Mart Helme: Inimesi vägisi õnnelikuks ei tee
Diplomaat ja mõisahärra Mart Helme resideerub vaheldumisi Läänemaal Martna vallas Suure–Lähtrus ja Tallinnas.
„Miks sa siin ei kandideeri, sa saaksid siit kõvad hääled,” öelnud üks Martna mees Helmele sügisel enne kohalike omavalitsuste valimisi. Toona kandideeris Helme Tallinnas.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) toetusnumbrid jäid marginaalseks, aga erakonna juht on mees, kelle kohta olla Edgar Savisaargi öelnud, et Helme peale hammas ei hakka.
Vahepeal olite poliitikast mõnda aega eemal. Miks Te poliitikasse naasite?
Kaalusime seitse–kaheksa aastat tagasi Eestist äraminekut. Nael, mis meid kinni hoidis, oli Suure–Lähtru mõis. Siis tuli mõte, et hea küll, kui ära ei lähe, jalga ei lase, püssi põõsasse ei viska, siis tuleb võidelda. Ma olen lihtne Eesti mees, mis siis, et ma istun siin Suure–Lähtru mõisas. Minu jaoks on kõige olulisem see, et Eesti oleks Eesti. Ja sellepärast olen ma poliitikas.
Miks kandideerite Euroopa parlamenti?
Euroopa parlament ei ole väga suure võimutäiusega organ, aga seal liigub informatsiooni, mida on vaja selleks, et olla Eestis valmis tõrjuma meile kahjulikke sobinguid ja instseneerida liikumisi meile kasulikus suunas. Info on võim. Kui sul infot ei ole, siis oled sa mängukann teiste käes.
Mille poolest eristute ülejäänud kandidaatidest?
Mina ei aja euroasja, ajan mina Eesti asja. Vene ajal ei meelitatud mind ka kolmekordse kutsumise peale komparteisse. Nüüd olen ma poliitikasse läinud ise, vabatahtlikult, aga mitte selleks, et euroasja ajada.
Julgen öelda ka seda, et Moskvas, kuigi ma esindasin väikest riiki — kõik tundsid mind. Diplomaatiline korpus tundis mind ja tundis ka kogu Vene kultuuri ja poliitiline establishment. See tähendab seda, et ma olen läbilöögivõimeline. Ja ma ei karda.
Olete ennast nimetanud eurorealistiks.
Ma ei vaata Euroopa Liitu läbi roosade prillide. Ma ei arva, et Euroopa Liidule on omane tohutu solidaarsus. 2008. aastast alanud kriisis on kaotanud kõik, välja arvatud sakslased ja Saksa pangad. See ei ole solidaarsus, see on liikmesriikide petmine, euro–ootuste ja usalduse kuritarvitamine.
Euroopa stabiilsusmehhanism on täiesti ebademokraatlik organ. Ühelgi liikmesriigi valitsusel ei ole juriidilisi mehhanisme selle kontrollimiseks. Otsustab ring bürokraate.
Euroopa Liidus on liiga vähe demokraatiat ja liiga palju korruptsiooni. Kui europarlament välja arvata, ei valita Euroopa Liidus juhtorganeid demokraatliku valimisprotseduuri alusel. Kas Teie olete Ashtonit valinud? Mina küll ei ole.
Panna silmad kinni ja korrutada endale, et Euroopa Liit on hea, Euroopa Liit on hea, on sulaselge rumalus. See on nagu laps pimedas ruumis, kes kordab endale, et ta ei karda, ei karda, ei karda. Toimuvat tuleb jälgida kriitiliselt.
Kas Euroopa Liit ja NATO kaitsevad meid?
Inimesed unustavad ära, et ajalugu ei seisa paigal. NATO loodi 1949. aastal selleks, et kaitsta Lääne–Euroopat kommunismi eest. See, mida me näeme praegu Venemaad tegemas, toimus mõnevõrra jõhkramal moel Ida–Euroopas. Et see ei leviks tollasesse kurnatud ja ruineeritud Lääne–Euroopasse, loodi kaitseorganisatsioon.
Aga praegu — kas Saksamaa tunneb ennast ohustatuna, vaadates sündmusi Gruusias, Krimmis ja Ida–Euroopas? Või Hispaania? Või Itaalia? Kas Vana Euroopa tunneb ennast ohustatuna? Ei tunne.
Vana Euroopa ei tõtta meid aitama, hoolimata NATO lepingu paragrahv viiest. Ka otsese agressiooni korral püütakse käivitada läbirääkimisi, nii liitlaste kui ka agressoriga.
Kui Türgi ja Kreeka hakkavad sõdima, mis ei ole võimatu, kas paragrahv viis käivitub? Või kelle kasuks käivitub?
Küsimus on pigem selles, kas Ameerika Ühendriikidele on eluliselt tähtis ja vajalik säilitada Balti riikide sõltumatus. Kui mitte, siis NATO paragrahv viis tööle ei hakka.
Praegu tundub, et ameeriklased on teinud mitu jõulist žesti näitamaks, et nad ei anna Baltikumi käest.
