Jüri Saar | Kas riigikogulased muutuvad täiesti puutumatuks?

Jüri Saar, TÜ kriminoloogia professor, Eesti Vabaerakond

Neil päevil avaldati taaskordne rahvusvahelise organisatsiooni Transparency International korruptsiooni tajumise indeks, mille järgi asume heal 26. kohal. Kuid tegelikult seisame korruptsiooni koha pealt paigal, sest juba aastaid tagasi jõudsime selles näitajas kõrgliigasse, õigemini selle alumisele astmele. Edasiliikumise üks põhitakistus on domineeriv poliitiline kultuur, mis ei ole piisavalt läänelik, allapoole suunatud läbipaistvusel põhinev ja juhtide suhtes nõudlik.

Peab nõustuma arvamusega, et avaliku sektori korruptsiooniga võitlemise tulemuslikkus sõltub otseselt riigi tippjuhtkonna, sh parlamendi liikmete suhtumisest ja tegevusest. Muu hulgas kuulub sellesse rubriiki riigikogu liikmete käitumiskoodeksi koostamisega venitamine, millega kehtestataks ühtsed käitumisstandardid ja võetaks endale kohustus olla korralik ja tõemeelne. Eriti isikliku eeskuju tähenduses on sellega venitamine kahetsusväärne.

Jumalik riigikogulane

Riigikogul on plaanis vastu võtta kolmandal lugemisel alates 2013. aasta algusest menetluses olev seaduseeelnõu „Riigikogu liikme staatuse muutmise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus", mis süvendab suurel määral riigikogulaste õiguslikku puutumatust ehk immuniteeti. Kuigi eelnõu seletuskiri räägib mesijuttu rahva esindaja vaba mandaadi teostamisest ja riigikogu töörahust, kumab kogu eelnõust läbi läänemaises õiguskultuuris vaieldamatult minevikku kuuluv seisukoht valitsejate absoluutsest puutumatusest ja nende seadmisest peaaegu jumalate kõrvale.

Riigikogulaste immuniteedi teemal toimus mõne aja eest diskussioon, kus kaaluti tõsiselt selle instituudi paljusid poolt- ja vastuargumente. Neist vaidlustest pole eelnõusse jõudnud lühidalt öeldes mitte midagi ja jätkub senine praktika, kus alamad ja avalikkus võivad arutada ja jahuda ükskõik mida, kuid karavan sammub ikka edasi.

Nii on selgunud, et riigikogu põhiseaduskomisjon ja üldkogu on selle seaduseelnõuga vaikselt kogu aeg toimetanud ja nüüdseks on jõutud kolmanda lugemiseni, kus seadus vajab vastuvõtmiseks vaid riigikogu lihtenamust. Tehnilises mõttes on aga praegusel riigikogu koosseisul viimane aeg selle läbisurumiseks, sest need eelnõud, mille menetlus jääb pooleli, jäävadki lõpetamata.

Kõige olulisemana öeldakse uues seaduses, et riigikogu liikme suhtes saab esitada kahtlustuse esimese astme kuriteos ainult otseste tõendite korral, kuid neid tõendeid saab koguda üksnes riigikogu esimehe loal. Teise astme kuritegude menetlemiseks oleks alati vaja riigikogulase enda nõusolekut. Kuidas on edaspidi üldse võimalik saada teavet riigikogu liikme korruptiivse tegevuse kohta, kui tema kohta ei saa avalikult ega varjatult informatsiooni koguda, on arusaamatu. Eriti ennekuulmatu on nõue, et väärteo toimepanemise korral võidakse rakendada vahetut sundi määral, mis on vältimatult vajalik toimepandud väärteo fikseerimiseks. Näiteks mida tohib liikluspolitseinik teha joobes riigikogulase roolist kõrvaldamiseks, kui riigikogu liige pole sellega nõus? Eelnõu järgi tegelikult mitte midagi peale etteheitvalt otsa vaatamise.

