RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 4. aprill 2020

Ajaloolane: vähegi rahvuslikud ja mehised mehed oleksid võidelnud sovettide vastu koos kellega iganes

Delfi tõi eelmisel nädalal lugejateni loo sellest, kuidas kaitseministeerium kavatseb kevadel viia riigikokku teises maailmasõjas Nõukogude vägede vastu võidelnud meeste Eesti vabadusvõitlejateks tunnistamise otsuse eelnõu. See on aga taaskord ühiskonnas tõstatanud debati selle kohta, millistel asjaoludel eestlased teise maailmasõja ajal võõrvägedes võitlesid ja kas nad tegid seda kodumaa eest või muudel põhjustel.

Ajaloolane Jaak Valge on eestlastest ja nende valikutest teise ilmasõja ajal ennemgi ajakirjanduses kirjutanud (Sirp 2. 11. 2007), ent kuna Valge sõnul pole tema seisukohad antud teemal muutunud, siis toob Delfi autori loal lugejateni mõned tema mõtted sellel teemal.

Valikud määras Nõukogude võim ise
"Eesti meeste valikud määras peamiselt Nõukogude võim ise. Seda võimu oli aasta jooksul kogetud, ning kes selle võimu olemuses 1944. aastal ikkagi veel kahtles, võis kuulata Moskva raadiot või vaadata punakotkaste purustatud Eesti linnu. On mõistetav, et mehed, kel rahvuslikku meelt ja vähegi mehisust oli, oleksid võidelnud sovettide vastu koos kellega iganes, olgu need siis Vene valgekaartlased, tšetšeeni terroristid, mongoli-tatari hordid või Napoleoni suurarmee. Tavaline eesti mees polnud kursis ka natsiideoloogiaga ega teadnud juutide hävitamise ulatusest. Küll aga oldi kursis mitte ainult bolševike hirmutegude, vaid ka lääneliitlaste terrorirünnakutega Saksa tsiviilelanike vastu," kirjutab Valge.

“Kui kasutada Vello Salo sõnu, siis oli neil meestel ehk tõepoolest vale munder, aga vaenlane oli küll õige. Need mehed võitlesid bolševike vastu, kellelt midagi head oodata ei olnud. Oma vanemate, naiste ja laste, ning selle eest, et anda Eestile veel üks võimalus Saksamaa taganemise ja Venemaa rünnaku vahel, mille realiseerumisvõimalus näis tollal olemas olevat."
"Võitlused Sinimägedes aitasid pidada rinnet, mille tulemusena sai osa Eesti inimestest siirduda eksiili, hoida seal poole sajandi vältel üleval küsimust Eesti okupeeritusest ja pakkuda võimast alternatiivi sovetiaegse Eesti kultuuritoodangule. Sinimägede võitlustest räägiti okupatsiooniaastail uhkeid legende. Ehk teisisõnu – eesti meeste võitlus Sinimägedes aitas eestlastel okupatsiooniaastatel venestumisest hoiduda ning Eesti riigil taas iseseisvuda.“

Sinimägedes võitlemine oli õige valik
“Niisiis tuleb arvata, et nii taasiseseisvumise kui ka tänase propagandasõja seisukohalt oli 1944. aasta vastupanu õige valik. Kui eestlased Sinimägede lahingutes oma rahvast ja kodumaad kaitsnud poleks, saaks Venemaa kasutada hoopis tugevamat propagandarelva, väites õigusega, et rahval, kes end ei kaitse, polegi eluõigust. Ning kui teha valik Punaarmee ja Saksa mundri vahel eesti meeste isiklikust seisukohast, ka siis langeb valik Saksa mundri kasuks – paradoksaalselt olid eestlaste kaotused võitja st Nõukogude väes suuremad kui kaotaja poolel. “
“Tänases propagandasõjas ei anna Eestile relvi oma mineviku mahasalgamine või sellega manipuleerimine. Argumendid, mis toodi omal ajal natsivastase Eesti juhtkonna poolt Saksa väkke mineku kasuks, on jõulisemad ning täpsemad nendest konstruktsioonidest, mida suudame kaasajal välja kavaldada."

