KOLMERAUDNE
Saate esimeses teemas presidendi institutsioonist on Mihkel Raua vestluskaaslasteks Martin Helme (EKRE juhatuse liige) ja kirjanik Kaur Kender.
Link: http://www.tv3play.ee/play/311438/?autostart=true Read more...
laupäev, 25. mai 2013
Saate esimeses teemas presidendi institutsioonist on Mihkel Raua vestluskaaslasteks Martin Helme (EKRE juhatuse liige) ja kirjanik Kaur Kender.
Link: http://www.tv3play.ee/play/311438/?autostart=true Read more...
reede, 24. mai 2013
MATTI ILVES: IRAANI SÕDA JÄÄB ÄRA?
ÜRO Julgeolekunõukogu on viimase 5. aasta jooksul korduvalt võtnud vastu Iraani suhtes rahvusvahelisi sanktsioone lääneriikide eestvedamisel, kes süüdistavad riiki oletatavas tuumarelva väljatöötamises: finantssanktsioone, relvamüügiembargo, küll Iraani suunduvate laevade inspekteerimist ja kuni naftaembargo kehtestamiseni välja. Nüüd teame, et need piirangud on täielikult läbi kukkunud.
Nimelt on Iraan leidnud endale tugeva liitlase, keda isegi Lääs pelgab - see on Hiina. Iraan varustab nüüd Hiina majandust suures osas odava naftaga. Ka ülejäänud majandussuhted on kujunenud tihedateks.Vähe veel sellsest, Hiina on kujunenud lausa Iraani kaitsjaks lääneriikide vastu.
Minuni jõudnud teadetel on Hiina andnud mõista, et ei salli Iraani ründamist ja kaitseb seda riiki kõikide vahenditega, ning ei karda selleks ka tuumarelva kasutusele võtmist!
Vaat, selline on siis olukord. Nüüd võib kindel olla, et Iisrael ja USA koos liitlastega ei julge ette võtta suurt Iraagi sarnast sõda koos maa okupeerimisega ja Iraani naftavarude allutamisega enda kontrollile.
Ainus, millega võib-olla riskitakse on mõned pommirünnakud Iraani tuumaobjektide vastu. Need aga ei saa olla eriti edukad, sest enamus tuumarajatisi seal on hajutatud suurele territooriumile ja on maaalused.
Iraani sõjaline tehnoloogia, videod:
Read more...
Ka roheliste erakond otsustas astuda ühte paati rahvuslike huvide kaitsjatega.
On
nüüd ka roheliste erakond astunud sinna poole barrikaade, kus asuvad
konservatiivid, VIK ja paljud teised tuntud ning tunnustatud poliitikud
ja arvamusliidrid. Sellel poolel asub mitteametlikel andmetel ka enam
kui 70% meie kodanikest. See on nende eestimaalaste seltskond, kes
seisavad taandumatult rahvusliku eneseväärikuse ning riiklike huvide
kaitsel.Teisele poole barrikaade jäävad loomulikud vastased nagu keskerakondlased ja eelnimetatust välja kasvanud sotsid ning kuhu vene-eesti piiriafääri abil on ennast paljastavalt asetanud ka Keskerakonna euroliidu sõsarpartei - Reformierakond.
Kõige uskumatum malend sellel mustade malendite figuuride seas on siiski varasemalt isamaaliste aadete eest võidelnud kuid nüüd rahvuslikud ja rahvus-riiklikud huvid lõplikult reetnud kunagiste isamaalaste ja populisminoorsoo elik respublikaanide ühendus IRL.
Aga rohelised on täna rääkinud.
Erakond Eestimaa Rohelised (EER) on arvamusel, et piirileping Venemaaga tuleb allkirjastada alles siis, kui Eestile olulised piiriga seotud küsimused on õiglaselt ja heanaaberlikult lahendatud, vahendas Delfi.
See seisukoht on väga lähedane teiste rahvuslike ja konservatiivsete poliitiliste ringkondade vaadetega.
Eriti oluliseks peab erakond õiglast ressursijagamist nii Narva jõe hüdroenergia kui merealade osas, teatas erakonna esimees Aleksander Laane.
„Eesti suurim potentsiaalne hüdrovõimsus asub Narva jõel, mida me praegu kasutada ega kontrollida ei saa,“ märkis Laane. „Enamgi veel – õnnetus või väikegi mäng veehoidla lüüsidega, mille tööd kontrollib praegu ainult Venemaa, võib nii tahtlikult kui tahtmatult uppi paisata kogu meie põlevkivil põhineva energiatootmise. Piisab väikesest veetaseme langusest ja kivipõletamisel põhinevad jaamad seiskuvad jahutusvee puuduse tõttu. See näitab veelkord meie valitsuse valitud energiapoliitika vildakust,“ selgitas Laane.
Üldine rahvusvaheline tava on, et riigid jagavad piirijõgedel olevaid hüdrovõimsusi lähtuvalt veehaarde proportsioonidest. Narva veehoidla veest pärineb 1/3 Eesti jõgede valgalalt, mistõttu peaks vähemalt 1/3 Narva jõe hüdrovõimsustest kuuluma Eestile. Ivangorodi hüdrojaama võimsus on umbes 150 MW, millest Eesti osa võiks olla vähemalt 50 MW, Venemaa suuremeelsus lubaks aga kindlasti kokku leppida ka võrdse jagamise. Kontroll jaama töö ja veeressursi üle peab olema heanaaberlikult kahepoolne, arvavad rohelised.
„Küsimusi tekitab ka väidetav 1000 ruutkilomeetri merealade ja sealsete kalavarude kergekäeline loovutamine,“ tõdes Aleksander Laane.
Rohelised leiavad, et enne kui kõik pole kokku lepitud, pole midagi kokku lepitud. Eesti huve mittearvestav ja kiirustav piirileppeprotsess tekitab kahtlusi, et on olemas veel mingid varjatud huvid ja kokkulepped.
"Ja kui heas tahtes kokku leppida ei õnnestu, tuleb piirilepingu temaatika sedasorti pildil hoidmist hinnata kui Eesti-sisese tüli tekitamise katset," lõpetas Laane.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
Read more...
Helme: piirilepingu edust ei saa rääkida
(Foto: ERR)
Konservatiivse Rahvaerakonna juhi Mart Helme hinnangul ei saa nimetada praegu saavutatud piirilepingut edukaks, sest Eesti on sellega kõik ära andnud, kuid midagi vastu küsinud ei ole.
"Mis puutub edusse, siis ma ei saa hästi aru, mis edust me räägime. Me oleme kõik ära andnud, me pole midagi vastu küsinud, ei kultuurivarasid, isegi mitte presidendi ametiraha, ei kompensatsioone nende varade eest nagu olen juba korduvalt öelnud. Me pole midagi vastu saanud, vastupidi. Milles seisneb siis lepingus see, et Venemaa võtab maha hirmud meie õigusliku järjepidevuse suhtes," arutles Helme ETV saates "Foorum".
Ta selgitas, et Venemaa ei öelnud 1991. aastal, et ta loobub oma pretensioonidest Eesti alale ja Eesti riigile ning seda ei ütle ka praegune leping. "See leping ütleb lihtsalt, et reguleeritakse ainult piiriküsimust. Aga siin ei ole mingeid Vene-poolseid lubadusi. Vastupidi, ma võiks öelda, et see on Vene diplomaatia suur saavutus, et leping ütleb ka, et pooltel ei ole territoriaalseid pretensioone," rääkis Helme.
"See on viga, mida me tegime juba 1994.-1995. aastal, kui ütlesime, et meil ei ole territoriaalseid pretensioone. Öeldes sellega, et kõik on korras, samal ajal kui teisel poolel on olnud kogu aeg meie õiguslikule territooriumile territoriaalsed pretensioonid. Selle me oleme täiesti kahe silma vahele jätnud, et teisel poolel on meile territoriaalsed pretensioonid. Me mängime mängu täpselt teise poole reeglite järele ja ütleme, et oleme saavutanud tohutut edu. Ma ei näe edu," lisas ta.
Kui välisminister Urmas Paet leiab, et koos piirilepinguga ei saa siduda muid Eesti-Vene suhteid reguleerivaid küsimusi, siis Helme hinnangul on võimalik luua paralleelseid konsultatsioonimehhanisme. "On võimalik paralleelselt mitmete kanalite kaudu tõstatada küsimusi, öelda omapoolselt, et me ei lähe küsimusega edasi enne, kui me ka muud küsimused saame lauale. Aga me seda ei ole teinud."
Helme selgitas, et Norra elas aastakümneid omamata piiri Venemaaga, samamoodi elab Jaapan ning jätkab oma jonni ajamist. "Midagi ei juhtu Eestiga, kui meil ei ole seda piiri ja kui jätkame ka omapoolsete nõudmiste esitamist, omapoolsete tingimuste lauale panemist, olgu kas või diplomaatiliste kanalite kaudu, mitte avalikult. Kas te tõesti usute, et kui meil on õiguslikult fikseeritud piir, siis Venemaa ei leia ettekäänet, kui tekib niisugune rahvusvaheline situatsioon, kus ta võib piiri rikkuda, meile kallale tungida. Tuleb ajada proaktiivset diplomaatiat ajada, mitte reaktiivset," rääkis ta.
Helme sõnul teeb Eesti kogu aeg väga suure ja klassikalise vea. "Me kogu aeg näitame Venemaale väga selgelt välja, mida tahame, kust meil king pigistab, selle asemel, et teha nägu, et see ei huvita meid. Piiriga on samasugune lugu - ütleme, et meid ei huvita, te olete meie maad annekteerinud, meid ei huvita, aga me ei sõlmi teiega ka lepingut," selgitas Helme.
Ta lisas, et Eesti võiks olla kannatlik. "Me ju igatseme ja ootame, et Venemaale tuleks demokraatlik valitsus. Ma arvan, et demokraatliku valitsusega, kes oma naabreid respekteerib, saaksime võib-olla parema leppe."
Eesmaa: Venemaa jääb kauaks keeruliseks partneriks
Keskerakonna liige Enn Eesmaa tõdes saates, et Venemaa on ja jääb väga kauaks ajaks keeruliseks partneriks kõikidele naabritele.
"Minu kogemus riigikogu väliskomisjonist läbirääkimistelt oma Vene kolleegidega näitab, et nendega on väga keeruline läbi rääkida ja sellega peab alati arvestama. Jääda lootma ja uskuda, et on võimalik ühe korraga mingit üht teemat ajades paika panna ka kolm-neli muud teemat, on tõepoolest Venemaaga väga raske," rääkis Eesmaa.
Ta lisas, et Venemaa on riik, kelle võimsus ja ka paljude seisukohtade meile mitte kõige arusaadavam lähenemine on fakt. Merili Nael
Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06279794 Read more...
neljapäev, 23. mai 2013
Einar Laigna räägib Nõmme Raadios
Kes vastutab Iraagi hävitatud kultuuripärandi eest?
Üks
alahinnatumaid ohvreid USA algatatud ja 10 aastat kestnud Iraagi sõjas
oli rikkaliku kultuuripärandi hävitamine. Tuhanded muistised varastati
või läksid kaduma, kuid väidetavalt on USA käes palju arhiividest ja
pankadest varastatud ajaloolise väärtusega dokumente, mida nad enam
tagastada ei taha. Sellest kõigest rääkis Iraagi arheoloog ja arhitekt
Ihsan Fathi RT-le. Toome teieni väljavõtteid Fathi mõtetest.Iraagi alad on üks tsivilisatsiooni hälle. Meil on ehitisi, mis on üle 10 000 aasta vanad. Ja kõik arvavad, et Iraak on oma kultuuripärandi säilitamise eest vastutav. Kuid kahjuks on meil pikk välisvallutuste ajalugu, mis algas juba aastal 1258 mongolite sissetungiga ja on pidevalt jätkunud siiani.
1991. aasta okupatsiooni ajal rööviti mitmeid muuseume ja USA sõjavägi lasi sellel lihtsalt juhtuda. Veel rohkem kahju tehti 2003. aastal, kui Iraak taas okupeeriti. Enne sissetungi olid mitmed rahvusvahelised organisatsioonid informeerinud USA-d ja ka eraldi president Bushi, et Iraagi kultuuriaarded on suures ohus ja nende kaitsmisele ja säilitamisele tuleks pöörata spetsiaalset tähelepanu.
Inimestel, kes pidid vastuutama Iraagi muuseumide eest, polnud muististest ülevaadet ega katalooge. See käis ka rahvusmuuseumi kohta, mida peeti üheks maailma suurimaks ja tähtsamaks muuseumiks. Vajalikud inventuurid olid tegemata ja nii pole kellelgi aimu, kui suur on täpselt kaduma läinud aarete arv. Mõned eksperdid arvavad, et on umbes 35 000 väiksemat ja suuremat eset, mis rahvusmuuseumist kaduma läks. Vaid väike osa neist on muuseumisse tagasi jõudnud, seda suuresti tänu naaberriikidele.
Juttu on ka suurest kullavarudest ja kullast valmistatud esemetest, mida ilmselt hoiti eelmise presidendi paleedes ja mis on nüüd kadunud. Võimudel pole ka sel puhul aimu, kui palju kulda kaduma läks. Lisaks on kadunud ka miljardite kaupa raha, mis väidetavalt kanti kõik USA-sse, kuid selle kohta pole ühtegi dokumenti.
Küsimus pole isegi mitte ainult rahas – riigist on välja viidud tonnide kaupa Iraagi ajaloole tähtsaid dokumente, mis nüüd asuvad kuskil USA arhiivides. Valitsus on üritanud neid tagasi saada, kuid ameeriklased proovivad omakorda nende ürikutega kaubelda ja vaid pooled neist tagasi anda. Ametlik selgitus on, et nad proovivad säilikuid parandada, kuid pole teada, kas see on tõsi.
Välisministeeriumis ja luureteenistuses säilitatud dokumendid viidi samuti USA-sse ja võidi müüa ühele ülikoolile. Varastatud paberite hulgas on ka neid, mis kuulusid Iraagi juudikogukonnale. Need sajandeid vanad dokumendid on nüüd samuti USA-s. Rahvusvaheliste regulatsioonide järgi ei tohiks selliseid asju juhtuda.
Loomulikult pole praegu Iraagis häid tingimusi, mis tagaksid muististe säilimise, kuid süüdi on suures osas ikkagi okupandid, kellel on tegelikult kohustus kultuuriväärtusi säilitada. Mõned Bushi kultuuriala nõunikud lahkusid selle pärast ka töölt. Sõjavägi kaitses pigem stateegiliselt olulisi objekte.
Ka ameeriklased ise saavad aru, et nad on süüdi näiteks mitemete arheoloogiliste muististe hävimises. See käib eriti Baabüloni alade kohta, mis anti Poola vägede käsutusse. Alal elas mitutuhat sõdurit, kes kasutasid raskeid tanke ja helikoptereid ning ehitasid üles vajaliku infrastruktuuri. Selle käigus said aga kultuurimälestised pöördumatuid kahjustusi. Hiljem pakkus USA nende kahjude eest naeruväärset summat – 20 miljonit dollarit, et mälestised taastada.
Mitmel juhul lasid ameeriklased meie muuseumeid rüüstata. Rahvusmuuseumis oli täielik kaos kolm päeva, millele sõdurid kordagi vahele ei astunud. Oleks aeg, et ameeriklased võtaksid lõpuks selle eest ka vastutuse.
Allikas: RT
Lisalugemist: Aljazeera
Toimetas Maarja Alja
Allikas: http://www.telegram.ee/ Read more...
kolmapäev, 22. mai 2013
Vaba Mõtte Klubi 14.05.2013
|
Tänases Vaba Mõtte Klubis on külaliseks majandusteadlane Andres
Arrak. Kas Eesti on asunud majanduslanguse teele, kui palju võiks
kulutada presidendiproua ja millal jõuame Euroopa föderatsiooni on
küsimused, mille üle saates diskuteeritakse.
|
| Vaba Mõtte Klubi 1. osa |
|
|
|
| Vaba Mõtte Klubi 2. osa |
Eesti tegi õigesti, et tõlk Omarile asüüli ei pakkunud
Tõlk Omar on täikasvanud mees, kes teadis mis
töölepingule ta alla kirjutab ja mis tööd ta teeb. Selle töö eest sai ta
ka tavalisest afgaanist mitmeid kordi suuremat palka. Elu oli ilus. Aga
nägu ütleb laulusalmgi, et "kord iga pidu saab otsa, pillimehel otsa
lõppeb ramm..", nii on ka Omaril "pidu" läbi ja aeg vaadata, mis tööd ta
siis hea raha eest tegi ning mis on selle hind. Eks mees teab, mis mees
tegi. Tegu pole ju lapsega, vaid täiskasvanud mehega. Vaadates Eesti
kommentaariumeid, siis jääb küll mulje, et meie inimesed ei anna üldse
aru, millega tegu. Tegu oleks nagu mingi vääramatu õnnetuse läbi
kannatada saanud lapsega, keda peaks aitama. Aga sellest on asi ikka
väga kaugel!
Me teame ajaloost, et Nõukogude Liidu sõjavägi purustas 10-aastase sõjaga Afagnistanis igasuguse riikliku- ja infrastruktuuri. Tulemuseks oli see, et erinevad hõimud ja jõugud hakkasid teineteisega võimu nimel võitlema, ja rahva tahe ei huvitanud neist eriti kedagi, kõige rohkem ehk Põhja-Allians eesotsas Ahmad Shah Massoudiga. Võitis aga Taleban, kes sai tugevat toetust välismaalt (eriti Pakistanist ja Saudi Araabiast). Edasist teame väga hästi. Taliban kehtestas äärmusliku islami, kinod ja muusika keelati, naised sunniti kotiriidesse ja neil keelati koolis käimine, tavakoolid kadusid, ihunuhtlus ja surmanuhtlus määrati kiiresti, kes taliibide arvates islamit kuidagi solvasid jne. Hakati toetama ka rahvusvahelist terrorismi (mis kahjuks ei olegi USA väljamõeldis siin ideaalmaailmas, kus kõik inimesed on nii ilusad ja head. Paraku ei ole!). Viimaks ähvardati teisi riike ja toetati nendevastaseid terroriakte. Maailma üldsusele see ei meeldinud ja Nato tuli oma vägedega aitama neid Afganistani üksusi, kes sõdisid taliibide vastu. Piltlikult oli tegu sarnase skeemiga, nagu oli meie oma Eesti Vabadussõja ajal, mil inglased (ja ka teised) tulid appi Eesti vägedele, et sõdida üle poole Eesti vallutanud Eesti Töörahva Kommuuni vägede vastu (mis sai ka välismaalt abi). Kas me võime nüüd neid inglasi okupantideks nimetada? Arvan et mitte, pigem täname neid. Laias-laastus toimus see ka Afganistanis, kui Nato läks taliibide vastastele appi. Kordan, et rahvas ei ole kunagi Talibani võimule valinud, rahvale ei meeldi äärmusislam.
Omar oli taliibide vastane juba varem, muidu ta poleks Natoga kööstööle asunud. Lepingu kõigi tõlkidega tegi Suurbritannija. Võitlus käib ju selle nimel, et Afganistanis pääseks ükskord võimule mingigi rahva tahe, et koolid ja normaalne elu taastataks. Omar peaks selle eest seisma ja seda saab ta kõige paremini oma kodus teha. See et ta oli tõlk, on kena, kuid nüüd vajab tema kodumaa teda kusagil mujal. Temasuguseid on palju. Enamus Afganistanist on siiski tänaseks juba vaba ja Afganistanis on piirkondi, kus taliibide mõju praktiliselt polegi. Nüüd on otsustav seis ja Afganistan vajab igat oma pega ja tütart.
Kuid kui Omar on otsustanud, et ta ei soovi enam oma kodumaal elada, siis kindlasti on ta oma heast tõlgi palgast piisavalt kõrvale pannud, et emigreeruda mõnda muusse riiki. Näiteks võiks ta kolida Indiasse, kus miljardilisse rahvamassi on väga kerge ära kaduda. Sobivaid ja talle koduseid islamimaid on teisigi. Edu talle! Siia võõra kultuuri sisse Euroopasse ei ole tal sugugi hea ja kodune tulla. Liiga kauge ja külm kant.
Palju räägitakse täna paralleelides, et eestlased põgenesid ka 1944 vabasse maailma ja neile anti asüüli, miks Eesti ei ole täna sama vastutulelik teiste suhtes. Aga need on võrreldamatud olukorrad. Eestlased põgenesid tollase maailma suurima totalitaarse riigi ja selle hiiglasliku terroriaparaadi eest. Ja nad põgenesid oma rassi ja oma kultuuriruumi sekka. Nad ei läinud Aafrikasse, Aasiasse või mujal teise kultuuriruumi ja rassi sekka. Enamus neist läks immigrantide riikidesse nagu USA, Kanada, Austraalia.
Tänapäeval tikuvad aga millegipärast just neegrid, asiaadid ja moslemid kõik Euroopasse ja valge rassi sekka. Pole siis imestada, et valge rass hakkab iseenda ja oma kultuuri eksistentsi pärast muretsema. Immigratsioon peaks olema ikka taktitundeline ja arvestama inimese rassi ja kultuuriliste erinevustega. Nii on ka Omaril kõige sobivam emigreeruda mõnda teise islamiriiki.
Eestis on aga niigi üle 30% muulasi (mitteeestlasi), kellede arv hakkab peagi kasvama, kui EL võtab vastu seaduse, et kõik EL-i saabuvad immigrandid tuleb jaotada võrdselt kõigi liikmesriikide vahel. Mis siis saab? Tallinnas juba on eestlasi ja mitteeestlasi pooleks ja me teame, et seal valitseb sisuliselt muulaste partei. Kui muulaste arv Eestis aina kasvab ja kui me ise seda kasvatame (ka kõiki maailma õnnetuid siia varjule tuues), siis on paratamatus see, et Tallinna mudel laieneb kogu Eestile. Muulased hääletavad muulasi toetava erakonna poolt, aga eestlaste hääled killustuvad ülejäänud paljude erakondade vahel. Kogu Eestit hakkab valitsema muulaste partei ja siis pole eestlastel enam midagi head oodata. Siis polegi enam eestlastel kohta, kus oma kultuuri, keelt ja riiki edendada. Siis oleme vähemus omaenda maal ja seadusi (mis on täitmiseks) teevad muulased ja nende hääli püüdvad eestlased. Kas me seda tahamegi?
Me teame ajaloost, et Nõukogude Liidu sõjavägi purustas 10-aastase sõjaga Afagnistanis igasuguse riikliku- ja infrastruktuuri. Tulemuseks oli see, et erinevad hõimud ja jõugud hakkasid teineteisega võimu nimel võitlema, ja rahva tahe ei huvitanud neist eriti kedagi, kõige rohkem ehk Põhja-Allians eesotsas Ahmad Shah Massoudiga. Võitis aga Taleban, kes sai tugevat toetust välismaalt (eriti Pakistanist ja Saudi Araabiast). Edasist teame väga hästi. Taliban kehtestas äärmusliku islami, kinod ja muusika keelati, naised sunniti kotiriidesse ja neil keelati koolis käimine, tavakoolid kadusid, ihunuhtlus ja surmanuhtlus määrati kiiresti, kes taliibide arvates islamit kuidagi solvasid jne. Hakati toetama ka rahvusvahelist terrorismi (mis kahjuks ei olegi USA väljamõeldis siin ideaalmaailmas, kus kõik inimesed on nii ilusad ja head. Paraku ei ole!). Viimaks ähvardati teisi riike ja toetati nendevastaseid terroriakte. Maailma üldsusele see ei meeldinud ja Nato tuli oma vägedega aitama neid Afganistani üksusi, kes sõdisid taliibide vastu. Piltlikult oli tegu sarnase skeemiga, nagu oli meie oma Eesti Vabadussõja ajal, mil inglased (ja ka teised) tulid appi Eesti vägedele, et sõdida üle poole Eesti vallutanud Eesti Töörahva Kommuuni vägede vastu (mis sai ka välismaalt abi). Kas me võime nüüd neid inglasi okupantideks nimetada? Arvan et mitte, pigem täname neid. Laias-laastus toimus see ka Afganistanis, kui Nato läks taliibide vastastele appi. Kordan, et rahvas ei ole kunagi Talibani võimule valinud, rahvale ei meeldi äärmusislam.
Omar oli taliibide vastane juba varem, muidu ta poleks Natoga kööstööle asunud. Lepingu kõigi tõlkidega tegi Suurbritannija. Võitlus käib ju selle nimel, et Afganistanis pääseks ükskord võimule mingigi rahva tahe, et koolid ja normaalne elu taastataks. Omar peaks selle eest seisma ja seda saab ta kõige paremini oma kodus teha. See et ta oli tõlk, on kena, kuid nüüd vajab tema kodumaa teda kusagil mujal. Temasuguseid on palju. Enamus Afganistanist on siiski tänaseks juba vaba ja Afganistanis on piirkondi, kus taliibide mõju praktiliselt polegi. Nüüd on otsustav seis ja Afganistan vajab igat oma pega ja tütart.
Kuid kui Omar on otsustanud, et ta ei soovi enam oma kodumaal elada, siis kindlasti on ta oma heast tõlgi palgast piisavalt kõrvale pannud, et emigreeruda mõnda muusse riiki. Näiteks võiks ta kolida Indiasse, kus miljardilisse rahvamassi on väga kerge ära kaduda. Sobivaid ja talle koduseid islamimaid on teisigi. Edu talle! Siia võõra kultuuri sisse Euroopasse ei ole tal sugugi hea ja kodune tulla. Liiga kauge ja külm kant.
Palju räägitakse täna paralleelides, et eestlased põgenesid ka 1944 vabasse maailma ja neile anti asüüli, miks Eesti ei ole täna sama vastutulelik teiste suhtes. Aga need on võrreldamatud olukorrad. Eestlased põgenesid tollase maailma suurima totalitaarse riigi ja selle hiiglasliku terroriaparaadi eest. Ja nad põgenesid oma rassi ja oma kultuuriruumi sekka. Nad ei läinud Aafrikasse, Aasiasse või mujal teise kultuuriruumi ja rassi sekka. Enamus neist läks immigrantide riikidesse nagu USA, Kanada, Austraalia.
Tänapäeval tikuvad aga millegipärast just neegrid, asiaadid ja moslemid kõik Euroopasse ja valge rassi sekka. Pole siis imestada, et valge rass hakkab iseenda ja oma kultuuri eksistentsi pärast muretsema. Immigratsioon peaks olema ikka taktitundeline ja arvestama inimese rassi ja kultuuriliste erinevustega. Nii on ka Omaril kõige sobivam emigreeruda mõnda teise islamiriiki.
Eestis on aga niigi üle 30% muulasi (mitteeestlasi), kellede arv hakkab peagi kasvama, kui EL võtab vastu seaduse, et kõik EL-i saabuvad immigrandid tuleb jaotada võrdselt kõigi liikmesriikide vahel. Mis siis saab? Tallinnas juba on eestlasi ja mitteeestlasi pooleks ja me teame, et seal valitseb sisuliselt muulaste partei. Kui muulaste arv Eestis aina kasvab ja kui me ise seda kasvatame (ka kõiki maailma õnnetuid siia varjule tuues), siis on paratamatus see, et Tallinna mudel laieneb kogu Eestile. Muulased hääletavad muulasi toetava erakonna poolt, aga eestlaste hääled killustuvad ülejäänud paljude erakondade vahel. Kogu Eestit hakkab valitsema muulaste partei ja siis pole eestlastel enam midagi head oodata. Siis polegi enam eestlastel kohta, kus oma kultuuri, keelt ja riiki edendada. Siis oleme vähemus omaenda maal ja seadusi (mis on täitmiseks) teevad muulased ja nende hääli püüdvad eestlased. Kas me seda tahamegi?
Eurosotsialismi päikeseseäras - MAI 2013
Euroopa üks tuntumaid sotsialiste - Prantsusmaa vasakpoolse
võimupoliitika juht Hollande "hiilgab" oma käsitlustes ja hinnagutes
moel, mis mõne tõsisema majandusinimese pisarateni naerma ajaks, kui
kõik liiga tõsine poleks. Ei ole selge, mida mõtleb sotsialistist president Hollande Euroopa identiteedi all, kuid varasemate väljaütlemiste taustal võib eeldada, et ta mõtleb Euroopa sotsialistlikku arenguteed, mida erinevates poliitilistes sõnastustes ka sotsiaalseks või ka sotsiaaldemokraatlikuks nimetatakse.
Oma värsketes ütlemistes kurdab prantsuse esisotsialist, et majandussurutis ohustab Euroopa identiteedi aluseid. Tegemist on erakordse leiuga, kuivõrd nimetatud surutis on ise põhjustatud Euroopas valitsevast vasakpoolsest majanduspoliitikast.
Seega saab ju tõlkida Hollande sõnu selliselt, et sotsialistliku majanduspoliitika poolt esile kutsutud majanduskriis ohustab Euroopa sotsialismipürgimusi ning selle sotsiaalseid aluseid.
Rosinaks absurditordile on ka Hollande rõõmus märkus, mille kohaselt ta näeb head märki - õnneks Euroopa Komisjon on hakanud aru saama range eelarvepoliitika ohtudest. Seega esitab prantsuse tipp-sotsialist üleskutse ja julgustuse neile, kes soosivad jätkuvat raiskamist ning lõtva eelarvekontrolli.
Ilmselt habemikest viisnurkade ja sirbivasaratega varustatud minevikuvaimud tõusevad rõõmsas elevuses haudadest ja saadavad kombekalt kestvaid kiiduavaldusi seltsimees Hollande poole.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
Read more...
teisipäev, 21. mai 2013
MATTI ILVES: KES EI TÖÖTA SEE EI SÖÖ!
Vaat kuhu siis on koer maetud, uusaadlile on vastukarva ühiskondlikel alustel tegutsev Toidupnak ja see rikub nende arvates meie odava tööjõu lõplikult ära. Olen kuulnud juba varem, et valitsusringkonnad ei vaata sellele abiorganisatsioonile sugugi hea pilguga.
Eurosaadikud, riigijuhid ning Riigikogu liikmed elavad meil mingis väljamõeldud maailmas ja isegi Eesti Toidupanga asutaja Piet Boerefijn pidi tulema siia välismaalt, Hollandist.
Terava ja hooliva pilguga nägi ta kohe siinset olukorda ja mainis kahetsusega: "Nii väike riik ja nii palju vaeseid!" Kahjuks tegutseb toidupank ainult suuremates linnades, aga toidujagamiskohti ja abistajaid tuleb siiski pidevalt juurde.
Laste ombutsmani andmetel elab üks kolmandik Eesti lapsi vaesuses ja 1/4 neist ei saa kõhtu kunagi täis. Riik eraldab koolitoidule näruselt vähe raha, 1.-9. klassis õppiva lapse kohta vaid 78 senti, mis on toiduainete pideva hinnatõsu tingimustes ilmselgelt vähe. Gümnaasiumiklassides õppijad peavad aga kuidagi ise läbi ajama.
Need on vaid lapsed ja õpilased, aga on veel suur töötute armee (praegu üle 10% tööealistest), keda eelkõige ka Tarand silmas pidas.
_________________
Nüüd on veel tulnud ka küllalt imelik uudis. Nimelt tahab Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) esitada Tarandi kohalikel valimistel Tallinna linnapea kandidaadiks . Sellega paljastab VIK, tegelikult IRL-i kloon, lõplikult enda näo - tahtes pealinnas võimule upitada tuntud globalistide kannupoissi.
Värske teade: Tarand õnneks keeldus kandideerimast. Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
