Europarlamendi kandidaat Martin Helme, enam ei tule vist kellelegi meelde, et EKRE oli kunagi Reiljanite partei. Ikka mõeldakse, et Helmete oma. Koos Rahvaliidu nimega on paraku kaotsi läinud ka erakonna populaarsus. Miks EKRE selliseks nišiparteiks on muutunud?
Tegime teadlikult vahe vahele ning erakond on läbinud põhjaliku ja siira puhastuse. Seltskond, kes Rahvaliitu juhib, on täielikult vahetunud ja vahetunud on ka programm.
Mis puudutab seda teist poolt, et meie populaarsus on väike ja me ei ole nišist välja murdnud, siis ma ütleks, et veel mitte. Kui me nime vahetasime, kukkus meil toetusprotsent korraks nulli, mis kahtlemata ei tee kellelegi head meelt. Samas ei olnud see suur üllatus, sest me ehitame üles uut brändi.
Arvan, et meie erakonna tuntus on praegu stabiilselt kolme protsendi peal. Vahepeal käisime isegi nelja protsendi juures ja me liigume vaikselt, aga kindlalt selle poole, et aasta pärast ületada riigikogu künnis.
Te räägite kolme-neljaprotsendilisest tuntusest, aga alles sügisel, viimastel kohalikel valimistel, oli teie toetus 1,3 protsenti.
Jah, aga see on petlik number. Meie erakond osales umbes tosinas omavalitsuses erakonna nime all, aga natuke rohkem kui neljakümnes omavalitsuses oleme volikogus esindatud erakonna liikmega. Andsime teadlikult kohalikele allüksustele valiku, kas nad tahavad minna valimistele valimisliiduna või erakonna nime all.
Kas te ei karda, et kui teil on sellised radikaalsed seisukohad nagu «Kui on must, näita ust», siis te jäätegi marginaalseks parteiks?
No see ütlus on muidugi krõbe. Ja selles mõttes, utreeringuna, väga reljeefne.
Aga te ei ole seda ka tagasi võtnud.
Ei, ei olegi vaja tagasi võtta. Tahtsin sellega väljendada mõttekäiku, et me ei tohi lasta juhtuda sama, mis on juhtunud Rootsis, Hollandis, Suurbritannias ja Prantsusmaal. Me ei tohi lasta immigratsiooniprobleemi kasvada nii suureks, et pärast ei saa sellest enam jagu. Ja immigratsiooniprobleem läänepoolsetes Euroopa riikides on siiski seotud Aafrikast ja Lähis-Idast tulnud immigrantidega.
Me võime siin ju poliitkorrektseid eufemisme välja mõelda nende kohta, aga tegelikult on nad aafriklased, Lähis-Ida inimesed, moslemid.
Nii et jah, immigratsioonipoliitika peab meie hinnangul olema range ja mitte laskma inimesi massiliselt sisse. Eesti rahva osa Eestis peab kasvama. See tähendab, et immigrandid peavad olema väga rangelt sõelutud ja tooma Eestile selgelt kasu, mitte tulema siia meie kulul elama ja meie olusid ära kasutama.
Täna pärast meie intervjuud (25. aprillil – toimetus) osalete valimisdebatil, kus sotsiaaldemokraate esindab Marju Lauristin. Kui tema asemel oleks Abdul Turay, siis mis näoga te te talle otsa vaataksite?
Mis näoga ikka. Ma olen Abdul Turayga vaielnud, talle sama lähedal istunud nagu teile praegu. Inimesed, kes meile rassismisüüdistusi ja muid silte ülekohtuselt kaela riputavad, on oma peas konstrueerinud arvamuse sellest, mida meie arvame, ning siis materdavad seda ja sellega meid. See, et me ei poolda massiimmigratsiooni Eestisse, ei tähenda automaatselt, et me hakkame sinist suitsu välja ajama, kui oleme neegriga ühes ruumis.
