Kas Eestis toimub süstemaatiline iseseisva loova mõtlemise väljajuurimine?

Postitas: Pampa / 21 tunde tagasi

Rein Pakk kirjutab ERR’is: Õpetaja Triin Toomesaar arutles esmaspäevases arvamusloos pealkirjaga “Unistus arutlevast õpilasest (ja selle läbipõlemine)” küsimuse üle, milline süsteem aitaks kasvatada loomingulisi, arutlevaid ning jätkusuutlikult suure sisemise põlemisega noori. Õpetajana näeb ta koolis aina rohkem tööülesandeid, mis nõuavad õigete/valede vastuste valikuid, mitte iseseisvat kriitilist mõtlemist. Lapsevanemana olen märganud sedasama.
Aina rohkem eeltäidetud lühikeste lünkadega töövihikuid ja aina vähem tühje valgeid lehti, mida tuleb lapsel endal täita seisuskohtade, arutluste, püstituste, kaalutlustega. Alguste, keskpaikade ja lõppudega, mis kõik koosneksid lapse enda poolt iseseisvalt valitud sõnadest ja enda moodustatud lausetest, mis omakorda väljendavad mõtteid. Isegi ruudulisi ja joonelisi vihikuid on mõni üksik, peamise mahu koolikotist täidavad kortsus eeltäidetud töölehed, kuhu laps lünkadesse üksikud vajalikud sõnad on kirjutanud.
Taas kord pean ütlema, et ma ei ole eriline vandenõuteooriate austaja, kuid vägisi jääb mulje, nagu ühiskond viiks läbi järjekindlat ja süstemaatilist iseseisva loova mõtlemise väljajuurimist. Kuidas muidu seletada näiteks initsiatiivi loobuda lõpukirjandist, ainsast iseseisvat loovat mõtlemist nõudvast ülesandest eksamite hulgas.
Või kuidas seletada klaviatuuriga varustatud arvutite taandumist puutetundlike tahvlite ees. Muidugi, tavaline seletus on, et puutetundlikul ekraanil navigeerimine on kiirem, lihtsam ja mugavam. Tegelikult on neil kahel põhimõtteline vahe. Tahvelarvuti on tarbija riistapuu, klaviatuuriga arvuti on looja töövahend. Tahvelarvuti töötab nagu töövihik, kus tuleb sooritada etteantud valikuid. Klaviatuuriga arvutis saab luua tekste ja kujundeid nii-öelda nullist, nagu valgel lehel.
Tundub, et ühiskond vajab aina vähem inimesi, kes oma töös ja toimetamises klaviatuuri kasutavad või kirjandeid kirjutada suudavad. Sotsiaalne tellimus iseseisva loova mõtlemise järele – mille juured on ehk kuskil renessansiajas ja mis tekkis tõenäoliselt valgustusajastul – on täna kadumas.
Loovat mõtlemist hoidku ja arendagu lapsevanemad, kui nad seda oluliseks peavad. Kool, mis ühiskonnaliikmeid kasvatab, õpetab valima õigete ja valede vastusevariantide vahel. Kui mõnes suguvõsas on kombeks teostada end loovatel aladel, siis perekond seda traditsiooni hoidkugi ja tehku jõupingutusi, et viia laps läbi põhihariduse ja selle mõtlemist standardiseerivate karide kõrgkooli loovale erialale. Ehk lihtsalt öeldes, iseseisva loova mõtlemise arendamine on eralõbu, luksus.
Mulle tundub selline areng väga ohtlik, sest on üks asi, mida saab õppida ainult koos loovusega. See on vastutus.
Vastutus ei ole teadmine ega oskus, vastutus on mõõde, mida saab vaid läbi tunnetada. Omaenda iseseisva loova mõtlemise nahal.
Ja ei ole ohtlikumat inimest, kui see, kes teab mis on õige ja mis on vale ilma, et talle oleks eales antud võimalust seda läbi tunnetada. Sellepärast peab koolis olema ülesandeid, mis algavad valgelt lehelt.
Rein Pakk: alustagem valgelt lehelt

Allikas: http://uus.minut.ee/kas-eestis-toimub-sustemaatiline-iseseisva-loova-motlemise-valjajuurimine/