BLOGI KIRJASAATJALT:

Igasugune salastamine ja mahavaikimine on ühiskonna surm. Väide ei vaja vist tõestust. Igasugune kõrgemate ametnike vastutamatus on riigi surm, ka see väide ei vaja ilmselt tõestust.

Ma palvetasin eile kodus, kui kuulsin Haapsalu õnnetusest ja ka täna koolis TTA-s koos kõigi kaasõppuritega nende hukkunud laste hingede, lähedaste ja terve Haapsalu rahva pärast. See oli kahjuks ainuke, mida sain teha.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma vesta. Ma otsin põhjuseid ja seda selleks, et selliseid õnnetusi enam ei juhtuks. Räägin Teile ühe loo oma isiklikest mälestustest. Aasta oli siis 1985 ja olin Vorkutas MVD põgenenud vangide otsimisgrupi komandör. Tulevahetuses sai kaks minu alluvat surma. Läksin tribunali alla, kes mu õigeksmõistis, elik ei leidnud süüd. Peale seda, kujutate ette milline kergendus see oli, kutsus mu kõrvale üks hallipäine MVD kindralmajor, kes oli ka tribunali liige ja lausus. "Seersant, see, et Sind õigeks mõisteti ei tähenda, et oled süüta. Komandör (loe: juht) on alati süüdi, kui hukuvad alluvad!" Haapsalu juhtumi puhul ei olnud tegu alluvatega vaid minu hinnangul mõne ministri kehva tööga.

Lõppkokkuvõttes omab tähtsust vaid üks asi. Miks sellised asjad saavad juhtuda.?Ärge arvake, et soovin sellega siin valimiskampaaniat teha. Tahan lihtsalt aru saada? Ma arvan, et süüdi on totaalne vastutamatus ja sellel kohal ei ole süüdlane ka ükski konkreetne isik vaid süsteem, mis sellist asja kultiveerib. Kui me ei saa saadikuid otse valida, kui hääl kandub üle, kui toimivad kompensatsioonimehhanismid jne. Mis moodi me saaksime neilt vastutamist nõuda? Seda enam, et eetika on siinmail tapetud juba nõukogude võimu aegadel ja selle nagu ka usundite õpetamist kardetakse. Otse loomulikult, sest siis ei saaks segamatult toimetada ja peaks ka vastutama.