See ei tähenda, et me suhtume kõikidesse mustanahalistesse inimestesse mingisuguse varjatud või varjamata vaenuga – ei tähenda. Me lihtsalt arvame, et neid ei peaks Eestisse tulema massiliselt.
Eestis on terve hulk välispäritolu inimesi, kes on siia tulnud juba mõni aeg tagasi ja suurepäraselt kohanenud. Küsimus on eelkõige koguses. Ja selles, missuguseid nõudmisi me neile esitame ning mida neilt ootame.
Aga kui rääkida Abdul Turayst, siis meil on eelkõige pisut piinlik, et see inimene Eestis kandideerib, aga tema eesti keel on niisugune, et sellega pole midagi peale hakata. See näitab, et ta ei ole Eesti ühiskonda tegelikult sulandunud.
Kui te massilise immigratsiooni puhul olete täiesti eitaval seisukohal, siis mida teha situatsioonis, kus rahvaarv väheneb ja ära lähevad just noored, kes peaksid tööd tegema, ent vanad, keda tuleb üleval pidada, ei lähe kuskile?
No ega need immigrandid, kes Malmös või Marseille's autosid põletavad, ole töökäed.
Aga nemad on teise või kolmanda põlvkonna immigrandid. Need, kes sisse tulid, tegid tööd.
See ei vasta päriselt tõele. Neid, kes tulid sisse 60-ndatel ja 70-ndatel, on väga vähe. Inglismaal on immigrantide hulk praegu 10–15-kordne võrreldes sellega, mis oli enne Tööpartei võimuletulekut 1997. aasta valimistel. Ja see on seltskond, kes ei panusta majandusse sugugi. (Toimetuse faktikontroll: Suurbritannia statistikaameti andmetel on sisseränne 90-ndate keskpaigaga võrreldes kasvanud siiski vaid kaks korda.)
Ja kui nüüd vaadata teise külje pealt, siis jah, Eesti rahvastik väheneb, vananeb. Tegelikult on vaja küsida: mida teha, et need inimesed, kes on Eestist ära läinud, tagasi tuleksid ja need inimesed, kes Eestis on, ei tahaks ära minna? Ma olen kategooriliselt rahvaste väljavahetamise vastu, mis praegu käib paljudes Euroopa riikides. See ei ole ühiskondliku rikkuse või stabiilsuse tee, see on paratamatult konfliktide ja hõõrumiste tee.
Need on rasked teemad, millele on vaja kompleksseid lahendusi, eelkõige Eesti iibe suurendamiseks. Siin ei ole ühte võluvitsa, aga päris palju lahendusi on meie erakonna programmis olemas.
Üks Euroopa Liidu aluseid on inimeste vaba liikumine.
Vaba liikumise puhul tuleb endale aru anda, et see ei tähenda täielikku piiride puudumist või anarhiat. Vaba liikumine on ilusasti võimalik ka olukorras, kus Eesti kontrollib oma piire ja immigratsiooni. Võime praegugi Euroopa Liidu kodanikke Eestist välja saata, kui nad teevad siin midagi sellist, mis meile ei meeldi.
Te olete euroskeptiline erakond, samas ei poolda te ka Euroopa Liidust väljaastumist. Miks?
Oleme 10 aastat Euroopa Liidus olnud ega pea realistlikuks ja Eesti huvides olevaks, et astuksime mürtsti välja. Ent see Euroopa, mille me saime, ei ole Euroopa, mida meile lubati 2003. aasta referendumil. Selles ei ole solidaarsust, selles ei ole meie huvide eest seismist meie poliitikute poolt ega ka kõrgemal Euroopa tasandil. Euroopal, mida me praegu näeme ja mida ehitatakse, ei ole demokraatlikku mandaati. Eesti rahvas ei andnud luba Euroopa föderatsiooni tegemiseks. Hollandi, Iiri, Prantsuse, Taani rahvas – keegi ei ole selleks luba andnud. Ja ometi seda tehakse.
