Jüri Toomepuu: Needus piirilepingule, kadu sortsi sulastele
Lydia Koidula, meie Emajõe ööbiku kuulus laul eesti mullast ja eesti
südamest esitas küsimuse: “Eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks
lahuta!” Kahjuks suutis poolsada aastat kommunistlikku okupatsiooni
jätta eesti rahva hulka üleliia palju endiseid Stalini kummardajaid
kelle rinnas ei tuksu enam eesti süda. Mõned sellised, kes on meie
võimuladvikusse tõusnud, eiravad jultunult oma ametivannet jääda
ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Nad
hülgavad põhiseaduse nõuet kindlustada ja arendada riiki mis peab tagama
eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Nad hülgavad meie
rahvuskaaslaste aastatuhandeid hingest hingesse kantud armastust oma
põlise kodumaa vastu ja meie kultuuripärandit. Nad üritavad, koos
Eestisse jäetud okupantidega, eesti rahvale sunniviisil peale suruda
võõrast kultuuri.
Rahvaste enesemääramisõiguse printsiip kehtestati juba esimese
maailmasõja päevil tolleagse Ameerika presidendi Woodrow Wilsoni poolt
ja see oligi ajendiks iseseisva Eesti Vabariigi ja paljude teiste
rahvusriikide loomisele. Pärast teist maailmasõda kinnitas ÜRO harta
uuesti rahvaste enesemääramise õiguse ja paljud rahvad kes olid
kunstlikult ühe riigi piiridesse surutud said omale rahvusriigid luua.
ÜRO hartat aga ei saadud suurelt osalt rakendada enne kui Nõukogude Vene
kurjuse impeeriumi kokku varisemine taastas iseseisvuse eestlastele ja
andis ka teisetele ikestatud rahvastele võimaluse oma rahvusriik luua.
Tänapäeval on antud isegi teaduslik alus rahvuse ühtekuuluvustundele ja
rahvuse mõistele. Igivana rahvatarkus mis väidab, et veri on paksem kui
vesi on leidnud teadusliku tõestuse evolutsioonibioloogia uurimuste
kaudu. Need näitavad, et rahva säilimise peamised tegurid on rahva
genofondis domineerivad geenid, mis enda edasikandmist soodustavad
proportsionaalselt sugulust määravate samade geenide hulgaga
indiviidides.
Eestlased, nagu paljud teised rahvad sallivad hästi teiste rahvaste
kultuuripärandeid ja omapärasusi – aga need meeldivad meile teiste
rahvaste kultuuriruumis, nende kodumaal. Meie, nagu teised rahvad, ei
taha, et meile surutakse peale võõrast kultuuri tule ja mõõgaga,
võõrvõimu okupatsiooniga ega ka tänapäeval propageeritava võõra
multi-kultiga.
Juba meie muistsed esivanemad teadsid, et meie rahva õnneajad saavad
kesta ainult siis kui nad suudavad kaitsta oma kodu, oma peret, oma
põlluandi ja oma randu võõraste vallutajate vastu, kellest siin maailmas
kahjuks puudust ei ole. Nad olid valmis vapralt võitlema, et kaitsta
oma kodu, ja kui vaja, ohverdama oma elu, et nende lapsed ja lapselapsed
saaksid elada vabaduses ja nautida õnneaegu ning oma rahva
kultuuripärandit.
Kui maailmasõja pööris selleks võimaluse andis, olid ka meie isad ja
vanaisad valmis astuma võitlusesse eesti rahva enesemääramise õiguse
eest niihästi tohutu suurte venelaste vägede kui ka balti parunite
rauddiviisi vastu, et luua iseseisev Eesti Vabariik.
Meie vabadusõjalaste verega pühitseti Eesti pind, nende ohver ja
kangelaslikkus tõi meie rahvale enesemääramisõiguse, meie isamaale
vabaduse. Kõige eest mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud oleme
me tänu võlgu meie vapratele Vabadussõjalastele ja Eesti diplomaatia
suurmehele Jaan Poskale, kes julges ja oskas meile sobitada Tartu
rahulepingu, Eesti vabariigi sünnitunnistuse, Eesti Vabariigi õigusliku
aluse.
Stalini, ta järglaste ja ta käsilaste poolt sooritatud inimsusevastaste
kuritegude tagajärjel pidi eesti rahvas kannatama ränka inimkaotust ja
halastamatut intellektuaalset aadrilaskmist. Kahjuks tekitas ka
poolesaja-aastane rahvaste vanglas viibimine koos võõra keele ja meele
peale surumisega ja kommunistliku ajupesuga mõnedes meie
rahvuskaaslastes mõttemalli, mis ei lase neil aru saada, et vaenlase ees
lömitamine ja oma rahva reetmine on kaotajate poliitika. Nad proovivad
eesti rahvast uskuma panna, et kui me loovutame järjest diktaarlikumaks
muutuvale vene diktaatorile Putinile osa oma riigi pinnast, siis on ta
nõus unustama oma lubaduse taastada Nõukogude kurjuse impeerium, mille
kokkuvarisemine oli tema sõnutsi XX sajandi kõige suuurem geopoliitiline
katastroof. Nad üritavad meid uskuma panna, et kui me Putini ees
küllalt lömitamine, siis ta Eestile Gruusiat, Krimmi ega Ukrainat ei
tee. Nad on nõus loovutama Putinile rohkem kui 5 protsenti Eesti pinnast
ilma midagi, mitte kõigevähematki, vastu küsimata.
Ma arvan, et isegi kõige rängema kommunistliku ajupesu ohvrid nii
lauslollid ei ole, et nad oma juttu ise usuksid. Nagu me tihti
ajakirjanduset kuuleme, säilitavad paljud meie võimuladviku poliitikud
ja parteid oma võimu korruptiivselt, neile kilekottides altkäemaksuks
toodud rahapakkide abil. Kahtlustan, et meie võimuladvikus on selliseid
moraalseid värdjaid, kes on nõus isegi oma kodumaa pinda Putinile müüma
mõne kilekotitäie eest. Raha ei haise on nende moto, aga mis haiseb, mis
haiseb väga vastikult, on nende moraalilagedus ja reeturlikkus. Nagu me
teame, on Putin hoobelnud, et Eesti võib ta lihtsalt ära osta. Näib, et
ta on seda nüüd Putini-Paeti paktiga tõestamas.
Meie ajaloo kõigi aegade kõige suurema vea, Genfi konventsiooni eiramise
tagajärjel põlistati eestlaste põlisele kodumaale suur hulk Putini
rahvuskaaslasi. Neid esindavad ta Ühtse Venemaa liitlane, neljas
kriminaalkuriteos süüdistatud Edgar Burešin Savisaar, Putini suuvooder
Brüsselis Yana Toom ja sellised Eesti venestamise propageerijad nagu
Kõlvart, Ossinovski ja paljud teised endised okupandid kes söövad Eesti
leiba ja hammustavad kätt mis neid toidab. Võime arvata, et nood on nõus
mitte ainult viit protsenti vaid kogu eestlaste põlist kodumaad
anastama ja venestama. Nende Eestivaenulikkus on arusaadav, aga ausatel
eestlastel pole võimalik mõista ega andestada meie kodukootud Eesti
pinna mahaparseldajatele. Kas nendele piisab tõesti ainult mõnest
kilekotitäiest, et lahutada Eesti süda Eesti mullast? Kas pool sajandit
võõrast okupatsiooni ja ajupesu suutis tõesti hävitada mõnedes meie
võimuladvikusse pürginud rahvuskaaslastes aastatuhandete vältel hingest
hingesse kantud armastuse oma sünnimaa vastu?
.
Saagu, saagu ma sajatan,
vandesõnaga vannutan!
Needus piirilepingule,
Kadu sortsi sulastele,
Eesti mahamüüjatele.
Neetud olgu äraandjad.
Eesti pinna parseldajad.
Saagu nad sohu surema,
Mätta otsa mädanema,
Põõsastikku pendimaie,
Rägastikku raipenema!
Needus tuhande aastani,
viimase sugupõlveni.
Süüria noored teadlased viivad läbi empiirilisi katseid põlisrahva peal. Växjö ujulas surus grupp süüria teadlasi 11 aastase tüdruku nurka ja kontrollisid üksteise võidu tema rindade suurust ja näppudega, kas preili on ikka süütu. Ühel hiljutises sõnavõtus oli Taavi Rõivas mures, et eesti rahva vaenulikus ei luba nondel teadlastel tulla eesti majandust ja teadust edendama. Vaata Rõivase kõnet siit: on.fb.me/1QyBwaT
Teisipäeval, 2. veebruaril
algusega kell 12 toimub Tartus Vanemuise 35 kõrval oleval platsil
kõnekoosolek Tartu rahulepingu 96. aastapäeva auks.
Kõnet pidama on oodatud Helmut
Piirimäe, Mart Helme, Henn Põlluaas, Andres Herkel, Mart Niklus, Tõnis
Lukas, Anti Poolamets, Jaak Madison jt. Pärast kõnekoosolekut võimalus külastada Tartu rahulepingu tuba. Peakorraldaja on Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu.
Multi-kulti
arhitektid on Aafrika või Aasia läbikukkunud riikidest anarhiaseemet
aastakümneid ka Lääne-Euroopa ühiskondadesse külvanud. Rahvaste
rändamise viljadeks on mässumeelsed getod, mis ähvardavad anarhiaga üle
külvata kesklinnade väärikates turvamajades elava kartliku
keskklassigi.
IRLi visioon – uus Köln?
Konservatiivsusele pretendeeriva IRLi liider
Margus Tsahkna käis Eesti järgmise suure eesmärgina välja kaks miljonit
end eestlaseks pidavat, eesti keelt kõnelevat või eesti majanduse heaks
töötavat inimest. Ta rõhutas, et aeg on etnosest kasvada kultuuriliseks
ja poliitiliseks rahvuseks. Nukker lugu, kui murtakse sisse lahtisest
uksest, sest hiljemalt Vabadussõja võiduga sai Eesti rahvas
täieõiguslikuks poliitiliseks rahvuseks, peremeheks omal maal. Kas nüüd
on vaja „progressi" huvides nõukogude retsepti järgi luua
eesti-afro-aasia segaetnos? IRL peab nüüd oma pahaendelist juttu
millegagi tõestama hakkama. Ootamatu eksperiment rahvuse mõiste
ümberdefineerimisel on sama kahtlane kui sotside-reformikate võitlus
perekonna ümberdefineerimise eest. Ikka selleks, et saaks jõuga võõraid
väärtusi peale suruda.
Tsahkna
propageeris avatust, mille puhul vastandas hirmunud ja väljasuremiseni
endasse sulguva rahva. Milline kunstiline liialdus! Eesti rahvas reisib,
töötab Skandinaavias ning pigem märkab seda, et Euroopasse on ilmunud
uued aadlikud – „põgenikud", kelle staatus võimaldab elu mööda saata
diivanil lesides.
Alles
see oli, kui Tsahkna käis spetsiaalse ringreisi käigus omavalitsustele
immigrante kaela määrimas. Kas miljon uuseestlast tuuakse kohale seda
kanalit mööda? Kas uus Köln sobiks visiooniks?
Rõivas ja sotsiaaldemokraadid tahtsid Eesti
saamist põhjamaaks. Nüüd nad seda teevadki – seitsmepenikoormasammudega.
Olukord saab olema sama ebaturvaline kui Põhjamaades ning põlisrahvas
on muudetud koormaeesliks, kes peab pagulasmassi elu kinni maksma. Vao
külas tehtud, Vägeval, Tallinnas ja Tartus tulekul. „Kodutunde" saade
peab külmades ja lagunenud majades elavate eesti laste päästmiseks abi
kerjama, pagulaste üüritoetus on aga kuni 1287 eurot kuus. Pagulasmass
koormab juba praegu raskelt Skandinaavia majandusi ning see võib muutuda
majanduskriisi tähtsaimaks sütikuks.
Halvemat plaani kui uue eestlase aretusprojekt
ei saanud IRL iga päev telerist nähtava agressiivse migrantide massi
taustal välja pakkuda. Tsahkna, kas avatud rahvusluse kebabiputkade,
mošeede ja araabia ahistajate keskel ikka tuleb õnn meie õuele?
Eliidi omarahvaviha
Euroopa islamiseerumisprotsess võib areneda
kuudega, näiteks nii, et naised ei julge enam üksi avalikes kohtades
liikuda. Kui Kölni linnapea soovitab ahistajatest-röövlitest hoida
käepikkust vahemaad ja karjuda "ei", siis on puudu vaid soovitus burkat
kanda, et islamiusulised neid rohkem respekteeriksid. Kölni lähedal
Bornheimis keelati pagulaskeskuses elavatel meestel ujulas käimine, et
vältida massilist ahistamist. Kölni sündmuste mõjul paiskuvad üle
Euroopa meediasse seni tsenseeritud juhtumid julmast naistevastasest
vägivallast, mida harrastatakse vähearenenud islamitaustaga
ühiskondades. Kõik see on viinud multi-kulti korruptiivset headust
harrastavad ideoloogid moraalsesse pankrotti.
Aga järeldusi nad ei tee, sest pahatahtlik
utoopia tuleb ikkagi ellu viia. Uusaastaööl ei suutnud
rassismisüüdistuste hirmus värisev Saksa politsei linna keskel sadu
vägistamisohus olevaid naisi kaitsta.
Alguses vaikisid tsensorid kõik maha. Nädal
hiljem polnud probleemi immigrantide vägivalla vastu protesteerivate
sakslaste vastu veekahureid kasutada. Väga ebameeldiv olukord
jõustruktuuridele, kui nad peaksid asuma illegaalse immigratsiooni,
inimkaubitsejate, seksuaalkurjategijate või potentsiaalsete terroristide
poolele. „Pagulaste" tegeliku tausta kindlakstegemine on peaaegu
võimatu. Kes ütleb, et Eesti reisi eest 5000 dollarit maksnud isik pole
lihtlabane kurjategija, petis või endine palgasõdur, kelle hingel on
kümneid inimelusid?
Euroopa Liidu vastus terrorismile on oma
rahvalt relvade ärakorjamine. Igaüks, kes illegaalsete immigrantide
sissetungi vastu protesteerib, riskib saada vihakõneleja sildi.
Relvadirektiivi jooksid täitma ka meie võimupoliitikud. Järjekordne
kinnitus, et nad on pigem Brüsseli truud sulased Eestis.
Ida-Euroopa oaas
Ungari on tõestanud, et valitsuste
enesekaitsetahte korral lakkab põgenikevool täielikult. Seda teed on
minemas Poola, Tšehhi ja Slovakkiagi – riigid, kellele pole võimalik
ajupesu-argumendina koloniaalset minevikku ette heita. Rahvad, kes
võitlesid Nõukogude Liidu lakkamatu käteväänamisega, on nüüd tõusnud
Euroopa liidriteks oma suveräänsuse kaitsel. See, et konservatiivsed
parteid saavad Ida-Euroopa parlamendivalimistel juba absoluutseid
enamusi, näitab, et rahvuslikke väärtusi maha müüv eliit kihutatakse
minema ning minnakse tagasi isamaalise vaimsuse juurde.
Ka Lääne- ja Põhja-Euroopas on rahvuslikku
suitsiidi õhutavale ideoloogiale puhkenud vastuseis, ent multi-kulti
ajupesu on seal olnud pikem ning poliitkorrektsuse sildi all toimuv
tsensuur tõhusam. Pea norus oma naiste alandada laskmine Saksamaal
meenutab allumist Punaarmee massivägistamistele 1945. aastal. Kas nii
käibki moodne hübriidokupatsioon?
Inimkaubitsejad saavad ainult jultumust
juurde, kui neile raha peo peale ladunud migrandid juba Liibüa või
Süüria rannikult sõjalaevade valve all Euroopasse imporditakse.
Eeslinnamässud ja terrorism võiksid olla
Lääne-Euroopa poliitikutele äratuskellaks, ent tundub, et eliit on
saanud sellest vaid eeskuju ühiskonna lammutamiseks.
Järgnev John-Henry Westeni, LifeSiteNewsi peatoimetaja ja Voice
of the Family asutajaliikme pöördumine tehti Roomas 15. oktoobril
toimunud Voice of The Family pressikonverentsil, esitamaks seisukohti
vanemate rollist lastele esmase hariduse andmisel.
Kõneldes kaheksa lapse isana, olen siin, et kaitsta oma lapsi ning
kutsuda üles kõiki isasid sama tegema. Tahan neid julgustada enda
õiguste eest seisma ja võitlema laste õiguse eest tervisele ja õnnele –,
nende õiguse eest kasvada väärastavast ja kahjulikust propagandast
vabana.
Räägin praegusest, tervet maailma haaravast katsest suruda kõigile
lastele peale seksuaalharidust, mida oleks küll kohasem nimetada
seksuaalseks ahistamiseks või väärastamiseks kui hariduseks. Ameerika,
Euroopa Liit ja ÜRO suruvad seda peale nii oma kodanikkonnale kui ka
arengumaades, ähvardades neid vastasel korral abist ilma jätta. Kahjuks
on tegemist väärastava haridusega, millele läänemaailmas aitavad ja
õhutavad kaasa ka paljud katoliku kiriku piiskopid ja katoliiklikes
koolides antava hariduse eest vastutavad isikud.
Miks on see haridus väärastav?
Esmalt seetõttu, et see põhineb uuringul, mille autor Alfred Kinsey
vaatas läbi sõrmede oma kolleegide tegudele, kes lapsi tema
eksperimentide huvides seksuaalselt pilastasid.
