TÄIELIK TUPIKSEIS: Andres Raid analüüsib, mil moel ja miks on valesti aru saadud mõistetest “parempoolsus”, “liberalism” ja “libertariaanlus”

Autor räägib, miks need elukorraldused end ise tühjaks on tõmmanud ja miks ähvardab “ajaloo lõpp” mitte üksnes kommunismi, vaid ka läänt oma tänaste arusaamadega.

 

---

XX sajand oli kahe ideoloogia vaheliseks võitlusväljaks kahe doktriini, marksistliku ja liberaalse vahel. Mõlemad pretendeerisid nii oma vaimsele kui ka materiaalsele üleolekule ja väitsid end kuulutavat lõplikku ja universaalset tõde. Mõlemad püüdsid maailma tuua ühtse rahvuse- ja religioonivaba ühiskonnakorralduse juurde, ehkki seda tehti erinevate meetodite abil ning ka loosungid olid sageli erinevad.
Erinevad mootorid ajaloos
Marksistidel oli ajaloo mootoriks klass, mitte rahvus, liberaalidel indiviid-maailmakodanik, mitte isamaa, seega jällegi mitte rahvus. Ajaloo lõpp Francis Fukuyama mõistes ähvardab seega mitte ainult kommunismi, vaid ka läänt oma tänaste arusaamadega. Fukuyama paljastas (äkki tahtmatultki) liberalismi sisemise tühjuse, millel puudub sisemine impulss ajaloo jätkamiseks väljaspool konkurentsi oma “debiilse onupoja” (Drago? Kalait?) kommunismiga.
Hakkamata siin laiemalt lahkama erinevate ideoloogiate põhipostulaate, tuleb siiski teha mööndus, et neid tundmata jõuame tagasi kommunistliku ideoloogia juurde, kus “kommunismiehitaja” kas labida või vähemalt laia naeratusega oli midagi sellist, mille üle ei vaieldud ning mis oli samasugune püha lehm kui “ühiste väärtuste jagamine” tänasel päeval – mõlemad on suvaliselt tõlgendatavad ja võivad esineda nii sodomiitide kui ka eremiitide lipukirjal.
Meie igapäevastes tekstides väidavad kõik end suurepäraselt orienteeruvat, samas tehke proovi – kes teab midagi minarhismist?! Ilmselt mitte keegi, samas väidab iga teine tundvat ja teadvat selle voolu üht väljapaistvamat esindajat Milton Friedmani! Ka ei maksaks segamini ajada liberalismi ja libertariaanlust, kus inimego ees peab taanduma kõik ühiskondlik.
Kõrgemate väärtuste vastu
Liberalism on maailmavaade, mis on valgustusaja ideede derivaat ja mis eraldab inimese jumalast ning muudab ta autonoomselt eksisteerivaks; seega kinnitab liberalism ka inimese autonoomsuse üldiselt omaksvõetud kümnest käsust.
Oma varajases arengustaadiumis – nagu iga teinegi opositsiooniline õpetus – laulatas klassikaline liberalism kõik endised patud ja ebatäiused absolutismi ja erinevate ühiskonnakihtide või seisustega. Selles omavahelises arveteklaarimises sündis niinimetatud kodanikuõiguste ja vabaduste esimene laine – sõnavabadus, südametunnistuse-, koosolekute- ja seadusevabadus ning idee võrdsusest seaduse ees. Sel on kindlasti jääv ja vaieldamatu väärtus.
Viimase kümne aasta jooksul on kodanikuühiskonda käsitletud hoopis teises võtmes. Välja on mindud just nimelt kõrgemate väärtuste vastu – kõigepealt religioossete ning neist johtuvate kõlbeliste, seejärel rahvuslike ja miks mitte ka perekondlike väärtuste vastu.
Iseenesest tähendab see kodanike isiklike huvide ja vajaduste rahuldamise mittepoliitilist sfääri ja on ülimalt oluline lüli harmoonilises koosluses “mina” ja “teie” vahel, mida omakorda moonutati just kommunistlike praktikute poolt.
Aeg oleks see müüt kiretult algosadeks lahti võtta ning vaadata, millega on tegelikult tegemist.
Eestis pakutakse “Panga riiki”
Esiteks ei ole Eesti postsovetlik läänelikkus tõeline liberalism, veel vähem on ta parempoolne. Meie parempoolsete liberaalide vaade on tegelikult sõjakas libertariaanlus, otsekui kopeeritud marksism. Ta jutlustab sedasama ajaloolist materialismi, mille kohaselt maailm liigub liiniprogressi doktriini tingimustes ühtse tsivilisatsiooni mudeli poole, kusjuures osa riike on selles tegevuses ja liikumises esirinnas, osasid tuleb aga tagant sundida.
