Matti Ilvese blogile vahendas Jaan Hatto
________________
Anti Poolamets: Sakslaste pahameel kasvab
Sakslaste pahameel kasvab laviinina ja seda on näha uute parteide tugevas toetamises. Sealsed sotsiaaldemokraadid lubasid riiki tulvaveena üle ujutanud migrandimassidele ehitada 350 000 korterit. Ei tasuks unustada, et sakslased ise peavad oma korterid-majad välja teenima pool elu pankasid orjates. Nüüd, 1. mai pidustusel said nad sotsist justiitsministrile Heiko Maasile oma tervitused edastada. Paistab, et Saksamaa leiab oma terve mõistuse üles smile emoticon Ministrile hüütakse - "lase jalga rahvareetur!", "Meie oleme rahvas!"
Teenete
eest Eesti Vabariigi kodakondsuse pälvinud ja sellest hiljem ilma
jäänud Risto Teinonen 2002. aastal. Foto: Lauri Kulpsoo,
Postimees/Scanpix Demokraatliku riigi eriteenistuste ülesanne peaks
olema põhiseadusliku korra kaitsmine, mitte meelsuspolitsei
funktsioonide ülevõtmine, kirjutavad ajaloolane Jaak Valge ja teoloog
Veiko Vihuri.
Autoritaarsetes riikides võivad kodanikuvabadused ja poliitilised
õigused olla küll pidulikult deklareeritud, ent tegelikult ei saa
kodanikud neid kasutada. Näiteks Nõukogude Liidu 1977. aasta
konstitutsiooni § 50 kohaselt oli Nõukogude kodanikele garanteeritud
sõna-, trüki-, koosolekute, miitingute, tänavarongkäikude ja
demonstratsioonide vabadus. Kuid kuna need vabadused pidid olema
kooskõlas rahva huvide ning sotsialistliku korra kindlustamise ja
arendamisega, siis tõlgendas võimuladvik neid nii, et nad olid lubatud
ainult režiimi poliitika heakskiitmiseks. Praktikas tähendas see kõikide
nende kõlavalt lubatud kodanikuvabaduste annuleerimist.
Eesti Vabariigi põhiseaduses deklareeritakse, et kedagi ei tohi
diskrimineerida poliitiliste ja muude veendumuste pärast; igaühel on
õigus vabale eneseteostusele ja isikupuutumatusele; igaühel on õigus
vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni
sõnas, trükis, pildis või muul viisil; igaühel on südametunnistuse-,
usu- ja mõttevabadus, õigus jääda truuks oma arvamustele ja
veendumustele ja kedagi ei saa veendumuste pärast õiguslikule
vastutusele võtta. Neid õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult
kooskõlas põhiseadusega ning see piiramine ei tohi moonutada piiratavate
õiguste ja vabaduste olemust.
Seaduste toimimise parimaks testiks on reljeefsed või ekstreemsed
juhtumid. Viimase poole aasta jooksul on neid Eestis olnud kaks.
Valeri Tiškov, suurvene ideoloogia kandja
1941. aastal sündinud Valeri Tiškov on ajaloolane ja etnoloog,
Venemaa Teaduste Akadeemia Presiidiumi akadeemik-sekretär. 1992. aastal
oli ta Venemaa rahvusasjade minister ning aastatel 1989–2015
Mikluhho-Maklai nimelise etnoloogia- ja antropoloogiainstituudi
direktor.
12. oktoobril 2014 keelati tal Tallinna lennujaamas Eesti Vabariiki
siseneda. 13. oktoobril pidi Tiškov esinema meediaklubi Impressum
korraldatud üritusel “Rahvussuhted ja konfliktid poliitikapeeglis”.
Kaitsepolitsei on seostanud meediaklubi Impressum Vene
sõjaväeluureteenistusega (SVR). Riigikogu õiguskomisjoni liige ja endine
siseminister Ken-Marti Vaher märkis, et Tiškov on väitnud, et NSV Liit
pole kunagi olnud rahvaste vangla, vaid on hoopis olnud rahvuste häll
ning sellise sõnumiga Eestisse tulev inimene on kindlasti oht Eesti
suveräänsusele: “Kujutage ette sellist inimest, kes tuleb sellise
sõnumiga Eestisse – no andke andeks!” Urmas Sutrop aga teatas, et “kui
nüüd ühte tõbrast ei lasta sellele üritusele, siis jumal temaga!”
Impressumi üritus, kus Tiškov esinema pidi, siiski ära ei jäänud,
vaid toimus telesilla vahendusel. Tiškov kõneleski muuhulgas vajadusest
kehtestada Eestis kakskeelsus, pärast mida pidavat riigis harmoniseeruma
kõik rahvussuhted. Venekeelse elanikkonna probleemid Eestis pidavat
lahenema siis, kui venelased hakkavad tuludeklaratsioone täitma oma
emakeeles ja ka riigiametnikud õpivad rääkima riigi peamiste
maksumaksjate keeltes.
Käesoleva aasta aprilli lõpul pidi Tiškov osalema Oslo Ülikooli poolt
korraldatud konverentsil Tallinna Ülikoolis, mille teemaks on “Rahvuse
ehitamine ja natsionalism tänapäeva Venemaal”. Tiškov pidi konverentsil
pidama nii ettekande kui juhtima üht paneeldiskussiooni. Oma Eesti viisa
taotlusele sai ta aga äraütleva vastuse.
Risto Mikael Teinonen, natsionaalsotsialist
1960. aastal sündinud Risto Mikael Teinonen on Soome päritolu
natsionaalsotsialist, endine skaudiliikumise tegelane, kes elas alates
1992. aastast põhiliselt Eestis. Mitmekordse kõrgharidusega Teinost on
tunnustatud Eesti Gaidide Ühenduse teenetemedaliga ning 2. veebruaril
2001 pälvis ta Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgi ja järgmisel aastal
eriteenete eest Eesti kodakondsuse.
2007. aastal esitati Teinosele kahtlustus, nagu looks ta Eesti
iseseisvuse vastast organisatsiooni ja selle poolsõjaväelist tiiba.
Järgmise aasta novembris lõpetati süüteo kohtueelne uurimine siiski ilma
süüdistust esitamata. 13. märtsil 2009 aga kirjutas president Toomas
Hendrik Ilves alla otsusele temalt teenetemärk ära võtta, sest Teinosest
oli juulis 2007 avalikkuse ette jõudnud foto, kus kandis Maarjamaa
Risti erapeol, kus tähistati Wannsee konverentsi aastapäeva. Seejuures
käsitles president alles 1. märtsil 2009 jõustunud seadust
tagasiulatuvalt. Tõlgina töötav Teinonen võttis 2011. aastal Soome
kodakondsuse, ent elas jätkuvalt põhiliselt Eestis, kus töötab ka tema
elukaaslane. Teinonen on kirjastanud ka rahvussotsialistlikku
ideoloogiat propageerivaid või tutvustavaid raamatuid, mis on saadaval
ilmavõrgus, osa on aga müügil ka Eesti raamatukauplustes.
18. detsembril 2015 arreteeriti Teinonen ta Tartu kodumaja
trepikojas, viidi politseijaoskonda ja teatati, et talle on kaks päeva
varem kehtestatud Eestisse sissesõidukeeld. Teinoselt võeti ära tema
arvutid ja telefonid, sularaha ja natsionaalsotsialistliku sisuga
raamatud ning ta sõidutati vilkuritega autos Tallinnasse, kust saadeti
Helsingi laevale. Teinose poolt internetis avatud “menetlusblogi”
andmetel oli sissesõidukeelu põhjusena toodud tema kui
rahvussotsialisti veendumused, mis tekitavat ühiskonnas ohtliku
olukorra, sest “olukord, kus Eestisse asub lähiaastatel elama arvestatav
hulk teisest rahvusest, rassist ja religioonist inimesi, on ühtlasi
äärmiselt soodus pinnas võõraviha ja vägivalla õhutamiseks”.
Kaitsepolitsei aastaraamatus märgitakse, et Teinoneni tegevus on
sünkroonis Venemaa mõjutustegevusega, mille üheks läbivaks sõnumiks on
Eesti süüdistamine natsismis ning olukord, kus välismaalane üritab vaenu
õhutada ja kahjustada Eesti rahvusvahelist mainet, kujutab ohtu
avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule ning just selle ohu
ennetamiseks kehtestati Teinosele sissesõidukeeld.
Teinonen asus elama Valka, poole kilomeetri kaugusele Eesti piirist,
ja vaidlustas otsuse kohtus. Siinkohal pole põhjust peatuda pikemalt
asjade edasisel käigul, mille kohta saab igaüks teavet mainitud
“menetlusblogist”. Pilt, mis avaneb, ei näita meie võimuorganeid just
kõige positiivsemas valguses. On vähe usutav, et Teinonen seal valetab.
Muuhulgas toob ta esile asjaolu, et kaitsepolitsei on tema kohta käivad
tõendid 50 aastaks salastanud ega nõustu talle kohaldatud
sissesõidukeelu peatamisega isegi mitte kohtuprotsessi ajaks.
Mida nendest juhtumitest järeldada?
Siinkirjutajad ei jaga natsionaalsotsialistlikku ega vene
šovinistlikku ideoloogiat. Küll aga pälvivad need kaks juhtumit
tähelepanu isiku põhiõiguste kaitse seisukohast.
Küsigem, kas kahel kirjeldatud juhtumil on kedagi poliitiliste
veendumuste pärast diskrimineeritud? Vastus on jah. Kuid kahtlemata ongi
riigil õigus seda seaduses märgitud juhtudel teha. Küsimus on selles,
kas seda võib pidada õigustatuks ja ratsionaalseks ning kas võimude
poolt meelsus- ja sõnavabaduse piiramiseks rakendatud meetmetega
leppimine ei või viia järgmiste piiranguteni.
Õigustatus on keeruline küsimus. Demokraatliku ühiskonna aluseks
oleva maailmavaatelise pluralismi idee poolest peaks nii Tiškovil kui
Teinosel olema võimalik oma vaateid esitada, kuni nad ei riku seadust
ega kutsu üles riigikorra vägivaldsele kukutamisele. Pealegi on Tiškovi
vaadetega inimesi Eestis ju arvatavasti tuhandeid.
Aga kas need piirangud on ratsionaalsed? Raske oleks vastata
jaatavalt. Tiškov edastas oma sõnumi telesilla teel ning pole vähimatki
kahtlust, et pärast riiki sisenemise keelustamist jõudis tema sõnum
hoopis laiema kuulajaskonnani. Pealegi leierdavad Venemaa telekanalid
Tiškovi seisukohti nii palju kui vähegi jaksavad ning ilma kahtluseta on
sissesõidukeeld hoopis kütus Venemaa propagandamasinale – saadakse
öelda, justkui meie siin Eestis kardaks väitlust ja seda, et teisel
poolel on tugevamad argumendid.
Samuti on raske uskuda, et Risto Teinose väljasaatmine saaks kuidagi
piirata natsionaalsotsialistlike ideede levitamise võimalusi. Elame
ilmavõrgu ajajärgul. Teinonen müüb oma raamatuid jätkuvalt ilmavõrgus
ning võib nende kirjastamist ka Lätis või Soomes elades korraldada. Mis
puutub Vene propagandasse, siis just selle kartmine ja sellele
reageerimine niisugusel moel provotseerib Venemaad järgmistele
sammudele. Pealegi võib suurem osa Vene meedia uudiseid Teinose
natsitegevusest olla tekkinud just peale Kaitsepolitsei aastaraamatu
ilmumist ja sellele viidates. Nii on Eesti riik justkui ise loonud
kuvandi Eesti ühiskonnast, kus natsionaalsotsialism on probleem, ning
nüüd võitleb selle omaenda loodud kuvandi vastu.
Ning mis kõige olulisem – leiame, et antud kahel juhtumil on tegemist
autoritaarse suhtumisega, millega alahinnatakse Eesti Vabariigi
kodanikkonda. Miks peaksime pelgama väitlust Tiškoviga kakskeelsuse
vajalikkusest või mittevajalikkusest Eestis ja Nõukogude Liidu
olemusest? Miks me peaksime kartma diskussiooni Risto Teinose ja tema
mõttekaaslastega natsionaalsotsialismi üle? Veel enam, leiame isegi, et
natsionaalsotsialistlike ja antisemiitlike üllitiste kättesaadavaks
tegemine just vähendab selle ideoloogia atraktiivsust. Maailm on
muutunud, enamikule tänapäeva inimestele on see ideoloogia lihtsalt
võõrastav ja vastuvõtmatu. Erinevalt Tiškovist ei ole Teinosel ka riiki,
mille kasuks propagandat teha. Tuletagem meelde – sõda Natsi-Saksamaa
vastu lõppes 71 aastat tagasi. Kui me kardame natsionaalsotsialismi,
siis pole see sõda justkui ikka veel võidetud.
Demokraatliku riigi eriteenistuste ülesanne peaks siiski olema
põhiseadusliku korra kaitsmine, mitte meelsuspolitsei funktsioonide
ülevõtmine. Sõnum, mille riik või riigi poliitilise eliidi teenistuses
olevad eriteenistused oma ühiskonnale läbi nende piirangute saadavad,
paneb muretsema. Selleks on teadaandmine – meelsusvabadus, ka siis, kui
see ei ähvarda meie riigi põhiseaduslikku korda, ei ole aktsepteeritud!
