Riigi juhtimisest

/-/ Viimasel ajal võib Vabariigi Valitsuse istungite avaldatud päevakordi lugedes üha sagedamini märgata selliseid päevakorrapunkte, mille sisuks olevatele dokumentidele kehtestatakse juurdepääsupiirang. Tegemist ei ole sugugi riigisaladust sisaldavate materjalidega, millele juurdepääsupiirangu kehtestamine oleks loomulik, vaid reeglina sisaldavad need dokumendid Eesti Vabariigi (sic!) seisukohti erinevates Euroopa Liidu tööorganites. On huvitav tõdeda, et kui Euroopa Liiduga liitumist selgitati kodanikele kui Eesti Vabariigi jaoks ääretult positiivset otsust, siis riigi seisukohad Euroopa Liidu olulistes küsimustes ei kuulu kodanike jaoks pika aja jooksul avalikustamisele. Eriti peaks riigi kodanikke mõtlema panema just see, et tegemist ei ole mitte Vabariigi Valitsuse seisukohtadega, vaid kogu Eesti Vabariigi seisukohtadega. Tekib küsimus, et kas siis riigi juhtorganitesse mittekuuluvad kodanikud ei olegi osa riigist? Võib-olla võiks keegi ka seda väita, kuid raamatu alguses esitatud riigi mõistega ei läheks selline mõtteavaldus kokku. Tsiteeriksin siinkohal veel ühte lõiku Aristotelese teosest „Poliitika”: „Ei tohiks mõelda nii, et iga kodanik on kodanik omaette; ei, kõik kodanikud kuuluvad riigile, sest igaüks meist on riigi osa” [4, lk 274]. Otseselt puudutab tsiteeritud lõik küll tulevastele kodanikele antavat haridust (mis ei ole selle raamatu teema), kuid selles rõhutab Aristoteles veel kord olulist tõdemust, et iga kodanik on riigi osa. Järelikult ei ole võimalik rääkida riigi nimel tervikuna ning jätta suur osa kodanikke teadmatusse sellest, mida riigi (st kodanike) nimel otsustatakse.

Juurdepääsupiirangute kehtestamisega jõudsid riigi juhtorganid äärmuseni seoses Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud piirilepingu allkirjastamisega. Kodanikud ei teadnud kuni lepingu allkirjastamiseni ja selle Eestipoolse ratifitseerimiseni piirilepingu sisu ning korduvalt rõhutati, et piirilepingu sisu ei kuulu avalikustamisele enne 1. jaanuari 2006 [40]. Kas tõesti on kellegi arvates piiriküsimused riigi jaoks nii vähetähtsad, et riigi juhtimises aktiivselt mitteosalevaid kodanikke neist teavitama ei peaks? Piirilepingu mitteavaldamist põhjendati rahvusvahelise tavaga [40]. Tundub, et taas oli tegemist ühe sellise küsimusega, kus „sõprade” ettekirjutused olid riigi juhtorganite jaoks olulisemad kui oma kodanike teavitamine riigi jaoks olulistest küsimustest ja, miks mitte, väga olulistes küsimustes (nagu võimalik riigi territooriumi muutmine) nendega konsulteerimine.

Seoses piirilepingu pikaajalise salastamisega väärib mainimist veel üks vähemoluline tõik. Kuigi leping tervikuna salastati, avaldati ajakirjanduses kodanike rahustamiseks teave, et maatükike nimetusega „Saatse saabas”, mis on senise kontrolljoone alusel kuulunud aastakümneid Venemaale, tagastatakse Eesti Vabariigile [43]. Kuidas selline teave jõudis ajakirjandusse, kui kogu lepingu temaatika pidi tollal olema salastatud, ja miks üldise salastatuse foonil sellise teo toimepanemise eest kedagi vastutusele ei võetud?

