi ette heita. Et ma teile seda kirja siiski olen kirjutamas, tuleneb asjaolust, et tegu pole isoleeritud juhtumiga, vaid kõigest kinnitusega strateegiale, mida nn. „jõustruktuurid“ minu suhtes juba pikema aja vältel rakendamas on. Ma ei räägi siinkohal põhiseaduslikest õigustest privaatsusele ja eraelu puutumatusele, mille kaitse   tagamine tänases ühiskonnas paneks ka mind ennast õiguskantslerina ilmselt pigem vangide suitsetamisõiguse eest sõdima. Kuid olukord, kus politsei viib läbi ennetavaid areste ja flirdib vaimuhaiglatega meenutab kahtlaselt õiguskorda, mille vastu Mart Niklus omal ajal üles astus ja mille kiuste ta meid asjatult laupäeval mälestuspäevale ootas. Ma ei taha seda õiguskorda teadlikult nimetada, sest nii nagu heal, on ka halval lapsel mitu nime ning nimest tähtsam on sisu. Ma väidan, et tänases Eestis sisalduvad peidetud totalitarismi spoorid, mis soodsatel tingimustel – marss heaoluühiskonna poole, polariseerumine, sõjaoht meil ja maailmas – on jõudsalt idanema asunud ning niinagu alati, on probleemi tõeliste põhjuste asemel lihtsam likvideerida neist kõnelejaid.
                      
MEELIS KALDALU
 „Rahvusliku Teataja“ levijuht Tartus ja Tartumaal

Märkus: 1) „patullpolitseiniku“ videoesinemine:
https://www.youtube.com/watch?v=9kLmqR3m4PE&feature=youtu.be


1 kommentaari:

Arno Kodu 25. august 2017 22:02  

Inimesest võib miilits saada aga miilitsast enam inimest ei saa...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP