Miks loovutati Balti riigid - Ole Teadlik

Seni puudub Eestis riiklikult tunnustatud lähiajalugu. Eriti selle aja kohta, mis puudutab sündmusi aastatel 1939 – 1945. Seetõttu on paljud küsimused siiani jäänud vastuseta. Kuigi viimasest sõjast on möödunud juba rohkem kui pool sajandit, ei ole saadud ühtset vastust küsimustele, miks kolm Balti riiki, kes olid Rahvasteliidu täieõiguslikud liikmed, Teise Maailmasõja lõppedes Lääneriikide vaikival inõusolekul sellest organisatsioonist välja ja loovutati Nõukogude Liidule.
Siin kirjapandu on refereering varem ilmunud artiklitest, ajaloomaterjalidest ja poliitikute memuaaridest.

Alates Balti riikide okupeerimisest N. Liidu poolt 1940. aastal, oli lääneriikide avalikkuse sümpaatia täielikult okupeeritud Balti rahvaste poolel. See avaldus nii mõjukate ajalehtede-ajakirjade juhtkirjades kui ka valitsuste pöördumistes. Samal ajal võib küsida, kui põhjalikult ja adekvaatselt oldi Berliinis ja Londonis informeeritud Balti riikides tegelikult toimunust?

Oli ju Moskva taktika Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimisel üsnagi oskuslik. Balti riigid okupeeriti ajal, kui kogu maailma täelepanu oli suunatud sündmustele Lääne-Euroopas. Pealegi serveeris Moskva Balti riikide inkorporeerimist nende rahvaste soovina – astuda vabatahtlikult NSV Liidu koosseisu.

Tegelikult aga ei usutud versiooni Balti rahvaste vabatahtlikust ühinemisest NSV Liiduga mitte ühegi riigi valitsusringkonnas. Kõikjal oli Balti riikide saatus juba peale vastastikuste abistamislepingute sõlmimist ja Nõukogude vägede saabumist baasidesse täiesti selge. Lääneriikides teati hästi, et kolme Balti väikeriigi saatus oleneb nende suure idanaabri tahtest.

Kui Berliini põhiprintsiibiks oli mittesekkumine NSV Liidu aktsioonidesse Baltikumis, siis mitmes Lääne-Euroopa pealinnas oldi arvamusel, et Nõukogude Liidu käitumine Baltikumis riivab ka Saksamaa huve ning järelikult peaks Berliin sellele kõigele teravamalt reageerima. Ka Eesti president K. Päts teatas 1940. aasta juuli algul Saksa saadikule Frohweinile, et juba oma majanduslikest huvidest lähtuvalt peaks Saksamaa astuma vastu NSV Liidu aktsioonidele Eestis.

Samasuguseid mõtteid avaldasi isegi mõned Inglise valitsuse liikmed. Nii kirjutas Inglise välisminister lord Halifax 26. juulil 1940: “On põhjust uskuda, et Nõukogude Liidu aktsiooni pannakse Saksamaal pahaks ja et Hitler on otsustanud Nõukogude väed Baltikumist välja tõrjuda nii pea, kui tal selleks võimalus avaneb.” Sellest järeldub, et kuigi MRP salalepingute olemasolu oli teada, ei tehtud sellest järeldusi, vaid hellitati lootust Saksmaa-NSV Liidu vahekordade teravnemisest.

Kahjuks on suurriigid pidanud kõrgetest eetilistest printsiipidest kinni vaid siis, kui see neile kasulikuks osutub. Kõneldes moraalist, väärinuks Moskva anastuslik poliitika resuluutset hukkamõistu. Head eeskuju selles küsimuses näitas vaid Ameerika valitsus. Oma 23. juulil 1940 tehtud avalduses nimetab riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles Balti riikides toimunut Eesti, Läti ja Leedu poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse ühtsuse ettekavatsetud hävitamiseks ja deklareerib, et Ühendriikide rahvas on sellise röövelliku tegevuse vastu, ükskõik, kas seda viiakse läbi ähvarduste või jõu abil.

Pärast Teise maailmasõja puhkemist see suhtumine aga muutus. Varsti pärast sõja algust sai N. Liidust Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa liitlane ning lääneriikide N. Liidu vastane aktiivsus vähenes.

Samal ajal oskas Nõukogude propagandamasin Saksamaa vastast meeleolu läänemaailma avalikkuse ees suure efektiivsusega ära kasutada ja selle tagajärjed olid tuntavad veel kaua pärast sõda. Mõnedes lääne mõjukates ringkondades kippusid tihti võtma võimust “liitlasliku koostöö” soovid ja meeleolud, kus oldi valmis Balti riike N. Liidule ohvriks tooma.

Pärast seda, kui Balti riikides oli võimule upitatud nn. “töörahva valitsus”, tegi N. Liit korduvalt Ameerika valitsusringkondades katset saada tunnustust Balti riikide annekteerimisele. Nii tuli nõukogude pool 27. veebruaril 1941 Washingtonis toimunud nõupidamisel välja väitega, et Roosevelti administratsioon olevat omal ajal andnud N. Liidule tunnustuse (de jure) arusaamisega, et Venemaad ei tükeldata ja Baltikum on Venemaa lahutamatu osa.

Sellele vastas Ameerika välisministri asetäitja Sumner Welles, et Nõukogude Liit ise tunnustas Balti riike esimesena ja tegi seda varem kui Ameerika Ühendriigid. Pealegi hakkas N. Liit Balti riikidega kohe nii diplomaatiliselt kui ka majanduslikult suhtlema. Sellele argumendile polnud Nõukogude poolel midagi vastu panna.

Kui Ameerika Ühendriikidest sai N. Liidu liitlane sõjas Saksamaa vastu, kerkis üles küsimus, kuivõrd kindlat joont jätkab Ameerika valitsus Balti riikide tunnustamise küsimuses.

Kohe pärast sõja puhkemist saatis Eesti Vabariigi peakonsul J. Kaiv Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile märgukirja, milles ta rõhutas, et igasugune sõjaline sissetung Eestisse, ükskõik millise teise riigi poolt ilma Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse nõusolekuta, on agressioon Eesti Vabariigi vastu. Samuti märgiti selles märgukirjas N. Liidu okupatsioonivõimu viibimist ja agressiivsust Eestis. See avaldus toodi ära paljudes suuremates Ameerika ajalehtedes ja nagu kommentaaridest võis lugeda, olid teated Balti riikides toimunud massiküüditamistest ja teistes repressioonidest jõudnud läänemaailma avalikkuse ette.

Vastuses Eesti peakonsulile teatas Ühendriikide välisministeerium ametlikult, et Ameerika valitsuse hoiak Eesti annekteerimise suhtes ei ole muutunud. Ka hiljem kinnitas Ühendriikide välisministeerium korduvalt oma dokumentides, Ameerika valitsuse suhtumise muutumatust Eesti annekteerimisse N. Liidu poolt. Nii on Ühendriikide välisministri asetäitja 3. juulil 1941 Eesti Vabariigi peakonsulile saadetud dokumendis muuhulgas öelnud:

“…ma teatan, et siinne valitsus ei tunnusta Eesti absorptsiooni N. Liidu poolt, samuti mitte praegu Eestis eksisteerivat valitsust ega selle nn. natsionaliseerimise dekreete või teisi akte ja korraldusi, mis on välja antud selle valitsuse poolt. Veelgi enam, Ühendriikide valitsus jätkab sõpruse-, kaubanduse-, ja konsulaar-lepingute tunnustamist, mis on sõlmitud Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel Washingtonis 23. detsembril 1925. aastal ja mis on endiselt jõus.”

Samal ajal oli aga surve Washingtonile Balti riikide anneksiooni tunnustamiseks suur, eriti just Inglismaa valitsuse mõne liikme poolt. 15.juunil 1941. aastal esitatud aruandes märgib Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles, et kõneluses Inglise suursaadikuga oli Lord Hallifax tema üllatuseks olnud arvamusel, et N.Liidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu.

Sõja esimestel päevadel olid lääne ajalehtede veerud täis kirjeldusi bolðevike metsikustest Balti riikides. Sõjasündmuste arenedes hakkasid need aga lääne lugejate hulgas peagi ununema ja seda olukorda ruttas kiiresti ära kasutama nõukogude välispropaganda. Nii kirjutas nõukogude propagandistlik broðüür ” The Soviet Union, Finland and the Baltic States”, et mitte Balti riigid, vaid hoopiski N. Liit olevat olnud 1940. aastal kannatajaks pooleks, kuna need kolm piiririiki olevat sepitsenud “salajast kallaletungi” oma idanaabri vastu ja selle vältimiseks olevat N. Liit pidanud need riigid “oma kaitse alla” võtma.

Sellise sisuga materjale ilmus veel teisigi. Esialgu arglikult ja saamatult, kuid mida aeg edasi, seda ülbemalt ja agressiivsemalt hakati bolðevike hirmutegusid Balti riikides valeks ja natside propagandaks tembeldama. Kasvava aktiivsusega hakati lääne lugejate hulgas levitama lugusid natside hirmutegudest kolmes Balti riigis. Neis teadetes vastas tegelikkusele vaid osa natside poolt kordapandust ja valdavalt olid need tugevasti “üle soolatud” ning sisaldasid laest võetud andmeid. Seda tehti eeldusega, et lääneriikide lugejad ja avalikkus, lugedes neid pruuni katku metsikusi, unustaks punase katku metsikused ja kuriteod Balti rahvaste suhtes.

Pärast Eesti annekteerinud Punaarmee väljatõrjumist ja Saksa relvajõudude jõudmist Eestisse, saatis Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile noodi, kus oli öeldud:

“Eesti rahvas seisab vastu võõraste sissetungile tema suveräänsete õiguste piirkonda, ükskõik, kelle poolt see õiguste rikkumine ka tuleks. Seepärast olen mina kohustatud deklareerima, et ma keeldun tunnustamast kehtivaks iga Saksamaa valitsuse katse, muuta ükskõik millisel kujul Eesti poliitilist staatust, või suruda Eestile peale valitsust, mis ei esinda suveräänse eesti rahva vaba tahet. Ja ma julgen loota, et Ühendriikide valitsus keeldub andma tunnustust igale sellelaadsele sammule.”

Ameerika valitsuse vastuses teatas välisministri abi A. A. Berle 18.septembril 1941. a. järgmist:

“Vastuseks Teie noodile 4.septembrist 1941 Saksamaa invasiooni puhul Eestisse ja Teie keeldumisest tunnustada ükskõik millist Saksamaa püüdlust muuta Eesti poliitilist staatust sellisel teel, mis ei väljenda eesti rahva vaba tahet, teatame seoses Teie seletusega, et Ühendriikide presidendi ja Inglismaa peaministri ajaloolisel kohtumisel merel avaldatud ühises deklaratsioonis öeldakse, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia respekteerivad kõikide rahvaste õigusi valida ise riigikord, mille all nad tahavad elada. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia soovivad, et saaks taastatud nende rahvaste endi poolt valitud valitsus, kus see vägivaldselt kõrvaldatud on.”

Nimelt kirjutasid Inglismaa peaminister Churchill ja Ameerika president Roosevelt 14. augustil 1941 Newfoundlandi lähedal asunud sõjalaeva pardal alla Atlandi Deklaratsiooni [Atlandi harta] nime all tuntud dokumendile, milles nad seadsid vägivaldselt iseseisvuse kaotanud riikide õiguste taastamise üheks oma tähtsamaks sõjajärgseks eesmärgiks. Hiljem kinnitas Ameerika valitsus korduvalt, et Atlandi Harta sõlmimisel olevat Ühendriigid pidanud silmas ka Eestit. Teiseks tähtsaks otsuseks nimetatud kohtumisel oli abi osutamine N. Liidule sõjas Saksamaa vastu.

28. septembril 1941 saabus Moskvasse Ameerika-Inglise missioon ühe miljardi dollari suuruse abiga Stalinile. Churchill ja Roosevelt lubasid avada teise rinde Saksamaa vastu. Et Stalinile rohkem meeldida, kuulutas Inglismaa valitsus N. Liiduga sõdivale Soomele sõja. Veel kaks aastat tagasi oli Inglismaa abistanud Soomet sõjas N. Liidu vastu.

1941. aasta detsembri esimesel poolel tekkis seni kehtinud poliitilises ja sõjalises situatsioonis pööre. Ameerika astus sõtta nn. teljeriikide (Saksamaa, Jaapani ja Itaalia) vastu. Selle põhjuseks oli jaapanlaste rünnak Ameerika baasidele Pearl-Harbouris. Siitpeale hakkas N. Liit oluliselt suurendama propagandasurvet läänemaade avalikkusele. Ameerikas olnud kommunistlikud ringkonnad hakkasid ründama Balti riikide esindusi Ühendriikides, nõudes nende sulgemist ja neis olnud “faðistide käsilaste” väljasaatmist. Ameerika valitsusringkonnad aga ei pööranud neile nõudmistele tähelepanu.

1941. aasta lõpul, kui Saksa relvajõud olid tunginud sügavale Venemaale ja kommunistlik impeerium oli kokkuvarisemise äärel, leidis Moskva olevat sobiva aja nõuda lääneriikidelt endale suuri mööndusi sõjajärgses Euroopas. Esmajoones nõuti Balti riikide tunnustamist N. Liidu osana. Samal ajal suurendas nõukogude propagandamasin veelgi oma survet lääneriikide avalikkusele. Sellele püüdsid Balti riikide esindused vastata omapoolete selgitustega. Nagu hiljem on meenutatud, oli see võitlus Taaveti ja Koljati vahel. Nõukogude ideoloogiat külvava propagandamasina käsutuses olid tohutud rahasummad (lääneriikide abi) ja võimalused, samal ajal kui Balti väikeriikide ainelised võimalused olid väga piiratud.

Selles propagandasõjas tekkis nii mõnigi raske moment. Üheks selliseks oli ameerika avalikkuse hulgas tõusnud küsimus, miks võtsid eestlased 1941. aasta suvel suure rõõmuga vastu saksa relvajõude ja neid isegi toetavad? Tavalisele ameerika kodanikule, kes teadis üsna pealiskaudselt Balti riikides toimunut ja sealset olukorda, oli eesti rahva selline hoiak täiesti arusaamatu.

Vahest kõige tabavama vastuse sellele küsimusele andis tookord Bostonis elav eestlasest professor Th. A. Wiel, kes ütles:

“Kui Teie võitlete hullu koeraga ja keegi ulatab teile kepi selle koera hävitamiseks, siis teie ei hakka ju vaatama, kes oli selle kepi andja!”

See selgitus toodi ära paljudes Ameerika ajalehtedes, mis aitas mõnevõrra eesti rahva käitumist selgitada.

1942. aasta algul sai teatavaks, et Moskva on taas tõstatanud küsimuse, et koostöölepingu sõlmimisel N. Liidu ja lääneriikide vahel, antakse viimaste poolt tunnustus ka Balti riikide annekteerimiseks. Sellised läbirääkimised olid Stalini ja Inglise välisministri Edeni vahel suure saladuskatte all toimunud juba 1941. aasta detsembrist peale. Neil läbirääkimistel oli Molotov esitanud 9-punktilise kava Euroopa piiride muutmise kohta, nähes selles ette suuri järeleandmisi N. Liidule. Samal ajal tegi Moskva veel ühe kavala propagandatriki: nimelt kirjutas ta 1. jaanuaril 1942 alla Atlandi Harta põhimõtetele, respekteerides selle dokumendiga kõigi riikide ja rahvaste õigusi. Sellega jäeti lääneriikide avalikkusele mulje, et N. Liit tahab pärast sõda taastada olukorda, kus iga riik ja rahvas võib ise valida soovitud riigikorra.

Kuigi 1942. aastal toimunud läbirääkimistel Balti riike puudutavais küsimustes ilmus juba tol ajal arvukalt materjale, kus üldjoontes jagati seisukohta, et Balti riikide endised piirid tulevad taastada, on hiljem avaldatud dokumentidest ja mälestustest selgunud, et mitte kõik lääneriigid ei jaganud neid seisukohti. Nii oli Inglismaa valitsus tegelikult avaldanud tugevat survet Washingtonile N. Liidule järeleandmiste tegemiseks. 7. märtsil 1942 kirjutas W.Churchill Rooseveltile:

“Sõja tõsine olukord on viinud mind veendumusele, et Atlandi Harta põhimõtteid ei tuleks tõlgendada selliselt, et sellega oleks Venemaal keelatud omada neid piire, milliseid ta omas enne Saksamaa kallaletungi. See oli alus, mille põhjal Venemaa liitus Atlandi Hartaga. Ma usun seepärast, et Teie annate mulle vabad käed vastavale lepingule alla kirjutamiseks, millist Stalin tahab nii ruttu kui võimalik.”

Seega oli Churchill asunud sillutama teed Teherani nõupidamisel aset leidnud Euroopa tükeldamisele. Inglismaa püüdis saada oma plaanidele toetust ka ameerika avalikkuselt. Selleks levitati Ühendriikide ajakirjanduses pidevalt selgitusi ja mõtteavaldusi, milles igati püüti õigustada N. Liidu seisukohti ja nõudmisi.

4. veebruaril 1942 teatas Ühendriikide välisminister Cordell Hull Londonis olnud suursaadikule Winantile, et Ameerika valitsus ei nõustu Moskva nõudmistega. Ta lisas, et Moskvale järele andmine võiks avaldada ebasoodsat mõju väikeriikidele ja nende moraalile võitluses kommunismi vastu.

Samal ajal jätkas Moskva surve avaldamist. Selle tulemusel kinnitasid Londoni ajalehed eesotsas “Times”iga päevast-päeva, et “aja realiteet nõudvat Moskvale järele andmist”. Sellele järgnes Churchilli kiri Ameerika presidendile, milles ta teatas, et Suurbritannia peab vajalikuks N. Liidule järele anda.

Nüüd tegi president Roosevelt kummalise kompromissettepaneku – tunnistada Balti riigid N. Liidu osaks, kuid seal elavad eestlased, lätlased ja leedulased, kes ei soovi jääda N. Liidu reþiimi alla, evakueerida kogu varandusega.

Avaldatud materjalidest ei nähtu, kuhu need kolm balti rahvast oleks evakueeritud ja kuidas sellist ebatavalist evakuatsiooni oleks läbi viidud.

President Roosevelti plaaniga oli päri ka välisministri asetäitja Sumner Welles, kes asendas sel ajal haigestunud välisministrit Cordell Hull’i.Kuid just sellel Balti riikidele äärmiselt kriitilisel hetkel, asus C. Hull taas oma kohuseid täitma ja tutvus Roosevelti ettepanekuga. Edasi jutustab Cordell Hull oma mälestustes:

“Üldiselt olid minu abid, välja arvatud Sumner Welles, samuti kui mina, president Roosevelti kava vastu. Ja seda paljudel põhjustel. Üheks põhjuseks oli see, et evakueerimine oleks tekitanud kirjeldamatuid raskusi neile inimestele, kes oleks tulnud ümber paigutada. Teiseks oleks see kava tähendanud meie kaasabi Balti riikide adsorptsioonile N. Liitu.”

