Nii raha trükkimine kui ka spekuleerimine jaotavad vaid ühiskonnas
rikkust ümber ning järjest kasvav võlakoormus suurendab riske ning
hüsteeriat finantsturgudel, leiab LHV pensionifondide juht Andres
Viisemann.
Finantsturgudega tutvudes tasub endale kohe alguses aru anda, et
turud on juba loomuselt maniakaal-depressiivsed. Kui seda meeles pidada,
on veidi lihtsam hoida turgudel toimuvaga emotsionaalset distantsi ning
keskenduda sellele, mis on tähtis. Ei ole põhjust sattuda eufooriasse,
kui vara hind tõuseb, ning langeda ahastusse, kui vara hind kukub, seda
olukorras, kus vara pakutav tulu püsib muutumatuna. Praeguseks on aga
paljude varade hinnad kaotanud seose nende pakutava tuluga ning
finantsturud on muutunud hüsteeriliseks. Väärtpaberite hindasid ei
mõjuta enam tulu, mida need pakuvad, vaid keskpankade otsused.
Paljud investorid elavad keskpankade loodud hüperreaalsuses, mil pole
tegelikkusega kuigi palju pistmist ega pidepunkte igapäevaeluga. Praegu
on peaaegu reegel, et aktsiaturud tõusevad negatiivsete majandusuudiste
peale. Seletus on lihtne – mida halvem olukord majanduses, seda rohkem
pumpavad keskpangad ringlusesse raha. Mida rohkem raha pumbatakse
ringlusse, seda rohkem raha liigub finantsturgudele ja seda kõrgemale
tõusevad väärtpaberite hinnad. Keskpangad loodavad, et kerkivad varade
hinnad käivitavad nn rikkuse efekti, kus nii tarbijad kui ka ettevõtted
julgevad kindlamalt vaadata tulevikku.
Kuid selle asemel, et soodustada investeerimist, soodustab praegune
nullintressimäärade poliitika hoopis spekuleerimist. Ükski pikaajaline
investor ei ehita äriplaani sellele, et intressimäärad jäävad
nullilähedasteks väga pikaks ajaks. Seega võib väita, et praegu toetavad
keskpangad oma tegevusega vastutustundetut ja hoolimatut käitumist.
Madalate intressimääradega võetakse raha ära säästjatelt ja antakse
neile, kes elavad üle võimete. Spekulante eelistatakse investoritele.
Sunnitakse ostma
Olukord on eriti groteskne, sest paljud turu osapooled ei ole
spekulandid vabast tahtest. Kui kunagi öeldi, et turgude suunda juhtisid
ahnus ja hirm, siis nüüd on lisandunud neile kahele tegurile veel
sundus, mis tuleneb finantssektori kasvavast regulatsioonist. Pangad ja
kindlustusseltsid ei osta sageli valitsuste võlakirju tulu pärast, mida
need pakuvad (0% intressi), vaid sellepärast, et regulatiivne keskkond
sunnib. Kui ma tahan osta pensionifondi portfelli veidi kõrgema riskiga
võlakirju, siis ma olen sunnitud ostma samas proportsioonis ka olematu
intressimääraga nn riski- ja ka tuluvabasid võlakirju.
Keskpankade mitmest rollist üks on ka tagada finantssüsteemi
stabiilsus. Kui turud on paanikas ega oska leida õiget teed, siis
keskpankade sekkumine on õigustatud. Probleem tekib aga siis, kui
sekkumine muutub järjepidevaks ja ravimist saab mürk, ning kui turud ei
jälgi enam reaalmajanduses toimuvat, vaid ainult keskpankade
rahapoliitikat.
Keskpangad peaksid keskenduma pigem pikaajalistele eesmärkidele ning
ignoreerima turgude hüsteeriat. Kuid ma kahtlustan, et bipolaarse
meeleoluhäirega patsient on tänaseks doktori ülekavaldanud.
Väärtpaberihindade langus põhjustaks finantssüsteemi ebastabiilsust ning
keskpangad muretsevad praegu eelkõige selle pärast, mida turud neist
kohe ja praegu arvavad. Selline pidev tants turgude pilli järgi ei lase
kespankadel keskenduda pikaajalistele eesmärkidele ning tegelikud
probleemid ja riskid pinna all kasvavad pidevalt.
Keskpangad ei ole olnud alati turgude lükata ja tõmmata. Minevikus
oli mõlemal oma töö teha ja üksteise tegemistesse eriti ei sekkutud.
Pärast 1987. aasta krahhi aktsiaturgudel hakkas aga vastselt ametisse
nimetatud
USA keskpanga
juht Alan Greenspan finantsturgudega manipuleerima, et mõjutada
majandustsüklit. Pärast viimast majanduskriisi aga rollid vahetusid.
Praegu ei mõjuta keskpangad enam turge, vaid vastupidi.
Ülemaailmne probleem
Madalate intressimäärade ja üüratute võlgade (mis on nagu
ebakvaliteetne kõrge kalorisisaldusega toit) abil tohutult suureks
paisunud, kuid iseenda raskuse all ägavad finantsturud on viimasel ajal
pannud keskpangad oma pilli järgi tantsima. Kui intressimäärasid ei
alandata või uut rahapoliitilist ergutavat süsti ei tehta, siis
ähvardavad finantsturud kohe ja lõplikult kokku kukkuda.
Kuna finantsturud on globaalsed, siis on ka turgude maniakaal-depressiivne meelelaad globaalne probleem. Suve lõpus avaldus see
Hiinas, vähemal määral ka Euroopas,
Ameerikas ning
Jaapanis.
Kuidas sellises olukorras raha paigutada? Kui eesmärk on
spekuleerida, tasub keskpankade rahapumbale võimalikult lähedale trügida
– näiteks investeerida suurte rahvusvaheliste pankade aktsiatesse. Kui
aga eesmärk on kapitali säilimine ja pikaajaline tootlus, tasub ennast
distantseerida kõrge võlakoormusega ettevõtetest ja riikidest.
Kuigi keskpangad soosivad praegu vägagi investorite riskikäitumist,
ei tee see ühiskonda rikkamaks. Nii raha trükkimine kui ka
spekuleerimine jaotavad vaid ühiskonnas rikkust ümber ning järjest
kasvav võlakoormus suurendab vaid riske ning hüsteeriat finantsturgudel.
Rikkus ja meelerahu sünnivad ikkagi ainult säästmisega – kui
kulutatakse vähem kui teenitakse ning üle jääv summa investeeritakse
nii, et see teeniks jooksvat tulu. Kui raha ei ole võimalik kohe tööle
panna, siis tuleb oodata lihtsalt paremat aega.
Rahaga ei tasu emotsionaalselt ümber käia. Ei tasu lasta ennast
turgude meeleoludest kaasa kiskuda. Palju kindlam on investeerida siis,
kui eufooria ja paanikahood on möödunud ning turg teeb taas korralikult
oma tööd – suunab kapitali neisse projektidesse, mis pakuvad kõrget
pikaajalist tootlust.
Allikas:
http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/10/08/lhv-pensionifondid-andres-viisemann-maniakaal-depressiivsed-turud
Read more...