Lugeja: Eesti peab ärkama juba täna!

Mart Merest

Delfi Rahva hääl

Foto: Tanel Meos

Oleme rahvusena jõudmas piirini, kus terendub väljasuremise karm reaalsus. Olukord, et me pole jätkusuutlikud oma keelt ja kultuuri hoidma, võib saabuda oluliselt kiiremini kui demograafid seda paberil iial suudavad modelleerida. Negatiivne iive ja eskaleeruv väljaränne on kaasnähtuseks sügavale rahvuslikule identiteedikriisile, mida toetavad läbikukkunud majandus-, integratsiooni- ja regionaalpoliitika. Meis on märkamatult tapetud korraga rahvuslik uhkus, usk oma riiki ja teadmine, et iga kodanik on siin vajalik ja oodatud.

Hallil argipäeval, linnas ja ääremaal, on inimeste emotsionaalne side tühja õlletaaraga kordades suurem kui oma riigiga. Sest riiki pole näha ega tunda, kui parajasti ei panda kinni järjekordset kooli või vallamaja. Riigilt pole loota abi ega tuge, kui kuskil piirkonna ainuke tööandja sulges uksed ning jättis miinimumpalga maksmata. Ellujäämine sõltub jäägitult jumalast ning iga indiviidi enese loomuomasest visadusest. Hirm muudab inimese orjameelseks, ebakindlaks, leplikuks ülekohtu ja ebavõrdsuse suhtes, või tekitab vastureaktsioonina viha. Teadmine, et oma riik ei hooli, äratab ellu eestlasele looduse poolt antud võime sulanduda. Lahkutakse üha nooremalt õpingutele ja tööle, et saada ameeriklaseks, sakslaseks, soomlaseks, rootslaseks...eurooplaseks, kui soovite, kuid et mitte tagasi tulla, sest keegi ju nagunii ei hooli.
Pidupäeval marsib armee paraadil tervitamaks presidenti. Raagus sõnad solidaarsusest ja ühtehoidmisest ei mõju siiralt ega veenvalt. Tuleb palvetada, et tegelikku kaitsetahet ei tuleks kunagi proovile panna. Tulemus võib olla pettumuseks.
Tänastel poliitikutel on olukorrast väljapääsuks juurdunud vankumatu (eba)usk, et Euroopa Liit ja NATO lahendavad kõik meie probleemid, millega me ise pole mingil põhjusel suutelised hakkama saama – jagavad tööd, toidavad meie vaesed ja kindlustavad kollektiivse kaitse. Truu alandlikkusega loovutame vastutasuks tükk tüki järel oma suveräänsusest Brüsselile, hääletades kuulekalt iga sealt tuleva initsiatiivi poolt. Selleks ei vaevuta täiendavat mandaati küsima, kuna kõik on lihtsurelikule hoomamatu ja nagunii juba otsustatud. Kui see tänases kontekstis nii traagiline ei oleks, võiks öelda, et meie "e-riik" on realiseerunud juba järgmisel tasemel, eksisteerides virtuaalselt ja ilma kodaniketa.
Kas tõesti tuleb leppida võetud kursiga, et Eesti riik lakkab de facto eksisteerimast ja rahvus keedetakse ühtlasel tulel pastaks?
Paratamatu globaliseerumine ja enneolematu piirideta Euroopa on meie jaoks täiesti uus olukord. Kõige positiivse kõrval, on jäetud märkamata selle võimalikud ohud meie noorele ja väljaarenemata riigile. Et selles maailmas midagi võita, tuleb Eestil sõnastada oma huvid ning kohandada sise-ja välispoliitika vastavalt. Prioriteediks mõtlemises peaks olema rohkem Eestit ja vähem Euroopat, kuna Euroopa teeb oma töö ise ära.
See maa ei jää kindlasti tühjaks, aga tänaseks peaks olema kõigile selge, et meie praeguse rahvaarvu ja koosseisu juures ei ole me suutelised integreerima uut sisserändjate lainet, mida prognooside kohaselt on juba lähitulevikus majanduse käigushoidmiseks vaja. Millised on täna riigi meetmed selle olukorra ennetamiseks? Kuni ajaarvamine käib valimistsüklite kaupa, ei saagi oodata kaugeleulatuvat visiooni.
Viimane aeg on vigu märgata ja senistel poliitikutel võtta vastutus. Tervenemine saab alata alles peale probleemi teadvustamist. Rahvastiku taastootmist tuleks arutada riiklikult eriti tähtsa küsimusena ja rakendada kõik radikaalsed meetmed, mitte tegeleda tagajärgedega- liita, koondada, likvideerida valdu ja koole. Tuleb tegude mitte loosungitega motiveerida inimesi Eestisse jääma ning naasma, taasasustama tühjenevad maapiirkonnad. Tuleb luua eeldused, et elu maal saaks üldse jätkuda. Iga hing, sündinud või mitte, peaks olema arvel ja omama kohta sellel maalapil.
Aeg on tuulutada läppunud koridorid ja tagatoad, Eesti peab ärkama juba täna, sest homme on liiga hilja!
Uus ja parem saab tulla, kui me suudame vanast jäädavalt lahti lasta!

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=65592034