Dr. Judith Reisman, teadlane, kes paljastas Kinsey alatuse, ütles
mulle, et dr. Kinsey uuringu kasutamine tähendab „kasutada sama
psühhopaatlikku allikat, kes väitis, et lapsed on sünnist alates
seksuaalsed, pärast seda kui tema juhtimisel piinati seksuaalselt 2035
last, nende seas ka väikelapsi, et niinimetatud „andmeid” koguda.”
Teiseks, see mida õpetatakse, on ilmselgelt lapsi kahjustav. Võtame
näiteks homoseksuaalsuse normaliseerimise, mis on kaasaegse
seksuaalhariduse enesestmõistetav sine qua non.
Iga mõtlev inimene teab, et homoseksuaalne tegevus on kahjulik.
Teadusuuringuid sugulisel teel levivatest haigustest on tulemuste
täpseks esitlemiseks liialt palju, kuid tähtis on silmas pidada ka
homoseksuaalsusega seonduvat psühholoogilist kahju. 2001. aastal
avaldati Ameerika meditsiiniühingu toimetistes Archives of General Psychiatry riiklikult rahastatud ja 6000 isikust koosnenud valimiga uuringu tulemused, milles tõdeti järgmist:
Võrreldes heteroseksuaalsete meestega esineb homoseksuaalse sättumusega meestel mõnes eluetapis:
727 % suurema tõenäosusega bipolaarset häiret
620 % suurema tõenäosusega obsessiiv-kompulsiivset häiret
421 % suurema tõenäosusega paanikahäiret
235 % suurema tõenäosusega kliinilist depressiooni.
Võrreldes heteroseksuaalsete naistega esineb homoseksuaalse sättumusega naistel:
405 % suurema tõenäosusega alkoholi- või uimastisõltuvust
241 suurema tõenäosusega meeleoluhäireid (kogu elu kestel)
209 suurema tõenäosusega kaks või enam vaimset häiret (kogu elu kestel).
Uuringu läbi viinud teadlased nentisid oma kokkuvõttes: „leiud
toetavad oletust, et homoseksuaalse sättumusega inimestel on suurem risk
psühiaatriliste häirete väljakujunemiseks.”
Kas oleks siis parem jätta oma lapsed nende ohtude meelevalda või suunata neid tervist toetavate elustiilivalikuteni?
Loomulikult leidus kriitikuid, kes avaldasid arvamust, et uuringu
tulemused ei näita muud kui ühiskondliku halvakspanu ja homoseksuaalse
käitumise stigmatiseerimise tagajärgi. Ometi viidi nimetatud uuring läbi
Hollandis, ühes maailma kõige tolerantsemas ja homoseksuaalsust
jaatavamas riigis.
(Sandfort, Theo G.M, et. al., „Same-Sex Sexual Behavior and Psychiatric Disorders,”Archives of General Psychiatry(Journal of the American Medical Association), Vol. 58, No. 1, January 2001.)
Need, kes lükkavad tagasi kõik, isegi teaduslikud tõendid
tervisekahjust, pidades kõiki uuringuid eelarvamuslikeks, võiksid
vähemalt uskuda geiaktivistide endi sõnu. Minu koduriigis, Kanadas,
legaliseeriti samasooliste „abielud” 2005. aastal.
Kõneldes aastaid pärast samasooliste „abielu” seadustamist, taotles
Kanada geiõiguste aktivist Gens Hellquist suuremat valitsusepoolset
rahaeraldist LGBT kogukonna tervishoiukuludeks. „Meil on ühed kõige
kehvemad tervisenäitajad riigis,” ütles ta. „Kanada geikogukonda
mõjutavateks terviseprobleemideks on keskmisest madalam oodatav eluiga,
suitsiidid, kõrgemad sõltuvusainete tarvitamise määrad, depressioon,
ebapiisav ligipääs ravi- ja hoolekandeteenustele ning HIV/AIDS.”
„On mitmeid terviseprobleeme, mis on iseloomulikud just meie
kogukonnale,” lisas ta. „Geimeeste seas esineb sagedamini pärasoolevähki
ning lesbidel rinnavähki.”
Hellquist võttis oma pöördumise kokku sõnadega: „Nüüd, kus me saame
abielluda, eeldavad kõik, et meil pole enam mingeid probleeme. Paljud
surmad, mis meie kogukonnas aset leiavad, on varjatud, neid nagu ei
märgatakski. Need, kes töötavad eesliinil, näevad neid, ning ma olen
väsinud pealt vaatamast, kuidas minu kogukonna liikmed surevad.”
Seega võime näha isegi pelgalt homoseksuaalsuse normaliseerimise
tagajärgede põhjal, lahus teiste seksuaalsete väärastumuste
õigustamisest, et kaasaegne seksuaalharidus on meie lastele äärmiselt
kahjulik ning isadena oleme me kõik kutsutud oma lapsi selle eest
kaitsma.
Lapsevanemad vajavad praegu enam kui eales varem Kiriku abi, et
kaitsta oma õigusi laste esmaste harijatena. Paraku on paljud piiskopid
ja preestrid ilmaliku ühiskonna nõudmistele järele andnud ning lubanud
või isegi tervitanud väärastavat seksuaalharidust katoliku koolides. Nad
on jätnud perekonnad ja lapsed huntide meelevalda.
Olen koos oma naisega teinud raske otsuse oma kaheksat last kodus
õpetada – just selsamal põhjusel, et me ei soovi, et nad saaksid
katoliku koolis seksuaalselt väärastavat seksuaalharidust.
Oleme sageli kuulnud, kuidas Vatikani süüdistatakse selles, et seal
justkui varjataks aardeid, mida peaks terve maailmaga jagama. See
mõttetu väide ei ole üheski mõttes tõsi. Kiriku tõelisteks aareteks on
Kristuse tõed: see on moraalse elu iga valdkonda puudutav tervise ja
õnne koondplaan. Seega on Kirikul, vastavalt Jumala plaanile, volitus
seksuaalhariduse andmiseks. Sellised suured aarded nagu Casti Connubii, Humanae Vitae, Familiaris Consortio ning mõistagi ka P. Johannes Paulus II keha teoloogia (Theology of the Body) on ootel, et nende alusel õpetataks.
Ent kuna väärastavat seksuaalharidust jagatakse peaaegu kõikides
koolides, kaasa arvatud katoliiklikud koolid, on need Kiriku aarded
enamuse maailma katoliiklikes koolides õppivate laste eest peidetud.
Minu kodumaal Kanadas on piiskopid tunnistanud, et katoliku koolidel
on sidemeid geiõiguslaste ühingutega. Nad on nõustunud mitte rääkima
katoliku koolides homoseksuaalse seksi ebamoraalsusest.
Miks on meie karjased sel viisil käitunud? Enamasti kartuse mõjul, et
võidakse lõpetada katoliku koolide riiklik rahastamine, kuid ka lootes
ühiskondlikule heakskiidule ja sellega kaasnevale prestiižile.
Nüüd on isadel aeg oma perede eest siesta ja anda meie piiskoppidele
teada, et meie luba enam oma laste vaimse ja hingelise tervise
vahetamist raha ja prestiiži vastu.
Jeesus küsis retooriliselt: „Kas on teie seas sellist inimest,
kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub
kala, ent ta annab talle mao?” Näib nii, et paljud meie vaimsed isad on
jaganud oma lastele vajaliku leiva asemel kive ning kala asemel
mürkmadusid.
Vanematel on aeg oma laste eest seista ja nõuda enda õigusi lastele esmase hariduse andjatena.
Viimaks on ju meie peamine roll vanematena tagada oma lastele parimad võimalused igaveseks terviseks ja õnneks.
„Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond olid täna
sunnitud leppima esimese suure lüüasaamisega praeguses koalitsioonis.
Kooseluseaduse pooldajate teerull on põhjalikult mudas,“ ütles Eesti
Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme.
Helme sõnul oli täna Riigikogus toimunud poliitiline tsirkus tingitud
sellest, et nii Taavi Rõivas, Sven Mikser kui ka Jevgeni Ossinovski
üritasid IRl-i esimeest Margus Tsahknat sundida IRL-i saadikuid
hääletama kooseluseaduse rakendusaktide poolt.
„Kõige olulisem oli neil ära rääkida õiguskomisjoni liige Raivo Aeg.
Veenmistööd tehti solvangute ja ähvarduste saatel kõigi nende
õiguskomisjoni liikmete aadressil, kes ei toeta kooseluseadust,“ ütles
Helme.
„Tänane päev oli kriitilise tähtsusega, sest järgmisest nädalast
lisandub õiguskomisjoni praegusele kümnele liikmele üks liige
Keskerakonnast. Nimelt on keskfraktsioonil õigus omada igas komisjonis
kolme liiget, aga õiguskomisjonis oli seni neil ainult kaks esindajat.
Uue liikme tulekuga patiseis lõppeb ning kooseluseaduste vastastel tekib
häälte ülekaal. See tähendab, et kooseluseaduse rakendamise saab
edaspidi õiguskomisjoni päevakorrast üldse maha võtta.“
Helme sõnul on kooseluseaduse rakendamine õiguskomisjonis
päevakorrast maas nii kaua, kuni Margus Tsahkna sotside ja
reformierakondlaste survele järele ei anna.
„Allaandmine kooseluseaduse küsimuses tähendaks IRL-ile poliitilist
enesetappu. Konservatiivne Rahvaerakond on väga rahul sellega, et meil
on õnnestunud olla see ühendav jõud, kes on suutnud mobiliseerida
kooseluseaduse vastased väärtustele ja oma valijatele antud lubadustele
truuks jääma.“
Soldiers of Odin ehk Odini Sõdurite rakuke on asutatud nüüd ka Tallinnas. Täpsem info peaks avalikustatama 24ndal veebruaril. Seega kellel pole oma kodumaast ükskõik ja valmis panustama omakaitsesse, siis ilmselt tasub silmad lahti ja kõrvad kikkis hoida. Soldiers of Odin Estonia: http://on.fb.me/1ZTczcB
Seoses pagulastega teevad Cameron, Obama, Hollande, Merkel ja teised uskumatult rumalaid asju. Nad jätavad sisserändajate eest kaitseta oma rahvad ja nende kultuuri.
Kuid lolluse eriauhinna saab siin kindlasti Rootsi. Nimelt on leidnud sealne valitsus maksumaksjate raha, et rahastada snaiperite koolitust hiljuti saabunud islamiusku pagulastele Aafrikast ning Lähis-Idast ja seda tehakse integratsiooniprogrammi raames!
See jaburalt hull programm on kestnud juba 2 aastat Sollefteas Kesk-Rootsis. Hiljuti külastasid seda kooli reportarid Rootsi ajalehest "Allehanda" ja olid nõus, et see on hoopis geniaalne, progressiivne idee. Kui need reporterid külastasid lasketiiru, nägid nad rohkem kui 50. immigranti lihvimas oma tapmiseoskusi. Need õppurid on pärit kogu maailmast Süüriast, Aafrikast ja isegi Lõuna-Ameerikast. Reporterid leidsid, et mõned neist on snaiperiõppest huvitatud ja väga andekad. Nõnda pidid noored sulama integratsiooniprogammi kaasabil paremini Rootsi ühiskonda. Kohalikust gümnaasiumist öeldi reporteritele, et snaiperikoolitust pakutakse osana keelekursuse programmist ja sellest on palju kasu, sest siin nad õpivad mitte ainult snaiperipüssi kastutama, aga saavad ka rootsi keeles suhelda mitmesuguste inimestega ja koos vaba aega veeta.
Nii siis luuakse kõik tingimused, et Lääne-Euroopas puhkeks dšihaad. Aga Rootsi valitsus ja kontrollitud meedia usuvad, et see on hea mõte koolitada potensiaalseid vaenlasi kodusõjaks. Tegelikult ei ole see nali, vaid lihtsalt riigireetmine.
Peaminister Taavi Rõivas
ja välisminister Marina Kaljurand esinesid Riigikogus ootamatute
avaldustega, mille põhjal ei ole Eestile kuuluv Petserimaa ja Narva jõe
tagused alad okupeeritud ning et nad on omavahel kokku leppinud, et ei
esita Venemaale okupatsioonikahjude kompenseerimise nõuet.
Eesti riik taastati restitutio in integrum
põhimõttel 1991. aastal, mis tähendab, et ei tekkinud uut riiki uute
piiridega, vaid õigusliku ja poliitilise järjepidevuse alusel taastati
NSV liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud nn esimene vabariik kõigis
tema tunnustes, kaasa arvatud riigipiir. Vene okupatsiooniväed lahkusid
1994. aastal küll ebaseaduslikuks tunnistatud ENSV piiridest, kuid
5,2%-l Eesti seaduslikul territooriumil kestab okupatsioon tänaseni.
Arusaamatul kombel keeldub
välisminister Kaljurand seda tunnistamast, tema sõnul olevat
okupatsioonil ka poliitiline mõõde, mis seoses uue piirilepingu
sõlmimisega justkui tühistaks okupeerimise kui ajaloolise fakti.
Kinnitades Riigikogus, et uue piirilepinguga loovutatavad Eesti alad ei
ole okupeeritud, tunnistasid esiteks nii välisminister kui ka teda
järgmisel päeval kaitsev peaminister, et peavad osal Eesti
territooriumil okupatsiooni õigusvastaseks (seal, kus Eesti riik
taastati) ja teisel osal õiguspäraseks (tänaseni okupeeritud ja
annekteeritud Petserimaal ja Narva jõe tagusel alal). Kerkib küsimus,
kas ka Krimm ei ole okupeeritud, sest kuulub ju Venemaa poliitilisse
retoorikasse selle kindel eitamine?
Kui välis- ja peaminister kinnitavad,
et osa Eesti territooriumist ei olegi okupeeritud, siis järeldub
sellest, et osal Eesti territooriumist – eesti rahva vastu suunatud
genotsiidi, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, õigusvastaselt vara
võõrandamist, rahvuskultuuri ja mälestiste hävitamist, küüditamist,
venestamist jne – ei ole toimunudki. See on Eesti võimude poolt täiesti
uudne, skandaalne ja vaieldamatult putinliku ja Eestile vaenuliku
propaganda hõngu kandev ajaloo võltsimine ja ümberkirjutamine. Lisaks teatasid mõlemad, et valitsus ei
kavatse esitada Venemaale okupatsioonikahjude kompenseerimise nõuet. Ka
selle näol on tegemist senistest Riigikogu ja varasemate valitsuste
seisukohtadest taganemisega ning avaldustega, mis kahjustavad Eesti
rahva enesemääramisõigust ja riiklikku järjepidevust. Aastal 1992 kutsus Riigikogu ellu
Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni, mis
koostas teaduslikult põhjendatud kokkuvõte kõikidest kahjudest ja
kaotustest, mida eesti rahvas on kandnud okupatsioonide jooksul. Uurimus
hõlmas tervel Eesti territooriumil, sh tänaseni okupeeritud Petserimaal
ja Narva tagustel aladel sooritatud kuritegusi. Okupatsioonikahjusi
hinnati miljardites eurodes. 2002 aastal võttis Riigikogu vastu
avalduse „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis“, milles mõisteti
hukka Eesti okupeerimine ja annekteerimine, kõik okupatsioonirežiimi
kuriteod ning kuulutati neid läbi viinud kommunistliku režiimi
organisatsioonid kuritegelikeks. Avalduses rõhutati, et inimsusevastased
kuriteod on aegumatud.
Neile otsustele tugines 2004. a tehtud
Riigikogu otsus, mis seadis valitsusele kohustuse asuda tegelema
okupatsioonikahju kompensatsiooninõude esitamisega Venemaale. 2005.
aastal andis valitsus sellekohase ülesande justiits- ja
välisministeeriumile. Välisministeerium, kus asekantsleriks oli Marina
Kaljurand, ülesannet täitma ei asunud. Samal aastal astus ametisse ka
uus, Reformierakondlik valitsus ja kahjunõuete teemat enam üles ei
võetud. Ükski hilisem Riigikogu koosseis ei ole aga kahjunõuete
väljanõudmise otsust tühistanud ja seega puudub täna Kaljurannal ja
Rõivasel igasugune mandaat ja õigus Riigikogu kui seadusandliku võimu
otsust eirata ja okupatsioonikahjude väljanõudmisest loobuda.
Okupatsioonikahjude hulka kuuluvad ka
küüditatud ja arreteeritud Eesti kodanike kümnete aastate pikkune
sunnitöö Siberis ja Venemaa vangilaagrites, mida ei ole neile
kompenseeritud ja mille eest ei ole isegi vabandust palutud. Samuti
toitjate ja vanemateta jäänud laste ja pereliikmete kannatused. Sõltumata sellest, kas ja millal nõuded
esitatakse, on okupatsiooninõuete esitamine rahvusvahelistele
seadustele ja normidele tuginev eesti rahva aegumatu ja võõrandamatu
õigus, mida ükski minister ei saa perspektiivituks kuulutada ega
omavoliliselt tühistada. See kahjustab ka Balti riikide koostööd, sest
Läti ja
Leedu kavatsevad endiselt okupatsioonikahjud Venemaalt välja
nõuda ja selles on varasemalt kolme riigi vahel kokku lepitud nii Balti
Assamblees kui justiitsministrite poolt. Arusaamatuks jääb kuidas ja miks on
pea- ja välisminister võtnud üle putinlikud seisukohad, seisavad Kremli
huvide eest ja milliseid sellest johtuvaid hukatuslikke tulemeid lisaks
otseselt Venemaa huve esindavale piirilepingule meil veel oodata on.
Tegemist on sedavõrd skandaalsete avaldustega, et Rõivas ja Kaljurand
peaksid viivitamatult esitama tagasiastumispalve või kui nad sellest
keelduvad, peaks koalitsioon ise oma ministrid välja vahetama.
Henn Põlluaas Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees
Uusliberaalkommunistlikule ajupesule tuleb vastu astuda kindlalt ja julgelt, nagu teeb seda Mart Helme, kes on julgelt välja öelnud tõe - Eestis ei ole rassismi.
Õnneks ei ole kõik naised ja mehed Eestis teiste p-lakkujad, vaid julgevad seista nii enda kui ka kogu rahva eest. Mart Helme toob välja, et Eestis ei ole mingit rassismi, vaid on ülipüüdlikud ja ebakompetentsed ametnikud, kes peaksid oma ameti maha panema ja tegema omale jõukohasemat tööd, mitte levitama valesid Eesti rahva kohta. Jaga julgesti, et see sõnum jõuaks iga eestlaseni aga ka neegrini, keda meie valitsus valedega hirmutab!
Read more...
Mida aeg edasi, seda vähem räägitakse,
kirjutatakse Venemaal kolmandast Roomast ja Kiievi-Venemaast. Teadus on
arenenud ja põlvnemine DNA abil lihtsalt määratav. See on lükanud
liikvele eelnevaist erinevad ideed ja jõud, kirjutab Andrus Villem.
Venemaa ideloogilised alused loksusid paika 600 aastat tagasi. Kindel
raamistik tehti vene etnosele küll alles 300 aastat tagasi, Peeter I
ajal. Tinglikult võiks rahvusliku omapära kujunemise algusajaks pidada
Ivan I (Kalita) valitsemisaega, kui suurvürsti osav Kuldhordis
sehkendamine muutis Moskva killustunud Ida-Euroopa regionaalseks
keskuseks. Riigi pindlala ohjeldamatule kasvule pandi alus mitmete
järgnevate põlvkondade kestel. Ka riikliku ideoloogia nurgakivid laoti
sel ajal. Väljapaistvamateks müüriladujateks olid Ivan III ja Ivan IV
(Grosnõi).
ene riikluse kujunemise üheks aluseks 15. sajandist tänaseni on
postulaat, et Venemaad ümbritsevad alati vaenlased, kes mitte ei mõista
kujuneva etnose maailmaajaloolist tähendust. Või siis, kui mõistvadki,
siis tegutsevadki selle hävitamiseks.
Enne mongolite invasiooni, kui slaavi hõimude tuumikala paiknes
praeguse Ukraina aladel, võideldi paljude idast ja lõunast pealetulevate
rändrahvastega. Enamasti türgi keelkonda kuuluvate hõimudega.
Alati on vaja vaenlast
Mongolitele andamimaksmise perioodil liikus slaavikeelse asustuse
võimukese järk-järgult põhja poole - Vladimirist Tveri kaudu Moskvasse.
Selle nihkega ilmusid uued «põlisvaenlased» katoliiklike lääneriikide
näol. Venemaal on see vaenlaste loomise oskus peenelt välja lihvitud.
Vaenlasi leitakse või luuakse ja provotseeritakse tänapäevani välja.
Et vaenlasele kindlalt vastu seista pidi deržaaval olema kindel
ideoloogia. Venemaal oli tänu ortodoksluse kolmainsusele lihtne toetuda
kolmele talale. Nendeks said tsaar, riik ja õigeusk. Ühiskonnakorralduse
muutudes on kaks tala teatud ajajärkudel muteerunud. Isevalitsejast
tsaarist sai vahepeal rahva isa - peasekretär. Tänapäeva maailma
moevooludega kohandatult on selleks praegu kõikvõimas president. Kirik
pidi vahepeal taanduma maailmarevolutsiooni ideoloogia ees, aga taastas
70 aasta pärast oma sajanditevanused positsioonid.
Alati on Venemaa kolme samba kindlustamiseks loonud süsteemi.
Järjepidevus ja missioon on juhatanud kõiki Venemaa valitsejaid. Ivan
Grosnõi ja tema järglaste püüd rõhutada oma põlvnemist läbi religioosse
ikonograafia teisenes peasekretäride ja poliitbüroo pildinäitusteks. Uue
aja presidentide puhul on rakendunud kogu massimeedia, tulemuseks rahva
tasalülitamine infovoogude jõu all.
Vene riigi korraldus kujunes samaaegselt Kolmanda Rooma identiteedi
loomisega. Bütsants langes türklaste kätte, Balkani õigeusklikud liideti
osmanite impeeriumiga. Moskvast sai viimane tõeline õigeusu kants ja
seega teenis ära ka erilise staatuse.
Valitsemislaad saadi Hiinast, selle tõid kätte tatari-mongoli
maksunõudjad. Nii ühines Vene valitsejate peades kaks äärmuslikku
idamaist valitsusmeetodit – konfutsiaanlus ja Bütsantsi
silmakirjalikkus. See on viinud huvitavate tulemusteni.
Sajandi jagu oli venelaste juhtivaks missioonifilosoofiaks panslavism. See on taandunud ja asendunud uute liikumistega.
Venelaste pärinemislugu
Etnos ja tema areng on põhiline, üksikisikut ei väärtustata. Tema osaks
on olla ajaloo kahuriliha. Hämmastaval kombel kandub see ühest
formatsioonist teise ja püsib kaljukindlalt nagu ka venelaste vääramatu
usk millegi kõrgema kandmisse. See on alati õigustuseks ka
moraalinormide rikkumistele.
2013. aasta kevadel ilmus Euraasia Keskuses huvitav artikkel, kus
käsitleti pikemalt venelaste pärinemist. Asutus tugineb ajaloolase Lev
Gumiljovi rahvaste meelelaadist rääkivatele ideedele, mis selgitavad
vene etnose agressiivsust ja edukust. Asutuse kodulehel ilmunud artiklis
jõuti aga vene üldsust ärritanud järeldusteni: geneetiliselt on
Põhja-Venemaa asukad lähedased mitte teistele slaavi rahvastele, vaid
soome-ugri sugu hõimudele.
Esitletud Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlaste tehtud järeldused
kutsusid esile vastakaid reaktsioone. Osa kommentaatoreid oli veendunud,
et uurimuse eesmärgiks on slaavi vennasrahvaste ühtsuse lõhkumine.
Teine osa rõõmustas, et «hohollid» polegi sugulased.
Aasta hiljem jõudsid samade tulemusteni Venemaa enda geeniteadlased.
Praeguste Krimmi ja Ida-Ukraina sõjasündmuste taustal näib Venemaal
võitnud olevat «vendluse»-vastane tiib. Vene võimud peavad ümber mägima
Euraasia Liidu kontseptsiooni. Aga kuhu suunda?
Autokraatse valitsussüsteemi õigustuseks kõlbab eriti hästi ajaloo
ümberkirjutamine. Tõhus töö on toimunud kogu etnose kujundamise
perioodil letopisside vürstisugude põlvnemislugudest kuni tänapäeva
rahvusvaheliste suhete tõlgendamiseni välja.
Oluline oli ka identiteedi kujunemist takistavate osiste hävitamine.
Laienemistegevused algasid Novgorodi ja Pihkva vabariikide
kõrvaldamisega. Mida Ivan III alustas, selle viis Ivan IV edukalt
lõpule. Rikkad segaelanikkonnaga piirkonnad olid pinnuks silmas idamaise
hierarhilise süsteemi loomisele. Hävitati riigid, koos hulga soome sugu
rahvastega, kes tol ajal neid alasid asustasid.
Irboska klubi ja uue Vene riigi idee
Praegusele olukorrale on iseloomulik uue ideoloogia kujundaja -
Izborski (Irboska) klubi nimevalik. Mingi aeg Setumaa pealinnaks olnud
külakest peavad klubilised Venemaa üheks vanemaks linnaks.
Irboska klubi loob aluseid uuele Vene riigi ideele, uutele juhtidele.
Seni on olnud superriigi taotlusel ülemkihtidele väga viljastav toime.
Varjaagidest kuni saksa sugu keisriteni toimus assimileerumine ühe
põlvkonna jooksul. Alamkihtidega nii ladusalt ei läinud, sest siiani
kirendab venelaste hulgas lapitekimustrina vähemusrahvaid.
Impeeriumi idee elab Venemaal edasi. Demograafiline situatsioon on
muutnud olukorra kriitilisemaks, aga seda enam tuleb valitsejail järgida
sajandite jooksul kujunenud traditsioone. Valitsev kiht jälgib seda
eriti täpselt ja kuna massiteabevahendid on kontrolli all, siis ka
tulemuslikult.
Kirjanik ja publitsist Dmitri Bõkov ütles hiljuti, et Vladimir Putin
esitab end reformaator Pjotr Stolõpinina, aga tegelikult on ikkagi
reaktsionäär Nikolai I.
See on päris tabav võrdlus. Stolõpin, kes mitmetes rahvaküsitlustes on
tunnistatud läbi ajaloo Venemaa üheks populaarsemaks juhiks (2008
Aleksandr Nevski järel teine, 2012 Peeter I ja Potjomkini järel kolmas)
vastandub teravalt tagurlikule Nikolaile. Stolõpin oli uue identiteedi
looja ja kogukondlikkuse lõhkuja. Paradoksaalselt on ta tänapäeva
venelaste hulgas ülipopulaarne. Ehk on see iha Stolõpini reformide
järele, mille algeidki Venemaal napib.
Nikolaiga ühendab Putinit tunduvalt enam. Suurehitiste kirg, sekkumine
välisriikide asjadesse, usk Vene missiooni nii Euroopas kui maailmas.
Baltimaad on justkui okas impeeriumiidee kurgus. Lätlased ja eestlased
on geneetiliste uuringute põhjal põhjavenemaalastele kõige lähemad
sugulased. Nad on erandlikus seisus. Edukad uue elukorralduse loomisel.
Polegi nagu võõrad, aga omadeks tunnistada ka ei taha...
Venemaa naabruses elavad edasi Venemaa juured, vabadus ilma idamaise
despootia elementideta. Midagi, mille poole ihaleda, sest kuskil
seljaajus on see kinnistunud.
Nii me olemegi enam võõrad, et isegi «pribaltikast» tulnud venekeelne
«kaasmaalane» tunnistatakse mitteomaks. Käitumine ja suhtlemine on
teine, arusaamatu. Riia või Tallinna venelane võib Rjazanis kanda kasvõi
Georgi lindikesi, ikka jääb ta kahtlaseks.
Andrus Villem
Patarei merekindluse ülem
PM ARVAMUS
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel (61) on rändekriisi tõttu jäämas nii kodumaal kui ka mujal Euroopas järjest suurema surve alla.
Mainekas psühhoanalüütik Hans-Joachim Maaz ütles ajalehele Huffington
Post, et tema arvates on liidukantsler kaotanud reaalsustaju ning see
on juba ohtlik. Maazi sõnul on Merkel asunud end imetlema ja usub ka
ise, et ta on maailma kõige mõjukam naine, nagu seda on meedias palju kordi väidetud.
Tegelikult puuduvad Merkelil reaalsed juhtimisoskused ning teda
vaevavad alaväärsus- ja ebakindlustunne, leiab psühhoanalüütik. Ta
väidab, et Merkel kannatab nartsissistliku häire all ning tema tegevus
viib ühiskonna lõhenemisele. Maaz kardab, et Merkelit võib ees oodata
psüühiline või psühhosomaatiline kokkuvarisemine.
Maaz sai Saksamaal tuntuks 1990. aastal, kui ta koostas idasakslaste psühhogrammi.
Tarmo Kask rahvuskonservatiiv, kahe lapse isa, ettevõtja
Eesti võiks tulevikus kuuluda pigem Visegradi grupist
välja kasvavasse rahvusriikide liitu, kuna eestlase põhiolemus ja
ellusuhtumine on lähedasem Visegradi rahvastele kui ultraliberaalsele ja
vasakpoolsele Lääne-Euroopale, leiab ettevõtja Tarmo Kask.
Victor Orbani poolt juhitav Ungari läks Poolale kui vanale
Visegradi kamraadile appi ning andis solidaarsusele uue tähenduse.
Ungari kavatseb panna veto EL-i mistahes sanktsioonidele Poola vastu.
Nii näitab Visegradi grupp selget kokkuhoidu. Koos sisepiiride
taastamisega ei tundu kaugel olevat aeg, mil Euroopa Liidu sees tekib
grupist de facto uus liit. Niivõrd erinevad võivad olla need palju
räägitud Euroopalikud väärtused.
Eesti tahab alati kuuluda kuhugi. Sest üksi ju ei saa. Nüüd siis
kuulume Euroopa Liitu andes ära paraku oma põhivabadusi iseolemises ja
otsustamises. Poliitik Urmas Reinsalu hinnangul on meil valida kas
kuuluda Läände või olla Venemaa satelliitriik. Pakun siinkohal välja
kolmanda valiku, mis reaalselt eksisteerib ja aina tugevneb. Selleks on
Visegradi liit - meie ise võime selle idee ning nimetuse välja pakkuda.
Tegelikult on eestlase põhiolemus ja ellusuhtumine lähedasem
Visegradi rahvastele kui ultraliberaalsele ja vasakpoolsele
Lääne-Euroopale. Me küll üritame nendega sama sammu käia kuid meie
rahvuse ohuhinnangud on paratamatult erinevad võrreldes Lääne
suurriikidega. Seda tõestab ka viimane Eurobarameetri uuring mille
kohaselt Euroopa Liidu suurimaks murekohaks peab 58% liikmesriikide
elanikest immigratsiooni. Eesti 79% oli suurim näitaja kogu Euroopa
Liidu arvestuses! See ei näita viha mida arvaks tõenäoliselt Märt Avandi
vaid alalhoidlikkust ning tasakaalukust, mis tugineb kogemusele
eelmises Liidus veedetud aja jooksul, mil meid rikastati samuti
sõbraliku rahvaste rändamise poliitika raames.
Kui Euroopa tulevik tundub sama tume nagu 2015 aasta seda tõestas
siis võib tulevikus Visegradi grupist veel asja saada ning praegusest
sarnaselt mõtlevatelt riikidest võibki uus liit välja kasvada. Tänasel
päeval kuuluvad Visegradi gruppi Ungari, Poola, Tšehhi ja Slovakkia.
Miks mitte ei võiks see grupp laieneda Balti riikide näol ning
esikõnelejaks olla Eesti?! Kas me julgeme olla ise või oleme alati
ainult kaasajooksikud ning kuulekad käsutäitjad?Potentsiaali oleks veel
Sloveenial, Horvaatial, Rumeenial ja Bulgaarial.
Ka Austrias on mentaliteet hoopis teine kui Brüsselis. Austria on
koos Kreeka ja Küprosega kõige euroskeptilisem riik EL-is. Usun, et ka
Ukraina oleks liitu oodatud. Sel juhul oleks nii territoorium kui ka
rahvaarv piisavalt suur, et pakkuda globaalset konkurentsi. Meie
oleksime rõõmsad kui soomlasedki iseend leiavad - vastloodud "Odini
sõdurite" nimeline omaalgatuslik tänavapatrull näitab selgelt rahva
meelsust. Ei lasta end nii kergelt kottida nagu seda tegid vana-aasta
õhtul sakslased.
Laienenud Visegradi liidu näol tekiks uus vabakaubandusega
majandusruum Läänemerest Vahemereni ning Vahemerest Musta mereni.
Eesmärgiks ikkagi seista ühiselt vastu vanale ohule idast ja uuele
tõusvale ohule lõunast mida soodustab tänapäevane Euroopa Liit eesotsas
Saksamaa oma avatud uste poliitikaga ning selle pealesurumisega teistele
EL-i riikidele.
Uue liidu peamiseks huviks lähtudes Visegradi riikide seniste
hoiakute kohaselt oleks säilitada rahvusriigid ja arendada
vabakaubandust. Kindlateks alustaladeks oleks vabade rahvusriikide
ühendus, kus kehtivad kindlad reeglid. Keegi ei tohiks "Kreekat ja
Itaaliat teha" ei majanduslikult ega lahtiste välispiiride näol. Kui
ühiseid reegleid ei suudeta täita on Liidu lahenduseks täiendav
konkreetne abi välispiiri tugevdamise näol, mis ei jääks vaid
sõnakõlksuks nagu see on EL-is. Kui see suveräänsetele riikidele ei sobi
võivad nad vabalt liidust lahkuda (probleeme võib tekkida pigem lõuna
poolsetes riikides).
Vaesemad riigid ei pea osalema rikkamate riikide majandusabi näol
nagu on senini olnud tavaks EL-is. Üldse oleksid kõik liikmesriigid
vabad iseotsustajad, kes ei ole kohustatud iga otsusega kaasa minema
ning koos ollakse vaid kõige põhilisemates asjades - kaitse ning
kaubandus. Üleregulatsioone ning ebavõrdsuse süvendamist ei ole vaja
kõikvõimalike sanktsioonide näol nagu näiteks suhkrutrahvid.
Kraanikausside arv ei saa olla tootmise piiraja ning ebavõrdsed
põllumajandustoetused võiksid olla ajalugu.
Seadused peavad olema igas konkreetses riigis ülimuslikud mitte võõra
võimu poolt peale surutud. Uus liit ei vajaks liigset bürokraatiat,
ülejuhtimist ega ületasustatud ametnike armeed. Uue liidu peakorter ning
võimukeskus sobiks Varssavisse. Poolast saab järgmise kümne aasta
jooksul Euroopa majanduse juhtriik ning Saksamaad tabab stagnatsioon.
Nii ennustas Texases asuv globaalset turuanalüüsi tegev erafirma
Stratfor (Strategic Forecasting).
Pehmostunud Lääs ei suuda kaitsta meid ei ida ega lõuna ohu poolt
ning kahaneb nii rahvastikult kui ka majanduslikult. Ka meie oleme samas
suunas teel. Algpõhjuseks on üha süvenev ühepäevaliblika ellusuhtumise
propageerimine, kus tissimisse ülistatakse kuid emadust
alaväärtustatakse. Sealt ka madal sündivus mis tagab hääbuva majanduse.
Lääne-Euroopa vasakäärmuslaste ja sotsialistide populistlik globalism
on viinud meid tupikusse, kus rahvad lahustatakse humanismi loosungite
saatel. Võõrideoloogiaga on suudetud rahvused ja riigid tülli ajada.
Perekonnast on saanud devalveeriv mõiste. Kõige aluseks ning
põhjenduseks on toodud progress ja majanduslik edu kuid Eesti Vabariigi
põhiseaduse kohaselt ei pea me saama rikkaks ega ka paljunema
miljonitesse. Seega ei vaja me pagulasteks maskeerunud ISIS-noorsõdureid
ei rahva rikastamiseks ega ka majanduse ergutamiseks. Võidavad ehk
ainult turvafirmad, relvamüüjad ning halal-liha maaletoojad. Meie
kohustus on jääda rahvana püsima ning selle aluseks saab olla vaid
rahvusriikide säilimine ilma kohustuslike sundkvootideta, mis lõhestavad
ühiskondi, loovad ebavõrdsust ning süvendavad rahva usaldamatust
valitseva riigikorra vastu.
Võrdõigusvoliniku taotlus, et haigekassa peaks hüvitama
operatsiooni, millega üks naine lasi endale külge õmmelda
meessuguorgani, näitab, kuivõrd on tervest mõistusest irdunud
ideoloogia, mis end meie ühiskonnale peale pressib ning endale lärmakalt
tunnustust nõuab, kirjutab Varro Vooglaid.
Eelmise nädala lõpus kirjutas Eesti Päevaleht, et võrdõigusvolinik Liisa-Ly Pakosta
nõuab haigekassalt kompensatsiooni nn soovahetusoperatsioonile ehk
operatsioonile, millega “passi järgi juba meesterahvas opereeriti ka
füüsiliselt meheks”, lisades talle peenise.
Esmapilgul võib niisugune uudis tunduda jabura naljana, ent paraku on
asi naljast kaugel. Pigem on tegu järjekordse näitega sellest, millisel
hullumeelsuse ajastul me elame ning kuivõrd on see ideoloogia, mis end
meie ühiskonnale peale pressib ning endale lärmakalt tunnustust nõuab,
tervest mõistusest irdunud.
Alustagem asjade sirgeks seadmist elementaarsest tõdemusest, et
olenemata sellest, kui palju ülikooli sotsiaalteaduskondades ja
sotsiaalministeeriumis endale pesa pununud kõikvõimalikud sooideoloogia
“eksperdid” vastupidisest ei soiu, ei saa ühtegi meest naiseks
opereerida ega ka vastupidi.
Olenemata sellest,
kui palju kõikvõimalikud sooideoloogia “eksperdid” vastupidisest ei
soiu, ei saa ühtegi meest naiseks opereerida ega ka vastupidi.
Kui mehelt lõigatakse peenis otsast ja talle söödetakse rindu
kasvatavaid hormoone, siis on tegu mehe sandistamisega. Ja kui naisele
õmmeldakse külge peenis ning temalt lõigatakse rinnad küljest, siis on
tegu naise sandistamisega. Nii lihtsast ja elementaarsest tõsiasjast on
piinlik kirjutadagi.
Pakosta hinnang, et haigekassa poolt kõnealuse operatsiooni
kompenseerimata jätmine kujutab endast soolist diskrimineerimist, on
lihtsalt naeruväärne, sest teatavasti ei tähenda diskrimineerimine mitte
igasugust erinevat kohtlemist, vaid üksnes sellist erinevat kohtlemist,
mis on põhjendamatu.
Antud juhul on aga erinevaks kohtlemiseks vägagi põhjendatud alus:
võib vaid ette kujutada, kuidas on võimalik mitte mõista, et see, kui
tehakse korrigeeriv operatsioon mehele, kel on mingil põhjusel suguorgan
puudu või kahjustada saanud, on midagi sootuks muud kui meessuguorgani
külge opereerimine seda soovivale naisele. Seda reaalsust ei muuda kõige
vähemalgi määral ka asjaolu, kui naist, kes soovib, et talle
meessuguorgan külge traageldataks, nimetatakse “juriidiliselt meheks”
või kui ta arvab end “tegelikult” mees olevat.
Näide
kollektiivsest ideoloogilisest hullumeelsusest. Pildil kergejõustiklane
Bruce Jenner, kes lasi enda “sugu muuta” ning kes valiti selle
“kangelasteo” eest ajakirja “Glamour” poolt “aasta naiseks”.
Mitte vähem mõistusevastane on kõnealuse operatsiooni
teostanud kirurgi hinnang, et operatsiooniks oli “igal juhul” olemas
meditsiiniline näidustus. “Näidustus seisneb juba selles, et kui see
operatsioon tegemata jätta, siis tagajärjed võivad olla fataalsed, sest
inimene võib enda elu kallale minna,” ütles dr Olavi Vasar.
Niisugustele “argumentidele” tuginedes võiks väita, et meditsiiniline
näidustus on olemas ka näiteks selliseks operatsiooniks, millega
“patsient” nõuab enese lõikamist ükssarvikuks, sest vastasel juhul võiks
ta end ära tappa, kuna tal ei ole võimalik saavutada oma kujutletava
identiteedi ja füüsilise keha vahelist harmooniat. Sisuliselt oleks tegu
väljapressimisega, mille kasutusvõimaluste diapasooni võiks
ulatuslikult laiendada – näiteks võiks keegi väita, et tal on
meditsiiniline näidustus nõudmaks maksumaksjate kulul Porsche soetamist,
sest vastasel juhul võib ta enda elu kallale kippuda. Hullumeelsed
kapriisid ning meditsiinilised näidustused on kaks täiesti erinevat
asja.
Eriti kohatuks teeb Pakosta nõudmise teadmine, et haigekassa
vahenditest ei hüvitata maksumaksjatele hambaravi, et sageli peavad
vanainimesed hädavajalikke operatsioone ootama mitu aastat, et puuetega
inimeste omaksed on abivõimaluste kasinuse tõttu püstihädas ning et
elementaarsete ravivõimaluste loomiseks tuleb isegi lastehaiglatele
kampaania-korras raha koguda, vähihaigetele ravivõimaluste loomisest
rääkimata.
Igal juhul on taas
kord saanud kinnitust, et algusest peale inimvaenuliku ideoloogia
propageerimiseks ja juurutamiseks mõeldud ning ulatuslikult välismaiselt
rahastatud võrdõigusvoliniku institutsioon tuleks lihtsalt
likvideerida.
Kui mõni mees soovib lasta endalt suguorgani ära lõigata või kui mõni
naine soovib selle organi lisamisega oma keha täiendada, siis ilmselt
ei saa keegi niisugusele ettevõtmisele kätt ette panna – olgugi, et
suunamine psühhiaatrilisele sundravile ei tunduks sellises olukorras
sugugi kohatu. Aga päris kindlasti on mõistusevastane ja lihtsalt vale,
kui hakatakse nõudma, et niisugused loomuvastased ambitsioonid peaks
saama ellu viia teiste inimeste kulul ja nende inimeste arvelt, kes
tegelikult tervishoiuteenuseid vajavad.
Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et ausad inimesed ei pea “valgustatud
ideoloogiatöötajate” poolt etendatavat komejanti kaasa mängima ega ka
vaikivalt pealt vaatama. Vastupidi, asju tuleb nimetada õigete nimedega
ning kui tegu on absurdsuse või koguni terve mõistuse pilkamisega, siis
tuleb seda ka öelda.
Igal juhul on taas kord saanud kinnitust, et algusest peale
inimvaenuliku ideoloogia propageerimiseks ja juurutamiseks mõeldud ning
ulatuslikult välismaiselt rahastatud võrdõigusvoliniku institutsioon
tuleks lihtsalt likvideerida – seda enam, kui volinik tegeleb mitte
ainult pseudoprobleemide lahendamise, vaid koguni nende loomisega. Nagu Martin Helme tabavalt ütles, vajaks Eesti pigem terve mõistuse volinikku.
2014. aasta keskel kirjutasin artikli "Mis saab meie haridusest?", SIIN. Artiklist tuleneb, et meil hakatekse gümnaasiumides tootma lauslollust ja seda kõige ehtsamas mõttes.
Aga nüüd selgub, et see pole kaugeltki veel piir. Samasugust lollust asutakse entusiastlikult tootma ka kõrgkooli lõpetanute hulgas.
