MART HELME: Viisavabadus liidab Eesti Venemaaga

Suursaadik
Ennast Eesti kõige rahvuslikumaks poliitiliseks jõuks deklareeriv IRL on nüüd, valimiste eel, asunud koos Reformierakonnaga jõuliselt propageerima viisavabadust Venemaaga, mis sisuliselt tähendab viisavabadust kogu SRÜ-ga. Seda eriti arvestades väisminsiter Urmas Paeti korduvaid väljaütlemisi, mille kohaselt tuleb viisavabaduslepingud sõlmida ka Ukraina, Valgevene, Moldova ja Kaukaasia riikidega.
Järjekordne samm selle suunas ongi juba tehtud, kuna just äsja kaotati -meie kõigi tasku arvel, muide - viisatasud valgevenelastele.
Kõike seda saadab muidugi retoorika demokraatia toetamise vajalikkusest kõnesolevates riikides ja vajadusest näha Venemaas mitte üksnes ohtu, vaid ka võimalust. Eriti murelikke kodanikke rahustakse siiski jutuga sellest, nagu oleksime esialgu alles pika, kümme kuni viisteist aastat kestva protsessi alguses, mistõttu praegu pole mingil juhul muretsemiseks põhjust. Seda enam, et ei Venemaa ega enamik teistest asjaosalistest riikidest vasta hetkel ei administratiivse suutlikkuse ega oma demokraatia arengu poolest Euroopa Liidu poolt esitatavatele nõudmistele.
Kahetsusväärselt ei saa seda juttu siiski kuigi tõsiselt võtta. Esiteks näitab juba Valgevene suhtes meie poolt astutud samm, et viisavabadust puudutavad otsused pole mitte tehnilised, nagu avalikkust veenda püütakse, vaid puht poliitilised. Ja et neid otsuseid ei langetata mitte niivõrd Eestis kui Berliinis ja Brüsselis. Meie valitsus ja ministrid on lihtsalt sealt tulevate tellimuste täitjad. Meie rahvas aga seal langetatud otsuste ohver. Kui palju Eesti (loe: eesti rahvas ja tema käekäik) Berliinis, Pariisis, Brüsselis või mujal vanas Euroopas otsustajatele korda läheb, näitab aga sakslaste käitumine seoses Nord Streamiga ning prantslaste käitumine seoses Mistralite tehinguga.
Sama kehtib viisavabaduse puhul. Otsus on langetatud. Saksamaad ja Euroopa suurkorporatsioone huvitab eluliselt Venemaa ressursside haaramine oma teenistusse ning Eesti ja Läti kui Euroopa Liidu piiriäärsed riigid omavad selles kriitilist tähtsust.
Loomulikult - nagu Euroopa Liidu kõigi varasemategi mesikeelsete kampaaniate ajal - meelitatakse meid nüüdki rahaga. Investeeringud, eurotoetused, töökohad ja majanduse arengust tulenevad muud plussid peavad veenma meid selles, et kogu idee on algusest lõpuni hea. Seda enam, et nii meie poliitikud kui ametnikud korrutavad järjepanu, et piir ei kao ju kusagile ja dokumente kontrollitakse edasi. Nagu ei teaks nad, et massilise piiriületuse korral kõigist ilmakaartest nagu see tänu meie Schengeni ruumi kuulumisele olema saab, ei ole meil absoluutselt mitte mingisugust lootust iga inimese käekäiku Eestisse sisenemise järel kontrollida ja illegaalselt Eestisse jäävaid inimesi taga ajada ning riigist välja saata. Kui illegaalidega on hädas meist rahvuslikult palju homogeensemad Lääne-Euroopa riigid, siis kuidas peaks siin endale töökoha, kinnisvara ja võib-olla ka elukaaslase muretsenud tuhandete (aga võib-olla ka kümnete tuhandete) illegaalide või uusmigrantidega hakkama saama Eesti, kes pole suutnud välja saata isegi üksikuid kõigi rahvusvaheliste kohustuste ja meie siseriiklike seaduste vastaselt siin viibinud vene sõjaväepensionäre ja muid kurjameid.
Ent oht, mis meil viisavabaduse saabumisega silme ees terendab, on palju hullem, kui ükski poliitik või riigiametnik seda siiani tunnistanud on. Nimelt kavandatakse juba hiljemalt aastaks 2018 viisavabaduse saabumisega seoses Eesti-Vene piiriregioonidesse ühiseid majanduslikke sidusalasid, kus kohalikel elanikel on piiriületus ja töökohtade omamine sisuliselt ilma igasuguste piiranguteta.
Kaudselt tunnistas selle kava olemasolu ka kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes juhtis tähelepanu Venemaale kui võimalusele ja mainis, et koostöös Pihva ja Novgorodi oblastiga võiksime saavutada majanduse edendamisel senisest tunduvalt efektiivsemaid tulemusi.
Jääb üle küsida, kust Aaviksoo ja tema selja taga seisvad IRL ja Reformierakond seda juba ette teavad? Ka Venemaa pidi 1991. aastal muutuma demokraatlikuks ning majanduslikult edukaks. Samuti nagu Ukrainagi. Kas viisavabaduse eestseisjad on unustanud, mida räägiti-kirjutati 80. aastate lõpul Eestis IME-st ehk isemajandavast Eestist, mis ilma Venemaatagi pidi suurepäraselt hakkama saama?
Mind isiklikult huvitab ka see, kas Aaviksoo ja teised viisavabaduse eestvõitlejad on juba praegu nõus võtma ka vastutuse selleks puhuks, kui viisavabadus ei too mitte neid positiivseid tulemusi, mida nemad loodavad, vaid annab hoopis need negatiivsed tulemused, mida viisavabaduse vastased kardavad? Ja kui nad on nõus vastutama, siis kuidas? Ning kelle mandaadiga kavatsevad nad üldse astuda sedavõrd riskantse sammu? Kas eesti rahvalt on midagi küsitud? Valimised ja siit väidetavalt saadud mandaat pole kindlasti seesugune, mis annaks väikesele käputäiele inimestele õiguse langetada sedavõrd kaalukat, võib-olla eestlastele kui rahvusele koguni fataalsete tagajärgedega otsust.
Praegu viisavabadusega seonduv kinnitab paraku seda, mida eestlasest kodanik niigi päev-päevalt üha selgemini mõistab: nimelt et Eesti riigi eesotsas seisvad inimesed teenivad kohusetundlikult küll kellegi huve, aga see keegi pole kindlasti juba ammu enam eesti rahvas ja tema üha unistuslikumaks muutuv soov olla tõeliseks peremeheks oma ajaloolisel kodumaal. Just see, mitte karjäär, isiklikud materiaalsed huvid, lojaalsus parteile ja vasallitruudus välismaistele „sõpradele“ peaks aga olema eranditult iga Eesti riigi teenistusse astuva inimese püha kohustus, tehku ta seda siis poliitiku või riigiametnikuna. Selleks ja ainult selleks, mitte kuluhüvitiste sissekasseerimiseks ja väljastpoolt tulevate nõudmiste-soovituste täitmiseks saavad poliitikud valimistel mandaadi ka rahvalt. Ja rahvas ei anna ka 6. märtsil kindlasti kellelegi mandaati Eesti sisuliseks liitmiseks Venemaaga.
Mart Helme kandideerib üksikkandidaadina Riigikogusse valimisringkonnas nr 1 (Tallinnas Kristiine, Haabersti, Põhja-Tallinn)
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php