RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 30. september 2012

Pühapäevased pildid


Read more...

Liibüa nukuvalitsuse juht: Muammar Gadaffi mõrvas välisluure

postitas mauri olgu-öeldud-et osak. 16:41 28. september, 2012
sõda Praeguse Liibüa partei NFC juht ning endine "peaminister" Mahmoud Jibril üllatas intervjuus avameelsusega. Nimelt ütles ta välja selle, mida paljud vaatlejad on algusest peale arvanud: Liibüa juhi mõrva taga polnud mitte juhuslikud jõud vaid "välismaine luureteenistus". Jibril ütles Egiptuse telekanalile Dream TV, et eesmärgiks oli Gaddafi vaigistamine, et ta ei räägiks välja lääne luureteenistustele äärmiselt ebameeldivaid saladusi. Jibril: "Rahvusvaheline luureagentuur oli vastutav tema [Gaddafi] surma eest, mitte Liibüa revolutsionäärid nagu enamus inimesi arvab." ... "Eesmärk oli Gaddafi igaveseks vaikima sundima, sest ta oli paljude suurte saladuste ning tähtsate dokumentide hoidja ning tal oli palju sidemeid erinevate julgeolkuteenistustega." Allikas: Libya Herald




Allikas: http://minut.ee/

Read more...

reede, 28. september 2012

MATTI ILVES: EESTI MAAVARADEST

Eesti maavaradest kõneledes tuleb kõigepealt meelde põlevkivi ja siis fosforiit, millest peale fosforiidisõda pole kombeks üldse rääkida. On aga riike, mis on fosforiidivarude najal läinud päris rikkaks, aga jätame nüüd selle kõrvale, nii kui ka turba, liiva, kruusa, paekivi ja dolomiidi.

Eesti on tegelikult maavarade poolest väga rikas riik, peale põlevkivi ja fosforiidi leidub meil veel rauda, vaske, tsinki, uraani, molübeeni, vanaadiumi jt. metalle.
Me ei peaks kartma nende kasutamist, sest  kaasaegne kaevandustehnoloogia minimeerib loodusele tehtud kahjud.
Praegu oleme 100% sõltuvuses Vene gaasist, see on julgeoleku risk. Aga ometi olid ajad, kus me varustasime tervet  Leningradi linna põlevkivist toodetud gaasiga. On veel võimalus kasutusele võtta kildagaas, nii kui USA-s, tänu  selele on ameeriklased tõusnud maailma suurimaks gaasitootjaks. Kui meie teadlased pöördusid valitsuse poole, et  alustada ka Eestis uuringuid kildagaasi kasutuselevõtuks, said nad äraütlemise osaliseks.

Põlevkivi põletamine elektijaamades ei ole eriti arukas (pealegi ei taga see energeetilist julgeolekut, sest venelased võivad avada  Narva veehoidla tammi ja seisata meie elektrijaamad, alandades veetaset ainult meetri või paari võrra), parem on sellest toota gaasi, keemiatooteid, õli, diiselkütust (mis on vähese pindpinevusega ja laguneb kiiresti veepinnal, mistõttu on see ideaalne kütus diiselallveelaevadele, juba sakslased kasutasid seda ja hiljem ka venelased, kuni vägede lahkumiseni).  Elektienergia tootmiseks tuleks kaaluda tuumaenergia, või teiste alternatiivsete (tuul, päike, mitmesugusel kütusel koostootmisjaamad) energiallikate kasutuamist.
Kasutusele tuleks tulevikus võtta kukersiidi kõrval ka diktüoneema kiltkivi (diktüoneemakilda iseloomustus, V. Petersell:  Kilt on uraani, molübdeeni, vanaadiumi jt metallide maak ning madalakvaliteediline põlevkivi. Orgaanilise aine  sisaldus kildas on 10-20%. Kilda lademe suurim paksus on Loode-Eestis , kuni 6 m. Purustatud kujul on kilt  isesüttiv)  - see suurendaks oluliselt meie maavarasid. Aga selle kiltkivi kasutuselevõtt vajab veel täiendavaid  teadusuuringuid, et teha seda loodussõbralikult.

Kindlasti aga tuleks meil võtta kasutusele suurepärased magnetraua varud (raua sisaldus maagis - 40%). Näiteks rauamaagimaardla kasutuselevõtt võimaldab  rajada Eestisse terve uue tööstusharu ja maagi varud on piisavad, 5. miljoni tonni kaevandamisel aastas jätkuks  maaki 260. aastaks. Rootslased kaevandavad rauamaaki juba ammu samast sügavusest - 700...1000m. Ei tohiks lubada  seda, et rootsased hakkavad meie maaki siin kaevandama, pakuvad riigile miljardilisi lepinguid ja laevadega Rootsi vedama, sellised plaanid neil on.
Selle maagi kaevandamine ei tekitaks ka kahju loodusele ega põhjaveele, sest lademed asuvad 200 meetri paksuse graniidikihi all. Samas maardlas, või selle lähedal on ka arvestatavad vase ja tsingi varud, ning neid metalle saaksime sealt kõrvalproduktina. Tööstuslikult arvestatav tsingimaardla on ka Pärnu lähedal.

Nii, et Eestil on potensiaal saada tõeliseks rasketööstusriigiks ja metallide eksportijaks. Tuleb aga jälgida, et see äri ei libiseks jälle väliskapitali kätte.

Read more...

Venemaa hävitab plaanipäraselt ukraina keelt eesmärgiga hävitada Ukraina riik.

  Õigeusu maailma tunnustuseta Kiievi patriarhaadi Ukraina õigeusu kiriku patriarh Filaret ütles, et Venemaa hävitab plaanipäraselt ukraina keelt eesmärgiga hävitada Ukraina riik.

Patriarh Filaret rääkis sellest Ukraina uudisteagentuurile UNIAN üleukrainalise foorumi "Ukraina keele ja riikluse kaitseks" eel.

"On imelik, et meil tuleb XXI sajandil kaitsta oma emakeelt," ütles ta ning lisas, et iga ukrainlane peab keelt kaitsma, kaitstes sellega Ukrainat, tema sõltumatust ja kultuuri.

Vastates küsimusele, kuidas nimelt peaksid ukrainlased oma emakeelt kaitsma, ütles patriarh, et kõige esmalt peaksid nad ise rääkima emakeeles ja kasvatama selles vaimus ka oma lapsi. Samuti toonitas kirikupea, et õppeasutustes tuleb õpetada ukraina keeles.

Patriarh Filareti arvates peaks riigivõim ukraina keelt kaitsma. "Sellepärast, et kui ta ukraina keelt ei kaitse, ei pea ta olema Ukrainas," ütles ta.

"Venemaa tahab meie keelt hävitada. Milleks hävitatakse keelt? Selleks, et hävitada meie Ukraina riiki," lausus patriarh ning lisas, et Ukraina võimud teevad erinevatel kaalutlustel Venemaale järeleandmisi.

Ukraina ülemraada võttis juuli algul vastu uue keeleseaduse, mis muu hulgas annab vene keelele senisest suuremad õigused, mis tähendab, et näiteks venekeelses Ukraina idaosas saab asjaajamistel ametiasutustes vene keelega hakkama. Ehkki opositsioon üritas seaduse heakskiitmist nurjata, surus parlamendi enamus seaduse läbi.

Kiievi patriarhaadi Ukraina õigeusu kirik on 1992. aastal loodud iseseisev, kuid rahvusvahelise kanoonilise tunnustuseta kirik, Ametlikult on selle nime all registreeritud vaid Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvuses tegutsev kirik.

Varem olid Ukraina kirikupead ja usuorganisatsioonide juhid avalikus kirjas president Viktor Janukovitšile nimetanud uut keeleseadust teeks kuristikku.

RahvusRinghääling


Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

neljapäev, 27. september 2012

Rootsi Keskpartei soovib riiki tuua 31 miljonit uut immigranti!

http://www.friatider.se/centerpartiet-vill-importera-31-miljoner-nybyggare-till-sverige
Sinna oleme ka meie oma "tarkade" juhtidega teel. Loome aga ise kunstlikult ja meelega probleeme (võrdsuse loba, soorollide hävitamine, naiste viimine laste kasvatamise juurest vägisi karjääri tegema, õpitud abitusega saamatute äpude tootmine, keeldude-käskutega inimeselt inimemotsioonide ja reaktsioonide võtmine-sest see võib kedagi solvata, homode tühikargamise promomine, linnaühiskonna ja tühise "edukultuuri" promomine, pühaduse ja püsiväärtuste nullimine jne), et siis immigrante sisse tuua. Jah ehk nad teevadki tööd, ehk nad tulevad odavamad, kui oma rahva koolitamine ja iibe soodustamine - kuid seda vaid ajutiselt. Lõpuks vananevad ka nemad ja... nendele pensionite maksmiseks peab sisse tooma uued immigrandid jne, jne, jne. Olemegi idiootide leiutatud nõiaringis! Kuigi toimiv lahendus on käepärast ja imelihtne... Aga Nemad ei luba seda, Nende plaanid on muud - hävitada rahvad ja juured, luua orjamass, kes töötab Nende heaks, määgib ja laseb end pügada. Selleiste lammaste kasvatamine juba käib! Rootsi lapsi õpetatakse lapsest peale, et ta riik ongi multikultuurne, ja laps harjub ega oskagi muud tahta. Ongi cool neegriga laps saada ja hiina restoranis süüa. Ja mis see rootsi oma kultuur veel on? Ja rahvas ja...riik???

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/
___________________
Rootsi rahvaarv on 9 miljonit ja rootslasi on nendest veidi alla 8 miljoni. Ka meil kasvab surve välismaise tööjõu sissetoomiseks pidevalt, eriti välismaiste ettevõtete omanike poolt, keda on teatavasti juba 80%.
M.I. 

Read more...

Kas riikliku kultuurilehe peatoimetaja õhutab avalikult vaenu?

Varro Vooglaid - 25.09.2012

Kaarel Tarand on pannud kirja anti-religioosse manifesti, milles ta väljendab religioonivaenulikke seisukohti harvaesineva otsekohesuse ja kitsarinnalisusega. Pealkirja "Targa sõitlus või albi laul" kandvas artiklis sedastab ajalehe Sirp peatoimetaja, et "religioonid on raske taak inimkonna turjal" ning nendib, et ehkki need võisid inimkonna evolutsiooni teatud faasides olla vajalikud, on need praeguseks ajaks saanud "inimkonna ühiskondlikku korda ja arengut häirivaks teguriks". "Liigist sõltumata", täpsustab Tarand, andes seeläbi mõista, et ühiskondlikku progressi takistavaks on mitte üks, teine või kolmas religioon ega mõni nende avaldumisvormidest või väärastumistest, vaid religioon kui selline.

Tarand ei püüagi (suudagi?) oma võitlevat anti-kristlikku sentimenti varjata, kirjutades üleolevalt ja nõretava paatosega:

"Võib kujutleda, et kui Euroopa ususõdade ajajärgul oleks kirikul olnud kasutada tänapäevane lõhkeainete sortiment, küllap oleks paavsti plahvatusosakonna iselõhkevaid noorsõdureid liikunud laialt ringi kõigis Euroopa pealinnades, kus metroosid toona küll polnud, rahvarohkeid paiku, kus enese avalik laialipritsimine korraldada, aga küll ja küll."

Selline vinjett peaks siis tõenäoliselt teenima eesmärki hajutada tähelepanu tõsiasjalt, et mitte religioonid ei ole olnud 20. sajandil religiooni-vaenulike ideoloogiate põhjustatud kümnete miljonite inimeste tapmise taga.

Tarand nendib, et me kõik tunneme isikuid, kes on religioossusest hoolimata täitsa kenad inimesed, ent samas häirib teda, et "rohkem kui üks kristlik konfessioon tikub rangelt sekulaarse avaliku võimu osaks". Tema edasine arutluskäik on vägagi lihtne – et mitte öelda primitiivne või koguni banaalne: selleks, et vältida religioosse ekstremismiga kaasnevaid raskusi, tuleb need juba eos lämmatada, tõrjudes ühiskonna avalikust elust "järjekindlalt ja leppimatult" välja mitte ainult ekstremismi, vaid kõik religioonide peavoolud – "igal pool". Ja kui mitte muul põhjusel, siis seepärast, et ühiskonna arengu seisukohast pole usklikest – st potentsiaalsetest enesetaputerroristidest –, olgu nad noored või vanad, raasugi kasu.

Muidugi võiks küsida, kust võtab Tarand, et Eesti avalik võim peaks olema rangelt sekulaarne, sest meie ühiskonnaelu korralduse aluseks olev põhiseadus midagi sellist ei sätesta (põhiseaduse § 40 räägib vaid sellest, et riigikirikut ei ole). Ent oluliselt põnevam kui süvenemine selle luulu võimalikesse tagamaadesse on küsimus sellest, mida Tarandi artikkel endast õieti kujutab.

Kujutlegem korraks, et religiooni asemel oleks kõnealuse artikli vaenuobjektiks nt homoseksualism või juudi rahvus ning et riiklikult rahastatud kultuurilehe peatoimetaja esitaks samavõrd tõsises toonis üleskutse tõrjuda "igal pool järjekindlalt ja leppimatult" avalikust elust välja nimetatud gruppide esindajad.

Kriitikalaviini, mis sellisel juhul vallanduks – end liberaalse ühiskonnakorralduse valvekoeraks seadnud presidendist kuni võrdse kohtlemise voliniku, erinevusrikastablaste ja õiguskaitseorganiteni – pole raske ette kujutada. Tarandi töökohakaotus oleks tõenäoliselt garanteeritud. Ent kui nende gruppide avalikust elust väljatõrjumisele üleskutsumine oleks sekulaarse dogmaatika produktiks olevas kultuurilises kliimas sanktsioneeritav, siis religiooni suhtes samasuguse üleskutse tegemine näikse olevat igati vastuvõetav – mis sest, et see sama sekularism, mida Tarand kummardab, räägib ühe oma peamise postulaadina kõigi võrdsusest seaduse ees ja diskrimineerimise lubamatusest.

Siit koorubki välja veelgi põnevam küsimus sellest, kuidas ühitada Tarandi üleskutset põhiseaduse §-s 12 sätestatuga, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, mis keelab diskrimineerimise mh usutunnistuse tõttu ning mis sätestab, et usulise vihkamise ja diskrimineerimise õhutamine "on seadusega keelatud ja karistatav" (vt KarS § 151).

Muidugi on siin ohtralt ruumi tõlgendusteks, mille kohaselt ei pea Tarandi üleskutset Karistusseadustiku tähenduses vaenu õhutamisena kvalifitseerima. Nt võib seletada, et üleskutse on tehtud religiooni, mitte religioossete inimeste vastu (justkui religiooni saaks avalikust elust välja tõrjuda tõrjumata samas religioosseid inimesi), või et üleskutse tõrjuda religioon või religioossed inimesed avalikust elust välja ei kujuta endast üleskutset vihkamisele.

Ent juriidilisest kvalifitseerimisest olulisem oleks ehk see, et need, kes vastutavad riikliku kultuuriajakirjanduse suundumuste eest, võtaksid mõtiskleda Tarandi varjamatult religioonivaenuliku üleskutse tähenduse üle. Et sallivusest jutlustavad inimesed ei märka oma enda käitumises täiesti ilmseid sallimatuse jooni, ei ole enam ammu üllatav – see on saanud tavaliseks. Ent kusagilt lähevad siiski piirid ning see, mis võiks ehk olla aktsepteeritav mõne suvalise tatipritsi puhul, ei pruugi olla kohane rääkides riikliku kultuurilehe peatoimetajast.

Kui sellist käitumist siiski peetakse igati kohaseks, siis tuleks riiklikul tasandil avalikult tunnistada, et religioonis nähakse ühiskonna jaoks mitte väärtust, vaid taaka ja arengutõket, ning et Eesti kultuuripoliitika jaoks ongi mitte üksi aktsepteeritav, vaid lausa ihaldusväärne religioon – liigist olenemata! – koos kõige sellega kaasnevaga avalikust elust välja tõrjuda.

The Zenith of French Glory: The Pinnacle of Liberty.
Religion, Justice, Loyalty & all the Bugbears of Unenlightened Minds, Farewell!

Sellisel juhul võiks poliitiliste ideaalide elluviimist alustada näiteks avalikus ruumis paiknevate sakraalhoonete lammutamisest (või vähemasti neilt religioosse sümboolika kõrvaldamisest), riiklikes või kohaliku omavalitsuse asutustes ning avalikes haridusasutustest töötavate usklike inimeste vallandamisest, avalike jumalateenistuste karistuse ähvardusel keelamisest ning religioosse sisuga kirjanduse raamatupoodidest ja raamatukogudest väljatõrjumisest. Vaevalt, et see Kaarel Tarandile – kes on nimetanud kõike eelnevat kätkenud ning sekulaarse "vabaduseajastu" sissejuhatuseks olnud Prantsuse Revolutsiooni valgustusajastu suurimaks kunstiteoseks – kuigi vastumeelne oleks.

Kõige selle juures on siiski hämmastav, et niisugust kitsarinnalisust ilmutavad inimesed näevad end ise igati salliva ja avatuna. Veelgi hämmastavam on, et sellised labased ja sügavalt ebakultuursed – et mitte öelda matslikud – üleskutsed ei too endaga kaasa pea mingit avalikkuse kriitikat. Mida enamat on tarvis nägemaks, kui naeruväärselt vasturääkivad ja öönsad on meie ajal inimkonna progressi aluseks seatud loosungid?

Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index
_____________________
Selline suhtumine on moraalitu liberaaldemokraatia tagajärg. Minister Lang tegi juba ettepaneku, anda osa kirikuid riigi käsutusse, et see saaks hakata neid kasutame mõnel muul otstarbel. Rünnak kirikule jätkub, justkui nõukogude ajal.
M.I.

Read more...

Lätis on kodakondsuse saamise eelduseks lojaalsus lätlaste riigile

  Kui Eestis on kodakondsuse institutsioon kaotanud sisu, sest kodakondsus pole riigi poolt väärtustatud ning see ei anna reaalseid riigisiseseid eeliseid kodanikele, siis Lätis on lojaalsus rahvusriigile kodakondsuse saamise üheks aluseks. Taas ilmnes see asjaolus, et rahvahääletus kodakondsuse nullvariandi üle võib ära jääda seetõttu, et Lätis valitseva õigusprintsiibi kohaselt on kodakondsuse saamise eelduseks lojaalsus.

Eestis pole vahet, kas oled kodanik või välismaalane, igal juhul on sind kaasatud avalikõiguslike organite valimistesse ning võõramaine element osaleb selle kaudu ka presidendivalimistel. Selline hoolimatus oma riigi julgeolekusse ning riigi kodakondsuse alaväärtustamine on maailmas suhteliselt pretsedenditu.

Erinevalt Lätist on meil piiratud samas ka kodanike suuremamahuline osalemine riigi käekäigule kaasaaitamises. Kuigi nii Eestis kui Lätis on erakondlik valitsemissüsteem, siiski on erinevused kahe maa vahel märkimisväärsed.

Kõigepealt on erakondade moodustamine Lätis oluliselt lihtsam kui Eestis, sest erakonna asutamiseks on Lätis vajalik 200 kodaniku liitumine kui Eestis, mis on Lätist pea kaks korda väiksem riik, siin on nõutav erakonna asutamiseks 1000 kodaniku olemasolu. Sellest tulenevalt on Lätis kodanike kaasamine riigipoliitikasse tunduvalt soodsamas positsioonis kui Eestis.

Niisamuti on Lätis valimistel osalemine piiratud vaid kodanikega e. Lätis valivad ja saavad olla valitud erinevatesse riigiorganitesse vaid kodanikud. Kodanik peab olema ka lojaalne riigile.
Eestis võivad mittekodanikud osaleda kohalikel valimistel ning seeläbi ka presidendivalimisi otseselt mõjutada.

Lätis on võimalik rahvahääletuse kaudu algatada seadusi ning anda korraldusi seadusandjale. Eestis see võimalik ei ole.

Viimati sooviti Lätis rahvahääletusega teatud sotsiaalse grupi poolt seadustada Lätis vene keel teise riigikeelena. Rahvahääletusel põrus see soov täiega.

Nüüd siis on Lätis kuum teema kodakondsuse 0-variant, kuid nagu eelpool sai vihjatud, seda asjaolu ei ole võimalik ilmselt siiski seadusandjale ette kirjutada.

Läti justiitsministeerium jõudis järeldusele, et keskvalimiskomisjonile üle antud seaduseparanduste eelnõu kodakondsuse nullvariandist on vastuolus põhiseadusega ning seetõttu ei ole alust jätkata ettevalmistusi rahvahääletuseks.

Justiitsministeeriumi hinnangul ei vasta automaatne kodakondsuse andmine kõigile riigi elanikele Läti õigussüsteemile, mille põhiprintsiip kodakondsuse andmisel on lojaalsus, vahendas rus.delfi.lv.

Ministeerium märkis, et seaduse kohaselt on kodakondsus inimese püsiv õiguslik side riigiga, mille aluseks on nimelt lojaalsus. Mittekodaniku staatus ei ole tulene aga lojaalsusest, vaid Läti territooriumil elamise faktist. Seega ei ole võimalik anda kõigile mittekodanikele automaatselt kodakondsust.

