EESTI MEEL: Odite sermonis — va vihakõne!

'Vihakõne' tähendus on läänemeresoome keeltes ähmane

Meile levis see umbes viie aasta eest ühe Brüsseli suunise* kaudu inglise 'hate speech'i hädise toortõlkena. Mõiste pidi siinses õiguses juba eksisteerivat vaenuõhutamise n-ö tegevusroima — KarS §151 sätet, mida kohaldati väga harva, täiendama uudse ja eeldatavalt hõlpsamini rakendatava sõnaroimaga.

Ebaseaduslik üritus. See on uus katse poliitkorrektsuse malli seadustamiseks tabusõnade ja -teemade ametliku kehtestamise teel. Meie seadusandlusse sellist õigusmõistet importida oleks aga keeruline, kui mitte võimatu, sest põhiseaduse §45 järgi meil tsensuuri ei ole, ent teatud teemasid ja märksõnu avalikust käibest sürjutada muidu kui tsenseerimisega oleks raske.

☻ «Vihakõne on uus, iseseisev, kujunev õigusmõiste. Vihakõne on avalik suuline või kirjalik arvamuseavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust päritolust, usust, puude[lisuse]st või seksuaalsest orientatsioonist…» — Rait Maruste “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist” 30.4.2015 PM-is

Sõnakasutuse kui sellise kriminaliseerimist püüti saavutada üleastumise määratlust abstraktsemaks ning selle eeldatavate tagajärje ja kannatanu piiritlusi ähmasemaks muutes.

☻ «Sõnavabadusega kaasneb ka vastutus, päris igasugust teksti ei tohiks olla võimalik levitada ilma vastutuseta… Kooselu-seaduse debati ajal oli vihakõnel üks sihtgrupp, nüüd [migratsioonibuumi ajal] teine. See tendents Eestis ainult süveneb. Minu arusaam ühiskonna-korraldusest on selline, kus vihakõne sõnavabaduse alla ei mahu.» — Kalle Palling 7.9.2015 PM-online'is

Küsimus on sõnavabaduses. Kuid ka nurjatus katsesvõrdustada sõna ja tegu. See on vastase suu sulgemise üritus ega tulene muust kui poliitkorrektsusele omasest — ja selle tulihingeliste pooldajate jaoks aina valulikumast — argumentatsioonikriisist.

Mida viha all silmas peeti, on õieti sallimatus, mille pelgaid, otsese tagajärjeta väljendusi taheti muuta süüteoks. Õigusloomes niisugune hämamine reeglina viljakas pole. Õnneks ei ole toiminud nüüdki.

Aga avalikkuse ja meediaga on trikk vaat et läbi läinud. Sest eurokomissarid survestavad IT- ja meediagigante tsenseerima “vihakõnet” oma platformidel — to tackle illegal hate speech online — seni n-ö vabatahtlikult, samal ajal kui alla-voolu-ajakirjandus tol alal meeleheitlikult ajuloputust teha üritab.

Vihakõnetamine sai Eestis hoogu juurde kooselu-seaduse menetlusega** ja Soomes migratsioonibuumiga.*** Nii ühe kui ka teise ilmingu vastasrinna vaigistamiseks ja tasalülitamiseks on neile just “vihakõnet” pahaks pandud. Nii on Soome ühiskonnateadur Jukka Sakari Hankamäki täheldanud, et 'vihakõne' ( soome vihapuhe ) on poliitretoorika moesõnaks saanud. Samuti kasutavad seda Soome politsei ja prokuratuur süüdistustes, kuigi tol sildil seadustest lähtudes tähendus puudub.

Allpool on Hankamäki arvamusloo⁂ mugandatud eestindus:
Olukorras, kus mõiste sisu ebamääraseks jääb, on “vihakõneks” loetud ka täiesti asjakohaseid arvamusi ja ka selliseid põhjendatud seisukohti, kus ei sisaldu viha, mis seevastu aga vastuvõtjas vihkamist tekitavad, viidates vihakõne-vastustaja enda vaenulikkusele. See tuleneb asjaolust, et avalikus arutelus kimbatusse ja pärisoludega vastuollu sattuv immigratsiooni pooldaja ise tunnete rägastikus sipleb, kuid vaeguse omaenda vaenu objektile omistab. Psühholoogias tuntakse seda primitiivse tunnete projitseerimisena.

• Eeldades, et inimene käitub ratsionaalselt ja teeb otsustusi tõesele teabele tuginedes, selle põhjal ka nähtusi hinnates, — ei saa valikuid tunnete, sh viha põhjal teha.
• Eeldades, et sisseränne koormab põliselanikkonda, tuues kaasa nt toetuskulutuste või tööpuuduse kasvu, korterikriisi süvenemist, tihenevat konkurentsi sotsiaalressursside pärast — tekib laiemas mõttes küsimus riigihüve jagamisest.
• Eeldades, et võõrrühm toob endaga religioonikonflikte, mida on võimatu lahendada uustulnukate järeleandmatuse tõttu, ning lisaks nõuab põliselanike kohanemist ja heakskiitu võõrtavadele, mis käivad põliselanikele üle mõistuse,

— tulebki küsida: kas vastuseis kõigele sellele on viha?

Vastus: ei ole.

Ega saagi olla. Vastuseisule leidub lihtne mõistlik seletus.

Põliselanik mõtestab oma seisundi ja õigused põlisuse, enesemääramise ja rahvusriigi iseseisvus-põhimõtte ning meritokraatliku arusaama järgi õiglusest, mille kohaselt riigihüvet tuleb enne luua, kui seda saab laiali jagada. Peamiselt peab see saama riigi ülesehitajate ja nende pärijate omaks.

Kui võõrrühma koheldaks võrdselt põlisrahvaga, oleks tegu diskriminatsiooniga, sest uustulnukas saaks oma teenetega võrreldes parema positsiooni kui põliselanik.

Vastuseisu ei saa pidada ka “eelarvamuseks”, kui see hoiak põhineb tegelikkust kirjeldaval teabel nt uustulnukate suuremast kalduvusest kriminogeensusele.

Kui selgitus on mõistlik ja kaalukas, siis ei tohi põliselaniku vastuseisu pidada vihaks, hirmuks, pelguseks vms tundeks, samuti mitte tigeduse, vaenulikkuse või “negatiivse hoiaku” väljenduseks, sest tegu ei ole tingimata vaenu, tigeduse ega hoiakuga, vaid terve mõistuse kaalutlusega, mis riivab immigratsiooni õigustusi.

