Te kõik olete vihkajad!

 Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond

Loomulikult on justiitsministeeriumis valmiva karistusseadustiku muutmise eesmärk Eestis varjatud tsensuuri kehtestamine. Loomulikult on see vastuolus meie põhiseadusega, samuti arusaamaga pluralistlikust ja demokraatlikust ühiskonnast. Ning jah, loomulikult on tellimus selleks tulnud taas – nagu iga halva asjaga meie riigis – Brüsselist.

Aga plaan tekitada tulevikus uut sorti kuritegu vihakõnevastase paragrahvi näol on ohtlik mitte ainult inimestele, kes aeg-ajalt avalikkuses sõna võtavad, vaid puudutab absoluutselt kõiki kodanikke. Sest see teeb absoluutselt kõik ühe hoobiga kurjategijateks, kuna kõik inimesed ütlevad vahel asju, mida saab edaspidi kuriteoks klassifitseerida. On ainult võimude suva küsimus, kelle puhul rakendada karistamist, kelle puhul mitte. Seega ei jää midagi järele ka inimeste võrdsusest seaduste ees. Veel üks oluline õigusriigi põhimõte on allavett lastud.

Kriitika mahasurumine

Vihkamine on muidugi halb. Isegi vanarahvas teadis, et viha on halb nõuandja. Mõistlik inimene ei lase vihal ega vihkamisel enda üle võimust võtta. Ent vihkamise kuriteoks kuulutamine on veel halvem. See ei vähenda ühiskonnas ei viha ega vihkamist, vaid lihtsalt aitab võimul maha suruda kriitikat enda vastu ja annab väga suure malaka sundimaks kodanikke avaldama just sedasorti "õiget" arvamust, mis sobib parajasti võimu juures olevatele jõududele.

Sõnavabadus on kõikide vabaduste vundament. Ilma selleta ei saa olla poliitilisi vabadusi, usu- ja südametunnistusvabadust, õigust streikida ega ettevõtlusvabadust. Te ei usu? Püüdke riikides, kus vihakõne ongi juba kuriteo liik, reklaamida näiteks hotelli, kus omanike maailmavaate tõttu antakse ruume ainult abielupaaridele. Diskrimineerimine – homod ei saa koos tuba võtta! Hotell pannakse kinni ja selle pidajad samuti. See lugu on Inglismaal päriselt juhtunud.

Püüdke Rootsis lugeda kirikukantslist ette Moosese raamatu neid lõike, mis mõistavad hukka rüvedat eluviisi. Kirikuõpetaja pannakse teatud sorti foobilise vihakõne eest vangi. Saksamaal ei tohi esitada küsimust, kas massimmigratsioon on ikka hea? Selline küsimus on rassistlik ja rassism on teadagi mis – just, vihakõne – vangi! Julgete arvata, et moslem, kes Pariisi eeslinna rõdul kitsel pea maha raiub, on barbaarne loomapiinaja – 15 000 eurot ja kaks kuud tingimisi! Ei usu? Guugeldage Brigitte Bardot’ nime ja süvenege vihavastase võitluse argitoimimisse.

Mis juhtub, kui Eestis tehakse euroliidu eeskujul viha kuriteoks? Lisaks sellele, et sa ei tohi ei avalikult ega isegi mitte privaatselt iial avaldada ainsatki arvamust või emotsiooni peale innuka heakskiidu homode suhtes, ei tohi sa enam rääkida ka Eesti raskest ajaloost – solvab venelasi ja see ongi juba vihakuritegu. Sa ei tohi väljendada arvamust, et kliimasoojenemist tegelikult siiski ei toimu. Sest nagu te kiiresti avastate, tuleb välja, et kliimasoojenemises kahtlejad on süüdi inimeste halvas elujärjes kogu gloobusel ja see on juba lausa kaasosalus genotsiidis.

Totaalne karistamine

Selliseid näiteid on lõputult ning nad peaksid tekitama igas mõtlevas inimeses õudu ja õõva. Need lood räägivad kõik ühel või teisel moel sellest, mis juhtub, kui hakatakse otsima "kompromissi" sõnavabaduse ja õiguse vahel mitte solvatud saada. Tulemus on alati ette teada: sõnavabadus kaotab ja solvunuid, neid, kes tunnevad, et nende suhtes on oldud vihkajalikud, tekib aina juurde.

Nimelt keerab vihakuriteo kontseptsioon senise lääne õiguspõhimõtte süütuse presumptsioonist pea peale ja loob olukorra, kus süü on tuvastatud, kui keegi kinnitab, et ta tundis end riivatult.

Traditsiooniliselt lõpeb sõnavabadus seal, kus algab vägivald. See tähendab, et kellegi sõnad on vahetult ja otseselt toonud (või tõestatavalt toomas) kaasa vägivalla. Vihakuriteos on latt hoopis madalam. Piisab, kui sa ütled, et mõni sõna või arvamus sind solvas, et mõni pilt – näiteks Muhamedist – sinu tundeid riivas, ja kuritegu ongi sooritatud ning tõestatud. Siinjuures tuleb arvestada, et senise praktika põhjal ei ole vahet, kas "kuritegu" sooritati avalikult, näiteks linnaväljakul kõnekoosolekut pidades või privaatselt, näiteks sõpruskonna koosviibimisel. Kui leidub koputaja, kes ütleb, et sa kasutasid sõnu, mis kedagi, ükskõik keda, ükskõik kus, ükskõik kuidas, solvas, siis ongi kuritegu tehtud. Ja uskuge, inimeste leidlikkusel pole piire.

Me kõik saame aru, kuidas teatud ametlikud poliitkorrektsed vähemused kasutaksid kehtima hakkavat seadust, et sundida inimesi kas vaikima või end kiitma. Aga Inglismaal karistati baaripidajat, kelle asutuses laulsid inimesed karaokel diskohitti "Kung Fu Fighting", kuna see olevat olnud solvav tänaval mööda jalutanud asiaatidele. See kõik kokku tähendabki, et iga viimane kui inimene võib leida end kõige ebatõenäolisema lausejupi eest "süüdlasena".

Ainult ärge arvake, et see tera lõikab kahes suunas – et me saaksime näiteks hakata karistama vihkajaid, kes minutaolist inimest ähvardavad netikommentaariumis ära tappa – vihkamise õhutamise eest, mõistagi. Või meie võimud asuksid karistama kõiki neid vihast pakatavaid tegelasi, kes meile teada annavad, et järgmine kord küüditame teid kõiki ära, saab lõpuks korra majja. Seda ei juhtu.

Vihakuritegude puhul on tegemist poliitilise korrektsuse kehtestamisega seadusandlikul tasandil kriminaalkaristuse ähvardusega. Poliitiline korrektsus on oma olemuselt aga mõeldud selleks, et nihutada kogu ühiskondlikku debatti järsult ja pöördumatult radikaalse vasakliberalismi kitsale rajale.

Kuna aga türannia on alati tujukas, avastavad ka kõige poliitkorrektsemad rühmitused varem või hiljem, et nad ei mahu enam sellele rajale. Lõpuks on vihkajad kõik peale nende, kes määravad karistusi.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/500514/te-koik-olete-vihkajad#.VH1-mcBb9t4.facebook