Olukorras, kus Saksamaa ja Prantsusmaa teevad Venemaaga ulatuslikku majanduslikku koostööd ja vaatavad samal ajal mõnevõrra pahura näoga üle õla Ameerika Ühendriikide poole, ei ole Ameerika huvides Vana Euroopa ja Venemaa koalitsiooni teke.
Ma ei ole kindel, kas NATO paragrahv viis käivitub, aga ma olen üsna kindel, et Ameerika Ühendriigid aitavad meid, ja see on kõige olulisem. Sakslased ja kõik ülejäänud on marginaalsed.
Kas Ukraina sündmused võiksid meil korduda?
On täiesti selge, et Venemaal on siin tugev ja lojaalne viies kolonn, ja need pole Georgi lintidega pensionärid, kes käivad ausamba jalamile lilli viimas. Need on näiteks GRU ohvitserid, kes omal ajal jäid siia, nüüdseks küll juba soliidses eas, aga mitte teovõimetud. Nad on igal juhul võimelised tagalas segadust külvama, olukorda destabiliseerima.
Krimmi stsenaarium meil ei käivitu. See on mõeldamatu, sest 70 protsenti elanikest on eestlased. Ülejäänutest vähemalt veerand on Eestile lojaalsed. Küll on meil aga võimalik Odessa või Ida–Ukraina stsenaarium.
Vene diplomaatia on üks maailma paremaid ja Vene luure üks maailma paremaid. Venemaal on kõikide endiste liiduvabariikide, kaasa arvatud Baltikumi jaoks stsenaarium.
Läti oma olen ma lugenud. Läti on Balti riikide kõige nõrgem lüli. Kõige tugevam on Leedu. Leedu on Baltikumi ainus riigiküps rahvas. Neil on riikluse ajalugu ja ajaloolises mälus teadmine, et nad on valitsenud.
Kui meil seda teadmist ajaloomälus ei ole, siis ehk ei olegi Eesti riigiküps?
Riikluse kandmiseks küpsetakse aastaid. Ennesõjaaegne riik lõi meile vundamendi, mida ei olnud ülejäänud liiduvabariikidel, Moldoval, ukrainlastel ei ole riikluse traditsiooni, valgevenelastel ei ole. Sellepärast ongi need riigid kummalised. Seal mängitakse riiki, osatakse riiki teha diktatuuri vormis.
Meie ei mängi riiki, aga mis on meie puhul silmatorkav, ka Euroopa kontekstis — tsaariaja tingimustes tekkis meil väga tugev kohaliku omavalitsuse traditsioon, seltside tasandil, praegu öeldakse kodanikuühiskonna tasandil. Eelriiklus oli meil väga arenenud.
Selle baasil saime ka esimese vabariigi ajal luua vundamendi, et hakata hiljem omariiklust taastama teisel tasandil kui näiteks Kesk–Aasia.
Aga riigis valitseb meil kohaliku omavalitsuse mentaliteet. Et kui Euroopast öeldakse, siis tuleb teha. See ongi puudulik riiklik küpsus.
Missugune võiks olla Euroopa Liidu Vene–poliitika?
Euroopa Liidu Vene–poliitika ei tohi lähtuda Euroopa Liidu suurte riikide huvidest ja hirmudest. See peab lähtuma väikeste piiririikide, Venemaa poolt otseselt ohustatud riikide huvide ja hirmude põhjalt.
Kuni Venemaa suhtes aetakse Saksa gaasipoliitikat, on meietaolised riigid kogu aeg ohus, et tekitatakse tõmbetuul ja me jääme külma kätte.
Olete hoiatanud, et Euroopa impeeriumit Eesti üle ei ela.
Euroopa impeerium tähendab seda, mille suunas meid praegu nügivad riigikogu erakonnad. Me anname oma suveräänsuse Euroopale — las nemad otsustavad ja vastutavad. Needsamad bürokraadid, keda me ei ole valinud, kaaperdavad võimu — kes vastu hakkab, seda ruineeritakse majanduslikult. Kes vastu ei hakka, seda premeeritakse majanduslikult.
Euroopa liigub pehme totalitarismi poole. Kõik impeeriumid, kus on hakatud rahvuslust maha tegema, on lõpetanud repressioonidega.
Euroopa Liit on kuldvasika kummardamise impeerium ja mina ei ole seda meelt, et Eesti peaks olema sel altaril ohver.
Aga mis siis aitaks?
Otto Tiefi valitsus garanteeris Eesti riigi järjepidevuse.
Euroopa impeerium, kui see peaks tekkima, ei jää püsima. Venemaa, kes võib kurja teha, ei jää sellisel kujul püsima.
Praeguses ümberkujunevas maailmas on rahvuslus nagu Otto Tiefi valitsus. Sellel on nii suur tähtsus, et seda osatakse hinnata ehk alles tagantjärele.
Kas Eesti elab mugavustsoonis?
Poliitiline eliit küll. Puudub diplomaatline julgus. Prantslased soovisid, et osaleksime Kesk–Aafrika missioonil ja meie tormasime ummisjalu kohale nagu Käsu–Antsud.