Ühiskonna terviku seisukohalt võib vastuseis olla positiivne ja praktiline, kuna osutub üldiseks kasuks. Filosoofiliselt võib seda pidada ka õigluse taotluseks. Rääkimata sellest, et see on põhiseaduslik ja kooskõlas sõnavabadusega.

Samas ei tohi ka psüühilise tervise huvides teatud inimlike emotsioonide — kas või viha loomulikku väljendust nt ebaõigluse vastu — muuta küsitavaks, selmet kunstlikult peale suruda eelistatavat hoiakut nagu sallivus.

Nii sisserändu soosivaid ametnikke kui ka immigratsioonibuumi piiareid segavad tervikpildi tajumisel tunded. Tegelikkuses leiame põlisrahvale omistatud võõraviha asemel vaenulikke emotsioone hoopis “vihakõne” vastustajate seas, kust need kerkivad esile eeskätt kahel moel:
• projitseerituna vaenatud kaaskodanikele ja
• nende endi viha väljendusena.

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/2016/12/va-vihakone.html

Read more...

Kaspar Arro: Eesti vajab oma lapsi, kuid ei vaja presidenti

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro leiab, et praegu ühiskonda lõhestav presidendi institutsioon tuleks kaotada ja see protsess sotsiaalse õigluse huvides ära kasutada.

“Presidendi kantseleile kulub aastas ligi viis miljonit eurot. Selle raha eest saaks anda näiteks 5000 Eesti vaesemale perele tuhande-eurose “koolikoti toetuse”, katmaks majanduslikult liberaalse ühiskonna tõttu aina kallinevaid elamiskulusid ja koolitegevusega kaasnevaid lisakulusid, mida koolidirektorid paluvad lahkelt lapsevanematel enda taskust kinni maksta.

Kuna koolides on ka ohtralt jõukamaid vanemaid, kes nõuavad oma võsukestele seda ja toda lisaks tavapärasele koolitustegevusele ning on valmis selle eest rahaliselt lisaks maksma, panevad sellised lapsevanemad sellega koormuse ka elus halvemini hakkama saavatele peredele.

Et seda ebavõrdset seisu ühiskonnas veidigi tasandada, võiks viiele tuhandele vaesemale perekonnale maksta tuhandeeurose “ranitsatoetuse”, katmaks just nimelt selliseid ootamatuid kooli staadioni korrastamise kulusid, trennikulusid, moodsamate riiete ostmise vajadust ning nõnda edasi.
Ühesõnaga, et aidata ka vaesemate perekondade lapsi sotsiaalselt jõukate perede lastega ühele tasemele, vähemalt sinna poolegi. Aga lapsed on ju meie tulevik ja varandus ning pisikeses rahvusriigis ei saa “selja taha” jätta ühtegi last, olgu siis tema vanemad kui vaesed tahes.
Miks ma toon sellise võrdluse? Uhke president koos oma kullasäralise, magusa palga ja hüvedega äraostetud saatjaskonnaga ühelt poolt ja vaesed, ärapõlatud lapsed teiselt poolt?

Minu arvates aga ongi tegemist just eriti kohase võrdlusega, kuna kaks programmi esindavad just diametraalselt vastandlikku mõju. Eesti presidendid on osutunud, vähemalt just kahe viimase näite puhul, ühiskonda lõhestavaks jõuks. Eestit laimavaks jõuks, ebaedukaid (ehk ausaid tööinimesi!) halvustavaks jõuks, rahvusriiki vaenevaks jõuks, “esimese Eesti” paremusest jutlustavaks jõuks.
Seega Eesti president ja tema saatjaskonnale ning uhkele lossile kulutatavad viis miljonit eurot on kulutatud eesti ühiskonna pideva lõhestamise nimel.
Kuid viiele tuhandele vaesemale perele antav “ranitsatoetus”, mida saaks rahastada presidendi institutsiooni kaotamise arvelt, oleks erakordselt ühiskonda liitev samm. Lõhe vaeseimate ja väetimate ning oma elus hästi hakkama saavate eestlaste vahel väheneb, luuakse reaalne vajalik rahaline alus dialoogi alustamiseks täna metsiku kiirusega lahku kasvava “esimese Eesti” ja “teise Eesti” vahel.

On selge, et laste kasvukeskkonnas on oluline, palju asju sa omad ja mis asju. Ei tasu selle tõsielu fakti eest pead liiva alla peita ka “materialismi põlgavatel” hipidel. Võimaldades ka vaesematele lastele hädapärased lelud osta, saaksid vaeste perede lapsed ja jõukate perede lapsed senisest paremini ühises klassiruumis ka ühise keele leida, mitte kiusamise keele. Kiusamise keele, mida on edendanud 17 aastat Reformierakond, liberaalid ning nende üks silmapaistev esindaja – Eesti president.
Paljud küsivad, et kuidas ikka ilma presidendita hakkama saab, kes meid siis esindama hakkab? Aga vastus on lihtne – ebademokraatlikult valitud presidendi erinevad ülesanded võtavad üle vastavalt demokraatliku ja läbinähtavama protsessi kaudu tulevad peaminister, välisminister või riigikogu esimees.
Presidendil ei ole täna ühtegi ülesannet, mida ei saaks delegeerida mõnele muule, juba niigi eksisteerivale institutsioonile. Sellega jääb ära ka lisakulu, kuna tööülesanded saavad endale juba täna ametis olevad riigiametnikud, kelledest mõnedel ehk “tagumiku laiaksistumise” ja “Eesti riigi sotsiaalmeedias esindamise” (ehk sotsiaalmeedias ekrelaste ründamise) asemel tulebki ka veidi rohkem sisulist tööd teha.
Paljud tegevused, mida presidendi kantselei täna teeb, on dubleerivad ja vahest lausa mõttetud. Seda, kui mitu asjapulka presidendi kantselei palgal istub, saab näha siit. Eks lugeja ise otsustab, mis kasu nendest ametnikest meie riigile ja rahvusele siis tegelikkuses on?
Eesti rahvusriik on väike ja õrn, pidevas ajalooliste muutuste tuules. Äsja vaibus meile tohutut kahju teinud kommunismi torm, juba tungivad uued hungveipenglased lääne kaudu peale – kliimasõdurid ning kümned miljonid aafrika migrandid. Sedavõrra enam me peame me kokku hoidma ning endi keskelt eemaldama need, kes meile loodetud kasu asemel kahju tekitavad. Peame lahti saama neist, kes meie rahalist kui ka energeetilist ressurssi imevad ning meid rahvuse vaenlaste ette visata soovivad, nagu endine ja praegune president.