Piirilepingu salastatuse küsimuse (jättes isegi hetkel kõrvale piirilepingu tegeliku sisu, sest selle osas ei ole kodanikkonna arvamus kindlasti nii ühene) puhul on aga kurb, et kodanikkond, kelle eest varjati nende riigi territooriumi piiritlemist, seda kõike nii rahulikult on võtnud. Tõsi, oli neid, kes julgesid oma arvamuse kõva häälega välja öelda ning viitasid koguni võimalikule riigireetmisele ja nõudsid riigireeturite vastutusele võtmist. Et nad olid teadmatuses lepingu sisust, ei saa neile seda ka ette heita. Selliseid kodanikke oli aga vähe. Enamik ei soovinud või ei julgenud juhtida tähelepanu sellele, et nii olulisi küsimusi riigi kodanike eest varjata ei tohiks. Põhjuseks on siin minu arvates ikka see, et kodanikkonna määratlemise alused on paigast ära ja suur osa riigi kodanikest ei sobi seda austavat nimetust kandma. Kodanikeriigis oleks selline riigijuhtide tegevus mõeldamatu – nad ei suudaks ilma välisriikide või –organisatsioonide „sõprade toetuseta” vastu seista kodanike protestidele ning kuuluksid, olenevalt rikkumise raskusest, kodanikeriigis kehtivate seaduste alusel vastutusele võtmisele. Välisriikidest või –organisatsioonidest pärit „sõprade toetuse” kasutamine tõendaks aga veelgi enam nende endi sobimatust kodanikkonna koosseisu. /-/

Eelpoolkirjeldatud kokkuleppe heakskiitmisega seondub veel üks huvitav protseduuriline nüanss. (Jutt käib Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppega ühinemise seadusest. – Toim.) Samal 2. septembri 2004. a. istungil, mille käigus Vabariigi Valitsus otsustas kokkuleppe heaks kiita ja volitas sellele alla kirjutama, võttis valitsus vaid ühe päevakorrapunkti võrra eespool vastu ka korralduse nr 649-k, mille alusel samal õhtul eemaldati Lihulasse püstitatud mälestusmärk, mis tähistas 60 aasta möödumist Eesti kaitselahingutest [52]. Mälestussamba eemaldamisele järgnenud skandaal täitis paljudeks päevadeks enamuse meediakanalite uudistest ja lehtede arvamuskülgedest ning jättis varju teised sellel istungil langetatud, riigi ja kodanike seisukohast palju olulisemad otsused.

See pole ainus kord, mil on jäänud mulje, et kodanike mõtlemisvõime uinutamiseks on tööle pandud propagandamasin, mille abil riigijuhid on riiki puudutavate olulisemate küsimuste varjatult otsustamiseks püüdnud neilt küsimustelt tähelepanu kõrvale juhtida. Sama juhtus ka Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu sõlmimisega, milliste läbirääkimiste nüansse varjutas pikemat aega arutelu vabadussamba püstitamise üle. Vabadussamba küsimuses viidi läbi rahvahääletusi, kirjutati põhjalikke artikleid, sellest ei saadud mööda pea üheski televisiooni poleemikasaates. Ja ometi on riigi ja kodanikkonna jaoks tegemist täiesti teisejärgulise küsimusega. Kas selline sammas on olemas või mitte ja kus see asuda võiks, on riigi ja kodanike heaolu seisukohalt täiesti ükskõik. Piirilepingud naabritega seda kindlasti ei ole. Ja ometi ei ole viimaste osas praeguse riigikorralduse juures enamikul kodanikest õigust midagi kaasa rääkida. Veelgi enam, tegemist on nende eest salastatud küsimusega.

RAIGO SÕLG

Katkend pärineb raamatu „Ahvist kodanikuks… Või vastupidi” (Tallinn 2005, kirjastus „Matrix”) peatükist „Kodanikeriik”.

Autor on jurist, endine justiitsministeeriumi ametnik; alates 2003. aastast Nõmme Raadio kaastööline.

__________________

 
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564