Me oleme realistid. Vaatame Euroopat ilma roosade prillideta, ilma soovmõtlemiseta. Kui küsitakse, miks me siis kandideerime Euroopa Liidu institutsioonidesse, on vastus väga lihtne: ka need inimesed, kes ei ole rahul praegu Euroopa Liidus võetud suunaga, peavad saama poliitilise esindatuse. Teiseks: mina ei lähe Brüsselisse euroasja ajama.
Kas te lähete seda õõnestama?
Ei, ma lähen sinna Eesti rahvuslikke huve kaitsma. Praegu ei ole me näinud ju isegi seda, et mõni Eesti poliitik oleks 10 aasta jooksul tulnud Brüsselist tagasi ja öelnud, et meil läheb kehvasti. Ükskõik, mis lahendus sealt ei tuleks, ükskõik, mis otsus sealt ei tuleks, olgu see Kreeka võlgade maksmine või suhkrutrahv – alati kuuleme juubeldavat hüüdu, et Eesti on väga hea otsuse saanud. No tegelikult ei saa ju kogu aeg väga häid otsuseid, me saame ka halbu otsuseid.
Miks teile föderaalne Euroopa ei meeldi? Jätame seejuures kõrvale, kas Eesti valijad andsid sellele referendumil mandaadi või mitte. Aga puht pragmaatiliselt.
Aga see ongi pragmaatiliselt põhjendatud. Iga mõistlik inimene peaks ju aru saama, et maisi ei ole võimalik külvata Lissabonist Rovaniemini.
Toon konkreetsema näite. Euroopa Keskpanga intressipoliitika teenis pikki aastaid Saksamaa majandushuve, sest Saksamaal oli majandus raskes seisus ja vaja oli madalaid intresse. Mida tõi see kaasa teistes liikmesriikides – Iirimaal, Kreekas, Eestis, Hispaanias? Igal pool oli mull, mis lõhkes, tagajärjeks kohutav masu.
Aga Eesti ei olnud ju sel ajal euroalas.
Aga me olime seotud fikseeritud kursiga.
Kuidas see laenupoliitikale mõju avaldas? Meie laenud tulid läbi Rootsi emapankade, kes ei ole euroga seotud.
Nad said üliodavalt Euroopast laenu ja laenasid raha siia üliodavalt edasi. Saksamaa, kellel on kõige suurem häälekaal Euroopa Keskpangas, ajas laenuintressid ja rahanduspoliitika nii lõdvaks, nagu ta ajas, ning tõi kaasa krahhi muudes Euroopa riikides.
Täpselt sama puudutab energiapoliitikat. Euroopa on väga erinevate kliimavöönditega manner. See, missugune energiapoliitika võib sobida kuivuse käes kannatavatele Vahemere riikidele, ei sobi päris kindlasti Soomele või Eestile. Neid näiteid on küll ja veel.
Me peame saama oma konkurentsieeliseid ära kasutada. See tähendab, et peame saama kohapeal ise otsustada, missugused on meie maksud, missugune on meie energiapoliitika, missugune on meie immigratsioonipoliitika, ning kõike seda rakendama, et maksimeerida oma konkurentsieelist ja edendada Eesti majandust. Kui me anname otsustusõiguse Brüsseli kätte, siis Brüssel teeb eelkõige suurriikide tahtmisi, teiseks rahvusvaheliste suurkorporatsioonide tahtmisi ja päris viimases järjekorras saame meie sealt midagi.
Nii et see on täiesti pragmaatiline lähenemine, miks ma ei poolda Euroopa keskvõimu. Siin on veel muidugi poliitiline aspekt juures. Tsentraliseeritud Euroopa riik, Euroopa föderatsioon, ei ole demokraatlik. Ma ei ole huvitatud elamisest autokraatliku föderatsiooni vaeses väikeses idaprovintsis. Ma tahan elada vabas, demokraatlikus ja jõukas Eestis.