Selle mitte eriti sügavmõttelise ajaloolise projekti edu pole kuigi keeruline seletada, sest eesmärk on tavaliselt materiaalne ja liberaalide loosung üleminekul totalitarismist demokraatiale on taas otsekui koopia teadusliku kommunismi õpikust, mille kohaselt “käesoleva epohhi põhiülesanne on üleminek kapitalismilt sotsialismile”.
Postsovetlike libertariaanide ideoloogias sai keskseks tees demokraatlikust kodanikuühiskonnast. Niisiis ei peeta siin silmas mitte rahvust kui arenevat organismi, millel on ühine ajalugu, väärtushinnangud jne, vaid indiviidide summat, keda ühendab sarnane pass. Tsiviliseerituse mõõdupuuks sai “ubi bene ibi patria” (kus on hea, seal on isamaa). Demokraadi etaloniks sai aga omakorda maailmakodanik. Kodanikuühiskond, mis koosneb “homo globalis’test”, indiviididest, kes on kaotanud sideme eesmärkide ja taotlustega, nagu kas või rahvus ja perekond. “Ühist leiba sööv” seltskond ei ole enam rahvus, vaid pigem egoistlik inimhulk – ohlos. Kuid pimeda ja tavaliselt endaga rahuloleva ohlokraatia taga peituvad alati oligarhid, seda demos’e moonutust kirjeldasid juba 22 sajandit tagasi Aristoteles ja Polybius. Meile siin Eestis pakutakse punastamata antiutoopiat – “Panga riiki” (Jacques Atalin).
Ideaalid ja elu hind
Marksism ja libertariaanlus on nagu öeldud, onupojad – rahvuse- ja religioonivaba üliühiskonna erinevad versioonid, mis konkureerivad omavahel unifitseeritud maailma valitsemise pärast.
Võrreldes libertariaanlastega on ajaloost tuntud liberaalid suisa konservatiivid, kes olid ainuüksi idee pärast ja nimel valmis tapalavale minema. Nende jaoks, kes olid üles kasvanud kristlikus, mitte kommunistlikus maailmas, oli võõras kas või see tees, mis käsitles indiviidi füüsilist elu kui kõrgeimat väärtust. Usk, lootus, isamaa, kohustus, au, armastus – need olid olnud kogu aeg kõrgemad väärtused ja elust tähtsamad.
Pole ilmselt liialdus arvata, et küüniste ja kihvadeta inimene ei hakanud loodust valitsema ega tõusnud tema kohale mitte selle pärast, et võttis kätte kaika (nagu õpetas Friedrich Engels), vaid eeskätt seetõttu, et oli valmis ideaalide eest ka ennast ohverdama.
Kes vaidlustab kodanikuvabaduste tähtsuse?
Eesti libertariaanluse müüt põhineb ka õpetuse monopolil, mis käsitleb vabadust. Kuid kodanikuvabadused ja poliitilised vabadused on tuletatud just sisemisest, isiksusest lähtuvast vabadusest. Vabadus on sügavalt kristlik termin ja kategooria, see on püha vaimu and, võime teha vahet heal ja kurjal, voorusel ja patul.
Selles teadmises ja arusaamas arenes kultuur pidevas võitluses kiusatusega, seistes ideaalide eest. Vastasel juhul muutuksid mõttetuks nii kurivaimude kui õigete monoloogid selle kohta, et “kahte surma pole ja ühest ei pääse”. Et tuua ühiskonda tarvidus vabaduse järele, peab sellest kõigepealt aru saama ja seda mõistma. Sünnib see aga vaimses kontekstis, mis on materiaalsest sõltumatu. Seni kuni vabadus on vaid väline, seadustega piiritletud administratiivne ruum ning arusaam vabadusest sellega lõpebki, pole asjast mõtet jahuda.
Manduv liberalism ja “parempoolsus”
Maailmas eksisteerib visa müüt, et liberalism (seda enam et manduv) on seotud parempoolsusega. Tegelikult – isegi klassikalist liberalismi on alati omistatud vasakpoolse ilmavaatega inimestele. Juba XIX sajandil olid liberaalidest veel enam vasakul vaid “marksiidid” (Herzen). Liberalism ja marksism on otsekui ühe filosoofilise oksa kaks haru. Marksistidel on ajaloo subjektiks klass, mitte rahvus, liberaalidel mitte rahvus, vaid indiviid. Mõlemast doktriinist on kristlik maailmavaade kõigi oma väärtustega üsna kaugel. Tundub, et “parempoolsed” ega nende politoloogid ei tea, et terminid parem ja vasak tähendavad kristliku terminoloogia järgi oma algses tähenduse hoopis viimsepäevakohtu kaalumist (Jumal eraldas sikud sokkudest, pannes paremale need, kes õigesti, aateliselt ja kõlbeliselt olid elanud – seega õiged; vasakule aga sokud, kes olid olnud valelikud, kavalad ega olnud ligimeste heaks midagi teinud).
