Henn Põlluaas | Immigrantide vastuvõtmine tähendab maksutõuse

Henn Põlluaas, EKRE fraktsiooni aseesimees, väliskomisjoni liige

Euroopa demograafiline kaart näitab, et Euroopa ei suuda üle elada jätkuva illegaalse immigratsiooni tagajärgi, ükskõik kui positiivses võtmes seda ei kajastataks. Demograafiline kriis, peamiselt islamimaadest hoogustuv massiline sisseränne ja immigrantide suur sündimus võib Euroopa põliselanikud muuta vähemuseks juba mõnekümne aasta jooksul.

Eestis on välispäritolu rahvastiku osakaal ca 30%, edasine eestlaste osakaalu vähendamine ületaks rahvuse ja rahvusriikluse säilimise mõttes kriitilise piiri. Kuid nagu näha, ei maksa see ELi silmis midagi ja meie võimulolijad ei julge seda argumenti isegi kasutada. Meile määratud kvoodid on suuremad kui Lätil, Leedul ja Soomel ning kümme korda suuremad kui on Eesti osakaal ELi SKPs ja rahvaarvus. 

Maksutõus pagulaste toetuseks? 

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus sätestab pagulastele riigieelarvest makstavad toetused: üürikulu umbes  kolm eurot ruutmeetri kohta kahe aasta vältel; munitsipaalkorteri remondikulu ca 120 eurot ruutmeetri kohta; munitsipaalkorteri sisustamise kulu ca 1200 eurot inimese kohta; eesti keele õppe kulu ca 1100 eurot kahe aasta vältel; tõlketeenuse kulu ca 70 eurot kuus kahe aasta vältel. Taotluse alusel võib perioodi pikendada ja toetust suurendada kuni 20 protsenti.

Kaitse saajal on õigus saada ka riiklikku pensioni, peretoetusi, tööturuteenuseid ja tööturutoetust, sotsiaaltoetusi ja muud abi, nagu Eesti elanikul. Ehk lisaks kõigele töötuabiraha, haigekassa teenust, toimetulekutoetust, omavalitsuse pakutavaid toetusi jne. Kõike kokku on raske arvestada, kuid räägime vähemalt 1000 eurost kuus. Peale selle kulud tugiisikutele, kes aitavad teabeotsingutel, eluaseme leidmisel, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste, haridus- ja kutseõppeteenuste saamisel ning argipäevategevustes, nagu panga-, ostu- jm toimingutes.

Immigrantidel on õigus tuua kvoodivabalt järele oma pereliikmeid. Soomest on näide, kuidas varjupaiga saanu tõi riiki üle kolmekümne „lapse“. On olemas ka Euroopa Kohtu pretsedent, kus muslimimehele anti õigus tuua järgi oma neli naist lastega. Tagasihoidliku arvestuse järgi tuleb kvoote korrutada vähemalt neljaga. Seega saaksime 1064 immigrandi asemel hoopiski umbes 4200, mis teeb 42 000 kümne aastaga. Hullumeelsus? Loomulikult, kuid kui Eesti ei keeldu pealesurutavast massiimmigratsioonist, siis on see võimalik.

Makstes neljale tuhandele pagulasele tuhat eurot kuus kahe aasta vältel, on summa 98,4 miljonit. Kolmekümnele tuhandele 984 miljonit. ELi lubatud toetus on selle kõrval olematu, kattes vaid mõne kuu kulud. Isegi kui maksaksime poole vähem, oleks summad 49,2 ja 492 miljonit.

Kas me oleme sellise abi andmiseks võimelised? Kindlasti mitte, eriti fakti taustal, et veerand eesti rahvast elab vaesuses, lapsed näevad nälga ja meie pensionid, lastetoetused ja palgad ei ole kõnealuste toetustega võrreldavadki. See on ebamoraalne ja meie enda inimeste suhtes kuritegelik. Milliseid makse kavatsetakse veel tõsta, et toetada immigratsiooni? 

Peatada immigratsioon! 

Kui otsustusõigus immigratsiooniküsimuses antakse Brüsselile, kasvavad arvud, nagu suurenevad ka põgenikevood Vahemerel, kus EL tegeleb mitte illegaalse immigratsiooni takistamise, vaid selle õhutamisega.

Mida rohkem EL pagulasi vastu võtab, seda enam neid tuleb, kuigi nende abistamine lähteriikides oleks mitu korda lihtsam ja efektiivsem. Ükskõik kui palju Euroopa neid vastu ei võtaks, see on vaid tilk ookeanist. Illegaalne immigratsioon tuleb peatada ja tegelda tuleb selle põhjustega, mitte tagajärgede ümberjagamisega.

Enamik immigrantidest ei integreeru Euroopa kultuuri ega eluviisiga. Põhjus on keeleoskamatuses, religioonis, erinevas arusaamises, kultuuritaustas ja madalas haridustasemes. Tänapäeval ei ole kuigi palju töid, mida oleks neile võimalik pakkuda. Ajad, kui eesti pagulased tegid kirve ja saega Rootsis metsatöid, on möödas. Nüüdisajal tehakse ka Eestis metsatöid kallite ja keeruliste masinatega.