Edasi jutustab C. Hull, et 4. mail 1942 telefoneeris talle suursaadik Winant Londonist ja teatas, et Inglismaa välisminister Eden oli soovitanud Molotovile, võtta Roosevelti kompromissettepanek vastu. Nüüd aga selgus, et Molotov ei ole nõus Balti rahvaste evakueerimisega, kuna N. Liit tahtvat Baltikumi koos selle rahvaga. Veel teatasid inglased, et Stalin olevat teinud Balti küsimusest usaldusküsimuse ja kinnitanud, et selle küsimuse lahendamine N. Liidule vastuvõetavatel tingimustel kindlustab rahu pärast sõja lõppu.

1942. aasta mais jõudis kauplemine Balti riikide pärast haripunkti. 21. mail teatas Ühendriikide suursaadik Londonist president Rooseveltile, et läbirääkimistel olevat venelased endiselt nõudnud 1940. aasta piiride tunnustamist. Inglismaa välisminister Eden oli seejuures Molotovile selgitanud Ühendriikide tugevat vastuseisu selles küsimuses ning märkinud, et Ameerika avalik arvamus oleks sellele kindlasti vastu. Veel oli Eden teatanud, et Suurbritannia peab paratamatult arvestama Ühendriikide seisukohtadega, kuna mõlemad maad on tihedas koostöös. Selle peale oli Molotov vastanud, et ka N. Liidul on oma avalik arvamus, millega tuleb arvestada. Edasi väljavõte Cordell Hull’i mälestustest:

“Saatsin presidendile uue memorandumi. Selles ütlesin järsult ja otsekoheselt, et minu arusaamise järgi oleks kaasallkirja andmine Briti-Vene kokkuleppele, kus on sees ka territoriaalsed nõudmised, kohutav löök Ühendatud Rahvaste Organisatsioonile. Tegin ettepaneku, et Winanti kaudu tuleb Londonile edasi anda meie ametlik seisukoht selles küsimuses. Juhul, kui Suurbritannia ja Vene leping kavatsetud kujul alla kirjutatakse, siis ei saa meie vaikida, vaid vastupidi – oleme sunnitud ametlikult teatama sellega mittenõustumisest. See tähendaks aga Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni purunemist, kuid meil poleks loogiliselt võttes teist võimalust.”

“Memorandum oli krõbe”, kirjutab Cordell Hull, “Me kartsime, et president sellega ei nõustu. Kuid Roosevelt saatis memorandumi viivitamatult oma nõusolekuga tagasi ja me saatsime selle kohe Londonisse edasi”, kirjutab Hull.

London oli mõnevõrra hämmeldunud, kuid kaldus siiski üsna pea oma seisukohtades Ühendriikide poole. Selle peale teatasid venelased kohe, et Briti-Vene koostöölepingust ei saa asja.

Kuid siis hakkas N. Liit oma senistest kangekaelsetest nõudmistest loobuma. 23. mail 1942 teatas Ameerika suursaadik Londonist, et Molotov on võtnud tagasi nõudmised Poola suhtes – saada endale kogu Ida-Poola alad. Ka Balti riikide osas olevat venelased oma seisukohta muutnud. Nüüd oli Molotov teatanud, et neil ei ole midagi selle vastu, kui nõukogude reþiimi mittepooldavad baltimaalased evakueeritakse. Nähtavasti oli Moskva tulnud vahepeal järeldusele, et balti rahvaste evakueerimist võib lubada, kuna tegelikult oleks elanike väljaviimine Balti riikidest nagunii praktiliselt võimatu.

Järgmisel päeval kohtus Ameerika suursaadik Inglismaal Molotoviga ja teatas talle, et Ameerika valitsus on nõus sõlmima N. Liiduga kaubalepingu, kuid on kindlalt selle vastu, et selles lepingus käsitletakse ükskõik milliseid piiriküsimusi. 26. mail 1942 kirjutati Ameerika-N. Liidu vaheline kaubalaeping alla ilma ühegi territoriaalseid nõudmisi puudutava klauslita.

Arutelud sõlmitud lepingu üle kestsid Ühendriikide ajakirjanduses veel pikka aega. Üldiselt avaldati rahulolu selle üle, et suudeti Balti riigid venelaste käest päästa. Kuid oli ka teistsuguseid arvamusi. Nii kirjutas ajaleht “Washington Daily News”, et lepingus on “rehevärava suuruseid auke”, mida N. Liit võib edukalt oma huvides ära kasutada. Veel avaldas see ajaleht kartust, et pärast sõda võib Venemaa siiski Balti riigid oma valitsemise alla jätta. Ka briti ajakirjandus ruttas nüüd Ühendriikide seisukohti toetama ja oli unustanud ” Venemaa ajaloolised õigused Balti riikidele”. Isegi enam – nüüd väideti koguni, et Inglismaa olevat alati Balti riikide huvide eest väljas olnud.

Jaanuaris 1943 kohtusid Casablancas Roosevelt ja Churchill. Stalin keeldus sellele kohtumisele tulema, põhjendades seda suure töökoormusega. Sellel kohtumisel võeti vastu otsus, et sõda võib lõppeda ainult Saksamaa, Itaalia ja Jaapani tingimusteta kapituleerumise puhul.

Pöördepunktiks käimasolevas sõjas kujunes sakslaste lüüasaamine Stalingradi all 1943. aasta veebruaris. Selle otsustavaks teguriteks oli venelaste valmidus end massiliselt ohverdada, ameeriklaste toit ja relvad ning tohutu sakslaste vihkamine.

1943. aasta kevadel avaldas Londoni “Times” kirjutise, kus taas mainiti, et Venemaad ei saa eemale tõrjuda Euroopa küsimuse lahendamisest. See kirjutis põhjustas Ameerika avalikkuse hulgas nii tugeva vastureaktsiooni, et Briti välisministeerium oli sunnitud selgitama: Londoni “Times” ei kajasta Briti valitsuse ametlikke seisukohti.

Samal ajal teatas ajaleht “The Washington Times-Herald”, et N. Liit on taas esitanud territoriaalseid nõudmisi ja soovib saada Poola õlirikkaid alasid. Samuti olevat N. Liidu saatkond esitanud kindlapiirilised territoriaalsed nõudmised Bessaraabia, Eesti, Läti ja Leedu suhtes. Ajaleht lisas, et see on “hoop näkku” Atlandi Hartale, kuna neist nõudmistest on selgesti näha, et tegelikult ei tunnusta Vene pool Atlandi Harta ainsatki punkti.

Poleemika Balti riikide ümber hakkas taas elavnema, kusjuures rõhuv enamus Ameerika ajakirjandusest kaitses Balti riikide õigusi. Nii kirjutas Harold Callender ajalehes “New York Times”:

“Venelased, nende endi seletuse järgi, olevat teinud invasiooni Balti riikide julgeoleku huvides. Kuid nüüd, kus see oht Saksamaa näol on kõrvaldatud, pole ka venelastel mingit alust Balti riikidesse jääda.”

28. novembrist 1. detsembrini 1943 toimus Teheranis Suure Kolmiku kohtumine. Seal andis Stalin lubaduse rünnata kohe pärast võitu Saksamaa üle Jaapanit. Churchill ja Roosevelt lubasid avada Saksamaa vastu teise rinde.

Puudutades põgusalt Balti küsimust, mainis Roosevelt naljatades Stalinile, et tema ei kavatse küll N. Liiduga sõda alustada, kui Punaarmee peaks Balti riigid taasokupeerima. Ameerika president soovitas Stalinil siiski ameeriklaste ja teiste euroopa rahvaste rahustamiseks viia Baltikumis läbi mingisugusedki valimised ning selgitama välja, kas Balti riigid ikka soovivad N. Liiduga liituda.

Selle peale vastas Stalin, et Balti rahvastel on tulevikus küllaldaselt võimalusi kaasa hääletada kõigil nõukogude valimistel. Hääletamise korraldamine rahvusvahelise järelevalve all olevat temale aga täiesti vastuvõetamatu. Stalini arvates tulevat ameeriklaste ja teiste lääneriikide rahvaste suhtumist Balti riikide küsimusse muuta hoopiski sellekohase propaganda abil.

Teherani nõupidamisel otsustas Suur Kolmik tükeldada Saksamaa ja nihutada Poola riigipiir lääne suunas, jättes Ida-Poola alad N. Liidule ning asendada need Saksamaa territooriumiga. Sellel nõupidamisel lubasid Roosevelt ja Churchill tõmmata Stalinil punase pliiatsiga ametlikele Ameerika maakaartitele Euroopa riikide uued piirid.

1943. aasta novembris toimus Moskvas kolme liitlasriigi välisministrite konverents, kus Balti küsimus uue ägedusega üles kerkis. Sellel konverentsil võttis Moskva kasutusele uue taktika ja teatas, et teised riigid ei omavat mingisugust õigust Balti küsimustes kaasa rääkida, nii nagu N. Liit ei saavat arvustada Kalifornia staatust. Sellega andis Vene pool mõista, et Balti riikide küsimus on N. Liidu siseasi.

Konverentsil lepiti kokku, et mingisuguseid piiriküsimusi enne sõja lõppemist ei puudutata. Kuna aga mitmes deklaratsioonis räägiti Itaalia ja Austria restaureerimisest, siis avaldasid mitmed ameerika sõnavõtjad pahameelt selle üle, miks Itaalia ja Austria kõrval ei nimetata Eestit, Lätit ja Leedut. Balti küsimus sellel konverentsil tekitas Ühendriikide avalikkuse hulgas nii elavat huvi, et ameerika ajakirjanduses räägiti ainult nende kolme riigi saatusest, nagu poleks konverentsil teisi küsimusi olnudki.

1944. aasta algul, kui Punaarmee oli juba hõivanud osa Eesti territooriumist, saatis Eesti Vabariigi peakonsul Ameerikas Ühendriikide välisministrile märgukirja, kus oli öeldud, et N. Liidu relvajõudude sissetung Eesti territooriumile on vaadeldav kui sõjalise sissetungi akt. Märgukirjas oli öeldud, et Nõukogude sissetung Eestisse toob eesti rahvale uusi kannatusi, milliseid tal tuli juba üle elada 1940./41. aastal. Meenutades Nõukogude vägivalda, arreteerimisi, küüditamist ning Eesti vägivaldset liitmist N. Liiduga, palus peakonsul astuda Ühendriikide valitsusel samme, et Eestisse tunginud Punaarmee juurde pandaks ameerika vaatlejad.

Eesti peakonsulil oli ka isiklikke kõnelusi Ühendriikide välisministeeriumi juhtivate ametnikega, kes aga kahtlesid, et vaevalt saavad Ühendriigid selles küsimuses midagi ära teha. Seni polevat venelased lubanud mitte ühtegi Ameerika vaatlejat isegi mitte Idarindele, ega jälgima seda, kuidas N. Liit Ameerika abi kasutab. Ammugi siis lubab N. Liit Ameerika vaatlejaid Eestisse.

Nagu hiljem selgus, käis kümmekond Ameerika vaatlejat tõepoolest ka Eestis, kuid neile näidati vaid sakslaste Klooga koonduslaagrit ja seal hukatute laipu. Ameeriklased said Eestis liikuda vaid venelaste tugevdatud valve all ja neile ei võimaldatud eestlastega mitte ainsatki kohtumist.

Pärast Punaarmee sissetungi Balti riikidesse hakkas suurenema ka Nõukogude propaganda surve ameerika avalikkusele. Ameerika ajakirjanduses hakkas ilmuma hoopis teistlaadi sisuga kirjutisi. Nii kirjutas “The Chicago Sun” oma juhtkirjas et “… viis miljonit baltimaalast ei tohi saada komistuskiviks liitlaste sõjajärgsele sõprusele.”

3. veebruaril 1944 ilmus Inglise ajalehes “Daily Mail” N. Liidu kuueteistkümnest liiduvabariigist koosnev maakaart, kus Balti riigid olid märgitud liiduvabariikidena. Samuti selgitas see ajaleht, et nüüd on kõigil N. Liidu liiduvabariikidel õigus omada oma sõjaväge, sõlmida välispoliitilisi leppeid ning astuda omal tahtel igal ajal N. Liidust välja. Selliseid kirjutisi ilmus ka teistes Inglise ajalehtedes. Samal ajal alustas Moskva propagandamasin ägedaid rünnakuid Balti riikide esinduste vastu Ühendriikides, tembeldades need natsideks ja Hitleri käsilasteks. Neile rünnakutele vastas Ameerika välisminister Cordell Hull, et Ühendriigid jätkavad oma senist poliitikat Balti riikide suhtes.