Õpetus sotsiaalsest võimust ja tema rollist pärineb ikka paremalt poolt. Kristlik vendlus tähendab ei midagi muud kui sotsiaalset solidaarsust. Tal pole mitte midagi ühist individualismi libertariaansete deemonite ega kohustusliku kollektiviseerimise tontidega, kes suisa sügelesid kihust sünnitada “uut inimest” ja “uut ühiskonda”. Ainult läbi postsovetliku poliitilise semantika sai võimalikuks, et vasakliberaalidest said ühtäkki parempoolsed, ateistidest ja ratsionalistidest aga korraga konservatiivid ja rahvuslased! Parempoolseteks said järsku maailmakodanik Andrei Sahharov ja Jelena Bonner, isegi proletkuldi bol?evistliku esteetika õuelaulik Jevtu?enko oli järsku selles rivis. Meil on suurim isamaalastest Mart Laar ühtaegu liberaalse Friedmani ja viimse metsavenna mälestuse eest seisja.
Parempoolne ilmavaade – kaitsev konservatiivsus kõiges?
Parempoolne ilmavaade on suhteliselt konservatiivne – riigist kuni üksikisikuni välja. See on filosoofiline antiegalitarism, mis lähtub religioossete kaanonite määratlustest ja vastandlikkusest, mitte hea ja halva ning väärtuste hierarhiast.
Poliitilise teadvuse tasandil on see usk, isamaa, rahvus, riik – vaimse ülimuslikkus materiaalse suhtes, rahvusliku eelistamine “üldistele ja universaalsetele” projektidele. Kultuuris tähendab see ilu eristamist moonutusest. Igapäevatasandil on see perekond, arukus ja traditsioon. Kes loopis kividega surnuks Rocco Buttiglione, kes lubas endale väljaütlemise, mille kohaselt sodomiidid on patused? Mitte parempoolsed, vaid just igat liiki vasakpoolsed, alates liberaalidest kuni kommunistideni välja.
XXI sajandi liberalismi pühad lehmad – teesid inimõigustest, vabadusest ja demokraatiast – muutuvad ilma määratluseta, mille jaoks nad olemas on, lihtsalt deklaratsiooniks. Selle kohaselt ei pea olema vaimseid sihte ei elus ega ajaloos.
Maailm ja sealhulgas ka Euroopa ei ole ülemaailmsete vasakpoolsete sotsiaaldemokraatide ja vasakliberaalide vennaskonnas laias laastus midagi muud kui hiiglaslik majand või ettevõte ühesuguste indiviidide tahtmiste rahuldamiseks, kes sarnanevad üha enam E-ga Aldous Huxley antiutoopiast. Neil pole vaja mingeid eesmärke ega väärtusi väljaspool oma igapäevast “majandusruumi” ja Euroopa Liidu põhikirja. See on liberaalse Gosplani loomingu näitekene, mis oma eranditu ja sirgjoonelise materialismiga kinnitab Schmidti väidet marksismi ja liberaalse majandusmudeli sarnasusest.
Kaasaegse ettevõtja ilmapilt on hämmastavalt sarnane proletaarlasega. Nad on sarnased nagu kaksikud – ettevõtjal on sama ideaal nagu Leninilgi, kogu maa elektrifitseerimine.Vaidlus nende vahel käib ainult meetodite üle.
Vabadus vaid instinktide rahuldamiseks?
Suuresti ateistlik eesti intelligents ja endine nõukogudeaegne pisinomenklatuur on marksismi poolt oluliselt enam kastreeritud kui eesti rahvas, kes võib olla Euroopa mõistes küll karmivõitu ja metsik, kuid kel oli siiski traditsioon hoida seesmist vabaduseiva, millest koosneski suuresti tema immuniteet. Tänased libertariaanlikud nihilistid ja nende ühiskondlik sektor on totalitarismi poolt oluliselt enam nakatatud kui need, kellele igat masti euroametnikud korraldavad tsiviliseerituse eksameid.
Algusaegade liberaali iseloomustas vabadus (keskklass), igavikulised väärtused. Selle transformeerumisel või isegi muteerumisel libertariaanluseks muutus moraal kahtlaseks substantsiks, igavikulised väärtused aga kokkuvõttes indiviidi füsioloogiliste vajaduste ja instinktide rahuldamise vabaduseks.