Kui meelsusvabadus pole lubatud välismaalastele, keda on kergem meelsuse
pärast represseerida, siis teade, mille Eesti kodanikud saavad, on see,
et riigivõim on valmis represseerima ka oma kodanikke, kelle
mõtteavaldused ei ole valitseva liiniga kooskõlas, ning võib vajadusel
mingite teiste meetoditega meie kõigi elu väga ebamugavaks teha.
Tundub, et Nõukogude Liitu idealiseeriva ja Eestit natsimeelsuses
süüdistava Venemaa propagandaga võideldes võime olla teel niisuguse
vabaduste tõlgendamise poole, nagu oli Nõukogude Liidus. Mis saaks
Venemaale olla veel rohkem meelepärane?
Eesti Vabariigi president Lennart Meri on Mart-Olav Niklust okupatsioonivastase võitluse eest vääristanud Riigivapi II klassi teenetemärgiga 24. veebruaril 1996. Kaitseliidu Keskjuhatus autasustas Niklust III klassi teenetemedaliga 7. mail 2003. Nikluse elutööd on kõrgelt hinnanud rahvuskaaslased välismaal. Talle on antud mitme välisriigi ordeneid, riiklikke ja ühiskondlikke autasusid. Huvitav on see, et Toomas Hendriku ja Taavi arvates pole Mart Nikluse mõtted ja teod enam miskit väärt.
9. mai on Euroopa Liidu lipu põletamise päev (2016. a. kell 1:00 - 23:45) üle terve Euroopa. Kutsuge sellele üritusele kohale kõik sõbrad. Seda põletamist võite korraldada oma linnas või ka kodus.
Filmige seda sündmust ja jagage sõpradele kõikjal Euroopa Liidus.
Saksa parempoolne erakond Alternatiiv Saksamaale (AfD) võttis pühapäeval parteikonverentsil vastu islamivastase manifesti.
Erakond toetab minarettide ning nendest kõlavate vaimulike
hüüete, millega kutsutakse palvusele, keelustamist. Lisaks tahetakse
keelustada islamiusulistel naistel ja tüdrukutel pearäti kandmine.
AfD hinnangul pole islamil Saksamaal kohta. Saksa kantsler Angela
Merkel on korduvalt öelnud, et islamil on Saksamaal koht ning usuvabadus
on sätestatud põhiseaduses.
AfD esitab ennast kui rahvuslik-konservatiivset liikumist, mis seab
esikohale "traditsioonilised pereväärtused". Samuti on väljendanud
erakond soovi taasalustada kohustusliku ajateenistusega ning Saksamaa
väljaastumist eurotsoonist.
Erakond on Saksamaal viimaste küsitluste järgi populaarsuselt kolmas
erakond, mis on olnud äärmiselt kriitiline Merkeli juhitud
migratsioonipoliitika suhtes.
Saksamaa elanikkonnast umbes 16 miljonil ehk 20 protsendil on
välisriigi juured. Enamik neist on tulnud islamiusulistest riikidest,
nagu Türgi, Liibanon või Maroko.
Saksamaale saabus möödunud aastal ka üle miljoni varjupaigataotleja, kellest enamik on Süüriast.
Kolme aasta eest loodud AfD toetus Saksamaal on umbes 14 protsenti
ning partei püüdleb saadikukohti parlamendis järgmisel sügisel
peetavatel valimistel. Erakond on pääsenud 16 liidumaa parlamenti.
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige ja endine piirivalvur Uno Kaskpeit
leiab, et valdkonna minister peaks võtma vastutuse selle eest, et
suvalised rändajad riiki pääsesid ning ebaseaduslikke migrante endid
tuleks kohelda kurjategijatena.
Illegaalselt Eestis viibivatest inimestest, kes Harku
kinnipidamiskeskusest 18 kuud möödumisel vabastatud, kuna nende isikuid
pole tuvastatud, saavad kodutud, kelle võimalused piirduvad kodutute
öömaja ja supiköögiga või üle piiri mujale Euroopasse lahkumisega. Uno
Kaskpeit leiab, et selline olukord on ametnike tegematajätmise tulemus.
"Tegelikult
on täielik korralagedus ja teatud ametnike tegevusetus meie riigis.
Igaüks võib Eestisse lihtsalt sisse tulla ja jäädagi siia, kuna kusagil
on suutmatus ja puuduvad mingid paragrahvid. Häbiväärne lugu igal juhul.
Eesti riik ei suuda ennast kaitsta suvaliste rändurite eest, kas
selline moodustis üldse väärib riigi nime?" küsis Kaskpeit. Ta lisas, et
Harku kinnipidamiskeskuse
kinnipeetute vabastamise juhtum näitab, et üle aasta ei suudetud midagi
ette võtta, et selgitada välja nende isikute tausta ja vastutav
minister peab võtma vastutuse tegevusetuse eest tema haldusalas.