7. veebruaril 1944 andis Eesti peakonsul intervjuu ameerika pressile, kus ta kriipsutas alla N. Liidu seadusevastaseid akte ja märkis, et Punaarmee sissetung Eestisse on okupatsioon ning kõigi rahvusvaheliste õiguste jäme rikkumine, mis nagu Saksa okupatsioongi, ei muuda Eesti Vabariigi legaalset staatust. Selle peale avaldas ajaleht “New York Times” Punaarmee sissetungi pärast Eestisse tugevat protesti.

N. Liidu tõelised sihid hakkasid läänemaailmale üha rohkem selguma siis, kui punaväed olid asunud taas Balti riike okupeerima. Ameerika ajakirjanduses tekkis sel puhul üsna tugev reaktsioon. Avaldati kahtlust, kuivõrd Atlandi Harta õilsad põhimõtted üldse realiseeritavad on. Massilevikuga “Daily News” kirjutas 7. oktoobril 1944, et Atlandi Harta ja Suure Kolmiku avaldatud vabaduse põhimõtted on poliitiliselt lavalt kadumas, kuna Stalini aktsioonide tõttu pole ei Poolal ega Balti riikidel mingisugust võimalust valida vabalt sellist riigikorda, millist nende riikide rahvad endale soovivad. Leht lisas, et ameeriklaste isad ja emad, kelle pojad Euroopas võitlevad, ei tea enam, mille nimel nad seda teevad.

Moskvameelsed jõud Ühendriikides ja teistes lääneriikides püüdsid aga olukorda näidata hoopis teises valguses. Nad levitasid agaralt teateid selle kohta, kuidas Eestis ja teistes Balti riikides võetavat punaväelastest “vabastajaid” vastu suure rõõmu ja lilledega. Selleks, et Moskva tegevusele kiitust avaldada, värvati läänes mitmeid tuntud inimesi, kes ajakirjanduses N. Liidu käitumise heaks kiitsid.

Kuidas korraldatakse Balti riikide küsimus liitlaste võidu puhul, see küsimus kerkis lääne avalikkuse ette eriti sõja viimastel päevadel. Veelgi rohkem sai see küsimus probleemiks balti rahvaste. Ühendriikide välisministeerium oli varem korduvalt kinnitanud – enne sõja lõppu mingisuguseid piiriküsimusi vaatluse alla ei võeta.

1944. a. oktoobris toimusid Moskvas Inglismaa peaminister Winston Churchill ja Staliniga vahel läbirääkimised Ida-Euroopa jagamise küsimuses. Stalini tõlk V. M. Berežkov kirjutab oma mälestustes, et läbirääkimiste ajal võttis Churchill taskust paberi, kus olid N. Liidu ja lääneriikide mõju Ida-Euroopa riikide üle protsentides ära määratud. Churchilli ettepaneku järgi olid need jagatud järgmiselt:

Rumeenia	N. Liit 90%	lääneriigid 10%
Kreeka	N. Liit 10%	Inglismaa 90%
Jugoslaavia	N. Liit 50%	lääneriigid 50%
Ungari	N. Liit 50%	lääneriigid 50%
Bulgaaria	N. Liit 75%	lääneriigid 25%

Stalin olevat vaadanud paberit ja nõustunud sellega. Seejärel lausud Churchill: “Võib-olla on see liiga küüniline, et me niiviisi otsustame miljonite inimeste saatuse üle. Võibolla põletame selle paberi ära.” Selle peale vastanud Stalin: “Hoidke see paber endale.”

4. veebruaril 1945 algas Jaltas Suure Kolmiku teine kohtumine, mis on põhjustanud hiljem palju mitmesuguseid kahtlusi. On väidetud, et see oli järjekordne München, kus haige Roosevelt müüs Euroopa Stalinile maha. Ajaloolane John L. Snell kirjutab raamatus “Jalta tähendus”, et Jaltast on saanud kogu peale 1945. aastat toimunu põhjal kurja ja reetmise sümbol. Briti ajaloolane Chester Wilmont nimetab Jaltat Stalini suureks võiduks. Ta pettis Roosevelti vabade demokraatlike valimiste lubadusega Poolas ja kogu Ida-Euroopas. Kui Stalin hiljem vabadest valimistest keeldus, teesklesid lääneliitlased üllatust.

Jalta nõupidamise protokollis, mille all on kõige kolme “vägeva” – Roosevelti, Churchili ja Stalini allkirjad, on osas “Territooriumide hooldamine” kirjas:

“Vaenulikelt riikidelt sõja tulemusena ära võetavad territooriumid ja ükskõik millised muud territooriumid, mida saab vastuväideteta hooldusse anda, mitte mingisuguseid diskussioone nende territooriumide üle eelseisval Ühinenud Rahvaste konverentsil, või sellele eelnevail konsultatsioonidel ei ole kavas korraldada.”

Nii pandi nurgakivi kommunismi levikule Euroopas, kus Balti riigid mahtusid kenasti Suure Kolmiku otsuse “ükskõik millised muud territooriumid…” mõiste alla.

Jalta nõupidamisel pandi samuti alus uue rahvusvahelise organisatsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loomisele, mis pidi asendama seni eksisteerinud Rahvaste Liitu. Seda tehti Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa ettepanekul.

Miks selline muutus vajalik oli, jäi algul arusaamatuks. Kuid hiljem, kui olid selgunud Euroopa riikide uued piirid, kus kogu Ida-Euroopa ning ka osa Kesk-Euroopat oli jäetud N. Liidu mõjusfääri, sai selgeks ka ÜRO loomise põhjus. Kuna N. Liit oli Soomele kallaletungi pärast juba varem Rahvasteliidust välja heidetud, Balti riigid olid aga selle liikmed edasi, siis olnuks raske Balti riike Rahvasteliidu nimekirjast kustutada ja nende okupeerijat, N. Liitu sinna tagasi võtta. Uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisega aga lahenesid need probleemid valutult. Küll aga tähendas selline käik juba ÜRO asutamisest peale viimase tegevusega kaasnevat kahepalgelisust.

