Jaak Valge: vabadussõjalased tembeldati Pätsi poolt natsideks

Ivo Karlep

Vabadussõjalased tembeldati natsideks Nõukogude Liidu propaganda abiga, selgub vestlusest ajaloolase Jaak Valgega. "Info vapside soovist riiki pöörata oli Nõukogude saatkonna vale," lausub Valge, kelle sõnul on vabadussõjalased meie ajaloos nagu kummituslikud tondid, kes tuleks rehabiliteerida.

Esimesena keelas vabadussõjalaste keskorganisatsiooni ära Jaan Tõnissoni valitsus 1933. aasta augustis seoses kaitseseisukorra kehtestamisega. Mida siis õieti kardeti meeste poolt, kes olid relvaga käes Eestile vabaduse välja võidelnud?
Eks see poliitiline võitlus oli tol ajal niisugune kirglik nagu kogu tolleaegne ühiskond, mida ei saa võrrelda tänase suhteliselt rahuliku ja keskmiselt vanema Eesti ühiskonnaga.
Jaan Tõnissoni valitsust provotseeris seda sammu astuma Eesti sotsialistide ajalehe Rahva Sõna esiküljel ilmunud lugu, milles väideti, et vabadussõjalasi finantseerivad Saksa natsionaalsotsialistid ja vabadussõjalastel on plaanis riigipööre. Tänaseks on ajaloolased  välja selgitatud, et kogu informatsioon, mis seal ilmus, oli tegelikult otsast lõpuni vale.
Selle info andis ajalehele Nõukogude Liidu saatkonna esimene sekretär Janis Kljavin. Need isikud, kes seal infos figureerisid, ja organisatsioonid, kelle kaudu oleks pidanud see raha liikuma, olid tegelikult välja mõeldud. Selle tegi kindlaks juba ajaloolane Rein Marandi, kes on olnud kõige põhjalikum vabadussõjalaste uurija. Aga selle, et see materjal oli pärit NSV Liidu saatkonnast ja söödeti ette Eesti sotsialistidele, avastasin Moskvas mina.
Päts hävitas vabadussõjalaste liikumise riigipöördega, rääkides, et rahvas, kes neid toetab, on haige. Kas me oleme seniajani Pätsi propaganda kammitsates, kui seostame neid natsismiga?
Vabadussõjalaste presidendikandidaati Andres Larkat toetasid avalikult ka juudi soost ärimehed. Muide, Päts ja Laidoner, kes eriti agaralt vabadussõjalasi süüdistasid, tahtsid alguses ise saada nende presidendikandidaadiks, aga nende kandidatuur lükati erinevatel põhjustel kõrvale. Laidoner tegi isegi suure annetuse vabadussõjalastele.
Natsionaalsotsialistidele omast rassismi vabadussõdalastel ei esinenud. Nad ei pidanud eesti rahvast teistest paremaks, lisaks eitas nende ideoloogia tugeva juhi kultust.
Vägivallasüüdistus vapside vastu pärines sotsialistidelt. Artur Sirk lükkas selle ümber, öeldes intervjuus, et moraalne ja füüsiline terror Eestis ei ole mõeldav ja nad on selle vastased.
Vabadussõjalaste põhiseaduse projekt sai rahvahääletusel üle 400 000 inimese toetushääle, nad said ka Tallinna ja Tartu volikogudes suure häälteenamuse ning lootsid presidendivalimistel oma kindral Larka võitu. Kuidas Päts suutis nad hävitada?
Enne presidendivalimisi näitasid mitmed märgid, et vabadussõjalaste presidendikandidaat Andres Larka saab juba esimeses voorus üle 50% häältest. Teised kandidaadid August Rei, Johan Laidoner ja Konstantin Päts leppisid kokku, et annavad vabadussõjalastele vastulöögi. August Rei teataski siis, et ta on saanud teada vabadussõjalaste plaanist teha riigipööre.