Praeguse patiseisu kaotamiseks on laias laastus kaks võimalust. Üks võimalus oleks lasta rahval ise endale president valida “tagatoa diilide” asemel, millise kaudu me saime tänase presidendi kohusetäitja. Teine variant oleks aga ilma reaalse võimuta vaid esindusülesandeid pidav president üldse kaotada.
Meil pole raha raisata dubleerivate ametite peale, seega teen ettepaneku presidendi ametikoht üldse kaotada. Isegi kui väärikad inimesed nagu Mart Helme võiksid tulevikus teoreetiliselt ka presidendiks saada – meil ei ole seda institutsiooni kui sellist tegelikult üldse vaja. Seda eriti olukorras, kus me peame väidetavalt koondama energeetikuid, hoidma tulevase majandussurutise eel all õpetajate, päästjate ja politseinike palgad.

Koondame presidendi institutsiooni koos oma Kadrioru palees resideeruva õukonnaga ja jagame ülejäävad maksumiljonid väikestele lastele, et ka vaeseimad meie pisikesest rahvusest saaksid toreda lapsepõlve ja väärika koolihariduse.
Rahvusriik ei vaja uhkeid paleesid, toretsevaid-manitsevaid globalistidest presidente – kuid rahvusriik vajab iga oma lapsukest, ka kõige mõnitatumast ja vaeseimast perest pärinevat!”

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/kaspar-arro-eesti-vajab-oma-lapsi-kuid-ei-vaja-presidenti/

Read more...

Monika Helme: Reformierakonna teod Eesti ja inimeste elu halvemaks ja raskemaks muutmisel.

Andrus Ansipi esimene valitsus oli ametis 13. aprillist 2005 kuni 2. aprillini 2007. Andrus Ansipi teine valitsus astus ametisse 5. aprillil 2007. Andrus Ansipi kolmanda valitsuse nimetas president Toomas Hendrik Ilves ametisse 5. aprillil 2011 ja selle volitused lõppesid Taavi Rõivase valitsuse ametisse astumisel 26. märtsil 2014. (Vikipeedia)

Aga meenutuste juurde. “Erakond, kelle loosung kõlab uhkelt – meie makse ei tõsta. Aktsiisi tõsteti jaanuaris 2008, juulis 2009 ja jaanuaris 2010. Aktsiis ja käibemaks moodustavad kütusehinnast kokku üle 52%. Ansip tõstis kütuseaktsiisi 17,7% kõrgemaks kui nõuab Euroopa Liit. Ansip nõudis Eesti põllumeestelt 5,2 korda kõrgemat kütuseaktsiisi kui nõuab Euroopa Liit.

Elektrienergia aktsiisi alammäär on Euroopa Liidus 1 euro. Ansip küsis igalt Eesti elanikult 4,47 eurot. Ansip peatas 1. juunist 2009 riigipoolsed maksed II pensionisambasse. Inimestel ei ole enam võimalik üheski riigipoolses lubaduses kindel olla. Ansip annab, Ansip võtab.

Majanduskriisi ajal on pensioniosakute hinnad madalad, 2012. aastal olid nad oluliselt kõrgemad ning sama raha eest sai vähem osakuid, ning seega pensionipõlves vähem pensioni. Ansip võttis II pensionisambaga liitujatelt laenu, kuid kuhu jääb intress? Võid kindel olla, et Ansipil on hea Eestis elada, sest tema kodulaen on makstud.

Ansip ei soovinud kehtestada riigiettevõtete juhtidele palga ülempiiri, milleks võiks olla Eesti Vabariigi presidendi ametipalk. Tänu Ansipile teenivad riigiettevõtete juhid ühes kuus rohkem kui miinimumpalgaga töötaja 3-4 aasta jooksul. ühegi riigiettevõtte juhi tööülesanded ja vastutus ei ole suuremad kui Vabariigi Presidendil. Ometigi palganumber on suurem.

Ansip lõpetas 2009. aasta lisaeelarvega õppelaenu kustutamise noortel emadel ja riigiteenistujatel. Ansip võttis ära maksusoodustuse õppelaenu intressidelt. Ansipi valitsemise ajal vähenes tasuta õppekohtade arv ja kõrghariduse üldine rahastamine, mistõttu ülikoolid olid sunnitud õppemakse tõstma. Ansipi otsuste tõttu vähenes üliõpilaste põhitoetus 1000 kroonilt 875-le ning täiendav õppetoetus 500 kroonilt 440 kroonile. Ansip tõstis 2010. aastal rahva tervist arvestamata pensioniea 65. eluaastale. Ansip otsustas 2009. aasta alguses kaotada pensionide ja toetuste tasuta kojukande.

Ansip vähendas pensionide ostuvõimet, kuna tõstis erinevaid makse. Ansipi valitsemisajal tehti riigi erakorraline pensionireserv tühjaks. Ansip lubas tööandjal lõpetada töölepingu kasvõi e-maili või SMS-i teel. Ansip otsustas oluliselt lühendada töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaegu. Varem oli tööandjal kohustus maksta koondamishüvitiseks sõltuvalt staažist kuni 4 kuu palk, aga Ansipi arvates piisas ühe kuu palgast küll ja veel. Ansip muutis uue töölepinguseadusega töötaja kaitsetuks.

Maagaasi aktsiisi tõus 127% (157 kroonilt 357 kroonini) 1000 m3 kohta 1. juulist 2009. Bensiini aktsiisi tõus 11% (5620 kroonilt 6228 kroonini) 1000 l kohta 1. juulist 2009. Diislikütuse aktsiisi tõus 12% (5165 kroonilt 5787 kroonini) 1000 l kohta 1. juulist 2009. Bensiini aktsiisi tõus 6% (6228 kroonilt 6615 kroonini) 1000 l kohta 1. jaanuarist 2010. Diislikütuse aktsiisi tõus 6% (5787 kroonilt 6148 kroonini) 1000 l kohta 1. jaanuarist 2010. Erimärgistatud kütuste aktsiisi tõus 64% (1056 kroonilt 1736 kroonini) 1000 l kohta 1. jaanuarist 2010. Elektriaktsiisi tõus 40% (50 kroonilt 70 kroonile) 1 MWh kohta 1. märtsist 2010.”

Sellised on siis meenutused Andrus Ansipi ja Reformierakonna valitsemisaastatest. Ansip jääb eesti rahvale meelde peaministrina, kes lubas, kuid ei viinud Eestit Euroopa viie rikkaima riigi hulka.

Allikas: Facebook

Read more...

Prantsusmaa on langemas kaosesse

Kollavestide protest, kus meeleavaldaja kannab Prantsusmaa presidendi maski. Foto: Scanpix

Tänane Prantsusmaa on segaduses. Maad võtavad rahutused ja seadusetus. Korratusest on saanud igapäevaelu osa, kirjutab Pariisi Ülikooli professor Guy Millière.  