Jalta nõupidamise kokkuleppeid ei soovinud tolleaegsed lääneriikide riigipead üldsusele avalikustada. Kui ajakirjanikud nõudsid kokkuleppe tingimuste avalikustamist, ütles Winston Churchill: “…laske selle lepingu koostajad enne ära surra ja alles pärast seda avaldatakse selle lepingu detailid…”

Suur Kolmik võttis Jaltas vastu otsuse, mis lubas liitlastel sunniviisiliselt repatrieerida Saksamaa territooriumilt sinna asunud liitlasriikide kodanikke. See otsus andis N. Liidule sisuliselt vabad käed Saksamaale ümber asunud balti rahvaste Siberisse küüditamiseks. Alles pärast Ameerika Ühendriikide sekkumist lubati eestlastel, lätlastel ja leedulastel jääda lääne poole raudset eesriiet.

Kuigi Ameerika Ühendriigid seisid kogu sõja vältel Balti riikide poolel ja kinnitasid sõnades nende sõltumatust, “unustasid” nad vajalikul hetkel nii Atlandi Harta põhimõtted kui ka paljusõnalised lubadused ning kasutasid Staliniga kauplemisel Balti riike vaid peenrahana oma suurriiklike plaanide realiseerimisel.

Pärast sõda püüdsid Ameerika Ühendriigid iga hinna eest säilitada sõjaaegset koostööd N. Liiduga. Lääne suurriikide soovil pagendati Balti riigid ligi poolsajandiks läänemaailma teadvusest, N. Liitu aga hakati kohtlema kui teist maailma suurvõimu. Et uus president oleks N. Liidule vastuvõetav, käisid Ameerika presidendikandidaadid enne valimisi Moskvaga nõu pidamas. Ameeriklaste eest aga varjati N. Liidu orjalaagritele toetuva majanduse madalat taset ning nõukogude rahva viletsat elu. N. Liidu kosmoselende ülistati kui nõukogude korra erakordset saavutust. Sealjuures jäeti aga mainimata, et sakslaste Peenemünde rakettide uurimisjaam jäi kogu personaliga venelaste kätte ja läände õnnestus mõne kaastöötajaga lipsata vaid Werner von Braunil. Hiljem müüs N. Liit Lähis-Itta Scud-rakette, mis olid välja arendatud Penemündes.

Unustatud oli Atlandi Harta. Võitjad olid huvitatud rohkem kaotajale kättemaksmisest, kui rahvaste vabadusest. Ja kuigi Ameerika ja N. Liidu “mesinädalad” lõppesid varsti pärast Nürnbergi protsessi, jätkus N. Liidu majanduslik toetamine endiselt.

Uued tuuled hakkasid Ühendriikide välispoliitikas puhuma siis, kui Ameerika presidendiks sai Roland Reagan, kelle arusaamise järgi oli N. Liit kurjuse impeerium, ja lõpetas talle majandusliku abi andmise.

Senini on Teise maailmasõja algusdaatumiks peetud 22. juunit 1941. Tegeliku tõe varjamiseks laskis selle daatumi käibele NSV Liit. Nõukogude ajaloovõltsijate poolt kokku luuletatud legendide põhjal oli Nõukogude Venemaa rahumeelne riik, kellele Teise Maailmasõja algataja – hitlerlik Saksamaa kallale tungis ja kes vastu tema tahtmist sõtta kisti.

1939. aastal kuulutas NSV Liit end neutraalseks – ja haaras seejärel endale teiste riikide territooriume, millede elanike arv oli kokku üle 23 miljoni inimese. Kas pole veidi paljuvõitu ühe neutraalse riigi kohta?

1939. aasta sõja sündmuste taustal selgub nüüd ka üsna kummalisi fakte:

Saksamaa tungis kallale Poolale ja temast sai alanud maailmasõja initsiaator. NSV Liit tegi samal ajal täpselt sedasama, kuid tema sõja initsiaator ei ole. Kuid vaadelgem edasi.

Saksamaa anastas Taani ja seda loeti sõjaliseks aktiks, kuigi seal erilisi lahinguid ei toimunud. NSV Liit anastas Baltimaad, mille geograafiline asend, elanike arv ja traditsioonid olid üpris sarnased Taaniga, kuid seda sõjaliseks aktiks ei loeta.

Saksamaa anastas Norra ja seda loetakse agressiooni arendamiseks. Kuid NSV Liit tungis 30. novembril 1939 kallale Soomele, pannes seal voolama verejõed, kuid seda agressiooniks ei loeta…

Ja ikkagi algab Saksamaa kuritegude loetelu 1. septembrist 1939, Punaarmee kuritegude loetelu aga alles alates 22. juunist 1941. Miks?

On ju tuntud tõde, et vahele jäänud kurjategija pihib tema poolt toimepandut ainult sellest hetkest, mil talle vastu lõugu anti ja unustab selle, et ka enne seda matsu oli ta röövinud ja tapnud. Nõukogude propaganda toimis samamoodi: ta tunnistas sõda sellest hetkest, kui tema territooriumile ilmusid võõrav väed, püüdes kujutleda end süütu ohvrina.

Alustades 1. septembri hommikul 1939 Poola vastu sõda ei teadnud ka Hitler veel, et oli alanud Teine Maailmasõda. Ta alustas sõda lootuses, et see on vaid lokaalne aktsioon, nagu seda oli olnud Tðehhoslovakkia allaneelamine.

Küll aga teadis seda suurepäraselt, et on alanud Teine Maailmasõda, tollane Hitleri kambamees Stalin.

Nimelt kutsus Stalin veel enne Saksamaa kallaletungi Poolale Kremlisse kokku ülemnõukogu saadikud, et arutada Euroopas algava sõja küsimust (?).

Kremlis toimunud nõupidamistel vihjas Stalin korduvalt oma Euroopa “vabastamise” plaanile: “Euroopa tuleb lükata sõtta, ise seejuures neutraalseks jäädes, ja siis, kui vastased üksteist kägistavad, langeda neile Punaarmee kogu võimsusega kaela.”

19. augustil 1939 otsustas poliitbüroo Kremlis toimunud istungil see Stalini plaan ellu viia. Neli päeva hiljem kirjutati alla Molotovi-Ribbentropi paktile.

See oli Nõukogude diplomaatia kõige aegade kõige väljapaistvam saavutus, mis oli ühtlasi ka Stalini kõige hiilgavamaks võiduks kogu tema ebatavalise karjääri kestel. Pärast Saksamaaga vastastikuse abistamise lepingule allkirjutamist oli Stalin võidurõõmsalt hüüdnud: “Tüssasin! Tüssasin Hitlerit!”