Konstantin Päts kehtestas kaitseseisukorra ja määras kaitsevägede ülemjuhatajaks Johan Laidoneri. See oli põhiseaduse vastane samm, millega lükati ka valimised edasi, mis oli omakorda põhiseaduse vastane.
Põhiseaduse kohaseid valimisi Eestis enam ei toimunudki. Esialgu arreteeriti 500 vabadussõjalast, kellest suurem osa vabastati küll mõne kuu jooksul. Ülejäänud vabastati siis, kui kohtus selgus, et riigipöörde katset polnud.
Siis õnnestus nende juhil Artur Sirgul põgeneda Patarei vanglast ja sõita Soome. Teda süüdistati selles, et isegi maapaos olles tahtis ta röövida Pätsi oma kallima embusest Kaarli tänavalt ja viia maale peitu.
Kahtlemata on selles süüdistuses midagi kahtlast, mida me seniajani täpselt ei tea, võib-olla oli see ka provokatsioon. Aga teisalt – kui meie riigis juhtuks nii, et keegi nagu Päts kuulutab kodanikuvabadused kehtetuks, kehtestab kaitseseisukorra, paneb osa poliitikuid kinni ja teatab, et  rahva poolt heaks kiidetud konstitutsioon ei kehti?
Kui me tahame niisuguses olukorras normaalse, konstitutsioonilise korra taaskehtestada, kas see on riigipööre? Ei ole! Vabadussõjalaste plaan oligi taastada 48 tunni jooksul kõik kodanikuõigused, mille Päts ja Laidoner olid likvideerinud. Ning seejärel tahtsid nad ruttu korraldada valimised.
Pätsil õnnestus aga kehtestada seadusevastane diktatuur. Kas kartused vabadussõjalaste suhtes olid välja mõeldud, et oleks parem kruvisid kinni keerata?
Ma arvan, et need kartused ei olnud välja mõeldud. Vabadussõjalased tahtsid ju põhiseaduslikku korda tagasi. Pärast 12. märtsi, kui Pätsi riigipööre oli toimunud ja vabadussõjalased hakkasid järk-järgult vabaks saama, siis nad ju esitasid täiesti legaalsel teel riigikogu juhatusele sellised eelnõud, kuidas 12. märtsi eelne olukord ehk põhiseaduslik kord taastada.
Aga need eelnõud eemaldati Pätsi dekreediga. Vabadussõjalaste juhid olid Vabadussõjas võidelnud endised ohvitserid. Ja kui legaalseid teid, mittevägivaldseid teid nende põhiseaduse kehtima hakkamiseks enam ei olnud, siis oligi minu arvates nende seisukohalt täiesti loogiline üritada demokraatlik kord maksma panna jõuga. Tegemist oli ikkagi Vabadussõjas võidelnud meestega.
Kui vapsid oleksid suutnud põhiseaduslikku korra taastada ja Pätsi asemel võimule tulla, kas siis oleks Eesti saatus kujunenud 40ndatel teistsuguseks?
Raske öelda. Kas sõjaline vastuhakk Nõukogude Liidule oleks meile mõjunud halvemini või paremini? Loogiline on, et midagi oleks olnud teistmoodi, sest need mehed olid ise relvaga Vabadussõjas Nõukogude režiimi vastu võidelnud. Nad teadsid, et nende vastu Nõukogude Liidul mingit halastust ei ole. Neil polnud mitte mingit põhjust loota Stalini armulikkusele, nad olid illusioonidest vabad. Teine asi, et 1939. ja 1940. aastal oleks kogu poliitilises süsteemis midagi muutunud.
Selles mõttes, et vabadussõjalased tulid poliitikasse terve generatsioonina.  Kui nad Vabadussõjas olid keskeltläbi 18-22-aastased, siis nüüd, kümme aastat hiljem, tulid nad poliitikasse, olles natuke üle kolmekümne. Seega 20 aastat nooremad kui Päts ja Laidoner. Võiks arvata, et nad oleksid olnud dünaamilisemad, ja rohkem lahendusi otsivamad kui Päts ja Laidoner, kes jäid autoritaarvõimu juurde. Tundub loogiline, et koos vabadussõjalastega oleks 1939. ja 1940. aasta võinud minna teistmoodi.
