Sotside häving oli meeletu, üldnimekirja esikümnest said riigikokku vaid neli inimest

Vahur Koorits

www.DELFI.ee

SDE valimispidu

Foto: Ilmar Saabas

Veel hiljuti valimisvõidust unistanud sotsiaaldemokraadid hävisid riigikogu valimistel täiega, kaotades neli kohta. Sotsiaaldemokraatide riigikogu valimiste üleriigilise nimekirja esikümnest pääses vaid neli inimest riigikokku.

Sotside esinumber Sven Mikser ei suutnud Harju- ja Raplamaal kandideerides välja teenida poliitiku kõige kõvemat järku ehk isikumandaati. Veel 2011. aastal see tal väiksemas ringkonnas kandideerides õnnestus. Mikser sai sel korral riigikokku ringkonnamandaadiga. Lähemat kirjeldust mandaatide jagamisest ja nende erinevusest loe SIIT!
Sotsid valisid riskantse strateegia, lükates oma ringkondade esinumbrid üleriigilise nimekirja lõppu. Seetõttu jäi riigikogust välja Lääne-Virumaa esinumber Rannar Vassiljev.
Mikser oli sotside üleriigilise nimekirja esikümne ainus ringkonnamandaadi teeninu. Ülejäänud said sisse kompensatsioonimandaadiga, mida sotsidele jagus kolm. Niimoodi said sisse Urve Palo (NR2), Heljo Pikhof (NR3) ja Jaanus Marrandi (NR6).
Jelena Poverina-Tšernõh oli SDE üleriigilises nimekirjas neljandal kohal, aga jäi välja, sest sai vaid 167 häält. Talle viiendal kohal järgnenud Karel Rüütli jäi samuti välja, sest sai vaid 292 häält. Nimelt peavad üleriigilise nimekirjaga sisse saavad poliitikud saama vähemalt viis protsenti valimisringkonna lihtkvoodist, mille suurus sõltuvalt valimisaktiivsusest ja ringkonnast on umbes 300 häält. Nii Poverina-Tšernõh kui Rüütli ei suutnud vajalikke hääli kokku saada ja jäid välja.
Juba üleriigilises nimekirjas seitsmendal kohal olnud Marianne Mikko jäi välja, sest kõik kompensatsioonimandaadid olid juba temast ees olijatele ära jaotatud. Nii jäid riigikogust välja ka Liisa Oviir (NR8), Inara Luigas (NR9) ja Stanislav Tšerepanov (NR10).

Allikas: http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=70919487
________________
Eriti tore uudis, sest sotsid on Eesti vaenlased!
M.I.

Read more...

MATTI ILVES: RIIGIKOGU VALIMISTEST 2015

Valimised on läbi ja mida öelda siis kokkuvõtteks? Valimiste võitjat oli kerge ennustada, võitis rikaste, suures osas välismaise kapitali ja töösturite huve kaitsev Reformierakond, ning tegi seda jälle "üllatuslikult " vaeste pensionäride häältega! Reformistid on alati lubanud väikest pensionitõusu ja oma lubadusi ka täitnud, nii et neid on hakatud usaldama (pensionärid peavad pensionitõusu just Reformierakonna teeneks) - siin ongi tõeline võidu võti.

Tore oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna läbimurre Riigikokku ja 7. saadikukoha võtmine 46 766 häälega, mis moodustab 8,1 % valijate häältest.
Riigikokku said: Mart Helme, Henn Põlluaas, Martin Helme, Jaak Madison, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru ja Arno Sild.
Isiklikult on mul kahju, et saadikumandaati ei saanud Anti Poolamets, kes tegi Lääne-Virumaal väärika tulemuse kogudes 2080 valijahäält. Siin on muidugi süüdi meie absurdne valimisseadus ja ka koht valimisnimekirjas (ta oli 9. erakonna üldnimekirjas).

EKRE võidukäiku tumestab aga üks kummaline seik. Artiklis "EKRE valimislubaduste hind on miljard eurot" kirutatakse: "Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna peaministrikandidaadi Mart Helme sõnul ei ole tema partei ideoloogiliselt seotud Euroopas populaarsust koguvate äärmuslike erakondadega nagu näiteks Kreeka Syriza. Tema kinnitusel ei ole EKRE Euroopa Liidust välja astumise poolt. Helme sõnul on EKRE mitte euro-skeptiline vaid euro-realistlik erakond. "Me ei ole pimedad doktrinäärid, kes kiidavad igat Euroopa liidu otsust," sõnas Helme."

See artikkel ilmus alles 10.02.2015, kuid ilmselt juba enne seda muutus EKRE järsku salongikõlvuliseks ja erakonna nime eest kadus nagu nõiaväel epiteet - äärmuslased.
Ma ei tea milles siin on asi, kas meedia ja riigijuhid häbenesid, et ka eeskujulikus euroosariigis oli eeldusi pääseda Riigikokku äärmuslastel, või on tegemist mingi salakokkuleppega, sest üks artikkel vast ei saa sellist kardinaalset mõju avaldada.

Lisan veel, et Eesti Iseseisvuspartei tulemus oli tavapäraselt halb - kokku 1045 häält, see teeb vaid 0,2 % valijate häältest.
______________
NB! See vaikus EKRE vastastes rünnakutes oli ilmselt seotud valimistega, nüüd kirjutan uue artikli, sest tänased ajakirjanduse rünnakud on veelgi räigemad kui varem.

Read more...

Toomas Reisalu: E-valimiste auditit viib läbi manipuleeritav mees

INFORMATSIOON VÕIMALIKULT LAIAULATUSLIKUKS JAGAMISEKS!

JA ÖELGE VEEL, ET E-VALIMISTE TULEMUST SAAB USALDADA, KUI SELLE AUDITIT VIIB LÄBI MANIPULEERITAV MEES. TEMA OLI KA E-VALIMISTE PLATVORMI VÄLJAARENDAJA, JÄRELIKULT ON TEMAL OLEMAS KA NAGU IGAL PROGRAMMEERIJAL OMA PROGRAMMIST, SELLE TAGAUKS, MILEL KAUDU ON TAL VÕIMALIK E-VALIMISTE SÜSTEEMI NII SISSE HÄKKIDA, ET KEEGI SEDA EI AVASTAGI.

Allikas: Facebook

Read more...

(:)kivisildnik | (:)valimistulemused miljoni vaese maal

Valimisi on olnud ennegi, varasemate valimiste tulemusel on meie riigis miljon vaest ehk 73% vaeseid – absoluutseid vaeseid 8%, suhtelisi vaeseid 22% ja 43% vaeseid, kes tänu pajukitele ja abirahale hoiavad nina kriipsuvõrra ülevalpool ametlikku vaesuse piiri, aga viletsusest pole nendelgi pääsu. Tegemist on humanitaarkatastroofiga, võimalik, et kõige suuremaga Eesti ajaloos.

Mind ei huvita, mitu kohta sai riigikokku seekord see või teine kahjurite ja reeturite erakond, ei huvita ka see, kas Maire Aunaste sai rohkem või vähem hääli kui Võsa Pets. Mul on sügavalt savi, kas Keskerakond võitis või kaotas. Mitu kohta said uued tegijad ja protestihäälte püüdjad, on kõrvalise tähtsusega detail. Mis on tänaseks saanud eelmistest protestiprojektidest? Mis on saanud Res Publicast, Rohelistest või edukatest üksikkandidaatidest, nagu Leo Kunnas?

Need on piinlikud teemad ja neist ei taha me rääkida. On muidugi mõni huvitavam, kuid samuti väheoluline asjaolu. Kes paneb kokku uue rahva- ja riigireetmiskoalitsiooni? Kui alatult käituvad sotsid ja isamaalased seekord oma valijate suhtes? Kui kiiresti manduvad uued tulijad, kas roheliste rekord saab löödud? Milliste totrustega hakkavad hiilgama uued suured peibutuspardid-meelelahutusklounid? 

Kuidas hinnata tulemusi? 

Esiteks selgus, kui palju on lolle, see tähendab isikuid, kes ikka mingil põhjusel valivad riigikogu erakondade poolt. Idioodile ei ole ka miljonist vaesest küllalt, tema on maiam, tema tahab rohkem. Teoreetiliselt võib laostamisparteide poolt valimist seletada ka ürgkurjusega, aga selle õudse võimaluse ma pigem välistaksin. Mul ei ole fakte, mis kurjuse võimu teooria kummutaksid, lollust on siiski kergem mõista ja taluda.

Samas ei ole võimalik ESMi allkirja, 75% ühiskonnast solvavat kooseluseadust, kõrbesõdade mahitamist, uut Kaitseliidu tegevust piiravat seadust, jõhkrat töölepinguseadust, orjaväärset miinimumpalka, ebainimlikku töötu abiraha ja elavalt mädanemist võimaldavaid pensione tõlgendada teisiti kui kurjuse apoteoosina. Vaesusega piinamine on samuti julm ja ebainimlik, rääkimata inimväärikuse solvamisest.

Mina isiklikult pean ka 19eurose lastetoetuse sümboolset suurendamist jõhkraks solvanguks. Elektri hinnaga piinamine on samuti vastuolus heade kommete ning terve mõistusega, meil on õigustatud ootus tasuta elektrile meile endale kuuluvast elektriettevõttest Eesti Energia. Ma ei taha iseendale oma elektri eest maksta, nii nagu ma ei maksa kellelegi kaaviari eest, mille ma isiklikust külmkapist isiklikule köögilauale asetan. Miks ma peaksin? 

Prohvetlik ettekuulutus 

Samuti on hea teada, kui palju hääli said vabatmehed ja konservatiivid, see näitab seda, kui palju inimesi on lootuse täielikult kaotanud. Siiani ikka pandi pimedas usus suurparteidele – muidu on veel halvem. See veel halvem on ilmselt väga paljudel juba käes ja enam hullemat ei kardeta, sest enam hullemat ei ole. Tõenäoliselt jääb see lootusetus 8% tuuri ja kattub absoluutses vaesuses elavate isikute segmendiga, Keskerakonna poolt panevad siis 22% suhtelisi vaeseid ja muid jõledusi valivad siis külakurnajad, hästimakstud riigiametnikud ja abirahal kuidagigi hakkama saavad tüübid. See oli prognoos, ette kuulutatud pühapäeval kell 13.25.

Prohvetlik ettekuulutus põhineb teoorial, et meil ei ole ideid ega maailmavaadet ega kultuuri, meil on selle asemel vaesuskategooriad ja korruptsioonitasemed. Korruptsioon kuulub jõustruktuuride tegevusvaldkonda ja seepärast ma ei hakka ennustama, kuidas jagunevad hääled psühhopaatiliste reformistide, sotsilimukate ja isamaaliste dekadentide vahel. Karistuse määrab kohus vastavalt seadustele, häälte arv ei ole siin määrav.