Pärast seda, kui oli kogutud vajalik arv allkirju kogumist seaduseelnõu toetuseks, pöördus keskvalimiskomisjon  mitme asutuse poole palvega eelnõu hinnata. Rida eksperte leidsid, et seaduseparandused ei ole piisavalt ammendavalt välja töötatud ning neid ei saa rahvahääletusele panna.

Rahvahääletuse läbiviimise poolt mittekodanikele kodakondsuse andmise küsimuses koguti üle 12 100 allkirja. Selle aktsiooni organiseeris parteiga Inimõiguste Eest Ühtses Lätis seotud liikumine Võrdsete Õiguste eest.

Allkirjade kogujad tahtsid teha Läti kodakondsuse seaduses muudatused, mille kohaselt oleks valitsus pidanud enne 30. augustit 2013 andma seimile üle eelnõu korra kohta, millega Läti kodaniku pass vahetataks tasuta Läti kodaniku passi vastu, ja muud juurdekuuluvad seaduseparandused.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

kolmapäev, 26. september 2012

Võõramaalaste naistelt kodakondsus!


Eestist ja Lätist pärit naiste fiktiivabielude sõlmimine on saavutanud seni oma suurima mõõtme. Lisaks naiste oma kodumaadele on need häbistajad kasutamas ka teisi riike oma tegevuse asupaigana. Küprost, kus Eestist pärit neiud sõlmivad raha eest või pettusega abielu immigrandiga, kelle tõeline eesmärk on saada elamisluba Euroopas, teame me juba varem. Ka Kreeka on meediavahendusel tuttav paik, kus Eesti “tantsijad” agaralt fiktiivabielusid sõlminud on.Kolmas üks sihtmaid on Iirimaa ja seal on baltikumist pärit naiste äri tuntud teema.

“Pakun 1000 eurot Iirimaal fiktiivabielude eest Pakistani tüüpidega. Nemad tasuvad lennupiletite ja eluaseme eest ja viivad sind ostlema,”kirjeldas Õhtuleht ühe äritseja sõnu.
Eesti naised kurdavad, et kohalikud mehed ei kulda neid üle kiiduavaldustega jm üliviisakusega aga mis oleks ajendiks?
Väärt kommentaar Delfis vastuseks artiklile” Kuidas me tagasi tulime”:
Eesti naine seostub üha enam mingi Ricardode, Johnide või Jamalide secondhand-iga, kes ei tekita mingit soovi olla temaga härrasmees. Seksturism on siin tavaline ja siin on näha kohalike naiste naiivsust, kergemeelsust ja materialismijanu. Arvab keegi, et need odavlennufirmadega siia tulevad “kõrgklassi”  meestehordid tulevad kultuuri otsima? Ei, nad tulevad, sest teavad, et siin on kergemeelsed/odavad naised, keda mõne dringi ja võltside kiidulaulude järel ära viia saab.
Eesti naised võivad ju näpuga osutada kohalike meeste suunas ja siunata aga ega kergemeelsed korralike mehi ei meelita ka ja paraku on nii, et kohalik naine näib üha rohkem kinnistavat omale tüüpilise slaavihoora mainet mitte väärtusliku ja hea naise oma, keda välja sooviks kutsuda. Vähemalt mina küll sellist neidu nagu loo autor enda kõrvale ei tahaks isegi, kui ta tulevikus muutuks, sest kõlama jääks märkssõnad: seksturisti mängukann, kergemeelne, materialistlik, eesti naine…”
Milleks kodakondsus  naistele, kes kasutavad seda mingisuguse kaubaartiklina toomaks Euroopasse ja sh Eestisse või sünnitamaks lapsi vaenlasele, kes suhtub pigem vaenulikult meie esivanemate kultuuripärandisse, ei taga meie rahvuskultuuri ega riigi kestvust, kuid nõuab õigusi? Võiks ju viibata näpuga ka kohalikele meestele, kuid statistikanumbrid segaabielude või segapaaride kohta ei anna selleks alust.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Prantsuse sotsialistlik riigivõim plaanib kaotada seadusest sõnad "isa" ja "ema"

 
Prantsusmaal lekkis ajakirjandusse uue abieluseaduse eelnõu, milles kavatsetakse muuta kõik sõnad „isa“ ja „ema“ sõnadeks „lapsevanem“. Seaduseelnõu esimene osa sätestab, et abielu on liit „kahe inimese vahel, kes on kas erinevast või samast soost“. Teises osas kirjeldatakse üksikasjalikult homoseksuaalsete paaride lapsendamisõigusi, mis hakkavad olema samasugused kui heteroseksuaalsetel paaridel, teatab The Local.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
_________________
Kirjutasin sellest juba SIIN. Sotsialistlik Prantsusmaa on lihtsalt "eesrindlik" ja näitab teed tervele Euroopa Liidule.
M.I.

Read more...

teisipäev, 25. september 2012

MATTI ILVES: MEIE KÕRGTHNOLOOGILISTE TOODETE MÜÜK VÄLISMAALE JÄTKUB


Alles hiljuti kirjutasin, et Eestist liiguvad kõik leiutised ja kõrgtehnoloogilised innovaatilised tooted välismaale, seda lugu saate lugeda SIIT.

Nüüd on aset leidnud jälle sarnane juhtum. Arengufondi juht Tõnis Arro raporteeris jälle uuest töövõidust, nimelt töötasid eestlased välja eriti võimsa modemi, mis on suure ja järjest kasvava infohulga töötlemiseks hädavajalik. Mis on modem? Modem on seade, mis moduleerib analoogsignaali, et edastada kodeeritud digitaalset sõnumit üle sidekanali ning demoduleerib sellise analoogsignaali, et dekodeerida saadud sõnum. Seadme eesmärk on tekitada signaal, mida on lihtne edastada ja mida on võimalik dekodeerida, et taastada esialgne info.

Otse loomulikult ei hakatud ennast vaevama selliste modemite arandamise ja tootmise organiseerimisega Eestis, vaid müüdi see jälle välismaale. Modemi väljatöötanud firma Modesat Communicationsi varade ostjaks on USA börsifirmast programmeeritavate kiipide sektori juhtiv ettevõte Xilinx. Tehing toimus äritegevuse müügina ja tehingu maht jääb poolte kokkuleppel konfidentsiaalseks, kirjutatakse Arengufondi koduleheküljel. Selliste ülevõtmiste-müükide jaoks on väljatöötatud ka omaette teminoloogia: Arengufond tegi esimese kasumliku TÄISVÄLJUMISE.

Tõnis Arro sõnul saadi siiski märkimisväärselt rohkem raha, kui panustati sellesse projekti, nii, et kõik investeeringud on kuhjaga tasutud.
Arro sõnul pidi suurepärane olema ka see, et firma Xilinx lubas jätta arenutegevuse Eestisse ja isegi suurendama töötajate arvu, praegu töötab  Modesat Communications´is 10 inimest. Seda tehakse muidugi selleks, et USA-s tuleb maksta kõrgkvalifitseeritud tööjõule märksa rohkem, Eesti oludes saavad nad kindlasti võrdlemisi korralikku palka.

See on siis järjekordne Eesti "edulugu", täpselt selline, kui oli Skype´iga mis kuulub nüüd Microsoftile.

Read more...

Henn Põlluaas: ESM-i PÜRAMIIDSKEEM KASVAB!


Saksa Der Spiegel teatas täna, et Euromaad kavatsevad tõsta ESM-i mahu astronoomiliselt suureks. Hetkel on selle maht "vaid" 500 miljardit eurot. Plaani järgi viiakse maht aga enam kui kahe triljoni euroni, ehk siis numbrites üle 2 000 000 000 000 euro. Euroametnike ja kartellipoliitikute keerutamine ja ümmargune jutt erainvestorite kaasamisest on sedavõrd rumal, et ei vääri isegi tähelepanu. Kui suur saab siis olema Eesti osa selles enneolematus erapankade ja meist rikkamate maade nuumamisprogrammis? Väga lihtne korrutage tänast summat neljaga. Niipalju siis helgest tulevikust ja riigi arengust. Eesti on varsti vaesem kui ei iialgi varem!

Avaldatud FaceBook´is
____________________
Henn Põlluaas on EKRE volikogu esimees.
M.I.

Read more...

Uuring: geneetiliselt muundatud mais tekitas rottidel vähkkasvajad

Maailmas puhkes ootamatult suur skandaal toidujulgeoleku valdkonnas. Prantsuse teadlased toitsid kahe aasta jooksul rotte geneetiliselt muundatud maisiga ning tulemused osutusid õudustäratavaks: katseloomad kattusid lauatennisepallisuuruste vähkkasvajatega, vahendab Handelsblatt Online.
Prantsuse teadlaste uurimistöö tulemuste põhjalikum tutvustamine toimub tuleva nädala kolmapäeval. Näidatakse ka filmi "Me kõik oleme katsealused."
Uurimistöös kasutati USA firma Monsanto geneetiliselt muundatud maisi NK 603, mida on lubatud Euroopas toiduks kasutada.
"Esimest korda maailmas uuriti geenmuundatud produkti ja koos sellega kasutatud herbitsiidi mõjusid tervisele pikema aja vältel ning tehti seda palju põhjalikumalt, kui seda olid seni teinud valitsuste ja tööstuste esindajad. Tulemused on ärevusttekitavad," ütles uuringujuht, Caeni ülikooli professor Gilles-Eric Séralini. Uuringut finantseeris Ceresi fond, kuhu kuulub umbes 50 ettevõtet.
Kümme katserühma
Katse rottidega kestis kaks aastat. Jälgiti 200 katselooma, kes olid jagatud kümnesse rühma. Igas rühmas oli kümme emasrotti ja kümme isasrotti.
Kolme rühma toideti geneetiliselt muundatud maisiga, mille osa kogu toidus oli 11–33%.
Järgmised kolm rühma said joogiks vett, mis sisaldas erinevates doosides herbitsiidi Roundup. Herbitsiidi kõrgeim doos oli sama suur, kui seda lubatakse USAs geenmuundatud toiduainete töötlemisel.
Järgmised kolm rühma sõid geenmuundatud maisi, mida oli töödeldud herbitsiidiga Roundup.
Viimane kümnes rühm oli kontrollrühm. Sellesse kuulunud rotte toideti tavalise maisiga ja joodeti tavalise veega.
Katse kestis tavapärase 90 päeva asemel kaks aastat, mis on rottide keskmine eluiga. Tulemused näitavad, et nii geneetiliselt muundatud mais kui ka herbitsiid Roundup tekitasid katseloomadele tõsiseid tervisekahjustusi. Kuni 50% katses osalenud isasrottidest ja 70% emasrottidest, kes olid söönud geneetiliselt muundatud maisi ja joonud herbitsiidi sisaldanud vett, surid enneaegselt. Emasrotid haigestusid sageli rinnavähki, isasrotid said sagedamini maksa-, neeru- või nahavähi.
Kontrollrühma rottide tervis osutus hoopis paremaks. Sinna kuulunud isasrottidest suri enneaegselt 30% ja emasrottidest vaid 20%.
Prantsuse põllumajandusminister Stéphane Le Foll, sotsiaalminister Marisol Touraine ja keskkonnaminister Delphine Batho reageerisid pärast uuringutulemustest kuulmist ühisavaldusega. Selles soovitati Euroopa Liidu ametkondadel võtta inimeste ja loomade tervise kaitsmiseks ette kõik vajalikud abinõud.
Prantsuse roheliste partei liige, Euroopa Parlamendi saadik José Bové kutsus Euroopa Komisjoni üles geneetiliselt muundatud maisi ja soja importi peatama. "Selle uuringu tulemused kinnitavad lõplikult, et geenmuundatud toiduainete hindamise protsess vajab põhjalikku ülevaatamist," vahendab Spiegel Online Bové sõnu.
Miks ei sure ameeriklased nagu kärbsed?
Siiski suhtuvad mitmed eksperdid Prantsuse teadlaste värske uuringu tulemustesse skeptiliselt.
"Rotid haigestuvad tegelikult väga sageli rinnavähki, eriti siis, kui nende toiduhulka ei piirata. Seralini ja tema kolleegid ei ole selgitanud, kui palju nende katses osalenud rotid süüa tohtisid," ütles toitumisteadlane Tom Sanders Londoni King´s College´ist.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/492983

Read more...

esmaspäev, 24. september 2012

Föderalistid asuvad ikkagi jälgima


Euroopa Liit loob programme, mis peaksid hakkama toimima agentidena foorumivestluste, veebikohateabe, failiserverite, partnervõrkude ning (mis kõige kurjakuulutavam!) üksikute arvutite seiramiseks.
E-pealtkuulamistarkvara ülesandeks on ametliku versiooni kohaselt “ohtude ja ebanormaalse käitumise või vägivaldsuse automaattuvastus”, vahendab DVICE. Reaalselt võimaldaks selline toimiv süsteem jälgida Euroutoopia kritiseerijaid ja kõiki, keda süsteem endale ohuks peab.
Programmide loomise rahvusvaheline koostööprojekt INDECT on EL-ilt saanud kümme miljonit eurot rahastust.
Ootuspäraselt on projekti hakanud ründama mitmed kodanikuõiguslaste rühmitused. Mõttekoja Open Europe (“Avatud Euroopa”) esindaja Stephen Booth on seda otsesõnu orwelllikuks nimetanud, osutades: “Minu hinnangul on see vägagi hirmutav asjade käik.
Need projektid võivad tähendada äärmiselt ulatuslikku tungimist inimeste eraellu. Kodanikud peavad endalt küsima, kas Euroopa Liit ikka peaks neilt kogutud makse kulutama nende järele luuramisele.”
Seni pole projekti kohta avaldatud just palju teavet peale selle, et eesmärgiks on seirata veebi- ja arvutiliiklust ja tuvastada kahtlast tegevust.
Allikas: Forte, NSB

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MEIE KIRIK: PIISKOPLIK NÕUKOGU EI TOETA KOOSELUSEADUST EGA KARISTUSSEADUSTIKU MUUTMIST

Meie Kirik

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)


Autor: uudistetoimetus   
kolmapäev, 19 september 2012
Active ImageEELK piiskoplik nõukogu ei toeta kooseluseaduse vastuvõtmist, kuna selle tegelik eesmärk on homopartnerluse seadustamine. Samuti ei peeta vajalikuks "vihakuritegude" uut määratlust karistusseadustikus, sest esitatud muudatused on õiguslikult ebaselged ja võivad ohustada sõna- ja usuvabadust.
Piiskopliku nõukogu juures tegutseva õpetuskomisjoni seisukohavõtus kooseluseaduse eelnõu kohta tõdetakse, et "Kooseluseaduse näol on sisuliselt tegu abielurikkumise seadustamisega ning sellega kaasneva kristliku abielu ja pere institutsiooni hägustamise ja lõhkumisega. Teatavasti on abielu kui selgelt ühe mehe ja ühe naise avaliku ja kohusetundliku liidu institutsioon osa Õhtumaisest kultuurist ja leidnud tunnustamist ja kasutamist ka ilmalikus tähenduses. Niisugusena on abieluinstitutsioon ka ühiskonna ja tema terve arengu algosa ning peaks väikese rahvaarvuga rahva juures kogu ühiskonnalt, tema seadustelt ja hoiakutelt igakülgselt toetust saama."
Piiskopliku nõukogu koosolekul märgiti, et justiitsministeeriumis välja töötatud kooseluseaduse peamiseks taotluseks on homopartnerluse seadustamine abieluvälise kooselu reguleerimise ettekäändel ja et eelnõu on koostatud välismõjude survel.
Laste õiguste paremaks tagamiseks ja muude taoliste küsimuste lahendamiseks ei ole vaja kooseluseadust, vaid tuleb täiendada kehtivaid õigusakte, leiab piiskoplik nõukogu.
Karistusseadustiku muutmise küsimuses informeeris peapiiskopAndres Põder piiskopliku nõukogu liikmeid sellest, et hiljuti toimunud kiriku ja valitsuse ühiskomisjoni koosolekul ei saanud kiriku esindajad oma küsimustele rahuldavaid vastuseid. Piiskoplik nõukogu toetas peapiiskopi seisukohta, et kehtima võiks jääda karistusseadustiku senine sõnastus, kuna kavandatud muudatused ei ole piisavalt läbi mõeldud ja õiguslikult ühemõttelised.
Karistusseadustiku paragrahvi 151 uus sõnastus näeb ette rahalise karistuse või kolmeaastase vangistuse "tegevuse eest, sealhulgas kirjutise, pildi, sümboli või muu materjali kasutamise, levitamise või jagamise eest, millega avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt kihutatakse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isiku või isikute rühma vastu, keda määratletakse kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel".
Karistusseadustikku tahetakse täiendada ka täiesti uue sättega paragrahvi § 151näol, mis näeb ette rahalise karistuse "rahvusvahelise või Eesti kohtu lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo ähvardaval viisil avaliku õigustamise, eitamise või mitteoluliseks tunnistamise eest, kui sellega on põhjustatud kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel määratletud isikute rühma või rühma liikme vastase vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise oht".
Piiskopliku nõukogu koosolekul avaldati hämmastust, et nii olulised sõnavabadust puudutavad muudatused ei ole pälvinud avalikku debatti.
Piiskoplikus nõukogus käsitleti ka transplantatsiooniseaduse eelnõuga ning erinevate kiriklike tähtpäevadega (usu aasta, Maarjamaa 800, EELK 100) seonduvaid küsimusi.
Vaata lisaks:
________________________
Lugege lisaks vihakuritegudest ka SIIT 
M.I.

Read more...

VEIKO RÄMMEL: KAS SOTSIAALTÖÖTAJA VÕI KLIENDITEENINDAJA?

Veiko Rämmel
Alltoodud lõik demonstreerib ilmekalt Eesti sotsiaalsüsteemi ehk siis selle olemust. Lühidalt, sotsiaaltöötaja on klienditeenindaja ja abivajaja klient.

Olen selle küsimusega palju kokku puutunud ja ka teemast kirjutanud. Isegi peale Tartu Postimehe lugu ei ole keegi huvi tundnud, ning jalutu mees elab edasi telgis.
Tartus Rahu tänav 8 maja õues asub telk, milles on terve pika suve elanud jalutu mees Enn.
Ma tean seda meest ja olen ka kokku puutunud. Jah, ta on õnnetu, jah tal puudub minu hinnangul elutahe, jah ta joob kah. Selline "aitamine" nagu paistab Tartu Ropka piirkonna sotsiaalklienditeenindaja (minu termin) Marju Tarkuse sõnadest aga ei aita kedagi, kindel mis kindel ja näha kirjeldatavast näitest.
Tartu asutuse Varjupaik sotsiaalmajutusteenuse sotsiaaltöötaja Katrin Kotšergina ütleb Ennu nime kuuldes, et ta teab, kellest jutt. Ennul oli nende juures õnn saada päris omaette tuba. Elekter, vesi, teler, voodi, voodipesu, öökapp, tool, laud – kõik oli olemas. Aga kord on seal sotsiaalmajutuse poole peal range.
Kui inimene saabub õhtul rohkem kui 0,4-promillise joobega või püüab alkoholi kaasa tuua, siis see on korrarikkumine. Ennul oli kirjas kuus sellist rikkumist. «Tavaliselt me lõpetame lepingu kolme rikkumise järel,» ütleb Kotšergina. «Me tulime talle isegi vastu!»
Mis saab?
Ropka piirkonna sotsiaaltöötaja Marju Tarkus ütleb, et Enn teab väga hästi, kust teda leida. Enn ise on veendunud, et Lubja 7 majja tema minna ei kavatse ja jutul lõpp.
Mis aitaks?

Julgen pakkuda, et alustada tuleks süsteemi muutmisest ehk suhtumise muutmisest. Seni kuni abivajaja on klient ei muutu midagi. 
Riik ja KOV pakuvad abivajale teatud tingimustel peavarju (0,4 promilli!), kristlikud abiorganisatsioonid (Päästearmee ja Tartus Pauluse Kirik) süüa. Kuid hingehoid? See viimane oleks too, mida õnnetu inimene enim vajab. Paistab, et Eesti sotsiaalsüsteem on senini arvamusel, et inimene on hingetu olend ja kui lobi ees ja kate peal, siis asi on korras. 
Teinekord piisaks lihtsalt kuulamisest ja heast sõnast, pluss suunamisest. kuid jah, kes maksab sellise töö eest? Sest töö see on ja kusjuures ränkraske tegijale. Tean millest räägin, sest olen proovinud.
Meie sotsiaaltöötajad näivad juhinduvat Stalini motost - ei ole inimest, ei ole probleemi. Järelikult mida rutem kooleb seda parem, nii ametnikule kui süsteemile.
 

Read more...

pühapäev, 23. september 2012

Pühapäevased pildid


Read more...

laupäev, 22. september 2012

MATTI ILVES: VIHAKURITEOD

"Postimees" kirjutab: "Justiitsministeerium tahab muuta vaenuõhutajate karistamise lihtsamaks: nii loobub kavandatav eelnõu näiteks karistamise eeldusena nõudest, et ohtu pidi seatama kellegi elu, tervis või vara. Ettepaneku järgi piisab edaspidi sellest, et vaenu õhutati avalikku rahu häirivalt või süstemaatiliselt. Ministeeriumi kinitusel ei võeta siiski kelleltki õigust karistamatult kedagi vihata.
Justiitsministeerium kasutab nn vihakuritegudesse karmimat suhtumist põhjendades USA psühholoogi Gordon Allporti ligi 60 aasta vanust eelarvamuste skaalat, mis algab vähemuste üle naljaviskamisest."

Niisiis puudutab see seaduseelnõu (SE2012) kõiki vähemusi: juute, venelasi, neegreid, homoseksulaliste jpt. Kusjuures erti tähelepanuväärne on, et solvumise astme otsustab "kannatanu" ise. See on eriti laiahaardeline seaduseelnõu, mis sarnaneb juba kurikuulsale §-le 58 Vene NFSV kriminaalkoodeksist, mille alusel karistati ja represseeriti miljoneid inimesi.

Arvan, et saavutada karistusseaduse täiuslikust võetakse meil varem või hiljem kasutusele ka orwellikud mõtteroimad, mõttekuriteod. Tasapisi selliste kuritegude eest karistamisega meid nüüd harjutatakse, kirjutas juba Iivi Masso ühe artikli - "Sõnavabadus ja mõttekuriteod".
Mõttekuriteod on aga juba mitmes riigis ka karistatavad, näiteks Venemaal ja USA-s. Seal karistatakse mitmesuguste kuritegude väidetavat planeerimist ja kavandamist. Vähe sellest, president Obama kirjutas alla seadusele, mis lubab ameeriklasi ilma kohtumenetluseta, määramata ajaks vangistada ja piinata (National Defense Authorization Act - NDAA). Selline õigus kandub üle kõigile tulevastele presidentidele.

Euroopa Liidu vanades osariikides on vihakuriteod ammu juurdunud kohtupraktikasse ja on ka esinenud mitmeid täiesti ebaõiglasi süüdimõistmisi. E Liidu paljudes riikides on kriminaliseeritud ka kahtlemine holokaustis ning Nürnbergi kohtu otsustes. Kahtlemine "õiges" ajaloos on kuritegu!  Holokaustieitaja Ernst Zündeli kaitsjana tegutsenud advokaat Sylvia Stolz mõisteti Saksamaal vanglasse 39. kuuks ja ta vabanes vanglast 13. aprillil 2011. Mis see siis on?
See on totalitaarse liitriigi poole liikuv Euroopa ja ega meiegi ei tohi siin Eestis siis maha jääda, jääb veel vaid oodata, kas meil piinamise seadustamisel ka enda sõbrast ja "demokraatia eestvõitlejast " USA-st eeskuju võetakse.

Read more...

JAAK LAIDLA: Politsei mängud

Saada sõbrale
19. septembri Postimehes avaldati siseminister Ken- Marti Vaheri intervjuu pilkupüüdva pealkirjaga: "Siseminister tahab kripot mängu tagasi tuua". Kripo sõnas mõeldakse ilmsel kriminaalpolitseid, aga mängu peamegi võtma samas tähenduses. Kohe meenuvad politsei kurvad "mängud", kus politseinik tulistas naisterahvale Viru väljakul pähe. Kuidas loomaarsti haridusega noor naine saadeti väljaõppeta ja relvitult ohtliku kuriteo sündmuspaika, mistõttu ta hukkus. Kuidas sisekaitse akadeemia haridusega kapo uurija teostas läbiotsimist Waaksi elukohas Põlvamaal nii lohakalt (loe mängult), et hukkus kaks inimest ja oli ka vigastatuid. Taolisi kurvalt lõppenuid "nalju" või "mänge" võiks näidetena meie elust 21 aasta jooksul küllalt tuua.
Edasi Postimehest lugedes: " Me oleme olukorras, kus uurijad tegelikult teavad kes on selle võika veretöö taga ja mis on selle juhtumi taust. Kuid selle teadmise juriidiline realiseerimine on osutunud ülimalt keeruliseks". Sellisest ministri jutust on väga raske aru saada. Uurijad teavad kes on kurjategija ja isegi tausta teavad. Kui teadmised ei rajane sensitiivide infole vaid kuriteo kohta kogutud tõenditele, siis millisest raskusest tõendite juriidilisel realiseerimisel juttu saab olla? Juriidiliseks realiseerimiseks saab siin olla üksnes kurjategija arreteerimine ja tema osavõtul ülejäänud menetlustoimingute teostamine. Ministri avaldusest tuleb aru saada, et meie uurijad ja prokurörid ei oskagi kuritegu tõendavaid materjale hinnata. Oma suure uurimistöö praktikas pole minul ette tulnud ega kuulnud selliseid juhtumeid, kus uurijal on kurjategija teada - ja teada saab ta olla ainult kogutud tõendite alusel -kuid juriidiliselt on neid tõendeid raske realiseerida. Miks raske? Kas tõendid on siis võltsitud?
Tõendite realiseerimise hulka kuulub ka nende tõendite kurjategijale tutvustamine. Vajadusel isegi kurjategijaga veel koos tõendeid koguda uurimiseksperimentide näol jne. Politseinikud, kes omavad sisekaitseakadeemia haridust, peaksid kindlasti teadma, kuidas operatiivjälituslikul teel kogutud (salajasi) tõendeid valmistatakse avalikuks kasutamiseks ehk liitmiseks kriminaalasja juurde. Oma eriala hästi tundev politseinik (aga seda sisekaitse akadeemia haridusega politseinik peab olema) peab oma eriala nii hästi tundma. Ministri intervjuu Postimehele jättis mulje, et meil polegi oma erialast tööd teha oskavaid politseinikke. Kostus seegi ministri intervjuust, et raha on kogutud kriminaalpolitseinike kriminaalmenetlemise väljaõppeks.
Tule taevas appi, kas sellepärast kuulemegi kui tublid on politseinikud võitluses roolijoodikute ja kiiruseületajatega, et nad lihtsalt tõepoolest muud tööd teha ei oska?

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

reede, 21. september 2012

ULMEFILM: Kas sina oled valmis ärkama?

Tegelikult ei ole see ulmefilm vaid alasti tõde, mida on isegi raske uskuda ettevalmistamata inimesel, sest paljud on kõikehõlmava propaganda poolt lihtsalt pimestatud.

Ulmefilm 8/13

Vaadake kõiki 13. osa, link: http://www.ulmefilm.ee/vaata.html

Read more...

Sester ei teadnud, mitme miljardi eest riik võtab kohustusi, kuid see ei seganud otsustamast

Eesti Ekspress
                 
Sester ei teadnud, mitme miljardi eest riik võtab kohustusi, kuid see ei seganud otsustamast
Sven Sester
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester ei teadnud ESMiga liitumist läbi surudes, kui suuri kohustusi Eesti riik enda kaela võtab.
30. augustil kiitis Riigikogu heaks Eesti liitumise Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM).
Arutelu käigus kerkis üles küsimus, kui suured saavad olema Eesti kohustused eurotsooni edu tagamises.
Eelnevalt oli Eesti võtnud endale kohustuse toetada Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) häda korral peaaegu kahe miljardi euroga.
Seoses EFSFi ümberkujundamisega ESMiks kohustus Eesti aitama eurotsooni vajaduse korral kuni 1,3 miljardi euroga.
Mõnedel riigikogu liikmetel tekkis arutelu käigus küsimus, kas meie kohustused piirduvad tõepoolest vaid 1,3 miljardi euroga. Või jääb jõusse ka varasem kahemiljardiline tagatis? Viimasel juhul oleks Eesti-poolseks kogutagatiseks juba 3,3 miljardit eurot.
Lihtne küsimus sai ESMi arutelu juhtinud rahanduskomisjoni esimehelt Sven Sesterilt hämmastava vastuse. Kogu järgnevat vestlust võiks pidada pahatahtlikuks väljamõeldiseks, kui seda poleks avaldatud Riigikogu ametlikul veebiküljel.Väljavõte Riigikogu stenogrammist ...Aivar Sõerd (Reform): Minul on tekkinud küsimus, milles ma ise olen püüdnud selgust luua, aga ei ole asjast aru saanud. Mis saab sellest garantiist, mille me andsime olemasolevale EFSFile ja mille maht on 1,995 miljardit eurot?
Me teame, et olemasolev stabiilsusfond on võtnud juba kohustusi pooles ulatuses oma laenuvõimekusest: 220 miljardit eurot, kui kogu laenuvõimekus on 440 miljardit eurot. Mis sellest garantiist saab? Mina ei ole siin suutnud selgust luua.
Sven Sester (IRL): Analoogse küsimuse küsisin ma ühel hetkel komisjonis ka rahandusministrilt, vist esimesel lugemisel, kui ma ei eksi. Ma sain aru – ma loodan, et ma ei eksi –, et rahaliste kohustuste piirmäär praegu ei summeeru.
Ma olen aru saanud, et need ei summeeru. See on minu arusaam sellest asjast. Ma saan edasi anda ainult oma arusaama.
Igor Gräzin (Reform): Sa oled kuulnud, et need ei summeeru. Mina olen kuulnud, et summeeruvad. Sina oled üht kuulnud, mina olen teist kuulnud.
Kas teile ei tulnud pähe mõtet, et kui me räägime miljarditest, siis oleks tark järele uurida, kas ikkagi summeeruvad või ei summeeru?
Sven Sester: Kas meie kohustused summeeruvad või mitte? Tuletan meelde, et EFSFis oleme endale võtnud kaks miljardit potentsiaalset garantiid, mille otsene sissemakse on küll väga väike. Ma tõesti palun vabandust! Iseenesest pole ju raske hakata siin paberites tuhnima ja öelda siis teile kohe ära, kas need kohustused summeeruvad või mitte.
Ma veel kord kordan, mida ma arvan: ma arvan, et need ei summeeru. Aga see küsimus ei sega meil otsuseid vastu võtmast. Meil on kahe lugemise vahel kaks tundi aega, et see enda jaoks selgeks teha. Ma vaatan selle pärast järele, küllap see on kõigi huvides. Praegu ma ei hakka siin aega maha võtma, sest see ei sega meid otsuseid tegemast.
Rainer Vakra (fraktsioonivaba): Täna teie ütlesite oma vastuses, et teie arusaama kohaselt need garantiid – 2 miljardit ja 1,3 miljardit – ei summeeru. Hiljem väitsite veel, et teie jaoks on asjaomased summad suhteliselt tühised, et ega seal polegi suurt vahet, kas need summeeruvad või mitte.
Mina arvan, et seal on oluline vahe. Ligi väitis siin puldis esimesel lugemisel, et need summeeruvad. Kas teie jaoks tõepoolest ei ole vahet, kas Eesti garantii kokkuvõttes on 3,3 miljardit või 2 miljardit?
Sven Sester: Kui te ütlete, et Jürgen Ligi mainis siin ühel oma varasemal esinemisel, et need summeeruvad, siis järelikult me oleme Jürgen Ligiga ühel ja samal arvamusel ning see peaks seda arusaama kinnitama. Ma just mõtlesin, kust ma seda kuulnud olin, ju ma seda siis rahandusministrilt kuulsingi.
Rainer Vakra: Mul on teile lihtne küsimus: kas te siis nõustute minister Ligiga või mitte? Kas vaatamata esialgsetele väidetele EFSF ja 2 miljardit asendatakse ESMi ja 1,3 miljardiga või siiski mitte ja need summeeruvad?
Sven Sester: Hea küsija, mul ei ole tõesti midagi juurde lisada. Ma olen teile juba kaks või kolm korda eri sõnadega ühe ja sama mõtte edasi andnud.
Ma võin seda uuesti korrata: minu informatsiooni kohaselt need kohustused summeeruvad. Ma saan aru, et teie küsimuses kõlas väide, et ka rahandusminister ütles sedasama. Minu väide peaasjalikult baseerubki rahandusministri sõnadel. Minu informatsioon on praegu selline.”

