VARRO VOOGLAID: Juunikommunistide unistuste Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti

Pärast pikka ootamist on raamatupoodidesse jõudnud ajaloolase Jaak Valge põhjalik uurimus “Punased I”, mis kujutab endast autori-poolset “püüet aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid.”
Ennekõike vaatleb Valge kolme mehe, Johannes Vares-Barbaruse, Johannes Semperi ja Nigol Andreseni lugu – kõik kolm olid juba 1920. aastatel kesksel kohal marksistliku liikumise ülesehitamisel Eestis ning ka 1940. aastal moodustatud käpikvalitsuses, mida on rahvasuus nimetatud ka kirjanike valitsuseks. Uurimuse teebki omamoodi huvitavaks tõsiasi, et Vares-Barbaruse, Semperi ja Andreseni näol ei olnud tegu ei tööliste ega ka kõrvaliste boheemlastega, vaid intellektuaalidega, kes “olid olnud selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja austatud”.
Valge analüüs on huvitav mitte ainult selle pärast, et annab ülevaate 1920. aastate Eestis valitsenud ideoloogilistest ja kultuurilistest jõujoontest ja suundumustest, vaid ka seetõttu, et toob kaudselt esile väga selged paralleelid toonase ja praeguse ajaga, eriti osas, mis puudutab intellektuaalide hoiakuid ja rolli kultuuriliste protsesside suunamisel.
Raamatus on palju sellist, mis vääriks lähemat vaatlemist ja kommentaari – nt arutlus sellest, et kommunismil olid ja on mitmed religioonile omased tunnused ning et sellele andunud inimeste pühendumus oma üritusele on sageli vähemalt sama kirglik kui religioossete sektide liikmeil, olgugi, et kommunism oli ja on teadlikult ehitatud ateistlikule vundamendile, kujutades endast justkui ilmalikku või teaduslikku religiooni. Väga huvitav on mõelda sellele, kuidas suured ideoloogiad – olgu selleks marksism või liberalism – leiavad endale eriti soodsa kasvupinna just ateistlike veendumustega inimestes, pakkudes iseenese näol religiooni kui maailma mõtestava süsteemi aseainet.
Ent praeguses ajalises kitsikuses piirdun vaid ühe punkti esiletoomisega – nimelt väga kõneka paralleeli valgustamisega, mis eksisteerib 1920. aastate kommunistide ja tänase nn progressiivse eliidi vahel. Valge kirjutab Richard Pipes‘ile viidates, et marksismil oli eriline ligitõmme intellektuaalidele, kuna marksism tõotab asendada spontaanse ja segase elukorralduse ratsionaalse korraga, milles nemad esinevad tõlgendajate ja mentoritena – justkui prohvetitena, kes valgustavad rahvast ja juhivad seda helgema tuleviku suunas. Muidugi kaasneb sellise hoiakuga kaugelt nähtav enesega rahulolev uhkus, mille lähtekohaks on oma priviligeeritud juhtpositsiooni tunnetamine.

Johannes Vares-Barbaruse “valitusus”, mis oli sisuliselt vaid Nõukogude Venemaa käepikendus. Kuivõrd võib meie tänast valitsust pidada iseseisva riigi tõeliseks iseseisvaks valitsuseks, teadmises, et isegi õigusloovast võimust suur osa on loovutatud ning paljusid otsuseid viiakse ellu üksnes selles, et saavutada kooskõla meile antud ettekirjutustega?

Valge avab väga kõnekalt kommunistliku veendumuse baaskontuurid:

“[K]ommunistlik veendumus tähendab marksistlike seaduspärasuste ülimuslikuks ja ainuõigeks pidamist, millest saab aru vaid marksistide pühendunud kogukond, kuid mitte ühiskonna enamus, keda tuleb nende juhmuse, taipamatuse või konservatiivsuse tõttu nende endi tahte vastaselt õnnele juhtida.”

Vahetage toodud lõigus ära vaid mõned sõnad ja saame tulemuse, mis iseloomustab hämmastavalt adekvaatselt ka meie aja nn progressiivse kultuurilise eliidi hoiakuid:

“Liberalistlik veendumus tähendab liberaalsete ideede ülimuslikuks ja ainuõigeks pidamist, millest saab aru vaid libearalismi omaksvõtnute pühendunud kogukond, kuid mitte ühiskonna enamus, keda tuleb nende juhmuse, taipamatuse või konservatiivsuse tõttu nende endi tahte vastaselt õnnele juhtida.”

