MEIE KIRIK: KÕNE: Meie sõnum riigikogule (Toompeal, 5. oktoobril 2014)

Autor: Veiko Vihuri

esmaspäev, 06 oktoober 2014

Head sõbrad, täna on Eesti riik Toompeale tulnud. Rahva esindus­kogul ehk riigi­kogul on puhke­päev, kuid võimu­keskuse ees on täna kohad sisse võtnud riigi­võimu kõrgeim kandja – rahvas. Mitte iga suvaline hulk inimesi pole veel rahvas. Kuid kooselu­seaduse küsimuses esindame meie täna siin rahva enamuse tundeid ja meele­olusid, sest enamik Eesti elanikest ei toeta homo­suhetele riikliku tunnustuse andmist. Me oleme tulnud Toompeale meelt avaldama peamiselt kolmel põhjusel. Ma nimetaksin neid põhjuseid defitsiidiks ehk puudu­jäägiks. Esimene neist on moraalne defitsiit. Eesti ühiskond on vajunud kõike­hõlmavasse kõlbelisse ja vaimsesse kriisi. See on asetanud muu­hulgas tohutu surve abielule ja perekonnale. Perekonna ja abielu mõiste ümber­määratlemine – millele kooselu­seadus vastu­võtmise korral ukse avab – ei ole paraku lahendus, vaid probleemide edasine süvendamine. Kas moraali saab parandada meelt avaldades? Seda mitte. Küll aga saab avalikult toetust avaldada väärtustele, mis peaksid olema meie elu aluseks. Kaas­võitleja Varro Vooglaid on tabavalt märkinud: „Küsimus on ennekõike ideaalides. Me teame, et iga kultuur, iga ühiskond, iga riik lähtub mingi­sugustest ideaalidest. Kas me säilitame austuse oma ideaalide vastu või viskame need ideaalid kõrvale, ütleme, et elu on edasi läinud ja muutunud teistsuguseks?!“ Teiseks – meie riigis on praegu kahtlemata suur demokraatia defitsiit. Parlamendi praegusel koosseisul puudub kooselu­­seaduse vastuvõtmiseks poliitiline mandaat rahvalt. Otse vastupidi, kaks kolmandikku rahvast ei toeta homo­suhetele riikliku tunnustuse andmist. Ja veel: mitte ühegi parlamendis esindatud erakonna valijate enamus ei toeta kooselu­seaduse vastuvõtmist. Need on faktid, millele iga riigi­kogu liige peaks tõsiselt mõtlema. Kooseluseaduse läbisurujad püüavad mandaadi puudumist pehmendada, väites, et demokraatia ei tähenda alati enamuse tahte teostumist ning et vähemuse õiguste üle ei saagi enamus otsustada. Seetõttu ei olevat võimalik antud eelnõu rahva­hääletusele panna, vaid see tuleb avalikust arvamusest hoolimata vastu võtta. Taoliste väidete kohta on üks mu kolleegidest (Villu Jürjo) tõdenud järgmist, ma tsiteerin: „Puht filosoofiliselt ongi demokraatia rahva enamuse valitsus vähemuse üle. Kui me unistame ajast, mil valgustatud vähemus (aristokraatia) valitseb rumala ja tigeda enamuse üle, siis see ei ole enam demokraatia. Demokraatia sildi all rumalat massi ohjata võib tunduda ahvatlev, ent korrektne see ei ole.“ Kolmas põhjus, miks oleme täna Toompeal, on rahva respekteerimise defitsiit ehk lihtsalt öeldes lugu­pidamise puudumine valitsejate poolt. Paljud poliitikud, ajakirjanikud ja muud tegelased on ootamatult avastanud ja diagnoosinud eesti rahval uue haiguse – homofoobia. Sarnaselt leidis 1934. aastal riigi­vanem Konstantin Päts, et eesti rahvas on haige ja teda tuleb ravida. Ta tegi seda riigi­pöörde abil võimu enda kätte koondades. Nõndasamuti näib ka praegune „valgustatud eliit“ arvavat, et enamik Eesti elanikke põeb rasket haigust – viha või kartust homo­seksuaalsete inimeste suhtes –, mistõttu rahva arvamus ei ole pädev, vaid seda tuleb seaduste abil muutma hakata. Muuhulgas ka karistus­seadustikku selliselt täiendades, et saaks nn viha­kõnelejad teistele hoiatuseks vastutusele võtta. Alates kevadest on nii juhtivad poliitikud kui teatud meedi­a­väljaanded tembeldanud kooselu­seaduse vastaseid järjepidevalt sallimatuteks, vihkajateks, vene­­meelseteks, Kremli ja Putini käsilasteks. Räägitakse põlastavalt vähese haridusega vanematest inimestest, tagurlikest vaimulikest ja usklikest, kes ei mõista progressi. Kooselu­seaduse vastase liikumise juhtidele on meedias loodud hirmu­äratav kuvand. Tekib küsimus: kui tegemist on „progressiga“, siis miks surutakse nii head ja õiget asja peale autoritaarsetele või totalitaarsetele ühis­kondadele omaste meetoditega – rahva hirmutamise, vastuolijate sildistamise, tegelike ees­märkide varjamise, poliitilise manipuleerimise ja massiivse propaganda abil? Meie ei ole sellise lugupidamatu ja ülbe suhtumisega nõus. Kui midagi ühiskonda lõhestab, siis just võimul­olijate selline käitumine. Seetõttu on meie sõnum riigi­kogule ja igale selle liikmele, kuulugu nad mistahes erakonda: kuulake rahva häält, austage inimeste kõige sügavamaid veendumusi, ärge lõhestage ühiskonda ega suurendage pingeid, vaid käituge tõeliste demokraatlike ideaalide kohaselt. See, kuidas te kõnealuses küsimuses hääletate, jätab jälje ja mõjutab meie riigi saatust. Olen üsna kindel, et meie võitlus ei lõpe täna Toompeal, vaid kestab edasi. Olgem julged, kindla­meelsed ja väärikad, sest me seisame õige asja – tõeliste väärtuste – eest. Jõudu ja õnnistust kõigile hea tahtega inimestele Eesti elu hüvelisemaks ja paremaks muutmisel! Tänan. Kõne peeti väikeste muudatustega 5. oktoobril Toompeal, meele­avaldusel perekonna ja demokraatia  kaitseks. Foto: SAPTK  Allikas:http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=4231&Itemid=1