Ja tal oli õigus. Mitte kedagi polnud kogu XX sajandil nii rängalt alt tõmmatud. Juba poolteist nädalat pärast vastastikuse abistamispakti sõlmimist oli Hitleril kaelas sõda kahel rindel. Teisisõnu: juba 23. augustil 1939 võitis Stalin Teise maailmasõja. Ta võitis selle veel enne, kui Hitler oli sõda alustanud.

Alles 1940. aastal suvel sai Hitler aru, et ta on lolliks tehtud. Ta püüdis nüüd omakorda Stalinit üle kavaldada, kuid oli juba hilja. Saksamaa strateegiline olukord oli katastroofiline. Hitler oli taas kahe veskikivi vahel. Ühel pool ligipääsmatutel saartel olev Inglismaa, teisel pool Stalin oma tohutu Punaarmee massiga. Hitler pöördus küll näoga lääne poole, kuid mõistis, et Punaarmee võib tema selja taga üheainsa löögiga läbi lõigata tuiksoone, mis toidab kogu Saksamaad Rumeenia naftaga. Ja ta alustas 22. juunil 1941 NSV Liidu vastu sõda.

On avaldatud arvamust, et Stalin võitis sõja Saksamaa vastu vaid tänu Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide tohutule abile.

See on ka tõsi. Stalini suurus selles seisabki, et tema, lääneriikide õelaim vaenlane, suutis Läänt ära kasutada oma kommunistliku diktatuuri kaitsmiseks ja tugevdamiseks. Stalini suurus seisab selles, et ta suutis oma õelamad vaenlased (Saksamaa ja lääneriigid) üksteisest lahutada ja seejärel need siis peadpidi kokku lüüa…

Seni puudub ka vastus küsimusele, kumb oli tervele inimkonnale ja Euroopale suurem oht – kas natsionaalsotsialism või kommunism.

Teatavasti hukkus hitlerliku genotsiidi tagajärjel umbes 11 miljonit inimest. Stalinismi kontosse tuleb enne sõjaaegsete ja Teise Maailmasõja ohvrite arvuks kirjutada vähemalt viis kuni kuus korda suurem arv. Kohe Teise maailmasõja järel alustas Stalin uut terrorilainet. Vallutatud aladel panid Punaarmee ja NKVD toime tohutuid inimsusevastaseid kuritegusid. Nõukogude koonduslaagrid olid täis tuubitud hõivatud riikide (ja mitte ainult Poola) sõdureid ja ohvitsere. Neid hävitati tuhandete kaupa.

Kui Nõukogude väed olid vallutanud Krimmi poolsaare, küüditati sealt ära 123 tuhat kohalikku tatarlast, 15 tuhat kreeklast, 12 tuhat bulgaarlast ja 10 tuhat armeenlast. Oma asukohamaalt viidi Siberisse 69 tuhat karakalpakki, 93 tuhat kalmõkki ning 496 tuhat tšetseeni ja ingušši. Samuti jätkusid küüditamised Balti riikidest. Küüditatute hulka suurendati veel ülaltoodud rahvustest sõduritega, kes Punaarmeest kiiresti demobiliseeriti ja seejärel maalt välja saadeti.

1946. aastal teatas N. Liit, et tema kaotused Teises Maailmasõjas oli seitse miljonit sõdurit. 1960-ndate alguseks oli see arv tõusnud ametlikult 20 miljonile. 1997. aastal räägiti juba 27 miljonist sõjas hukkunud sõdurist. Hiljuti ilmunud Vene ajalooõpiku järgi on seegi arv ikkagi veel liialt väikene.

Kuipalju hukati ja hukkus inimesi nõukogude võimu ajal N. Liidus, seda arvu ei oska öelda mitte keegi. Võib arvata, et kulub veel aastaid, enne kui keegi julgeb kommunismiohvrite laipadelt kirstukaant kergitada, sest keskmise eurooplase ja juutide jaoks oli inimsusevastaste kuritegude võrdkujuks natslik Saksamaa eesotsas Hitleri ja Heinrich Himmleriga, mitte Stalin ja Lavrenti Beria. Lääne demokraatia teab ja mäletab hästi vaid natside surmalaagreid, sest neid pole Siberisse deporteeritud ega NKVD surmalaagritesse vaevlema viidud ja seal hukatud. Nende kodud jäid ka hävituspataljonide põletusaktsioonidest puutumata. Ega juudidki ole stalinismi kuritegude avalikustamisest eriti huvitatud, kuna paljud neist olid NKVD kaastöötajad ja kohtumõistjad.

Nüüd võib polemiseerida versiooni üle, mis saanuks siis, kui Churchill oleks saanud üle isiklikust vaenust Hitleri vastu ja sõlminud 1941. aasta mais Saksamaaga rahulepingu, nagu Hitler seda soovis.

Lagunenud oleks teljeriikide kolmikliit Berliini Rooma ja Tokio vahel ning ilma Hitleri ja Mussolini toetuseta poleks Jaapan julgenud Pearl Harbori rünnata. Kommunismi levikule oleks ilmselt tehtud lõpp juba 1941. aastal ja Teine maailmasõda oleks jäänud ära.

Tegelikult aga jäi peale maailma suurmeeste isekus, mis hävitas Balti riikide iseseisvuse ja viis suure osa euroopa rahvastest ligi pooleks sajandiks kommunistliku reþiimi meelevalla alla.

Teine maailmasõda tegi lõpu natsismi levikule maailmas. Kuid temast kavalam ja rafineeritum kommunism elab edasi. Oma ellujäämist kindlustab see nüüd antifðistliku kisaga, mis on jäänud veel ainukeseks enesekaitse argumendiks.

Samal ajal näevad mõnede lääneriikide ajaloolased praegu jällegi suurt vaeva sellega, et tõestada maailmale – kommunism on ainus ideoloogia, mis võib maailma päästa. See, mis juhtus Venemaal stalinliku kommunismiga, olevat vaid suur äpardus, nagu neid elus ikka juhtub. Seega võivad eelolevad aastad tuua meile taas uusi üllatusi.

Eesti vabanes nõukogude okupatsiooni alt ilma lääneriikide otsese abita. Ajalugu aga manitseb meid olema ettevaatlikud ükskõik milliste suurriikide lahkete lubaduste suhtes. Neid lubadusi on meile aga juba üsna ohtralt pakutud.

Vaino Kallas

 - kool.ee

Allikas: http://www.oleteadlik.ee/miks-loovutati-balti-riigid/