"Kui
omal ajal oli vaja Piirivalve hävitada, siis see tehti väga ruttu ära
ja muudeti igasuguseid seadusi mida vaja oli!" sõnas ta ja lisas, et
praegune olukord peab otsustavalt muutuma. "Esiteks peaks tegema kõik
selleks, et välistada selliste isikute sattumise riiki. Kui isik on
hävitanud oma dokumendid ära ja ei ütle kust ta tuli, ning ei tee
koostööd uurijatega, siis sellisel juhul on ta tahtlik kurjategija ja ei
peaks saama vabadusse. Kui on vaja muuta mingeid õigusakte, siis tuleks
vastavatel ministeeriumitel teha seaduse muudatused ja saata
riigikogusse. Paistab et see on kellegi tegemata töö või siis praeguse
koalitsiooni tegevuse suund," osutas Kaskpeit.
"Mitte mingil juhul
ei tohi rakendada praktikat, et saadi illegaalselt Eestisse ja nüüd
oleme me sunnitud neid illegaale toitma, katma, tööd andma, samas kui
puudust kannatavad oma inimesed ja tööd pole ka neil, lisaks on meil
küllaga ka legaalseid pagulasi, immigrante tudengeid, jne."
See leht on trükitud DELFI internetiväravast Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=74373937
Enamus ELi tulevatest immigrantidest on ilma dokumentideta! Aga neile öldakse vaid palun-palun...
M.I.
Read more...
Hiljuti ütles üks Taani Grimoh´i mošee, mis asub Arhusis, imaam et "lapse vägistamine on osa meie kultuurist ja seal ei ole nii tegutsedes midagi valesti."
See on nagu meeldetuletus aastast 2014, mil see mošee tahtis laiendada oma toetust noorte islamiusuliste seas, et suunata neid islamiriigi (ISIS) terroristlikule teele.
Siis Taani TV2 lasi eetrisse dokumentaalfilmi, mis mõistis hukka sellised üleskutsed ühiskonnas. Aga seal see imaam jälle väitis, et tuleks sulgeda hoopis teised mošeed, kes levitavad vale mõtteviisi ühiskonnas ja mis võib hiljem osutuda ohtlikuks.
Selliseid radikaalseid jutlustajaid on Taanis teisigi, näiteks Abu Bilal´i mošees. Toon mõned näited, kuidas Taanis rahvast siis mošeedes õpetatakse:
"Kui mõni naine võõra mehega omab ebaseaduslikku suhet, siis islami seaduste järgi tuleks teda karistada kividega surnuksloopimise teel."
"Kui mõni inimene tapab moslemi, siis ta peab surema. Aga kui inimene jätab islamiusu, siis tuleb ta tappa."
Vaimulik Ousamma ütles, et "teleringhäääling on teda petnud, küsides valesid küsimusi, millele ta ei suutnud vastata. Aga ta ei ütelnud midagi valesti küsimustes mis puudutavad islamiusku".
Nagu Eesti ajakirjandusest meil teada on, juba tulevad Tallinnasse Rootsist ka radikaalset islamit jutlustavad imaamid siinseid moslemeid õpetama. Kaitsepolitei neid muidugi ainult jälgib, täpselt nii, nagu oli enne aprillimässu ja mine sa tea millal võivad ka meil kärgatada esimesed pommid.
Miljoni
vaese maa poliitika on imeline, hullumeelne ja vastik. Hea näide on
meie kaitsepoliitika: president peaks meil ikka olema eriline
kaitsepoliitika ekspert, eks ole. Nürimeelne verevalamine oopiumi- ja
naftasõdades, piinamise heakskiitmine, jänkide sõjakuritegudest
vabastamine ja muud roimad hea põhjendusega – NATO aitab, ameerika
tuleb, tiblad saavad molli, kui üritavad. Jänkide ees lömitamine on
eesti ainus julgeoleku garantii. Rohkem homoseksualismi ja kõik laabub.
Seda nilbet laulukest oleme kuulnud iivelduseni.
Ei maksa ka unustada seda, et kui veel mõne
aasta eest keegi midagi Venemaa agressiivse poliitika kohta ütles, siis
sai ta kohe natsitempli otsaette, ta oli russofoob ja lollakas, kes on
jäänud kinni iganditesse ega mõista demokratiseeruva Venemaa moraalset
startappi. Gruusia ei muutnud midagi. Siis läks Ukrainas madinaks ja
haledad russofoobiast ohkijad hakkasid sellist natsisi**a näost välja
ajama, et kohe naer tuli peale.