Meil kurdetakse, et Eesti inimeste kvalifikatsioon on madal, haridus ja kutseõpe tuleb viia vastavusse tööturu vajadustega ning kui me tahame olla konkurentsivõimeline ja arenev ühiskond, peame majanduse ümber struktureerima vähem töökäsi vajavatele innovaatilistele aladele. Samas kavatsetakse sisse tuua väheharitud tööjõudu, mille tagajärjeks on veelgi vähem lisandväärtust loov majandus, veelgi väiksemad palgad, süvenev töötus ja vaesus.

Kui me ei suuda integreerida aastakümneid siin elanud ja sündinud inimesi, kuidas suudame hakkama saada sisserändega täiesti võõrast kultuuriruumist? Kui see on võimalik, siis miks ei ole sellega Euroopas hakkama saadud? Prantsusmaal, Inglismaal, Rootsis ja mujal on immigratsiooni negatiivse küljena kaasnenud põletamised, rüüstamised, vägistamised ja islamiterrorism, mis on muutumas juba igapäevaelu osaks. Praegu on Eesti seisukoht kvootide suhtes eitav, kui vaid valitsusringkonnad ei nõustu "vabatahtliku" vastuvõtmisega.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/679820/henn-polluaas-immigrantide-vastuvotmine-tahendab-maksutouse

Read more...

Martin Helme küsimusele immigratsioonikvootidest vastab siseminister Hanno Pevkur

Riigikogu infotund 13. mai 2015
Vaadake alates: 33:40

Nagu võis vstusest täiendavale küsimusele aru saada, siis Eesti ei kavatse pagulaskvoote (tulgu need kvoodid siis sunniviisilisel või sunniviisiliset vabatahtlikult) mingil viisil vetostada. See tähendab, et pagulased võetakse vastu. M.I.

Read more...

Kaitseminister Mikser vastas Mart Helme ja EKRE fraktsiooni arupärimistele Kaitseväe tankivõimekuse loomise osas

02.06.2015 / Fraktsioonide teated, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon 

 

On fakt, et Vene föderatsioon korraldab Baltikumi ja Eesti piiride taga suuri sõjalisi õppusi, kus mängitakse läbi erinevaid stsenaariume meie maa kiireks vallutamiseks. Spetsialistide sõnul, ei suuda Eesti vaenlasele tõhusalt vastu seista ilma tegusa raskesoomusväeta ehk siis tankideta. On reaalne oht, et Venemaa alustab sõjalist tegevust varem kui Eesti kaitseväe arengukava aastani 2026 selle võimekuse tekitab. Siis võib olla aga juba hilja.

EKRE fraktsioon oli Mart Helme isikus teinud kaitseministrile arupärimise Eesti soomusmanöövervõimekuse arendamise plaanide kohta, kuna teatud riigid sealhulgas Šveitsi Konföderatsioon on terve aasta delikaatselt diplomaatilisi kanaleid pidi mõista andnud (kuna tegemist on neutraalse riigiga, ei saanud ta seda väga ametlikult teha), et neil on pakkuda kohaleveo hinnaga tanke Euroopa riikidele, sealhulgas Baltimaadele. Kuna õige aeg on maha magatud ja Šveits andis tankid tagasi Saksa tootjale, siis küsis Mart Helme, millal ja milliste summade eest hakatakse Eestis tankide probleemiga tegelema.
Sven Mikser vastas, et tankide elukaare plaaniväline toetamine paneks kaitse-eelarvele väga suure surve. Tema arvates võib sellise planeerimata ja ilmselt mittetäieliku võime loomine päädida mõne teise üksuse või sõjalise võimekuse likvideerimisega. Kaitseministri sõnul, ja seda kinnitavat ka kaitsevõimekuste soetamise 20-aastane kogemus, kipuvad kõige kallimaks kujunema just need nn näiliselt tasuta saadud asjad. Raskesoomusmanöövervõime ehk tankipataljoni loomise reaalne kavandamine saab toetuda  riigikaitse uuendatud arengukavale perioodiks 2017–2026 ja seda tingimusel, et võime arendus on vajalike ressurssidega kaetud. See uus või uuendatud arengukava saab kaante vahele tuleval ehk siis 2016. aastal.
Mart Helme uuris, et kui mõni aeg tagasi oli Riigikogu ees aru andmas peaminister Taavi Rõivas, kes tsiviilkaitse arupärimise teemal vastas, et Eesti ei valmistu sõjaks. “Ometi, Poola näiteks valmistub ja erakorraliselt kiirendab oma relvahankeid, suurendab oma riigikaitse eelarvet. Soome saadab laiali oma reservistidele erakorraliselt kutseid, Rootsi plaanib tugevdada oma riigikaitset Gotlandi saarel, Leedu kaalub taastada ajateenistust ja Venemaa juba sõdib. Kas aasta 2026 pole liiga kaugel, et hakata valmistuma Eesti kaitseks?”
Kaitseminister Mikser mainis, et Kaitseväe kiiremat ja võimekamat arendamist takistab eeskätt rahapuudus ja ressursinappus.
Mart Helme sõnas, et teda hämmastab selline bürokraatlik paindumatus ja seda olukorras, kus me praegu räägime põlevate silmadega sellest, et tuleb immigrante vastu võtma hakata. “Vaat see on üks asi, mis mind Eestis kohutavalt hämmastab, häirib ja ärritab – aga niikuinii me peame selle asja ära tegema, niikuinii me peame teise asja ära tegema, justkui meie ei oleks suveräänsed otsustajad, kes ütlevad, et seda me ei tee või seda me teeme nii, nagu meile sobib. Niikuinii me peame vastu võtma immigrante. Immigrantide vastuvõtmiseks leiame me raha. Henn Põlluaas, hea kolleeg kirjutas täna Õhtulehes artikli, kus ta arvutas välja, et see on suurusjärk 100 miljonit eurot. ESM-is osalemine, Solidaarsus, Euroopa. Me oleme Euroopas, peame käituma Euroopa moodi. Sajad miljonid läksid, nagu midagi. Ja siis me kurdame, et meil on ressursi nappus, et muretseda soomusveste oma sõduritele, kes saavad surma ilma soomusvestideta. See on veri. Raha on lihtsalt raha ja inimese elu on inimese elu. Aga me arvestame rahaga rohkem kui sellega, et me teame täpselt, kes on meie vastas. Me teame täpselt, kui palju tuleb sealt tanke, ja neid tanke tuleb sadades. Me teame täpselt, kui palju tuleb sealt lennukeid, millele meil ei ole midagi vastu panna. Neid tuleb sadades. Me teame täpselt, kui palju tuleb sealt sõdureid. Neid tuleb kümnetes ja kümnetes tuhandetes, millele meil on umbes poole võrra võib-olla heal juhul vastu panna. Aga me eelistame raha. See on vale lähenemine selles kriisiolukorras, milles me praegu oleme ja mille puhul juba täna mainitud terve hulk riike meie lähikonnas väga selgelt on võtnud kursi raha ohverdamisele, et säästa oma rahvast, oma inimesi”. 

Allikas: http://www.riigikogu.ee/fraktsioonide-teated/eesti-konservatiivse-rahvaerakonna-fraktsioon/kaitseminister-mikser-vastas-mart-helme-ja-ekre-fraktsiooni-aruparimistele-kaitsevae-tankivoimekuse-tekitamise-osas/

Read more...

Kristjan Baumer: IDIOOTIDELE, kes ei tunne ajalugu ja mängivad pagulaste teemas nn. "Rootsi-kaarti" välja

Alljärgnev tekst on igasugu IDIOOTIDELE, kes ei tunne ajalugu ja mängivad, pagulaste teemas; nn. "Rootsi-kaarti" välja (loe. siis võeti ju ka pagulasi valimatult ja anti neile kohe kullamäed pihku) - paraku räägib ajalugu väheke teist keelt, ja keskmine somaal ei hakka elusees siin tööd tegema!
Kuna Rootsi andis NSVL-le jaanuaris 1946 välja 2700 sõja lõpus Rootsi põgenenud Saksa mundris sõdurit (sh 146 Balti riikides pärit sõdurit,kellest suur arv hukati), siis lahkus kommunismikartuses riigist aastatel 1949-51 6449 eestlast, eelkõige Kanadasse.
Nõukogude diktatuuris, kannab Rootsi selle otsuse eest rasket vastutust. Rootsi ei suutnud anda neile varjupaigaotsijatele nende loodetud kaitset, kui nad olid lahkunud oma maalt, põgenedes Nõukogude okupatsiooni eest.

Ei saa tähelepanuta jätta, et Nõukogude luure mõjutas pärast Teise ilmasõja lõppu Balti, sealhulgas Eesti pagulasi Rootsi kompartei kaudu. Üheks eesmärgiks oli pagulaste eemal hoidmine Rootsi poliitikast. Neile teatava hundimärgi külgekleepimine, et nad on ikkagi Nõukogude, mitte Lääne kodanikud. Ehkki ka tegelikult olid pagulased märgistatud: passi löödud eritempli kaudu. Pagulastevastase hoiakuga Rootsi kompartei eestvedajad väitsid, et tegelikult tahavadki pagulased ka ise koju pöörduda. N Liidust toetatud Rootsi kompartei polnud mingi marginaalne kontor, suutes külma sõja aastail enda mõju alla hoida 10–12% valijaskonnast.
Suurem osa Eestist Läände sattunud või põgenenud eestlastest, ligikaudu 35–40 000 inimest, paiknesid lääneliitlaste okupatsioonitsoonides Saksamaal. Neist enam kui 30 000 koondati mõnesse liitlaste sõjaväevõimude või ÜRO Abistamis- ja Taastamisvalitsuse (United Nations Relief and Rehabilitation Administration, UNRRA) asutatud nn DP-laagritesse (DP-displaced person ehk ümberasustatu, pagulane, küüditatu). Üksikud laagrid asusid ka Austrias, kuhu oli sattunud ligi 2000 eestlast.
Eesti põgenike teiseks põhiliseks sihtriigiks peale Saksamaa oli Rootsi. 8. juuniks 1945 oli kokku saabunud Rootsi 28 369 endist Eesti elanikku (sh 6554 eestirootslast).

Rootsis elasid enamus pagulasi UNRRA poolt asutatud nn DP-laagrites. Peale laagriaega hakkas suur osa põgenikest leiba teenima füüsilise tööga: mehed metsa- ja põllutööga ning naised majapidamis- või põllutööga.(niisama said elada vaid kultuurieliiti kuulunid indiviidid)
Raimo Raagi andmetel oli Eesti põgenikkond koostiselt kirju. Leidus iga sotsiaalse kihi ja haridustaseme esindajaid. Oli maaelanikke ja linlasi, töölisi, põllumehi, kalureid, teenistujaid, ja haritlasi. Üldjuhul oli eesti põgenik keskharidusega, majandusaktiivses eas ja pärines saartelt, rannikualadelt või mereäärsetest või
-lähedastest linnadest.(võrdluseks: -keskmine somaali või süüria põgenik on UN raporti kohaselt, 95% ulatuses kirjaoskamatu ja loll nagu labidavars)
Saksa merevägi evakueeris 1944. a septembris Eestist lisaks 51 000 sõdurile ka kokku 20 418 tsiviilisikut.


Allikas: Merike Lillenberg, Facebook

Read more...

MATTI ILVES: ÜLLATAV OTSUS UKRAINAST

Foto: Irakli Gedenidze, AFP

On tõesti üllatav, et Mihheil Saakašvili Odessa oblasti kuberneriks määrati, lugege SIIT. Niiölda demokraatilkus (ka meie tegelaste kaasaaitamisel) Gruusias on tema vastu algatatud kohtuasi, aga paistab, et see ei loe midagi ja Saakašvili püüab seda ignoreerida.
Saakašvilil on ilmselt omadusi, mis kaaluvad suuresti üles tema mineviku. Ta on ju tõeline maailmakodanik, kes omab õige mitmeid kodakonsusi: USA, Holland, Gruusia ja nüüd kiirkorras ka värskelt saadud Ukraina. Küllap oli tal ka mõjukaid soovitajaid ja seda võib-olla väljastpoolt Ukrainat.

Nüüd võib arvata, et vahepeal kaduma kippuv Odessa kuulus huumor ja anektoodid saavad jälle uut värvikat ainet.

Ukrana rahvaarv on kiirelt vähenenud:
1994 a - 51 715 400
2000 a - 49 115 000
2004 a - 47 442 100
2010 a - 45 782 600
2014 a - 45 245 900
2015 a - 42 773 039

Aga siiski on imelik, et rohkem kui neljakümmne miljoni ukrainase seast ei leitud sobivat kandidaati sellele Odessa oblasti kuberneri kohale.

Read more...

Tiit Madissoni 65. sünnipäeva tähistamine

Read more...

Georg Kirsberg: kas sallivus või reaalpoliitika?

Vabakutseline publitsist Georg Kirsberg kirjutab, et immigratsiooni negatiivset mõju alahinnatakse ning see langetab keskklassi elatustaset ning ohustab kogu ühiskonda.

Värske sotsiaalse arengu indeksi uuringu kohaselt on Eesti maailma üks sallimatumaid riike immigrantide suhtes, asudes organisatsiooni Social Progress Imperative pingereas selles arvestuses 133 riigi hulgas alles 123. kohal. Eesti inimeste immigrantidesse suhtumist analüüsides nimetas Kristina Kallas Balti uuringte instituudist peamise märksõna: ohutunne.

«Eestlaste immigratsioonimälu on väga negatiivne, sellest tulenevalt on inimesed alalhoidlikud. Sellest tuleneb, et alahinnatakse majanduslikku positiivset efekti ja ülehinnatakse kultuurilist negatiivset efekti, mida kardetakse, et immigratsioon endaga ühes toob,» selgitas ta ja lisas, et Põhjamaades, kus suhtutakse immigrantidesse samuti ettevaatlikkusega, kaaluvad positiivsed majanduslikud argumendid teised üle.
Siinkohal on tegemist kosmopoliitse ajupesuga, mille eesmärk on küll üllas, kuid mis eirab kõiki fakte. Kristina Kallase väide, et immigratsioon kuskile (eriti just Põhjamaadesse) mingit majanduskasvu toonud oleks, on lõpuni väär. Immigratsioon ainult langetab keskklassi elatustaset ning ohustab kogu ühiskonda. Proua Kallase väide, et ülehinnatakse kultuurset negatiivset efekti, on samuti väär - seda on siiani selgelt alahinnatud.
Positiivne ja negatiivne
Esiteks vaadakem pretsedente. Kas kuskil maailmas on immigratsioon kunagi midagi head endaga kaasa toonud? Minevikus küll. Sellised riigid nagu USA, Kanada ja Austraalia on tekkinud puhtalt (Euroopa) immigratsioonist ning neist kõigist said väga kõrge elatustasemega riigid. Kanada ja Austraalia on selles suhtes oma kõrge positsiooni säilitanud, küll aga USA vaevleb praeguseks juba suurte sotsiaalsete probleemide küüsis. Mis põhjusel see nii on läinud? Varasemalt rändasid neisse kolme riiki välja valged eurooplased, keda «uuel maal» midagi head ei oodanud. Tuli endale ise relvaga teed rajada ja kõike nullist alustada. Kes läbi lõid olid parimad ning selle mentaliteedi ja genofondiga pandi alus õitsengule. See oli positiivne immigratsioon.
Tänasel päeval on aga positiivne immigratsioon asendunud negatiivse immigratsiooniga - sisserändajad ei ole enam mitte heade võimetega edasipüüdlikud inimesed, vaid lihtsalt parema elu otsijad, tihtilugu ka parasiidid ja terroristid. Austraalia ja Kanada hakkasid õigel ajal sisserännet piirama, lähtuvalt inimese kvalifikatsioonist ja tööjõuturu vajadusest ning rakendavad väga ranget kodakondsuse poliitikat. USA ei teinud seda, jagab kuni tänini sünnijärgset kodakondsust kõigile, ning tulemus on käes.
Vägagi tähelepanuväärne on ühe USA avaliku kaitsja (public defender) «pihtimus», milles ta tõdeb, et regioonis, kus ta tegutseb, on mustade elanike osakaal vaid kümme protsenti elanikkonnast, kuid üle üheksakümne protsendi tema klientidest, kes kõik on sooritanud raskeid kuritegusid, on mustad. Teisiti ei ole see ka Euroopas. Moslemite kuritegudest ja terroriaktidest USAs ja Euroopas ei ole mõtet enam eraldi välja tooma hakata sest seda loeme igapäevaselt juba uudistest.
Saksamaa
Võib ju öelda, et kõik moslemid ei ole terroristid ... kuid juhuslikult on ikkagi kõik terroristid moslemid! Saksamaal elav islamikriitik, Süüria päritolu moslem, Göttingeni ülikooli professor Bassam Tibi toob esile, et eriti vägivaldseid moslemeid, kes oleks koheselt valmis piiritut vägivalda kasutama ning ennast õhku laskma, on ühest küljest küll vaid 3-5 protsenti, kuid teisest küljest teeb see arvuliselt 39-65 miljonit inimest üle maailma.
Berliinis sooritatakse umbes kakskümmend protsenti vägivalla aktidest ainult tuhande türklase ja araablase poolt. See grupp moodustab ainult 0,3 protsenti Berliini elanikkonnast. Berliini ühes linnaosas nimega Wedding elab 82 000 inimest, kellest pooled on türklased ja araablased. Kogu vägivald, mis selles linnaosas aset leiab, kaasa arvatud 104 politseinike ründamist aastas, pärineb peaaegu eranditult nendelt immigrantidelt.
Saksamaa valitsuse ametlike andmete järgi on 2010 aasta seisuga üle 37 000 moslemi organiseerinud end vastavatesse huvigruppidesse, mille eesmärk on, kas siis vägivalla või poliitika kaudu, oma mõjuvõimu suurendamine. Ainuüksi Hamburgis oli tol korral juba kakssada väga ohtlikku islamisti, kes ühiskonda vägivallaga ohustavad. Praeguseks on neid juba kuhjaga rohkem - ISIS areneb kiiresti ja meil ei ole veel aimugi nende võrgu tegelikust võimsusest. Ka Eestis on pühasõdalane, Ivan lasnamäelt, juba olemas.
Austraalia
2014 aasta septembris viis Austraalia politsei läbi suurima operatsiooni oma ajaloos, mille põhjuseks oli islamistlik terror. Enam kui 800 raskelt relvastatud politseinikku tungisid islamistide elupaikadesse, otsisid neid läbi ning arreteerisid kahtlusaluseid. Austraalia valitsus oli sunnitud seda operatsiooni läbi viima, sest märgid sellest, et islamistlikud terrorirühmitused Austraalias suuremastaapset rünnakut plaanivad, olid juba liiga selged.
Austraalias 2011. aastal läbiviidud rahvaloenduse alusel moodustasid islamistid vaid 2,2 protsenti kogu rahvastiukust. Kuid nagu ikka tekitavad nad probleeme kordades rohkem kui kogu ülejäänud 97,8 protsenti elanikkonnast. Kui palju pidi Austraalia maksumaksja selle meeletu politseireidi eest maksma? Ja kõikide muude kulude eest, mis on seotud nende moslemite pideva jälitamisega, vangis hoidmisega, kohtumõistmisega, sotsiaaltoetusega jne? Kas ei oleks ehk lihtsam olnud moslemitele sisseränne keelata?
Austria
Sellised näited ei ole sugugi haruldased. Austrias viidi 2014. aasta novembris läbi täpselt samasugune operatsioon, ainult et kordades suurem. Operatioon Palmyra (Palmyra on linn Süürias) käigus tegutses korraga 5000 politseinikku ning arreteeriti kolmteist islamisti. Sellele eelnes kahe aasta pikkune salajane jälitustegevus. Kallid inimesed mõelge nüüd kui palju kogu see kaheaastane operatsioon maksumaksja raha maksis? Ja mis oli selle resultaat? Sisuliselt null.
Arreteeriti ainult 13 kahtlusalust, kellest ainult paar süüdi mõistetakse ning Austria vanglasse saadetakse. Umbes kümne mehe süüd ei suudeta tõestada, sest pole piisavalt asitõendeid, neile makstakse veel rahalist hüvitist nende päevade eest, mil neid kinni hoiti. Ja need paar, kes vangi pannakse, kulutavad seal palju maksumaksja raha ning on mõne aasta pärast vabaduses tagasi. Ainukene võimalus sellest probleemist lahti saada on moslemid riigist välja saata!
Mõju kultuurile
Teine asi, mida esile tuleb tuua, on immigrantide negatiivne mõju rahvastiku kollektiivsele IQ-le ja kultuurile. Sellest teemast on laias maailmas paksu pahandust olnud. 2007. aastal ütles Nobeli preemia laureaat (DNA struktuuri avastaja) James Watson, et Aafrika riikide majandus seisab väga suure probleemi ees, sest sealsete inimeste vaimne võimekus võib olla madalam kui eurooplastel ja asiaatidel.
See põhjustas tõelise nõiajahi, milles osales mitte ainult meedia, vaid ka teaduse eliit, kes oli poliitilise korrektsuse huvides valmis oma üht suurimat kangelast enda ridadest välja viskama. Jäeti ära tema uue raamatu esitlus ning ta sunniti lahkuma Cold Spring Harbor'i laboratooriumite juhataja ametikohalt. See hävitas kogu Watsoni edasise elu. Ta heideti välja kõikide ettevõtete nõukogudest, kuhu ta kuulus. 2014 aastal oli ta sunnitud rahapuudusel oma Nobeli preemia maha müüma.
Samas ei vaidle mitte ükski tõsiselt võetav psühholoog ega geeniteadlane talle vastu. Kaks tuntud psühholoogi, Richard Lynn ja Tatu Vanhanen, andsid 2002. aaastal välja suurt tähelepanu pälvinud raamatu «IQ and the Wealth of Nations» ning neli aastat hiljem sellele jätku «IQ and Global Inequality». Nad võrdlesid 81 riigi IQ skoore selle riigi majandusnäitajatega ja tuvastati suur korrelatsioon.
Kui heita pilk IQ jaotumisele maailmakaardil, siis on kõige madalamad keskmised skoorid Zimbabwes, Etioopias ja Guineas. Need ja mitmed teised Aafrika riigid on juhtumisi ka maailma vaeseimad. Lynni ja Vantaneni järeldus tähendab, et vaesuse põhjuseks ei ole üksnes ekspluateerimine arenenud riikide poolt, vaid eelkõige rahva ebapiisav vaimne võimekus.
Zambias ja Tansaanias on 2009. aasta andmete põhjal SKT ühe inimese kohta vastavalt 666 ja 524 USA dollarit aastas. Juhtumisi on ka nende rahvaste keskmine IQ 71-72 punkti. Olgu võrdpildiks toodud, et Inglismaa IQ keskmine skoor on 100 ning SKT inimese kohta aastas ligikaudu 20 tuhat dollarit (2009). Ka seda on huvitav teada, et USAs ei rakendata surmanuhtlust nendele, kelle IQ skoor on alla 70 punkti, lähtudes arusaamast, et sellest punktisummast algab vaimne alaareng.
Jaapan
Jaapani tehnika on maailma parimaid, samuti ka elatustase. Miks Jaapanil nii hästi läheb, on tõestatud ka IQ testide abil. Üks esimesi kõrgetasemelisi ja tuliseid diskussioone selle üle, kus ja miks IQ skoorid tõusevad, toimus maailma tippteadusajakirjas Nature aastail 1982-1983. Arutluse keskel oli probleem, kas jaapanlaste IQ on kõrgem kui ameeriklaste oma. Richard Lynn esitas andmed, mille kohaselt oli jaapanlaste keskmine IQ 111, samal ajal kui ameeriklaste vastav väärtus oli 100.
Tol korral oli jaapanlastel kõrgeim teadaolev rahvuslik keskmine IQ väärtus maailmas ning see tõusis kiirusega kuni 7 IQ punkti põlvkonna jooksul. Ja Jaapani puhul tuleb veel esile tuua, et tegemist on väga homogeense riigiga, kus 98,5 protsenti elanikkonnast on jaapanlased. Nimetage mulle nüüd üks segarahvusega riik, millel hästi läheks?
Aafrika
Kui küsida näiteks, et miks Aafrikas nii vaeselt elatakse, siis lihtsaima vastuse saab suvaliselt Aafrika presidendilt, ministrilt, hõimupealikult või suursaadikult: süüdi on kolonialism. Poliitik ja ajaloolane Mart Nutt seab selle aga kahtluse alla ning nendib, et kui vaadata, millises luksuses elavad Aafrika riikide presidendid, ministrid ja suursaadikud mitte ainult oma vaese rahvaga võrreldes, vaid isegi oma Euroopa ametikandjate kõrval, tekib küll sügav kahtlus, kas ikka probleem saab olla ainult kolonialismis? Eriti silmas pidades, et kolonialism lõppes juba üle viiekümne aasta tagasi ning Etioopias ja  Libeerias pole seda kunagi olnudki.
Põhiprobleem on ikkagi Aafrika ühiskondades endis: hõimusidemetes, korruptsioonis ja kodumaatunnetuse nõrkuses. Aafrikas polegi võimalik korruptsiooniga võidelda, sest see on sealse kultuuri osa: kohustus oma hõimukaaslast edutada kuulub selle ühiskonna juurde. Samavõrd kui teise hõimu esindaja tuleb eemale tõrjuda.
Jutud sellest, et immigratsioon kuskile majanduskasvu toob, nagu seda korrektsete poliitikute poolt meile jahutakse, on jama. Immigratsioon toob majanduskasvu ainult Silicon Valleysse, sest sinna lähevad parimad. Igale poole mujale toob immigratsioon ainult elatustaseme languse, kuritegevuse, sotsiaalsed probleemid ja terrorismi. Käesolevas artiklis jõudsin anda vaid lühikese ülevaate kogu sellest teemast. Pikemalt käsitlen neid probleeme oma raamatus «Poliitika Psühholoogilised Alused».

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3172313/georg-kirsberg-kas-sallivus-voi-reaalpoliitika

Read more...

Lastekaitseseadus

Miks me arvame, et see seadus on ohtlik?
Võib kaua arutleda seaduse üle, kuid faktid jäävad faktideks. Nende riikide praktika, kus juba töötab sarnane seadus, näitab – sotsiaalteenistused eraldavad lapsi suurtes kogustes, sealhulgas korralikest peredest. Eraldatud lapsi tagasi saada on peaaegu võimatu. Ja kõik see toimub kaasaegses tsiviliseeritud maailmas.
EESTIS UUS LASTEKAITSESEADUS OLI VASTU VÕETUD 19.11.2014.
UUE LASTEKAITSESEADUSE TEXT:  http://riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=f3beec87-7eaf-4aad-afa0-aacbdde93a4c
MTÜ Eesti Vanemad ettekanne parlamendis: Ettekanne Sotsiaalkomisjonile (PERE JA LASTE KAITSEKS)
MTÜ Emade ja Laste Kaitseks ettekanne parlamendis:
Allikas: http://www.eestivanemad.ee/lastekaitseseadus/

Read more...

VARRO VOOGLAID: Propaganda vaenu õhutamise keelu laiendamiseks kogub tuure

Edu võti seisneb oskuses kiiresti kohanduda, et olla alati võitjate poolel.

Rait Maruste, kes on tuntud nii ühe aktiivsema kooseluseaduse läbisuruja kui ka parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise eestkõnelejana, on avaldanud Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist”. Artikkel kujutab endast head näidet sellest, kuidas ka Eestis kasvab vasak-liberaalide kihelus edendada oma ideoloogilist projekti läbi selle, et rakendada teisitimõtlejate suhtes riikliku karistusaparaadi raudset rusikat.
Ainuüksi sõnavara, mida Maruste kasutab, on kõnekas – oma artikli kokkuvõtvas lõigus kirjutab ta, et “õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida [ühiskonna ideoloogiline] mürgitamine põhjustada võib.”
Ilmselt pole raske arvata, kelle suhtes Maruste ja tema euroopalike väärtuste ülla loosungi all tegutsevad kambajõmmid tahaks oma unistuste regulatsiooni ning sellest lähtuvaid repressioone esmajoones käiku lasta, et tirida Eesti ühiskonda käsukorras nattipidi suurema vabaduse, võrdsuse, vendluse, sallivuse ja mitmekesisuse õilsate ideaalide poole. Kindlasti pole need nt religiooni ja usklikke mõnitavad pilapiltide joonistajad ega krutsifikse uriini sisse uputavad “kunstnikud”.
Küsimus ei ole selles, nagu ei peaks tõelist vaenu õhutamist (nt avalikke tõsiseltvõetavaid üleskutseid vägivallale) ohjeldama. Küsimus on selles, et siin on meil tegu millegi sootuks muuga – lootuse ja püüdlusega kriminaliseerida ka kõik see, mida võib vaenu õhutamise mõistet laiendavalt tõlgendada solvamise, halvustamise, kellegi õiguste pisendamise või diskrimineerimisele õhutamisena. Just sama eesmärki on väljendanud th ka peagi erru minev võrdõiguslikkuse komissar Mari-Liis Sepper. Seda, kui loominguliselt, salakavalalt ja ühekülgselt oskavad progressiusu fundamentalistid vaenu õhutamise keeldu laiendavalt tõlgendada, et ideoloogiliselt ebamugavaid positsioone avalikus arutelus “eos lämmatada”, teame mitmete lääneriikide kogemusest liigagi hästi (ilmselt kirjutan sellest peagi lähemalt).

Üks on selge: kui enam täiesti normaalsete maailmavaateliste tõekspidamiste eest (a la perekond on mehe ja naise vaheline liit, homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed, islamiimmigratsioon on ühiskonnale kahjulik) ei saa avalikult seista ilma, et peaks riskima kriminaalkaristuse kaelasaamisega, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud ning ei ole vähimalgi määral liialdus rääkida ideoloogilisest diktatuurist.
Mis aga Rait Maruste isikusse puutub, siis tema näol on tegu hämmastava näitega sellest, kuidas ideoloogiliste tuulte pöördudes võivad mitte ainult inimese maailmavaatelised tõekspidamised plaksti muutuda, vaid neist võib saada sisuliselt üleöö taas kord domineeriva ideoloogia aktiivne jünger ja jutlustaja. Metamorfoos aktiivsest kommunistist veendunud liberaaliks toimub mängleva kergusega. Nagu Vikipeedias seisev isikututvustus kokku võtab: “Aastatel 1977-1989 kuulus ta NLKP-sse, alates 2010. aastast kuulub Eesti Reformierakonda.”
Ega see kokkuvõttes nii väga üllatav ei olegi, pidades silmas, et vähemalt selles osas, mis puudutab sallimatust ideoloogilise konkurentsi ja teisitimõtlejate suhtes – eriti aga kristluse suhtes –, on kommunismil ja liberalismil märkimisväärne ühisosa. Igal juhul meenub sõber Adriani mõtisklus maskidest ja maskimeistrist:

“Põhimõtteliselt on ideoloogiate näol tegemist teatud tüüpi valelike konstruktsioonidega, mis alati ja kõikjal esitlevad ennast igavikuliste väärtuste vastutusvaba aseainena. Ainus põhimõte, millele vastutusvabadus nendes süsteemides kunagi ei laiene, on kohustus tunnistada eelmist valet asendanud uut valet tõena. Uue ebajumala poolt pakutud vabadus seisneb piiramatutes võimalustes põrmu heidetud ebajumala haual tantsu lüüa. Ennast mõnitada uus ebajumal – seni kuni tal elu sees on – neofüütidele ei kingi.

Meie (mõtlen siinkohal Eesti riiki ja rahvast) puhul on selle inimkonna ajalootragöödia leitmotifiks oleva valemi (asendada üks ebajumalus teisega) muutujateks hetkel kommunism ja proletariaadi diktatuur ning demokratism ja liberalism, mis etendavad vastavalt põrmu heidetud ja uut ebajumalat. … Mida ilmsem on defektse süsteemi pankrott, seda suurema vastumeelsusega inimesed järjest enam paljastatud ebajumalat teenivad. Ebardlike süsteemide lõppfaasis on pettus sedavõrd ilmne, et “pumba juurde” jääb vaid absoluutne põhjakiht. Järgneb kollaps ja uue ebajumala esilemanamine.”

Rohkem ei olegi nagu midagi lisada – eeltooduga on kõik oluline öeldud.

Allikas: https://vooglaid.wordpress.com/2015/05/02/propaganda-vaenu-ohutamise-keelu-laiendamiseks-karistusseadustikus-votab-tuure-ules/

Read more...

Harri Kingo: Käsu korras pole armastada võimalik

Töötades Perekonnaseisuametis nägin palju paare, kus pooled olid eri rahvustest, eri kontinentidelt ja eri kultuuridest ning religioonidest. Neil oli lootust kokku jääda ja kohaneda uues ühiskonnas, kumma kodumaal nad ka edasi elada ei otsustanud - kas Eestis või võõrsil. Sest nad armastasid. See - koos olemine ja kokku jäämine armastusest - see on see tee, kuidas toimub loomulik, kui soovite - looduslik integratsioon eri rahvaste ja rasside vahel. Nii integreeruvad näiteks reaalselt ja tõeliselt siinsamas ja meie kõigi silme all eestlased ja venelased - ja selliseid eesti-vene abielusid oli palju.

Mingi hulga immigrantide üleöö vastuvõtmine ja kohustus neid sallida, isegi armastada on nagu... kohustus abielluda ja elada koos võhivõõraga. Käsu korras pole armastada võimalik - pigem tekitab see enamat seesmist vastuseisu, mis võib mingis olukorras lahvatada. Loomuliku asjade kulgemise arutu forsseerimine saab tuua vaid õnnetust, ja mitte kunagi õnne.

Näib aga, et kõik on otsustatud - me oleme mehele pandud. Sest lunaraha 43 miljonit € on ju kätte saadud (peaminister Taavi Rõivase teatel). Sellega on antud nõusolek, millest on võimatu taganeda. Lunaraha summa 43 miljonit ütleb, et on ka täpselt teada, kui suur on tulijate arv - ma ei usu hetkekski, et EL jagab meile kümneid miljoneid vaid Taavi Rõivase ilusate silmade alusel. Raha jagatakse siiski lähtudes saabujate arvust.

Raha andmine enne igasuguseid arutelusid ja ametlikke kokkuleppeid on aga sisuliselt meile kohustuse loomine. Et me raha juba vastu võtsime, see on meie reaalne nõusolek ja edasine allumine EL tahtele. Taas ei küsitud eesti rahvalt tema arvamust - rahapaki raskus kaalus meie valitsejate avatuse ja aususe üles.

Mida ka meie valitsejad oma "tulevastest vaidlemistest", "koostatavates analüüsidest" või "veenvatest argumentidest" meile ka ei jutustaks - suumma 43 miljonit ütleb mulle selgelt: me andsime nõusoleku sel hetkel, kui raha vastu võtsime ja me teame täpselt, kui palju ja mis aja jooksul neid saabujaid on siia tulemas. Asi on otsustatud. Teadmata on veel vaid tulijate täpne arv ja saabumise aeg. Meie valitsus aga juba teab sedagi. Näis, millal ta selle meile välja julgeb öelda. Ilmselt vaikitakse veel, sest loodetakse enne täpsete numbrite väljaütlemist meie meelt muuta - meid meie uut Aafrika peigmeest armastama rääkida.

Vana komme oli, et enne abiellumist läheb pruut ja nutab üksinda tagakambris. Nutab taga oma vaba ja muretut neiupõlve. Näib, meie rahva ajaloos on see aeg nutta saabunud.

Allikas: Facebook

Read more...