KRIIS
1) Enamusele tähendab kriis eelkõige tootmise vähenemist, hindade tõusu, sissetulekute vähenemist, varutu devalveerimist, hirmu kaotada töö, või võimatust juba kaotatud töökoht uuega asendada. - See kriisi aspekt on otsene rumaluse ja ebakompetentsuse väljendus riigi juhtimises, mille aluseks ametnikkonna, bisnesi ja sotsiaalteadlaste kõlblusetus.
2) Kitsale ringile, mis erinevaid mafioosseid gruppe riigivõimus ja bisnesis moodustab, on kriis vahendiks osta odavalt omandit nii kodu, kui välismaal, vastavalt „äri huvidele“.
3) Teisele, veelgi kitsamale ringile, mis samuti mafioosseid gruppe moodustab, mis tunginud kõigisse elu sfääridesse, on „ärihuvide“ asemel neid liitvaks jõuks erinevad ühiskondlikud ideed. Neile on kriis oodatud ja sihikindlalt organiseeritud episood, et realiseerida poliitilisi stsenaariume, nii regionaalseid, kui globaalseid.
Suurimat tähendust omab kolmas, kuivõrd teine on kolmanda tuletis ja esmene, puudutades rahva enamust, lihtsalt kaasneb teisele ja kolmandale, kinnitades ajaloolist printsiipi: „iga rahvas väärib oma valitsejaid„. Näitena viitaks Bierre Bonille`i ulmeromaanile „Ahvide planeet“. Nende aspektide avalikust arutelust pole aga rešiim huvitatud. Seepärast teevad peaminister ja president avaldusi, et nad justkui toovad ennast ohvriks, et kergendada lihtinimestele langeva „stiihia“ lööki. Rešiim pole samuti huvitatud arutlemast kolmanda- poliitilise kriisi aspekti stsenaariumi üle, vaid lähtub pigem Napoleoni ütlusest „On s`engage et puis...on voit„, mis vabas
tõlkes tähendaks - „Algul on vaja söösta lahingusse, aga siis eks paistab„.
Kuna ühtsel maffiaorganisatsioonil pole nn. „rahvuslikku ideed“ , pole neil ka tegelikku masside toetust. Loosungid , üleskutsed, hüüdlaused ei saa masse tegelikult kaasata, sest nagu ütlesid XX saj. alguse enamlased – „masse liigutavad ideed, mitte loosungid„.
Lihtrahva poolt aga puudub „revolutsiooniline entusiasm“ - energeetiline potentsiaal, muutuste ihkamine, kus nende teostumiseks ollakse ideede eest valmis end ohverdama. Mass on väsinud kõigist „muutustest“ ja soovib eelkõige rahu (igas mõttes) ja ohutut elamist, mitte eneseohverdust mingite ideaalide nimel.
Sellistes tingimustes on eesmärgistatud ökonoomika kriisi süvendamine, lootuses revolutsioonilist situatsiooni luua, et endale sogases vees kalu püüda, võimalus ainult sotsiaalset kaost tekitada, kus lumpeniseerunud massid sõdivad kõigi ja kõige vastu, vihkavad üksteist, ametlikku võimu ja opositsiooni. Sellega opositsiooni hävitanud, on kerge töölismass rahustada, saates palgamõrvarid massidesse, keelates pankadel liigkasu protsendi võtmise, fikseerida nende teenuste hinnad, viia sisse muudatused finants -majandussektoris, et kindlustada reaalset majandust, mitte spekulatiivset ökonoomikat. Vaja on vaid poliitilist tahet, et vallandada praegused renegaadid, asendades uute tervemõistuslike ausate ametnikega „suured kombinaatorid“ ja „kapitalismi hauakaevajad“.
Allikas: http://web.zone.ee/mulk/KRIIS.pdf
2) Kitsale ringile, mis erinevaid mafioosseid gruppe riigivõimus ja bisnesis moodustab, on kriis vahendiks osta odavalt omandit nii kodu, kui välismaal, vastavalt „äri huvidele“.
3) Teisele, veelgi kitsamale ringile, mis samuti mafioosseid gruppe moodustab, mis tunginud kõigisse elu sfääridesse, on „ärihuvide“ asemel neid liitvaks jõuks erinevad ühiskondlikud ideed. Neile on kriis oodatud ja sihikindlalt organiseeritud episood, et realiseerida poliitilisi stsenaariume, nii regionaalseid, kui globaalseid.
Suurimat tähendust omab kolmas, kuivõrd teine on kolmanda tuletis ja esmene, puudutades rahva enamust, lihtsalt kaasneb teisele ja kolmandale, kinnitades ajaloolist printsiipi: „iga rahvas väärib oma valitsejaid„. Näitena viitaks Bierre Bonille`i ulmeromaanile „Ahvide planeet“. Nende aspektide avalikust arutelust pole aga rešiim huvitatud. Seepärast teevad peaminister ja president avaldusi, et nad justkui toovad ennast ohvriks, et kergendada lihtinimestele langeva „stiihia“ lööki. Rešiim pole samuti huvitatud arutlemast kolmanda- poliitilise kriisi aspekti stsenaariumi üle, vaid lähtub pigem Napoleoni ütlusest „On s`engage et puis...on voit„, mis vabas
tõlkes tähendaks - „Algul on vaja söösta lahingusse, aga siis eks paistab„.
Kuna ühtsel maffiaorganisatsioonil pole nn. „rahvuslikku ideed“ , pole neil ka tegelikku masside toetust. Loosungid , üleskutsed, hüüdlaused ei saa masse tegelikult kaasata, sest nagu ütlesid XX saj. alguse enamlased – „masse liigutavad ideed, mitte loosungid„.
Lihtrahva poolt aga puudub „revolutsiooniline entusiasm“ - energeetiline potentsiaal, muutuste ihkamine, kus nende teostumiseks ollakse ideede eest valmis end ohverdama. Mass on väsinud kõigist „muutustest“ ja soovib eelkõige rahu (igas mõttes) ja ohutut elamist, mitte eneseohverdust mingite ideaalide nimel.
Sellistes tingimustes on eesmärgistatud ökonoomika kriisi süvendamine, lootuses revolutsioonilist situatsiooni luua, et endale sogases vees kalu püüda, võimalus ainult sotsiaalset kaost tekitada, kus lumpeniseerunud massid sõdivad kõigi ja kõige vastu, vihkavad üksteist, ametlikku võimu ja opositsiooni. Sellega opositsiooni hävitanud, on kerge töölismass rahustada, saates palgamõrvarid massidesse, keelates pankadel liigkasu protsendi võtmise, fikseerida nende teenuste hinnad, viia sisse muudatused finants -majandussektoris, et kindlustada reaalset majandust, mitte spekulatiivset ökonoomikat. Vaja on vaid poliitilist tahet, et vallandada praegused renegaadid, asendades uute tervemõistuslike ausate ametnikega „suured kombinaatorid“ ja „kapitalismi hauakaevajad“.
Allikas: http://web.zone.ee/mulk/KRIIS.pdf
0 kommentaari:
Postita kommentaar