Selguse saamiseks pöördus Eesti Ekspress rahandusministeeriumisse. Esitasime küsimuse: kuna ESM võtab üle EFSFi tegevuse, siis kui suur on kokku Eesti kohustus abimehhanismides? 1,3 miljardit eurot, 2 miljardit eurot või 3,3 miljardit eurot?Saime avalike suhete osakonnalt järgmise vastuse:
“EFSFi ja ESMi garantiide ülempiir on seotud nende summaarse laenumahuga, mis on kevadel tehtud poliitilise otsuse kohaselt 700 miljardit eurot. Garantiide konkreetne suurus hakkab sõltuma sellest, kui palju laene lõpuks EFSFist välja antakse (ESM ei alusta täisvõimsusega – kapitali sissemaksed on hajutatud) ja kui palju tuleb meil tagada EFSFi kohustusi. EFSF ei anna laene enam pärast juunit 2013.”
Hea lugeja, kas saite rahandusministeeriumi vastusest aru?
_____________________
See artikkel näitab kujukalt ESMi arutluste taset Riigikogus, keegi ei tea täpselt midagi. Tuletan ka meelde, et Ligi põikles ajakirjanike korduvatest küsimustest kõrvale, kui kõne all olid Eesti lõplikud kohustused ja makstav raha.  Ma täiesti usun, et ka rahandusminister ei tea millised kohustused meie riik võttis, aga Brüsseli ülemuste käsk tuleb ju kinnisilmi täita. Selline olukord on kohutav!
M.I.

Read more...

Tunnistagem, et homoseksuaalne käitumine on ebatervislik

David van Gend - 20.09.2012

Organisatsiooni Australian Christian Lobby juhataja Jim Wallace sattus hiljuti avaliku kriitikarahe alla, sest ta väitis ühe debati raames, et homoseksuaalselt käituvate inimeste elustiil on vähemalt sama ebatervislik kui suitsetajate oma. "Suitsetamine lühendab inimese eluiga keskmiselt 7 kuni 10 aastat, mistõttu õpetame koolis lastele, et nad peaksid suitsetamisest hoiduma. Peaksime aga endile aru andma, et homoseksuaalne eluviis kätkeb endas samu probleeme."

Need tähelepanekud põhjustasid th ka Austraalia peaministri vihapurske. "Võrrelda suitsetamisest põhjustatud terviseriske paljude homoseksuaalsete austraallaste eluraskustega kaasaegses ühiskonnas on südametu ja vale," väitis Julia Gillard. Alljärgnevalt kommenteerib dr David van Gend kõnealust konflikti näidates ära, et meeste omavaheline seksuaalne läbikäimine on mitte igati tervslik seksuaalsuse variatsioon – nagu homoaktivistid tavatsevad väita –, vaid vägagi tervist kahjustav.

Ka praegu Eestis aset leidev arutelu homoseksuaalsetele liitudele seadusega perekonna staatuse omistamise kohta ei tohiks eirata tõde homoseksuaalse käitumise kohta.

* * *

Vasakpoolsed teavad, kui suur võit on nende haardeulatuses: iga seadus, mis määratleb abielu õiguslikult ümber, kutsub mitte-diskrimineerimise seadustele tuginedes esile uue abielu definitsiooni kultuuris laiemalt ning viib sellega 60-ndate seksuaalrevolutsiooni lõpule.

Just seepärast on organisatsiooni Australian Christian Lobby (ACL) juhataja Jim Wallace püüdnud aidata inimestel teadvustada, et homoabielu seadustamine viib paratamatult nende lapsevanemate südametunnistuse vabaduse allasurumiseni, kes ei nõustu koolides homoseksuaalse käitumise propageerimisega (isegi, kui seda nimetatakse "alternatiivsete seksuaalsete identiteetide tutvustamiseks" vms-ks).

Eelmise aasta detsembris kirjutas Wallace: "Kui meie koolid teevad pingutusi heidutamaks lapsi suitsetamast, sest see lähendab inimese eluiga keskmiselt 7 kuni 10 aastat, siis kuidas me saame ausameelseks jäädes õhutada praktiseerima elustiili, mis lühendab meeste eluiga keskmiselt vähemalt kaks korda enam?"

Kui Wallace tegi sarnase sisuga avalduse eelmisel nädalal roheliste partei juhi Christine Milnega peetud debatil, siis esitasid rohelised tema peale Inimõiguste Komisjonile kaebuse. Peaminister Julia Gillard tühistas reaktsioonina oma esinemise ACL-i korraldatud konverentsil, kus ta pidi iroonilisel kombel rääkima teemal "religioosne vabadus sekulaarses ühiskonnas".

Wallace esitatud väidetel on aga tugev faktiline alus. 2009. aastal raporteeris üks homoseksuaalselt käituvate inimeste lobby-grupp, et regulaarselt meestega seksuaalselt läbikäivate meeste eluiga on keskmisega võrreldes ligi 20 aastat lühem (vt lisaks samateemalist artiklit "HIV remains a gay disease" homoseksuaalse suunitlusega portaalis The Washington Blade). 2008. aastal avaldati maailmakuulsas meditsiiniajakirjas Lancet uurimus, mille kohaselt on noortel HIV-positiivsetel meestel ka parimast meditsiiniabist hoolimata keskmisest ca 17 aastat lühem eluiga. Samas on HIV/AIDS Austraalias endiselt ülekaalukalt just homoseksuaalselt käituvate inimeste probleem – Wallace osundas korrektselt Kirby Instituudi tuvastatud asjaolule, et enam kui 80% uutest HIV/AIDS-i juhtumitest Austraalias ilmnevad "meestega seksuaalvahekorda praktiseerivatel meestel".

Miks siis püüavad nii mõnedki seadusandlike kogude liikmed institutsionaliseerida sellist käitumist abielulisena, olgugi et see on nii meditsiiniliselt kui ka moraalselt sedavõrd problemaatiline?

Eeldatavasti heast tahtest kantud poliitikud tunnetavad teatud paratamatust ennekõike kolme punkti osas: nad usuvad, et seksuaalne atraktsioon oma soost inimeste suhtes on kaasasündinud ja muutumatu isikuomadus, mida see aga ilmselgelt ei ole; nad arvavad, et homoseksuaalsete kalduvustega lapsi kiustakse enam kui teisi lapsi, hoolimata suurepäraste uuringutega kinnitust leidnud tõsiasjast, et see ei vasta tõele; ja mis ehk peamine: nad usuvad, et peamiselt AIDS-i ja enesetappudega seonduv keskmise eluea lühenemine on tingitud ühiskonna "homofoobsusest" ning et nn homoabielu seadustamine on vajalik homoseksuaalsete kalduvustega noorte inimeste vaimse tervise toetamiseks.

Samas on nt University of Western Australia professor Rob Cover tuvastanud oma uuringutega, et "abielu õigusliku määratluse ja GLBTIQ noorsoo tervise ja heaolu suhe on märksa keerukam ning on oluline mitte eeldada, et seadusandlikud muudatused toovad iseenesest kaasa kõnealuste noorte enesetappude arvu languse".

Päris kindlasti ei langenud enesetappude arv mitmeid aastaid pärast seda, kui nn homoabielu seadustati Kanadas ja Massachusettsi osariigis USA-s.

Minu tähelepanekud võimaldavad väita, et pinged, mille all noored homoseksuaalselt käituvad mehed kannatavad, on pigem seesmist kui välist laadi: teatud äratundmine, et sügaval sisimas on midagi läinud väga valesti; depressiivsus, mis kaasneb oma seksuaalse käitumise tunnetamisega kompulsiivsena (sunduslikuna); lahenduseta viha, kus oma seksuaalset segadusesolekut nähakse lapsepõlves või noorukieas esinenud lähedase inimese poolse ärakasutamise tagajärjena.

Süüdistada kõigis homoseksuaalse kalduvusega inimeste hädades "homofoobset" ühiskonda tähendab ka selliste inimeste kannatuste trivialiseerimist, keeldumist neid kannatusi tõsiselt võtta. Sellega seonduv väide, et parlamendid peavad seadustama nn homoabielu või kandma vastutust homoseksuaalselt käituvate inimeste enesetappude eest, on lihtsalt narrus. On absurdne pöörata ühiskonna aluseks olev institutsioon pea peale – koos kõige sellega kaasneva kahjuga, mh lastelt õiguse võtmisega omada nii ema kui ka isa ning lapsevanematelt õiguse võtmisega suunata oma laste moraalselt kujunemist – justkui see oleks käsitletav psühhoteraapilise aktina depressioonis vaevlevate inimeste suhtes. Tarvis on hoopis professionaalset abi ning inimlikku hoolivust, mida nn homoabielu seadustamine ja homoseksuaalse käitumise käsitlemine koolides terve seksuaalkäitumise variatsioonina endast mitte kuidagi ei kujuta.

