20.
august 1991. a. oli kaheldamatult märkimisväärne päev Eesti riigi ja
-rahva ajaloos. Sellel päeval sündis poliitiline ühtsusakt, nimetada
võib ka kui rahvuslik ühtsusakt, millega taastati formaalselt Eesti
riigi iseseisvus.
Tollel mälestusväärsel hetkel ei olnud meie rahva enamuse jaoks oluline
tõepoolest muu, kui vaid hetk, millega sai deklareeritud meie
iseolemise tahe maailmale ja Moskvale.
Poliitilised söed selle päeva ja ka akti ümber hõõgusid küll ka
nimetatud mälestusväärsel päeval, kuid lõkkele on nad löönud siiski
aastaid hiljem. Praegu need kired põlevad rahuliku tulena, kuni saab
otsa kütus ühe või teise poliitilise leeri paagis või vastupidi - kui
kired hoopis lõõmama lähevad.
Suhtumise kaudu saab eelnimetatud lõket piiritleda märksõnadega "iseseisvuse taastamise päev" versus "taasiseseisvumise
päev" e. "edgaripäev" NING küsimusega meie riigi poliitilisest
staatusest - kas oleme riigina EW (e. I vabariik :: 1918 - 1940)
õigusjärglane, kes taastasid oma iseseisvuse 1991. a. VÕI oleme II
vabariik e. 1991. a. 20. augustil järjekordselt ehk taasiseseisvunud
riik (ühes kontseptsioonis ka hoopistükkis ENSV õigusjärglane - nn Nõmme
valitsuse lähtepunkt)?
Rahvarinde oma omandisse monopoliseerinud Keskerakond on alati näidanud
end kui II vabariigi ideoloogilise suuna pooldaja. Samal seisukohal on
ka Vene riik. Keskerakonna Euroopa sõsarpartei Eestis - Reformierakond
on ennast asetanud sellel teljel küll formaalselt I vabariigi pooldajate
leeri, kuid viimaste aastate poliitiliste käitumiste tulemusena üha
kindlamalt näitab end oma sõsarparteiga (Keskerakonnaga) ühes paadis
olevana, rõõmustades omakorda Moskva võime. Siinjuures pean ma silmas
nii uut ettevalmistatud piirilepingut kui ka muid majandus-poliitilisi
samme, milliseid on astutud eurokomissaride soovil, -tahtel ja
-direktiive järgides ning neid isegi sellise sisuga täites, kui Brüssel
oodata ei oleks osanud.
Kuid viidatud dilemma valguse kätte taas toomisel pole vaja leiutada
midagi uut. Piisab kui korrata vanu tõdesid läbi kord juba avaldatud
tõdemuste ning loogikaprisma.
ISESEISVUSE TAASTAMINE vs. TAASISESEISVUMINE
NetiTEATMIK WIKIPEDIA:
Kuna 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhineb Eesti
riiklikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks
sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii
täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu
"kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et
riiklikul järjekestvusel rajanev iseseisvus ei olnud vahepeal lakanud.
Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest
vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal
on mõnikord tehtud.
Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige
Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20.
augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.
ON AASTA 2001.
Iseseisvuse taastamisest on möödunud 10 aastat.
Eesti meedias, poliitilistes ringkondades ja teadlaskonna seas hakatakse arutama "Iseseisvuse taastamise versus taasiseseisvumise" dilemmat.
President Lennart Meri soovib, et 20. augustile antaks
taasiseseisvumispäeva asemel muu nimi, sest mittesihiline
“taasiseseisvumine” viitab sellele, et muutuse läbiviijaks ei olnud
rahvas. Presidendi arvates võiks kasutada näiteks väljendit ”iseseisvuse
taastamine”.
Eesti Päevalehes kirjutab Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Mati
Hint: 20. augustil istusin ma alul Vaino Väljase kõrval ning hiljem
president Lennart Meri ja Aleksander Jakovlevi vahel. Väljas oli käinud
eelmisel õhtul Kadriorus, kus president oli rääkinud, mida ta sõnast
“taasiseseisvumine” arvab. Väljas küsis minu arvamust ja ma vastasin, et
endise ideoloogiapeasekretärina peaks ta vastust ise kõige paremini
teadma, kuna tegu pole keelelise, vaid ideoloogilise küsimusega. Sama
arvamust ütlesin ma hiljem ka presidendile. Sõna “taasiseseisvumine” oli
kompromiss Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kokkuleppes, mida on väga
raske tagantjärele muuta. Sõna on küll üpris kohmakas, kuid meie
kalendris on teisigi sama kohmakaid tähtpäevi, mis on selged nõukogude
aja mõjutused. Ilmselt selle vastu just president Meri protestiski.
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Eduard Vääri: Ma mõtlesin selle
ettepaneku peale kui sellest raadios räägiti. Kuid mingit head mõtet ei
tulnud, sest ainuüksi juba sõnas “iseseisvumine” puudub aktiivsus. Aga
hakata seda sõna selles tähtpäevas muutma või üldse mainimata jätma
Ka
on Eesti inimesed sõnaga “taasiseseisvumine” juba nii ära harjunud, et
selle muutmine tekitaks arvatavasti hulga segadust ja pahameelt.
Akadeemia peatoimetaja Ain Kaalep: Ma just kirjutasin presidendile oma
arvamusest ja ütlen selle ka Eesti Päevalehele otse välja: minu arvates
on täiesti ükskõik, kas kasutada sõna “taasiseseisvumine” või
“iseseisvuse taastamine”. Kui “taasiseseisvumine” sobib ühe lause
rütmiga paremini, siis tuleb kasutada seda ja kui lause rütmiga sobib
rohkem “iseseisvuse taastamine”, siis tuleb kasutada seda. Tegu on
puhtalt rütmi küsimusega ja ei midagi muud.
Tartu Ülikooli lähiajaloo professor Jüri Ant: Kuigi presidendi
ettepanek tundus mulle esmakuuldes pisut üllatav ja jahmatav, arvan ma,
et sel korral oli tal õigus. Sõnadel “taasiseseisvumine” ja “iseseisvuse
taastamine” on olemas teatav vahe. Seda on üpris raske seletada, aga
üldjoontes näitaks sõna “taasiseseisvumine” nagu mingit uut kategooriat,
kuid “iseseisvuse taastamine” seda, et taastati järjepidevust. See on
väike, kuid siiski oluline erinevus.
ENSV=> EV <=> EW
On aasta 2007
Iseseisvuse taastamisest on möödunud VEEL kuus aastat.
Rein Järlik arutab DELFI artiklis "Miks on 20. august riigipüha?" selle
päeva tähendust ja esitab muuhulgas retoorilise küsimuse - Kas ülemnõukogu tahtis kolmandat vabariiki?
Lähiajaloo käsitlustest võib ikka ja jälle leida väiteid, et Eesti
Komitee tahtis taastada Eesti Vabariiki õigusliku järjepidevuse alusel,
ülemnõukogu aga tahtis välja kuulutada mingit kolmandat vabariiki.
Kuidas olid asjad tegelikult?
Ise ta ka samas vastab, et deklaratsioon Eesti NSV ülemnõukogu ja Eesti
Kongressi koostööst ei jäta mingit võimalust ülemnõukogu eesmärkide
mitmeti tõlgendamiseks: Eesti NSV ülemnõukogu on valmis koostööks Eesti
Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku
järjepidevuse alusel.
Kuid kõhklused on endiselt üleval ja jäävad sinna just Keskerakonna
suhtumise tõttu Eesti riiklusse, sealhulgas Eesti riigi tähtpäevadesse,
nende tähistamisesse nagu ka suhtumises kodakondsuspoliitikasse jms.
Kõhklused süvenevad omakorda valitseva Reformierakonna poliitika tõttu,
milline rõhutatult devalveerib kodakondsuspoliitikat ja kärbib igat
moodi riikliku iseolemise instrumente. Kõike eeltoodut saadab retoorika
rahvale mõistetamatust (või väga kummaliselt tõlgendatavast) "euroopa
ühtsusest, euroopa standarditest, euroopalikest väärtustest,
euroopalikest arusaamadest ..."
Aasta hiljem, 20.08.2008. a. võtan ma BHR´is kokku Eesti riigi
iseseisvuse taastamise perioodi, RahvaRinde kaaperdamise, inimestega
manipuleerimise, ENSV-liku pseudopoliitika kui ka "taasiseseisvumise" ja
"iseseisvuse taastamise" dilemma läbi erinevate kirjutiste, nõustudes
samas Jaak Jõerüüdi tõdemusega, et ajalugu on tolmune.
Iseseisvuse taastumisest
Lõppkokkuvõttes taandub kõik ühele suurele ja olulisele
õiguslik-ajaloolisele analüüsile, mis sisuliselt tegemata ning millest
sõltub meie riigi õiguslik sisu, ideoloogiline sisu ning ka suhted
kõikide naabritega emakese maa peal.