Juba praegu ülikooli esmakursuslastest pooltel puudub funktsionaalne lugemisoskus (vaid 49% esmakursuslastest sooritas funktsionaalse lugemisoskuse ülesanded rahuldavale või heale tulemusele, vt. uuring „Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase“). Funktsionaalne lugamisoskus tähendab seda, et loetust ka aru saadaks ja loetud teksti mõistetaks. Arusaamatu, kuidas sellise lugemisoskusega üliõpilased on üldse võimelised kõrgkoolis õppima.
Pealegi kaob järk-järgult juba emakeelne kõrgharidus ja teadus. Kui see kaob, kaob ka täisväärtuslik eesti keel,"Sirp" kirjutab: "Keele säilimise ja arengu üks võtmevaldkondi on kindlasti kõrgharidus ja teadus. Briti sotsiolingvistilt David Crystalilt pärineb mõte, et isegi sellised keeled, mida kõnelevad emakeelena kümned miljonid inimesed, ei pruugi end tuleviku suhtes pikas perspektiivis sugugi turvaliselt tunda, kui selles keeles kõrgharidust ei anta.
Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena on Euroopa mastaabis muidugi nooruke ja ühtlasi unikaalne: vaevalt võiks Euroopas peale islandi keele nimetada eesti keele kõrval veel mõnda nii väikese kõnelejaskonnaga keelt, milles on välja arendatud emakeelne kõrgharidus ja teadus."
Nüüd aga kuulsin raadiost sellist plaanitavat hullust kõrgkooli astujatega seoses mida ma ei tahtnud uskuda ja helistasin "Vikerraadiosse", küsimaks kas see on tõesti tõsi. Paraku see vastas tõele.
18.01.2016 kella üheksases uudissaates esines Haridus- ja Teadusministeeriumist kutsehariduse osakonna juhataja Helen Põllo ja teatas, et kõrgkoolidesse plaanitakse edaspidi vastu võtta ka noori kellel puudub GÜMNAASIUMIHARIDUS!!
Siin on tegemist ilmselt jälle mõne ELi direktiiviga, sest midagi sellist ei oleks osanud ega julgenud meie haridusametnikud iseseisvalt vastu võtta. Nüüd läheb elu eesti kõrgkoolides huvitavaks, millist haridust sealt saab, see juba ametnike ei huvita.
Vähe sellest, et nüüd lausa oodatakse sinna nn. 1. punktiga gümnaasiumilõpetajaid, vaid tee on avatud ka täielikult harimatutele. Ma ise arvasin, et võib-olla lubatakse selliseid "üliõpilasi" mõnele üksikule erialale rakenduskõrgkoolides, kuid asi võetakse märksa laiemalt ette. Sellest räägiti ka AK-s: 22.01. - SIIN.
Kuulake alates 09.12. Milliseid ilusaid sõnu nad selle otsusega seoses räägivad pole tähtis. Tähtis on vaid selline teguviis.
Edasi uute võitude poole hariduspõllul! Elagu Euroopa Liit, meie innustaja ja teejuht!
Võrdõiguslikkuse voliniku
Liisa-Ly Pakosta seisukoht, et haigekassa peaks hüvitama
soovahetusoperatsiooni kulud, näitab Konservatiivse Rahvaerakonna
fraktsiooni hinnangul, et riik vajab võrdõiguslikkuse voliniku asemel
terve mõistuse volinikku.
„Olukorras, kus haigekassal pole raha
tõsiste haiguste raviks, ravijärjekorrad on kuude pikkused, hambaravi ei
kompenseerita ja vähihaigete jaoks kogutakse raha jõulukampaaniate
korras, on soovahetusoperatsiooni kulude katmine haigekassast võrdne
rahva mõnitamisega,“ ütles Riigikogu Konservatiivse Rahvaerakonna
fraktsiooni esimees Martin Helme.
„Väärib hukkamõistu, et volinikule
kaebuse esitanud kliinik ja tema patsient on püüdnud leida seaduseauku,
et naist saaks meheks lõigata Eesti inimeste maksuraha abiga. Kahjuks
pole selline praktika esmakordne. On avalik saladus, et varemgi on
esinenud juhtumeid, kus soovahetusoperatsioone viiakse ellu mõne teise
meditsiinilise näidustuse sildi all, et haigekassa operatsiooni kinni
maksaks.“ Võrdõiguslikkuse voliniku suhtumine
soovahetusoperatsioonide rahastamisesse annab Helme hinnangul
meditsiinisüsteemi kuritarvitamisele hoopis hoogu juurde ega muuda
Eestit õiglasemaks. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse
kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta leiab, et haigekassa ei kohtle
patsiente võrdselt, kui kompenseerib operatsiooni sünnijärgselt
meessoost inimesele, kuid sama operatsiooni ei hüvitata inimesele, kes
ei sündinud küll mehena, kuid on sugu vahetanud ja passi järgi mees. Loe
juhtumist lähemalt SIIT.
Ennast rahvusliku ja
konservatiivse erakonnana määratleva Isamaa ja Res Publica Liidu
laupäeval välja käidud visioon Eesti tulevikust teeb isegi sotsidele
silmad ette – selles pole midagi konservatiivset ega rahvuslikku, ütleb
Riigikogu Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme.
IRLi esimees Margus Tsahkna teatas
laupäevasel visioonikonverentsil, et 35 aasta pärast oleks eestlasi kaks
miljonit. Ühtlasi leidis Tsahkna, et erinev emakeel või usk ei välista
eestlaseks saamist.
„Arvestades seda, et neid eestlasi on
hetkel kodumaal pisut alla miljoni ja välismaal umbes 100 000, siis
teeme mõned ligikaudsed arvutused. Eeldame, et kõik välismaal olijad
tulevad tagasi, saame miljoni kokku. Praegu sünnib aastas 14 000 last.
Neid, kel vähemalt üks vanematest on eestlane, on umbes 9000. Eestis
sureb aastas 15 000 inimest. Selleks, et me jõuaks kasvada 35 aastaga
800 000 võrra peaks aastas hakkama siin sündima 37 000 last aastas. See
tähendab, et eestlastel peaks olema pea neli korda rohkem lapsi
võrreldes praegusega. On see alles visioon! Isegi meie oma naisega ei
jõua nii eeskujulikud olla [Martin Helmel kasvab peres neli last –
toim.],“ ütles Helme.
Helme sõnul tuleb tähelepanu pöörata
Tsahkna öeldule, et need kaks miljonit eestlast ei pea üldse rääkima
eesti keelt või olema meiega sama karva, ega olema isegi mitte sündinud
siinmail. „Seega, võib Tsahkna “eestlane” pärit olla Süüriast või
Eritreast, võib olla moslem või ka vene õigeusku ja rääkida vene või
araabia keeles, aga kui ta ise tunneb, et on eestlane, siis ongi
eestlane,“ järeldab Helme. „Seega, kui Tsahkna räägib kahest
miljonist “eestlasest” 35 aasta pärast, siis ta näeb ette 23 000-25 000
immigranti aastas, kes kõik saavad “eestlasteks”. Ja seegi eeldab, et
selle võõraste laviini eest ei põgene senised eestlased siit minema,
vaid jäävad rõõmsalt Tsahkna visiooni täitma. No tõesti, on alles
“visioon”! Kui siiani on IRL tahtnud olla olnud rahvuskonservatiivne,
siis oma visioonikõnes teeb Tsahkna silmad isegi sotsidele ette. Ei ole
rahvust, ei konservatiivsust.“
Lugesin just artiklit M. Tsahkna väljaütlemistest eilses kahekõne saates, kus ta väga otseselt pidas Konservatiivset Rahvaerakonda rahvulikule julgeolekule ohuks, nagu ta väljendas: "Tema hinnangul on EKRE pigem Euroopale suletud ning kritiseerib tänast valitsust selle eest, et "Eesti poeb Ühendriikidele külje alla, kui meil on olemas suur kindel Venemaa". Esiteks on see labane valetamine, sest hetkel on IRL see "rahvuslik" partei, kes istub valitsuses, kus soovitakse likvideerida okupatsioonikahjude nõude esitamise võimalust, kus üritatakse iga hinnaga läbi suruda meile selgelt kahjulikku ja reeturlikku piirilepingut ning kus ei tunnistata siiani eksisteerivat okupatsiooni Petseri- ja Setumaal ning Jaanilinnas.
See on otsene julgeolekuoht ja Venemaale pugemine, mida meie oleme alati üritanud ära hoida ja takistada. Ning pole kohane IRLil rääkida rahvuslikust julgeolekust, kui ise seda hävitatakse sooviga suurendada massilist sisserännet, et ikka oleks vähemalt 2 miljonit elanikku ning samal ajal on niigi võõrkeelsete osakaal Eestis Euroopa suurimaid. Minge laiali ja ärge tekitage veel suuremaid kahjusid, mida meie peame hakkama pärast likvideerima.