David van Gend on perearst Toowoombas, Queenslandis, ja Austraalia Abielu Foorumi president. Artikkel avaldati algselt 14. septembril ajalehes The Australian.
Vt seonduval teemal:

Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index

Read more...

neljapäev, 20. september 2012

VABAMÕTLEJA: Demokraatia asemel oleme loonud reflektoorselt toimiva ühiskonna

Autor: Einar Eiland
Refleksidele rajanevale ühiskonnale on omane olukord, kus inimene ja sellest tulenevalt ühiskond suudab vaid teataval kindlal viisil reageerida väliskeskkonna mõjudele. Aja möödudes muutub aga sõnumite arv sedavõrd suureks, et suudetaksegi vaid reageerida, mitte luua, areneda ega realiseerida lahendeid, sest mõttest ja sellele järgnevatest tegudest ollakse võõrdunud. See võimaldab isegi ebanormaalsusi hakata aegamööda pidama kultuuriruumi vältimatuks osaks. Selles ühiskonnas on tähtis kuvand mitte sisu, sest sisu järgi nõudlus puudub; reflektoorselt saab reageerida vaid kuvandile. Säärasele ühiskonnale on omane, et siseriiklikud arenguvisioonid asendatakse välisriiklikega. Peamine et see looks kindlustunnet, sest väljastpoolt tulev on näiliselt läbiproovitud ja seega usaldusväärne.
See sisendab kindlustunnet – sest teised kirevad ka! – ja nii tuntakse ennast seotuna kultuuriruumiga. Reaalsuses aga kaugenetakse kultuurist kui kogemuste kogumist ellujäämise eesmärgil, sest kogemusi küll saadakse, kuid kultuurilise jätkusuutlikkusega neil side puudub. Nõnda pannakse alus pseudokultuurile ja ilma kodu ning maata ühiskonna arengule.
Kui ühiskond rajaneb reflektoorsetele alustele, siis programmeerib see toimima kui Pavlovi kukk, oleks vaid eestkirejaid kellest lähtuda. Kogu ühiskonnasüsteem allutatakse aga kirikukorrale omastele toimimisreeglitele, kus käilakujud regulaarseid kõnesid peavad, kuid retoorikaks see paraku jääbki, sest kui vaadata meie madalat sündivust, palkasid ja vaimunõtrust, siis peale kiremissüsteem enam muud ei võimaldagi. Tagajärgede sobivust siinse kultuuriruumiga ei küsi aga keegi, ainus mida teada võime saada on protsesside paratamatus, kuid ilmselt ei teadnud ka Pavlovi kukk seda, miks ta kirema pidi. Tähtis oli see, et ta kiremine toimuks teatavate märguannete peale. 
Ühiskondlikud muutused leiavad reflektoorses ühiskonnas aset vaid siis, kui  ühiskonna arengupeetus muutub väljakannatamatuks. Kuid isegi selle väljakannatamatuse äratundmine muutub probleemseks, sest see ei ole reflektoorne tegevus vaid analüüs. Reflektoorsus toob omakorda kaasa ühiskonna ressursikaod seda nii elavjõus, mateerias kui rahas ning sellega kaasneb ühiskonnanormide lõhkumine. See soodustab veelgi ühiskonna otsustusvõime asendumist reflektoorse käitumisega, kus poliitilist sooritusvõimekust hinnatakse selle järgi kui palju rahvast suudetakse ühe või teise indikaatori ilmnemisel enda taktikepi järgi kirema panna. Tulemuseks on, et kogu ühiskond hakkab toimima reflektoorsetel, mitte intellektuaalsetel alustel ja jällegi jõuame vastava „kultuuriruumini“.
Sellele reflektoorsele ühiskonnale on omane, et ühiskonnas toimuvad protsessid toimuvad olenemata ühiskonna tahtest või soovidest. Selles ühiskonnale on tähtis, et tuleb toimida nii nagu enamus. Peagi kinnistub see kui ainus õige käitumisvorm. 
Reflektoorse ühiskonnamudeli levitamine on lihtne, seda saab teha läbi žestide, raamatute, ajalehtede, kõnemaneeri või mõttemaneeri. Selleks saab omakorda edukalt kasutada kaasaegseid kommunikatsioonisüsteemi vahendeid. Reflektoorne ühiskond levib kui viirushaigus või laulupidu, millest kõik peavad osa võtma. Sellele ühiskonnale on iseloomulik, et ühiskonnas on valdavaks, hirm tuleviku ees, mida kinnitavad ka vastavad sotsioloogilised uuringud. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kiremise äraõppimine ei tähenda veel olukorrast arusaamist ega lahendusvõimekust. Seda indiviidi kui ühiskonna tasandil. Hirmu peamiseks põhjuseks on seega ümbritsevast arusaamise puudumine, sest on õpitud elama reflektoorses maailmas. Kuni selleni, et kui keegi takti ette ei löö siis puudub ka arusaamine toimuvast. Takti löömine sisendab aga turvatunnet ja traditsioonide jätkumist ning seega  kindlustunnet. Ühiskonnas lavastatakse protsessid nii, et tähtis on stabiilsus mitte etenduse sisu ja protsessi areng. Kuni selleni et võimaldab eestkirejatel keskendudagi vaid kiremisele ja seega vabaneda igasugusest tegevusest ja vastutusest. Seega muutub reflektoorses ühiskonnas võimu funktsioon. Tema ülesandeks on loosung-religioosse mitte teadmistepõhise ühiskonna arendamine, mida kinnitab aina laienev ääremaastumine.
Reflektoorsele ühiskonnale on omane, et kõrgetel ametikohtadel olevad inimesed peavad oskama kireda nagu Pavlovi kukk, mitte omama erialalisi teadmisi või juhiomadusi. Teadmiste puudumine, et olukorrast aru saada ja lahendada, ongi hirmu leviku allikas, sest teadmatus ei võimalda olukordi õieti lahendada. Ning rahvas õpib igast järgmisest otsusest rõõmu tundma selle üle, et „hea et niigi läits“ ja „oleks võinud oluliselt hullemini minna“. Peamiselt tähendab see hirmu tuleviku ees ja see kinnistub juba lapsepõlves.  Kui tulevik puudub langeb ka ühiskonna üldine haridustase ja toimetulekuvõime. 
Isegi rahvavõimu aluseks peetavaid debatte peetakse selles ühiskonnas nii, et debatti peavad vaid väljavalitud ja ülejäänute ülesandeks on Pavlovi kuke kombel reageerida. Nii hakkavadki teatavad protsessid reflektoorses ühiskonnas teatava intervalliga korduma ja ühiskond on selle üle õnnelik, sest saab tuua reflektoorseid paralleele möödunuga. Samas on äratundmina aga ainus rõõm, sest sügavamaid seoseid ei võimalda reflektoorsus enam ära tunda.
Veelgi võikam on fakt, et poliitiline tasand on avastanud, et reflektoorset ühiskonda saab väga edukalt demokraatia pähe esitleda, sest kõik avaldavad kooris „enda arvamust“. Kuid siiski avaldavad ja see on juba demokraatia ilming. Ühelt poolt avaldab arvamust rahvas, et palgad on madalad ja teiselt poolt võimuesindajad, et tegemist on paratamatusega. Nii sumbubki võimaliku lahendi leidmine teadmatusse. Ainuke asi mis selles ühiskonnas puudub, on arengudebatt ja avatus uutele arengutele, sest see on uudne ja võõristav. Kui täpsem olla, siis puuduvad selle debati ja arengu järgi nii vajadus kui ka sooritusvõimed, sest ühiskonnale on tähtis Pavlovi kuke kombel reflektoorselt kireda, mitte ühiskondlikest protsessidest aru saada ja laheneid pakkuda ning veel vähem realiseerida, sest sellega kaasneb ka vastutus. Võimueliidi tegevuseks reflektoorses ühiskonnas on aga pühakirjatekstide vorpimine mitte arengute tagamine. Pühakirjateksti saab kasutada ühiskonna reflektoorseks suunamiseks ning et see paremini usutav oleks, tuleb need   ühispalvustega kinnitada. Nii luuakse sõnum millele rahvas suudab jällegi vaid reflektoorselt reageerida – stiilis meeldib, ei meeldi.
Seega ei ole tegevusjaotus eesmärgiks. Edasine on aga võimuriituse küsimus, kuidas need seadused ühiskonda peksta. Nii ongi meie poliitpartorgia tagajärjel kujunenud ebaõnnestumiste jada, mida ühiskond reflektoorse eksistentsimudeli tõttu korrale kutsuda ei suuda. Kuni selleni, et eliidi korralekutsumine ei kuulu enam kultuuriruumile omaste tegevuste  hulka.

Read more...

795 aastat Madisepäeva lahingust


  Asjade õnneliku või soovitud kulgemise eeldusteks loetakse tihti pooljuhuslike argumentide täitumist ehk olla õigel ajal õiges kohas ja kohtuda õigete suunajatega.
Nii on see inimestega, kuid mitte ainult. Nii paistab, et on ka riikidega.

Selleks, et saaks tekkida riik, selleks on vaja teatud sisehõimlikku kokkulepet ja/või tunnetatud vajadust riiklikuks integreerumiseks. Tavaliselt need tunded ja vajadused arenevad suhteliselt aeglaselt ja seepärast on ajalugu tõestanud, et mõnikord on riigi tekke kiirendamiseks teatud territooriumil vajalik välise teguri sekkumist - näiteks invasiooni.

Välisinvasioon kihutas koonduma ka Baltikumis asuvaid hõime omariiklusele. Seda nii tänapäevase Leedu kui ka näiteks Eesti territooriumil. XII-XIII sajandi alguses olid eeldused omariikluseks olemas mõlemal nimetatud territooriumil. Nimetatud ajal oli suurenenud tõsisema välisinvasiooni oht ja ka praktiliselt olid kohalikud hõimud sunnitud koonduma, et tõrjuda tagasi pidevalt sagenevaid välisrünnakuid.

Leedu hõimud ühendas riigiks Mindaugas (1200 - 1263) 1230. aastatel. Otsustava tähtsusega oli siinjuures üks lahing - Saule lahing 1236. aastal, peale mida ühendatud hõimud kinnistusid Mindaugase kui juhi ümber lõplikult. Etterutates on huvitav märkida, et nii Saule lahingus kui järgnevalt pajatatavas madisepäeva lahingus võttis osa sisuliselt samasugune hulk sõjamehi "pärismaalaste" ning sissetungijate poolele. Selles mõttes olid mõlemad lahingud nagu kaksikud. Kuid tulemused ja tagajärjed olid erinevad.
Mindaugas krooniti 6. juulil 1253 krooniti Leedu kuningaks. Eesti kuningriik jäi sündimata.


Ka meie hõimude iseseisvad maakonnad olid samal ajal valmis liituma ühise juhtimise alla. Sarnast keelt rääkivad hõimud, kelle eluala hõlmas nii tänapäeva Eesti kui ka sisuliselt pool tänapäeva Lätit, olid valmis koonduma Sakalas asuva Lehola karismaatilise vanema Lembitu ( 1217) ümber. Siiski oli Lembitu probleemiks see, et ta ei suutnud siinsete hõimude omavaheliste lahkhelide tõttu koondada enda ümber absoluutset enamust potentsiaalsest sõjajõust. Suurimaks probleemiks võib ehk nimetada ka saarlaste mittekaasalöömine otsustavas lahingus. Just saarlaste malev oli toona võimsaim ja võitlusvõimelisem sõjaüksus kohalike hõimude seas.
Märkimisväärseks probleemiks oli ka asjaolu, et killustatus ning omavahelised nääklused olid lükanud meie hõimude seast välja liivi hõimud (elasid tänapäeva Põhja-Lätis rannikualadel, tegid koostööd saarlastega), kes asusid oma liidri Kaupo juhtimisel toetama sakslaste invasiooni.

