Vihameistritel ärgu olgu asu!
Koos kooseluseadusega, mis kevadel riigikogu menetlusse anti ja 9. oktoobril lihthäälenamusega 40-38 ka vastu võeti, lükati käima Eesti ajaloos enneolematu vihkamiskampaania, mis on oma stiililt ja ühiskondlikult ulatuselt võrreldav stalinismiajastu rahvavaenlaste ja rahvusvahelise imperialismi agentide paljastamise kampaaniatega.
Kuigi on kuulda arvamusi, nagu olnuks kooseluseaduse algatajatel PR-pool läbi mõtlemata ja et rahvaga suhtlemisel tehti vigu, ei ole miski kaugemal tõest. Algusest peale oli selge, et kooseluseadusele – täpsemalt samasoolistele paaridele riikliku tunnustuse andmisele – on Eesti ühiskonnas märgatav vastuseis. Selle tõttu tehti teadlik, läbimõeldud otsus, et seaduse vastustajad tuleb neutraliseerida, süüdistades neid nn vihakõnes ja sallimatuses ning seostades Putini Venemaaga, mis on asunud oma naabrite vastu rünnakule.
Apokalüptiline võitlus
Loomulikult esineb sallimatust igas ühiskonnas, ka Eestis. Paradoksaalselt esineb seda kõige enam klikimaia online-meedia kommentaariumides, kus sõimatakse ühtviisi nii usklikke, homosid kui traditsiooniliste vaadetega inimesi. Kuid kooseluseaduse läbisurujate algatatud vihkamiskampaania ei ole lihtlabane emotsionaalne sõim, vaid ühiskondliku pahameele teadlik esile kutsumine ja suunamine teatud grupi, antud juhul ühiskonna enamuse vastu eesmärgiga hirmutada inimesi loobuma oma veendumustest ning kaasa minema uue ideoloogiaga, mis selle maaletoojate meelest on progressi viimane versioon.
Osavad ideoloogid otsustasid käsitleda kooseluseadust osana Valguse (liberaalse lääneliku demokraatia) ja Pimeduse (bütsantslik-postsovjetliku Venemaa) vahelisest võitlusest, mille eesliinile väike, kuid tubli ja tarmukas Eesti on sattunud. Põhimõttel „kes ei ole meie poolt, on meie vastu“ asuti vastaseid demoniseerima ja süüdistama koostöös vanakurja endaga.
Vihkamiskampaania sisu võib kokku võtta orwelliku loosungiga: rahu on sõda, tõde on vale. Ehk teisisõnu, traditsioonilise perekonnamudeli toetajad on tegelikult tagurlikud vihkajad. Nende eestvedajad – katoliiklikud fundamentalistlikud fanaatikud, kes on isegi katoliiklaste jaoks liiga äärmuslikud – on aga ilma kahtluseta Putini palgalised ja „Donetski rahvavabariigi“ bandiitidest juhtide sõbrad. Rahvusvaheline tagurlus ehk Ameerika evangelikaalne kristlus ja Vene õigeusk on käed löönud, et Eesti homodele koht kätte näidata. Haige sonimine? Kuid kõike seda võis lugeda ja kuulda Eesti meediast.
Vastutustundetut hüsteeriat õhutasid mitte ainult varju jäänud vihasepad ja ideoloogid, vaid lausa riigijuhid – president Toomas Hendrik Ilves ja peaminister Taavi Rõivas. President süüdistas septembri alguses riigikogu istungjärku avades perekonnakaitsjaid otsesõnu ühiskonna lõhestamises ning umbusu ja viha külvamises. Peaminister aga hoiatas, et kooseluseaduse vastu suunatud meeleavaldus – mis oli kavandatud igati rahumeelse ja perekeskse üritusena – lõhestab rahvast.
Haige rahvas tuleb ravile saata
Vihkamiskampaania teenistusse rakendati mitmed ühiskonnas tuntud inimesed. Ekraanile ja eetrisse ilmusid murelikud poliitikud ja arvamusliidrid. Eesti ühiskonnal diagnoositi raske haigus – homofoobia. Enne sõda kuulutas Konstantin Päts, et eesti rahvas on haige ja teda tuleb ravida. Nüüd leiab Alari Rammo (vt allpool): „Meie häda pole vähemuse õiguste kaitse, kui abi vajab esmalt enamus.“ Ka Taavi Rõivas rääkis pressikonverentsil poliitikute kohusest vastu võtta esmapilgul ebapopulaarseid otsuseid, „mis tegelikult muudavad ühiskonna tervemaks.“ Õhtulehe juhtkiri mattis Eesti sallivuse sootumaks.