"Johannes Klesment kirjutas 1943. aasta suvel Eesti välisesindajatele: “Võitlus bolševismi vastu on eesti rahva ajalooline paratamatus, vaatamata sellele, et bolševism ajutiselt anglosakside liitlane on.... Meie arvates on seda anglosaksidele kui auväärsele ja väärikale rahvale võimalik selgeks teha ja me arvame, nad suhtuksid meisse paremini, kui siis, kui me neilt ainult juhtnööre ja armu ootame”, ning märkis hiljem, kui Saksa mobilisatsiooni toetamine kõne all oli, et mobilisatsiooni nurjumisel võinuks olla tõsised välispoliitilised tagajärjed, sest “venelased võivad kasutada nii propagandaliselt kui oma liitlaste juures mobi nurjumist sellega, et eesti rahvas ei taha enamlaste vastu võidelda.Mobi teostamine tähendaks aga omamoodi rahvahääletust enamlaste vastu. Liitlastele tulevad need momendid veenvalt ära seletada, eriti, et meie rahvas organiseerib end puhtakujuliselt enda kaitseks, kuna enamlaste siiatulek tähendaks meie maa ja rahva tegelikku kadu ja riikliku iseseisvuse küsimuse lõplikku hävitamist. Meie ei sõdi sakslaste eest, ainult sündmuste kokkusattumise tõttu peame sõdima koos sakslastega ja seda ka praeguses okupatsiooni olustikus. Meie sõdida ei taha, kuid kaitseks oleme kohustatud.”
August Rei, kirglik natsivastane, kirjutas: “Kui meie teistkordne allaneelamine sovettide poolt peaks toimuma samuti, ilma, et meie vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie
vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle.“
"Pöördugem veel anglofiili ja humanisti Ants Orase mõtte poole, kes võib-olla pisut liialdades väitis: “Kaitsejõududes, mis olid allutatud Saksa sõjaväele, polnud ainustki meest, kes poleks haaranud relva, kui väikseimgi Inglise või Ameerika üksus – pataljon – või kas või paar langevarjurit – oleks saabunud me maale julgustamaks rahva ülestõusu.” Aga N. Liidu vastu ei seisnud mitte nemad, vaid Saksa sõjavägi. Meie vastupropaganda juhtlõngaks võikski saada mitte nende eesti meeste teenete mahavaikimine Eesti ees, kes järgisid rahvusliku juhtkonna kutset, vaid osundamine, et lääneliitlased olid Eesti üksi jätnud.”

Täpne eestlaste arv teadmata
Eesti sõjamuuseumi direktori asetäitja ja ajaloolase Toomas Hiio sõnul on raske öelda, kui palju eestlasi erinevates armeedes teise maailmasõja ajal võitles. "Hoolimata arvukate autorite arvukatest hinnangutest ei ole tegelikult teada, kui palju Eesti kodanikke ja elanikkevõitles punaarmee ja Saksa armee ridades. Esiteks puuduvad täielikud nimekirjad, teiseks raskendab võimalikke arvutusi asjaolu, et tuhanded mehed sattusidsaatuse tahtel mõlemasse - nii punaarmeesse kui ka Saksa armeesse," rääkis Hiio Delfile. 
 "Lisaks oli rohkem eestlasi mitmetel riigilaevadel, mis kuulusid Atlandi konvoide koosseisu. Et need olid kaubalaevad, ei olnud see otseselt sõjaväeteenistus. Eestlasi oli ka Saksa allveelaevade poolt uputatud laevadel. Pärast II maailmasõja lõppu värvati Saksamaal sõjavangis olnud endisi 20. eesti SS-diviisi sõdureid ja ohvitsere USA ja Briti sõjaväe alluvuses tegutsenud eesti valve-, ehitus- ja transpordikompaniidesse. Küllap sattus üksikuid eestlasi II maailmasõja ajal ka teiste riikide sõjavägedesse, aga need juhtumid on väga erakordsed."
 
Allikas: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ajaloolane-vahegi-rahvuslikud-ja-mehised-mehed-oleksid-voidelnud-sovettide-vastu-koos-kellega-iganes?id=63712920

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP