MART HELME: Araabia revolutsioone tuleb vaadata ilma roosade prillideta

Suursaadik
Rahvarevolutsioonide survel toimunud võimupöörded ja jätkuvad rahutused islamimaailmas on läänes esile kutsunud uskumatult ebaadekvaatsed vastukajad. Eelkõige seoses arvamusega, nagu oleks tänavatele tulnud masside näol tegemist demokraatlike reformide nõudjate ja algatajatega.


Tõepoolest, on lausa piinlik, kui nii Euroopa suurriikide juhid (aga ka USA president) teevad avaldusi, milles kutsuvad üles reformidele ja rahva tahtega arvestamisele. Sest nende ilusate sõnade taga pole mitte mingisugust konkreetset sisu, konkreetsest ja tegusast uut olukorda arvestavast poliitilisest liinist rääkimata.
Mida õieti tähendab sõna „reformid“ islamimaade kontekstis? Demokraatlikke vabadusi? Aga missugusi? Vabu valimisi, vaba ajakirjandust, sõltumatut kohtupidamist? Või ka feminismi, homode õiguste tagamist, eutanaasia ning abordi lubamist ja surmanuhtluse keelustamist?
Ühtegi nimetatud nähtustest või õigustest pole islamimaailmas mitte kunagi eksisteerinud ja ka viimase kuu jooksul Lähis-Idas tänavatele tulnud inimestest nõuab kõike seda vaid üks osa - ning pigem väiksem osa - demonstrantidest. See mida põhimass inimestest soovib, on eelkõige majanduslik toimetulek, töö kümnetele miljonitele tegevusetutele noortele meestele, elementaarse arstiabi kättesaadavus ka kõige vaesematele, võimalus (või vähemalt lootuski), et kunagi pääsetakse ebasanitaarsetest elupaikadest vee- ja kanalisatsiooniga varustatud elamistesse, jne, jne, jne.
Loomulikult seovad paljud, eriti haritumad demonstrandid, selle ka poliitiliste vabadustega. Ent siinkohal läänelik eksitus sisse tulebki: mitte üheski praegu käärivas islamiriigis pole olemas ühtset opositsiooni. Ja kui sibulat veidigi sügavamale koorida, siis selgubki see, mida poliitkorrektne ja liberaalne lääs näha ja tunnistada ei taha. Nimelt et ainus ühine nimetaja kõigile neile valitsuste (diktaatorite) vastu mässavatele rühmitustele on islam.
Euroopalikus kultuuriruumis, kus traditsionalistlik elukäsitus ning eluviis on juba enam kui sada aastat tagasi järjest kiiremini hajunud, on muidugi raske mõista, et islamimaailma näol on meil ka praegu, 21. sajandi algul, ikka veel tegemist tugevalt traditsionalistliku kultuuritüübiga. Ja sellesse kultuuritüüpi ei ole meie liberaalne demokraatia lihtsalt niisama istutatav. Eelnevalt vajaks ka islamimaailm oma valgustusajastut Voltaire`i ja entsüklopedistidega, üleüldist ilmalikustumist ning igapäevaelu lahutumist religioonist.
Kõige enam peaks eelnevalt muutuma aga islamimaailmas elavate inimeste moraalikäsitlus, sest suur osa sellest, mida meie igapäevaselt aktsepteerime (naiste õigused ja vabadused, seksuaalvähemused, lõdvad või olematud perekondlikud sidemed, individualism, alkohol, pornograafia, prostitutsioon jne), on moslemite põhimassile moraalselt absoluutselt vastuvõetamatu. Ja paljuski tegelikult õigustatult.
On absoluutselt totter ja upsakalt europotsentristlik kõike seda ignoreerides ette kujutada, nagu oleks seesuguse tausta juures võimalik tänavatele vaesuse ja poliitilise alandatuse vastu protesteerima tulnud inimesi Angela Merkeli, David Cameroni, Nicolas Sarkozy ja Barack Obama üleskutsetega ühtses kolonnis lääneliku liberaalse demokraatia väravast läbi marssima suunata.
Pealegi: missugune on tänasel hetkel üldse lääne autoriteet islamimaailmas? Isegi kui me jätame kõrvale iga vähegi usklikku moslemit sügavalt solvanud interventsioonid Iraaki ja Afganistani, näevad Lähis-Ida elanikud ometi suurepäraselt, kuidas lääs iga aastaga üha kiiremini stagneerub. Vananev elanikkond, majanduskriis, moraalne allakäik, feminism ja patsifism, kramplik klammerdumine oma aegunud heaolusüsteemi külge ning üleolev teiste rahvaste ning tsivilisatsioonide õpetamine - kõik see tekitab noores ja dünaamilises islamimaailmas vaid põlgust ja viha. Oleks ajakohane, kui ka Euroopa bürokraatpoliitikud praeguste Lähis-Ida sündmuste taustal lõpuks mõistma hakkaksid, et üha suurem osa maailmast lihtsalt keeldub neid kohtlemast tõsiselt võetavate moraalsete (aga ka majanduslike ja militaarsete) autoriteetidena.
Mis Lähis-Idas siis kõigest toimuvast lõpuks saab? Enamikus riikides haarab suuremate või väiksemate raskustega lõpuks võimu sõjavägi, seda isegi juhul, kui formaalselt senised riigipead ametisse jäävad. Paljudes kohtades on nendeks sõjaväelasteks aga mitte praeguste võimudega seotud ja seetõttu samuti korrumpeerunud kindralid, vaid rahvale (ja islamile) ligemal seisvad alama astme ohvitserid. Mingeid olulisi „euroopalikke“ reforme ei toimu, küll värvuvad hetkel rahutustest vappuvad ühiskonnad aga poliitiliselt rohelisemaks - islami tähenduses.
Samas mõistavad kolonelid, et moslemiäärmuslust tuleb puhtpragmaatilistel põhjustel teatud raamides hoida. Pingete vähendamiseks asuvad uued võimud lääneriikidelt nõudma raha - ja senisest ulatuslikumaid emigreerumisvõimalusi oma üleliigsele elanikkonnale. Muidugi saab lääs neile nõudmistele vastu tulla vaid väga vähesel määral, mis jätab Lähis-Ida pommi endiselt viitsütikuga tiksuma.
Meile tähendavad lääne osalisedki järeleandmised siiski ohtu, et peame taas oma kukrut kergendama ja et Euroopa Liit juba niigi suurte islamikogukondadega riikide survel võtab vastu otsuse sisserändajaid kvootide alusel üle kogu liidu laiali jagama hakata. Igatahes tähendavad Lähis-Ida sündmused senise status quo lõppu, uute - ja paljudes riikides eeldatavasti ebastabiilsete režiimite teket - , läänevaenulikkuse kasvu ja uut etappi islami pealetungis nn. valgele maailmale.
Muidugi ei saa lääs islamimaailmas toimuvat olematuks muuta. Ent adekvaatselt, mitte poliitkorrektselt, võiks sündmustesse ometi suhtuda. Selleks tuleb kõigepealt eest ära võtta aga demokraatia levitamise roosad prillid ja mõista, et araablased ei võitle mitte vabaduse, võrdsuse ja vendluse, vaid igapäevase töö ja elementaarse leivakannika eest.
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina Kristiines, Haaberstis ja Põhja-Tallinnas.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php