Noored üle Euroopa annavad hoogu globaliseerumisvastasele liikumisele. Westmonster
Pühapäeval toimunud Itaalia valimistel hääletasid noored ülekaalukalt euroskeptikute ja immigratsioonivastaste poolt.
Tervelt 44% 18 – 30 aastastest toetasid Viie Tähe Liikumist ning 13%
hääletasid EL-i vastase Liiga poolt, selgub Tecne poolt läbi viidud
uuringust. Lisaks toetas 3% noortest rahvuslikku Itaalia Vennad parteid,
mis tähendab, et kokku 60% noortest Itaalastest toetasid EL-i,
massiimmigratsiooni ja süsteemi kritiseerivaid erakondi.
Kahjuks nii see tõesti on. Esimesena hakati vaenama Marine Le Pen´i ja seda juba enne presidendivalimisi. Le Pen´ilt võeti ära saadipuutumatus Euroopa Liidu Parlamendis ja anti ta naeruväärse süüdistusega kohtu alla. Ta levitas vägivalla pilte moslemite kuritegudest, kuigi tegi seda vaid vastuseks "sallivuslaste" rünnakutele.
Nüüd tuleb siis ekspresident Nicolas Sarkozy vahistamine, väidetavalt praeguse presidendi, klobalisti psühhopaat Emmanuel Macroni tahtel, kes vajab just suurt kohtuprotsessi, et näiliselt täita oma valijatele antud lubadus muuta poliitika moraalsemaks. "Postimees: "Endine Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy võeti täna hommikul vahi alla. Allikate kohaselt tuli ekspresident jõuga ülekuulamisele toimetada."
Juurdlus on seotud Sarkozy 2007. aasta valimiskampaaniaga, mida Prantsuse meedia andmete kohaselt võidi finantseerida Liibüa toonase liidri Muammar Gaddafi rahadega.
"Õhtuleht":"Raha saatis talle väidetavalt Liibüa tollane diktaator Muammar Gaddafi. Liibüast tuli teisigi rahasüste. Sarkozy olevat saanud 50 miljonit eurot."
Tõesti, Nicolas Sarkozy (pooleldi mustlane) kohtu alla andmist, kui asi tõest nii kaugele läheb, pean ka mina seda õigeks. Sest Sarkozy kasutas oma valimikampaanias võõrriigi raha ja hiljem reetis oma sõbra Muammar Gaddafi. Sest Sarkozy oli kõige tulisem Liibüa riigi hävitamise ja Gaddafi mõrvamise pooldaja. Nii lootis ta ilmselt, et see Liibüast raha saamine ei tule enam kunagi päevakorrale. Lisaks peab ütlema veel seda, et ka Eesti maksis NATOle osa Liibüa vallutamise-pommitamise kulusid, vähemalt 77 000 eurot, ehk 12 000 000 EEK ja see on võib-olla vaid jäämäe veepealne nähtav osa.
Kuid ka siin ta eksis, sest elus on veel üks Gaddafi poeg. Juba 2011. aastal ütles poeg Saif al-Islam Gaddafi "Euronewsile": "Sarkozy peab Liibüast kampaania rahastuseks saadud raha tagasi maksma. Me finantseerisime tema kampaaniat ja meil on tõendid. Esimene asi mida me nõuame on, et see kloun annab Liibüa inimestele raha tagasi."
Tegelikult tuleks ka uurimine algatada Emmanuel Macroni võimsa valimiskampaania rahastamise kohta, ka siin võib olla mängus välismaine raha lisaks Prantuse pankadest saadud rahasüstidele. Kuidas sai praktiliselt üleriiklikult tundmatu globalist-pangandustegelane (oli lühikest aega ka majandusminister, kus ta millegi erilisega silma ei paistnud, et tuntust koguda) Macron teha niivõrd laiahaardelise valimiskampaania? Pealegi ei olnud Macroni toetamas isegi korralikku suurt parteid, mis oleks tema kampaaniat finantseerinud, vaid ainult kiirustades kokkuklopsitud rühm toetajaid, keda nimetati uhkelt parteiks.
Sellised segased lood on siis praegu Euroopa Liidu ühes juhtriigis Prantsusmaal.
Read more...
Eesti hetkepoliitika ei saa üle ega ümber ühest kaugest ja samas
lähedasest naispoliitikust, kes alles peab hakkama ennast tõestama.
Inimkond on kogu oma eksistentsi jooksul vaevelnud omaenda lolluste
käes ja alati on oodatud messiast, kes neid iseenda käest päästaks.
Prohvetid tegelevad päästjate tuleku ettekuulutamisega ja oraaklid
näitavad nende helget palet. “Meie reliikvia on Kaja Kallas!” ütleks
mässuliste pealik, visates Pirita kloostris vasakpoolse valitsuse vastu
kivipõrandat keskerakondlikeks, sotsialistlikeks ja libaisamaalisteks
kildudeks.
Kolmapäeval avaldatud uuringutulemustest selgub, et Kaja Kallast
sobivaimaks peaministriks pidavate inimeste hulk on kasvanud 25%-lt
28%-le. Tema messiaseoreooli kujundamisega tegeleb endiselt
Reformierakonnale ustav peavoolumeedia juba pikemat aega — nad teavad
juba peaaegu kindlalt, et temast saab esialgu juhtorav ja siis
peaminister. Esialgu veel Euroopas pesitsev Kaja Kallas aga loob juba
oma õukonda, alustades peasekretärist Kert Valdarust ja tagades endale
Kristen Michali toetuse või vähemalt neutraalsuse. Ta võtab juba sõna ka
sisepoliitilistel temadel — näiteks on ta öelnud, et muudaks
tervishoiusüsteemi erakindlustuse põhiseks.
Mis on siis Kaja Kallase nime kandva mütoloogilise olevuse
populaarsuse aluseks? Esimene ja lihtne põhjus on see, et ta on ilus
noor naine. Iga reklaamitöötaja ütleb, et mistahes kaupa müüb kõige
paremini just kaunitaride kaudu. Teiseks, rahvas on tüdinenud kõigist
leheveergudel ja kõnetoolidest kisavatest ennastimetlevatest
poliitikutest — aga “meie Kaja” pole selline, tal pole kohe ühtegi
plekikest kostüümil! Tema isal on küll lausa jamade koorem turjal, aga
need pole ju tütre omad, tema isa eest ei vastuta! Ta on ka naine, ja
nendelt oodatakse ikka pisut alalhoidlikumat ja tasakaalukamat
poliitikat, mida aktsiisitõusudest ja muudest rumalustest väsinud rahvas
väga ootab.
Kristiina Ojuland aga osundas kord saates “Otse kümnesse” sellele, et
Kaja Kallase poliitiline karjäär on kulgenud väga turvalist teed pidi —
ta pole kordagi olnud vastutavatel ametikohtadel, Euroopa-asjadest
lihtinimesed suurt midagi ei jaga ja pealegi on tema selja taga on suure
poliitilise kogemusega isa. Esialgu võib Kaja Kallast ka peaministrina
saata suur populaarsus, kuid põrkudes kokku Eesti muredega ja neid
sageli sunnitult ebapopulaarselt lahendades hakkab see varsti murenema.
Aga mõistagi on Reformierakonna tugevuseks väga võimas
propagandaaparaat, mis räägib ka musta valgeks — näiteks usub Taavi
Rõivas siiani, et tema oli Eesti parim peaminister läbi ajaloo ja tema
mahavõtmine koos erakonna varumeeste pingile suunamisega on kellegi
pahatahtlikkusest tingitud eksitus.
Kaja Kallas võib kogu oma praeguse populaarsuse juures libastuda
samamoodi nagu kord meedia kaudu kogu Eesti rahva “emaks” kujundatud
Marina Kaljurand ja temast võib saada ka selline ühiskonna lõhestaja,
nagu seda on praegune president Kersti Kaljulaid. Osa poliitikuid on
hoiatanud, et kõrgema võimu koondumine naiste kätte võib viia samasuguse
feministliku ühiskonna tekkeni, nagu see on Rootsis, kus
sooneutraalsus, meessoo mahategemine, poliitkorrektsus (naised soovivad
meestest vähem, et keegi kellelegi halvasti ütleks, kuigi ka ise
“bitšivad” sageli) ja liigne liberaalsus kõikvõimalike sisserändajate
vastu on ühiskonnas demokraatia iseenda paroodiaks muutnud. Ei kujuta
tõesti ette Eestit, kus Kaljulaid on president, Kallas peaminister,
Mikko, Alender, Pilvre, Oviir ja Pakosta ministrid.
Eesti Rahvusringhääling näitab eestlastele lääne narratiivi
esitavaid dokumentaalfilme, kuidas jõhker Süüria president Bashar
al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, kuid kui sageli räägib Eesti
meedia vahhabismi kantsist Saudi Araabiast, kes on meie suurima liitlase
liitlane, küsib Objektiivi toimetus.
Vladimir Putin, Bashar al-Assad, Kim Chŏng-un…
Need on eestlastele vast tuntuimad autoritaarsed valitsejad või
diktaatorid. Lääne peavoolumeedias on nad läbinisti negatiivsed
kangelased, eriti muidugi Putin, kelles nähakse peamist läänevastast
mängurit. Kui neile kehtestatakse järjekordsed sanktsioonid või kui
“vaba maailma liider” Ameerika Ühendriigid nende suhtes muid samme
astub, võtavad paljud inimesed selle rahulolevalt teadmiseks või elavad
koguni siiralt kaasa.
Ametliku retoorika kohaselt on ülal nimetatud diktaatorid pahad
seepärast, et nad ei võimalda oma rahvale demokraatiat ja suisa tapavad
oma kodanikke. Pealegi käituvad nad jultunult rahvusvahelise kogukonna
palge ees – Putin õõnestab lääneriikides häbitult liberaalset
demokraatiat, Bashar al-Assad kasutab omaenda rahuarmastavate kodanike
vastu keemiarelva ja Kim Chŏng-un ehitab raketti, mis peab olema
võimeline Ameerikas surma külvama.
Kui sageli räägib Eesti meedia Saudi Araabiast? Kindlasti palju
vähem, kui näiteks Süüriast, kus põrkuvad erinevate geopoliitiliste
mängijate huvid ja kus on vastamisi USA ja Venemaa. Millist kaasaelamist
võimaldab see, kui USA tõmbab selles riigis maha punase joone ja
pommitab neid, kes sellest üle astuvad! Seetõttu tuleb vaid tervitada
orientalist Vladimir Sazonoviartiklit Postimehes, milles ta kirjutab Saudi Araabia piiramatu võimuga kuningas Salmanist järgmist:
“Sisuliselt on Salman absoluutne despoot,
riigi poliitiline ja usuline juht, kelle võim on peaaegu piiramatu ja
kes võib teha mida tahab. Tegemist on jõhkra valitsejaga, kelle võimule
tulekuga on riigis märgatavalt kasvanud surmanuhtluste arv, leidnud aset
šiiitide jt. usuliste rühmituste tagakiusamine. Salman on samuti jõhker
suhtluses opositsiooniga, mida ta surub maha julmal moel – näiteks
2015. aastal kinnitas ta apellatsioonikohus otsuse, et kahekümneaastane
Ali Mohammed Baqir al-Nimr peab olema hukatud ristilöömise läbi vaid
selle eest, et ta osales 2012 demonstratsioonis nn Araabia kevade raames
Saudide režiimi vastu, siin ei lugenud ka see asjaolu, et siis oli ta
veel alles alaealine.
Saudi Araabia on sekkunud ka teiste
riikide asjadesse (nt Jeemeni ja Süüria kodusõtta), importinud
radikaalset džihadismi ja toetanud terrorismi, mh olles al-Qaeda rajaja
Osama bin Ladeni kodumaa. Kõik see teeb Saudi Araabia valitsusest ühe
kõige hullema inimvastase režiimi.”
Kindlasti ei kuule me ettenähtavas tulevikus demokraatia
eksportimisest Saudi Araabiasse või muudest sõjalis-diplomaatilistest
sammudest, et sundida seda ranget islamiriiki – vahhabismi allikat –
järgima inimõigusi ja muid läänelikke väärtusi. Muinasjutuliselt rikas
naftariik Saudi Araabia on USA liitlane (ja seega Eesti liitlase
liitlane), kelle valitseja kohta võiks vist kasutada lauset, mis on
lendu lastud mitmete Ladina-Ameerika diktaatorite kohta: “Ta on küll
lurjus, aga ta on meie lurjus”. Selle asemel võime lähitulevikus olla
hoopis tunnistajaks USA (ja Saudi Araabia) katsetele midagi šiiitliku
Iraaniga ette võtta. Nagu kirjutab Kaarel Kressa lugemist väärivas EPLi artiklis,
“Iraani-vastaseid lääne pistrikke ei huvita saudide pahateod. … Jah,
Iraani valitsus on üsna julm ja ebademokraatlik, aga saudid on sellega
võrreldes täiesti keskajas.”
Eestlastele näitab aga Eesti Televisioon dokumentaalfilme sellest,
kuidas jõhker al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, või vahelduseks
kasvõi Putinit ülistavaid laulukesi,
et demonstreerida Venemaa autoritaarse valitseja isikukultuse
naeruväärsust. Rahvusringhääling on muutunud varjamatult riiklikuks
propagandatalituseks, mis taasesitab lääne peavoolu narratiivi ning kus
head ja pahad on need, kes on seda ka lääne peavoolu poliitikas ja
meedias.
Aga näib, et üha rohkem on neid, kelle jaoks on sedalaadi ühekülgne
“kommunikatsioon” läbinähtav või lihtsalt tüütuks muutunud. Postimehe
kolumnist Karmo Tüür ei jõua ära imestada, miks täiesti
normaalsete eestimeelsete inimeste, kes “muidu on igati tegusad ja
patriootilised ja puha”, suust kuuleb järjest rohkem seisukohta, et
misasja see Ameerika jaurab Venemaa kallal ning miks me ikka peame ise
Moskvat ärritama. “Praeguses Euroopas ja laiemalt läänelikus
tsivilisatsioonis peavooluks olev liberaalne demokraatia oma
sõnavabaduse ja inimõiguste tagaajamisega toob seega vältimatult kaasa
konservatiivse vastuhaku,” kirjutab Tüür ja lisab, et Venemaal on õnnestunud päris efektselt luua illusioon endast kui alternatiivist läänelikule peavoolule.
Paraku ei ole küsimus üldse selles, kas Venemaa kujutab endast mingit
alternatiivi läänele (erinevalt läänest ei levita tänapäeva Venemaa
enam mingit universaalset ideoloogiat). Nagu portaal Objektiiv on kogu
oma senise tegutsemisaja jooksul väsimatult rõhutanud, ei ole see
niinimetatud lääne liberaalne demokraatia ammu enam ei liberaalne ega
demokraatia. Tegemist on vaid propagandistliku narratiiviga, mida
ketravad lääne poliitikud mehkeldavad samal ajal geopoliitilistest või
muudest huvidest lähtudes küüniliselt nende autoritaarsete valitsejate
ja režiimidega, kes neile sobivad ja kellest neil on mingit kasu.
Miks peaks aga olema Eesti rahvuslikes huvides andumine võõrastele
geopoliitilistele huvidele ning klähviva puudli rolli etendamine?
Päisefotol: Saudi Araabia kuningas Salman annab USA presidendile Donald Trumpile auraha. Foto: Scanpix
„Ei ole midagi solvavamat naise väärikusele kui feminism, mis on sisuliselt naise alandamine ja temalt väärikuse ja väärtuse võtmine naisena.“ * Einar Laigna *
Teisipäeva hommikul kogunesid 11 eesti keele õpetajat multikultuursete
koolide (MuKK) võrgustiku koolidest Pärnu Tammsaare kooli.
MuKK loodi 1,5 aastat tagasi ja sellesse kuulub kuus kooli Tallinnast,
Tartust, Valgast ja Pärnust. Muu hulgas toetab MuKK- võrgustik õpetajate
professionaalset arengut ja korraldab kogemuspäevi.
Esimene
niisugune kogemuste päev toimuski Tammsaare koolis. Külastati eri
kooliastmetes eesti keele kui teise keele ja keelekümblusklassides eesti
keele kui emakeele tunde, jagati mõtteid ümarlauas ja vahetati
kogemusi.
Järgmine MuKK-võrgustiku kogemuste päev toimub inglise keele õpetajatele 5. aprillil Tallinna Sakala gümnaasiumis.
Tammsaare koolis käis külas ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps,
kes rääkis haridusministeeriumi põhisuundadest, vastas küsimustele, mis
puudutasid õpetajate vanust ja nappust, õpetajate ootepensioni, õppekava
muutusi.
Haridusminister jagas kooli muret õpetajate ümberõppe pärast ja emana vahetas oma kogemusi arenguvestlustelt ja koolivormiga.
Varem seondus rahvavaenlaste järjekindel otsimine ikka Nõukogude
võimuga, nüüd aga on see ka Lääne liberaalse ühiskonna pärusmaaks saanud
— väidetavalt olevat eestlased juba rassistlikud ka teiste eurooplaste
vastu, nagu väidab üks inimene Delfis.
Helen Eelrand kirjutab oma loos “Alguses on „neegritel” Eestis põnev,
aga paar kuud hiljem…” sellest, kuidas Eestis vihatavat ka “valgeid
neegreid” ehk eurooplastest tudengeid, keda samuti tõrjutavat. “Eesti
Päevalehe eilne lugu „Välismaalt Eestisse tööle tulnud otsivad inglise
keelt oskavaid perearste tikutulega taga” ei üllatanud mind. Võõraid ei
oota siin keegi. Aga alguses nad seda veel ei tea,” alustab ta.
Mulle tuleb küll kõigepealt meelde nädala eest ETV saates “Meie
inimesed” tutvustatud Nepalist Eestisse kolinud restoranipidaja Kaptan,
kes väitis, et pole Eestis kunagi (!) kohanud halvustavat suhtumist
endasse.
Peavoolumeedia aga kubiseb odavatest paskvillidest, kus keegi
eestlastest väidab, et keegi välismaalastest olevat jällegi rassistlike
rünnakute ohvriks langenud. Tavaliselt jutustavad neid lugusid
vahendajad, väga harva “ohvrid” ise.
Ma ei väidagi, et Eestis pole rassismi. Ma ei lükka ümber ka seda, et
võõrastesse suhtutakse umbusuga. Ühest küljest ongi eestlased esialgu
kõigi vastu umbusklikud — sajandite poliitiliste tuulte tallermaal ja
põhjamaise kliimas ei sünnigi avatud ja temperamentseid inimesi.
Me pole harjunud külalislahked olema, sest isegi üks ilus-kurb laul
ütleb: “Tulega, mõõgaga, tuli võõras mees, valu lõi, muret tõi, võõrast
leiba sõi…” Viimaste aastate surve võõraste vastuvõtmiseks ning kohustus
kõike uut ja võõrapärast armastada on vastumeelsust ja eraldumissoovi
veelgi suurendanud.
Ega ka Helen Eelrandi eelarvamustest ja omarahvavihast kubisev
kirjutis olukorda paremaks ei tee, sest temagi leiab, et süüdi on pigem
inglise keelt täiuslikult mitteoskavad perearstid (kellel pole seda seni
vaja läinud). Kust tuleb võõraarmastuse kõrvale selline viha oma rahva
vastu?
Väga harva on mingis asjas vaid üks süüdlane. Enamasti on pisut süüd
ka neil, kes väidavad end ohvrid olevat. Eestlaste “rassismis” on
süüdlasi palju: mitu Eesti valitsust, agressiivsed “sallivuslased”,
multikultuursuse ideoloogiline pealetung, Euroopa Liidu
ähvardav-süüdistav surve, võõraste kohustusliku armastamise
pealesurumine, kõigi eestlaste tembeldamine rassistideks ja nii edasi.
Ahjaa, päris mitu eestlast ongi tõelised rassistid. Üks olevat kuskil
Tartu kandis, teist nähti pealinnas. Ülejäänud on riiklikult
“rassistideks” kasvatatud.
Olge ometi kord ausad, mitteaustatud sallivuslased, Euroopa
pagulaspoliitikale kaasakiitjad, eestlaste sildistajad ja kõik teised
antifaad — just teie käitumine, milles on sees kõik eelloetletud
momendid, on eestlased võõrapõlgajateks teinud! Ei Eesti riik ega
Euroopa Liit pole kunagi lihtkodanikega ei pagulaspoliitikat ega
sisserännet läbi arutanud, see on alati kohustuseks tehtud — see, et
inimesed seepeale vastumeelsust üles näitavad, on pigem loomulik kui
üllatav, pigem inimlik kui rassistlik.
Ja ega võõradki just alati kõige lugupidavamalt käitu. Üldine reegel
on siiski see, et võõras püüab põlisrahvaga kohaneda, mitte vastupidi.
Meie riiklik poliitika aga nõuab kohalikelt enamat kui külalistelt.
Külalislahkus algab siiski külalise käitumisest. Miks peavad
mosleminaised meie tänavatel rättidega käima? Jah, see on nende tava,
aga kui nad tulid siia euroopalikust maailmast osa saama, siis püüdku
pisutki meie moodi olla. Aga ei, nad justkui rõhutavad seda, mida
põlisrahvale samas natsionalismina ette heidetakse.
Mina olen tõesti üks neist inimestest, kes on võõraste suhtes
umbusklik ja tõrjuv ning nii ka käitub. Ma pole alati selline olnud ja
selliseks pole mind kujundanud ei Ku Kux Klan ega Adolf Hitler, pigem
ikka sallivusinkvisiitorid Kari Käsper, Jaak Urmet, Evelin Võigemast,
sotsid, aga ka “head külalised”, nagu neegrid Kevin Zibilamene ja Edmond
Otang Eboti ning süürlased Samer Khtab ja Kovan Mohammad, oma roll on
ka Merkelil ja Junckeril. Selle “sallivusliku” rea tehtut peavadki
kahjuks meie külalised helpima. Ja ma tõesti ei soovi oma maa mattumist
võõraste alla. Mea culpa!
Kust siis tulevad Eesti “rassistid”? Nad on kohustusliku sallivuse ja armastuse lapsed!
Palun selle kirjatüki lugemisel jätta kõrvale isiklikud sümpaatiad või antipaatiad ning keskenduda faktidele ja seisukohtadele.
Usun, et paljud meist on läbi elanud mõne harukordse sündmuse ning
kui sündmus ise on möödanik, hakkame vaikselt mõtlema, mida tundsime,
kuulsime või läbi elasime. Täpselt samasugune olukord tabas mind, kui
Oleg ja Andres Sõnajalg palusid mind Tartu halduskohtu Jõhvi kohtumajja
tunnistajaks.
Teema oli õiguslikust seisukohast vaadatuna lihtne. Nimelt andis riik
vendadele loa rajada Aidu vanadele kaevandusaladele tuulepark.
Hoonestusõiguse avaliku enampakkumise korraldas Lüganuse vald
korrektselt ja hoonestusõiguse omandas vendadele Sõnajalgadele kuuluv
äriühing. Loomulikult väljastas kohalik omavalitsus seaduslikud
ehitusload ja tuulepargi rajamist võidi alustada.
Poolteist aastat hiljem leidis kaitseministeerium, kes oli mitmel
korral nimetatud tuulepargi rajamise heaks kiitnud, et tegemist on
olukorraga, kus paigaldatavad generaatorid segavad riigikaitselise
objekti ehk siis Kellavere radari tööd, ja tegi Ida-Viru maavanemale
ettepaneku algatada teenistuslik järelevalve. Loomulikult, kui juba
kaitseministeerium käsib, siis leidis maavalitsus põhjusi, et
vaidlustada ehituslubade seaduslikkus, ning palus kohtul tuulepargi
rajamine seisma panna.
Kehtiv seadus sätestab, et kohaliku omavalitsuse haldusakti peale,
mis on ehituslubade väljastamise aluseks, tohib vaide esitada ainult
kolmekümne päeva jooksul haldusakti väljaandmise kuupäevast alates.
Möödunud oli aga poolteist aastat.
Ida-Viru maavalitsuse endised ametnikud kinnitasid kohtus, et ei
teadnud midagi ehitustegevusest Aidu tuulepargis ega ka sellest, et
Lüganuse vald oli ehitusload väljastanud. Seda vaatamata sellele, et
ajakirjandus oli korduvalt kajastanud ehitustegevuse algust. Samuti oli
teema mitmel korral läbi käinud Ida-Viru maavalitsuse nõupidamistel. Ja
nüüd äkki tabas kõiki asjasse puutuvaid endisi maavalitsuse ametnikke
ühel hetkel Aidu tuulepargi asjus mälukaotus.
Andres Sõnajalg teadis, et olin käinud pärast seda, kui nad oli
ehitusega algust teinud, Ida-Viru maavalitsuses rääkimas oma projektide
asjaoludest, ja tundis huvi, kas ka Aidu tuulepargi tegevus tuli nendel
kohtumistel jutuks. Loomulikult tuli. Ma käisin 12. veebruaril 2016.
aastal Ida-Viru maavalitsuses koos oma hea äripartneri Hans Teiviga,
keda saarlased teavad kui pikaajalist Saare maavanema kohusetäitjat.
Meil oli kohtumine Ida-Viru maasekretäri Eve Eastiga, kellega
arutasime nii tuuleenergia arengut üleüldse kui ka Ida- Virumaaga
seonduvaid probleeme. Ma väitsin, et kogu jutt tuulegeneraatorite
kahjustavast mõjust Kellavere radarile on kunstlikult tekitatud müüt,
sest vabariigi valitsus pani avalikule enampakkumisele Tootsi tuulepargi
hoonestusõiguse ajal, mil kõikide teiste tuuleparkide arendustegevused
samas piirkonnas oli kaitseministeerium keelanud.
Teadsin, et riik üritas sekkuda Lüganuse valla toimingutesse, millega
nõudis hoonestusõiguse avaliku pakkumise tulemuste tühistamist. See
teema erutas mind eriliselt, sest just Aidu tuulepargi vahetus läheduses
oli kaitseministeerium keelanud Varja tuulepargi arenduse, kuigi
eelnevas menetlusprotsessis olid nad kõik kooskõlastused andnud.
Ma rääkisin ja näitasin isiklikult maasekretärile Aidu tuuleparki
puudutavaid dokumente. Isegi kui oletada, et enne ei teadnud ta sellest
tuulepargist midagi, siis minu käest sai ta teada, et Aidu tuulepargi
rajamiseks on väljastatud ehitusload ja ehitustegevus käib täie hooga.
Nüüd kohtu ukse taga oodates kohtasin ma uuesti Eve Easti, kes oli
kutsutud riigipoolseks tunnistajaks ja loomulikult sai võimaluse
kohtusaalis esineda. Kui ma meenutasin meie kohtumisel räägitut, siis
minu hämminguks väitis ta, et ei mäleta meie kohtumist üldse.
Tol kohtumisel oli ta seisukohal, et vendade Sõnajalgade plaan rajada
Ida-Virumaale tuulegeneraatorite labade tootmise tehas on utoopiline,
sest Ida-Virumaal ei ole inimesi, kes sellega hakkama saaks. Ka vennad
Sõnajalad on ülbed ja vastikud tegelased, kes maavalitsuses käies
nõuavad oma õigust ja suhtlevad ametnikega ebaviisakalt. Olekski parem,
kui neid siin Ida-Virumaal rohkem ei nähtaks.
Kui üritasin Eve Eastile meie kohtumist siiski meelde tuletada,
nõudis ta, et jääksime sündsuse piiridesse ning ei läheks isiklikuks.
Selline suhtumine hakkas mu hinges idanema. Ärgem mingem isiklikuks!
Aga see riigipoolne ülekohus ongi ju minule ning Andres ja Oleg
Sõnajalale täiesti isiklik asi. Me ei saagi enam isiklikumaks minna,
sest tegemist ongi meie isiklike asjadega. Me oleme investeerinud
seaduslikesse ja legaalsetesse ettevõtmistesse oma isiklikku raha, oleme
kulutanud meeletult aega ja tervist! Erinevalt ametnikust, kes läheb
pärast tööpäeva rahuliku südamega koju ja saab palgapäeval oma
pangaarvele meie käest maksudena kokkukogutud raha. Temale ei ole selles
tõesti midagi isiklikku,
aga meile on!
Istusin päev otsa kohtu istungisaali ukse taga ja lihtsalt ootasin.
Ei kohtunik ega ka riik ei tahtnud teada tõde, vaatamata korduvatele
vastaspoole nõudmistele mind tunnistajapinki kutsuda.
Kas mitte sellepärast ei saanud ma rääkida tõtt, et tõe ilmsikstulek võiks mõnele ametnikule muutuda isiklikuks draamaks?
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300 grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga kallis minu jaoks...": vastas mutike. See äratas minu tähelepanu. Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja 20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks, kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis arve metallrahas.
Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina - 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab. Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P….E, ORAVAD,SOTSID ja KESIKUD!!!"
Lugesin seda ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!
Rootsis süüdistatakse 65. aastast naist viha õhutamises grupi elanike vastu. Ta kirjutas mitmel pool, te sisseränne viib Rootsi IQ madalale tesemele, SIIN.
Kui see jätkub ka edaspidi, saavutab Rootsi luure kuldkala taseme, kirjutas ta Facebookis. Need kommentaarid olid suunutud põhiliselt moslemite vastu. Samuti kutsus ta lõpetama sisserände kuritarvitamist.
Prokurör Lisa Hedberg ütles Rootsi Raadiole, et uuringud ja kontroll on tõestanud vaenu õhutamist teatud inimrühmade vastu. Sellistel seisukohtadel pidid sageli olema just vanemad rootslased. Nüüd on see naine toodud ringkonnakohtusse ja tal seisab ees kohtuprotsess, kus ta on asetatud vastamisi vihase grupi immigrantidega. Muidugi naine eitab oma "kuritegusid".
USA õhujõudude kindral John E. Hyten esines eile senati ees
murettekitava avaldusega – Ühendriikidel ei ole Venemaa ja Hiina
arendatavate hüpersooniliste relvade vastu kaitset.
Kuigi
hüpersoonilised ehk mitmekordsel helikiirusel liikuvad relvad on
endiselt suuresti veel arendamisjärgus, on Hiina ja Venemaa sellel
rindel jõudsalt edenenud.
Hiina
katsetas eelmise aasta novembris hüpersoonilist liugurit, Venemaa viis
aga läbi hüpersoonilise relva katsetuse vaid mõni nädal pärast seda, kui
Vladimir Putin kiitles märtsi alguses «võitmatu» hüpersoonilise raketi
olemasoluga.
«Nii
Hiina kui Venemaa arendavad agressiivselt hüpersoonilist võimekust,»
sõnas strateegilise kaitsekeskuse komandör Hyten eile Senati
relvajõudude kuulamisel. «Me oleme näinud nende vahendite katsetusi.»
Küsimusele, milline on Ühendriikide kaitse nende relvade vastu, vastas kindral, et selleks on USA heidutusvõimekus.
«Meil ei ole kaitsemehhanismi, mis keelaks selliste relvade kasutamist meie vastu,» tunnistas Hyten.
Kindrali
sõnul oleks Ühendriikide ainus kaitse tuumalöögiga ähvardamine,
täpsustades, et peamiseks kaitsevahendiks oleks madalama laenguga
allveelaevadele paigutatud tuumarelvad.
Hytel lisas, et USA peab arendama ka oma jälgimisvõimekust. Praegu tuvastatakse mandritevahelisi rakette peamiselt Maa orbiidil asuvate satelliitide abil.
Hüpersoonilised
relvad suudavad aga mandritevaheliste rakettide kaitsemehhanismidest
mööda manööverdada ja tabada Mach-5 kiirusel liikudes sihtmärki vaid
mõned minutit peale välja tulistamist.
Ühenduse RAND raporti kohaselt jõuavad hüpersoonilised relvad lahinguvalmidusse järgmise kümne aasta jooksul.
Allikas. https://maailm.postimees.ee/4445781/usa-meil-ei-ole-kaitset-venemaa-uute-relvade-vastu
______________
"Ilmselt pole ma ainus, kes tunneb end petetuna. Kogu aeg on meile sisendatud, et Eesti on NATO vihmavarju all kaitstud paremini kui kunagi varem, aga nüüd siis selline jutt... Et nagu mis mõttes ei ole kaitset?! Miks me siis üldse USA globalistlikes vallutussõdades oleme osalenud, aidates Afganisataani, Iraagi ja Liibüa sodiks peksta, pigistades "liitlaste" poolsete räigete rahvusvahelise õiguse rikkumiste suhtes pidevalt silma kinni ja isegi õigustades neid ning olles õhinal valmis ka Süüria vägistamisele kaasa aitama? Lihtsalt niisama lõbu pärast või?"
Varro Vooglaid, Facebook
„IME LÄBI PÄÄSENUTEST“
Kauaaegne Maailma Juudi Kongressi president Nahum Goldmann kirjutas oma raamatus „Juudi paradoks“ järgmist: „1945. aastal oli koonduslaagreis 600 000 ellujäänud juuti, keda ükski maa ei tahtnud vastu võtta.“ 1990. aastate lõpul käivitasid sionistlikud organisatsioonid järjekordse väljapressimiskampaania. Peale seda, kui oli USA valitsuse kaasabil edukalt lõppenud Šveitsi pankade vastane kampaania (mille käigus pidi Šveitsi valitsus vastu võtma holokausti eitamist kriminaliseeriva seaduse), sest juutide isu oli piiritu ja sionistlikele organisatsioonidele ei suutnud pangad niipalju maksta kui USA sionistlikud organisatsioonid nõudsid.
Uue väljapressimiskampaaniaga hakati Saksa tööstureilt nõudma kahjutasu maksmist juutidele, kes töötasid sõja ajal sakslastele kuulunud tehastes. Conference on Jewish Material Claims Against Germany esindaja Eva Schweitzer kirjutas ajalehes „Der Tagesspiegel“ 6. märtsil 2000, et sõja elasid üle ligikaudu 700 000 orjatööl kasutatud juuti. Kummaline, et nii palju juute suutis säilitada elu, kui natsid korraldasid oma „lõpplahenduse“ järgi süstemaatilist gaasitamist! Kas eelpool tsiteeritud tunnistustes ei peitugi tõeline juudi paradoks?
Maailma tuntuim holokausti-propagandist, kes kasseeris iga oma loengu eest sisse 25 000 dollarit, endine koonduslaagri vang ja Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel (1928-2016) kirjutas, et tal jäi 1945. aastal surmalaagris Auschwitzis haigeks jalg. 10-aastane haige jalaga poiss oleks vastavalt „lõpplahendusele“ pidanud sattuma ju gaasikambrisse. Mida tegi aga „natslikest timukatest“ laagripersonal? Haige jalaga poiss saadeti hoopis haiglasse ja raviti seal terveks. See ei takistanud tal 1958. aastal ilmunud autobiograafilises raamatus „The Night“ kirjeldamast, kuidas natsid tema silme all olid heitnud imikuid tulle ja lükanud täiskasvanud juute teise suuremasse tulekoldesse, kus nad tunde (!) leekides vaevlesid ja millest tema koos isaga vaid ime läbi pääses!
Kõrges vanuses surnud, Läänes tuntud natsikütt Simon Wiesenthal (1908-2005) kirjeldas 1948. ja 1967. aastal trükist tulnud elulugudes, kuidas ta arreteeritud vastupanuvõitlejana Auschwitzis vangistuses viibinuna püüdis 15. juunil 1944 enesetappu sooritada, lõigates läbi käeveenid. „Sadistlikud“ SS-arstid saatsid ta surralaskmise asemel hoopis laagri haiglasse, kus teda toideti kahekordsete toiduportsudega ja raviti terveks. Pärast haiglast vabanemist viibis Wiesenthal veel paljudes laagrites, kokku oma vangistuse jooksul koguni 11-s „hävituslaagris“, sellest mitu korda „surmalaagris“ Auschwitzis. 5. mail 1945 vabanes Wiesenthal ameeriklaste poolt vabastatud Mauthausenist, kus „totaalsele hävitamisele“ kuulunutest viibis „Encyclopaedia Judaica“ andmeil vabastamise hetkel 212 000 (!) vangi. 1946. aastal Austria juudilehes „Der Neue Weg“ kirja pandud juudirasvast seebilugude (mis tänaseks on ka sionistide poolt väljamõeldiseks kuulutatud) autor Simon Wiesenthal väitis veel 1983. aastal tõsimeeli, et oli üks 34 vangist, kes Mauthausenis ellu jäid.