Poola aitab
Nüüd
ei väsi peavoolu meedia ustavad propagandistid tsiteerimast
kõikvõimalikke analüütikuid, kes üksteise võidu seletavad, miks ja
kuidas NATO ei saa, ei taha, ei jõua ja ei hooligi Baltikumi
kaitsmisest. Nagu oleks need analüütikud Ameerika avastanud, Kremli
propaganda on seda jutupalli veeretanud Eesti iseseisvumise esimestest
päevadest peale.
Mind
on alati huvitanud, kuidas see meie hea ja õilis NATO meile ükskord ei
ütleb. Nagu selgus, ütleb NATO kõike jupikaupa, neile meeldib kassi saba
maha viilida. Nad on südamelt head. Kõigepealt räägiti sellest, kuidas
siia tulevad väed ja värgid, kohalik korruptiivne oligarhia ruigas
mõnust nagu veis. Siis teatas NATO kindral, et Ida-Euroopasse ikka ei
saa rasketehnikat tuua, pole infrastruktuuri. Kes ütles, et meil on head
maanteed ja raudtee seisab tühjalt, liiprite vahel ulub ainult tuul ja
pooletoobine investor?
Nüüd on NATOl uus seisukoht, et Baltikumi
kaitseb Poola koos Ungari, Tšehhi ja muude Ida-Euroopa sõjaliste
suurvõimudega, kes on ennast maailmas kehtestanud ja tõestanud, tõsi
küll, viimati Grünevaldi lahingu aegadel, issanda aastal 1410, rahu
seibideks lõigatud Teutooni rüütlitele! Kui mu mälu ei peta, siis olid
tšehhid ka teise ilmasõja ajal vaprad võitlejad, enne hääletut
alistumist Saksamaale söandasid nad erinevalt eestlastest sooritada
osalise mobilisatsiooni. Sellist mehemeelt pole miljoni vaese maal enam
ammu nähtud.
Kuid lõpetagem see ajaloo mustuses sonkimine,
kui Poola ka kriitilisel hetkel alt ära hüppab, siis on süüdi
allakirjutanu ja tema mürgine keel. Poolakad on uhke rahvas nagu vana
Euroopa viimane kaitsevall kodanik Erdogani isikus, julgeoleku ainsa
garandiga ei naljatata, majesteeti türklast-poolakat ei solvata. Jätke
meelde, kui Poola meid üle t*ra saadab, siis olen süüdi mina, mitte meie
targad poliitikud ja nende rahastajad ning oinapeadest valijad.
Isakesele tuleb pugeda
Oli ju nii, et kui Eestist ei saa põhjamaade
homoseksuaalsuse Mekat, siis Itaalia oma lennukeid ei saada ja jänkid ei
anna kuivikuid, kui neid meil kõige rohkem vaja on. Nüüd on siis jänkid
loobunud ja me võime nende värdjate kohta öelda, mis me nendest arvame.
Mu meelest on nad kari lojuseid ja idioote, kelle armastust oma
ustavate käsilaste vastu iseloomustas hästi Kaplinski, kes tuletas
meelde nii seda, et varem kui hiljem oleme me tagasi Vene mõjusfääris,
kui ka Saigonist lahkuvaid koptereid. Rõhutan, et see ei meeldi mulle,
aga ka mul on silma ees Vietnami kvislingid, kes klammerdusid nuttes
lahkuvate jänkide kopterite külge ja pudenesid sealt alla nagu õunad
puust. Pots! Pots! T*raki!
Mu FB sõber Rasmus M. Matroskin (rahvuselt
eestlane) võttis toimuva kokku ühe lausega – Poola on ju natsiriik, kus
on tõsiseid probleeme demokraatiaga ja kui me nende putinistidega
sõjalist koostööd teeme, siis ei saa me euroraha ning parketi pealt ja
salongist on kohe minek, umbes nii. Loodetavasti mõistate mu
ideoloogiliselt korrektset mõttekäiku poolelt sõnalt. Me oleme antud
Poola natside, kiviaegsete katoliiklaste, Ungari antisemiitide ja Tšehhi
kinnismõtteliste populistide meelevalda. Kõik nad, kõik need Euroopa
äärmuslased on ju ka putinistid ning Kremli palgal. Sellest Euroopa
väärtustele sülitavast natsibandest on saanud meie ainus lootus. Selline
on siis meie saatus. Paraku.
Pugema nagu peaks, muidu ei saada Poola oma
tanke, aga kuidas sa natsidele poed, kui lakud Ida-Euroopa putinistide
taldu, siis ei saa meie ustav eliit enam Euroopa töökohti? Kriis. Ma ei
tahaks olla Mariina Baaba Jagaa Kaljuranna nahas, kes ei tea enam midagi
öelda või kuidas olla. NATO hüsteeriat on ikka silmade särades üles
köetud aga keegi ei selgitanud, et NATO all mõeldi Lätit, Leedut ja
Poolat.
Aga artikkel viis? Poola ja Läti on su
artikkel viis. Sellega on korras. Raske on olla progressiivne inimkond,
miljon vaest pole probleem, aga nüüd on põhitegevus – pugemine – saanud
hoopis uue tähenduse. Lollgi saab aru, et pugemine ja vereohvrid olid
asjatud, andku Allah, et ma eksiksin. Uuel suunal pugemine aga tähendaks
lõppu demokraatiale, putinismi vohamist, rassismi, antisemitismi,
ksenofoobiat ja islamofoobiat. Aga meie pugejad ju ei valda seda teemat,
kas me pugejate küündimatuse tõttu siis hukkumegi, kas tiblad teevad
ärtust ära?
Meile ei valetata
Siin on kaks varianti, kas Poola on
putinistide bande, muud kangekaelsed idaeurooplased muidugi ka, sellisel
juhul on neist Venemaa ja Putini vastu vähe abi. Putinistide NATO on ju
reetmine või isegi hullem. Kujutage ette Poolat ja Ungarit, kus kogu
armee koosneb herman simmidest. Tavaloogika kohaselt putinist putinisti
ei murra ja Putinil pole vaja teha muud, kui Krakowisse helistada ja
Leedu jagamise asjus kokku leppida.
Teine võimalus on see, et meile on kogu aeg
valetatud ja poolakad ei olegi putinistid, aga seda ma ei usu, sest kõik
poliitikud, kogu meedia, kogu Euroopa eliit, kogu progressiivne
inimkond ja M. B. J. Kaljurand ei saa ju eksida. Nad kõik ei saa ju kogu
aeg valetada, see ei ole lihtsalt võimalik, me elame Euroopas –
valitsevad headus, küllus ja tõde. Selle variandi ma kohe kindlasti
välistaksin. T. H. Ilves ei valeta, Merkel ei ole nii alatu ega juhm.
Ma arvan, et me ei peaks liiga palju
mõtlema ja oma elu keeruliseks tegema, peenhäälestame natuke putinismi
ja paneme ikka edasi ja edasi ja edasi.
Põgenikele kõlbab Eesti riik sotsiaalkaitset osutama,
põlisrahvale mitte: kuigi Euroopa Nõukogu sotsiaalkomisjon arutab ka sel
aastal Eesti liitumise võimalikkust Euroopa sotsiaalharta oluliste
punktidega, kuulutatakse meid ilmselt selgi korral nende
ratifitseerimiseks kõlbmatuteks, ehk lihtsalt öeldes liiga vaesteks.
Soomes tegutsev eestlasest tööline Timo Kalaus päris
kodanikualgatuse korras sotsiaalministeeriumilt aru, miks ei ole Eesti
ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta olulisi sätteid.
Sotsiaalministeeriumi vastusest Timo Kalausele võib järeldada, et kuigi
Eesti ühinemist mõnede harta oluliste punktidega arutatakse Euroopa
Nõukogu sotsiaalõiguste komitees järjekordselt ka sel aastal, vaevalt et
Eesti sellega niipea liituda suudab.
Oma hoovis asjad korda
"Varem on olnud nii meedias kui sotsiaalmeedias juttu, et Euroopa
sotsiaalharta on jäänud Eesti poolt ratifitseerimata ning sellest
võtsin ma tuld, et saada kodanikuna aru, miks see siis on
ratifitseerimata," rääkis Timo Kalaus Pealinnale. "Vastus, mis ma
ministeeriumist sain, on muidugi hämmastav, eriti selles mõttes, et
harta ratifitseerimata punktid puudutavad kõige olulisemat, mida inimene
elamiseks vajab, ehk põhivajadusi."
Põhimõtteliselt, nagu vahendas sotsiaalministeerium Kalausele,
väidetakse euronõukogus seega, et Eesti on kõlbmatu mõnede sotsiaalharta
tähtsate punktide ratifitseerimiseks, sest meie elatusstandardid on
liiga madalad.
"Ma ei saa aru, mis pagulaste vastuvõtmisest me räägime, kui me ei
suuda omaenda inimeste eest hoolitseda ja ma arvan, et enne maailma
abistamist tuleks enne oma hoovis asjad korda teha," rääkis Kalaus.