Siiani ei ole valimistulemused muutnud süsteemi, rõhutan – inimvaenulikku ja korrumpeerunud süsteemi, tõenäoliselt ei muuda ka äsjamöödunud valimised midagi. Vaesus muidugi süveneb, väljaränne hoogustub, sündivus on niikuinii alla kriitilise piiri, aga seda kõike mitte tänu valimistulemustele ega valimistulemuste kiuste, sest valimistel ei ole tulemusi. Ei ole siiani olnud ega saa veel niipea olema. 

Mis oleks tulemus? 

Millised oleksid tulemusega valimised? Kuidas teha vahet tulemusega valimistel ja tulemusteta valimistel? Ma toon siin ühe lihtsa analoogia, võrdpildi, see aitab olukorda mõista.

Olukord järgmine: toime on pandud kuritegu, eidekesel löödi kirvega pea lõhki. Asi on kohtus, kohus arutab, mida nüüd edasi teha, kuidas eidekest paremini matta, milline ilus salm hauakivile kriipida, ühesõnaga – kuidas minna eluga paremini edasi. Mõrvaril on palju häid ideid, arutluse käigus ihub ta kirvest ja veel enne istungi lõppu lööb järgmisel eidekesel kolba sisse.

Sellised on ka meie valimised, rahvas on paisatud üleüldisesse viletsusse, majandusmõrvarid arutavad, kuidas laipa võimalikult auväärselt kohelda ja vajadusel balsameerida, eks ole, kui ei mädane, siis ei ole ka surnud.

Oli mis oli, läheme uute mõrvadega edasi, aga paremini, nii et mõrvadel oleks võimalikult suur üldsuse toetus ja et võimalikult paljud saaksid veretööst kasu. Kes tahavad eidekese kartuleid? Käsi pikale! Mingid kaltsud on siin ka, kellel on kõige rohkem haisvaid räbalaid vaja, hääletame, kellel on ettepanekuid?

Ja selle skeemi järgi järgneb üks kohtuasi teisele ja üks elajalik tapatöö teisele. Täpselt samuti järgnevad meil ka ühed valimised teisele. Mõrtsukad teevad omavahel koalitsioone, vahel võetakse kampa ka liputaja või pedofiil, harvem prokurör või tunnistaja. Mis tulemus saab sellisel kohtul olla, ma küsin teilt, head inimesed? Mis kuradi tulemust te ootate? Tulemust ei ole ega saagi olla. 

Midagi ei juhtu 

Kui pärast valimisi ei kuulutata välja erakorralist seisukorda, siis ei juhtu midagi. Kui seda ei juhtu, siis ei juhtu mitte midagi. Kui riigi kaosesse juhtinud tüürimehi ei karistata oma tegude eest või vähemalt ei saadeta maalt välja, siis ei juhtu midagi. Kui meie riigile ja rahvale kahjulikke välislepinguid, ideoloogiaid, ettevõtteid ja ametkondi ei lõpetata, ei keelustata, ei riigistata, ei suleta, siis ei juhtu midagi. Kui riigis ei taaskehtestata põhiseaduslikku korda, siis ei muutu midagi.

Välisriikide, välismaa suurfirmade ja võõraste ideoloogiate ustava vasallina ei saa saavutad muud kui vaesust, rumalust ja täielikku hävingut igal elualal. Paraku on see eesmärk juba saavutatud – kas asi saab miljonist vaesest veel hullemaks minna?

Saab, lurjused sepitsevad sõda, ka meie lurjused. Kui sõjaõhutajaid ei karistata, ei juhtu enam tükk aega midagi. Erilised vastutustundetud maniakid, sarimõrvarid, psühhopaadid, lojused on need meie sõjaõhutajad, muide nad on ka kriminaalkurjategijad.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/664395/-kivisildnik-valimistulemused-miljoni-vaese-maal

Read more...

1 Minuti Loeng - Mida peaksime teadma Islamiriigi kohta? (Otto Jastrow)

Read more...

Leo Kunnas: Putin ja kindralstaap usuvad, et Venemaa jõuab relvajõud moderniseerida enne, kui NATO reageerida suudab

Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik

www.DELFI.ee

Leo Kunnas

Foto: Ilmar Saabas

Krimmi annekteerimisest ja Venemaa-Ukraina sõja algusest möödub aasta. Olen väitnud, et Venemaa-Gruusia ja Venemaa-Ukraina sõjad on saanud võimalikuks vaid NATO nõrkuse tõttu. Kuidas on see nõrkus võimalikuks osutunud ning milles see väljendub?

Mis juhtus NATOga 10-15 aastat tagasi?
Pärast külma sõja lõppu kulus NATOl kümmekond aastat uue identiteedi otsimiseks. Liisk langes pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid, kui NATO kuulutas välja artikkel 5 operatsiooni USA toetuseks. Afaganistan hõivati suhteliselt kerge vaeva ja väheste kaotustega samamoodi, nagu Nõukogude väed olid teinud seda 1979. aastal. Pärast järgnesid vabatahtlike koalitsiooni operatsioonid Iraagis ja Liibüas ning sissetungi Süüriasse kaaluti tõsiselt.
NATO muudeti lokaalsest, liikmesriikide territooriumi kaitsmisele keskendunud alliansist globaalsete eesmärkidega liiduks, mille põhiülesandeks sai sõjaliste operatsioonide läbiviimine väljaspool oma territooriumi.
Tuhanded, isegi kümned tuhanded poliitikud, riigiametnikud ja kõrgemad sõjaväelased NATO liikmesriikides läksid kriitikavabalt selle kontseptsiooniga kaasa.
Pealtnäha ilus idee, aga sellel oli üks põhimõtteline viga - 20. sajandi teise poole kogemused (näiteks USA sõda Vietnamis, Prantsusmaa sõjad Vietnamis ja Alžeerias) olid näidanud, et demokraatlikud riigid ei suuda pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma territooriumi, sest valitsused hääletatakse lihtsalt maha. Isegi totalitaarne Nõukogude Liit ei suutnud Afganistanis üle kümne aasta vastu pidada.
Liibüa on kaoses, Lõuna-Iraak on Iraani-meelse valitsuse ja Põhja-Iraak (välja arvatud kurdide alad) sunniitliku äärmusorganisatsiooni IS (Islamic State) kontrolli all ning on ainult aja küsimus, millal Taliban Afganistanis ühel või teisel moel võimu juurde naaseb. Ilmselt ei olnud see nende operatsioonide eesmärk. Liialdamata võib väita, et senine maailmakord Lähis-Idas (ma ei diskuteeri siinkohal, oli see hea või halb) on kokku kukkunud.
ISi pealetung Iraagis on küll peatatud, aga nende vallutatud alade tagasivõtmisest pole veel juttugi. Vastupidi, islamiäärmuslased ise ründavad mitmel pool maailmas, ka Lääne-Euroopas. Kas aasta 2015 läheb ajalukku terrorirünnakute lainega Euroopas? Me ei tea seda veel.  
Kuid tagasi põhiteema juurde. Kui Eesti ja teised Balti riigid NATO muutmise rongile astusid, oli see just paigast võtnud ja hakkas kiirust koguma.
Põhiline tööriist, mille abil NATOs liikmesriikide kaitseplaneerimist ohjatakse (kasutan meelega siin just seda sõna, sest iseenesest pole kellelgi peale liikmesriikide endi õigust nende kaitseplaneerimist juhtida) on väevõimekuseesmärgid (Force Goals), mis vaadatakse üle iga nelja aasta tagant.
Väljaspool oma territooriumi sõdimise kontseptsiooniga seoses hakati liikmesriikidele määrama väevõimekuseesmärke ainult ümberpaigutatavate üksuste (deployable forces) väljaarendamiseks. Kui kaugel NATO tagalas paiknevate Lääne-Euroopa riikide puhul oli see õigustatud, siis alliansi Ida-Euroopa rinderiikide, eriti Balti riikide, puhul oli säärane lähenemine algusest peale lihtsalt terve mõistuse vastane.
Aga Venemaa? „Venemaa on NATO strateegiline partner, kellega meil on ühised huvid terrorismivastases sõjas. Venemaa ei kujuta endast NATOle mingit sõjalist ohtu. NATO ohuhinnang on ka Eesti ohuhinnang. Meie idanaaber on sõjaliselt nii nõrk, et temaga ei tasu arvestada." Siin vaid mõned loosunglaused tollest ajast.
Mis läks viltu Baltikumi kaitseplaneerimises?
Balti riikide väevõimekuseesmärkideks määrati üks-kaks ümberpaigutatavat jalaväepataljoni riigiväliste operatsioonide tarbeks. Suuremaid kohapeal paiknevaid üksusi Venemaa sõjalise jõu tasakaalustamiseks ei olnud vaja. Kaitseplaneerimine ei lähtunud enam oma territooriumi kaitsmise vajadusest.
Kogu Baltikumi kaitseplaneerimine oli saanud seega vale sisendi. Katastroofi seeme oli maha külvatud. Sõjaaja relvajõud kuulutati õõnesarmeedeks (hollow structures) ja nende ettevalmistamiseks vajalik ajateenistus iganenuks.
„Küllap nad seal Brüsselis või veel kusagil teavad paremini." Iga NATO lauaametnik omandas tõekuulutaja või lausa prohveti staatuse. Need, kes kahtlesid ja küsimusi esitasid, kuulutati kui mitte NATO-vastasteks, siis vähemalt NATO-ketseriteks.
Teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikide eeskujul tegid Läti ja Leedu peagi ajateenistusele lõpu ning läksid üle täiselukutselisele relvajõudude komplekteerimismudelile. Personalikulud hüppasid kiiresti üle 50% kaitsekulutustest. Kui tuli masu, ei tekkinud meie lõunanaabritel suuremaid kõhklusi - nii tagasihoidlikud väevõimekuseesmärgid on võimalik täita ka SKTst 1 protsendiliste kaitsekulutuste juures.
Meilgi oli vahepeal üsna tugev surve ajateenistuse lühendamiseks ning kaitsekulutuste vähendamiseks. Need, kes selle taga seisid, ei taha seda enam isegi meenutada stiilis „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast väljaˮ. Suuremat katastroofi õnnestus vältida, kuid Läti-Leedu teest ei pääsenud me lõppkokkuvõttes ikkagi.
„Jõukohase riigikaitseˮ doktriin
Kindral Ants Laaneots ütles juba 1992. aastal, et Eesti kaitsmiseks on vaja vähemalt kuus brigaadi ekvivalenti vägesid. See määratlus pädeb ka täna ning jääb kehtima ka kahekümne aasta pärast. Lati kõrgus, millest kaitseplaneerimisel ja sõjaaja kaitseväe ülesehitamisel on vaja üle hüpata, on selgelt paigas.
Venemaa-Ukraina sõda on minu raamatus „Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak IIˮ esitatud viimase riigikaitse arenguplaani kriitikat mitmekordselt võimendanud. Eelmisel aastal kopeeris Eesti üks-ühele Läti-Leedu juhtimisstruktuuri (mis on optimeeritud riigiväliste operatsioonide läbiviimiseks). Kaitseringkonnad kuulutati „õõnesarmeeksˮ ja likvideeriti (kaotades neli väekoondist, mida oleks praeguses julgeolekuolukorras vaja palavikulises tempos edasi arendada). Sõjaaja kaitseväge vähendati peaaegu poole võrra. Peavastutus Eesti territooriumi kaitsmise eest lükati Kaitseliidu kaela (jällegi täpselt samamoodi nagu Lätis-Leedus), samas meie vabatahtlikule riigikaitseorganisatsioonile selleks vajalikku personali ja muid ressursse üle andmata. Ühtegi võimelünka ei likvideerita ning ajateenistuse maht ei suurene.
Nii näeb siis välja „jõukohase riigikaitseˮ mudel - Eesti vastus nelja aasta eest käivitatud Vene relvajõudude moderniseerimise hiigelprogrammile ja Venemaa-Ukraina sõjale.
Vastuseks oma kriitikale olen ametiisikute suust kuulnud põhiliselt kolme väidet: 1) Eestit kaitseb NATO aluslepingu artikkel 5; 2) Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ning 3) kuna meie riik on nii hästi kaitstud, ei ole meil vaja teha oma riigikaitse arendamiseks erilisi lisajõupingutusi.
NATO aluslepingu artikkel 5 ei kaitse iseenesest kedagi, seda teevad ikkagi Eesti oma ja liitlasväed. Kas kahe brigaadi ja Kaitseliiduga on võimalik sõja korral Eestit kuni liitlasvägede saabumiseni enda käes hoida? Ei ole. Kuidas on võimalik väita, et oleme hübriidsõjaks valmis, kui laiapõhjalise riigikaitse võtmevaldkonnad on üles ehitamata ning meil pole isegi sõjaväestatud piirivalvet?
Putini-Venemaa kolm liitlast: rahuaja relvajõud, sõjaaja relvajõud ja tuumajõud
2014. aasta lõpus kinnitas president Vladimir Putin Venemaa uue sõjalise doktriini. Selle punkt 12a määratleb NATO, NATO laienemise, alliansile globaalsete funktsioonide andmise ning liikmesriikide sõjalise infrastruktuuri Venemaa piiridele lähemale nihkumise meie idanaabri peamise sõjalise ohuna.
Venemaa relvajõudude moderniseerimisprogrammi viiakse täie hooga ellu. Eesmärk on varustada kümnendi lõpuks Vene relvajõud 70% ulatuses uue relvastuse ja varustusega, alates tuumarelvadest kuni üksikvõitleja varustuseni välja. Mõned näited: hangitakse umbes 11 000 soomusmasinat, 14 000 muud sõidukit, 1500 lennukit ja 1000 helikopterit.
Olen võrrelnud neid jõupingutusi mastaabilt Stalini-aegse Punaarmee uuendamisega 1930. aastate esimesel poolel. Oleks naiivne loota, et rubla kursi langus või Venemaa majanduse halvenev olukord selle plaani täitmise peataksid. Venemaa sõjatööstus ei sõltu välistarnijatest.
19. sajandil ütles üks Vene keisritest, et Venemaal on kaks liitlast: armee ja laevastik. Seda parafraseerides võib täna väita, et Putini-Venemaal on neid kolm - rahuaja relvajõud, sõjaaja relvajõud ja tuumajõud.
Venemaal kutsutakse aastas ajateenistusse umbes 400 000 kutsealust. See võimaldab meie idanaabril ülal pidada umbes 6 miljoni inimesega sõjaaja relvajõude. Venemaal on reserve ja varustust umbes 200 tanki- ja motolaskurbrigaadi tarbeks. See näitaja paraneb seoses Vene armee ümberrelvastamisega veelgi, sest vana relvastust ja tehnikat ei utiliseerita, vaid ladustatakse sõjaaja relvajõudude vajadusteks.
Enamik Lääne analüütikuid pole NATO ja Venemaa jõuvahekordade hindamisel Venemaa sõjaaja relvajõududega kunagi arvestanud.
NATO kaitseplaneerimine vajab U-pööret
Pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist on NATO lahendanud Eesti õhuturbe küsimuse, USA on paigutanud kolme Balti riiki kompaniisuurused maavägede üksused ning hiljuti otsustati NATO Ida-Euroopa rinderiikidesse (lisaks Baltikumile ja Poolale ka Rumeeniasse ja Bulgaariasse) luua neis riikides paiknevate liitlasvägede juhtimiseks vastavad organid.
Positiivsed sammud iseenesest, aga tegu on siiski kõigest kümme aastat tagasi tegemata jäänud tööde järeltöödega.
NATO seisab praegu väga põhimõttelise ja suure probleemi ees - viimased poolteist aastakümmet on allianss valmistunud hoopis millekski muuks kui liikmesriikide territooriumi kaitsmiseks ning Venemaa kasvava sõjalise jõu tasakaalustamiseks Ida-Euroopas ja Baltikumis. Et selleks valmis olla, et piisa kosmeetilistes abinõudest stiilis „loome suurema reageerimisüksuse ja tõstame selle reageerimiskiirustˮ.
Kogu NATO kaitseplaneerimine vajab U-pööret. Alliansi Ida-Euroopa rinderiigid vajavad väevõimekuseesmärke, mis võimaldaksid neil üles esitada relvajõud, mis suudaksid Venemaale vastu seista, s.t need riigid vajavad oma territooriumi kaitsmiseks eelkõige kohapeal paiknevaid üksusi (in place forces).
Eesti ja Läti väevõimekuseesmärk võiks olla kummalgi kaks manööverbrigaadi, Leedul kolm. Neile lisanduks veel territoriaalkaitsesüsteem kõigis kolmes riigis, mis jääks väljapoole alliansi väevõimekuseesmärke.
Liitlased peaksid paigutama igasse Balti riiki ühe maavägede brigaadi ning keskmaa- või kaugõhutõrje üksused ning Poolasse kolm brigaadi (neist vähemalt kaks soomusbrigaadi) operatiivstrateegilise reservina. Külma sõja ajal NATOs kehtinud ennetamisprintsiip tuleb uuesti ausse tõsta.
Kas säärast U-pööret on NATO kaitseplaneerimises kerge teostada? Ei ole. NATO on nagu hiigelsuur laev, kus kapten võib küll kaptenisillal hüüda, et muutke kurssi, ning tüürimees elu eest rooliratast keerata, kuid ega laev selle peale veel kohe vastassuunas sõitma hakka. See võtab aega.
Ning inimesed, kes nii NATO juhtstruktuurides kui ka liikmesriikides kaitseplaneerimisega tegelevad, on ikka samad. Mida suurem viga, mida sügavam ämber, seda raskem on seda tunnistada. See on inimlik.
Veel ei ole liiga hilja. President Vladimir Putin ja Venemaa kindralstaap usuvad, et aeg töötab nende kasuks. Nad usuvad, et Venemaa jõuab oma relvajõud moderniseerida enne, kui NATO sellele adekvaatselt reageerida suudab.

Allikas: http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=70838971
_______________
Lugege lisaks NATOst SIIT.
M.I.

Read more...

Poliitikud võõranduvad rahvast ehk Võõraks jäänud vaesuse valud

Maarius Suviste

 Foto: Tiina Kõrtsini

Vahel tundub, et kõrgepalgalised, no võtame näiteks poliitikud, ei mõista või ei oska aru saada lihtsa inimese elust, oludest ning muredest. Et kuidas üldse tuleb elada ning milliste vaesuse valudega peab ellujäämise nimel päevast päeva võitlema.

Vaid mõni näide. See oli neli aastat tagasi, pärast eelmisi riigikogu valimisi, kui äsja Toompeale valitud saadik arutles sissetulekutest rääkides, et iga kuu tuleks palgast säästa 500 eurot.

Just nimelt, te lugesite õigesti – 500 eurot! Väga, väga paljud ei saa pikki tööpäevi tehes nii palju palkagi, mis säästmisest siin veel rääkida.

"Kui iga kuu palgast säästa 500 eurot, tuleb see investeering arvelduskontole tagasi ja järgmiseks kampaaniaks on raha jällegi varutud," ütles vastne rahvasaadik toona. Selle valemi järgi peaks tal nüüd praeguseks olema säästetud 23 500 eurot. Palju õnne!Kui poliitiku silme ees on igakuine 500 euro säästmine, siis tundub küll, et see on enam kui kindel, et ta ei adu kõrgelt alla vaadates enam, kuidas peab reaalselt elama inimene, kes saab keskmist palka (üle 1000 miinus maksud). Rääkimata alampalga (390) saaja keerulisest elust päevast päeva, aastast aastasse.

Kuid see ei ole veel kõik. Suur oli ühe teise poliitiku üllatus, kui ta sai teada, mis maksavad teatri- ja kontserdipiletid.

"Mis mõttes inimene läheb teatrisse ja maksab pileti eest?" imestas ta. Aga mis seal imeks panna, kui ta ise saab käia mööda teatreid ja kontserte kutsetega. Ning kõik need uksed on tasuta valla.

"Kas söögi peale kulub tõesti nii palju?" imestas üks teine poliitik eluvõõralt, kui kuulis, mida tähendab neljaliikmelise pere jaoks toidukorvi kallinemine.

Aga mis seal imeks panna, kui teda ennast kutsutakse vahetpidamata vastuvõttudele ja bankettidele, kus pakutakse ka süüa. Ja ega riigikogu hoones oleva sööklagi hinnad konti murra.

"Ma ei tea," vastas tuttav poliitik küsimusele, kui palju maksab poes odavaim kilepiim, kilo Eesti kartulit ja kurki ning soodushinnaga pool kilo viilutatud Eesti juustu. Poolekilose viilutatud leivapätsi hinnaks pakkus ta ühte eurot.

"Ma pole selliste hindade vastu huvi tundnud, sest mina ise toidupoes ei käi," tunnistas ta.

Kui ühes lasteaiarühmas koguti lapsevanematelt õpetajate sünnipäevakingitusteks raha, olid paljud vastu sellele, et igalt perelt peab tulema 15eurone panus. Kuid poliitikust lapsevanem ühmas: "Mis raha see on? Selle eest ei saa poest mitte midagi!"

Miks on kõrgepalgalisel nii raske aru saada lihtsa inimese vaesuse valudest? Mida ütlevad selle kohta endised riigikogu liikmed, politoloog, väikeettevõtja ja psühhiaater? Kas poliitikud on rahvast võõrandunud või on hoopis rahvas poliitikutest võõrandunud? Kus on lahendus parema homse ja omavahelise läbisaamise

nimel?

Janno Reiljan: valimiseelne rahva armastamise kampaania on arulage

"Poliitikute rahvast võõrandumise teema on igavene – ikka on võim ja rahvas lahus," lausub kunagine riigikogu liige ning praegune Tartu ülikooli majandusprofessor, majandusdoktor Janno Reiljan.

Pärast kaheksat poliitikuaastat ennast kaheksa aastat teadlikult poliitikategemisest ja poliitikutest võõrandanud kunagine Rahvaliidu üks tipptegija nendib, et Eesti valimissüsteem kindlustab võimu stabiilsuse.

"Pikalt võimul olevad inimesed tüütavad aga paratamatult rahvast ja tekitavad rahulolematust. Tahaks nagu midagi muud! Eks siin on igale inimesele kätte jõudnud valimistel mõtlemise koht – mida te poliitikas muuta tahate?" ütleb Reiljan.

"Poliitikud peavadki rahvast parajas kauguses olema," leiab ta.

"See ligitikkuv valimiseelne nii-öelda rahva armastamise kampaania on sageli sisult ikka päris arulage. Kumb on aga kummast ikka võõrandunud, selles on küsimus!"

"Viljatu on igal valimisel ikka ja jälle otsida uusi õigeid ja ausaid inimesi. Pettumus tuleneb paljuski sellest, et viimaste rolli mängijad osutuvad hiljem eriti küünilisteks krabajateks. Õpime valima ühiskonnale ja igale inimesele kasulikke poliitikaid ja nende poliitikate esindajaid. Pettumust poliitikas ja poliitikutest oleks palju vähem," soovitab Reiljan valida pigem parteid kui isikut.

Vaesus on häbiks ühiskonnale

Rääkides vaesusest kui inimlikust aspektist, ütleb majandusprofessor Janno Reiljan, et vaesusest arusaamine sõltub palju sellest, millisest ühiskonna-

kihist inimene pärineb:

"Kui ise ei ole vaesust kogenud, siis ikka pärisarusaamist ei ole. See ei ole nii ainult poliitikute puhul, vaid kõigi alade jõukate inimeste puhul. Edukad inimesed pärinevad aga peamiselt edukatest, see tähendab vähe vaesust näinud peredest. Selles mõttes on vahest poliitikute hulgas tõepoolest enamuses need, kes vaesuse probleemidest kogemuse puudumise tõttu aru ei saa."

Rääkides ühiskondlikust meelsusest ja selle kujundamisest, ütleb Reiljan, et lääne heaoluriikides olid filosoofid, kirjanikud ja muud mõtlejad need, kes sisendasid ühiskonnale vaimu, et inimeste vaesus ei ole häbiks mitte niivõrd vaestele endile, kuivõrd kogu ühiskonnale.

"Ühtekuuluvustunde, solidaarsuse, hoolivuse ja muud sellised mõtted ei arene ühiskonnas iseenesest – neid tuleb ühiskonnale sisendada. Eesti visionäärid otsivad suurt narratiivi, kirjanikud käsitlevad 50 halli varjundit ja igaüht neist siis ühekaupa veel eraldi. Ainuke, millega ei tegelda, on inimliku ühiskonna kujundamisega."

Reiljan tõdeb kokkuvõttes, et poliitikud on ühiskonna peegel, sestap: "Ei ole mõtet peeglit süüdistada, et sealt kuiv ja kalk, ainult edule suunatud egoistlik suhtumine vastu peegeldub."

Toompead taga ei igatse

Kunagine riigikogu liige Janno Reiljan võrdleb riigikoguaastaid ja praegust elu:

"Riigikogus oldud aeg oli huvitav, aga pingeline. Pidev pendeldamine kodu ja Tallinna vahet. Pidev sekeldamine. Kaheksa aastaga väsisin sellest ikka päris korralikult. Kui kadus uudsus, siis jäi küllaltki tüütu argipäev. Kokkuvõttes on mõnus meenutada, aga mitte taga igatseda.

Kaheksa viimast aastat on elu olnud stabiilne. Ülikooliski on tööd piisavalt, aga rohkem on mõtlemist ja vähem rabelemist. Tegevust jätkub, igavust ei ole. Kokkuvõttes ei ole mõtet hakata võrdlema võrreldamatut – viiekümnendates eluaastates võib ju rõõmu tunda maailmaparandamisest, kuuekümnendates on aga mõnusam maailma rabelemist veidi pikemalt distantsilt vaadata-hinnata. Aga kui peaks tingimata võrdlema, siis hindaks ma oma praegust elukvaliteeti kõrgemaks."

Mai Treial: võõrandumist on tunda küllaga

"Tõsi, võõrandumist on tunda küllaga," tõdeb kunagine riigikogu liige Mai Treial, kelle sõnul viib poliitikute rahvast võõrandumiseni see, kui liiga kauaks jäädakse võimule.

Kunagine Rahvaliidu üks tipptegijatest lisab, et võõrandumine võimendub, kui ollakse võimul üksi või on kaaslaseks "väike" partner.

"Teisalt ka asjaolu, et peale on kasvanud põlvkond poliitikuid, kelle esimeseks töökohaks on parteikontor. Puudub reaalse töö kogemus, mistõttu on paljuski reaalse elu toimimise mehhanismid mõistetamatud, kuidas üks või teine paragrahvi muudatus mõjub, milliseid tagasilööke selline käitumine tulevikus võib anda," räägib Treial.

Mis puudutab aga inimeste igapäevaprobleemide tunnetamist, siis Treial ei saa enda sõnul kellegi teise eest kosta – ikka inimesest endast oleneb kõik.

"Meil on täna riigikogus poliitikuid, kellele otse suhtlus rahvaga on igapäevane osa," tõdeb Treial, kes pidas riigikogu liikme ja sotsiaalkomisjoni esimehena ja peab siiani oluliseks rahvaga suhtlemist ja inimeste murede lahendamist.

Treial oli riigikogu aastatel seotud sotsiaalvaldkonnaga ehk just seepärast, et ta arvab teadvat, mida tähendavad eluraskused:

"Olen ka ise paljutki tunda saanud: ema suri varakult; isa oli I grupi invaliid, kellel puudusid mõlemad jalad; kuidas ühel ajal töötada ja lapsi kasvatada ning kõrgharidust omandada ja veel ja veel. Aga ehk ongi siinjuures läbitud elukool andnud oskuse kuulata ja kuulda ning püüda pakkuda lahendusi seal, kus seda vajatakse."

Jüri Ennet: ka meil on oma kastisüsteem

"Jah, nii see on," tõdeb psühhiaater Jüri Ennet, et kõrgepalgalised ei saa aru või ei oska aru saada lihtsa inimese elust, eluolust ja muredest.

Ennet jätkab: "Vana-India elu oli selline, et inimesed olid kastides – usumehed, sõdalased, kauplejad, lihtrahvas ja isegi kastivälised. Meil on sotsiaalse rühmituse üheks olulisemaks mõõdikuks palk-sissetulek ja siit meie nii-öelda kastid.

Kestvalt töötud ehk heitunud ja nemad ei saa mingit sissetulekut ja nemad tööd ei otsi – on käega löönud.

Siis töötukassast saadava toetuse leivalised. Siis palgavaesed – tööl käivad, aga elu on saadavast palgast veidi kallim. Siis toimetulijad ning siis jõukad ja ärihaid. Poliitikud on sellel skaalal toimetulijate ning jõukamate kastis ja sealt vaesuse valud nii kergelt silmapiirile ei ilmu."

Mis suunas võib inimese mõttemaailm muutuda, kui ta hakkab liikuma kõrgemas seltskonnas, näiteks poliitikud?

"Uues keskkonnas on elu uues helistikus ja seega lihtrahva minoorsed rahvalaulud nende kõrvu ei ulatu. Neid laule nad enam ei laula. Kahjuks," tõdeb Ennet.

Rein Toomla: poliitik ei kujuta elu alampalgaga ette

Tartu ülikooli riigiteaduste instituudi lektor Rein Toomla: "Ma ei ole väga kindel, kas sellist filosoofilist mõistet saab üldse kasutada – poliitikud võõranduvad rahvast. Võib-olla sobiks paremini, et poliitikud mõnikord ei suuda mõista teatud inimgrupi olukorda, huvisid ja võimalusi.

Arvan, et kõrge sissetulekuga inimesed tervikuna, mitte ainult poliitikud, satuvad raskustesse, kui nad peaksid ette kujutama elu miinimumpalgaga, veel hullem – katsetama selle järgi elamist.

Kuid poliitikutel on see eelis, et seadusloome kaudu on neil võimalus kehval elujärjel olevate inimeste tingimusi parandada. Muud rikkad inimesed saavad seda teha heategevuse abil.

Miinimumpalk ja toetused on kasvanud – see näitab poliitikute mõistmist, et ühiskond peab osale oma liikmetele abiks olema. Kuid poliitikud peavad arvestama, et mitte kogu ühiskond ei kiida sellist toetamist heaks – alati on inimesi, kes arvavad, et igaüks peab suutma ise alla oma õnne sepp."

Kas poliitikutel vaesemaid sugulasi ei ole?

"Kui pole ise kogenud või oma silmaga näinud, siis ei kujutagi ette, kuidas vaesemad inimesed elavad," ütleb Saaremaa Leisi Lapikoja perenaine Maire Forsel, kelle hiljutine kirjutis väikeettevõtja aususe hinnast pälvis suurt ühiskondliku vastukaja.

"Olen viimasel ajal kuulnud inimesi imestavat, et kas neil poliitikutel siis üldse vaesemaid sugulasi ei ole, et nad ei näe, kui raske paljudel on. Võimalik, et selliseid sugulasi on, aga ega kõigiga käida ju läbi," arutleb Forsel.

Ta leiab, et ilmselt on ajanappus samuti üks põhjus, miks paljud tegusad ja jõukamad inimesed vaesema elanikkonnakihiga kokku ei puutu.

"Peamine suhtlusring koosneb ju ikka enamasti omasugustest ja sama näeme tegelikult ka vastupidises suunas – miinimumpalgast elav inimene, kes pole kunagi näiteks väliskomandeeringutes käinud ega vastutaval töökohal olnud, ei suuda samuti mõista, miks ühe poliitiku majutuse, toitlustuse ja reiside peale nii palju maksumaksja raha kulub – kuluhüvitiste teema on ju nagu punane rätik vaesemale rahvale. Nii tekibki olukordi, kus kumbki pool teineteist ei mõista, sest elatakse sedavõrd erinevates maailmades."

"Sama kogesin nüüd," lisab Forsel, "kui väikeettevõtluse teema laiemalt jutuks tuli – nii nagu kõrge poliitik või ametiisik ei oska näha lihtsa inimese probleeme, ei osata seal üleval näha ka mikroettevõtjate probleeme. Mind hämmastab, et nii paljud poliitikud on tegelikust elust sedavõrd võõrandunud."

Väikeettevõtja Forsel leiab, et rahvas on praeguseks poliitikutest väga võõrandunud.

See väljendub tema arvates kõige paremini selles, et juba pikemat aega puudub igasugune rahulik diskussioon rahva ja poliitikute vahel.

"Ühelt poolt on mõistetav, et esindusdemokraatia tingimustes olemegi andnud oma hääle poliitikutele ja volitanud sellega neid meie eest otsustama," ütleb Forsel.

"Oma hääle andmine ei tähenda aga inimeste mõtlemisvõime automaatset lõppemist – me näeme, me kuuleme ja me tahame ka valimistevahelisel perioodil kaasa rääkida. Nii peakski ju demokraatlikus riigis asjad käima."

Väikeettevõtja sõnul me näeme kahjuks ikka ja jälle, kuidas surutakse läbi seadusi ja tehakse otsuseid ka siis, kui ilmselgelt on näha, et rahvas ei ole selleks valmis.

"Jääb mulje, et valdav osa poliitikutest ei pea rahva arvamust üldse oluliseks – siin võib olla põhjuseks, et poliitik, kes on teemaga sügavuti kursis, tunneb, et just temal on õigus ja rahvas ei suuda nagunii mõista. Aga sellisel juhul tuleks püüda rahvaga inimkeeli suhelda," räägib Forsel.

"Poliitikud ei oska sageli end selgelt väljendada, ei oska asetada end lihtsa Eesti inimese tasandile ja vaadata, kuidas asjad altpoolt paistavad – paljude puhul võib see tuleneda ka vähesest empaatiavõimest."

Tema sõnul ei ole praegu enam mõtet küsida, kes võõrandumisega alustas või kes on süüdi.

"Selge on see, et kaklev riik ei ole jätkusuutlik ja niiviisi seda riiki enam edasi pidada ei saa. Nüüd tuleks pigem küsida, kuidas selline olukord lõpetada?" küsib ta. 

Doktor paneb "diagnoosi": kes põeb poliitdementsust? 

Psühhiaater Jüri Ennet räägib poliitikute võõrandumisest rahvast: "On sõnad ja on teod. Tegusid ootame, sõnad on eelmäng. Teod võivad puudutada eelkõige sõnategija minaga seonduvat: minu maja, auto, naine, tagatuba. Minu ja mina. Selline tegelane ei hooli esivanematest, nende aastasadade vältel tehtust. Ta on võõrandunud juba enne poliittoolile istumist. Ta ongi selline tüüp, psühholoogiline tüüp.

On ka poliitdementsust põdejaid – marjamaale saades ununevad esivanemad ehk taararahvas, nende maa ja vabadusvõitlus alates Innocentius III-st, kui ristisõdalased risti ja sõjaga meie kinnisvara ärandama tulid. Sundüürnike lugulauludega jätkub see ärandamine tänasesse päevagi. Poliitdementne unustab seda, mis paberil-dokumendis kirjas mustvalgelt, rääkimata muust "unustamisväärsest".

Kui psühhiaatria valdkonna dementsus algab kõrgema vanuse juures, siis niinimetatud poliitdementsus on iseloomulik eelkõige noorpoliitikutele, kes oma vanaisade-vanaemade tegemisi ei meenuta, ja see neile ei meenugi – „need lubjakad" ei mõista liberalismi ainuviljastavat mõju; isiku ainutähtsat osa ühiskonna ajaloos; kapitalismi positiivset-ergutavat toimet; töölt vallandamiste vajalikkust kapitaliomanikule kasumlikkuse aspektist; eluheidikute omasüüd, et nende inimkapital on inimlikkusest tühjaks pigistatud. Esiplaanile kerkib mina, ununeb meie. Kui ununeb, siis ongi sammukene dementsuse suunal."

Rääkides sellest, mida poliitika ja poliitikuks hakkamine inimesega teeb, ütleb Ennet: "Kõike ja puha, head paremaks ja potentsiaalsed halvad halvemaks. Miks? Kokaks õpitakse kutsekoolis kolm-neli aastat, autojuhiks saamisel pead tegema teooria- ja praktikaeksami. Pereelu koolitamisel on ka pilt kirju ja aborti võib nüüd juba noorelt teha. Ja riigijuhtimisel osalemise noorusemäär tuleb ka allapoole – tühja sellest elukogemuse vähesusest ja sotsiaalset ebaküpsusest. Ja ongi olukord: töövõimelised mehed Soomemaale, naised kaitseväkke, lapsed vanaema juurde, nagu akadeemik Richard Villems selgesõnaliselt esile tõi."

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/664237/poliitikud-vooranduvad-rahvast-ehk-vooraks-jaanud-vaesuse-valud

Read more...

Pühapäevased pildid

Read more...

Mart Helme: Inimesed on õigesti aru saanud, et Eesti valitsus on nukuvalitsus

Jätkame intervjuude sarjaga, kus usutleme Telegrami suurele aastaküsitlusele vastajate arvates kõige usaldusväärsemaid poliitikuid. Indrek Tarandi järel nimetati teisena kõige usaldusväärsemaks EKRE juhti Mart Helmet, kellega rääkisime nii kohalikust poliitikast ja olmest, kui ka välispoliitikast, sõdadest ja vandenõudest. Helme arvates liigutakse globaalselt kindlalt uue maailmakorra suunas ja see ei meeldi mehele teps mitte, sest juba praegu on enamik liberaaldemokraatlike riikide valitsusi suurkorporatsioonide käpiknukud. Samuti sooviks ta teada, mida meie teabeamet ja kaitsepolitseiamet tegelikult teevad, sest kapo on Helme sõnul suurte lääne agentuuride filiaal, kelle tegevust ei kontrolli Eestis mitte keegi.

Valimisplakatite peal olid sel aasta mõned inimesed, kellel on probleeme kohtuvõimuga, mida Te sellest arvate?
See on piinlik muidugi. See näitab, et Eestis ei toimi avalik arvamus, mis on niivõrd amorfne ja selle mõju poliitikule ja poliitikale on nii ära marginaliseeritud, et poliitiku jaoks on tähtis vaid see, et tal on oma erakonna tagatoa toetus. Erakonna tagatuba peab teda ustavaks partei sõduriks, keda vaatamata tema igasugusele paturegistrile saab panna vastutavatele kohtadele ja saab edutada muuhulgas ka riigikokku, sellepärast, et see inimene oma leivaisa kätt ei hammusta.
See on Eesti poliitilise kultuuri ja Eesti poliitilise praktika väga negatiivne näide. Muuhulgas tõestab see seda, et Eestis ei päde see vana ütlus, mis sedastab, et mis on ühist poliitikul ja kärbsel – mõlemat saab tappa ajalehega.
Jah, kui meie peavoolumeedia võtab mõne poliitiku tõsiselt tule alla, siis see poliitik võidakse surmata. Aga ainult juhul, kui see poliitik ei ole juba suutnud endale luua institutsionaalset ja juriidilist jalgealust.

Kui suur peab olema Eestis valijate protsent, et valimised loetaks hääletatuks?
Mingit protsenti pole, piisab kui ainult üks inimene käib hääletamas ja valimised loetakse toimunuks. On riike, kus valimine on tehtud kohustuslikuks ja inimesi saab trahvida, kui nad valimistel ei osale. See eeldab muidugi ka, et valimisseadus peaks olema selline, et hääl, mille sa annad, ikkagi jõuab sinu valitule mitte nii nagu meil on häälte ülekandmise mehhanismiga, kus valituks mitte osutunute hääled lõppkokkuvõttes maanduvad valimiskünnise ületanud erakondade kaukasse ja annavad neile lisamandaate vastavalt sellele, kui suure protsendi on nad valimistel saavutanud. See on täiesti absurdne, sest need inimesed, kes valisid väikeseid erakondi või üksikkandidaate, annavad hääle nendele, kelle vastu nad sisuliselt hääletasid. See kord tuleb tingimata likvideerida, sest on spetsiaalselt välja mõeldud selleks, et võimul olijad saaksid ennast kindlustada.

Kui vaadata suurt osa poliitikuid, siis miks nad on poliitikas aastakümneid? Mulle kui pealtvaatajale tundub, et tegemist on maffiaga. Kas nad on seal ainult raha pärast?
Põhjuseid on mitmeid. Ma arvan, et nii mõnigi poliitik on tulnud poliitikasse üsna suurte ideaalidega ja soovidega midagi muuta. Aga need asjad on keerulisemad, sest parteid on sellised institutsioonid, kus toimivad omad sisemised loogikad. Parteid on loodud selleks, et saada võimule ja teostada võimu. Sagedasti on parteide juhtideks inimesed, kelle jaoks see ongi sisuliselt äriprojekt.
Laiem avalikkus on tähele pannud, et inimesed poliitikas võõranduvad tegelikust elust. Ja mitte ainult selles mõttes, et nad ei tea, kuidas maakohtades elu käib, vaid ka selles mõttes, et nad kaotavad aastatega oma kvalifikatsiooni. Sa võisid kunagi olla näiteks päris korralik insener, aga kui sa oled olnud kümme aastat oma valdkonnast eemal, siis sa kaotad oma kvalifikatsiooni, sest kõik samal ajal areneb. Ühel hetkel sa avastad, et mul polegi enam midagi muud teha, kui siin poliitikas edasi sipelda. Siis tekib selline moment, et kui ma välja kukun, siis mida ma nüüd tegema hakkan?
Teisest küljest on ühiskonna arengu seisukohast ülimalt oluline see, et aeg ajalt toimuks suurpuhastus. Et need inimesed, kes on võõrandunud ja elavad oma toiduahela mullis, kihutatakse sealt minema ja pannakse reaalse eluga uuesti kokkupuutesse. Andekamad ja kohanemisvõimelisemad saavad hakkama küll.

Enamik meie aastaküsitlusele vastajatest arvavad, et Eesti valitsus on nukuvalitsus, kes saab käske kuskilt mujalt ja neil endil puudub otsustusvõim.
Inimesed on asjadest õigesti aru saanud. Kui me vaatame neid protsesse, mis on viimase paari aasta jooksul Eestis aset leidnud ja otsuseid, mis on jõuga läbi surutud, siis on täiesti üheselt selge, et need ei ole ainult Eestis langetatud otsused. Meie riigikogu käitub nagu ühe banaanivabariigi riigikogu.
Kõige rohkem eesti inimese rahakotti puudutav valdkond on Kreeka abipakettidesse raha eraldamine ja Euroopa stabiilsusmehhanismi sadade miljonite suunamist, mis kõik kraabiti kokku meie avalike teenuste kokkukorjamise arvelt, siis meil ei saagi tekkida teist muljet, kui see, et meie valitsus teeb kõike muud, kui seda, mida keegi suurem meilt nõuab. Olgu see suurem siis kas Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu juhtriigid Saksamaa ja teised või USA või kõik kollektiivselt, aga selge on see, et sisuliselt emissarid, siinsed suursaadikud ja diplomaadid avaldavad meile lakkamatut survet ja ei jäta enne rahule, kui nad on oma tahtmise saanud.
Ja see kõik toimib nii hästi sellepärast, et selle taga käib kogu aeg hirmutamine sellega, et meid jäetakse üksi, kui me peaks näiteks Venemaaga konflikti sattuma. See võtab meie inimestel põlved nõrgaks ja nii see kõik ära tehakse, andmata endale aru, et tegelikult on see palju suurem geopoliitiline võitlus, kus me oleme niisuguses positsioonis, et mitte mingil juhul meid maha ei jäeta ja venelastele lihtsalt ära ei kingita. See annaks meile kauplemisruumi, aga meil ei osata või ei julgeta seda ära kasutada.
Enamik liberaaldemokraatlike riikide valitsusi on suurkorporatsioonide käpiknukud. Need rahastavad kampaaniaid, valivad välja endale sobivad inimesed, korraldavad showsid jne. Nagu Barack Obamagi, tuli hea kõnemees, kes lubas kokku maad ja ilmad,  lubas muutust. Aga ta ei ole muutnud mitte midagi – “There is no change”. Sisuliselt on ta ajanud täpselt sedasama suurkorporatsioonide poliitikat. Ta lubas väed Afganistanist välja tuua, aga ei teinud seda. Lubas panna Quantanamo vangilaagri kinni, aga ei teinud seda. Kahe aasta pärast tulevad USA-s uued valimised ja me saame näha uut presidenti, kes on samamoodi korporatsioonide käpiknukk ja mitte midagi ei muutu.

See usalduse puudus pole mitte ainult poliitikas, sest küsitluse põhjal ei tekita turvatunnet ka politseipatrullide tänavatel nägemine ega NATO hävitajate taevas nägemine. Millest see tuleb, et inimesed pigem kardavad ja ei usalda politseid?
See tuleb sellest, et politsei on muudetud trahviautomaadiks. Selle asemel, et liikluses korda tagada ja patrullida kriitilistes kohtades, kus kihutamine tõepoolest on ohtlik, mõõdab politsei kihutamist seal, kus see ei ole ohtlik. See tekitab inimestes nördimust ja viha. Joobes juhtide haaranguid tehakse ka eelkõige selleks, et trahviraha koguda, mitte ei tegeleta sellega, et alkoholi müüki ja alkoholi reklaami piirata, et arendada välja mõistlikku ühiskonda. Ma otseselt ei poolda kuiva seadust, aga Eestis on asjad läinud nii kaugele, et võib olla tuleks ka seda kaaluda. Mõistlik alkopoliitika tuleks kindlasti välja töötada. Sellega riik ei tegele ja saadab politsei hoopis trahve koguma. Samas me näeme ka seda, kui saamatu on politsei pättide suhtes. Selline politsei kaotab autoriteedi. Ma ei taha öelda, et Eesti politsei on täiesti hambutu, aga politsei efektiivsus on tekitanud küsimärke.

Miks inimesed ei tunne turvatunnet, kui nad näevad taevas NATO hävitajaid?
Sellepärast, et inimesed ei ole idioodid ja saavad aru, et me oleme rinderiik ja kui sõjaks läheb, siis need neli NATO hävitajat ei ole kümnetele Vene lennukitele vastaseks. See tähendab paljudele seda, et meie muutume sõjatandriks just sellepärast, et oleme NATO riik ja kanname neid esmaseid vereohvreid, mis see sõda kaasa toob. See on just see, mida pelgab Soome.

Mis teeb teie erakond integratsiooni probleemi lahendamiseks?
Kõige pealt tuleb käivitada õpetajate ettevalmistamise programm. Ehk koolitada venekeelsetele koolidele õpetajaid, kes ei ole nõukogude süsteemist tulnud ja kes ei oleks Putini ajupesu edastajad koolides. Nendele inimestele tuleb maksta korralikku suurt palka selle eest, et nad seda tööd tegema hakkavad ja lähevad Narva või Kohtla-Järvele, kus on ikka väga jubedaid rajoone. See on raske töö ja riik peaks maksma selle eest kas topelt või isegi kolmekordset palka.
Ma viiksin eesti keele õppe sisse juba lasteaedadesse. Selles suhtes ma olen Ossinovskiga täiesti päri, aga ma ei nõustu temaga, et see peaks gümnaasiumist ära kaduma. Ma arvan, et gümnaasiumis peaks 60% nõue säilima, aga nii lasteaiast kui ka põhikoolist tuleksid juba inimesed, kellele keel ei oleks probleem ja kes samal ajal säilitaksid oma rahvusliku identiteedi.
Kui me suudame venelased muuta kakskeelseteks ja panna neid end tundma tõeliste Eesti kodanikena, mitte Putini eelsalgana, siis uskuge mind, kui nad lähevad ühel päeval sinna Putini Venemaale, siis nii nagu baltisakslased, kes sattusid Hitleri Saksamaale, nad tunneksid seal end väga halvasti ja ütleksid: “Issand, kuidas ma tahan tagasi Eestisse”. See peaks olema eesmärk, aga Eesti riik ei ole selle eesmärgi nimel üldse töötanud.

Kui Teil oleks võimalik Putiniga rääkida, siis mis teemadel te räägiksite ja mida talt küsiksite?
Tundes venelasi, ma kipun arvama, et ükskõik, mida mina küsin, Putin sellele ei vasta või vastaks vägagi formaalselt. Minu kogemused venelastega näitavad, et jutt viiakse sujuvalt üle kohe nendele teemadele, mida nad ise tahavad tõstatada. Ja meie puhul on see loomulikult venekeelse elanikkonna teema, see on NATO liikmelisuse teema, mis seatakse üles sellest aspektist, et te olete NATO liikmesriik ja oht Venemaa territoriaalsele terviklikkusele. Seda enam, et ei ole veel lõplikult lahendatud meie piiri temaatikat – Eestil on territoriaalseid pretensioone Venemaale. Ja see on see rünnak, millele tuleks minu poolt adekvaatselt vastata.
Mina ei hellitaks ja nagu eesti keeles öeldakse, paneks litri kirja ning viiksin jutu okupatsiooni peale, selle peale, et meie oleme väga suuremeelselt käitunud NSVL-i poolt meid okupeerinud ja meile jäetud okupatsioonikolonistidega, me oleme andnud neile valiku, kas võtta Vene või Eesti kodakondsus või jääda kodakondsusetuks. Meie, erinevalt Venemaast, kes sunnib immigrantidele ja võõrtöölistele peale vene keele oskust ja vene keele eksameid, oma venelastega nii ei käitu, me nõuame eesti keele oskust elementaarsel tasemel üksnes kodakondsuseksamil, mis on äärmiselt normaalne rahvusvaheline praktika ja selles suhtes me eristume täielikult Venemaast.
Me ootame Venemaalt vabandust okupatsiooni eest, Eesti koloniaalse riisumise eest 50 aasta vältel ja kõikide nende Venemaa poolt propagandistlikult ja pahatahtlikult meie suhtes esitatud süüdistuste tagasivõtmist.
Ma arvan, et meie jutt lõpeks sellega. Alati tuleb silmas pidada rahvusvahelist konteksti – praegu ei ole võimalik häid suhteid arendada, sest geopoliitiline võitlus on jõudnud sedavõrd teravasse faasi, et meie kahepoolseid suhteid sisuliselt enam ei eksisteeri.

Aga mida teha, et tekitada planetaarne harmoonia, et poleks sõdu jne?
Jõhkralt öeldes tuleks inimene välja vahetada ja teistsugune humanoid siia planeedile tuua. Ma ei oska öelda.

Kui Te vaatate näiteks 10 aastat tulevikku, siis mida seal näete?
Kahjuks ma näen veel rohkem sõda. Ma ei näita näpuga siinkohal mitte ainult Venemaa peale, see sõda tuleneb eelkõige üleilmsest majanduskriisist. See tuleb sellest, et praegu viljeldav kapitalismi mudel jooksis kokku juba 70ndate aastate lõpus. Sellele andis uue hingamise reagenoomika ja thatcherism, mis hakkas umbe jooksma 90ndate aastate alguseks. NSVLi kokkuvarisemine ja Ida-Euroopa liberaliseerumine andis taas uue hingamise, sest katteta raha oli kuhu paigutada. Me ju kasutame tegelikult katteta raha, mis on nagu lepalehed, selle väärtus on ainult kokkuleppeline pankade ja börsside poolt. Sellel rahal pole mitte mingisugust reaalset katet. See, et seda katteta valuutat sai muuta reaalseks väärtuseks Ida-Euroopa vabrikute, kaevanduste, maa, metsa, jaemüügikettide ja mille iganes näol, see andiski süsteemile uue hingamise.
Süsteem püüdis 90ndate aastate algusest peale murda läbi ka Venemaale ja Hiinasse, sest need on suured majandused ja ressursid, mis oleksid andnud süsteemile veel sajaks aastaks jõudu. Aga Venemaa ei lase, sest saab väga hästi aru, et see kapital tahab tulla Venemaa rahvuslikku rikkust riisuma, mitte venelaste elujärge paremaks muutma.
Täna riisuvad Venemaa uusrikkad ise koloniaalselt oma rahvust ja maad, aga see on ühe riigi ja rahvuse sisemine asi. Kui see rahvus pole enam nõus sellega, et riik riisub nende vara, siis klaarigu see asi ise. Aga praegu väljapoole on seesama rahvas solidaarne – las meie Putinid ja Medvedevid varastavad ja röövivad meid – need on omad. Aga ameeriklasi, inglasi ja sakslasi me siia röövima ja riisuma ei lase. Samamoodi on ka Hiinas. Hiina ei lase täielikult oma majandust ameeriklaste ja rahvusvaheliste korporatsioonide kontrolli alla.
Siin ongi selle konflikti tuum – see on suur globaalne geopoliitiline konflikt, mille kaalukaussidel on, kas see kapitalistlik mudel suudab veel eksisteerida mingi perioodi või ei suuda.
II maailmasõda on hea näide – samuti globaalne kriis. II maailmasõda ja sõjamajandus aitas sellest kriisist üle saada. Ilmselt on analüütikud-skeemitajad mingisuguse skeemi välja mõelnud, et ka seekord sõjalise lahendusega sellest patiseisust välja tulla.

Mis on Teie arvates see Uus Maailmakord (New World Order), millest on rääkinud mitmed presidendid ja ärimehed?
Mina ei taha Uut Maailmakorda, sest see on uus totalitarism, mis tugineb totaalselt komputeriseeritud maailmal, kus kellelgi on täielik ülevaade erandlikult iga inimese tegevustest, harjumustest, käikudest, suhetest jne.

Kas Teie arvates me liigume Uue Maailmakorra suunas?
Loomulikult. Me ei saa iial kindlad olla, kas just praegu meid ei kuulata pealt, mida me siin arutame ja räägime, sest meie (nuti)telefonid on ju kõik raadiosaatjad. Küsimus on selles, kas meie vastu tuntakse huvi või ei tunta. Me teame, et paljud riigiorganid toimetavad täielikult väljaspool seadust. See on vägagi hirmutav, sest hiiglaslikud andmekogumiskeskused on juba olemas. Arenenud maailmas on võimalik iga inimest jälgida 24/7.

Kui EKRE saaks Eestis võimule, kas te kavatsete sõdida Uue Maailmakorra vastu? See tundub ju ajuvaba, et Eesti riik on justkui vabariik, aga NSA-l on õigus Eesti kodanikke jälgida ja pealt kuulata.
See on spekulatiivne küsimus. Ma enne tahaksin teada, mida meie teabeamet ja kaitsepolitseiamet tegelikult teevad, sest me ei tea sellest mitte midagi. Peaministrina ma tahaksin kindlasti selle ülevaate saada ja sellest lähtuvalt langetaksin ma ka teatud otsused. Eesti peab ikkagi jääma riigiks, kus Eesti rahvas otsustab oma saatuse üle. Kapo on suurte lääne agentuuride filiaal ja kapo järelvalvekomisjon on ilma arvestavate volitusteta. Seega nende tegevust ei jälgi keegi.
Aga veel salajasem on teabeamet, see on Eesti n-ö välisluure, kus liigub väga palju tundlikku informatsiooni. Nad tegelevad ka Eesti kodanike järele nuhkimisega. Seal on ka see, et kogu tähelepanu on suunatud Venemaa poole, nagu ainult sealt tulevad agendid oleksid Eesti julgeolekule ohtlikud. Tegelikult on ka lääneriikide agendid Eesti julgeolekule ohtlikud ja võib-olla isegi ohtlikumad, sest neid ei kardeta nii palju ja nad saavad seega rohkem siin toimuvat mõjutada. Venelastele me hakkaks sõrgu vastu ajama, aga ameeriklastele mitte. Ma tean, et Ansip keeldus kategooriliselt kapo küsimustega tegelemast ja pesi oma käed puhtaks.

Kas Ansipit survestati väljaselgitamaks, mis kapos toimub?
Mitte päris ei survestatud, aga tema peaministrina pidanuks ju teadma, mis meie riigis toimub, ta sai rahvalt mandaadi, et olla peaminister ja riiki juhtida. Aga tema selle asjaga ei tegelenud.

Aga miks Ansip tagasi astus? Tema põhjendus oli nii segane, et see ei olnudki põhjendus.
Ma ei oska seda teile öelda. Ma arvan, et siin on mitu kihistust. Üks kihistus oli see, et erakonna sees olid pinged erinevate rühmituste vahel kasvanud väga suureks. Teiseks ilmselt oli kokku lepitud Siim Kallase triumfaalne tagasitulek Eesti poliitikasse, aga kuna see põhja läks, siis läksid kõik kaardid segamini ja tekkis uus olukord, kus Ansipi mänguruum oli viidud miinimumi peale. Võis ka olla, et Ansip väsis ära. Ega peaminister pole kerge olla, isegi kui sa oled marionett-peaminister.

Mida Te arvate sellest, et VEB fondi rahade väljavõtja nimi on salastatud?
See näitab seda, et asi on nii tõsine, et selle nime avalikustamine põhjustaks doominoefekti. See doominoefekt oleks Eesti poliitilise stabiilsuse seisukohast katastroofiline ja Eesti parteimaastiku ümberkujundamise seisukohast tektooniline. Ja riigi stabiilsuse hoidmise ettekäändel, et poliitilist maavärinat ära hoida, on otsustatud, et paneme asja kalevi alla.

Tundub ajuvaba, et tavainimeste kohta on riigil õigus kõike teada – inimesed isegi ei tea, mida riik nende kohta teab, aga riigil on õigus kõike salastada.
Riigil ei ole tegelikult õigust kõike salastada, see salastamise õigus on endale võetud. Ja see salastamise õigus tuleb likvideerida. Minu arvamus on täiesti ühene ja täiesti kindel, et riiki juhtivad inimesed on rahva teenrid. Kõik, mis nad on, võlgnevad nad rahvale, kõik nad saavad ju meie taskust raha. See salastamise maania on väga märgiline, sest see näitab, et poliitikat ei aeta ausalt, poliitikas toimuvad mingid susserdamised. Ja teiseks näitab see seda, et poliitikud on võtnud endale rohkem õiguseid, kui neil tegelikult on.

Kui Teie saaksite peaministriks, kas võtaksite VEB-fondi teema üles?
Ma tutvuks kõigepealt olukorraga.

Eelmises intervjuus Telegramile ütlesite, et Te ei imestaks, kui selguks, et 11. septembri terrorirünnakud olid kuidagi moodi sisetöö.
Jah, ei imestaks, sest USA ajaloos on igasugused sõtta minekud üldreeglina kõik seotud provotseerivate intsidentidega. USA-Hispaania sõda – ristleja Maine´i õhkulaskmine, millele ei ole seletust leitud tänase päevani. Täpselt samamoodi Hawaii saarte inkorporeerimine USA koosseisu käis provokatiivsete mässude tulemusena. Pearl Harbour – ameeriklased teadsid, et Jaapan kavatseb rünnata, radarid fikseerisid Jaapani lennukite lähenemise, aga öeldi, et need arvati olevat USA enda lennukid. Need on kõik täiesti ebausutavad ettekäänded. Stalin on öelnud: “Kas pole mitte liiga palju juhuseid?”
Ameerika läheb sõtta alati nii, et sellele eelneb mingisugune provokatsioon, mis ameeriklased vihale ajab, nad koonduvad lipu ümber ning üheskoos öeldakse presidendile: “Aga pane neile!”. See kõik on kahtlane. Seda enam, et teades luureteenistuste hingeelu – nad teevad lakkamatult analüüse ja prognoose ning nõnda töötatakse välja riigile strateegiaid.
Ja kui me võtame nüüd sellesama Venemaa nurka surumise, millele Venemaa omalt poolt üritab vastata Euroopa nurka surumisega, usun, et 10-15 aastat tagasi olid väga paljud tänastest stsenaariumitest juba visandatud. Suurriigid toimivad kõik pika perspektiiviga, ka Venemaa. Kui me korraldame niisuguse provokatsiooni, siis tõenäoliselt vastureaktsioonid on niisugused, see annab meile võimaluse teha nii, ressursid on meil juba koondatud, oma väeüksused oleme juba paigutanud laiali siia-siia-siia; me leiame endale liitlased selles riigis just nende ringkondade näol, saame seal läbi viia riigipöörde vms.
Põhimõtteliselt poliitikas on vähem käike kui males. Ja inimloomust tundes, oskavad spin doctorid panna inimesi vastavalt käituma. Ja kui sa vajutad päästikule, siis tuleb pauk – mõnikord on salves paukpadrun aga mõni kord on kuul – nii nagu stsenaristid on ette näinud. Oleks ülimalt naiivne arvata, et maailmas toimuvad asjad juhuslike sündmuste ja tulemuste tõttu. Kuulus ütlus on, et ühtegi head kriisi ei saa kasutamata jätta. Euroopa üritab samamoodi toimida, aga Euroopa on lihtsalt niivõrd killustunud. Ma ei näe ka neid Euroopa Ühendriike nii väga enam sündimas, vaid ma näen perspektiivis pigem Euroopa lagunemist.

Kas hiljutised tulistamised Pariisi võisid olla samamoodi lavastatud, et selle ettekäändel midagi muud läbi suruda?
See on võimalik nii üht kui teist pidi. Kui me võtame, et see on vandenõu, siis on see väga lihtne skeem. Võtate radikaalselt meelestatud noormehed, kes ei ole rahul eluga Prantsusmaal ning hakkate neile agendi kaudu rääkima, et kõik inimesed oma ajakirjaga tuleks maha tõmmata, kes mõnitavad islamit ja prohvetit. Agent kütab nad üles, muretseb neile relvad ja saadab nad tapma. Seda saab suurepäraselt kasutada ära selleks, et kütta üles viha moslemite vastu, viha islami kui religiooni vastu, et hakata ette valmistama totaalset lääne ristisõda maailmarahule ohtu kujutava agressiivse islami äärmusluse vastu.
Siin on ameeriklaste vaatenurgast mitu head asja – Euroopa sukeldub sügavalt siseprobleemidesse, Euroopas on terroriaktid ja Euroopa peab oma moslemitega tegelema, seda enam, et teisel pool on piiri taga Venemaa, mis ähvardab Ida-Euroopat ja EL-i uusi liikmesriike. Euroopa on sunnitud uuesti ennast USA kaitse alla andma, sest ainult USA on nii võimas, et ta saab hakkama nii moslemite kui Venemaaga. Ehk Euroopa, mis püüdis 2000ndatel aastatel suurema integreerituse ja iseseisva mängurina rahvusvahelistes suhetes esilekerkimise poole, vajub vaikselt mingisuguseks B-kategooria tegijaks. Sisemiselt lõhestunud, probleemid euroga, probleemid moslemitega, hirm Venemaa ees; ainuke, kes aitab, on USA. Sellist skeemi välja mõelda on väga lihtne.

Seda kõike arvestades, kas Teie peaministrina, pooldaksite uut ja sõltumatut rahvusvahelist uurimist 11. septembri terrorirünnakule ja sellele järgnenud intsidentidele?
Esiteks ma arvan, et see on juba nii kaugele minevikku jäänud ja teiseks avalikustatud taktika on alati läbikukkunud taktika. Ma arvan, et Eestis kasutatakse liiga palju arvutit, sotsiaalmeediat ja telefone, lobiseme oma mõtetest ja plaanidest. See kõik jõuab sinna, kuhu ta ei peaks jõudma.
Mitte ilmaasjata ei ole Venemaal taas kasutusele võetud vanad kirjutusmasinad, millega tehakse teatud hulk koopiaid, on limiteeritud arv inimesi, kes nendele kirjutusmasinatele juurde pääsevad. Dokumendid nummerdatakse, allkirjastatakse, on täpselt teada, kes mitu eksemplari sai ja seda ei ole võimalik kusagil New Yorgis jälitada. Ja on ka võimalik lekke tekkides selgeks teha, kust see alguse sai.
Ma ütleksin nii, et kui mina saaksin peaministriks, siis ühelt poolt ma oleksin väga avalik persoon, ma suhtleksin inimestega. Aga teiselt poolt ma oleksin väga salatsev persoon, sest see, mis on Eesti riigile ja rahvale oluline, seda ma püüaksin viimase hetkeni enda teada hoida, et seda ei saaks kuidagi vahepealt ära tõmmata ja nurjata. Seepärast ma ütlen, et mina ei hakkaks uurima 9/11 sündmuseid, aga ma teeksin omad järeldused.

Mida Te arvate kanepi dekriminaliseerimisest või legaliseerimisest? Eestis on meditsiiniline kanep lubatud, aga ükski arst ei ole julgenud seda välja kirjutada.
Üks minu poegadest, kes õpib arstiks, võttis ka selle teema kodus üles, aga meie abikaasaga võtsime mõlemad väga eitava seisukoha. Ma arvan, et nii nagu suitsetamine ei ole hea, ehkki ta ju otseselt ei tapa meid, ei ole ka kanep hea, ehkki ta otseselt tõenäoliselt ei tapa. Ma arvan, et ka alkohol pole hea, ma ei ole täiskarsklane ja luban endale teinekord meeldivas seltskonnas klaasi konjakit ja sigarillo. Meie ühiskond on ebaküps ja liiga noor, meil on tekkinud nõukogudeaegsest riigi eitusest ja pohhuismist ning liberaalsetest väärkujutelmadest vabaduse kohta mingisugune segapundar. Ja meie inimesed ei oska vabadust kasutada. Seetõttu ma arvan, et nii nagu väiksele lapsele ei tohi mängimiseks kätte anda unetablette, ei ole ka meie ühiskond piisavalt küps, et niisuguseid kanepi-eksperimente teha. Meie ühiskond on vaene, meil on liiga suur protsent inimesi, kes on deklasseerunud või deklasseerumise piiri peal. See oleks eksperiment, mis võib meile ränga paugu panna.

Mille järgi saab otsustada, kas ühiskond on küps või mitte?
Seda on võimalik tajuda, aga me praegu ei taju seda. Me näeme meie inimeste hulgas väga palju asotsiaalset ja provokatiivset käitumist. Kui laupäeva öösel minna Tallinna vanalinna, siis sellist õudset pilti pole mina oma elus kunagi varem näinud.

Aga need on ju kõik alkoholijoobes inimesed ja alkohol on see, mis muudab agressiivseks.
Mina kardan, et nii mõnigi seal on kõike pruukinud – nii alkoholi, tubakat kui ka kanepit. Terve nõukogudeaja, millest meile räägitakse, et oli õudne aeg, sest nii metsikult joodi, ei näinud mina isegi mitte pikkade pühade ajal nii õudset pilti Tallinna vanalinnas kui praegu nädalavahetustel. Inimesed vedelevad, räuskavad, roojavad ja käituvad täiesti ebainimlikult ja massiliselt. See ei ole normaalne asi ja see ei ole küps ühiskond. Ma ei tea kanepist midagi. Mina ei ole kanepit proovinud, ma ei tea, kuidas ta mõjub, kuidas pikaajaliselt mõjub, ma ei ole selle vastu ka huvi tundnud. Kui ma vaatan, mis ümberringi toimub, siis ma ütlen selgelt “Ei”, ma ei annaks tittedele mänguasju.

Praeguseks on täheldatud, et piirkondades, kus kanep on dekriminaliseeriud või legaliseeritud, kukub igasugune vägivalla ja kuritegevuse protsent märkimisväärselt.
Ma ei oska seda kommenteerida, ma ei vaidle vastu, aga ma ei võta ka pooldavat seisukohta.

Suurbritannias on lahvatanud ajaloo suurim pedofiiliaskandaal, kuhu on segatud mitukümmend endist või praegust parlamendiliiget, avaliku elu tegelased, kuninglik pere ja nendele lähedal seisvad mõjuvõimsad isikud. Kuidas Te kommenteerite, et miks on ühiskonna kõige kõrgematel positsioonidel nii palju pedofiiliaskandaale?
Tõenäoliselt on tegemist jõudeelu elavate inimeste põnevuste otsingutega, ma ei leia sellele mingit muud seletust. Ja kui sinna lõbutsemiste juurde tulevad ka meelemürgid, siis inimesed lähevadki segaseks ja pööraseks. See on dekadents ja liiga palju vabu vahendeid. Rahapuudust neil pole, võid osta endale lapsprostituute ja mida kõike tahad. See on ilge.
Kui inimene peab käima tööl ja oma laste eest hoolitsema, siis tal ei teki sellist iha, tal pole ka aega, energiat ega ka vahendeid, et seda lõbujanu niimoodi kustutada. Heaoluühiskondades me näemegi, kuidas lõbuvahendite kuritarvitamist on tohututes kogustes rohkem, kui vaesetes riikides.
Eks siin mängib oma rolli ka moraalne dekadents, mis Euroopat on tabanud. Ei ole enam mingit kindlat moraalset koordinaadistikku kümne käsu või ükskõik mille muu näol. Siin on ka seesama kultuurikonflikt, mis on Euroopas – moslemitel on see moraalne koordinaadistik olemas, aga kriitilisel massil kristlastel seda enam ei ole. Siit tekibki see, et moslem ütleb, et te olete mingid väärakad, vägistate lapsi jne, aga meil on see kõik koraanis keelatud. Me ei taha elada ühiskonnas, kus teie tegelete sellise pornograafiaga, me tahame, et ühiskond oleks kooskõlas mingite konkreetsete normidega ja kui te heaga aru ei saa, siis me veel näitame teile.

Mida arvate sellisest väitest, et poliitika on vaimsuse vastand?
Ma pole sellega päris nõus, sest poliitika aluseks peavad olema ikkagi mingid vaimsed konstruktsioonid. Ma ütleksin, et poliitika tõukejõuks peab olema idealism, aga see, mida me kahjuks täna Eestis näeme, on kõige madalam materialism, kust puudub idealism ja vaimsus. See ongi jätnud poliitikast sellise mulje, et poliitika on madal ja vaimsusetu nähtus. Aeg-ajalt me näeme ka, kuidas poliitikas lahvatavad vaimsuse ja idealismi puhangud. 1980ndate aastate lõpus, kui laulev revolutsioon algas, ei saanud küll kuidagi öelda, et rahvas olnuks vaimsusetu. Vastupidi, ühiskonnas käis tugev intellektuaalne diskussioon, mida praegu kahjuks pole. Poliitika on vaimuvaeste politikaanide poolt niisuguseks muudetud.

Küsitles Hando Tõnumaa

Allikas: http://www.telegram.ee/eesti/mart-helme-inimesed-on-oigesti-aru-saanud-et-eesti-valitsus-on-nukuvalitsus#.VPLal46gu49

Read more...

KOOBAS: Valitsus teeb Kreeka pankade jaoks tõenäoliselt järgmise makse

Kreeka vasakradikaalidest ja kommunistidest koosnev võimupartei Syriza kuulutas võimule tulles, et Kreeka oma võlgu ei maksa ning need tuleks kustutada. See tähendab sisuliselt seda, mida “populistid” ennustasid – Kreekale antud raha on mahavisatud.
Nüüd tundub, et sellega on lepitud ning “eurotsooni ühtsuse nimel” on saavutatud kokkulepe Kreeka pankade toetamise jätkumises, mis ilma toetuseta ei saaks rahvusvaheliselt laenuturult krediiti.
“Leppisime kokku, et Kreeka jätkab nendel tingimustel, mis olid programmi osaks – ehk selles midagi ei muutu. Reforme ühepoolselt tagasi ei pöörata ja kõiki võlakohustusi austatakse,” rahandusminister Maris Lauri.
Eurooriigi dogmaatiline nägemus on endiselt tähtsam, kui oma rahva raha, aga eks see võib muutuda, kui arvestada nn “parempopulistlike” erakondade tõusu. Viimased ei poolda ei massiimmigratsiooni ega laenumakseid.
Kreeka ja teised aeglase majandustega siestariigid saavad eurotsooni jääda tulevikus juhul, kui nende panku ja riigieelarvet subsideeritakse tugevate riikide poolt. Nad kulutavad lihtsalt rohkem, kui toodavad.
Seda lõputut subsideerimist aga ei pruugi juba mõne aasta pärast enam näha, sest rahavood pole isegi sakslastel või juudipankuritel lõputud. Samuti ei kannata lõunamaa rahvad välja seda pikale venivat kasinuspoliitikat. Seda näeme Kreekas ja Hispaanias populaarsust koguvate erakondade tõusus, mis kõik kärbete peatamist on lubanud. Muidugi on neil illusionistlik nägemus, nagu ihkaks keegi nende head elu  kinni maksta, sest liiga suurte võlgade najal on elatud aastakümneid.
Enam ei usu tegelikult keegi juba Kreeka suguste riikide pankadele makstud raha tagastamisele. Seda tehakse, et hoida koos oma poliitilist nägemust Pan Euroopast.

Allikas: http://koobas.net/2015/02/22/valitsus-teeb-kreeka-pankade-jaoks-jargmise-makse/

Read more...