Miks te arvate, et föderaliseerumine halba tähendab? Kui me vaatame maailma tuntuimat föderatsiooni Ameerika Ühendriike, siis seal on ju igal osariigil oma maksupoliitika, oma tervishoiupoliitika, oma hariduspoliitika. Ühised on vaid rahandus-, välis- ja kaitsepoliitika.
Ka Ameerikas on liigutud viimase 40 aasta jooksul tsentraliseerimise suunas, mis on tekitanud osariikides väga suurt vastuseisu. Aga nagu te just ise ütlesite, neil on võimalus osariikide kaupa erinevaid otsuseid teha, puudutagu see maksupoliitikat või mingisugust looduskaitse regulatsiooni. Ja iga osariik kasutab oma konkurentsieelist, nagu ta kõige paremini oskab.
Valimiskampaania algul ütlesite erakonnakaaslaste poole pöördudes, et Eesti peaks nagu Kariibi mere piraat võtma Euroopa Liidult ja mitte midagi vastu andma. Piraati ootas sellise käitumise eest tavaliselt võllas. Miks te arvate, et Eestit õitseng peaks ootama?
Jällegi, ma arvan, et reljeefsed ütlused on head, et mingisuguseid seisukohti arusaadavalt välja käia.
Tõsi, aga jutu olemus jääb samaks. Keegi ei taha ju ainult anda, kui me ainult võtame.
Aga meie oleme praegu need andjad juba! Me astusime euroliitu lubadusega, et kus nüüd hakkavad rahalaevad tulema. Seni oleme olnud netosaajad, aga pärast seda, kui Eesti liitus Kreeka ja teiste kriisiriikide võlgade maksmise programmi ehk ESM-iga, oleme bilansiliselt juba kahjumis. Me ei ole pidanud kogu summat välja käima, aga põhimõtteliselt on meil suuremad kohustused kaelas, kui me oleme iial saanud. (Toimetuse faktikontroll: tegelikult on Eesti maksimaalsed kohustused ESM-is 1,79 miljardit eurot; ainuüksi aastatel 2007–2013 oli Eesti netotulu 3,84 miljardit eurot.)
Kui te arvate, et me peaksime kõik võtma ja mitte midagi andma, siis miks te Rail Balticu vastu olete?
Me oleme Rail Balticu vastu sellisel kujul, nagu seda siin on planeeritud, ehk siis me näeme tohutu suurt korruptsiooniprobleemi.
Miks on vaja teha täiesti uut transpordikoridori, kui on võimalik valida kas üle Pärnu või üle Tartu? Ma isiklikult arvan, et majanduslikult on mõistlikum üle Tartu ja regionaalsest aspektist jälle üle Pärnu, aga see, et me teeme täiesti uue trassi ja see ei ühenda meid ikkagi Euroopaga... Kusjuures selle tohutu kalli asja tegemise raha läheb jälle Eestist välja. Eesti saab küll nominaalselt 1,5 miljardit eurot, aga see kavatsetakse anda mõnele Saksa või Prantsusmaa suurele raudtee-ehitusfirmale. Kui me teeme Rail Balticu, siis lõviosa sellest rahast peaks jääma Eestisse. Me peaksime seda kasutama oma relsi-, liipri- ja veeremitööstuse ülesehitamiseks.
Kui me hakkame kõiki neid tehaseid ehitama, siis kas see ei lähe 1,5 miljardi asemel maksma 4,5 miljardit eurot?
Ei usu. Miks ta peaks minema? Selles projektis on nii palju õhku, raiskamist ja korruptsiooni sees, et… Ei, kindlasti mitte. See ei ole nii kallis.

Allikas: http://www.sakala.ajaleht.ee/2785614/martin-helme-me-ei-hakka-neegriga-uhes-toas-olles-sinist-suitsu-valja-ajama