• Prantsusmaa president Emmanuel Macron ei ole mitte kunagi vabandanud nende ees, kes kollavestide miitinguid saatnud politseivägivallas on kaotanud jala või silma. Selle asemel palus ta Prantsusmaa parlamendil võtta vastu seaduse, mis pea täielikult kaotab ära õiguse meelt avaldada, süütuse presumptsiooni ja mis lubab ilma põhjuseta arreteerida kõiki ning kõikjal. Seadus võeti parlamendis vastu 1. veebruaril.

• Juunikuus võttis parlament vastu senisest karmima vihakõneseaduse. Seadus ise on nii segane, et USA juurateadlane Jonathan Turley tundis, et peab kuidagi reageerima. Tema sõnul on “Prantsusmaast saanud suurim rahvusvaheline oht sõnavabadusele.”

• Macron ja Prantsusmaa valitsus ei paista niivõrd tundvat muret mässude, üldsuse rahulolematuse, kristluse kadumise, masendava majandusliku olukorra või islamiseerumise ja selle tagajärgede pärast. Suurimaks probleemiks on kliimamuutused. 

• “Lääs ei tea enam, mis ta on, sest ta ei tea aga ka soovi teada, mis on tema üles ehitanud, mis on tema vundament, mis ta oli ja mis ta on. … Selline iseenda lämmatamine viib loomulikult allakäiguni, mis omakorda avab ukse uutele barbaarsetele tsivilisatsioonidele.” — Kardinal Robert Sarah, raamatus “Le soir approche et déjà le jour baisse” (Saabub õhtu ja juba tuled hääbuvad).

Pariis, Champs-Élysées, 14. juuli. Vahetult enne sõjaväeparaadi algust sõidab president Macron autoga mööda bulvarit ja lehvitab inimestele. Tuhanded inimesed karjuvad: “Macron, astu tagasi,” “buuu” ja teisi solvanguid.
Paraadi lõpus laseb mõnikümmend inimest lendu parve kollaseid õhupalle ja jagavad lendlehti sõnumiga “Kollavestid ei ole surnud”. Politsei ajab nad kiiresti ja otsusekindlalt laiali. Mõned hetked hiljem saabuvad sündmuskohale Antifa anarhistid, kes kisuvad turvatarad maha, ehitavad neist barrikaadid, süütavad lõkkeid ja peksavad sisse kaupluseaknaid. Politseil on olukorra lahendamisega probleeme, kuid hämardumise ajaks õnnestub neil kord taastada.
Mõni tund hiljem kogunevad Triumfikaare ümber tuhanded eeslinnadest pärit noored araablased. Nemad on tulnud “tähistama” Alžeeria jalgpallimeeskonna võitu. Sisse pekstakse veelgi rohkem kaupluseaknaid ja poode rüüstatakse. Kõikjal lehvivad Alžeeria lipud. Karjutakse loosungeid: “Elagu Alžeeria”, “Prantsusmaa on meie”, “Surm Prantsusmaale”. Champs-Élysées tänavasildid kistakse maha ja asendatakse koloniaalajal Prantsusmaa vastu sõdinud Alžeeria islamisti Abdelkaderi nime kandvate siltidega. Politsei piirdub ainult mässu piiramisega lootuses, et see laiemalt ei levi.
Kesköö paiku marsivad politseijaoskonnast välja kolm kollavestide juhti ja räägivad järgmisel päeval teleajakirjanikele, kuidas nad eelmise päeva hommikul kinni võeti ja terve päev vangis hoiti. Nende advokaat kinnitab, et nad ei teinud midagi ebaseaduslikku ja nad peeti kinni ennetava meetmena. Advokaadi sõnul lubab 2019. aasta veebruaris vastu võetud seadus politseil inimese arreteerida, kui on kahtlus, et too läheb meeleavaldusele. Kohtuniku luba pole vaja ja kellegi poole abi saamiseks pöörduda pole võimalik.

19. juulil sai Alžeeria jalgpallimeeskond järjekordse võidu. Triumfikaare ümber kogunes sündmust “tähistama” veelgi rohkem noori araablasi. Purustused olid märksa suuremad kui kaheksa päeva tagasi. Kohal oli ka palju rohkem politseinikke, kuid need ei teinud midagi.
12. juulil, kaks päeva enne Bastille’ päeva, tungivad Pantheoni, Prantsumaa ajalooliste kangelaste matmispaika, mitusada Aafrikast pärit illegaalset immigranti. Immigrandid annavad teada “Mustade vestide” liikumise asutamisest. Aafrika illegaalsed immigrandid nõuavad kõigi Prantsusmaal olevate illegaalsete immigrantide “seadustamist” ja kõigile tasuta elamist. Politsei tuleb küll kohale, kuid ei sekku. Enamus meeleavaldajatest läheb rahumeelselt laiali. Üksikud politsei peale karjujad arreteeritakse.
Tänane Prantsusmaa on segaduses. Maad võtavad rahutused ja seadusetus. Korratusest on saanud igapäevaelu osa. Küsitlused näitavad, et enamus inimesi Macroni ei salli. Vihatakse tema ülbust ega olda valmis talle andestama. Viha tekitab Macroni põlgus vaeste vastu, viis kui vägivaldselt ta on maha surunud “Kollavestide” liikumist ja kuidas ta ei pööra tähelepanu protesteerijate pisematelegi nõudmistele. Näiteks nõudmistele korraldada kodanike seas Šveitsi laadis rahvahääletusi. Macron ei või avalikult enam kuskil nägu näidata ilma, et ta riskiks avaliku pahameelega.
Paistab, et “Kollavestid” on lõpuks meeleavaldamise järele jätnud ja alla andnud. Liiga paljud on jäänud invaliidiks ja saanud raskelt kannatada. Aga rahulolematus pole kuhugi kadunud. See ootab avaldumiseks järgmist võimalust.

Prantsusmaa politsei näitab üles küll äärmist otsustavust, kui on vaja maha suruda rahumeelseid demonstratsioone, kuid suudavad minimaalselt hallata “Antifa” laadsete gruppide märatsemist, mille tõttu ilmuvad peale igat “Kollavestide” demonstratsiooni välja Antifad. 
Politsei hoiab ennast eriti tagasi juhul ,kui on tegemist noorte araablaste ja illegaalsete immigrantide märatsemisega. Politseile on antud konkreetsed juhised. Nad teavad, et noored araablased ja illegaalsed immigrandid võivad korraldada mastaapseid mässe. Kolm kuud tagasi ajas politsei Grenoble’is taga mootorratta varastanud noori araablasi. Põgenemisel tegid noored araablased avarii ja mõlemad said surma. Sündmusest sai alguse viiepäevane märatsemine.
President Macron jätab rahulolematute vaesemate elanikkonnagruppidega silmitsi seistes endast mulje kui autoritaarsest juhist. Ta ei avalda inimestele, kes politsei vägivalla tõttu on saanud pöördumatuid ajukahjustusi, kaotanud silma või käe, mitte kunagi kaastunnet. Selle asemel käskis ta parlamendil vastu võtta seaduse, mis kaotab pea kõik võimalused seaduslikult meelt avaldada. Selle seaduse tõttu ei tähenda suurt midagi ka süütuse presumptsioon, sest ilma põhjuseta võib suvalise inimese arreteerida suvalisel ajal.

Juunikuus võttis Prantsusmaa parlament vastu järgmise seaduse, mille alusel saab rangemalt karistada igaühte, kes räägib või kirjutab midagi, mida võib nimetada “vihakõneks”. Nimetatud seadus on nii segane, et isegi USA juurateadlane Jonathan Turley tundis, et peab reageerima. Ta kirjutas, et “Prantsusmaast on saanud üks suuremaid ohte sõnavabadusele maailmas.”
Kuid vägivaldsete anarhistide suhtes ei ilmuta Macron mingit autoritaarsust. Kui tegemist on noorte araablaste ja illegaalsete immigrantidega, jätab ta endast väga nõrga mulje.
Ta teab, et endine siseminister Gérard Collomb rääkis 2018. aasta novembris valitsusest tagasi astudes: “Prantsusmaa erinevad kogukonnad on üksteisega üha suuremal vaenujalal ja konfliktid muutuvad üha vägivaldsemaks… Täna me elame külg-külje kõrval, ma kardan, et homme me oleme üksteisel hammastega kõri kallal.”
Ta teab, mida rääkis eelmine president François Hollande peale oma ametiaja lõppu: “Prantsusmaa on lagunemise äärel.”

Macron teab, et Prantsusmaa on juba osadeks lagunenud. Enamus araablasi ja aafriklasi elavad nõndanimetatud keelatud piirkondades (no-go zones), eraldatuna ülejäänud elanikkonnast, kuhu peale araablaste ja aafriklaste on teistel üha vähem asja. Seal elavad inimesed ei pea ennast prantslasteks, kuid teatavad, et Prantsusmaa kuulub nendele. 
Uuringud näitavad, et enamus sellistest inimestest põlgavad südamest Prantsusmaad ja lääne tsivilisatsiooni. Üha suurema hulga araablaste ja aafriklaste jaoks on religioon tähtsam kui nende kodakondsus, paljud on radikaliseerunud ja valmis oma usu eest sõdima.
Macron ei taha selliste elementidega võidelda. Selle asemel üritab ta neile meeldida. Ta on kindlalt pähe võtnud teha islamist ametlikult tunnustatud religioon. Kolm kuud tagasi asutati Prantsusmaal Moslemite Islami Assotsiatsioon (AMIF). Selle organisatsiooni üks haru hakkab tegelema islami mõju kultuurilise laiendamisega ja “sõdima moslemitevastase rassismiga”. Teine haru hakkab õpetama välja imaame ja ehitama mošeesid. 
Eeloleval sügisel asutatakse “Prantsusmaa imaamide nõukogu”. AMIFi tähtsamad juhid on (või hiljuti veel olid) Moslemi vennaskonna liikmed. Moslemi vennaskond on kuulutatud terroristlikuks organisatsiooniks Egiptuses, Bahreinis, Süürias, Venemaal, Saudi-Araabias ja Araabia Ühendemiraatides.

Macron on kursis ka demograafiliste andmetega. Ta teab, et moslemite arv kasvab eelolevatel aastatel plahvatuslikult. Majandusteadlane Charles Gave kirjutas hiljuti, et aastaks 2057 on Prantsusmaal elavatest inimestest enamus moslemid. Macron teab, et peatselt on ilma moslemite häälteta võimatu saada Prantsusmaa presidendiks ja ta käitub vastavalt. 
Macron saab väga hästi aru, et rahulolematus, mis sünnitas “Kollavestide” liikumise, on ühiskonnas alles. Ta arvab, et vägivallaga saab edasised ülestõusud ära hoida ja nii ei tee ta sellise rahulolematuse vaigistamiseks midagi.
“Kollavestide” liikumine sai alguse jaburalt kõrgetest kütusemaksudest ja valitsuse karmist poliitikast autode ning teiste mootorsõidukitega liiklejate suhtes. Viidatud meetmed tähendavad näiteks, et suuremal osal Prantsusmaa maanteedel on piirkiiruseks kaheksakümmend kilomeetrit tunnis, teedele on paigutatud rohkem liikluskaameraid, märgatavalt on tõstetud trahve ja igaaastased tehnoülevaatused on tehtud kordades keerulisemaks. 
Hiljuti tõsteti taas kütusemakse ja need on Euroopa kõige kõrgemad, moodustades 70% tanklahinnast. Autode ja mootorsõidukite vastased meetmed annavad eriti tunda kehvemini hakkama saavate inimeste puhul. Kehvemal järjel elanikkonnagrupid on sallimatute uustulnukate poolt aetud välja eeslinnadest ja täna peavad nad elama ning tööle sõitma veelgi kaugemalt kui varem.
Macronil ei ole ühtegi mõtet, kuidas parandada Prantsusmaa kohutavat majanduslikku olukorda. Kui ta ametisse sai, moodustasid maksud, lõivud ja sotsiaalkoormised sisemajanduse kogutoodangust pea viiskümmend protsenti. Valitsuse kulutused moodustasid SKT-st 57%, mis on arenenud riikide seas kõige kõrgem näitaja. Riigivõla suhe SKT-sse oli pea 100%.
Maksud, sotsiaalkoormised, lõivud ja valitsuse kulud on jäänud samaks kui need olid enne Macroni. Võla suhe SKT-sse on jätkuvalt 100% ja see suureneb. Prantsusmaa majandus ei loo uusi töökohti. Vaesuse tase on äärmiselt kõrge: 14% elanikkonnast teenib vähem kui 855 eurot kuus.
Macron ei pööra tähelepanu ka riiki üha enam hõlmavale kultuurikatastroofile. Haridussüsteem on varemetes. Keskkooli lõpetab üha suurem hulk inimesi, kes ei saa isegi ühe lause kirjutamisega vigadeta hakkama, ning nende jaoks on kõik kirjutatu arusaamatu. 

Kristlus on kadumas. Suurem osa mittemoslemitest prantslastest ei pea ennast enam kristlasteks. Notre Dame’i katedraali räsinud tulekahju kuulutati ametlikult küll “õnnetuseks”, kuid see on ainult üks paljudest viimase aja jooksul Prantsusmaal hävinud kristlikest sakraalhoonetest. Kirikuid rüüstatakse iga nädal ja avalikus on selle suhtes äärmiselt ükskõikne. 2019. aasta esimese poolaastaga põletati maha 22 kirikut.
Macron ja Prantsuse valitsus ei tunne muret meeleavalduste, rahva rahulolematuse, kristluse kadumise, masendava majandusolukorra ja islamiseerumise pärast. Suurimaks probleemiks on nende jaoks saanud hoopis kliimamuutused. Kuigi Prantsusmaa CO2 heitmed moodustavad maailma omadest alla 1%, on inimtekkeliste kliimamuutustega võitlemine Macroni jaoks kõige tähtsam eesmärk.
Kuueteistaastane Rootsi tüdruk Greta Thunberg, kellest on mingil põhjusel saanud “kliimavõitluse” guru, kutsuti hiljuti Macroni toetavate saadikute poolt Prantsusmaa Rahvusassambleesse esinema. Teismeline pidas seal kõne, milles lubas, et peatselt tabab meie planeeti “pöördumatu häving”. Tema sõnul ei ole poliitilised juhid piisavalt “täiskasvanud” ja lapsed peavad neid õpetama. Tema kõne saatis Macroni toetavate rahvasaadikute tormiline aplaus.
Talle anti vastselt asutatud Vabaduse aumärk, mida antakse  inimestele, kes “võitlevad samade väärtuste eest, mida kandsid 1944. aastal Normandias maabunud Euroopa vabastajad”. Selle juures pole muidugi vaja tähelepanu pöörata tõsiasjale, et 1944. aastal Normandiasse saabunud sõduritest mitte ükski ei arvanud, et ta sõdib kliima eest. Sellised pisidetailid jäävad Macroni ja teda toetavate parlamendisaadikute jaoks arusaamatuks.

Macroni ja Prantsusmaa valitsust ei häiri ka kasvava antisemitismi ja vägivaldse islami mõjukuse
suurenemise hirmus Prantsusmaalt põgenevate juutide saatus.
Kabili Traored, kes 2017. aastal mõrvas Sarah Halimi, ise samal ajal Koraani suurasid korrates ning karjudes, et juudid on Sheitan (araabia keeles “Saatan”), mõrvas süüdi ei mõistetud. Traore oli enne mõrva ilmselt suitsetanud kanepit ja selle tõttu arvasid kohtunikud, et ta ei vastuta oma tegude eest. Traore saab peatselt vanglast vabaks, aga mis saab siis, kui ta jälle kanepit suitsetab?
Mõned nädalad peale Halimi mõrva rünnati ühe juudi perekonna kolme liiget, neid piinati ja hoiti oma kodus pantvangis. Viis kurjategijat kuulutasid, et “juutidel on raha” ja “juudid peavad maksma”. Mehed peeti kinni, kõik olid moslemid. Kohtunik, kes neile süüdistuse ette luges, kuulutas, et nende tegudel polnud antisemitismiga midagi pistmist.
25. juulil mängis Iisraeli jalgpalliklubi Maccabi Haifa Strasbourgi jalgpalliväljakul. Prantsusmaa valitsus piiras klubi toetajate arvu pealtvaatajate seas kuuesajaga ja rohkem ühtegi fänni staadionile rohkem ei lastud. Prantsusmaale olid kohale sõitnud tuhatkond klubi toetajat. Prantsusmaa valitsus keelas ära ka Iisraeli lippudega lehvitamise nii mängu ajal kui linna peal. 
Sellest hoolimata lubas Prantsusmaa siseministeerium “sõnavabaduse” ettekäändel pidada staadioni ees Iisraeli vastaseid meeleavaldusi, kus lehvitati Palestiina lippudega ja käidi ringi loosungitega “Surm Iisraelile”. 

Päev enne jalgpallimatši rünnati staadioni lähedases restoranis iisraellasi. “Iisraeli vastased demonstratsioonid kiideti sõnavabaduse ettekäändel heaks, kuid võimud keelasid Maccabi fännidel Iisraeli lippudega lehvitamise ja see on vastuvõetamatu,” kuulutas Iisraeli Prantsusmaa saadik Aliza Ben Nun.
Iisraelisse kolib ära üha rohkem prantsuse juute. Lahkudes peavad nad tooma ohvreid. Paljud kinnisvaraagendid ostavad kiiruga lahkuda soovivate juutide vara kokku märgatavalt alla selle turuhinna.
Macron jääb Prantsusmaa presidendiks 2022. aasta maikuuni. Tema 2016. aasta 6. aprillil loodud parteiga La République En Marche! (Vabariik edasi liikumas!) on ühinenud mõõdukad vasakpoolsed (näiteks Sotsialistlik partei) ja mõõdukad parempoolsed (Vabariiklased). Peale ühinemist kaotasid sotsid ja Vabariiklased valijate seas suurema osa oma toetusest. 2022. aastal on Macroni vastaseks taas populistliku Rahvusrinde juht Marine Le Pen.
Kuigi Macroni vihatakse ja ta on äärmiselt ebapopulaarne, läheb ta valimistele ilmselt samade loosungitega kui 2017 aastal. Loosungitega, mis kuulutavad, et on viimane lootusekiir võitluses “kaose” ja “fašismiga”. 
On päris suur võimalus, et ta valitakse taas presidendiks. Kõik, kes loevad Prantsusmaa Rahvusrinde programmi, saavad aru, et Le Pen ei ole fašist. Ning igaüks kes uurib täna Prantsusmaal valitsevat olukorda pisut lähemalt, küsib endalt: kas Prantsusmaa pole juba kaosesse langemas?
Prantsusmaa õnnetu seisukord ei erine kuigivõrd mitmete teiste Euroopa riikide olukorrast. Kuu aega tagasi üllitas Aafrika kardinal Robert Sarah raamatu “Le soir approche et déjà le jour baisse” (Saabub õhtu ja juba tuled hääbuvad): “Lääs ei tea enam, mis ta on, sest ta ei tea aga ka soovi teada, mis on tema üles ehitanud, mis on tema vundament, mis ta oli ja mis ta on. … Selline iseenda lämmatamine viib loomulikult allakäiguni, mis omakorda avab ukse uutele barbaarsetele tsivilisatsioonidele.”
Täpselt see on täna Prantsusmaal – ja Euroopas – sündimas.

Doktor Guy Millière on Pariisi Ülikooli professor ja ta on kirjutanud Prantsusmaast ning Euroopast 27 raamatut. Gatestone Institute’i portaalis ilmunud artikli tõlkis Karol Kallas. 

Allikas: https://objektiiv.ee/prantsusmaa-on-langemas-kaosesse/

Read more...

MATTI ILVES: Sloveenia rajab oma lõunapiiri äärde piirdeaia

Uute aruannete kohaselt ehitab Sloveenia uut piirdeaeda, kuna ebaseaduslik sisseränne Euroopa Schengeni tsooni on endiselt julgeolekujõudude probleem.

Aia ehitustööd on juba alanud Kolpa jõe ääres mis loodusliku tõkkena, mis eraldab Sloveeniat Balkani naabrist Horvaatiast.

„Eelmisel kuul sõlmis valitsus lepingu Serbia firmaga Legi-SGS Horvaatia piirile 40 kilomeetri (25 miili) tara püstitamiseks. Pärast selle lõigu valmimist on tara kogupikkuseks 219 kilomeetrit ja see katab peaaegu kolmandiku Sloveenia piirist Horvaatiaga, “vahendab Reuters.

Uus, 2,5 meetri kõrgune tara täiendab olemasolevaid tõkkeid, mis ehitati 2015. aastal rändekriisi ajal.

Sloveenia siseministeeriumi pressiesindaja Irena Likar ütles: "Tara püstitatakse ajutiselt piirkondadesse, kus on vaja vältida riigipiiri ebaseaduslikku ületamist ning tagada inimeste ja nende vara turvalisus."

Rändekriis pole kaugltki lõppenud ja vastutustundlikud riigid kindlutavad endiselt piire. 

Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/

Read more...

Fookuses: konservatiivne pööre eeldab riigimehelikku julgust aktiivselt edendada ühiskonna aluspõhimõtteid

Saates “Fookuses” arutlevad Varro Vooglaid ja Markus Järvi konservatiivse pöörde eelduste üle Eestis. Reageerimise ja liberaalide vigade säilitamise asemel tuleb konservatiividel asuda aktiivselt edendama rahva, riigi ja ühiskonna säilimise aluseks olevaid ideaale.      

Objektiivi “Fookuses” on seekord konservatiive pööre ning konservatiivsuse olemus.
“Konservatiivsus on mõtlemisviis, milles keskendutakse kõige selle hoidmisele, mida muuta ei või ja mis peab säilima – mis on aluseks nii mõtlemisele kui käitumisele ja mida tuleb hoida, selleks et üldse püsima jääda,” on intervjuus Objektiivile öelnud emeriitprofessor Ülo Vooglaid.
Lähtudes sellest ja teistest konservatiivsuse määratlustest üritame omalt poolt defineerida, mida konservatiivsus säilitab ja mida ta muuta soovib. Juttu tuleb ka konservatiivse poliitilise liikumise ajaloost.
Millistel eeldustel on aga Eestis võimalik teostada konservatiivset pööret, mis ei tegeleks pelgalt reaktsiooniga revolutsiooniliste liikumiste pealetungile, vaid oleks ise aktiivseks jõuks kultuuriliste ja ühiskondlike protsesside suunamisel?
Vaadake lisa saatest.
Saate audioversiooni saab kuulata Objektiivi podcastide lehel.

Allikas: https://objektiiv.ee/fookuses-konservatiivne-poore-eeldab-riigimehelikku-julgust-aktiivselt-edendada-uhiskonna-aluspohimotteid/

Read more...

Juri Toomepuu: $32 miljoni Veb Panga afäär...

$32 miljoni Veb Panga afäär, $10 Eesti Panga afäär --.
Siim (Simeon) Kallas (Goldberg) ei mäleta, ei mäleta, ei mäleta midagi.

Tulu riiulfirmast ja tankistist,
Ära pelga nõuda pistist!
Kui pangast kaobki rahva raha,
Ons rikas pankur olla paha?
Sest peta! Nii sa varsti pukis,
Seal mõnule kui siga rukkis!
Võimumees olla on uhke ja hää,
Uusrikas ole ja suliks ka jää!

Allikas: Facebook

Read more...

Afgaani varjupaigataotleja tappis Prantsusmaal bussipeatuses 19-aastase noormehe ja vigastas veel 9 inimest

Afgaani varjupaigataotleja tappis laupäeval Prantsusmaal Lyonis bussipeatuses 19-aastase muusikafestivalile teel olnud noormehe ja vigastas veel 9 inimest, enne kui ründaja kinni võeti.

Mees tungis inimestele kallale metroojaama juures Villeurbane bussipeatuses. Kolme inimese vigastused on rasked, vahendab Daily Mail.

Ründaja nimi on Sultan Marmed Niazi ja ta on 33-aastane. Tema kinnivõtmisel osalesid bussi konduktorid, kes tal noa ära võtsid.

Allikas: https://eestinen.fi/2019/08/afgaani-varjupaigataotleja-tappis-prantsusmaal-bussipeatuses-19-aastase-noormehe-ja-vigastas-veel-9-inimest/ 

Read more...

Kas eestlased on tõesti nii võõralembelised, nagu Emori uuring näitab ja mille üle Postimees hõiskab?

Tallinn ehitab, platsidel töötavad võõrtöölised ja paljud korterite uusasukadki tulevad ilmselt väljaspoolt Eestit. – see on majanduse elavnemise taust. Pilt on illustratiivne.

Uuring välismaise tööjõu sisseveo kohta on pannud liberaalid hõiskama – nad leiavad, et inimeste arvamusele tuginedes saab nüüd väravad valla lüüa.

Postimees teatab oma juhtkirjas, et tööjõud on teretulnud ja majanduslugu väidab, et Eesti inimesed ei nägevat välismaises renditööjõus probleemi.

Kantar Emori uuringu järgi toetab 56% Eesti elanikkonnast, et lühiajalise tööjõu kasutamine on vajalik, ja 37% kahtleb selles.

Kogu uuringu käsitlus on veidi nihkes. Küsimus kõlas ju: “Kas Teie meelest vajab Eesti Ukrainast, Moldovast ja muudest ELi-välistest riikidest pärit lühiajalist tööjõudu?” Juba sõna “lühiajalist” paneb inimesed ütlema, et muidugi on neid vaja, sest paljud töökohad on täitmata ja kohalikud neid töid teha ei taha. Seejuures lähtuvad heakskiitjad ilmselt sellest, et süsteem töötab nagu õlitatult, seadusi ei rikuta ja pärast lepinguaega need võõrtöötajad lahkuvad.

Kui aga viidaks jutt migratsiooniga kaasnevate väärnähtuste peale, mida küsitlus ei hõlma, siis muutuks kindlasti ka toon ja tulemus – odavtööjõu import toob kaasa venekeelse töökeskkonna laienemise, paljud ukrainlased soovivadki alaliselt siia jääda, muutes demograafilist situatsiooni, kasvab julgeolekuline oht ehk võimalus venelaste ja ukrainlaste konfliktiks, millele vihjas ka kapo, Eesti tööandjad võtavad tööle ka illegaale – siis muutuks ilmselt paljude positiivne hinnang kõhklevaks.
Kogu küsitluse taust on puhtalt majanduslik, kus pole arvestatud poliitilist ja sotsiaalset tausta. See on ka tööandjate argumentatsioonis peamine – rõhutakse tööjõu puudusele ja majandusraskustele, jättes täiesti kõrvale võõrtööjõu mõju rahvusriigile.
EKRE ja erakonna ministrid on algusest peale rõhunud just sellele, et massimigratsioon lammutab rahvusriiki ning kinni keerata tuleb kõik need migratsioonikanalid, mis soodustavad ülearust ja põhjendamatut tööjõu sissevedu. Välismaise renditööjõu palkamise seadus ongi üks sellistest, mis peaks peatama vohava sisserände.

Oluline moment on ka see, et välistööjõu sisseveo vastu on valdavalt mitte-eestlased. Üks põhjus on kindlasti selles, et ukrainlased ja teised tulijad lähevad Tallinna ja Põhja-Eesti piirkonda ning tekitavad pingeid just tööturu sellistes osades, kus töötavad peamiselt Eesti venekeelsed inimesed.
Eestlaste kõrge toetuse kohta ukrainlaste kaasamisele saavad kaasa rääkida ka Uued Uudised – nimelt on paljud meile kirjutanud toetajad väitnud, et peaksime vähem vastu olema ukrainlastele, kes on Vene-vastased ning samas on kristlased ja nõukoguliku ajaloo järgi meile lähedasemad. “Pigem tulgu ukrainlased kui neegrid ja moslemid,” väidavad paljud rahvusmeelsed inimesed, kes näevad, kuidas Tallinna tänavad täituvad neegrite ja araablastega.

Eestlaste puhul võiks ära märkida ka selle, et meil on endiselt suur hirm vaesuse ees ja mistahes majanduse elavdamise plaanid, milline taust neil ka poleks, leiavad kiiret toetust. Nii ei taheta näha, et Tallinn-Helsingi tunneli tähendab Hiina rahasid ja mõju; et Rail Baltic on liiga kallis ja tasuvuselt kahtlane ning lõhub kliimavõitluste aegu meie loodust; et võõrtööjõud võib küll jõukust lisada, kuid nende massiline saabumine vähendab üldist turvalisust ja nii edasi.
Eestis tehtavate uuringute nõrk külg ongi see, et tulemust kiputakse absoluutseks pidama, nüansid jäävad varju.

Allikas: https://uueduudised.ee/majandus/kas-eestlased-on-toesti-nii-vooralembelised-nagu-emori-uuring-naitab-ja-mille-ule-postimees-hoiskab/

Read more...

„Rahvusliku Teataja“ toimetajale tehti tapmisähvardus

Väljavõte ajalehest Rahvuslik Teataja

1. augusti varahommikul ärkas siinkirjutaja tulistamise peale oma maja lähedal. Laske oli vähemalt kolm. Kell oli mõned minutid kuus läbi.

Peale lõunat tuli telefonikõne täpselt kell 16.00. Hääl kordas telefonis küsimust: Kas auk on valmis? Küsimuse peale, kes ta on ja kellega ta räägib, kõne katkes, kuid varsti helises telefon uuesti. Nüüd küsis helistaja, kas see on Jaani number ja jaatava vastuse saades hakkas jälle kordama, kas auk on valmis. Püüdsin uurida, kes ta on selline?
Vastuseks sain kuulda, et Margus Kivikas. Minu küsimuse peale: „Mis meid seob või kuidas ta mind tunneb?“ „Oleme koos naisi katsunud,“ sain vastuseks. „Tule Vigala poe juurde räägime!“ Sain aru, et ta oli mulle täiesti tundmatu isik. Õhtul helistasin kohalikule jahimehele ja uurisin, miks ta meie maja juures paugutas ja millist jahti praegusel ajal aastast peetakse. (Jaht olevat elumajadest alla 300 meetri kaugusel keelatud.) Ta oli väga üllatunud ja väitis, et pole seda teinud ja lubas uurida, kas keegi võis seda teha nende jahiseltsist. Vastust pole senini. Siinkirjutajat on juba kord varem tulistatud. Pauku saatis klirisev heli, millist ma polnud varem kuulnud. See oli ilmselt valang, mis mööda lendas. Niimoodi näeb välja hirmutamine.

Politseid ma tülitama ei hakanud, sest on kahtlus, et politsei või Kaitsepolitsei võisid ise ähvarduse taga olla kasutades ära mõnda politseile „vahele jäänud“ õnnetut.
Meie meedias on mõnikord teemaks ajakirjanike tapmised ja tagakiusamine Venemaal ja Ukrainas. Tuleb välja, et Eesti pole nendest karvavõrragi tsiviliseeritum. Meie leht ilmub 9ndat aastat. Senini keeldutakse lehte vabamüüki võtmast. See on terve rea seaduste rikkumine, kuid ei huvita kedagi.
Lehetoimetaja ähvardamine on nagu kohtuniku või politseiülema ähvardamine. Kõik nad peavad (või peaksid vähemalt) paha- ja kuritegude vastu võitlema.
Prokuratuur võib siinkirjutatu põhjal kriminaalasja algatada kui soovib, kui ta sai kord EKRE ministri vastu ajalehe loo põhjal menetluse algatud.

Ühe jalaga taguotsa saanud prominendi juhtumist tuleb aga välja, et ühed võivad kuritegusid teha – teised mitte.
Tuline õigus on nähtavasti endisel kommunismivangil Mart Niklusel, et Eesti oleks tulnud desovetiseerida ja kogu „nõukogude kaader“ ametitest lahti teha. Muidu nad jäävadki ENSV-d taastootma või Venemaad, Eesti Vabariigi asemel. Võib-olla pole veel hilja?
JAAN HATTO, „Rahvusliku Teataja“ toimetaja

Allikas: Rahvuslik Teataja

Allikas: http://rahvuslane.ee/rahvusliku-teataja-toimetajale-tehti-tapmisahvardus/

Read more...