Kuigi tavakodanikul on seda raske mõista, on tegemist riiklikus plaanis
üliolilise dilemmaga. Kui sellele pole konkreetset põhjendatud vastust,
siis oleme raskustes iseendi ees, rääkimata raskustest
maailmapoliitikas.
Küsimus on lihtne - kas Eesti riik on taasiseseisvunud keskerakondlik
ENSV järglane e. nn II vabariik või oleme tuhast tõusnud EW järglane e.
oma iseseisvuse taastanud I Vabariik. Siin on tegemist ülimalt tõsise
õiguslik-poliitilise küsimusega, millele saab vastuse leida vaid siis,
kui analüüsida kogumis iseseisvuse taastamise faktilisi asjaolusid läbi
rahvusvahelise õiguse prisma. Võiks isegi küsida lihtsamalt - kas oma
suures rõõmsas emotsionaalses laulvas liikumises suutsime me hoida nina
tuules ning külma pead, et läbi viia kõik vajalikud toimingud koos Eesti
eksiilvalitsusega, mis võimaldaks öelda -
me oleme EW õigusjärglased.
AJALUGU ON TOLMUNE
Ajaloo tolm on kogunemas sündmuste peale, mis leidsid aset 1991.
aastal. Näha on küll üldised piirjooned, kuid hämarusse on vajumas
autentsed soovid, hirmud ja igatsused, mis saatsid toona inimesi
erinevatest sotsiaalsetest kihistustest, kes siiski käsikäes 20.
augustil 1991. a. (ning pisut enne ning pisut peale) näitasid oma
otsustavat toetust Eesti riiklusele ja iseseisvusele.
Nüüd käib võitlus selle nimel, kes on kangem eestlane, vägevam
vabadusvõitleja ja suurema empaatiaga rahvuslike varade-väärtuste
ohverdaja. Ohvrid kantakse peavoolumeedia karjuval toetusel
sotsiaal-liberalismi kõikehävitavale altarile.
Tekitatud tohuvapohus rebitakse maha püsivaid raame ja masside
tähelepanu juhitakse asendustegevusele jääkeldritesse ning
vabaõhuetendustele Paidesse (ja mitte ainult sinna), kus orwelliku 1982
stiilis uuskeele sõnaraamatust lähtuvate "vihakõnede, sallimatuste,
ksenofoobsete ilmingute" ja muu "dekadentsliku" saasta vastu võideldakse
sotsiaal-liberaalse lipu all.
Samas hõõguvad söed edasi koldes, mis süüdati aastakümneid tagasi läbi
poolikute lahenduste ja lõpuni vaidlemata jäänud probleemkäsitluste.
Valitsevate ringkondade poolt rahva ette järamiseks visatavad
sotsiaalsed kondid on küll mahlaste verelihatükkidega isuäratavaks
aetud, kuid need ei suuda siiski kustutada ajaloo tolmu alla mattunud
dilemmasid, millistel on poliitilises mõttes riikliku tähendusega.
Sellised tulevad igal aastal uuesti ja uuesti meelde ning taas
küsitakse küsimusi - mida NAD mõtlesid 1991? Mida nad mõtlesid SIIS?
Miks NAD kirjutasid SELLELE alla? Kes SEDA ütles ... lubas? Miks NAD
SEDA tegid? ...
... Miks meil on edgaripäev?
Lõpuks tuleb keegi, kes kogu probleemistiku lihtsalt kokku võtab nagu tegi seda
BHR 2013. aastal:
KUI eeltoodu tõele vastab, tuleb lugeda tõenäoliselt õigeks see, et
kehtiv Eesti Vabariik on uus riik, milline sündis 20. augustil 1991
(äärmisel juhul tunnustatav ka ENSV järeletulijana).
Ilmselt saabub siis aeg lõpetada ühiskonna piinad ning poliitiline
onaneerimine Eesti Wabariigist kui meie riigi õiguseellasest (Tartu
rahust jms., jättes need tõesti ajaloolaste pärusmaadeks) ning mõelda
tõsiselt selle peale - millist Eestit me tahame?
NING SIIS pole tähtsust enam ei 24. veebruaril ega ka 20. augustil
Ehk on see isegi hea. Sest siis on uus riik, mille rahvas on valinud
kõhklusteta ja teadmises, et vana taaka selle küljes enam pole. Me ei
vaidle enam. Meie paat on randa jõudnud.
Paul Puustusmaa
Read more...