Korra juba läbi vaieldud teema, mida tähendab kriminaalvastutusele võtmine, lahendatakse eelnõus radikaalsel viisil, laiendades puutumatuse mõistet sisuliselt kõigile süüdistuseelsetele menetlustoimingutele. Pealegi rõhutab eelnõu mitu korda, et immuniteedi äravõtmise taotlus peab olema põhjendatud ning selles peab olema „veenvalt näidatud, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada".

Veelgi puutumatumad

Veelgi enam, eelnõu muudab senist riigikogulase puutumatuse käsitlust põhimõtteliselt ja vabastab kriminaalsüüdistustest riigikogu liikmed sõltumata sellest, kas kuritegu on toime pandud riigikogu liikmena või enne seda. Seega muutuksid alates märtsist keskerakondlaste Toobali, Laasi ja Vaarmanni kriminaalasjad perspektiivituteks süüdistuse äralangemise tõttu. Nende kohta on kogutud andmeid viisil, mis uue seaduse kehtima hakkamisel (alates XIII riigikogu koosseisu ametisse astumisest) muutuvad ebaseaduslikuks. Samuti poleks tulevikus võimalik Autorolloga sarnaste juhtumite avalikuks tulek, sest osa inkrimineerivaid andmeid saadi riigikogus asuvast arvutist ja riigikogu liikme elektrooniline side on tulevikus kaitstud immuniteediga.

Eelnõu kannab ilmselgeid ebakvaliteetsuse jälgi, mis ilmneb juba eelnõu kahes tautoloogilises avalauses: „Riigikogu liikme immuniteet rakendub üksnes sellel eesmärgil, milleks ta on mõeldud. Immuniteeti ei saa kasutada vaba mandaadi teostamisega mitteseotud tegevustes või õigusvastutusest kõrvalehoidmiseks". Mida teevad sellised üldised väited selgemaks, kui arvestada seda, et riigikogu liige ollakse 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas? Otse uskumatuna kõlab eelnõusse kirjutatud punkt: „Juhul, kui riigikogu liiget kahtlustatakse esimese astme kuriteo toimepanemises kuulduste või kaudsete tõendite põhjal, vajab süüdistuse esitamine riigikogu eelnevat nõusolekut." Kas sellest lausest võib järeldada, et Eestis seni kehtivate seaduste järgi saab kedagi hakata kahtlustama „kuulduste põhjal" ning ta seejärel süüdi mõista? Samuti viitab tegelike eesmärkide varjamise soovile eelnõu juurde kunstlikult lisatud §19, mis käsitleb hoopis juurdepääsu riigisaladustele ja ei puutu üldse immuniteedi teemasse.

Kogu eelnõud läbivad terminid erikord ja erandid meenutavad ühemõtteliselt nõukogude aegset nn kõige võrdsemate inimeste erikohtlemist ja ei sobi Eestisse kui XXI sajandi demokraatlikku õigusriiki. Avalikkus peaks seetõttu täpsemalt teadma, kes konkreetselt on niisuguse eelnõu koostamise ja kaheteistkümnendal tunnil läbisurumise püüete taga. Minu hinnangul peaks see vastuoluline ja palju vaidlusi põhjustanud seadusemuudatus jääma uuele riigikogu koosseisule ettevalmistamiseks ja läbitöötamiseks.

Püüd suruda läbi praeguse riigikogu volituste lõppetapil eelkäsitletud teisesuunaline s.o vastutust vähendav seadus suurendaks hüppeliselt riigikogulaste kohtlemist mitte kõigi kodanikega võrdväärsetena ja kahandaks valitsemise läbipaistvust.

See on kurb näide meie rahvaesindajate vähesest riigimehelikkusest ja piisava nõudlikkuse puudusest enda vastu. See on halva eeskuju andmine kõigile siinsetele inimestele, mis suure tõenäosusega viib Eestit tahapoole järgmistes korruptsiooni tajumise pingeridades. Pealegi teatavasti juba antiikmütoloogias hoiatati, et kellegi soov pidada ennast jumalaks lõpeb alati selle eest karmilt karistamisega.

Allikas: SIIN