On omaette küsimus, kes ja kus vihkamiskampaaniat koordineeris. Priit Hõbemäe arvates läks meedia lihtsalt hasarti. Kuid avalikkusele on teada, et homoseksuaalne ärimees Peeter Rebane tellis kooseluseaduse läbisurumiseks suhtekorraldusfirmalt KPMS „positiivse kommunikatsiooni“. Vastuseisu kasvades muutusid eriti hüsteeriliseks Ekspress Grupi väljaanded (Eesti Päevaleht, portaal Delfi). Päeva lõpuks ehk Tõe Tunni saabudes rivistusid otsekui nähtamatute vihameistrite dirigeerimisel ühele joonele pea kõik Eesti suuremad üleriigilised väljaanded.
Nagu nägime, käidi vihkamiskampaania edenedes välja järjest absurdsemaid väiteid. Hiljuti võis lugeda hinnangut, et Venemaa meediakanalid on langenud iseenda propaganda ohvriks ja usuvad siiralt oma väljamõeldisi. Kuid sama efekt toimis ka Eesti meedia puhul. Ühe näitena võib nimetada Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldi arvamuslugu, kus ta oli sunnitud tunnistama, et hoolimata sellest, mida nad kokku kirjutasid, pole neil vähimaidki tõendeid, et seostada Varro Vooglaidi juhitud Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Kremliga: „Oleme kirjutanud, et teoreetilisel tasandil on SAPTK seotud Venemaa tänase võimuladvikuga, aga fakte, mis SAPTK ja Vene oligarhid ühte patta paneks, meil hetkel ei ole.“ Paraku ei takistanud see neil jätkuvalt uskumast, et SAPTK on Kurjuse käsilane.
Lihtlabase hüsteerilise vihapurske näitena võib aga mainida Alari Rammo päevakommentaari maksumaksja rahastatud Vikerraadios (eetris 10. oktoobril), kus võrreldi perekonnakaitsjate demokraatlikku, rahumeelset ja perekeskset meeleavaldust Toompeal 2007. aasta pronksiöödega („kui Tallinn nägi välja nagu märtsipommitamise aegu“) ja nimetati traditsioonilise perekonna kujutisega lipukesi „vihalipukesteks“. Inimene tänavalt on vaba arvama mida iganes, kuid hoopis teine asi on taoliste lahmivate seisukohtade esitamine raadioeetris ja ERR-i uudisteportaalis. Selles võib näha kommentaari eetrisse lasknud toimetaja(te) soovi luua kuulajates moonutatud ettekujutus, nagu leidnuks Toompeal 5. oktoobril tõepoolest aset neonatside ja teiste äärmuslaste kogunemine.
Kuidas edasi?
Näiteid „sallivuse apostlite“ algatatud vihkamiskampaania eri tahkudest ja episoodidest võiks tuua lõputult. Küllap kirjutatakse sellest edaspidi ka pikemaid analüüse või koguni raamatuid. Tõdegem siinkohal vaid üht: vihameistrite hoolikalt õlitatud sõjamasin suutis küll oma viimase jõuga läbi müüri rammida, kuid jäi seejärel rusudesse kinni. Ta võib jätkuvalt tulistada, aga tal pole enam kuhugi edasi minna.
Praeguses olukorras küsivad paljud inimesed: mis saab edasi? Minu arvates tuleks organiseerudes silmas pidada kolme peamist eesmärki: need on kooseluseaduse tühistamine, riigivõimu legitiimsuse taastamine (mida on õõnestanud ebademokraatlik asjaajamine) ja vihkajate korralekutsumine. Ideoloogilise vihkamiskampaania jätkumine on ohuks tervele ühiskonnale. On vastuvõetamatu, et rahumeelseid inimesi – rahva enamust – tembeldatakse vihkajateks, homofoobideks vms ja eakamatele vihjatakse, et nad võiksid eest ära surra, et ühiskond saaks kiiremini progressi suunas areneda.
Astugem vihameistritele vastu nende oma loosungiga: ärgem salligem sallimatust! Ärgu olgu neil asu. Saagu nende manipulatsioonid nähtavaks. Ärgu leidku nende propaganda õigustamist ega mõistmist. Jäägu nad häbisse. Kuid vihkamisele ei saa vastu astuda omapoolse vihaga (ehkki paljudel inimestel on praeguseks hing sügavalt täis ja mõnel võivad ka rusikad sügeleda). Kõige vähem aitab asjale kaasa, kui kedagi omakohtu korras karistama hakatakse. Väärikas ja kindlameelne vastupanu, oma seisukohtade argumenteerimine ja moraalne üleolek igasugusest alatusest peab olema tee, mida mööda käia.
Ükskord me võidame niikuinii.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2455
0 kommentaari:
Postita kommentaar