Müüt või reaalsus: kas sularaha kaob käibelt?

Kui meediamaailmas räägitakse sellest, millal kaob paberleht, siis finantsvaldkonnas on juba aastaid õhus sarnane küsimus. Millal kaob sularaha?

 

SEB äriinnovatsiooni juht Mart Maasik rahustab: „Raha kui selline ei kao, pigem muutub selle kasutamine harvemaks. Inimeste elu sularahatoimingutega saab muutuda lihtsamaks ilma sularahata, see on suundumus.“ Kriitikud vaidleks vastu, et argielus on vaid virtuaalmaksete toel hakkama saada keeruline. Maasikul on aga kogemus olemas: 2011. aasta alguses tuli Eestis käibele euro ja ta proovis, kaua suudab sularaha kasutamata hakkama saada. „Aprillikuuni toimetasin nii, et ei võtnud ühtegi eurot välja. Ei mäletagi, miks mul sularaha konkreetselt vaja oli, aga kolm kuud pidasin küll julgelt vastu.“ Ta muigab, et tekkis ka huvitavaid situatsioone. Näiteks sõitis ta Leedus taksoga, millel oli kaardimakse võimalust reklaamiv kleeps. Sihtpunkti jõudes selgus, et lubadus kleepsuga piirdubki ja ühtegi pangaautomaati paraku läheduses polnud. „Leppisime nii kokku, et tegin talle pangaülekande. Alati on mingi alternatiiv.“

Sularaha kaob käibelt tasapisi

Maasik usub, et tulevikus maksmine kui toiming praegusel kujul kaob. Maksmine iseenesest, makse laekumine, kauba väljastamine, maksude mahaarvestamine – need võtavad kõik aega, ent tema meelest võiksid muutused toimuda reaalajas ja kiiresti, nii et poleks pikka ooteaega, vaid info liiguks praegusest veel kärmemalt. Kaoks ka pankadevaheline barjäär, mis praegu paljusid erakliente häirib, – kui teha reede õhtul ülekanne, jõuab raha reaalselt kohale alles esmaspäeva hommikul.
Loomulikult eeldab veel suurem digitaliseerumine sularahatoimingute märgatavat vähenemist. „Tõenäoliselt ülehindame asju, mis juhtuvad lühiajaliselt ja alahindame seda, mis juhtub pikaajaliselt. Sularaha laiem käibelt kadumine on pikaajaline trend, mitte lähema viie aasta teema,“ nendib Maasik. Ta toob võrdluseks Rootsi, kus juba praegu paljusid teenuseid ei saagi enam sularaha eest osta, ilmselt on nii tulevikus ka laiemalt.
Samas on Euroopas näiteid seinast seina. Eesti on pigem Skandinaavia moodi, kus virtuaaltehingud on igapäevaelu vältimatu osa. Kes aga vähegi Lõuna-Euroopas reisinud on, teab, et näiteks Hispaanias ei saa sugugi kõikjal pangakaardiga hakkama. Tellides mõnes kohvikus tapas'e ja veini, kaob arvet makstes teenindaja näolt naeratus niipea, kui mõistab, et te ei soovigi talle sularaha ulatada.

Väikesed mündid jäävad ringlusse

Maasik ütleb, et on utoopiline arvata, et inimeselt inimesele tehtavad sularahatoimingud oleks tulevikus nii-öelda illegaalsed. „See pole kellegi eesmärk omaette, vaid asjade normaalne kulg, et ettevõtjad ja kliendid valivad mugavuse. Mingis mahus jääb sularaha kindlasti ringlema. Ei julge küll ennustada, millal tuleb päev, kui kaob ringlusest viimane euro, ja eurotsooni riigina ei saa me seda siin ise ka reguleerida.“
Euro tuleku järel on palju arutletud teemal, mil võiksid kaduda ühe- ja kahemündised, mille eest poest reaalselt midagi osta ei saa. Maasik arvab, et seegi pole otseselt päevakorras, kuniks turul on konkurents, kus pakutakse kaupa, mille hind jääb alla euro või kus hind on välja toodud sendipõhiselt, näiteks 9.95.
Peamise tõuke üldisemaks sularahamassi vähenemiseks annab tema sõnutsi aga inimeste soov aega säästa. „Sularahaga toimetamine on ebamugav. Minna kuskile kontorisse näiteks elektrimakset tegema – see ei tee kedagi õnnelikuks. Selleks kuluva aja saaks muule pühendada.“



Getter Orusalu
vabakutseline ajakirjanik
_________________
Sain selle artikli SEB panga uudiskirjaga. Arvan kindlalt, et sularaha kaob varsti käibelt, sest see on ju NWOi ehitajate ammune eesmärk. Täielik kontroll inimeste üle eelkõige!
M.I.