Eraldi esile toomiseks
Fukuyama paljastas (äkki tahtmatultki) liberalismi sisemise tühjuse, millel puudub sisemine impulss ajaloo jätkamiseks väljaspool konkurentsi oma “debiilse onupoja” (Drago? Kalait?) kommunismiga.
Suuresti ateistlik eesti intelligents on marksismi poolt oluliselt enam kastreeritud kui eesti rahvas, kes võib olla küll karmivõitu ja metsik, kuid kel oli siiski traditsioon hoida seesmist vabaduseiva.
* * *
Kas tegelik demokraatia saab olla vaid liberaalne?
Mil moel liberalism libertariaanluseks transformeerus.
Müüt selle kohta, et demokraatia saab olla vaid liberaalne, on absurd isegi Aristotelese ja Polybiuse käsitluste kohaselt. Eesti “politoloogia” ei tee neil mõistetel vahet. Demokraatia – see on ühiskonna korralduslik vorm üldise esindatuse kaudu. Ta ei vaja maailmavaatelist ühtsust, ta on korralduslikult võimalik ka erinevate ideoloogiate korral. Ainult tänu sellele saigi demokraatia optimaalseks mehhanismiks pluralistlikus ühiskonnas ilma ühegi ideaalita.
Liberalism on filosoofia
Liberalism on filosoofia ja maailmavaade. Oma varasemal perioodil tõusis ta vastu mittemajandusliku hierarhia erinevatele kihtidele ja koondus pluralismi ja demokraatia lippude alla. Siis aga oli keskklass liberaalide põhiline tugi ja toetaja. Liberalismi transformeerumisel, täpsemalt mandumisel libertariaanluseks muutub ta teiste maailmavaadete suhtes sallimatuks nagu ka traditsiooni suhtes.
Taas – otsekui ajaloolisest materialismist üle kantud – kultuur peab ainult vormilt olema rahvuslik, sisult peab ta olema sotsialistlik! Keskklass lõpetab libertariaanide toetamise. Politoloogide viited sellele, et keskklass ei hääleta parempoolsete poolt, viitab vaid ebakompetentsusele ja poliitiliste teooriate mittetundmisele ning lisaks on ka mõisted üsna sassis.
Konservatiivne keskklass
Keskklass on pea alati konservatiivne ning erinevalt intelligentidest, libertariaanidest ning boheemidest on keskklassi jaoks rahvus täiesti olemas, selle kaudu määratleb keskklass suuresti ka ennast ja läänes on see enesemääratusega kaasnev agressiivsus veel eriliselt suur.
Niipea, kui Prantsuse revolutsioon lõhkus tõkked seisuste vahel, kuulutas kolmas seisus end rahvuseks: “Le Tiers Etat – c`est la nation” ja sai napoleonlike ambitsioonide alussambaks. XX sajandil toetas keskklass ajaloolise rahvuse ülimuslikkust “mitteajalooliste rahvuste” suhtes.
Isegi tuntud saksa konservatiivne filosoof Karl Schmidt märkis kahekümnendatel, et demokraatia, mida võivad kasutada kõige eripalgelisemad liikumised, ei “oma mingisugust väärtuselist sisu ja on vaid organisatsiooni vorm”.
Rahvuslikud tunded kui arhailise ühiskonna relikt?
Praegune Euroopa libertariaanlus eitab rahvuslikke tundeid kui arhailise ühiskonna relikti. Kuid just nimelt klassikaline liberalism lõi idee rahvuse suveräniteedist, mis omakorda oligi aluseks praeguste rahvusriikide tekkele.
Jonathan Haidt ütleb otse välja, et “meie, liberaalid oleme universialistid ja humanistid ning rahvustunded ei mängi meie moraalis mingit rolli”. Ta lisab, et liberaalid ja konservatiivid asustavad otsekui erinevaid universumeid. Uskumuste süsteemis võib esineda isegi mingeid kattuvusi, kuid rõhuasetustes on tohutud erinevused. Ühendada liberaalset majandusmudelit (tegelikult ühiskonnamudelit) parempoolse maailmavaatega õnnestub ehk mingis lepingus, millel pole sisu ja mis ei too kaasa mingeid kohustusi ning vastutust, kuid reaalselt ja sisuliselt on see üsna lootusetu ettevõtmine.
* * *
Praegune Euroopa libertariaanlus eitab rahvuslikke tundeid kui relikti. Kuid just nimelt klassikaline liberalism lõi idee rahvuse suveräniteedist, mis omakorda oli aluseks rahvusriikide tekkele.

Allikas: SIIN