Olen oma raamatus „Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale“ ära toonud kümneid taolisi holokaustiteooriat kinnitavaid valesid, millel „ohvrirahva“ kallal korraldatud holokaust tänaseni püsti seisab. Kuna holokaustis kahtlemine on paljudes Lääne riikides kriminaliseeritud, ei juleta reeglina seda ajaloolist sündmust uurida. Seega lepitakse vastu vaidlemata laialtlevitatud valega, nagu oleksid natsid Teise maailmasõja ajal tapnud 6 miljonit juuti.
KATSED TUVASTADA HOLOKAUSTIS HUKKUNUTE TÕEPÄRANE ARV
Saksamaal tegutseb Arolseni eri-perekonnaarhiiv, mille 1993. aasta 1. jaanuari andmed on publitseeritud kogumikus „Dissecting the Holocaust“. Seal äratoodud, suuremas 14 laagris ja ühes juudigetos surnud 296 081 isiku kohta on andmestik olemas: Auschwitzi – 60 056, Buchenwaldi – 20 687, Majdaneki (Lublin) – 8 831, Stutthofi – 12 634 jne hukkunu kohta. Loomulikult ei pretendeeri Arolseni andmestik kõigis laagreis ja getodes hukkunud juutide kohta, kuna seal puuduvad ka Poolas olnud laagrid, v a Auschwitzi ja enamik juudigetode ohvrite info.
Kuigi holokaustis hukkunud 6 miljoni juudi dogmas kahtlemine on paljudes Euroopa riikides kriminaliseeritud ja Saksamaal ning Austrias heidetakse revisioniste selle eest ka vanglaisse, on ikka leidunud ajaloolise tõe eest seisvaid ajaloolasi ja uurijaid, kes oma teostes püüavad avaldada tõele vastavaid andmeid. 1993. aastal Baselis ilmunud raamatu „Holokausti pettus“ (saksa k „Holocaust – Schwindel“) pedagoogist autor Jürgen Graf mõisteti Šveitsis holokausti eitamise eest tagasiulatuvalt (juudiorganisatsioonide survel vastu võetud seaduse järgi) 1,5 aastaks vanglasse. Kuid ta ei jäänud kohtuotsuse täideviimist ootama, vaid põgenes Venemaale, kus sai poliitilise varjupaiga. Moskva arhiivis (vene k Gosudarstvennõi Arhiv Russkoj Federatzii) tublit uurimistööd tehes leidis Jürgen Graf uusi dokumente Auschwitzi kohta, mis puudutasid 1941. aasta augustist kuni 1943. aasta detsembrini selles laagris hukkunuid – kokku ca 74 000 nime.
Kuna Reich-i suurima töö- ja trantsiitlaagri Auschwitz-Birkenau kohta usaldusväärne kõikehõlmav dokumentatsioon tänini puudub, on ka revisionistlikud uurijad sunnitud tegema kaudseid arvestusi selles laagris haiguste, nälja, raske töö, piinamiste, hukkamiste, enesetappude ja vähesel määral ka meditsiiniliste eksperimentide tagajärjel hukkunute kohta. Nende arvestuste järgi võis selles hiiglasliku tööstuskompleksiga laagris nelja aasta jooksul hukkuda 100 000– 170 000 paljudest rahvustest vangi, neist 80–90 protsenti juute.
Reich-i tööjõu eest vastutava WVHA (saksa k Wirtschaftsverwaltungshauptamt) ülem SS-kindral Oswald Pohl, kes Nürnbergis surma mõisteti, tegi oma šefile Heinrich Himmlerile ettekande, millest nähtub, et 1. juulist 1942 kuni 30. juunini 1943 suri kõigis koonduslaagreis kokku 110 812 kinnipeetavat. Eriti ohvriterohke aeg oli 1942. aasta suvi ja sügis, kui vange ja isegi SS-lastest valvepersonali suri massiliselt tähnilise tüüfuse tagajärjel. Auschwitz-Birkenau harulaagris olevat iga päev surnud ligikaudu 300 inimest. Selles laagris, kus viibisid ka tööks kõlbmatud vangid, vanurid ja haiged, võis kogu sõja vältel hukkuda revisionistide arvates 100 000–120 000 vangi. Seetõttu sai see laager külge surmalaagri nime. Kuna paljudes laagrites (nagu ka Soome armees Jätkusõja ajal) kasutati nakkushaigusi levitavate täide tõrjeks gaasi Zyklon-B, siis levisid vangide hulgas kuuldused, et seda gaasi kasutati vangide surmamiseks. See kuulujutt sai „Nürnbergi tõeks“, kuigi ainsatki seadeldist, kus vange gaasitati ja seejärel kremeeriti (nn gaasiahju) ei ole säilinud. Nagu pole olemas ainsatki skeemi ega joonist, mis selgitaks selle salapärase agregaadi töötamise viisi, kuidas kohe peale gaasitamist muudeti see „gaasiahi“ krematooriumiks jne.
Kuna koonduslaagrite vange pidas natslik riik väärtuslikuks tööjõuks, mida rindele sõdima võetud vabrikutööliste tõttu Saksamaal nappis, siis saatis SS laagrivalitsuse ülem 28. detsembril 1942 Auschwitzi ja teistesse laagritesse direktiivi, milles kritiseeri teravalt nakkushaiguste tagajärjel suurt suremust. SS ametkonna ülema Heinrich Himmleri poolt anti vali käsk, et „laagrite arstid peavad kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et vähendada surmajuhtumite arvu laagreis “.
Kuigi holokausti-entusiastid püüavad seda mitte tunnistada, teatas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK), et pärast liitlasvägede sissetungi Saksamaale seal alanud kaose ja terroristlike õhurünnakute tagajärjel halvenes märgatavalt koonduslaagreis olnud vangide olukord. Kuna suurte koonduslaagrite juures olid sõjavarustust tootvad tehased, mille tööjõuks vange kasutati, langesid ka laagrid Briti-USA lennuväe rünnakute alla, kus hukkus tuhandete kaupa ka vange. Mitmed tuhanded surid (raudteede ja maanteede hävitamise tõttu, mistõttu ei suudetud laagreisse toitu ja ravimeid toimetada) nälja ja haiguste tagajärjel, millest teavitas RPRK-d 1. veebruaril 1945 Saksa valitsus. Natsid palusid abi vangide elus hoidmiseks: „Edaspidi loodame Punase Risti peale, samuti on ühel teie töötajal võimalus viibida igas laagris.“ Kahe viimase sõja-aasta jooksul abistas Punane Rist nii toiduainete kui ravimitega kõiki koonduslaagreid. Pärast sõda avaldatud raportist selgub, et „alates 1943. aasta sügisest kuni 1945. aasta maini saatis RPRK Saksa laagreisse 4500 tonni toitu ehk 1 112 000 abipakki “.
1983. aastal ilmus saksa päritolu ameeriklase Walter Sanningi raamat „Die Auflösung“, milles püüti Teises maailmasõjas hukkunud juutide arv tõele võimalikult lähedaselt kindlaks teha. Uurija tugines oma otsingutes mitme Poola (kus elas enne Teist maailmasõda 3,5 miljonit juuti) rahvaloenduse andmetele, kusjuures on põhimõtteliselt kasutatud vaid juutide ja liitlasriikide statistilisi andmeid. Sanningi arvestuste järgi võis Reich-i poolt okupeeritud Euroopa riikides hukkuda kokku umbes 300 000 juudi rahvusest isikut. Koos NSV Liidu territooriumil „loojakarja läinutega“ võis see arv ulatuda poole miljonini. Enamik revisionistlikke uurijaid tunnistab, et Teise maailmasõja ajal Euroopas hukkunud juutide arv võib ulatuda kõige rohkem miljonini, enam levinud hinnanguks on siiski – 600 000–800 000 ohvrit.
Kasutatud kirjandus:
Madisson, Tiit. Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale. Lihula, 2006.
Graf, Jürgen. Velikaja lož XX veka. Sankt-Peterburg, 1997.
Graf, Jürgen. Holokaust luubi all. Pärnu, 2001.
Sel nädalal toimusid Riigikoogu juhatuse valimised, kus üheks esimehe kandidaadiks oli Henn Põlluaas, kellega tegime ka sel puhul intervjuu. Head vaatamist!
Globalistide seis on hapu – Euroopas kogub vääramatult jõudu
vastuseis sellele, milliseks Euroopa Liit on tänaseks kujunenud. Ja seda
kõike on üha raskem tembeldada Putini mõjutustegevuseks. “Euroopa
projekti” päästmiseks tuleks demokraatlikud valimised ära keelata, kuni
rahvas on rahunenud ja “haigus” välja ravitud. Ainult nii saaks peatada
“populismi”, kuid see viiks ELi paratamatu kokkuvarisemiseni, leiab
Objektiivi toimetus.
Kas praegune Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker sarnaneb
pigemini Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretärile Leonid
Brežnevile või hoopis Konstantin Tšernenkole? Noorematele inimestele
võib selline küsimusepüstitus arusaamatuks jääda.
Aega, mil Leonid Brežnev Nõukogude Liitu juhtis, on tagantjärgi
nimetatud “stagnatsiooniajaks”. Kui Brežnev 1982. aastal suri, tõusid
lühikeseks ajaks Nõukogude Liidu etteotsa haiged ja raugastunud liidrid
Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kes üksteise järel kiiresti hauda
kanti. 1985. aastal sai Liidu viimaseks juhiks ennekuulmatult noor
(54-aastane) Mihhail Gorbatšov, kes üritas süsteemi ümber kujundada
(perestroika). Talle asetati suuri lootusi, kuid just tema ajal kadus
Nõukogude Liidu nime kandev pehkinud koloss kiiresti ajaloo prügimäele.
Ehkki Nõukogude Liit ja Euroopa Liit on nii geograafiliselt kui ajalooliselt taustalt erinevad nähtused, võib mõlema puhul ka palju ühiseid jooni leida. See on küll mõttemäng, ent kui Junckerit võrrelda Brežneviga, siis peaks (analoogiat järgides) 2019. aastal, kui Junckeri ametiaeg lõpeb, ELi etteotsa upitatama morninäoline ja kõvakäeline süvariigimees, enne kui tuleb nooruslik ja särav reformaator, kelle käe all surmahaige ja seest tühi koloss laiali laguneb.
Kui aga võrrelda Junckerit vanadusnõdra Tšernenkoga, siis peaksid
kannatamatud euroföderalistid juba pärast järgmisi europarlamendi
valimisi mõne noorema ja säravama liidri kasuks otsustama, et “Euroopa
projektiga” jõuliselt edasi liikuda. Mis tõenäoliselt vaid kiirendab ELi
kokkuvarisemist.
Euroopa Liidul puudub visioon, mis ja kuidas olla. (Seda tunnistas
hiljuti ka Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves.) EL on nagu
jalgratas, mis seisab püsti vaid liikudes. Aga kui pedaalidel tallaja on
juba väsinud ja tal pole aimu, kuhu edasi sõita, või kui sihtmärgile
jõudmiseks tuleb vändata püstloodis mäkke, kukub ratas külili. Ennekõike
puudub ühendav ideoloogia, mis sisendaks Euroopa rahvastesse usku
sellesse niinimetatud Euroopa projekti.
Ka Nõukogude Liidus oldi hiljemalt Brežnevi ajaks jõudnud
äratundmisele, et mingit kommunistlikku ühiskonda silmapiiril ei
terenda, mistõttu hakati rääkima “küpsest sotsialismist”. Ja nagu peagi
selgus, siis küps oli see tõepoolest… Euroopa Liidu propageerijatelt
kuuleb vaid sisutühje, õõnsaid loosungeid “euroopalikest väärtustest” ja
“liberaalsest demokraatiast”.
Reaalsuses on tegemist bürokraatliku, ebaefektiivse,
ebademokraatliku, üha enam elementaarseid kodanikuvabadusi ahistava ja
silmakirjaliku monstrumiga, mis eksisteerib rahvusluse ja rahvusriikide
ärakaotamise ning utoopilise, globalistliku ja multikultuurilise “avatud
ühiskonna” ülesehitamise instrumendina.
Eesti etendab selles liidus küll keskusest kaugel asuva, kuid
see-eest püüdliku näidisliiduvabariigi rolli, mille “eliit” ootab
pikisilmi aega, mil saaks vabaneda viimastestki suveräänsuse jäänustest
ning astuda nende riikide hulka, mis maksavad ühiskassasse rohkem, kui
tagasi saavad.
Pole raske arvata, et kui EL laguneb ning varemeist tekib mingisugune
“tuumik-Euroopa”, mis püüab hakata veelgi kiiremini integreeruma,
katsub Eesti “euroopameelne” poliitiline ja püsiriiklik nomenklatuur
just selle ree peale hüpata, sest erinevalt näiteks Poola või Ungari
juhtidest ei kujuta nad ette, et Eesti võiks iseseisva riigina hakkama
saada.
Prantsusmaal õnnestus globalistidel rahvuslaste-patriootide pealetung
peatada ning presidendiks upitada Emmanuel Macron, kelle abil suudeti
ära petta vanast poliitilisest eliidist tüdinenud rahvas. Ka Hollandis
hoiti Geert Wilders edukalt võimult eemal, osaliselt tema retoorikat üle
võttes.
Kuid sellele vaatamata on globalistide seis hapu – Suurbritannia on
EList lahkumas, Ida-Euroopa trotsib avalikult Brüsselit, Austrias tulid
võimule parempoolsed, Saksamaal saadi läbi häda kokku uus koalitsioon
ning suurimaks opositsiooniparteiks on saanud “parempopulistlik” AfD,
Itaalias said “paremäärmuslased” ja “populistid” äsjastel valimistel hea
tulemuse. Euroopas kogub vääramatult jõudu vastuseis sellele, milliseks
Euroopa Liit on tänaseks kujunenud. Ja seda kõike on üha raskem
tembeldada Putini mõjutustegevuseks…
“Euroopa projekti” päästmiseks tuleks demokraatlikud valimised ära
keelata, kuni rahvas on rahunenud ja “haigus” välja ravitud. Ainult nii
saaks peatada “populismi”. Aga see meenutaks juba 1991. aastal Nõukogude
Liidus toimunud putši, mis sai ühe võika revolutsioonilise eksperimendi
kirstunaelaks.
Eesti kooliõpikud teavad juba öelda, et sõna rass enam "vanade arusaamade" (nahavärv jm) tänapäeva teaduses ei kasutata....Pakkuge siis, milliste rassitunnustega negroidset seltskonda nimetada?
Markus Järvi: "Vaadakem tähelepanelikult neid Briti ja USA naftafirmade logosid Iraagi kaardil. Need on vabaduse, demokraatia, rahvusvahelise koostöö, vendluse ja armastuse märgid, mille edendamise nimel oli õigustatud ÜRO ees silmagi pilgutamata valetada, tänaseks vist enam kui miljon inimest kasti taguda, kogu maa segi pommitada, selle kõige reaktsioonina humanitaarorganisatsioon ISIS välja võluda, Süüria tapatalgud esile kutsuda, kogu viljakas poolkuu oma hindamatute kultuurimälestiste ja siiani säilinud kristlaskonnaga ära hävitada ning lõppeks pagulaste vool Euroopasse suunata.
Sedasorti vabadust ja demokraatiat käisid edendamas ka meie kaitseväelased ja seda õigustavad tänaseni mitte ainult angloameerika huvide kohalikud professionaalsed edendajad Mikser-Mihkelsonid, vaid kogu Eesti "vaba meedia". Vot selline demokraatia. Hakake helpima. 10 minuti pärast peab taldrik tühi olema."
Austraalia sisserändeministri Peter Duttoni ülekutse võimaldada
Lõuna-Aafrika valgetel farmeritel lihtsustatud korras Rohelisele
mandrile tulla ajas tagajalgadele vasakpoolsed.
Valge genotsiidi heakskiitjate arvates on rassism vaid valge inimese
halvustav suhtumine temast tumeda nahavärviga inimesse, aga mitte kunagi
vastupidi.
Austraalia ministri sõnul on Lõuna-Aafrika eurooplastest
põllumajandustootjad pidanud juba kogema jõhkrat vägivalda, mida
Austraalia ei saa eirata. Ta teatas, et valmistab ette seaduse, mis
annab Lõuna-Aafrika farmeritele õiguse saada eriviisa
Austraaliasse. “Neile on vaja anda abi, nagu tsiviliseeritud riigile
kohane. Need inimesed on valmis kolima Austraaliasse ja kõvasti tööd
tegema,” ütles Dutton. “Nad austavad meie seadusi ja tahavad
integreeruda, töötada heaoluriigilt hüvesid nõudmata.”
Vasakpoolsed valitsusvälised ühendused läksid sellest kohe turri.
“Lõuna-Aafrika valgete põllumeeste asemel peaks Dutton kuulama Manu ja
Nauru saarte elanikke (seal asuvad põgenikekeskused — toim.). Need
inimesed on ka tagakiusamise eest põgenenud,” ütles Austraalia Human
Rights Watchi direktor Elaine Pearson. “Rahvusvaheline õigus ei anna
õigust valida põgenikke nahavärvi järgi,” kirjutas Pearson Twitteris.
Ennast kirjanikuks, õpetajaks ja ajakirjanikuks nimetav Mike
Stuchbery kurjustas Twitteris Duttoni plaanide üle: “Kui te veel ei tea,
siis võttis Austraalia sisserändeminister Peter Dutton eile vastu väga
lõbusad rassistlikud seisukohad, et anda kiireid viisasid Lõuna-Aafrika
valgetele põllumajandustootjatele.”
Duttoni arvamusartiklile kirjutas vastuse ka Lõuna-Aafrika
ajakirjanik Sisonke Msimang, kes ütles, et ei tunne kaastunnet valgete
vastu. “Asjaolu, et Dutton on huvitatud valgete inimeste heaolust kauges
riigis ja ei muretse oma riigi musta või pruuni inimese pärast, näitab,
et ta toetab ülemaailmset valget kogukonda,” pahandas Msimang.
Siit võib järeldada, et vasakliberaalses maailmas on rassism vaid ühesuunaline, rassist saab olla ainult valge.
Lõuna-Aafrika parlament otsustas paar nädalat tagasi valgetelt
põllumeestelt maa hüvituseta ära võtta, mis viib paratamatult nende
lahkumiseni maalt. Ettepaneku tegi marksistlik partei “Majandusvabaduse
võitlejad”.
Me oleme saanud näha kommunistliku partei aktivistide
muutumist euroliberaalideks, kes enda arvates töötasid mõlemal juhul
universaalse, globaalse hüvangu nimel, surudes maha kodanlikku või
natsionalistlikku kolkapatriotismi ja hurjutades kitsarinnalisust.
Vingerdised elavad iga riigikorra ajal ilusasti, tõdeb Roland Tõnisson.
Mõisted ja sõnad meie keeles ning meeles vormivad meie mõtteid,
väljaütlemisi, tegusid ja tegemata jätmisi. Oleme sattunud tänaseks
sõnasõtta, milles maailm meie ümber ja sees on saanud endale lihtsa
mustvalge vormi: “Kui sa ei ole meie poolt, oled sa meie vastu.”
Tõepoolest: ajal, mil räägitakse mõistmisest ja teiste arvamuste
aktsepteerimisest ja tolerantsist, näeme, et kui näiteks
traditsioonilise maailmavaatega inimesed ei lähe kaasa kaasaegsete
väljamõeldistega, nimetatakse neid huvigruppide poolt, kes võitlevad
väidetavalt arvamuste paljususe eest, tingimusteta “vihkajateks”. Seega –
globalismi ja tolerantsuse arvates ei tohi siiski olla arvamusi ja
seisukohti, mis ei kattu nende arusaamadega.
Praegusel valede ja demagoogitsemise ajal näeme, mismoodi tegelikult
valmistatakse ette uut vaikivat ajastut. See ei ole veel lõplikult
kinnistunud, ent märgid Euroopas toimuvast viitavad sellele selgelt.
Mõni Eesti sotsialistist riigikogulane, keda tema isiklike arusaamadega
mittenõustuvad inimesed ajavad oksele, võib ju rääkida, et me ei pea oma
tähelepanu hajutama sellega, mis mujal maailmas toimub, vaid keskenduma
Eesti ühiskonnale. Me ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et
Saksamaal, Suurbritannias ja Rootsis on võimalik karistada inimesi
meelsuse eest. Kanadast on koos Rootsiga saanud globalismi katselabor.
Hea lugeja leiab meie portaalist hulga nendel maadel toimuvat
kajastavaid lugusid ja tegelikult ei ole miski meile uudis. On vaid
ääretult üllatav tõdeda, et oleme ENSV aegadesse ringiga tagasi tulemas
ja Euroopa Liidu liiduvabariigina kogeme taas immigratsiooni, mille
tõelisest ulatusest ei ole meil ülevaadet, rünnakut oma emakeele ja
rahvusliku identiteedi vastu. Meie kohalikud tolereerijad teenivad hästi
oma isandaid ja teevad reveransse sellele, kellest on loota kasu.
Selle teemaga seondub ka inimtüüp, millele on mitu nime. Üks oleks kollaborant
– inimene, kes läheb erinevatel põhjustel koostööle võõrvõimudega. Uue
Testamendi ajast teame tölnereid ehk maksukogujaid, kes ise juutidena
ostsid endale Rooma riigilt õiguse koguda makse ja vahendasid neid
keskvõimule, pannes rahvuskaaslasi nöörides endale kenakese kasumi
kõrvale. Uusimast ajast teame Norra natsionaalsotsialistide juhti Vidkun Quislingit, kelle nimest on saanud oma riigi ja rahva huvide reetmise sümbol. Meie võime rääkida Karl Vaino
pärandist. “Kui inimesel on kaks emakeelt, siis on ta kahekordselt
inimene!” tõdes “Karla”, looritades sellise ülla loosungiga venestamist
ja totaalset keskvõimulikku ajupesu. Käesolevast ajast leiame
poliitikuid, vaimulikke, kultuuriinimesi, kes on ära taibanud, kust
suunast tuul puhub, ning on oma sõnad ja suled rakendanud selle
teenistusse, garanteerides endale riigi toetuse mitmel erineval moel.
Koostööks võõra ülemvõimuga võivad põhjused olla küll ideoloogilised
ja majanduslikud, ent enamasti on tegemist siiski kasusaamise ootusega
ja ideoloogia vormib end vastavalt oludele. Selle juures on äärmiselt
oluline anda kollaboratsionismile õigustus, leida sellele põhjendus ja
summutada opositsioon. Norralaste kvisling oli idealist, kelle
üllatuseks okupeerisid sakslased Teise maailmasõja ajal tema kodumaa,
vältimaks brittide invasiooni ja Skandinaaviasse Hitleri jaoks ebasoodsa
situatsiooni tekkimist. Kindral Nikolaus von Falkenhorst
sai ülesande koostada invasiooniplaan 5 päevaga. Kindralstaabis ei
olnud isegi Norra ja Taani maakaarte, sest keegi Berliinis ei arvanud,
et neid võiks vaja minna, ja kindral astus koduteel läbi raamatupoest,
et hankida endale Rand McNally poolt toodetud turistidele mõeldud
matkajuht.
Norras ja Taanis oli okupatsioon nii leebe, et seal jäi käibele oma
valuuta ja ei piiratud ka toiduratsioone, nagu Saksamaal. Leedulasest
kirjandusteadlane Balys Sruoga kirjutab oma Stutthofi
koonduslaagrist rääkivas teoses “Jumalate mets” seltskonnast Norra
politseinikest, kes toodi laagrisse, kuna keeldusid jätkamast ametis uue
võimu all. Sakslased neid nüpeldada ei julgenud ja laagritoidu peale
nad nuuskasid, sest Punane Rist varustas neid vastavalt
rahvusvahelistele lepingutele kõige vajalikuga. Saksa, Briti, Norra ja
Taani Punased Ristid suutsid teha rindeülest koostööd. Quisling oli siis
idealist, kes oli peaministrina valitsuse eesotsas vaid nimeliselt.
Tegelikult juhtisid riiki sakslaste kohalike jõudude ülemjuhataja
Nikolaus von Falkenhorst (kes pürgis hoidma häid suhteid kohalikega,
elas Oslo Autoklubi tagasihoidlikes apartementides ja sõitis ringi
lahtises autos ilma ihukaitsjateta) ja tsiviiladministraator, Göringi eestkostealune Josef Terboven (kes oli kuulus oma verejanu poolest ja kelle käest Falkenhorst tõi ära mahalaskmisele määratud kohalikke).
Ometigi on Quislingust saanud halastamatu mõrvari ja alatu reeturi
võrdkuju. Karl Vainot, kes üksinda Pirita rannal peesitas (miilitsad
puhastasid liivaranna soovimatust elemendist ehk tavalistest kodanikest
poole kilomeetri raadiuses), andis kohtu alla teisitimõtlejaid ja
unistas poole miljoni elanikuga (loe: idaimmigrandiga) Lasnamäest,
meenutame aga ainult kui anekdootlikku figuuri. Stalinit ja Leninit
peavad miljonid inimesed siiamaani meie planeedi õnnistegijateks. Terve
meie Keskerakond pani aga hoopiski DJ Eiki Nestori juhtimisel peale uue
plaadi kui valitsusse sai, reetis oma “põhimõtted” imekspandava
nobedusega, ning seda peetakse poliitiliselt mõistlikuks
kaugelenägelikkuseks.
Meie kaasajal on levinud selline mõiste nagu tolerants.
Sellel on väidetavalt mitu algupära. Üks neist on meditsiiniline ja
iseloomustab olukorda, mil inimorganism kaotab võime võidelda sinna
sattunud võõrkehade vastu. Ka lihtne palavik võib osutuda surmavaks,
sest teatud põhjustel (näiteks AIDS-i puhul) on kadunud organismi
immuniteet, mis teda on seni kaitsnud ja elus hoidnud.
Väidetavalt tuleneb mõiste “tolerants” ise ühe omaaegse kuulsa (pigem kurikuulsa) Prantsuse ühiskonnategelase Charles Maurice de Talleyrand-Périgord’
nimest. Teda on peetud kõige paindlikumaks, osavamaks ja mõjukamaks
Prantsuse poliitikuks läbi aegade. Teised aga on arvamusel, et ta suutis
reeta kõiki ja kõike omakasu nimel, olles välisministri positsioonil
erinevate režiimide teenistuses – kuningavõimu, revolutsioonilise
Direktooriumi, Napoleoni ja Bourbonide restauratsiooni, ehk kuningavõimu
taastamise ajal.
Ta sündis vaesunud aadli perekonda, mis oli küll õukonnale lähedal
ning vanemate soovil asus õppima teoloogiat, sest vaimulikuametis nägid
tema vanemad võimalust rikastuda. 26-aastaselt sai temast Prantsuse
kiriku esindaja kuningakoja juures, ning siis seisis ta Kiriku huvide
eest. Revolutsiooni puhkedes oli ta pühitsetud piiskopiks, ent loobus
kergekäeliselt oma kohast ning asus kritiseerima seisukohti, mida oli
varemalt kaitsnud.
Temast sai Napoleoni diplomaat number 1, kes keisri sõjakäikude ajal
üritas ajada sõjategevust ennetavat poliitikat, sõlmides rahu Austriaga
Luneville’i rahu (1801) ja Briti krooniga Amiens’is (1802). Ta oli vastu
Napoleoni sõjategevuse uuendamisele Austria, Preisimaa ja Venemaa
vastu, astus välisministri kohalt tagasi aastal 1807, ning asus
salakõnelustesse Vene imperaatori Aleksandriga ja Austria ministri Metternichiga.
Kui Napoleon 1814. aastal oma krooni lõplikult kaotas, astus Talleyrand
Bourbonide kuningakoja teenistusse ning esindas Prantsusmaad Viini
Kongressil (1814–1815), mille käigus ta loobus võitjate kasuks kõigist
Napoleoni vallutustest.
Üldsummas andis Talleyrand 14 truudusevannet. Tema võime muuta oma
seisukohti (loe: reeta) oli lihtsalt fantastiline. Ta reetis nii
Prantsusmaad kui Vene keisrit ja Napoleon olevat ahastavalt hüüdnud: “Ma
hukkun reeturlikkuse läbi! Talleyrand reetis religiooni, Louis XVI-nda,
Asutava Kogu ja Direktooriumi. Miks ma teda küll maha ei lasknud?”
Talleyrand ise arvas oma tegevusest, et “õigeaegne reetmine ei ole
reetmine, vaid ettenägelikkus.”
Ajal, mil ustavust ideedele, põhimõtetele peeti veel hüveks, sai
Talleyrandi nimest Euroopas osava mugandumise ja põhimõttelageduse
sünonüüm – talerantsus. Kirjanik Lewis on
märkinud, et hilisem meediamaailm on teinud selles mõistes muudatuse
ning “paindlikkus”, “osavus”, ja oskus “ette näha” on tolerantsusega
kenasti unisoonis.
Eks oleme saanud näha sellist “ettenägelikku tolerantsust” ka meie
maal nende näol, kes on sooritanud osava, ettenägeliku metamorfoosi
kommunistliku partei aktivistidest euroliberaalideks. Mõlemal juhul
saavad nad jätkata oma tegevust universaalse, globaalse hüvangu heaks,
surudes maha kodanlikku või natsionalistlikku kolkapatriotismi,
hurjutades kitsarinnalisust. Talleyrandi vaim elab tema koolkonnas
kenasti edasi ja kes sellele vastu astub, saab teenitud karistuse.
Vingerdised elavad iga riigivõimu ajal ilusasti. Kui neil oleks veel
südametunnistust, siis ajaks nende peegelpilt neid oksele, nagu ühte
sotsitari. Aga tsiteerides Eduard Bornhöhed võib öelda, et “ei ole nemad
veel seda pattu teinud, et nad oma erakorralisuses kahtlema oleksid
hakanud”.
Delfi kirjuts valimistulemustest: "Venemaa presidendivalimised võitis ülekaalukalt senine riigipea Vladimir Putin, keda lõplikel andmetel toetas 76,67 protsenti valijaist, teatas keskvalimiskomisjon täna.
Keskvalimiskomisjoni teatel sai teise tulemuse kommunist Pavel Grudinin 11,78 protsendiga ja kolmanda tulemuse liberaaldemokraat Vladimir Žirinovski 5,66 protsendiga häältest. Neljandaks jäi Ksenia Sobtšak 1,68 protsendiga. Kokku oli presidendikandidaate kaheksa.
Valimiskomisjoni teatel osales valimistel 67 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.
Neljandat korda presidendiks kandideerinud Putin polnud varem nii suurt häältesaaki saanud. Tema eelmine tippmark 71,9 protsenti pärines 2004. aastast. 2012. aastal hääletas tema poolt 63,6 protsenti valijatest."
Nii, valimised on siis Venemaal toimunud ja üllatusi ei olnud, sest Vladimir Putin sai jälle presidendiks, seekord aga tugeva rekordtulemusega, ligi 77 %. Paistab, et vene rahvas koondus jällegi juhi ümber nendel küllalt rasketel aegadel - sanktsioonid. Nendest kägistavatest (lääneriikide arvates) tingimustest on maa tulnud küllalt edukalt välja ja majandus on hakanud isegi kasvama.
Samuti on rahval veel hästi meeles Jeltsini aegne kaos riigis ja selline aeg oleks venelastele lausa õudusunenäoks.
Putinit reklaamitakse ka kui venelast, kuigi ta on puhas soomeugrilane, ingerlane, sellest lugege siin: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/12/matti-ilves-vladimir-putinist.html
Vene impeeriumi on ikka valitsenud läbi ajaloo tugeva võimuga isikud, varem tsaarid ning Stalin ja nüüd peale üleminekuaega siis Putin. Jäänukimpeeriumi peabki valitsema tugev juht, sest Jeltini valitsusajal ei olnud enam kaugel see aeg, kus ka see oleks lagunenud.
Mis puudutab aga rekordtulemust 77 %, siis Markus Järvi kirjutas Facebookis nii : "Putin on tugev, aga meie Kersti on tugevam. Kui Putinit valis ainult 77% elektoraadist, siis meie Kersti sai pea 81% elektoraadi häältest. Tehke järgi või makske kinni."
Valimised toimusid arvatavasti ka ausamalt kui kunagi varem, sest vaid kommunistid protesteerisid valimistulemuste võltsimiste üle.
Mida aga toob Putini valitsemine kaasa meie osariigile, loodan, et lähitulevikus juba riigile? Arvan, et ei midagi head, kui Vladimir Putin jääb ikka tsaaririigi piiride taastamise juurde.
Read more...
Eestis on tänase, 21. märtsi 2018 seisuga kütuse hind kerkinud kõrgemale kui Soomes.
Diisel maksis täna Soome Shelli automaat-tanklas 1,264 eurot liiter, Eesti Neste automaat-tanklas 1,267 eurot liiter.
Tegemist on ajaloolise sündmusega, kuna kütus on olnud aastakümneid Soomes kallim kui Eestis.
Bensiin on Eestis veel veidi odavam: 95 maksis
Soome automaat-tanklas 1,344 eurot liiter, Eestis 1,287 eurot liiter. 98
maksis Soomes 1,464 eurot liiter, Eestis 1,337 eurot liiter.
Võrdluseks: Läti Nestes maksis diisel täna 1,077
eurot liiter ehk viiendiku võrra vähem kui Eestis ja Soomes. Bensiin 95
maksis Lätis 1,228 ja bensiin 98 1,268 eurot liiter.
Taustaks: Soomes on palgatase 3 korda kõrgem kui Eestis, mis tähendab, et soomlaste jaoks on kütus 3 korda odavam kui Eestis.
Kui nii edasi läheb, on eestlastel odavam osta kütust Soomest kui Eestist.
„Rahvuslik
Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu
ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a
algusest ilmub kaheteistkümnel A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on
keskmiselt 25-30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui ka
majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee
on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida
iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku
Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee,
kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201
VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie
levijuhtidega:
TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON TEADA VAID TOIMETUSELE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS.
Märtsinumbrist:
Iisraeli salaluure on toime pannud 2700 mõrva
Juudist ajakirjanik ja
kirjanik Ronen Bergman
on maha saanud raamatuga: „Tõuse ja tapa esimesena“ (inglise k „Rise and kill first“),
kuidas Iisraeli riik on oma olemasolu ajal tapnud mitmel pool maailmas vähemalt
2700 isikut. Autor tugineb lisaks intervjuudele veel enam kui tuhandele
dokumendile. Raamatu pealkiri on tsitaat talmudist: „Kui keegi tuleb sind
tapma, tõuse ja tapa esimesena.“ Kui lugeja arvab, et kurjategijad on
lõpuks paljastatud, siis ta eksib. Raamat tunnustab kuritöid ja ülistab mõrvu.
Kõik nad olid Iisraeli vaenlased, juutide vihkajad, antisemiidid... Iisraeli
salaluure näitas üles „leidlikkust ja tarkust “, millele teised ei jõua
lähedalegi: mürgitatud hambapasta tappis ohvri märkamatult kuu aja jooksul,
mõrvarrobotid, plahvatavad mobiiltelefonid jne. Tuntuim ohver oli Yassir Arafat, kes mürgitati radioaktiivse ainega,
samas Iisrael eitab ametlikult tema tapmist. Edasi
tulid Iraani tuumafüüsikud. Raamatu autori arvates peab Iisrael edukat
salasõda, nõrgestades oma vastased nii salamõrvadega kui ka muul viisil, nii et
päris sõda osutub tarbetuks. Teinekord tapeti ka „vale mees“, kuid see kuulub raamatus
huumorivaldkonda, kui mõni „mõttetu goi”otsa saab.