Pätsi ajal töötas poliitiline politsei polpol ja oli tegu tõelise vaikiva ajastuga.
Potentsiaalseid opositsiooniliidreid võidi muidugi jälitada ja ka asumisele saata jne. Kes avalikult sõimas riigikorda, riigi juhte, need said ka avalikult karistada. Aga et naabriga üleüldse midagi rääkida ei saa, sest kohe minnakse kaebama, seda ei olnud.
Ka meie tänapäeva Eestit on nimetatud vaikivaks ajastuks – siin olid isegi kodanikuprotestid, mis sumbusid presidendi jääkeldris.
Praegu me võime siiski rääkida, mida me tahame. Tegelikult võib ju ka Putini Venemaal rääkida seda, mida tahetakse. Küsimus on selles, kas see sõnum ka kuhugi pärale jõuab. Tol ajal oli siis nii, et sotsiaalmeediat veel ei olnud.
Trükki pääseda oli hoopis raskem kui praegu, aga lehti loeti ja sõnum jõudis ka pärale. See tähendab, et ebameeldivate väljaütlemiste puhul pididki karistused ja repressioonid olema suuremad kui tänapäeval, kui oli soov poliitilist olukorda konserveerida. Täna on võimalik opositsiooni häält edukalt maha suruda mitte otseselt represseerides, vaid seda mingi teise informatsiooniga lämmatades.
Kas vabadussõjalased tuleks täna rehabiliteerida, nende maine puhastada?
Kodanikuna tundub mulle küll, et vabadussõjalastele on liiga tehtud. See on ka loogiline, sest vabadussõjalaste vastane massiivne propaganda käis nõukogude ajal kogu aeg. Pätsi propaganda veel juurde ja ongi 60 aastat.
Kogu aeg on meid selles suunas mõjutatud, et vabadussõjalased olid mingid riiakad demokraatiavastased kaikamehed nagu natsionaalsotsialistid. Selline propaganda ju mõjub inimestele tahes-tahtmata. Isegi kui me teadlikult teame, et see on propaganda ja demoniseerimine. Isegi siis ta mõjub. Seda on neli põlvkonda tehtud. Ja inimeste alateadvusse on see mingil määral sisse jäänud.
Minu arvates on vabadussõjalased osa Eesti ühiskonnast, selle ajaloost. Nad on tahtnud Eesti ühiskonna jaoks kõige paremat.
Kui mina oleksin riigijuht, siis ma mõtleksin tõsiselt, kuidas vabadussõjalaste omaste käest vabandust paluda. Mingi märk tuleks saata ka kogu ühiskonnale, et me peame väga lugu ka nendest inimestest, vabadussõjalastest, kes tahtsid Eestile ainult head.
Kas Eesti poliitikas võib ka praegu esile kerkida uus Päts, kes teeb võimalikuks diktatuuri kehtestamise?
Poliitiliselt ei oleks see võimalik vähemalt  niikaua, kuni me kuulume Euroopa Liitu. See peaks välistama Pätsi-taoliste diktaatorite võimule tuleku. Ma ei kujuta ette poliitikut, kes teataks, et meie põhiseadus enam ei kehti.
Kindlasti on aga ka tänapäeval poliitikuid, kes rahvast ja rahva arvamust põlastavad. Poliitikuid, kes peavad Pätsi kombel end valgustatud poliitikuks, kes oleks justkui kutsutud juhtima seda rahvast sinnapoole, kuhu see juhm rahvas ise minna ei taha. Sellist mõtlemist on küll ja küll.

Allikas: http://www.pealinn.ee/kultuur/jaak-valge-vabadussojalased-tembeldati-patsi-poolt-natsideks-n22757