Otsustav lahing, mis oleks siuliselt võinud lõplikult liita siinsed hõimud üheks riigiks, toimus 1217. aasta madisepäeval Paala jõe ääres, tõenäoliselt tänapäeva Vanamõisa küla lähedal. Madisepäeva lahingu nime see lahing ka kannab.

Ristisõdijate kogunemine enne Madisepäeva lahingut
15. september 1217


Kuulnud eestlaste maleva kogunemisest, koondasid ristisõdijad selle vastu kiiresti suure eliitväe.

Seejuures taheti eelkõige ennetada venelaste tulekut. Sakslased, liivlased ja latgalid tulid kokku Henriku järgi "Sakala lähedusse, kus on sõjaväe palvetamise ja läbirääkimiste koht".

See asus umbes 80 kilomeetri kaugusel Viljandist ning sinna koondati krooniku sõnadel 3000 valitud meest. Pooled neist olid sakslased, teine pool liivlased ja latgalid.

Osalt ajapuuduse, osalt venelaste kartuse tõttu polnud ristisõdijad Liivimaad kõikidest relvakandvatest meestest tühjaks teinud. Ametlikuks ülemjuhatajaks oli määratud Orlamünde (Lauenburgi) krahv Albert, kuid vägede tegelikuks juhiks oli Mõõgavendade ordumeister Folkvin (Volquin).

19. september 1217

Ristisõdijad alustasid teekonda Sakalasse, eestlaste maleva kogunemiskohta, jäädes 20. septembri ööseks laagrisse Viljandi alla

Kõige hiljemalt 19. septembri varahommikul alustasid ristisõdijad mööda vana sõjateed läbi Ruhja ja Karksi liikumist Viljandi poole. 20. septembri hommikuks jõuti tõenäoliselt kuskile Halliste ja Karksi kanti, kus saadeti maakuulamiseks laiali mõned väesalgad.

Küladest saadi teateid eestlaste väe suuruse kohta ning seda, et ka eestlaste vägi on oma kogunemispaigast sakslastele vastu liikuma asunud. Sakala lõunakihelkondade elanike teadmised eestlaste maleva kohta oma 30-40 kilomeetrit põhja pool näitab, et Sakala vanemate vahel toimis üllatavalt kiire sõnumite viimise ahel üle kogu maakonna.

Hiljemalt 19. septembril olid teele asunud ka eestlased, olles enne seda 15 päeva oodanud venelaste tulekut kokkulepitud kogunemiskohta. Liikuma hakkamise põhjuseks võis olla nii soov venelastele vastu asuda, teadete saamine sakslaste vägedekogumisest kui ka otsus lihtsalt omal käel Liivimaale sõjaretkele minna.

Tuleb ühtlasi arvestada ka asjaolu, et toona oli sedavõrd suure maleva ühe koha peal varustamine pikemat aega üpriski keeruline, mistõttu ei olnud võimalik pikemat aega samas paigas laagris püsida.

20. septembri õhtuks jõudsid lahingukorras ettevaatlikult edasiliikuvad ristisõdijad Viljandi alla, kuhu jäädi ööseks laagrisse. Järgmise päeva (apostel Matteuse päeva) varahommikul peeti missateenistus. Seejärel jätkati liikumist eestlaste laagripaiga poole, kuid siis avastati, et neile vastutulevad eestlased on hoopistükis loodesse, Pärsti-Vanamõisa kanti pöördunud. Sakslased järgnesid eestlaste malevale.

Vägede ettevalmistumine lahinguks
20. september 1217


Eestlaste vanemad eesotsas Lembituga olid arvatavasti vastase väe peatsest tulekust teadlikud, mis ajendas neid oma kogunemiskohast liikvele asuma, et otsida lahingu andmiseks sobiv paik.

Selleks valiti Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel Madi talu, Vanamõisa ja Karuse vaheline ala hilisema Risti kabeli Kirikumäe vahetu lähedus.

Põhiosas oli tegemist metsa ja võsase karjamaaga koos moreeniseljakute ja küngastega ning väikeste veesilmade ja metsatukkadega. Selline maastik ei pakkunud head ülevaadeet ning oli küllaltki raskesti ligipääsetav, mis tegi paiga ristirüütlitele vägagi ebamugavaks. Nii jäädigi sinna sakslaste ootele.
Sakslased olid oma väed asetanud kolme gruppi. Keskmisesse korraldati salkadena läbisegi sakslased, nii rüütlid kui ka jalavägi. Latgalid asetati sakslaste vasakule, liivlased paremale tiivale ühtse nelinurkse parvena.

Eestlaste vägi jagunes maakondade kaupa samuti kolmeks. Lätlaste vastu paigutati sakalased ühes Lembituga, liivlaste vastu aga ridalased (läänemaalased) ja harjulased. Ühismaleva keskossa jäid seega rävalased, virulased ja järvalased kui arvuliselt kõige suurem väegrupp. Eestlased lootsid tiibadel asuvad liivlased ning lätlased kiiresti purustada, et siis lahingu keskosas asuvad sakslased ümber piirata ja hävitada.

Madisepäeva lahingu algus
21. september 1217


Eestlased ründasid ristisõdijaid pooleldi ootamatult, kuid vihases võitluses õnnestus sissetungijatel eestlased taganema sundida. Halva positsiooni tõttu ei kasutatud vibusid.

Madisepäeva lahing algas 21. septembri keskpäeva paiku. Eestlaste strateegia ühtis seitsme aasta taguse Ümera lahinguga: eestlaste malev tormas ristisõdijatele kallale metsadest, hoolikalt valitud kohas. Üllatusmoment polnud aga sedavõrd mõjuv kui tookord, sest sissetungijate vägi oli juba teist päeva edasi marssinud vähemalt osalises lahingukorras.

Ristisõdijad korraldasid end kiiresti lahinguvalmidusse. Eestlaste esimese hoobi said sakslased ja latgalid. Kuna sõjaväed asusid teineteisele küllaltki lähedal, ei olnud võimalik lahingu alguses tavapäraselt kasutada laskerelvi, vibusid ja ambe.

Sakslasi tabas eestlaste hoogne rünnak, kuid pärast pikemat karmi võitlust õnnestus neil eestlaste lahingurivi murda ning põgenema sundida. Samal ajal pidasid sakalased ägedat lahingut lätlastega, keda võisid toetada ka mõned sakalased. Kuna eestlaste rinde keskosa olid sakslased läbi murdnud, asusid nad sakalasi kimbutama ka külgedelt. Niisuguses raskes olukorras ei jäänud ka neil üle muud kui taganeda.

Lahinguvälja kolmandas osas olid ridalased ning harjulased alguses üsna edukad tänu heiteodadele, mis liivlased kõigepealt taganema sundisid. Kuid selle asemel, et põgeneda, taandusid nad sakslaste juurde ning hakkasid koos nendega eestlasi jälitama. Liivlaste vastu suundunud eestlased aga sattusid täienduseks lahingusse saabunud sakslaste peale, kes ajasid eestlased lõpuks põgenema.

Eestlaste taganemine ning järellahing
21. september 1217 kell 16:00


Taganevaid eestlasi asuti jälitama, kusjuures eestlased võisid neid tagaajavate sakslastega pidada veel ühe lootusetu järellahingu.

Kui eestlaste äge pealetung oli kõikjalt tagasi tõrjutud, algas eestlaste jälitamine. Siinjuures on võimalik, et pealahinguväljast lääne pool kunagise Risti kabeli koha lähedal võisid taandumisel uuesti koondunud eestlaste vägi ning neid tagaajavad sakslased maha pidada veel järellahingu, kus rüütelvennad sattusid üsnagi raskesse olukorda.

Alles koos tagantpoolt appiruttavate ristisõdijate väeosadega suudeti eestlased lõplikult purustada. Algas vihane eesti maleva riismete jälitamine ümberkaudsetes metsades ja soodes.

Eestlaste kaotused olid suured, erinevate kroonikute andmeil koguni 1000-1400 langenut. Kuigi kroonikate arve ei tasu oluliselt usaldada, võib siiski arvata, et eesti malevast hävis kuni veerand.

Ristisõdijad olla saagiks võtnud üle 2000 hobuse. Surma sai hulk Sakala vanemaid, teiste hulgas ka kuulus Lembitu. Kaotusi kandis aga ka ristisõdijate leer, neist olulisim hukkunu oli liivlaste vanem Kaupo.

Sakala taasalistumine

Lahingu järel asusid eestlaste jälitamise lõpetanud sakslased rüüstama lähemat ümbruskonda ning korjama lahinguväljalt sõjasaaki.

Kokkuröövitud moon veeti kokku Lembitu külla Navestis - kuhu jäädi kolmeks päevaks laagrisse - ning jagati omavahel. Sinna tulid kokku ka ellujäänud Sakala vanemad, teiste hulgas ka Lembitu vend Unnepeve (Õnnepäev), kes nõustusid uuesti sakslastele alistumisega, mille kinnituseks võtsid ristisõdijad omakorda pantvange.

Pärast seda siirdus sissetungijate vägi võidukalt koos kogu röövsaagiga koju tagasi. Venelased eestlastele appi ei jõudnudki, tehes sõjakäigu Eesti- ja Liivimaale alles 1218. aastal.

Nõnda lõppes ristisõdijate sissetungi suurim välilahing eestlaste kaotusega, lüües vaheda mõra Eesti maakondade koostöösse. Kuigi löök oli karm, ei osutunud see veel lõplikuks pöördepunktiks, mis otsustas kogu vallutussõja saatuse. Eestlased suutsid ennast veel palju aastaid hiljemgi otsustavalt koondada ning edukalt sakslaste vastu võidelda, mida näitavad kas või 1223. aasta väljaastumised üle terve Eestimaa. Sellest hoolimata pidid eestlased aga siiski võitlema endast kordades võimsama vaenlasega, kes 1227. aastaks oma võimu üle terve Eesti sajandeiks lõpuks ikkagi maksma pani.

Allikad: Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion. 1990
Evald Tõnisson, Jüri Selirand ja Artur Vassar. Kui Lembitu kutsus... Tallinn: Eesti Raamat, 1968
Wikipedia


Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...


Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP