
Eestlased teavad, mis päev see on ja kui tõsiselt võetav ning valskuseta püsib ta meie rahva ja riigi ajaloos.
Vähesed aga teavad, et see sama päev -
23. veebruar 1918 on ka venemaa jaoks oluline päev, mis aga sündis müütidele toetudes ja ehiti venemaa poolt ajaloolise ebatõe liivalossidega.
Jah
- täna on ka venemaa lipuehetes, sest oma identiteediotsingutes jõuti
1991. aastal nii kaugele, et peeti vajalikuks tänast päeva venemaal
tähistada "isamaa kaitsjate päevana". Kuid mitte ainult alates 1991. a.
... Samal põhjusel on venemaa täis viisnurkadega (saatanlike
pentagrammidega) kaunistatud põrguplagusid, sest seda sama päeva on
venemaa sõjardid ning sõja-ametnikud (keda seal maal ka ohvitserideks
kutsutakse) alates oma riigi tekkimise esimestest aastatest (1919 -
1946) tähistanud nimetuse all "NSV Liidus Punaarmee päev", hilisemal
perioodil aga kui "Nõukogude armee ja sõjamerelaevastiku päeva"
(1946–1991) ja teevad seda tänase päevani.
Pisut erinevate kuid
siiski suhteliselt sarnaste trakteeringute kohaselt seostavad venelased
seda päeva 95 aastat tagasi toimunud sõjasündmustega Eestis ja selle
lähistel e. Valka, Keila, Narva ja Pihkva lahingutega ning nendest
lahingutest võrsunud müütilise eduga.
Venekeelne Wikipedia, tutvustades selle päeva geneesi märgib, et tegemist on mütoloogiaga.
GeneesNoor
punavenemaa vajas oma masinavärki toimimas hoidvatele hammasratastele
moraalset õli tähtpäevade näol. Paraku vanu kasutada ei saanud ja uusi
tekkinud veel polnud. Need tuli välja mõelda.
Algas kõik I maailmasõja jätkusündmustest Liivimaa pinnal.
Pealetung idarindel ja punaste põgenemine.18.02.1918
alustasid Saksa ja Austria-Ungari väed pealetungi idarindel, kus üheks
põhisuunaks sai liikumine Rävala (Rewel, tänane Tallinn), Pihkva ja
Narva suunas.
Siinses piirkonnas faktilist võimu hoidvad
sotsid/esseerid püüdsid olemasolevatele, kuid nõrga moraali ning olematu
distsipliiniga revolutsioonilistele väeosadele lisa hankida punakaardi
maakasitseväe üksuste loomisega vabatahtlikest, ent kõik need katsed
ebaõnnestusid. Enamgi veel - ka olemasolevates revolutsioonilistes
väeosades valitses pigem desertöörluse vaim, kui soov sõjaliselt vastu
astuda saksa 8. armeele.
Iseseisvusmanifesti ettelugemine Pärnus22.
veebruari pärastlõunal evakueerusid Pärnu Nõukogu Täitevkomitee ja
punakaartlased Revelisse (Tallinna), võim Pärnus läks 2. eesti polgu III
pataljoni kätte.
Kuigi Päästekomiteel ei läinud korda jõuda
Haapsallu, õnnestus Maavalitsuse ametnikul Jaan Soobil manifest Pärnusse
viia ning 23. veebruaril 1918 luges Maakogu liige Hugo Kuusner selle
esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil
seisvale rahvale
Sotsiaaldemokraatidel polnud Eesti jaoks aega ega jõudu.Olukord
oli kogu venemaa jaoks (kuhu loeti toona kogu tsaariaegse riigi
territoorium) täiesti katastroofiline ning kui kuskil ääreprovintsis
loetigi ette mingit laadi iseseisvuse manifest, siis olude tõsisust
arvestades ei pööranud sotsiaaldemokraatide tsentraalvõim Peterburis
sellele mingit tähelepanu.
22. veebruaril jätkus Saksa vägede
pealetung Reveli peale Hapsali (tänane Haapsalu) suunalt ja Lihulast.
Reveli punakaartlaste ja madruste salkadega peeti esimesed lahingud
Udruma vallamaja ja Kolovere mõisa juures.
23.02.1918. a. toimus
ajalooline vene sotsiaaldemokraatliku partei keskkomitee istung, kus
Lenin kutsus üles vastu võtma sakslaste ultimaatumit ja püüdis
seltsimehi veenda sakslastega mis iganes tingimustel rahu sõlmima.
Sakslaste ultimaatum võetigi vastu.23.
veebruari õhtul pidasid Toompea lossis nõu Eesti Nõukogu Täitevkomitee,
Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Eestimaa
Komitee ja mujalt Tallinnasse kogunenud enamlased. Loeti ette Jossif
Stalini telegramm, milles Nõukogude valitsus teatas, et nõustub Saksa
rahusaatkonna nõudmistega loovutada Eesti Saksamaale.
Niisuguses
lootusetus olukorras otsustati koos Balti laevastikuga evakueeruda
Petrogradi. 24. veebruari hommikul asus suur osa nõukogude
aktivistidest, punakaartlastest ning osa töölisi oma perekondadega
Reveli sadamas laevadele. Linna jäi vaid enamlik linnavalitsus eesotsas
Voldemar Vöölmanniga.
Reaalne jõud Revelis oli aga peagi Pitka
juhtimise all tegutsevate omakaitseväelaste käes, kes ei sümpatiseerinud
sotsidele ega ka vastupidi.
23. veebruaril olid just Pitka
organiseeritud Omakaitse salgad need, mis võtsid korra tagamise
Tallinnas enda kätte ja võimaldasid järgmisel päeval Iseseisvusmanifest
pealinnas välja kuulutada ning Eesti Ajutisel Valitsusel tööle asuda.
Punaarmee aastapäeva tekkimise võimalikud alused.Kuigi
venemaa punane valitsus oli täiel määral nõustunud sakslaste esitatud
ultimaatumiga, siiski ei suutnud sakslased pealetungi päriselt peatada
ja mitmel pool tekkisid osaliselt spontaansed kokkupõrked saksa ja
punaste vägede vahel. Tuntuimad siinjuures olid tõesti kokkupõrked
punaste väeosadega Valkas, Pihkvas ning mujalgi.
Suur kokkupõrge toimus näiteks Riisipere raudteejaamas.
Kõige
ägedama lahingu andsid sakslastele Keilasse kogunenud suuremad
punakaartlaste ja madruste üksused, mis olid kaotuste hinnaga sunnitud
õhtul siiski taanduma. 24. veebruaril jõudsid Saksa üksused Reveli külje
alla Sauele. See lahing koos Pihkva ja Valka lahingutega on jõudnud
märkimisväärsena punaarmee historiograafiasse. Ja loetakse neid
millegipärast tööliste-talupoegade punaarmee sünnilahinguteks.
Oma
olukorra lootusetust adudes avaldas 23. veebruar 1918. aastal
Rahvakomissaride Nõukogu ülevenemaalise dekreedi "Sotsialistlik kodumaa
on hädaohus", kutsudes üles kõiki haarama relva, et kaitsta sotsialismi.
Sisuliselt oli tegu üleskutsega totaalsele kaitsele ning ehk ka ainuke
tõsiselt võetav alus punaarmee tähtpäeva jaoks.
Esimene ametlik ettepanek.Teada on, et 10.01.1919. aastal saatis tööliste-talupoegade punaarmee kõrgeima sõjainspektsiooni esimees
Nikolai Podvoiski
ettepaneku revolutsioonilise venemaa kõrgeimale võimuorganile -
Ülevenemaalisele Kesktäitevkomiteele, milles teeb ettepaneku tähistada
töölis-talupoegade punaarmee aastapäevana 28. jaanuari.
Podvoiski
viitas sellele, et nimetatud päeval 1918. aastal andis Rahvakomissaride
Nõukogu välja dekreedi töölis-talupoegade punaarmee loomiseks.
23.01.1919. a. vaatab kesktäitevkomitee läbi selle ettepaneku, kuid lükkab selle taagsi.
Kuid
hoolimata eeltoodust nakatab teema Moskva värskeid punavõime ning
24.02.1919. a. arutab Moskva Nõukogu Presiidium seda sama küsimust ning
otsustab kuulutada Punaarmee aastapäevaks e. "Punase kingituse päevaks"
(с днём Красного подарка) nüüd ja edaspidi 17. veebruari. Kuivõrd aga
sellel aastal sattus 17. veebruar olema esmaspäevane päev, siis lükati
päeva tähistamine edasi 23. veebruarile.
Samal päeval avaldab 28.
jaanuari-17. veebruari-23. veebruari segase päeva teate ja kuulutuse
1912. aastal asutatud ning selleks päevaks riigi tähtsaima ajalehe
staatuse saanud vene sotsiaaldemokraatliku töölispartei häälekandja
"Pravda".Pravda
kirjutab muuhulgas: "Punase kingituse päeva ülevenemaaline tähistamine
on üle viidud 23. veebruarile. Sellel päeval organiseeritakse linnades
ja rinnetel Punaarmee aastapäeva tähistamine, milline täitus 28.
jaanuaril."
Peale 1919. aastat aga see tähtpäev mitmeks aastaks vajus unustuse hõlma kuni ta taasavastati 1922. aastal.
1922.
aasta 27. jaanuaril avaldati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee
Presiidiumi määrus Punaarmee 4. aastapäeva kohta, kus öeldi järgmist.
"Vastavuses
Ülevenemaalise IX nõukogude kongressi määrusega Punaarmee kohta, pöörab
Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Presiidum kohalike täitevkomiteede
tähelepanu asjaolule, et saabumas on Punaarmee loomise aastapäev (23.
veebruaril)."
Nii ta siis paika sai, kuid "söödav" ning
poliitiliselt põhjendatud ning korrektne põhjendus sellele päevale
puudus endiselt. Pigem oli asi veelgi segasem.
Esimesed püüded 23. veebruari põhjendada - algavad võltsingud.Kui
1923. aastal oli saabumas Punaarmee 5. aastapäev, siis sooviti seda
tähistada sobiliku pidulikkusega, mille juurde kuulusid ka sobivad
legendid ning lugulaulud.
Toona toimunud otsingutel jõuti
järeldusele, et 23. veebruaril 1918. aastal "... olles vaenlase surve
all, tööliste ja talupoegade valitsus kuulutas välja vajaduse luua
endale relvastatud jõud..."
Sellele legendile sekundeeris veel
samal aastal ajakiri «Военная мысль и революция» (Sõjaline mõte ja
revolutsioon), kus avaldati väide, et 23.02.1918. aastal loodi esimene
Punaarmee väeosa, milline sai koheselt ka lahinguristsed Looderindel
(s.o. Eesti- ja Liivimaal).
Järgmisel aastal (1924) ilmutati
ajakirjas «Военный вестник» (Sõjalised Teatised) fotokoopia Lenini
dekreedist tööliste-talupoegade punaarmee moodustamise kohta (originaal
28. jaanuarist), mille kuupäev oli võltsitud 23. veebruariks 1918. a.
Muuhulgas
esitatakse kuupäeva võltsimise asjus põhjenduseks ka seda, et selleks
ajaks oli poliitiliselt korrektse mõtlemise vajadus arenenud juba
niikaugele, et oli vaja varjata mitmesuguseid häbiväärseid kohti noore
punariigi ajaloos.
Üheks selliseks oli ka asjaolu Saksamaa ultimaatumi vastuvõtmise asjus.
Ei
ole ju loogiline, et kui vapper Punaarmee loodi juba jaanuarikuus, et
siis miks oldi veebruaris sunnitud põgenema ja võtma veel vastu
sakslaste ultimaatumit.
Hoopis loogilisem on ju, et sakslaste
poolt pealt pealesurutud ultimaatum mobiliseeris noort sotside vabariiki
looma omale uut moodi relvajõud.
Möödunud sajandi 30. aastatel,
eriti selle aastakümne teisel poolel süvendati müütilist mõtet, et
Punaarmee aastapäeva sünd oli seotud sellel päeval toimunud
väljapaistvate lahingutega sakslaste vastu Pihkva ja Narva all. Räägiti
isegi nende linnade vabastamisest Punaarmee poolt.
Tänapäevaks on
teada, et tegemist on tõeliste müütidega, sest sellel päeval asusid
saksa väed Pihkvast 55 km kaugusel ja Narvast 170 km kaugusel.
Ja
seostada seda või järgnevaid päevi punaarmeelaste kangelaslikkusega -
selleks on vaja fantaasiat rohkem kui seda keskmisel inimesel leiduda
võiks.
Narva "tagasivallutamine"Näiteks Narvaga oli nii, et saksa väed jõudsid oma pealetungilahingutega Narva alla 25. veebruaril 1918.
Narvat
hoidsid toona enda võimuses tsiviilvõimu tähenduses
Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei Eestimaa Komitee, kelle
sõjajõududeks olid nõrga distsipliiniga revolutsiooniliste sõdurite ja
madruste rühmad komissar Kljave-Kljavin (Кляве-Клявин) juhtimisel ning
grupp ungari nn "internatsionaliste", keda juhtis
Bela Kun
- Ungari sotsiaaldemokraatliku partei juhtiv funktsionär, tulevane
Ungari Nõukogude Vabariigi juht, kes omasuguste poolt 1938. aastal
stalinlike repressioonide käigus tapeti.
Kõikide salkade üldjuhiks oli Balti laevastiku madrus, 1912. aastast sotsiaaldemokraatliku partei liige Pavel Dõbenko.
Ligikaudu
5 km kaugusel Narvast avasid punased lähenevate sakslaste suunas
korratu püssitule ning sakslaste kolonn peatus. Sakslased võtsid sisse
lahingukorra ja valmistusid asjalikuks lahinguks.
Paraku seda lahingut ei olnud ega tulnud. Ei eesliinil ega ka Narva pärast.
Peale
esimest arglikku peatamiskatset ja kasutades ära sakslaste lahinguks
valmistumist, taandusid punased koheselt Narva ja seejärel ka linnast.
Sakslased seda muidugi ei teadnud.
Sakslased, kes peale
põhjalikke ettevalmistusi järgmisel hommikul rünnakule asusid, ei
kohanud grammigi enam vastupanu ning Narva langes ühegi püssipauguta.
Narvast
põgenenud punasalgad taandusid Jamburgi (praegune Kingissepp), kus neid
ning teisigi punavägesid püüdis lahingukorda seada, käskida ning
innustada punaste poole üle läinud endine tsaariarmee kindral
D. P. Parski, kes plaanis tõepoolest ka Narva tagasivallutamist.
Kõik
punakindrali plaanid luhtusid, sest sõjavägedes oli "demokraatia" ning
Narvast taandunud revolutsioonilised madrused otsustasid võtsid otsuse
vastu mitte minna tagasi Narva. Enamgi veel - nad lahkusid ka Jamburgist
ning otsustasid kiiresti taanduda edasi Gatšinasse.
Rong, milles
revolutsioonilised madrused koos Narva vägede ülemjuhataja komissar
Dõbenkoga pidasid läbirääkimisi kindral Parskiga, käsutati Gatšina poole
ning vene ajaloolased märgivad, et kindral Parski pääses vaevu-vaevu
sealt tulema ning tagasi Jamburgi, et täita edasi oma revolutsioonilist
sõjakohustust.
Kuid edasine tegevus sakslaste vastu polnudki enam võimalik, sest jõusse astus Bresti rahuleping.
Muide,
kindral Parski oli teadlik Narvat vallutanud saksa jõudude
kogusuurusest, mis oli suisa naeruväärne, eriti kui pidada silmas
hilisemaid väiteid just nagu tahtnuks saksa väed tungida Petrogradi
peale. Sakslaste kasutada olid mõned jalaväe pataljonid ja kaks ratsaväe
polku.
Tahaks pisut rääkida veel sellest
Dõbenkost.Tegemist ei olnud lihtsa komissariga, kui selline mulje ka eeltoodust jäi.
Sotsidel
oli tavaks kõik vanad nimetused ära muuta revolutsiooniliste ja
"moodsate" nimetuste vastu ning loomulikult polnud neil ka kombeks olla
varakas, sealhulgas käia riides kuidagi väljapaistvalt. Mida hallim,
seda parem. See siis tähendab, et enesest lugupidav sots riietus
äärmiselt tagasihoidlikult. Oma kaaslastele oli seltsimees või kui
kõrgem ametimees siis olgu näiteks komissar.
Aga samas vajas
igasugune riigimasin ja selle osa, sealhulgas ka armee tööjaotust ning
vastavaid ametipulkasid pidi ka kuidagi nimetama. Nii sünnitatigi
keerukas nimede süsteem, mis vastas tegelikult vanale kehtinud
süteemile, kuid kõlas teist moodi.
Uue revolutsioonilise
riigijuhtimise süsteemi järgi oli Dõbenko muuhulgas riigi mereasjade
rahvakomissar, juhtides Vene NFSV mereasjade rahvakomisariaati.
Normaalse maailma mõistes oli ta seega minister - mereminister.
Ka
oli ta riigi merejõudude rahvakomissar ehk kõrgem laevastiku juht. Tema
sõjaväeline ametlik auaste oli 2-rangi komandarm e. normaalsesse keelde
ümberpantuna nagu armeekindral.
Tema põgenemine Narvast, selle
sakslastele loovutamine ja sõjaväelisele distsipliinile mitteallumine
sai aluseks sellele, et teatud aja möödumisel ta vahistati ja anti
tribunali alla, kus kõik nimetatud süüdistused talle ka süüks pandi (ja
mitte ainult need). Ta vabastati kõikidelt ametikohtadelt, visati välja
parteist ning lasti 1938. aastal maha.
Stalinlikud teesid sünnitasid uhke ja naeruväärse müüdiMis
puudutab müüti kangelaslikest võitlustest ning võitudest Pihkva ja
Narva all kui Punaarmee sünnilahingutesse, siis need olevat välja
mõelnud Stalin 1938. aastal.
Esmakordselt mainitakse neid "võite"
16. veebruaril 1938. aastal ajalehes "Izvestija", kus ilmus kirjutis
pealkirja all "Tööliste talupoegade punaarmee ning sõjalaevastiku 20-ks
aastapäevaks. Teesid propagandistidele", kus vastavalt kõlas järgmine
tees.
"Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav
vastulöök. Nende liikumine revolutsioonilise Petrogradi peale sai
peatatud. Päev, millal löödi tagasi saksa imperialistlikud väed, sai
noore Punaarmee juubelipäevaks"
Sama aasta septembris avaldati
ajalehes "Pravda" alapealkirja all "VK(b)P lühike ajalookursus"
sündmusele selline "poliitkorrektne" selgitus: "Saksa imperialistide
relvastatud interventsioon kutsus riigis esile võimsa revolutsioonilise
puhangu. Vastuseks Partei ning Nõukogude valitsuse poolt esitatud
üleskutsele "Sotsialistlik isamaa on hädaohus", vastas töölisklass
Punaarmee väeosade kiirendatud loomisega. Uue armee noored rühmad -
revolutsioonilise rahva armee omad - kangelaslikult lõid tagasi hambuni
relvastatud saksa kiskja. Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele
otsustav vastulöök. Nende edasitung Petrogradi peale sai peatatud. Päev,
millal saksa imperialism sai tagasilöögi - 23. veebruar - sai noore
Punaarmee sünni päevaks.
Veelgi otsustavama selgituse toimunule (mütoloogilises plaanis) andis Stalini päevakäsk 23.02.1942. a.:
"Punaarmee
noored rühmad, astudes esmakordselt sõtta, lõid pilbasteks saksa
sissetungijad Pihkva ja Narva all 23. veebruaril 1918. aastal. Just
selle pärast kuulutati see päev Punaarmee sünnipäevaks."
***
Mis
siis ikka. Palju õnne venelastele isamaa kaitsjate päeva puhul ja
eestlastele loomulikult iseseisvuse manifesti väljakuulutamise päeva
puhuks.
Aga kogu eelneva pika jutu kokkuvõtteks võiks soovida
tublile eesti rahvale ja riigile õnne väärika tähtpäeva lähenemise puhul
ning vene rahvale samas edu identiteediotsingute jätkamiseks, et
ükskord rahu ka neile hinge jõuaks, tõde võidutseks ja õiglus saaks
rajada teed ilma absurdse poliitilise korrektsuseta.
Anar RandAllikad: Wikipedia, Histrodamus
Allikas:
http://bhr.balanss.ee/
Read more...