See lõik harmoneerub mitmete poliitikute poolsete avaldustega, mida kuulsime põhjendusena kooseluseaduse läbisurumisele vastu rahva tahtmist. Nt endine kommunist ja tänane reformierakondlasest liberaal Valdo Randpere selgitas pärast seda, kui arvamusküsitlustega leidis kinnitust, et valdav osa ühiskonnast ei toeta kooseluseaduse läbisurumist, et „see on just see hetk, kus poliitikud peaks võtma ja näitama oma liidri­rolli.”
Veelgi tabavamalt iseloomustab paljude ülikoolide sotsiaalteaduskondades, nö kultuuriasutustes, ministeeriumides, Toompea lossis, Kadrioru lossis, õiguskantsleri kantseleis ja muudes institutsioonides ühel või teisel moel juhtpositsioonil koha sisse võtnud inimeste hoiakuid järgmine lõik:

“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes.”

Seetõttu ei ole üllatav ka Valge hinnang, et Vares-Barbarus, Andresen ja Semper olid oma ajast ideoloogiliselt ees – alles tänases ühiskonnas, alles tänase poliitilise ja kultuurilise nn eliidi rüpes tunneksid nad end ilmselt palju kodusemalt.

Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”

Ajad muutuvad ja maskid vahetuvad, ent ideed, mis maskide taga end varjavad ja inimestes endile pesa punuvad, elavad edasi. Jah, kommunism on ehk hääbumas, ent selle aluseks olev marksistlik ideoloogia on endiselt vägagi elujõuline, avaldudes lihtsalt mõnevõrra teistsuguses ja salakavalamas vormis, sidudes mõnevõrra varieeruvad ideelised puntrat kokku läbi usu maailma ajalukku kui ühesuunalisse progressi. Märkimisväärselt on tervest reast endistest kommunistidest (nt Jaak Allik, Valdo Randpere, Rait Maruste, Marju Lauristin, Siim Kallas, Andrus Ansip jne)* saanud tänaseks liberaalid, kes on endiselt võimu juures ja ei arva samas paljuks hurjutada inimesi, kes ei pea õigeks meie kultuurilistele alusväärtustele selge pöörata, justkui nad oleks nõukaaegse mentaliteedi kandjad.
Ehk ei ole kõnealuseid paralleele olevikus nii lihtne märgata, ent olen kindel, et neid inimesi, kes tänases ühiskonnas meie rahvuslikele ja kultuurilistele traditsioonidele selga pöörates, meie kultuuri alusväärtuste lammutamisele kaasa aidates ning meie riiklikku iseseisvust lahustades meid oma ideoloogilistest fiksatsioonidest lähtudes väidetava helge tuleviku poole juhivad, saab ajalugu vaatlema just samuti, nagu täna vaatleb Valge juunikommuniste.
Kõike eelnevat silmas pidades on Jaak Valge teinud ära väga ajakohase ja hindamatult olulise töö, mis aitab meil ka praeguse aja progressiive mõista, kes põlgavad seda maailmatunnetust ja väärtussüsteemi, mis on aastasadu olnud meie kultuuri aluseks, ning pingutavad sageli ehk täitsa siiralt, et meie rahvast kultuuriliste traditsioonide pimedusest suurema valguse kätte juhtida – just nagu tegid seda Vares-Barbarus, Semper ja Andresen.
* Omamoodi huvitav on asjaolu, et paljude tänaste avaliku elu tegelaste kohta ei leia infot selle osas, kas nad on endised kommunistid või mitte ning millisel moel nad nt 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel tegutsesid. Nt hiljutisel Õiguskantsleri Kantseleis toimunud “konverentsil” tekkis mul see küsimus õiguskantsler Indrek Tederi, endise justiitsministri ja riigikohtu esimene Märt Raski ja TÜ Eetikakeskuse juahtaja Margit Sutropi kohta, aga mitte ühegi osas internetist lähemat teavet leida ei õnnestunud. See peatükk oleks nagu inimeste eluloost sujuvalt välja kirjutatud.

Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/2014/11/30/juunikommunistide-unistuste-eesti-uhiskond-oleks-pidanud-olema-justkui-21-sajandi-eesti/