Liiga väike netopalk
Nii väidetakse sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri Rait
Kuuse allkirjaga vastuses Timo Kalausele, et Euroopa Nõukogu
sotsiaalkomitee koostöös Eesti ametivõimudega hindas Eesti sobivust
sotsiaalharta oluliste artiklitega liituda viimati 2010. aastal. Siis
tõdeti, et harta artikli 4 1. lõiget ei saa Eesti ratifitseerida, sest
Eestis on liiga väikene netopalk.
Nimelt tunnustab mainitud artikkel töötajate õigust saada niisugust
töötasu, mis tagab neile ja nende peredele inimväärse elatustaseme.
Euronõukogu sotsiaalkomitee osutas aga, et artikli 4 lõike 1 alusel peab
õiglane miinimumpalk moodustama vähemalt 60% keskmisest netopalgast.
Eestis on vastav näitaja viimaste aastate jooksul kahjuks olnud vaid
umbes 41%.
Samamoodi ei ole Eesti võimeline ega valmis ratifitseerima ka
sotsiaalharta artiklit 23: eakate õigus sotsiaalsele kaitsele.
Vanaduspension, sh rahvapension ei taga eakatele piisavat sissetulekut
iseseisvaks elamiseks.
Lisaks nähtub sotsiaalministeeriumi asekantsleri vastusest Timo
Kalausele, et samasugusteks unistusteks jääb ka artikkel 31: "Õigus
eluasemele".
"…sobiva eluaseme mõiste ei ole Eesti õigusaktides defineeritud ning
Eesti suuremates linnades on inimesi, kellel ei ole eluaset," kirjutas
asekantsler Rait Kuuse Timo Kalausele.
"Samuti pidas (Euroopa Nõukogu - toim) komitee ratifitseerimise
takistuseks asjaolu, et eluasemete kvaliteet Eestis on madalam kui
paljudes teistes Euroopa riikides (toad on väiksemad, tehnilised
abivahendid halvemad jne). Komitee oli nõus ka Eesti Statistikaameti
hinnanguga, et elamispinna maksumus ja erasektori renditurul kehtivad
hinnad on suuremale osale väiksema sissetulekuga inimestele (sh nt
üksikvanemad, eakad, puudega inimesed) liiga kõrged ning avaliku sektori
pakutavaid sotsiaalpindu on vähe."
Asekantsleri kirjast selgus ühtlasi, et Eesti on siiski 2012. a kaks
harta punkti ratifitseerinud: need on artikkel 26 "Õigus väärikale
kohtlemisele töökohal" ja artikkel 30 "Õigus kaitsele vaesuse ja
sotsiaalse tõrjutuse eest".
Ei suuda tagada põhivajadusi
"Mind pani see ministeeriumi asekantsleri vastus ikka sügavalt
mõtlema, sest need punktid, mida Eesti ei suuda euronõukogu hinnangul
täita, nagu inimväärset elutaset kindlustav palk, õigus sotsiaalsele
kaitsele vanaduspõlves ja õigus eluasemele, on inimeste põhivajadused,"
rääkis Timo Kalaus.
"Kahjuks puudub aga sotsiaalministeeriumi poolt mulle saadetud kirjas
igasugune tulevikuvisioon, et hästi, me oleme praegu vaene riik, aga
millises ajalises perspektiivis kavatsetakse riigivalitsuses rahva
elatustase nii kaugele viia, et need punktid saaks Eesti ära
ratifitseerida? Lisaks on just need põhivajaduste punktid, mida täita ei
suudeta, põhjuseks, miks on Eestis suur väljaränne ja hulk kodutuid.
Kordaksin oma küsimust, et kas riik, kes ei suuda omaenda inimestele
elementaarseid sotsiaalõigusi tagada, peaks tõesti tegelema hakkama
pagulaste abistamisega? Euronõukogu arvates olema seega sobiv riik
pagulaste vastuvõtuks ja nende sotsiaalseks abistamiseks, kuid samas
oleme kõlbmatud sotsiaalharta oluliste punktide täitmiseks, sest me ei
suuda tagada sotsiaalkaitset omaenda inimestele?"
Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimata
sätete hindamine toimub iga viie aasta tagant. Viimati leidis see aset
2010. aastal. See tähendab, et Eesti esitab ratifitseerimata sätete
kohta nõukogu vastavale komiteele uue aruande käesoleval aastal.
Esitatud aruande põhjal hindab Euroopa Nõukogu sotsiaalõiguste komitee,
kas Eestil on võimalik edaspidi veel mõnda sotsiaalharta sätet
ratifitseerida.