Mina oleksin öelnud, et ükski meie sõdur ei tõsta jalga Prantsusmaa korraldatud missioonidele enne, kui lõpetatakse Mistralite tehing Venemaaga. Eestlased on käitunud nii kaitsepoliitika küsimustes kui ka üldpoliitilistes küsimustes nagu auksiliaarid, Rooma abisõjaväelased, kellest ei olnud kahju. Peaasi, et leegionärid tulevad koju. See ei ole liitlassuhe. Vanale Euroopale tuleb selgeks teha, et meie ei ole Vana Euroopa auksiliaarid. Me oleme suveräänne riik oma huvidega. Meie heaolu, mure ja õnn on sama tähtis kui prantslaste või sakslaste oma, ja seda on vaja välja öelda, aga selleks on vaja julgust. Ja selleks on vaja ka korralikult inglise keelt osata.
Missuguse europarlamendi fraktsiooniga oleks mõistlik ühineda?
Mina liituksin Euroopa Vabaduse ja Demokraatia fraktsiooniga. Sotsid ja IRL taovad propagandistlikult seda trummi, et valida tuleb neid, kes on suurtes fraktsioonides. Tulla mütsiga lööma ja öelda, et hakkame seal ilma tegema, on vale. Üks IRLi esindaja hajub suures fraktsioonis, kus on ümmarguselt 200 esindajat.
Midagi ei ole teha — veri on paksem kui vesi. Võib ju väita, et fraktsioonid on üle–euroopalised perekonnad, mis ei aja oma riigi asja, aga — sakslasi on seal palju, prantslasi on seal palju, hispaanlasi ja poolakaid on seal vähem, aga ka palju — ja kõik ajavad oma asja.
Ühel saadikul on suures seltskonnas end palju raskem maksma panna kui mõnes väiksemas. Väiksemaid fraktsioone, kes on mõnes põhiküsimuses samal seisukohal, on terve hulk. Ennustuste järgi, mis on europarlamendi tuleva koosseisu kohta tehtud, moodustavad suuruselt kolmanda jõu mitme fraktsiooni peale kokku eurokriitikud, mitte eurofiilid.
Miks Te soovitate valida alternatiivseid poliitilisi jõude?
Et midagi muuta. Valijad ei peaks käituma idioodina, kes kordab üha üht operatsiooni, lootes saada paremat tulemust.
Mitu kohta EKRE saab?
Poliitiline maastik on praegu segamini. Ootus ja soov muutuste järele on tohutult suur. Selles ootuses ja soovis võivad hääled minna ka sinna, mida ükski sotsioloogiline küsitlus ennustada ei oska. Tulevad välja tädi Maalid ja onu Kustid. Ma arvan, et väga paljud tulevad puhtalt igavusest.
Parlamendierakondadel on oma kindel elektoraat, aga on ennustamatu, kelle poolt hääletab kõikuv elektoraat. Nii et me ei jaga karu nahka. Üle ühe koha saada ei ole tõenäoline. Kui mina saan hääled, siis ma lähen. Ma ei hakka petma.
Kes võiks olla Teie valija?
Ma arvan, et meie tuumikvalija on mööda Eestit laiali, väikelinnade ja maainimene. Viimase kahe aastaga on meiega liitunud 400 inimest. Meil on 7700 liiget. Suures osas elavad nad väikelinnades ja maal.
Kas EKRE on marginaalne erakond?
Me oleme ülesehitamise järgus. Kui kaks aastat tagasi oli Põltsamaa kongress, siis oli see hädakongress, kaks järgmist enam mitte. Esialgu oleme marginaalsed toetusnumbrite poolest, aga ma arvan, et numbrid hakkavad kasvama.
Te olete europarlamendi valimiste kontekstis öelnud, et EKRE pikamaajooksu vastu ei pea, vaid läheb välja sprindi peale.
Kui parlamendierakonnad panevad kampaaniasse 250 000 —300 000 eurot, siis see on pikamaajooks. Meil niisuguseid vahendeid ei ole. Meie kampaania läheb maksma 50 000 eurot. See ongi sprint.
Kui pikka iga Te Euroopa Liidule üldse pakute?
See sõltub sellest, missugused jõud ja missugune visoon jäävad kümmekonna aasta jooksul domineerima. Praegu suruvad eurofiilid forsseeritult ja rahvaste tahte vastaselt Euroopat liitriigi suunas. Rahvad seda ei taha.
Euroopale on kõige kahjulikum ja surmavam tahe inimesi vägisi õnnelikuks teha. Ajaloos ei ole see kunagi õnnestunud.
Kui peale jääb realistlik vaade, et Euroopa peab kokku kasvama, mitte kokku keevitatama, kui minnakse tagasi suurema majanduskoostöö ja vähema bürokraatliku direktiivilise koostöö suunas, võib Euroopa Liit jääda püsima.
Allikas: http://online.le.ee/2014/05/23/mart-helme-inimesi-vagisi-onnelikuks-ei-tee/
0 kommentaari:
Postita kommentaar